Kui inglid maa peale tulid, et näha, kuidas jõuludeks valmistumine käib, kuulis üks ingel kõrgelt tornist suurt vaidlemist. "Mina olen tähtsam!" Ja teine hääl vastas: "Ei, mina!" Kahe kellaga kirikutornis oli käimas kõva vaidlus, kumb on tähtsam: kas väiksem, heleda häälega, või suurem, madalama kuminaga kell. "Ootame, kuni keegi tuleb ja vaidluse lahendab. Tähtsam kell võib siis jääda torni helisema, teine võib end alla kukutada..."
Varsti tuligi ema väikese poisiga. Poiss palus ema: "Lähme torni, ma tahaksin näha ja vaadata kellasid lähedalt ning neid ise helistada." Nad ronisid üles. Poiss proovis esimest kella. "Pimm!" – See oli väiksem heledahäälne kelluke. "Oh kui ilus!" ütles poiss. "See meenutab mulle kõike head ja ilusat, armastust, soojust ja valgust." Nüüd helistas poiss ema abiga ka teist kella. "Pamm!" – See oli suurem ja kajas madalalt. "See meenutab mulle pimedaid õhtuid, mil võib süüdata küünlad, ja isegi seda, et me kõik oleme mõnikord pimeduses. Me oleme halvad ja vaidleme. Siis tuleb taas vabandada, andeks paluda ja lepitust otsida." ‒ "Aga kumb on ilusam?" ‒ "Mõlemad on ilusad, kui helisevad, ja koos annavad nad maailmale kõige parema ja rikkalikuma sõnumi."
Kui ema ja poeg tornist alla laskusid, kuulsid nad kellasid sosistamas: "Lepime kokku, et oleme jälle sõbrad, jätame nääklemise. Me kuulutame koos helisedes jõulusõnumit Jeesuse sünnist." Nüüd kajas tornist kellade helin veelgi kaunimalt, kutsudes inimesi elama rahus, armastuses ja harmoonias.