L. Sundja
Oli õhtu. Kuusepuu all istus pisike tüdruk ja ootas jõuluvana tulekut. Et kingituste tooja viibis, jäi laps uniseks ‒ ja nagu see väikestega tihti juhtub ‒ uinus sealsamas põrandal magama.
Ta nägi ka unenäo. Selles unenäos ei olnud ta oma kodus armsa isa, ema ja väikese vastsündinud vennakese seltsis, vaid hoopis kurja võõrasema juures ja ta ise oli vaeslaps.
Kord õhtul nagu tänagi, ajas võõrasema ta laande, käskides maha raiuda kõige ilusama kuusepuu ja see koju tuua. Ilma kuuseta ärgu ta tagasi tulgu. Jõudes esimese puu alla, kuulis ta puuokstes nagu mingit kahinat ja siis nagu sosistanuks seal keegi: "Hea tüdruk, ära täida võõrasema käsku! Tahan kasvada siin laanesüles ja jääda siia, kuhu mu vanaisa kord kuuseseemne kukutas. Siin on mu kodu." Tüdruk läks edasi järgmise kauni laanetari juurde. Seal kordus sama lugu. Puu hakkas last anuma: "Hea laps, ära raiu mind maha, ära vii halva võõrasema majja!" Tüdruk muutus nõutuks, sest nii kordus iga puu all, kuhu ta seisma jäi.
Ilm pimenes. Taevasse tõusis ehatäht. Tüdrukul hakkas laanes hirm. Ta mõistis, et puude juttu kuulates jääb võõrasema käsk täitmata. Ta teadis ka, et saab selle eest karistada ja ta pannakse kinni külma puukuuri. Ometi tundis ta, et peab toimima nõnda, nagu talt paluvad kaitsetud puud. Tal hakkas väga külm, kuna jakike oli õhuke ja kindad auklikud ning kulunud. Vildid olid ainsad, mis veel jalgadele sooja andsid. Tüdruk tundis hirmu ja kohutavat üksindust. Äkki märkas ta jääd mööda väikest kogukest lähenemas. See oli pisike jänkupoiss, kes tuli ja ta ette maha kükitas. "Võtan jänku kaenlasse, viin võõrasemale, ehk annab andeks, et kuuske ei toonud."
Kuid haarates jänesepoja järele, ei põgenenud see, vaid anus: "Ära vii mind kurjale võõrasemale praeks. Kui Sa mu palvet kuuled, ma aitan Sind."
Tüdruk lasigi jänese vabaks. Samas märkas ta nutvat rebaseneiut, kes oli uisutades rebaseraudadesse kinni jäänud. "Rebased pole vist head, nad olevat hirmus kavalad," arutles tüdruk. "Võiksin saada tast toreda sooja mütsikese ja oma närusele jakile krae."
Ometi liigutas teda metslooma hale kiljumine nii, et ta ka ise oli peaaegu nutma hakkamas. Pikemalt mõtlemata vabastas ta rebaseneiu raudadest, kes temast uiskudel uhkeid kaari tehes eemaldus ja tänuks oma kähara kuldse sabaga veel lehvitaski. "Jah, aga mis ootab mind kodus?" ohkas tüdruk ja puhkes nutma. Äkki märkas ta enda ees väikest metskitsetalle, kes teda lohutada püüdis: "Ära nuta. Et sa pole täitnud tigeda võõrasema soovi, vaid kuulnud puude ja metsloomade palvet, pole mitte karistuse, vaid kiiduväärt. Tänasel õhtul võid sa enesele midagi soovida ja su soov täidetakse.
Tüdruk jäi mõttesse: "Mul ei ole kedagi, kes mind armastaks või ootaks, olen maailmas üksi. Sellepärast tahaksingi jääda laande teie juurde."
Vaevalt oli ta seda soovinud, kui tundis, et tal ei olegi enam külm. Ta vaatas imestades enda ümber ja ennäe! – Kuusk oli kinkinud talle oma imepaksu tumerohelise kasuka, millel sädeles filigraanne jõululumi. Tüdruk plaksutas rõõmust ja imestusest käsi. Tal oli nüüd soe ja ta ei kartnud enam metsas, kus oli nii palju headust ja sõbralikkust. Metskitsega juttu ajades lendasid nende juurde tihased. "Tore tüdruk! Tore tüdruk!" vidistasid nad. "Igakord, kui meil metsas nälg kätte tuli, lendasime inimeste majade lähedusse ja sina puistasid meile oma põllest tanguteri, kuigi võõrasema seda sugugi ei sallinud. Küllap meie, metsarahvas, seda hinnata oskame!"
Tüdruk pani linnukeste tänulikkust imeks. Tema meelest oli see nii loomulik, et kärekülma pakasega linnukesi toidetakse, sest lumi katab kinni puukoored. Nende all on aga peidus tõugud ja putukavastsed, mida linnud söövad.
Kui tüdruk seal nõnda kitsekese ja tihasepoistega vestles, tuli vahepeal kuhugi kadunud jänku tagasi. Tal näis rutt olevat. Aga ta ütles nõnda: "Hea laps, et sa meid kõiki aidanud oled, tahame teha ka sinule heateo. Räägi meile kodust, kus sa viibisid enne kurja võõrasema juurde sattumist!" Tüdruk jutustas nüüd isast, emakesest ja väikesest vastsündinud vennast kodus, kus valitses alati armastus ja rõõm. "Tuleb välja, et me teame, kus su kodu on. Läki nüüd kähku teele! See on küll kaugel, kuid me aitame sul sinna jõuda. Üle mägede, mitmete vete taga on maa, kus on alati soe. See on Päikesemaa. Kuulsin sealsetelt karjastelt, kes öösel õitsil olid, et neile oli jutustatud sinu vastsündinud vennakesest. Sind oodatakse koju." Suur õnnetunne täitis metsa eksinud tüdruku südant, kui ta ammu kaotatud kodust häid sõnumeid kuulis.
Tee viis neid üle lilleliste aasade ning läbi orgude hüatsintide ja sinilillede maale, sest unenäos on kõik nii kaunis. Viimaks jõutigi sõime juurde, kus puhkas vastsündinud väikeveli. Tüdruk ärkas. Ta oli jõudnud koju. Ta oli õnnelik, et nägemus kurjast võõrasemast oli siiski vaid unenägu. Ja nüüd jutustab ta seda oma jõulunukule.
Kuid tüdruk teab, et lugu väikevenna sünnist pole unenägu ega muinasjutt, vaid täiesti tõsi.