Frey
Väikeses linnakeses tundsid kõik kellasseppa Taavetit. Ta elas linnaserval väikeses majas, kus oli ka kellassepa töökoda. Kellade parandamisel aitas teda vana onu Pärt ja majapidamistöid tegi tädi Kati. Vaikselt ja üksildaselt elasid need kolm inimest väikeses majas, kuhu peale kirjakandja vaevalt mõni võõras sisse astus. Nüüdki oli kirjakandja just kirja toonud ja lahkunud. Onu Taavet avas selle ja lugenud mõne rea, hüüatas: „Milline õnnetus!" ‒ "Mis lahti on?" küsis tädi Kati. "Minu vennapoeg kirjutab, et tal tuleb tööasjus Moskvasse minna, ja nüüd saadab ta oma lapsed minu hoole alla. Laste ema on ju surnud."
Tädi Kati hakkas naerma. Nii naljakas näis talle mõte, et vana Taavet hakkab lapsi hoidma! "Mis sa naerad? Terve veerand aastat pean ma seda kannatama, sest ta tuleb tagasi alles kevadel!"
Lapsed pidid saabuma juba järgmisel nädalal. "Kui palju neid siis on?" küsis tädi Kati. ‒ "Ma arvan, et kaks, sest ta kirjutab lapsed."
Tädi Kati ruttas poodi, et rohkem toiduaineid tuua. Ülakorruse tuba tuli kahe lapse jaoks korda panna. Laste saabumise päeval läks onu Taavet jaama rongile vastu.
Kui rong jaama jõudis, väljus sealt hulk inimesi. Äkki oli onu Taaveti ümber niisugune sagin, et ta ei teadnud, kuhu vaadata. "Tere, onu Taavet!" ‒ "Siin me oleme!" ‒ "On sul hea meel, onu Taavet!"
Vaene onu! Ta katsus oma külalisi lugeda, kuid asjata. Tema ümber keerlesid lapsed. Ühel oli seljakott, teisel oli pakk süles ‒ või oli see mängukaru? Onu Taavet pühkis higi. "Kui palju teid siis on?" küsis ta lõpuks. "Seitse," kostsid heledad laste hääled, vahele haukumas kõverjalgne taksikoer, kellele oli rätik ümber kaela seotud.
Kui viimaks tulijad end üles rivistasid, ulatus see rida peaaegu üle tänava. Onust paremat kätt käisid kolm last: tüdruk, poiss, tüdruk. Vasakut kätt niisamuti. Rea lõpus oli ühel pool mängukaru, teisel pool taksikoer...
"Mina loen kokku ainult kuus last, aga te ütlesite ju, et teid on seitse!" ‒ "Mopsi!" hüüdsid lapsed. "Seal ta ongi!" Naljakad lapsed, loevad koera ka, nagu oleks ta perekonnaliige!
"Kuidas teie nimed on?" küsis onu. Vanem tüdruk tutvustas nüüd kõiki: "See siin on Leeni, see ‒ Suusi, see ‒ Hilju, mina olen Emmi ja need poisid on Peeter ja Paul, Kõu ja Pikker" ‒ "Need oleme meie!" hüüdsid poisid. "Meie oleme kaksikud!" ‒ "Miks on teie nimedeks Kõu ja Pikker? ‒ "Küll sa näed, kui me läbi tubade mürame. Meil on taldade all naelad." ‒ Aga Emmi lohutas: "Ära karda, onu, nad lubasid isale olla nii vaiksed ja sõnakuulelikud kui iganes võimalik." ‒ "See on meie Emmi ‒ ema! Meil ju päris ema ei ole."
Nii käisid nad pikas reas üle terve tänava. Kes neid nägi, raputas imestunult pead. Onu küsis: "Miks koeral rätik kaelas on?" ‒ "Aga tal on hääl ära." ‒ "Ta on ju koer," ütles onu. "Aga meie Mopsi pole harilik koer," hüüdis Emmi. Ja kõik teised hüüdsid midagi kaasa, millest onu aru ei saanud.
Tädi Kati seisis oodates maja lävel. Kui ta suurt laste hulka nägi, ehmus ta väga, sest kahest voodist, mida ta valmis oli pannud, ei jätkunud ju kuuele lapsele.
Kellassepa majas oli palju huvitavat. Juba see, et seal oli nii mitu kella ‒ väikesi ja suuri. Kõige huvitavam oli helesinise numbrilauaga seinakell, millel oli kapike ümber. Numbrilaua kohal oli väike ukseke. Kui kell täistundi lõi, avanes ukseke ja nähtavale ilmus väike puust lind, mis hüüdis "Kuku! Kuku!" nii mitu korda, kui palju kell näitas. See oli väga tore eriti Kõue ja Pikri meelest. Nad oleksid tahtnud, et kägu oleks aina välja tulnud, ega kannatanud kuidagi tundi aega oodata. Poisid tahtsid kägu välja aidata. Nad ronisid taburetile ja katsusid uksekest avada, aga ei saanud. Siis hakkasid nad kella raputama ja oma väikeste tugevate rusikatega kapikese peale taguma. Midagi ei aidanud ‒ ja oh õudust ‒ kell koguni ei tiksunud enam! Tasa ronisid poisid alla ‒ mida nüüd küll onu ütleb! Onu ei öelnud midagi, ohkas ainult ja jäi väga kurvaks. Päev otsa kolistasid lapsed ülemisel korrusel. Õhtul magama minnes ütles Emmi Suusile: "Mulle näib, et onu on mures. Ei tea, mis tal küll viga on?" Et sinise kella seisma jäämine oli onu nii kurvastanud, selle peale nad ei tulnud.
Teisel päeval ei paranenud onu meeleolu. Tädi Kati küsis nüüd palju rohkem raha. Küll võisid kuus last palju süüa! Samuti tuli uusi keedupotte osta, kuna endised olid nii mitme suu jaoks liiga väikesed.
Ühel päeval tuli Emmi onu juurde. "Onu, ma tahtsin sinuga jõulude pärast rääkida. Nüüd on vaid paar päeva pühadeni ja me peame ometi laste pärast jõulusid pühitsema. Mida sina arvad?"
Onu ehmus ja vaatas Emmile otsa. "Ära karda, onu, minu seljakotis on igale lapsele kingitus ‒ isa juba hoolitses selle eest. Kuid jõulupuu? Kust seda siin saab? Kuidas sa tavaliselt jõulusid pühitsenud oled?"
Onu Taavet punastas ja lõi pilgu maha. Ta pidi häbiga tunnistama, et ta muidu pühi üldse ei pühitsenud. "Vaene onu! Kuidas sa nii said?" Emmi kutsus üleval toas Suusi enda juurde: "Tead, onu pole kunagi jõulupühi pidanud. Meil tuleb nüüd kõik ise teha. Ja onu on sellepärast nii kurb, et Kõu ja Pikker sinise kella ära rikkusid!"
"Me peame sinise kella jälle terveks tegema, siis on see kingituseks onule," ütles Suusi.
"Muidugi! Kuid kõige muu eest tuleb samuti meil hoolt kanda: inglid, Jeesuslapsuke sõimes ‒ küll on hea, et ma pildid kotti pistsin. Aga jõulukuusk ja piparkoogid ‒ ma pole iialgi piparkooke küpsetanud! Võib-olla tädi Kati on..."
Teisel päeval rääkis Emmi onu Pärtliga, kes sinise kella kallal meisterdama hakkas, et ehk õnnestub temal see käima panna.
All keldris harjutasid lapsed jõululaule ‒ "Üks roosike on tõusnud" ja "Ma tulen taevast ülevalt".
Tädi Kati ei osanud piparkooke küpsetada. Murelikult vaatas Emmi aknast välja, kuni ta silmad peatusid kõrvalmaja aknast välja vaataval kurval naisenäol. See nägu oli siiski nii kena ja sõbralik, et Emmi avas akna ja hüüdis: "Vabandage, tädi, kas te oskate piparkooke küpsetada?"
Naine noogutas imestunult. Veerand tundi hiljem seisis tädi Anne, kes nädal tagasi oma lapse oli matnud, onu Taaveti köögis ja askeldas piparkoogitaignaga. Tore oli näha, kuidas ta aina rõõmsamaks läks ning lõbusas lasteperes oma leina ja mure unustas.
Lastel oli lõbu laialt. Tädi Anne oli kaasa toonud toredad koogivormid ‒ seal olid jänku, tibuke, siga, kukk, orav, täheke, kuusk ja nukk! Lapsed lausa kilkasid, kui neil koogikesi välja lõigata lubati.
Nii oli ka see mure murtud. Nüüd võidi rõõmsa meelega pühadele vastu minna.
Jõuluõhtul tuli onu Taavet varakult koju. Kell ei olnud veel kuus. Emmi ootas teda juba eeskojas. "Onu, pane kasukas ära ja tule üles meie tuppa." Üleval helises kelluke ‒ see kutsus kõiki jõulupuule.
Üleval toas nägi onu Taavet, mida harilikult jõuluõhtul nähakse: põlevaid küünlaid kuusel, kuuse all pakikesi ja jõulupilte ning laste säravaid silmi.
Emmi oli ukse lahti jätnud. All lõid kellad kuus. Mõni tegi seda ruttu, teised pikkamööda ja madala häälega. Selle kontserdi hulgas kuulis kellassepp korraga oma armsa sinise kella häält: "Kuku! Kuku!" Onu jäi ehmunult seisma ja sinise kella "Kuku!" ajal hüüdis ta rõõmsalt: "Jumal tänatud! Ta käib jälle!"
Emmi naeratas ja tahtis juba onule seletada, kuidas vana Pärtel oli öösel salaja kella ära parandanud, kuid Peeter-Pikker ei läbenud enam kannatada ja hakkas laulma:
"Ma tulen taevast ülevalt..." Ja kõik lapsed laulsid valju häälega kaasa.
"Aga nüüd tuleb jõuluevangeelium," ütles Emmi. "Onu, sa ju loed seda meile ette. Isa luges alati." Kus meie vana Piibel küll võiks olla, mõtles hädas onu Taavet ja vaatas abiootavalt tädi Kati poole. Tädi Kati läks nüüd püha raamatut otsima. Ta leidis selle sahvri kõige ülemiselt riiulilt, kus seisid teisedki asjad, mida ei tarvitatud.
"Tuleb otsida Luuka evangeelium," ütles Pauli-Kõu. "See algab nende sõnadega: "Aga neil päevil sündis..."" ‒ "Loe sina!" andis onu Piibli Emmi kätte, tõmbas ukse lahti ja tormas välja. Suured pisarad veeresid tal silmist.
Emmi luges ette Luuka evangeeliumist terve teise peatüki. Lapsed laulsid oma laulud mitu korda üle, aga onu ikka veel ei tulnud.
Viimaks tuli ta ometi, seljas suur kott. Ta oli otsinud kauplust, mis oleks veel lahti, ja oli just enne sulgemist jalatsite kauplusesse pääsenud. Sealt oli ta ostnud kümme paari pehmeid toatuhvleid.
Ta nägu säras rõõmust, kui ta oma kinkidega tuppa astus. Küll nüüd oli palju rõõmu ja kohe hakati ka kingitusi jagama. Emmi tõi onu Taavetile soojad sokid, tädi Katile turukorvi ja onu Pärtlile prillitoosi. Nende asjade jaoks oli isa raha andnud. Onu Taaveti kotist sai aga igaüks paari pehmeid toatuhvleid ‒ ka tädi Anni, kes oli aidanud neil piparkooke küpsetada. See oli väga tore jõuluõhtu!
Kui lapsed juba magasid, istus onu Taavet veel laua ääres sinise kella all. Tema ees laual oli vana Piibel. Veel kord luges onu Taavet jõululugu ja nagu iseenesest läksid tal käed risti.
"Seda raamatut enam küll sahvririiulile ei viida," mõtles ta, südames senitundmatu jõulurahu ja rõõm.