Nikolai Leskov
See on tõestisündinud lugu jutustab sellest, kuidas Kristus tuli ise ühe talupoja juurde jõulukülaliseks ja mida Kristus talle õpetas. Lugu on kuuldud ühelt vanalt siberlaselt, kes sündmusele vahetult kaasa elas. Jutustuse annan edasi tema enese sõnadega.
Meie ümbruskond on küll väljasaadetute asula, kuid siiski hästi majandav ala. Mu isa tuli sinna ajal, kui Venemaal valitses pärisorjus, mina aga olen juba seal sündinud. Meil oli küllaldaselt vara äraelamiseks, ka praegu pole me just vaesed. Meil oli lihtne vene usk. Mu isa oli paljulugenud mees ja pärandas ka mulle lugemisinnu. Ta armastas teadmisi ja oli mulle suurepäraseks sõbraks ning ma olin tema eest valmis minema läbi tule ja vee. Issand kinkis minu rõõmuks mulle kord sõbra Timofei Ossipovitši, kellest tahangi jutustada, kuidas ta koges imet.
Timofei Ossipovitš sattus meie juurde noore mehena. Ma olin tookord 18 aastat vana, tema võib-olla natuke üle kahekümne. Timoša käitumine oli suurepärane. Miks kohus teda asumisele oli mõistnud, selle kohta meie juures, arvestades meie olusid, ei küsita. Siiski oli teada, et süüdi oli tema lell, kes vaeslapse eestkostjana olevat peaaegu kogu vara läbi löönud või omastanud. Timofei Ossipovitš aga oli tol ajal vastavalt oma noorusele kannatamatu. Tema ja lelle vahel oli tulnud riid ja ta olevat lelle relvaga torganud. Tänu Jumala halastusele pole see meeletu tegu täielikult õnnestunud. Timofei olevat vaid lelle käe läbi torganud. Tema nooruse tõttu polevat talle rasket karistust määratud: oma seisuselt kaupmeeste esimese gildi liikmena oli teda määratud asumisele.
Kuigi Timoša varandusest oli röövitud üheksa kümnendikku, oli võimalik elada ka viimase kümnendikuga. Ta ehitas endale meie lähedale maja ja hakkas seal elama. Tehtud ülekohus aga kees tema hinges edasi, nii et ta hoidis kõigist eemale. Ta istus pidevalt kodus. Ainult sulane ja tema naine said teda näha. Kodus luges ta alatasa raamatuid, ja neid kõige pühamaid. Lõpuks saime teineteisega tuttavaks just raamatute kaudu. Ma hakkasin tal külas käima ja tema võttis mind meeleldi vastu. Me meeldisime teineteisele.
Alul lasksid mu vanemad mind tema juurde vastumeelselt. Nad ütlesid: "Ei tea ju, kes ta on ja miks ta end kõigi eest varjab. Viimaks saad temalt veel halvad kombed." Mina aga vastasin neile: "Isa ja ema, Timofeilt ei õpi ma midagi halba. Koos olles loeme raamatuid ja kõneleme usust, milles tuleb elada vastavalt Jumala pühale tahtele, et mitte alandada või häbistada eneses Looja pilti." Nüüd lubati mind istuda Timofei juures niipalju, kui tahtsin, ja mu isagi tuli tema juurde. Varsti tuli Timofei Ossipovitš ka meile. Mu vanemad nägid, et ta on hea inimene, ja hakkasid teda armastama. Neil hakkas kahju, et ta nii tihti morn oli. Ta mõtles nimelt ikka ebaõiglusele, mis talle oli tehtud. Eriti, kui juhtuti mainima ta lelle, muutus ta kahvatuks, oli pärast üsna segaduses ja lasi jõuetult käed rippu. Siis ei tahtnud ta ka enam lugeda ja tavalise sõbralikkuse asemel välkus ta silmis viha. Ta oli eeskujulik, aus ja tark, kuid oma meelehärmi tõttu hoidus ta eemale igasugustest ettevõtmistest. Issand aitas teda siiski raskemeelsusest välja. Talle meeldis mu õde, nad abiellusid ja ta meelehärm kadus. Ta muutus hoopis elavamaks ja arenes kiiresti edasi. Ta teenis hästi ja oli kümne aasta pärast ülimalt jõukas mees. Ta soetas enesele kauni maja ja kõike oli küllalt. Ta nautis kõigi tähelepanu. Tema naine oli tubli ja lapsed terved. Mida tal veel vaja oli? Võiks ju mõelda, et möödunud valu laseb end unustada. Tema mõtles aga endiselt kogetud ebaõiglusest. Ükskord kui me koos vankril sõitsime ja sõbralikult lobisesime, küsisin temalt: "Kuidas on, vend Timoša, oled sa nüüd rahul?"
"Kuidas sa seda mõtled?" küsis ta.
"On sul nüüd kõik, mis sa kodus kaotasid?"
Ta läks üsna kahvatuks ega vastanud sõnagi ning juhtis vaid vaikselt hobust.
"Vend," ütlesin ma, "andesta, et nii küsisin. Ma mõtlesin, et kõik halb on juba möödas ja unustatud."
"Asi ei ole selles," vastas ta, "et see möödas on. See on küll möödas, kuid see tuleb siiski meelde."
Mul oli kahju, et ta endiselt pimeduses oli. Ta tundis küll Pühakirja ja oskas hästi usust kõnelda, kuid pidas ülekohut pidevalt meeles. See tähendas ju, et tal ei olnud Pühakirjast mingit kasu.
Nüüd jäin ma mõttesse, sest ma olin teda endast targemaks pidanud ja lootnud, et temaga vesteldes arenen ka mina. Tema aga mõtles talle osaks saanud kurjusest.
Ta pani seda tähele ja küsis: "Millele sa mõtled?"
"Niisama," vastasin, "mis parajasti pähe tuleb."
"Ei, sa mõtled minu peale."
"Ma mõtlen ka sinule."
"Mida sa mõtled minust?"
"Palun, ära pahanda! Ma mõtlesin, et kuigi sa tunned Pühakirja, on su süda siiski täis viha ja sa ei alistu Jumalale. Kas sul on siis üldse Pühakirjast kasu?"
Timofei ei saanud kurjaks. Ta nägu oli sünge ja kurb, kui ta vastas: "Sa pole küllalt tuttav Pühakirjaga, et sellele tugineda."
"Sul on õigus, ma ei tunne Pühakirja nii hästi."
"Sa ei tea ka, missugust õiglusetust on maailmas."
Ma nõustusin ka selles. Tema aga rääkis, et on niisugust õiglusetust, mida ei suudagi välja kannatada. Mitte raha pärast polevat ta oma lelle peale vihastanud, vaid ühel teisel põhjusel, mida ta unustada ei suuda. "Ma mõtlesin sellest igavesti vaikida, aga nüüd räägin sellest sulle kui oma sõbrale."
Ma vastasin: "Kui sulle see kasuks tuleb, siis räägi."
Nüüd avaldas ta mulle, et lell oli tema isa surmavalt haavanud, tema ema selle kaotusevalu läbi hauda saatnud ning teda ennast laimanud. Vana mehena oli ta inimesi meelituste ja ähvardustega nii häälestanud, et nad talle naiseks andsid tütarlapse, keda Timoša juba lapsest peale armastas ja kavatses endale naiseks võtta. "Võib siis seda kõike unustada? Ma ei anna talle elu lõpuni andeks."
"Ebaõiglus," vastasin ma, "mis sulle on tehtud, on suur – see on õige. Et aga Pühakirjast sulle midagi kasu pole, see pole ka vale."
Ta tegi mulle uuesti selgeks, et minu Pühakirja tundmine olevat nõrgem kui tema oma, ja tõi mulle Vanast Testamendist näiteid, kuidas ka pühad mehed käsu vastu eksijaid ei säästnud ja neid oma kätega tapsid. Nii õigustas ta minu ees oma mõttelaadi.
Ma vastasin talle aga lihtsalt.
"Timoša, sa oled tark, oled lugenud ja tead kõike. Pühakirja tundmises ma ei oska sulle vastu rääkida. Ma tunnistan, et ma ei mõista kõike loetut täiesti, kuna olen patune inimene ja piiratud arusaamaga. Vanas Testamendis on kõik vanapärane ja kahetähenduslik. Aga Uues Seaduses säravad üle kõige sõnad: armasta ja andesta. See on hinnalisem kui kõik muu. See on nagu kuldne võti, mis avab kõik lukud. Mida sul on vaja andestada? Kas väikest üleastumist või koledat süüd?"
Selle peale ta vaikis.
Ma mõtlesin oma südames: "Issand, kõnele minu sõnade läbi mu vennaga!" Ma tuletasin talle meelde, kuidas Kristust löödi, sülitati ja teotati, tema aga andestas kõik."
"Järgi parem Kristuse eeskuju ja mitte kättemaksu."
Nüüd seletas ta mulle, et teatud asjade andestamine pidavat ülekohut hoopis suurendama.
Ma olin mures tema arutluse pärast ja lisasin juurde: "Nii kaua, kui sa kogetud kurjale mõtled, on kuri elav. Lase kurjusel surra, siis saab ka su hing rahus elama hakata."
Timofei surus tugevasti mu kätt. Ta ei kõnelnud paljusõnaliselt, ütles vaid lühidalt: "Ma ei saa. Jäta järele! Sa teed mu südame raskeks."
Ma teadsin, et tal oli valus, ja vaikisin. Möödus kuus aastat. Ma nägin, et ta kannatas, et ta vabaks ei saanud. Kartsin, et kui ta kuskil oma lelle kohtaks, unustaks ta kogu Pühakirja ja maksaks talle kätte. Oma südames olin aga trööstitud. Kuna ma Jumala juhtimist uskusin, hakkas Ta end vähehaaval näitama. Uskusin, et Jumal aitab ja päästab mu sõbra vihapatust.
See läks tõeks kõige imelikumal viisil.
Timofei elas tookord meie juures juba 16 aastat kui väljasaadetu. Kui ta naise võttis, oli sellest juba 15 aastat möödas. Ta võis olla 37- või 38-aastane, neil oli kolm last ja ilus elu. Ta armastas eriliselt roose ja neid oli palju - nii akende all kui ka aia ääres. Kogu majaesine oli roose täis istutatud ja roosilõhnaga oli täidetud ka kogu maja.
Kui päike madalale laskus, tuli Timofei majast välja, korrastas oma roose ja luges pingil raamatut. Seejärel palvetas ta palju.
Niimoodi oli ta ka tookord samal kohal ja oli kaasa võtnud evangeeliumi. Ta vaatas roosipõõsaid, istus siis, lõi raamatu lahti ja hakkas lugema. Ta luges, kuidas Kristus tuli variseri kotta, aga talle ei antud jalgade pesemiseks vett. Timofei tundis sügavalt Issandale osaks saanud ülekohtu suurust. Tal hakkas nii hale, et ta hakkas nutma: kuidas küll rikas majaisand oma püha külalisega nii käituda sai. Sellel silmapilgul juhtus ime, millest Timofei mulle järgnevalt jutustas: "Ma vaatasin enda ümber ja mõtlesin: milline sissetulek ja üliküllus mul on, aga minu Issand kõndis vaesuses ja madaluses. Ja mu silmad täitusid üleni pisaratega. Ma ei saanud oma silmi valitseda ja mu ümber läks kõik kirjuks – isegi pisarad. Siis hüüdsin ma peaaegu teadvusetult: "Issand, tule mu juurde, ma annan ennast sinule!"
Äkki kostus talle läbi rooside kui tuulehinguses vastus: "Ma tulen!"
Joostes ja värisedes tuli ta minu juurde ja küsis: "Kas Issand võiks tõesti minu juurde külla tulla?"
See käib mul üle mõistuse. Kas selle kohta pole midagi Pühakirjas?"
Timofei jätkas: "Ta on ikka seesama Kristus – täna ja igavesti. Ma ei suuda seda uskuda."
"Siis usu!" ütlesin mina.
Nüüd ütles Timofei: "Ma annan korralduse, et igal päeval kaetaks Kristusele laud."
Ma kehitasin õlgu ja vastasin: "Ära küsi minult rohkem. Mõtle ise, mis talle meeldiks. Ma arvan, et kaetud laud teda ei haavaks. Aga kas see poleks upsakus?!
Kirjutatud on," ütles ta, "ta võtab patuseid vastu ja istub ühes lauas tölneritega."
"Kirjutatud on ka," vastasin mina, "Issand, ma pole väärt, et sa mu katuse alla tuleksid." Ka see on omal kohal."
"Sa ei mõista," ütles selle peale Timofei.
Vastasin talle: "Hästi! Tee nii, nagu sa tahad!"
Järgmisest päevast alates laskis Timofei naisel lauale ühe koha rohkem katta. Kui nad viiekesi laua ääres istusid – tema, naine ja kolm last – oli seal valmis veel kuues plats. See aukoht asus laua otsas ja selle ees oli suur tugitool. Naine oli uudishimulik: milleks ja kellele see määratud on? Timofei aga ei pühendanud teda asjasse. Naisele ja ka teistele ütles ta, et see on suursuguse külalise jaoks. Keda sellega mõeldi, seda ei teadnud peale tema ja minu keegi.
Timofei ootas Päästjat pärast seda, kui ta oli roosiaias kõnetust kuulnud. Ta ootas teda ka veel kolmandal päeval, aga kedagi ei tulnud. Igal pühapäeval ootas ta Kristust külla. Ta oli juba väsinud ja rahutu, kuid ei jätnud lootust, et Issand peab oma lubadust ja tuleb. Timofei tunnistas mulle järgnevate sõnadega: "Ma palun igal päeval: "Issand, tule! Ma ootan!" Kuid ikka ma ei kuule igatsetud vastust: "Jah, ma tulen pea.""
Mul ei olnud selgust, mida ma Timofeile selle peale vastama peaksin. Mõtlesin juba, et mu sõber on muutunud uhkeks ja sellepärast eksitab teda nüüd petlik kiusatus. Aga Jumal oma ettenägelikkuses juhtis kõik teisiti.
Saabusid jõulud. Oli kõva talv. Jõululaupäeva õhtul tuli Timofei minu juurde ja ütles: "Armas vend, homme ootan ma Issandat."
Ma ei vastanud enam ammu taolise jutu peale ja küsisin vaid: "Kuidas sa seda nii kindlalt tead?"
"Seekord," vastas ta, "niipea kui ma olin palunud "Tule, Issand!", läks kõik mu hinges liikvele ja kõlas kui pasuna hääl: "Jah, ma tulen pea." Homme on püha päev – kas Ta ei peaks mind siis sel päeval külastama? Tule minu juurde kogu perega, muidu väriseb mu süda hirmust."
Ma vastasin: "Timofei, sa tead, et mul selles selgust pole. Ka ei looda ma Issandat näha, sest ma olen patune inimene. Aga kuna sa oled meie sugulane, siis me tuleme... Aga kui sa kindlasti nii suurt külalist ootad, ära kutsu kokku oma sõpru, vaid kutsu neid, kes temale meeldivad."
"Ma mõistan," vastas ta. "Ma saadan kohe oma poja ja sulased külla ning lasen kokku kutsuda kõik väljasaadetud, kes on hädas ja vaesuses. Kui Jumal mulle oma tulemisega imelist armu osutab, peab Ta eest leidma kõik, nagu ta on käskinud."
Mulle ei tundunud ka see vastus õigena. "Timofei," ütlesin ma, "kes suudaks kõik, nii nagu kästud, korraldada! Ühte ei mõista, teine saab unustatud, kolmandat ei suuda täita. Kui see siiski nii tugevasti sinu hinges kõlab, olgu nii, nagu sulle on avalikuks saanud, Kui Issand tuleb, täiendab ta kõike, mida sa oled unustanud või mida veel vaja on. Ja kui sa peaksid kedagi, keda Tema tahab, unustama, juhib Ta ise siia õiged inimesed.
Jõulupühal läksime kogu perega Timofei juurde natuke hiljem kui tavaliselt lõunasöögile minnakse. Et alles siis, kui kõik oodatud kohal on, söögiga alata. Ruumikad toad olid täis väljasaadetud siberlasi: mehi ja naisi ja kasvavaid lapsi, inimesi igast elukutsest ja eri paikkondadest, nii venelasi, poolakaid kui ka eesti usku tunnistavaid inimesi. Timofei oli kokku kutsunud kõik vaesed asunikud, kes polnud majanduslikult veel jalgu alla saanud. Lauad olid linadega kaetud ja kõige paremaga täidetud. Tüdrukud jooksid siia-sinna, asetades laudadele kalja ja vaagnaid lihapasteediga. Väljas hakkas juba pimenema. Kedagi polnud enam oodata ja kõik käskjalad olid tagasi tulnud. Väljas oli alanud lumetorm, niisugune tuul ja tuisk nagu oleks viimnepäev.
Puudus vaid üks külaline – see kõige kallim.
Juba süüdati küünlaid, sest toas oli üsna pimedaks läinud. Me tõstsime oma pilgud nõrkadele tulukestele pühapiltide all. Timofei käis rahutult ringi ja istus lõpuks. Kogu tema meelekindlus oli kõikuma löönud. Ta rääkis juba, et "suur külaline" ei tule. Möödusid veel mõned minutid, Timofei ohkas, vaatas mulle kurvalt otsa ja ütles: "Armas vend, kas see on nüüd Jumala tahe mind pilgata või on sul õigus: Ma pole osanud kokku kutsuda kõiki, keda Tema oleks tahtnud kohata. Kõik sündigu Jumala tahtmist mööda! Palvetagem ja istugem lauda."
Ma vastasin: "Palveta!"
Ta astus pühapildi ette ja hakkas valjult palvetama: "Meie Isa, kes sa oled taevas..." Ja seejärel: "Kristus on sündinud! Kristus olgu kiidetud! Kristus tuleb taevast, kuulutage, Kristus on maa peal..."
Vaevalt oli ta need sõnad lausunud, kui korraga miski tugevalt vastu seina lõi, nii et kõik vankus. Seejärel läks kõva puhang läbi laia eeskoja ja toauks kargas iseenesest ristseliti lahti.
Kõik külalised viskusid kirjeldamatus hirmus ühte toanurka, paljud neist langesid põrandale ja vaid kõige julgemad vaatasid ukse poole. Ukselävel seisis värisedes muldvana mees, seljas vaid räbalad. Et mitte ümber kukkuda, hoidis ta kahe käega seinast kinni. Tema tagant, valgustamata esikust, langes seletamatu roosivärviline kuma. Üle vanakese õla ulatus tuppa lumivalge käsi, mis hoidis piklikku savist lampi leegikesega, nagu võib näha maalidel, kus kujutatakse jutuajamist Nikodeemusega. Väljas tormas lumetuisus tuul, aga leek ei värisenud sellest. Sama leek valgustas vanamehe nägu ja kätt. Tema käelt paistis silma vana haavaarm, mis oli külmast valgeks muutunud.
Vaevalt nägi teda Timofei, kui ta hüüdis: "Issand, ma näen teda ja võtan ta vastu Sinu nimel. Sa ise aga ära tule minu juurde sisse, ma olen kuri ja patune inimene." Seejuures kummardus ta maani. Koos temaga langesin ka mina maha, rõõmustades, et ta oli ehtsa kristliku alandusega täidetud, ja hüüdsin: "Olgem nüüd rõõmsad! Kristus on meie seas!"
Kõik aga vastasid: "Aamen! – See on tõesti tõsi."
Nüüd toodi tuld. Timofei ja mina tõusime põrandalt, valget kätt polnud enam näha. Ainult vana mees oli jäänud.
Timofei tõusis üles, võttis vanakese mõlemad käed ja pani ta istuma kõige suursugusemale kohale. Kes aga oli see vana mees? Võib-olla olete juba ära arvanud? See oli Timofei vaenlane, lell, kes temale nii palju ülekohut oli teinud. Nappide sõnadega seletas ta, et ta oli kaotanud kõik – perekonna ja varanduse. Ta oli rännanud juba ammu, et vennapoega leida ja temalt andeks paluda. Siiski oli ta kartnud Timofei viha. Selles lumetormis oli ta tee kaotanud ja oli nii lähedal külmumisele, et mõtles vaid surmale.
"Äkki aga," jutustas ta, "valgustas mulle teed keegi tundmatu, kes ütles: "Mine sisse ja soojenda end minu kohal ja söö minu kausist!" Ta haaras minust kahe käega kinni... ja nii olingi ma siin, ma ei tea isegi, kuidas."
Nüüd vastas Timofei talle kõigi ees: "Lell, mina tunnen sinu saatjat. See on Issand, kes on ütelnud: "Kui sinu vaenlasel on nälg, siis sööda teda leivaga, kui tal on janu, siis jooda teda veega." Istu kõige auväärsemale kohale, söö ja joo Tema auks ja jää minu majja, kuidas su süda kutsub, kasvõi kuni elu lõpuni."
Sellest ajast peale jäi vana mees Timofei juurde ja õnnistas teda enne surma. Timofei aga sai alatiseks oma südamesse rahu.
Nii oli talumees õpetanud Timofeid oma südames Kristusele aset valmistama. Selliseks sõimeks võivad muutuda kõikide südamed, kes täidavad käsku: "Armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad." Nende südamesse läheb Kristus kui ehitud kambrisse ja asub sinna elama.
"Jah, Issand, tule! Tule pea!"