Oli jõululaupäeva õhtu. Helsingis oli jäiselt külm ja kogu päeva sadanud lumelörts oli muutunud jääks. Jõulude ajal on alati suur liiklus, palju kära ja tunglemist. Jääkülm Helsingi ei olnud selles suhtes erand. Kaupluste aknad olid pidulikult kaunistatud ja kaubamajad täis inimesi, kes pühadeks viimaseid sisseoste tegid.
Ühe suure kaubamaja ees seisid kätest kinni hoides kolm tüdrukut ja imetlesid vaateaknaid. Olgugi et külm tuul nad lõdisema pani, seisid nad paigal. Nende ees avanes uhke mänguasjade väljapanek, mis haaras neid täielikult. Kuna neil ei olnud võimalik nii uhkeid mänguasju saada, nautisid nad kaunilt kujundatud vaateakent. Vaatamine ei maksnud ju midagi... Aga kolmest tüdrukust nägid seda vaatepilti ainult kaks, sest keskmine neist oli pime.
Samal ajal väljus poest kuulus kirurg, käed täis pakke, mis olid koju lastele mõeldud. Nüüd oleks ta akna juures seisvad tüdrukud peaaegu pikali jooksnud. Kuid nende kolme abitu olek sundis teda peatuma ja kuulatama.
"Seal," ütles pikem tüdruk, "sõdurist paremal pool on kaunis nukumaja. Majal on aknad, mida saab lahti teha, ja päris uks..." – "Ja seal sees on väga ilus nukk. Tal on pikad lokkis juuksed," ütles teine tüdruk. – "Ja kujutle," ütles esimene, "ta sulgeb oma silmad, kui teda magama panna, ja ta oskab ka kõndida."
Arst küsis nüüd tüdrukutelt, miks nad kõigest nähtust keskmisele tüdrukule seletama peavad. Kummardudes ja keskmise tüdruku silmadesse vaadates märkas ta, et keskmine tüdruk on pime...
Arst viis oma pakid autosse ja tuli tüdrukute juurde tagasi.
"Tal ei ole ema," ütles tüdruk arstile.
"Ta ema on surnud ja ta elab meil," seletas teine tüdruk.
Peagi võitis arst tüdrukute usalduse. Teada saanud, kus tüdrukud elavad, sõitis ta nukra väljanägemisega linnaossa. Varsti peatas ta auto lagunenud maja ees ja läks trepist üles.
Mureliku näoga naine jutustas arstile tüdruku loo. Ta oli pimeda tüdruku peale tema ema surma endale hooldada võtnud, sest tal oli vaesest lapsest kahju.
"Ma olen silmaarst," ütles arst, "ja olen täiesti kindel, et peale operatsiooni hakkavad tüdruku silmad nägema. See ei maksa teile midagi. Kui operatsioon peaks ebaõnnestuma, ei halvenda see ikkagi tütarlapse olukorda. Aga kui õnnestub, saab tüdruk nägijaks."
Tüdrukuke võetigi haiglasse. Seal vallutas ta kohe õdede ja arstide südamed. Paljud palvetasid, et väikese tüdruku silmad nägema hakkaksid.
Operatsioon õnnestus. Eetri lõhn hõljus veel koridoris, kui tüdruk teadvusele tuli. Ta istus oma voodil, side silmadel, ja ootas, millal see ära võetakse. Tüdruku kõrval istus arst ja silitas ta pead. "Oota veel natuke, varsti võtame sidemed ära," ütles ta. "Ma olen täiesti kindel, et su silmad hakkavad nägema."
Õde askeldas millegagi toanurgas. Sinna oli asetatud jõulukuusk, mille okstel särasid värvilised lambid. Paremal pool kuuse ees oli nukumaja – samasugune nagu vaateaknal. Maja kõrval oli pruunide lokkis juustega nukk ja veel palju mänguasju, mida väike tüdruk iial oleks osanud soovida. Kõik oli asetatud nii, et kui sidemed ära võetakse, tüdruk neid kohe näeks.
Lõpuks saabuski hetk, mil sidemeid ükshaaval ära võtma hakati. Õe süda põksus tugevasti ja arsti käed värisesid. Aeglaselt võeti ära ka viimane side. Tuba oli hämaralt valgustatud. Nüüd avanesid väikesed silmad... ja tüdruk hüüatas. Ta nägi!
Vaenelaps nägi jõulukuuske ja selle värvilist valgust. Ta nägi ka nukku ja nukumaja. Aga siis vaatas ta heldinult arsti...
Ta oli väga õnnelik.
"See kõik on sinule," ütles arst. "Kõik mänguasjad on sinu omad."
Tüdruk vaatas ainiti arsti nägu ja naeratas. Arst näitas talle nukku, kuid tüdruk vaatas vaid teda. Arst näitas kuuske ja küünlaid, kuid tüdruk pöördus vaatama vaid teda. – "Kas sulle ei meeldigi nukk?" küsis arst.
"Ma olen nende asjade üle küll rõõmus, kuid ... sina oled minu parim jõulukink, kõigist kõige parem jõulukink. Kõige õnnelikum olen ma sinu üle!" kogeles tüdruk õnnelikuna.
Jah, tüdruk rõõmustas küll mänguasjade üle, kuid kõige õnnelikum oli ta, nähes arsti, kes talle nägemise oli andnud.
Jeesus annab meile palju häid kingitusi. Kord olime ka meie pimedad, kuid nüüd me näeme. Kord olime ahelates, kuid nüüd oleme vabad. Me võime olla õnnelikud ja tänulikud kõigi nende heade asjade üle, mida Jeesus on meile andnud. Kuid kõige enam peaksime olema rõõmsad Jeesuse enda üle.