Suure sügava metsa serval seisis väike onn. Onn oli ehitatud jämedatest palkidest ja selles oli ainult üks tuba. Sinna sisse sai minna männipuust ukse kaudu ja valgust andis väike ruudukujuline aken. Toa tagaseinas oli kividest laotud vanamoeline kamin.
Kuigi majake oli väike, oli see küllalt suur neile kahele, kes seal elasid. Üks neist oli vana valgejuukseline emake. Nii vana, et väikesed lapsed pool kilomeetrit eemal asuvas külas arvasid, et ta on sündinud vist samal ajal kui kõrged mäed ja hiigelkuused, mis müürina väikese onni taga seisid. Emakese näol olid sügavad kortsud. Kui lapsed oleksid mõistnud sealt lugeda, oleksid need võinud jutustada paljudest aastatest täis rõõmu ja õnne, ennastsalgavast armastusest ja murelikust valvamisest haigevoodite ääres. Ka vaiksest kannatusest, näljast ja külmast ning tuhandetest armastusetegudest teiste inimeste heaks. Aga sellist kirja vanaemakese näolt lapsed lugeda ei osanud. Nad teadsid ainult, et ta oli vana ja kortsulise näoga ja et ta käis ettepoole kummargil. Lapsed ei kartnud teda, sest ta naeratas alati lahkelt ja tal oli hea sõna igale lapsele, kes teekonnal külasse temaga kohtusid. Maja teiseks elanikuks oli väike tüdruk Greta. Ta oli nii särav ja rõõmus laps, et majakesest mööduvad rändurid nimetasid teda päikesekiireks. Greta oli ainus, kes vanale emakesele ta paljudest lastest ja lastelastest alles oli jäänud.
Nad elasid väga lihtsalt. Metsast korjasid nad endale kütet ja toitu said nii, et vanaema käis suvel külatöödel abiks, talvel aga kudus külarahvale kindaid ja sukki.
Talv oli saabunud. Greta ja vanaema tõusid ühes päikesega nagu tavaliselt. Pärast hommikupudru söömist läks vanaema oma tavalisele tööle – metsa kütet korjama. Öine tuul oli palju oksi maha murdnud ja vanaema oli tänulik, et nüüd saab jälle sooja toa. Onni taga oli väike aiamaa, kus vanaema kasvatas kartuleid, kaalikaid ja sibulaid. Greta oli seal suvel ametis neid rohides ja kastes ning väike saak pandi talveks hoolega kõrvale. Selle vähese juures olid nad õnnelikud, sest nad armastasid teineteist väga. Kui vanaema oli külas abiks või läks valmis tööd ära viima ja kudumiseks uut lõnga tooma, oli Greta pikad ajad üksinda. Siis kuulas Greta tuule laulu kuuseokstes ja püüdis järele laulda. Suvel laulis ta lindudega võidu ja oli osav nende laulu järele aimama. Ta kõneles ka varjudega, mis aknast mööda libisesid, ja tähtedega, mis läbi väikese ruuduga akna tuppa paistsid.
Vahel, kui ilm oli ilus või kui vanaemal oli palju kudumistööd külla viia, võttis vanaema Greta kaasa. Ükskord juhtus minek just jõulueelsele nädalale ja Gretal oli nüüd palju põnevat näha. Küla kaupluseaken oli Greta meelest kui imede maailm. Ta arvas, et ta iialgi ei väsi vaatlemast ilusaid nukke, mänguloomakesi ja muid mänguasju. Aga kõige toredam oli säravate ehetega jõulupuu.
Õhtul, kui nad olid söönud küpsekartuleid soolaga ja kui Greta oli pesnud nõud ja pühkinud põranda, võttis ta oma väikese toolikese ja istus vanaema põlvede juurde. Vanaema pani kõrvale suure Piibli, mida ta oli lugenud, võttis välja oma kudumistöö ja ütles naeratades Gretale: "Noh, kallis Greta, vanaema kuuleb!"
"Vanaema," ütles Greta aeglaselt, "varsti on jõulud, eks?"
"Jah, kallis!" ütles vanaema. "Ainult viis päeva on veel jõuludeni jäänud." Seejärel vanaema ohkas, kuid Greta oma õhinas ei märganud seda.
"Mis sa arvad, vanaema, mida ma nendel jõuludel kingiks saan?" küsis laps ärevalt vanaemale otsa vaadates.
"Oh lapsuke, lapsuke!" ütles vanaema pead raputades. "Sel aastal ära oota küll midagi jõuluks!" Vanaema mõtles kurvalt sellele, et ta oli tahtnud kududa Gretale jõulukingiks kirjud kindad. Lõngki oli selleks juba valmis – hea perenaise poolt lubatud. Aga seda võis saada alles pärast jõuluõhtut, sest vanaema pidi enne valmis saama lubatud kinda- ja sokipaari külasse...
Greta aga rääkis edasi. "Mõtle ometi, vanaema, kui palju mänguasju ma küla poeaknal nägin. Kas sealt tõesti ühtki minule ei tule?"
"Oh armas aeg! Need mänguasjad on kallid, meil selleks raha ei ole," ütles vanaema kurvalt.
"Aga võib-olla mõni laps, kellel on palju mänguasju, tahaks saata mulle ühe..."
"Armas laps!" lausus vanaema Greta kuldseid juukseid silitades. "Sinu süda on täis armastust. Sina oleksid küll valmis igale poole jõulurõõmu viima! Aga neil külalastel pole midagi muud meeles kui see, mida nad ise loodavad kingituseks saada, ja nad mõtlevad ainult enestele." Vanaema ohkas ja raputas pead.
"Hea küll, vanaema," ütles väike tüdruk nüüd juba tõsisema häälega. "Aga võib-olla saan ka mina ühe jõuluüllatuse, olgu see kui väike tahes." Ja toolilt üles hüpates lisas: "Aga kas ma ei võiks korjata mõned kuuseoksad ja viia need vanale haigele mehele, kes elab veski lähedal, nii et ka temal oleks jõuluajal toas hea kuuselõhn?"
"Jah, mu väikseke, tee seda!" lausus vanaema. "Aga ise ära küll midagi oota."
"Vanaema!" hüüdis Greta särava naeratusega. "Sa unustad hiilgavad jõuluinglid, kes sel ööl, kui sündis Jõululaps, alla maa peale tulid ja imeliselt laulsid. Inglid on nii armsad ja head ega unusta ühtki last! Ma palun täna õhtul tähekest, mis alati meie aknasse paistab, et ta tuletaks mind inglikestele meelde! Tähed on ju kõrgel üleval ja nad on kindlasti inglitega tuttavad!"
Vanaema ohkas ja sosistas: "Vaene laps!" Aga Greta pani käed ümber vanaema kaela ja ütles: "Oi, vanaema! Kui sa vestleksid ka nii palju tähtedega kui mina, siis sa ei oleks jõuluõhtul nii kurb." Seejärel keerles Greta vanaema ees, näidates, kuidas lumehelbed päeval tuules tantsisid. Tüdruk oli selle tegevuse juures nii koomiline, et vanaema unustas korraks oma mured ja naeris koos Gretaga lumetantsu üle.
Päevad möödusid ja saabus jõululaupäeva hommik. Greta koristas hoolikalt väikese toa, sest vanaema oli teda kasvatanud hoolsaks väikeseks perenaiseks. Nüüd oli Greta metsas – õnnelik ja vaba nagu linnuke. Ta oli ametis vanaemale jõuluüllatuse valmistamisega. Aga kõigepealt korjas ta ilusaid kuuseoksi, mis olid tema käe ulatuses. Ta kavatses need viia vanale haigele mehele, kes elas veski lähedal.
Rõõmsale tüdrukule tundus päev lühikesena. Kui vanaema väsinuna külast tuli, nägi ta, et ukse ümber oli kuuseokstest pärg. "See on sulle tervituseks, vanaema!" hüüdis Greta. "Meie vana armas kodu tahab sulle õnnistatud jõulupühi soovida."
Vanaema naeris ja suudles väikest tüdrukut, kui nad ukse avasid ja tuppa astusid. Siin oli vanaema ootamas uus üllatus. Voodisambad olid kaunistatud pohlaokstest pärgadega ja kaminal piilusid kuuseokste vahelt pihlakakobarad. Lihtne kaunistus tegi väikese ruumi pidulikuks ja kauniks. Greta laulis ja plaksutas käsi, hüppas ja tantsis rõõmust, sest vanaema oli nii lõbus ja üllatunud.
Pärast õhtusööki istus Greta jälle oma armsale pingikesele vanaema põlvede juurde ja pani oma väikesed pehmed käed vanaema põlvedele. Ta palus, et vanaema jutustaks talle, kus sündis Jõululaps ja kuidas inglid oma imeilusat laulu laulsid. Vanaema jutustas ka, kuidas terve taevas täitus imelise valgusega, millist keegi varem polnud näinud. Gretale oli sellest jutustatud juba palju kordi, aga ta tahtis seda jälle kuulda.
Kui jutustus lõppes, istusid nad veidi aega vaikides. Seejärel ütles vanaema, et on aeg magama minna. Ta tõmbas pikkamööda jalast ära oma suured puukingad, nagu neid seal maal kantakse, ja pani need kamina kõrvale. Greta vaatles paar minutit mõtlikult vanaema puukingi ja ütles: "Vanaema, mis sa arvad, kas täna öösel mõtleb keegi ka meie peale?" – "Ei, lapsuke, seda ei tee keegi. Meil pole kedagi, kes meie peale mõtleks." – "Aga vanaema, jõuluinglid mõtlevad küll meie peale, seda ma tean. Ma panen ühe sinu puukinga välja aknalauale, nii et inglid näeksid, kui nad siit mööduvad. Ma olen kindel, et tähekesed jutustavad inglitele, et puuking on välja pandud ka meie aknale." (Sel maal oli kombeks, et jõuluööl pandi välja puuking ja naabrid panid sinna vastastikku kingitusi.)
"Oh sa rumal lapsuke!" ohkas vanaema. "Ei tule sinna kinga sisse midagi. Saad ainult ühe raske pettumuse."
Greta aga haaras kinga, avas ukse ja ruttas õue. Oli väga pime. Vaikselt langes lumehelbeid. Greta oleks tahtnud oma tähte näha, aga vali tuul piitsutas raskeid lumepilvi, nii et midagi polnud näha.
"Pole viga," ütles Greta vaikselt. "Tähed on ju seal üleval ka siis, kui mina neid ei näe, ja ega jõuluinglid ju lumetormi ei karda."
Just sel hetkel lahutas pilvi tuul, nii et nähtavale tuli müstiline lapike taevast ja selle keskel säras Greta lemmiktäht.
"Oi, väike täht!" hüüdis laps. "Ma teadsin, et sa seal oled, kuigi ma sind ei näe! Kas sa tahaksid sosistada jõuluinglitele, kui nad siit mööda lähevad, et väike Greta tahaks nii väga väikest jõulukingitust, kui neil on midagi üle jäänud, ja et Greta pani ka puukinga aknalauale."
Nüüd tõusis tüdruk varvastele ja upitas raske kinga aknalauale. Seejärel lipsas ta vanaema juurde sooja tuppa. Enne puhkama heitmist tänas Greta õhtupalves Taevaisa, et Ta oli saatnud maailma Jeesuse, kes õpetas inimestele armastust ja heasoovlikkust.
Järgmisel varahommikul ärkas väike Greta lauluhäälte peale. Kuulatades sai ta aru, et koolipoisid laulsid külatänaval jõululaule. Greta hüppas voodist välja ja riietus kiiresti, ise tasakesi külalaste laulule kaasa lauldes. Vanaema riietus aeglaselt. Väike tüdruk aga avas juba ukse ja jooksis välja vaatama, kas jõuluinglid olid midagi vanaema puukinga sisse pannud.
Kõik oli kaetud paksu lumega – puud, kännud, teed ja lagendikud. Kogu ümbrus oli nagu muinasjutumaa. Greta sumpas läbi lume, ronis akna kõrval olevale kivile ja tõstis puukinga ettevaatlikult üles. Kingalt mahavarisenud lumi tegi lapse käed külmaks ja märjaks, aga ta ei pannud seda tähelegi. Kätt kinga sees hoides jooksis ta kiiresti majja tagasi.
"Vanaema, sa ei uskunud, et jõuluinglid meid meeles peavad!" hüüdis ta. "Aga vaata ometi, nad tegid seda! Siin kinga sees on imearmas väike linnuke!"
Vanaema tuli lähemale ja vaatas. See oli väike punapuguline leevike, kelle tiib oli öises tormis viga saanud ja kes oli vana puukinga kuivas ninas varju otsinud. Vanaema võttis õrnalt Greta käest linnu ja kinnitas linnu vigastatud tiiva pehme sidemega osavalt keha külge. Ikka selleks, et linnukese tiib rabelemise ja asjatute lennukatsetega rohkem viga ei saaks. Siis näitas vanaema Gretale, kuidas linnule kamina juurde pehmet pesakest teha. Peale hommikusööki söötis Greta väikest jõulukülalist raasukestega.
Kui valgenes, viis Greta korjatud kuuseoksad veski lähedal elavale vanale haigele mehele ja sai pisarates tänuliku pilgu osaliseks. Koju jõudnud, nägi Greta, et väike külaline oli rahulikult magama uinunud. Varsti avas ta aga jälle silmakesed ning Greta andis talle süüa ja juua. Linnuke ei kartnud last, vaid lubas tal oma siidpehmeid hõbedasi sulgi silitada. Sel õhtul õpetas vanaema Gretale uue jõululaulu ja jutustas uue jõulujutu. Greta tegi ka linnukesele kummalise jõulujutu. Linnuke pööras oma pead nii naljakalt siia- ja sinnapoole, et Greta ja vanaema pisarateni naerma puhkesid.
Kui vanaema ja väike tüdruk ööpuhkuseks valmistusid, pani Greta pehmed käsivarred vanaema kaela ümber ja sosistas: "Kui ilus jõulupüha meil oli! Kas saab veel midagi kaunimat olla kui jõulud!"
"Ei, lapsuke, ei!" ütles vanaema. "Sellistele armastavatele südametele nagu sina, ei ole midagi kaunimat."