<hr id="Jõulukülaline"> <!--<center><img src="j6ulu1.png" alt="" width="400" ></center>--> <h1>Jõulukülaline</h1> <p style="text-align: right;"><i>Patricia St John</i></p> <p class="cap">See vana ortodoksikiriku ajast pärinev legend räägib ühe küla kingsepast Gregoryst. Aastakümneid oli ta parandanud kõikide külaelanike kingi. Kuus päeva nädalas tegi ta kõvasti tööd, pühapäeviti aga sulges oma töökoja ja läks mäest üles - nõlval asuvasse kirikusse Jumalat ülistama. Pühapäevad meeldisid talle kõige enam, sest Issand oli ta parim sõber. Möödusid aastad ja Gregory jäi vanaks. Tema naine oli surnud, lapsed abiellunud ja mujale elama läinud. Kuna ta ei suutnud enam nii kaua ja kärmesti tööd teha kui enne, jäi raha väheks ning vahel oli tal seda hädavaevalt toidu ostmiseks ja küttepuude muretsemiseks.</p> <p>Oli jõuluaeg ja paks lumi kattis katuseid ning mäenõlvu. Mäe otsas kirikus olid süüdatud tuled, mille kuldsed valgustriibud särasid nüüd igast aknast. Inimesed tõttasid kirikusse, et pühitseda Kristuse sündi ja üheskoos rõõmsad olla. Ainult vana kingsepp Gregory istus töökoja akna all ja vaatas nukral ilmel rõõmsat rahvahulka. Nii mõnigi peatus teda tervitama. "Kas sina ei tule, isa Gregory?' küsisid nad. "Kellad löövad juba, võta oma mantel ja tule ka!" Kuid Gregory raputas kurvalt pead. "Ma ei jaksa enam mäest üles ronida," ütles ta. "Mu põlved on reumast nii kanged, et vaevalt saan üle tee."</p> <p>Ta istus kaua seal ja kuulas kirikukellade heledat kuminat. Karge talveõhk tõi ta kõrvu kauget jõululaulu. Ta tundis end vana ja väetina ning uinus peagi sügavasse unne. Magades nägi ta und: tema voodi ääres seisis ingel ning kogu tuba kiirgas taevase olendi juuresoleku soojust ja valgust.</p> <p>"On sul mõni soov, Gregory?" küsis ingel. "Ütle ja su soov läheb täide."</p> <p>Gregory vastas julgelt: "Ma ei suuda enam koos teistega jumalakotta minna. Seepärast palun, et Jeesuslaps tuleks ise mulle külla."</p> <p>"Homme saab su soov tõeks," sõnas ingel ja valgus kadus. Gregory ärkas külmal ja hallil hommikul. Värske lumi kattis katuseid, kuid Gregoryl ei olnud nüüd aega välja vahtida. Ta teadis, et ta unenägu on tõsi: täna võtab ta vastu taevase külalise. Aega ei olnud raisata, sest tal oli palju tegemist. Suure vaevaga pesi ta põranda puhtaks, tõi ahjupuud tuppa ja pani lumivalge linaga kaetud lauale selle vähese, mis tal oli. Ta otsustas seni söömata olla ja mitte tuld süüdata, kuni külaline tuleb. Kui kõik oli valmis, istus ta töökoja akna äärde ja vaatas välja tänavale. Keegi tuligi. Gregory süda hakkas kloppima, kuid rahunes siis. See ei olnud Jeesuslaps, vaid teisel tänaval elava pimeda mehe väike poeg. Kui poiss paljajalu lumes liibates lähemale jõudis, nägi Gregory, et poisike nutab. Kingsepp küünitas pea aknast välja.</p> <p>"Miks sa nutad, poja? "</p> <p>"Külmavillide pärast, meister. Need teevad mulle väga valu."</p> <p>"Aga miks sa siis lumes paljajalu käid?"</p> <p>"Sellepärast et meil ei ole küttepuid: ma pean puid ostma minema."</p> <p>"Kus su kingad on?"</p> <p>"Need on väikseks jäänud ja pigistavad."</p> <p>"Tule sisse, laps! Pane oma jalg siia naha peale, et saaksin uute kingade mõõtu võtta. Täna ootan ma külalist, aga homme teen sulle kingad. Tule kahe päeva pärast... ei, ei, raha pole tarvis tuua. Sinu isa on mu sõber."</p> <p>Lapse silmad särasid läbi pisarate ja ta jooksis minema, unustades oma valu. Kahvatu talvepäike oli juba kõrgel, kuid külaline ei olnud veel saabunud. Innukalt jälgis Gregory jälle tänavat. Jah, keegi tuleb! Ta vaatas hoolega ja ohkas siis pettunult. See oli kõrvaltänaval elav lesk, kes leivakorvi koju viis. Ta oli käinud juba varakult kerjamas ja soovis nüüd Gregoryle häid pühi. Gregoryle tuli äkki meelde, et ta oli naise kingad ära parandanud. "Proua Mary!" hüüdis ta. "Miks te oma kingadele järele ei tule? Need on juba ammu valmis."</p> <p>"Ma ei suuda nende eest maksta, isa Gregory," vastas lesk. "Mul on kuus väikest suud toita. Kõige parem on, kui te need maha müüte, siis saate oma töötasu kätte. Mul tuleb samade kingadega läbi ajada, kuni lumi ära sulab."</p> <p>Gregory vaatas nüüd naise katkiseid sandaale.</p> <p>"Võtke need, proua!" ütles ta, hoides parandatud kingi käes. Mudilased vajavad rohkem raha kui mina. Võtke need Issanda nimel ja Jumal õnnistagu Teid!"</p> <p>Naise väsinud nägu lõi särama. Tänupisarad veeresid mööda tema aukuvajunud põski alla. Ta suudles Gregory kätt ja läks teda õnnistades oma teed.</p> <p>Päike laskus punetades läände, kuid Jeesuslaps ei olnud ikka veel tulnud.</p> <p>Külm ja kaunis päikeseloojang punavas taevas tõstis esile kiriku tumeda silueti ning sinakad varjud lumel... Ta ei tulegi... Kas kõik oli vaid unenägu... Külmetav ja näljane vana mees heitis veel kord pilgu teele.</p> <p>Keegi tuli jälle, kuid see ei olnud taeva särav laps. See oli vaid väsinud rändur, kes kepile toetudes ringi vaatas. Ta oli siin võõras ja Gregory hüüdis talle: "Kuhu Te lähete, rännumees?"</p> <p>"Poja juurde järgmisse külla. Mul on veel kaheksa kilomeetrit käia, aga ma olen näljane ja külmast kange. Kas ma tohin teie juures natuke puhata ja end soojendada?"</p> <p>"Tule sisse!" ütles Gregory ust avades. Rännumees vajus külma kolde äärde istuma. Ta lõdises ja tema sõrmed olid sinised. Gregory kõhkles. "Ma teeksin hea meelega tule koldesse, kulla veli," lausus ta, "aga ma ootan külalist."</p> <p>"Külalist? Kes siis veel nii hilja õhtul tuleb? Mul oleks hea meel, kui saaksin tule ääres oma käsi soojendada. "</p> <p>Gregory läks viimast korda akna juurde. "Ta ei tule enam," mõtles ta kurvalt. "Unenägu pettis mind. Kuidas ma võiksin keelduda sellele võõrale mehele sooja ja süüa andmast?" Nüüd süütas ta koldesse tule ja rändaja tundis mõnu süte rõõmsast hõõgumisest.</p> <p>"Homme lõpeb mu teekond," ütles ta. "Õnnistan sind lahkuse eest, mida sa võõrale rändurile osutasid."</p> <p>Gregory heitis magama, kuid ta süda oli pettumusest raske. Kas ingel oli teda eksiteele juhatanud? Kurvalt sosistas ta pimedusse: "Miks sa ei tulnud, Issand? Ma ootasin sind kogu päeva..." Korraks taandus pimedus soojuse valguse eest ja üks hääl kostis: "Aga ma ju tulin! Ja sa võtsid mind lausa kuninglikult vastu!" Siis helises tema ümber laul, mille sõnad kõlasid nii:</p> <p class="luule"><i>Sest mina olin laps, kelle jalad veritsesid,<br> ja mina olin lesk, kes nuttis tänaval,<br> ja mina olin võõras, kes palus süüa.</i></p> <p>Kui loed Matteuse evangeeliumi 25. peatükist salmid 31-45, näed, et parim viis Jeesuse teenimiseks ja armastamiseks on armastada ja teenida teisi inimesi. Kõik, mida me teeme Tema pärast, on taevas talletatud ja meeles peetud. Aga kõik, mida me teistele tegemata jätame, teeb Jumalale muret.</p> <p><br></p>