Jõulujutud

Kuldsed tähed on veel taeval. Ruth näeb neid selgesti; ta voodi seisab just viltuse katuseakna all. Vanaema on juba tõusnud, ülesse on kuulda, kuidas ta all köögis tuld teeb. Nüüd praksuvad ja pragisevad vaigused männilaastud ja tulekuma viskab punakaid varje läbi avatud luugi, mis viib köögist üles katusekambrisse.

"Vanaema," hüüab Ruth nii tasa, et Leeni ja vennake sellest ei ärkaks, "Vanaema, eks ole ju täna jõuluõhtu?"

Aga juba tõuseb Peeter, väikeveli, voodis püsti. "Täna tuleb vennakesele Jõululapsuke!" ütleb ta tähtsalt.

"Leenile tuleb ta!" vaidleb väike õde ja tõuseb ka püsti. "Ja ta toob mulle nukuvankri..."

Seal seisab vanaema ta voodi ees ja tõstab Peetri sülle. "Kes siis Jõululapsukese pärast tohib tülitseda," ütleb ta. "Jõululapsuke armastab ju kõiki lapsi ühtemoodi ja ta tuleb kõikide juurde, kes on head ja sõnakuulelikud."

"Võib-olla, kui sa seda väga soovid! Aga tead sa. Jõululapsuke ei saa kõiki soove täita. On ju nii palju, palju lapsi peale sinu, kes kõik ootavad, et Jõululapsuke neile midagi tooks. Siis peab ta ju oma kingitused nii jaotama, et igaüks midagi saaks ja keegi ilma ei jääks ning ei kurvastaks."

Peeter noogutab. Sellest saab ta väga hästi aru. Vanaema paneb väikese poisi jälle voodisse tagasi.

"Isa on juba läinud," vastab vanaema, "ta peab kuused korda panema, enne kui turg algab. Isal on seal veel palju tööd. Mõnedel puudel peab osa oksi maha võtma, teistele jälle juurde panema. Selleks ei ole siis enam aega, kui ostjad juba tulevad. Ja minul ka on palju tööd. Magage nüüd, ma äratan teid siis, kui hakkan minema isa juurde. Täna on voodis kõige mõnusam olla. Elutuppa te ju enam minna ei tohi, sest seal on juba Jõululapsukese jaoks kõik valmis, ja köögis on kitsas ja pime."

Tuul ulub ümber maja. Tal on sinna igast küljest vaba juurdepääs. Ainult onu Jakobi onn seisab seal lähedal. Järsk teerada tuleb oru sügavusest, veidi enne küla läheb ta üle maantee ja siis mõlemast väikesest majakesest mööda läheb edasi kõrgele mäkke.

Täna on soe tuul, selline, millist sellisel aastaajal siin ümbruses ei armastata. Lumi muutub siis märjaks ja raskeks, ta koondub suurteks kamakateks ja matab oma alla teed ja majad. Õudne mürin kuulutab külaelanikele, et laviin on tulnud alla. Siis peatuvad inimesed hinge kinni pidades ja kuulatavad hirmunult.

Nii hea on olla soojas voodis, kui väljas tormab. Peetri mõtted on ikka veel trummi juures. Ta pöördub Ruthi peole.

"Kui Jõululapsel on siis veel trummi, kui Ta meie juurde tuleb, küll Ta siis juba toob! Aga meie juurde tuleb Jõululaps ju kõige viimaks, enne kui Ta jälle lendab taevasse. Me elame ju nii kõrgel üleval, et Tal polegi enam kaua lennata, et taevasse jõuda. Ja siis on Tal kindlasti veel vähe asju järele jäänud. Eks Tal ole siis ka raske neid jaotada. Möödunud aastal ma soovisin endale suuski, aga õpetaja Trude sai need. Siiski ei tohi selle üle kurvastada, sest ka Jõululaps saab siis kurvaks."

Peeter on väsinud ja ta silmad vajuvad kinni. Viimane sõna ta huulil aga on "Trumm!" Ka Leeni uinub. Ainult Ruth on ärkvel. Ta kuulatab tormi, mis vingub ümber maja, ja mõtleb emale, kes lamab jalaluu murdega haiglas. Jõuluõhtuks ema küll koju ei saa, aga Ruth ei oska jõuluõhtut ilma emata üldse kujutleda. Sest alles siis olid õiged jõulud, kui ema istus vana klaveri taha ja mängis "Püha öö, õnnistud öö..." Selle laulu ja mänguga tuli kogu pere südamesse kogu jõulusära ja võlu, nii et süda oli nagu lõhkemas suurest õnnest ja rõõmust. Aga kes sel aastal siis seab üles need vanad armsad jõulukujud sõimepildis? Seda tegi ikka ema ja keegi ei oska ju nii huvitavalt jutustada jõulujuttu... Isa sellega hakkama ei saa, sest ta on nii vähese jutuga. Ja vanaema? Ega temagi saa. Kui vanaema loeb lastele Piiblit, siis kõlab see hoopis teisiti kui ema lugemine. Ema juures on kõik valge ja sõbralik ja armas. Ja äkki purskavad Ruthi silmadest pisarad. "Ema," sosistab ta, "armas, armas ema!" Suur igatsus vallutab ta. Siis aga tuleb uni ja võtab nutva lapse oma kaitsva varju alla.

Vanaema söödab kitsed ja seapõrsa. Siis ta keedab paksu kartulisupi, kraamib köögi ja läheb üles, et lapsi äratada, enne kui ta lahkub. Vanaema elab ju muidu omaette väikeses majas keset küla, aga nüüd on ta siin, et hoolitseda lapselaste eest, kuna nende ema on haiglas.

Lapsed saavad oma võileiva ja vanaema valmistub minekule. Peeter võtab oma armsa kassi Toto sülle ja laulab talle jõululaulu: "Igal aastal jälle ilmub Jõululaps!"

Aga Toto ei taha täna vaikselt istuda. Ta tõstab oma ninakese ja nuusutab: kuskilt tuleb toredat prae ja vorsti lõhna! Kuid kust küll ometigi?

Võib-olla köögikapilt? Toto teeb võimsa hüppe sinnapoole, kuid õnnetuseks on seal piimatops ja see läheb ümber. Nüüd võtab vanaema Toto kraest kinni ja tõstab ta uksest välja. "Noh, jaluta nüüd veidi - õhtul võid tulla tagasi ja küll siis sinagi saad oma pühadevorsti!" Toto karvad tõusevad turri. Ta on nördinud. Sellise lumega, mis meetrikõrguselt lasub teedel, teda õue ajada! "Jookse aga peale," hüüab talle vanaema naerdes, "täna pole külm ega midagi, pole sul sugugi vaja teha nii õnnetut nägu!" Siis sörgib Toto minema ja kaob maja nurga taha. Nüüd paneb vanaema veel puid tulle, paneb ahjuukse kinni, tõstab kartulisupi tulelt kõrvale, tõmbab jalga pikad saapad, selga sooja jaki ja seob pähe villase rätiku.

"Nüüd ma pean minema," ütleb ta. "Kindlasti ootab teie isa juba mind. Olge nüüd hästi kenad üksteisega ja ärge tehke rumalusi. Kui teil on nälg, siis võtke suppi. Ma ei tule täna vahepeal koju, sest täna on viimane müügipäev. Kui te olete hästi head lapsed, siis toob Jõululaps teile õhtul midagi ilusat!" Vanaema läheb. Lapsed vaatavad talle kaua järele, kuni ta tume kogu kaob lumevallide vahele.

"Isa ei müü ju kõiki puid! Ainult neid, mis on maha raiutud jõuluturu jaoks!"

"Aga kui metsa enam ei ole," jätkab Peeter, "siis ei saa enam puid tule jaoks ja majaehituseks..."

"Ja siis peab vennake istuma õues külmas ja talle ei saa enam suppi keeta ja..." Nendest koledustest ei ole enam mõtet edasi rääkida, sest Peeter ulub juba südantlõhestavalt.

"Aga kui nüüd jõuluinglike mööda lendab ja sisse vaatab..." manitseb Leeni. Peeter jätab kohe nutu. Nad vaatavad kõik akna poole. Aga mitte ühtki õrna, hõbedast inglitiiba ei hõlju seal.

"Võib-olla ta juba lendas mööda," ütleb Leeni kaheldes, "ja nägi kõike ning jutustab sellest Jõululapsukesele?"

Seal avaneb uks. Naabrinaine tuleb sisse käes suur must korv. Ta asetab korvi lauale. "Siin on midagi ema jaoks," ütleb ta. "Võib- olla keegi teie seast läheb pühade ajal tema poole. Siis viige see kook temale ja tervitage minu poolt, soovige peatset paranemist!"

Siis lahkub naabrinaine jälle. Korv aga on laual. Ruth tõstab korvi kaane üles.

"Oh," hüüab ta vaimustuses," seal on terve suur kook! Ja punased, säravad õunad!" Ka teised kummarduvad vaatama.

"Küll nüüd ema alles rõõmustub!" arvab Leeni, ja Peeter kriibib sõrmega natuke suhkruvõõpa, millega kook on kaetud. Siis aga paneb Ruth korvi jälle kinni.

"Homme on see kook juba vana," ütleb Leeni. "Siis ta ei maitse enam hästi," arvab Peeter.

"Tere hommikust, lapsed!" kõlab äkki ukselt mehehääl. See on kirjakandja. Ta paneb korvi kõrvale kaardi.

"Kas olete siin täna üsna üksinda? Näete, ema kirjutab teile, et peaksite teda kord seltsis külastama. Paari nädala pärast on ta ise ka juba võib-olla kodus tagasi! Niisiis, olge hästi tublid, nii et Jõululapsuke teile ka midagi tuua võiks!"

Postkaardil on suure maja pilt. Ruth veerib pildi alt: "Ringkonnahaigla." Seal on ju ema! Nad vaatlevad suurt kivihoonet.

"Siin on uks," näitab Peeter. "Kas me nüüd kohe läheme?" Peetri ettepanek on ootamatu ja üllatav, kuid peagi leiavad kõik, et see on tore mõte. Milline rõõm see küll oleks emale! Seda ei oska mitte ära mõeldagi! Ja kuni vanaema koju jõuab, on nad juba ammugi tagasi!

Lapsed riietuvad soojalt. Ruth võtab korvi. Nad on juba õues, kui Ruthile veel meenub midagi.

"Me peame emale veel midagi kaasa viima," ütleb ta ja jookseb pidulikult ehitud jõulutuppa. Seal on vana kirst, milles asuvad jõulunukud. Ruth avab kirstu. Kuid nüüd ta ei tea, millise ta siit peaks kaasa võtma. Ta ei või ometigi Jeesuslapselt ema ära võtta? Aga kui võtaks Joosepi? "Kas sa... siis väga kurvastud?" küsib Ruth Jeesuslapselt. Lapsuke aga naeratab õrnalt nagu ikka ja ei vasta midagi. Rabeldes võtab Ruth sinises mantlis Joosepi oma kätte, ise jälgib lapsukest. See vaatab endiselt lahkelt ja naeratades, nüüd paneb Ruth Joosepi korvi. Aga kas ehk veel võtta üks? Kas võtta üks karjastest? Aga need olid ju vaesed inimesed, kes nii kaua olid oodanud Issandat Jeesust - karjastest ei või ühtegi võtta, võib-olla ei meeldi see ka inglile. Või targad? Need peavad ju jälle tagasi minema hommikumaale, et kuningas Heroodes neid kätte ei saa. Ruth ei suuda otsustada, mida veel kaasa võtta.

"Ema toob sulle Joosepi jälle tagasi," trööstib Ruth Jõululapsukese ema, suleb siis kirstukaane ja jookseb teiste juurde.

Nii lahkuvad nad oma majakesest mäenõlval. Sinna jäävad ainult kitsed ja roosa seapõrsas. Ruth vaatab veelkord tagasi. Rahulikult tõuseb valget suitsu korstnast ja väikesed aknaruudud säravad puhtusest. Kõigil aialattidel on valged lumimütsid.

Lapsed astuvad jalgrajale, mis enne küla, üsna nende majakese lähedalt viib alla orgu. Tee on sügavasti kinni tuisanud ja lapsed ei leiaks teda, kui ühed jäljed ei läheks seal selgesti edasi. Nad saavad käia ainult hanereas, nii kitsas on tee. Tuul on tagant ja kerge on minna alla orgu. Kuid seal haarab tuul Peetri mütsi ja viib selle kuivanud oksa külge rippuma. Peeter naerab valju häälega, aga Ruthil tuleb läbi paksu lume sumpida mütsi ära tooma, ja see pole mingi lõbu. Kõrge lumi ulatub talle rinnani ja ta vaid vaevu jõuab edasi. Ja kui nad siis on juba tükk maad edasi läinud, märkavad nad, et korv on jäänud maha. Ruth peab jooksma tuldud teed tagasi, kuna Peeter ja Leeni jäävad teda ootama. Neil läheb ootamine pikaks ja nad istuvad lumme. Kui siis Ruth viimaks tagasi jõuab, leiab ta lumehangest kaks külmetuvat, nutvat last ja talt nõuab suurt vaeva, et neid trööstida. Leeni juures läheb see ruttu, aga Peeter istub lumes, hõõrub kindaga pisaraid näol laiali ja ei soovi enam ainustki sammu astuda.

"Kui sa nüüd ei ole hea poiss, siis Jõululapsuke ei toogi sulle trummi," ütleb Ruth. Kuid see teeb asja ainult hullemaks. Peeter nutab täie häälega.

"Jää nüüd tasa, vennake, näe, ma annan sulle ema koogi pealt suhkrut lakkuda."

Kook võetakse välja ja Peeter lakub koogi pealt suhkrut. Ta pisarad kuivavad. Siis jätkavad nad oma teed.

Imelik on sammuda selles valges vaikuses, kus lumitunud põõsad ja puud on kõige imelikumate kujudega: mõni on nagu karu, mõni nagu lummetuisanud onnike. Vahest kostub äkiline krabin, või häälitseb mõni lind. Põksuvate südametega lähevad lapsed edasi.

Viimaks näevad nad teekäänaku takka linna halle torne. "Varsti oleme seal" rõõmustavad lapsed. Aga veel on hulk maad minna.

"Tulge peale!" hüüab lahke talumees lastele. Nad ronivad koorma otsa ja nüüd läheb sõit kuljuste helinal läbi ilusa valge lume. Peeter on väga väsinud. Ta paneb pea Ruthi sülle ja uinub magama. Kallis väike vennake, mõtleb Ruth ja vaatleb väikest poissi. Selle põsed hõõguvad tulipunaselt külmast ja ta püksikesed on märjad lumes istumisest.

"Nüüd peate küll maha minema," ütleb talumees. Vennake äratatakse üles, lapsed tänavad lahket onu ja astuvad edasi. Oi, mis kõik linnas näha on! Missugused vaateaknad! Kõik, mis lapsesüdant võib vaimustada, on siin olemas! Aga raske korv manitseb lapsi edasi minema.

Nad küsivad teed haiglasse. See asub keset linna, suur maja paljude akendega, justnagu nende postkaardil. Uksehoidja ei taha neid esialgu sisse lasta, kuna pole nendega kaasas ühtki täiskasvanut. "Me tahtsime emale viia jõulurõõmu," ütleb viimaks Ruth. Siis lastakse nad sisse. Tuba 21, kolmas korrus. "Aga olge tasa," ütleb uksehoidja neile veel järele.

Nad lähevad trepist üles - tasa, kartlikult. Üleval koridoris võtab Ruth oma taskuräti ja tahab vennakese nägu natukene puhastada. Aga Peeter ei taha. Igasugune puhastamine ja pesemine on Peetrile äärmiselt vastumeelne ja nüüdki võitleb ta selle vastu kogu jõuga.

"Vennake, sa tead, et all see onu käskis meil tasa olla. Me lubasime olla vaiksed, head lapsed."

"Kui sa veel kord saad kooki lakkuda, kas sa siis lased ennast puhtaks teha?" Peeter seab tingimusi.

"Jah, aga ainult siis, kui ma saan palju lakkuda. Ja taskurätiku teen ma siis ise süljega märjaks."

Nii tehaksegi. Peeter lakub. Põhjalikult. Aga milline on nüüd see enne nii ilus kook! Suhkruraasu ei ole enam seal peal!

Vastavalt kokkuleppele puhastatakse siis Peetri nägu tema oma süljega. See aga on suhkrust kleepuv ja selliseks muutub nüüd ka Peetri nägu!

Kostub samme. Ruth jätab oma töö Peetri näo kallal pooleli ja lapsed lähevad veel korrus kõrgemale. Suuri vaevu leiab Ruth õige numbriga ukse. Tükk aega seisavad nad ukse ees. Keegi ei julge esimesena sisse minna. Kõik on siin nii vaikne ja võõras. Seal tõukab Leeni natuke Ruthi ja uks lendab lahti. Suur saal, voodi voodi kõrval. Kuidas siit küll ema leida? Segaduses, liikumatult seisavad lapsed. Paljud vaatavad nende poole palatist.

"Ema!" hüüavad kõik kolm ja tormavad selle hääle poole. Ja siis nad maanduvad oma ema väljasirutatud käte vahele!

Praegu on tähtis vaid see, et ollakse ema juures, hästi ligidal temale! Surutakse end ta käte vahele ja oh kui hea on tunda ema kätt nende juukseid silitamas, tema sooje silmi neid vaatlemas ja olla nii kaitstud ja varjatud siin!

Teised haiged vaatlevad liigutatult väikest rühmakest, kes nii ootamatult siia sisse murdis ja kõik rõõmustuvad, et emal on niisugused külalised.

"Selle lõikame kohe- lahti," ütleb ema. "Kas ta kukkus teil lumme, et tal on sellised niisked laigud peal?"

"Sa näed tõesti tore välja, ütleb ema naeratades, sul on nii punased põsed."

Nüüd lõigatakse kook lahti. Lapsed on ka tõesti näljased, sest tulid nad ju välja ilma lõunata.

"Aga te peate mulle lubama, et lähete nüüd otsekohe koju ja ei viida kuskil aega, muidu läheb pimedaks. Ja kui vennake ära väsib, siis võtke ta oma vahele."

Nad lubavad seda kõike. Sellele nad ei mõtle, et kitsa tee peal nad ei saa kuidagi kõrvuti käia.

Nad lubavad sellele mõelda. Oh, ja ema tunneb küll muret oma väikeste pärast, kuid praegu on ta siiski nii õnnelik, et nad on kõik siin, et nad on nii lõbusad ja terved ja et kook nii hästi neile maitseb.

Ruth veeretab mantlitaskus Joosepi kujukest sõrmede vahel ja vaatab üksisilmi emale otsa. Ema saab aru, et Ruthil on midagi veel südamel.

"Vaata, Joosep," vastab Ruth ja võtab kujukese taskust välja, "ma tõin sulle Joosepi kaasa."

"Oh kui tore," ütleb ema rõõmsalt, "siis on minulgi osa kodustest jõuludest." Ja ta paneb Joosepi oma öökapi peale.

"Jah, ema, ükski teine kujuke ei saanud kaasa tulla. Eks ole, nüüd pole sa nii üksinda jõuluõhtul?"

"Ei, ei," rahustab ema," nüüd on just nii, nagu saaksin ka mina osa kodustest jõuludest." Siis aga ergutab ema neid minekule.

"Ma ei saa enne rahu, kui tean, et te olete kodus. Nii kaua, kui te olete teel, ma mõtlen teile ja palun Jõululapsukest, et ta teid hoiaks. Mul on nii hea meel, et te tulite!"

Nad suudlevad ema veel viimast korda ja lehvitavad talle, kuni saaliuks sulgub. Siis seisavad nad jälle väljas vaikse maja ees. Nad võtavad kätest kinni ja hakkavad astuma. Nii jõuavad nad jälle jõuluturule.

Väiksemad tahaksid seal seisma jääda ja kõike vaadata, aga väevõimuga tõmbab Ruth neid edasi.

"Me lubasime emale, et läheme kohe koju." Aga kiusatus on liiga suur. On ju siin nii palju vaadata! Lapsed ei märkagi kuidas aeg lendab ja ilm pimeneb. Juba on päike kadunud. Nüüd on ülim aeg koju rutata!

Libedal maanteel on nii raske käia. Peeter on juba mitu korda öelnud, et ta tahab maha istuda ja oodata, kuni tuleks mõni saan. Aga saani ei tule. Ümberringi on vaikne. Pimedus laskub kiiresti. Vaikides sammuvad lapsed. Seal ilmub taevale ehatäht. See tuletab lastele meelde Petlemma tähte ja nende süda muutub rõõmsaks. Aukartlikult vaatlevad nad tähte, mis võib-olla oli näinud Jeesuslast sõimes ja nüüd säras ka nende teele. Nad tundsid: ta kaitseb meid ja hea on tema valguse all käia.

Nii jõuavad nad kitsale jalgrajale. Varsti on nad mäejalamil - nüüd peagi hakkab kodu paistma! Seal nad saavad soojad jalatsid ja kuuma piima. Vanaema süütab küünlad kuusel, hõbedane kelluke heliseb ja isa käekõrval astuvad nad säravasse jõulutuppa...

Vapralt sammuvad nad ülespoole. Nüüd on nende pea kohal juba palju tähti - kogu taevas on vaid üks suur sära ja vilkumine. Midagi nii kaunist ei ole lapsed veel enne näinud.

"Eks ole, see on vaid täna nii, kuna Jõululapsuke on teel?" küsis Leeni. "See on seepärast nii kaunis ja särav kõik, et Jõululapsuke leiaks tee taevasse tagasi. Võib-olla me näeme, kui ta sinna tagasi lendab!"

Raske on sammuda kitsal teerajal ja samal ajal katsuda näha Jõululapsukese hõbedasi tiivakesi. Aegamööda jõuavad lapsed edasi. Nad ei karda pimedas metsas, sest lumi valgustab teed ja nende kohal särab Petlemma täht.

"Võib-olla jõuame veel enne vanaema koju," arvab Ruth. "Kui jõulukuused on müüdud, siis tuleb veel plats puhastada. Kui me nüüd kärmed oleme, siis oleme enne vanaema kodus. Siis me küll ei saa riielda."

"Ütlema me seda peame niikuinii, aga kui me oleme enne kodus, on ikkagi parem."

Peeter näitab sätendavale tähistaevale. "Seal üleval, seal lendas midagi kuldset üle taeva!" Nüüd vaatlevad nad kõik sätendavat taevavõlvi - on ju jõuluõhtu, mil kõik imed on võimalikud.

Ikka veel seisavad nad ja vaatavad, kui äkki kostub mägedest kaugelekuulduv mürin. See on nii ähvardav ja ootamatu. Kuristikus kajab mürin veel kaua ja veereb kajana kaugele. Peeter haarab mõlema käega Ruthi ümbert kinni ja peidab pea tema mantlisse. Liikumatult, nagu lummuses seisavad lapsed ja kuulatavad. Aga mürin enam ei kordu. Kõik on vaikne nagu ennegi.

"Lumelaviin on alla tulnud," sosistab Ruth. "Võib-olla üleval, suurel teel. Sinna nad langevad. Tulge, lähme nüüd kiiresti koju!" Kuid nüüd on Peeter hirmu täis. Ta on kohkunud ja nutab. "Sülle! Tahan sülle!"

Ruth võtab Peetri sülle. "Aga ainult natukeseks, vennake, siis pead sa jälle ise käima." Tee on paha ja väikemees nii raske. Peeter paneb käed kõvasti ümber õekese kaela.

Varsti nad jõuavad suurele teele. Aga mis seal on? Teel jookseb palju inimesi mehi, naisi, lapsi. "Laviin!" hüüavad nad üksteisele ja tormavad edasi. Inimeste vool haarab endaga kaasa ka meie kolm väikest rändurit. Siin kuskil peaks olema onu Jakobi onn. Lapsed ei näe seda, sest seal ees on inimmüür. Nad ei saa aru, mis seal on juhtunud. Kuid ka seal, kus peaks olema nende majake, seisab tihe inimmüür. Peeter hakkab nutma. Keegi hüüab, et peaks tooma pootshaake ja labidaid ja jälle kajavad paljud hääled läbisegi.

Lapsed ei tea veel ikka, mis on juhtunud. Nad on kiilutud inimeste vahele ja ei saa endid liigutadagi. Keegi ei pane neid ka tähele, kõikide pilgud on ettepoole pööratud.

"Vähe lootust," seletab üks üsna ees seisev naine, kes hästi näeb, mis on sündinud. "Laviin on katuse sisse vajutanud, nagu oleks see papist."

"Üks kits on surma saanud," seletab kõige ees seisev naine edasi. "Teine kits on elus. Näe seal ta seisab vanaema kõrval. Kolm last olid üksinda kodus. Ega nad enam elus ei ole." Ruth tahaks karjuda, tahaks midagi öelda, aga ei saa. Ta kurk on kui kinninööritud. Nüüd surub ta end kogu oma keharaskusega läbi inimmüüri. Väiksed järgnevad talle. Põlevate tõrvikute valgel näevad nad, et seal, kus seisis kord nende armas kodumajake, on ainult varemed, mida katab meetrikõrgune lumi. Mitu meest töötavad palavikuliselt, et lund ära kühveldada. Ja seal, kitse kõrval istub vana naine kivi peal ja nutab kibedasti.

"Vanaema!" hüüab Ruth. Segaduses vaatab vanaema ümber ja katsub end püsti ajada. Tema ees seisavad, elus ja terved, kolm surnuksarvatud last.

"Tänu olgu Jumalale!" hüüab vanaema ja kuumad pisarad voolavad üle ta kortsus palgete. Ta värisevad käed haaravad oma sülelusse lastekolmikku.

"See on mu elu suurim jõulukingitus," ütleb vanaema ja ikka jälle silitavad ta käed laste päid.

"Tänu olgu Jumalale!" Juubelilauluna helisevad need sõnad suust suhu. Silmad nutavad ja südamed ütlevad sügavaimat tänu.

Pärast õhtusööki onu Jakobi onnis minnakse küla poole. Nagu suurt, kallist varandust kannab isa oma väikest poissi vanaema maja poole, Ruth ja Leeni järgnevad neile vanaema käekõrval.

"Kuidas küll ema rõõmustab, kui ma talle homme kõigest jutustan!" ütleb isa. Kodu kaotus on küll suur kahju, kuid peaasi on, et lapsed on elus ja terved!

Kõikide mõtted kanduvad nüüd emale ja hoolimata suurest õnnetusest on nende südames sügav jõulurõõm. Nii sammuvad nad koos jõulu tähistaeva all ja tunnetavad, et ka neile on ilmunud Issanda ingel ja on neid kaitsnud ja hoidnud.

Pehme lumi summutab nende sammud. Juba on nad kuuseturu juures, seal, kus isa koos vanaemaga kogu päeva on kuuski müünud. Seal eraldub kaevu varjust lapsekogu ja pistab jooksu.

"Tulevad! Tulevad!" hüüab jooksja pimedasse tänavasse, kus elab vanaema. Ja kui väike rühmake lähemale tuleb, näevad nad aknas valgusesära. Kuusel põlevad küünlad! Esikust kostub laste jalgade sahinat. Tulijad jõuavad uksele ja kui nad selle avavad, kostub neile vastu ilus laul: "Püha öö, õnnistud öö." Ja kellegi käsi avab ukse pidulikult ehitud jõulutuppa.

"Trumm! Oi, Jõululaps on mulle tõesti trummi toonud!" Õndsas rõõmus tormab Peeter oma kauaigatsetud kingituse juurde, mis lebab vaikselt hiilgava kuuse all. Peeter võtab trummi ja surub selle vastu rinda. Õnnest särades jääb ta kuuse ette seisma ja kuulab koolilaste laulu. Siis ütleb ka tema oma jõulusalmi. Ta väike süda voolab üle õnnest ja elurõõmust.

Ka linnapea on tulnud ja kirikuõpetaja. Nad suruvad isa kätt ja ütlevad, et terve kogudus tuleb talle appi, et ehitada uus maja paremale, varjulisemale kohale.

Leeni lükkab oma ees hoolsalt ja õrnasti nukuvankrit. See on just selline, nagu ta kord oli näinud kirikuõpetaja majas. Ja seal sees on punapõseline nukk - küll on see Leenile armas! Ruth proovib suuski ja kõik koolilapsed on talle abiks. Imeilusad suusad ja just, temale parajad pikad. Et nad pole just tuliuued, see ei tee midagi! Need on ju suusad - suur, võimatuna näiv soov on täitunud.

"Isa," ütleb õpetaja Truude koduteel, mul pole sugugi kahju, et oma suusad andsin Ruthile. Küll ta oli rõõmus!"

Hilja öösel, kui lapsed juba magusas unes on ja kuusel kõik küünlad kustunud, läheb ka isa puhkama. Enne kui ta majakese ukse sulgeb, vaatab ta veelkord tähtede poole. Selgelt ja kaunilt vaatavad tähed ja täidavad südant sügava rahuga. Vaikselt paneb isa ukse kinni. Ta läheb tagasi vanaema juurde, kes seisab laste asemete juures ja seab neile tekki peale.

Aivari jõuluõhtu

Linna serval asus kellassepa väike maja. Maja ümber oli aed, kus ta peale tööpäeva hoolega askeldas. Nüüd aga oli talv ja aed puhkas lumevaiba all. Kuurikatusel ja puuriitadelgi kükitas lumi. Ka jänesepuuridel, kus ta naine, kes loomi armastas, igal aastal kümmekond küülikut ületalve pidas. Ainult vahete-vahel usaldas ta nende söötmise kaheksa-aastasele pojale Aivarile. Sel oli küllalt tegemist oma õppimisega ja vanemad ei tahtnud teda muude ülesannetega segada.

Jõuludeni jäi kaks nädalat, kui nad said kirja ema õelt. Just nüüd, kus ta mees oli saadetud kahekuisele komandeeringule, tuli tal minna haiglasse operatsioonile. Arstid ei lubanud sugugi viivitada. Aga kuhu ta jätab oma lapsed? Ta tahaks tuua kümneaastase Krista ja väikese neljakuise poja oma õe hoole alla.

Kolme päeva pärast nad saabusidki. Terve maja oli nüüd askeldamist täis. Beebile toodi väike voodi ja see pandi magamistuppa. Aivari toas hakkas magama Krista ja Aivari voodi viidi söögituppa, kuhu ta ära mahtus, kui söögilaud vastu seina lükati.

Isa muretses, et ahjud oleksid köetud ja toad soojad. Emal oli lapsetoidu keetmisega ja mähkmete pesemisega alatasa tegemist, olgugi et Kristast oli tal palju abi.

Väike poiss oleks Aivari meelest olnud päris tore, kui ta ainult nii palju poleks karjunud. Isegi öösel, kui kõik tahtsid magada.

Saabus jõululaupäev. Hommikust saadik oli sadanud laia lund. Kui isa töölt koju tuli, hakkas ta kohe lund rookima. Siis tuli kuusele jalg alla panna ja puu ehtida. Ning ahjud kütta. Ja nagu kiuste oli just täna ukselukk rikki läinud.

"Aivar," ütles isa, "mine too sa apteegist rohud ära. Mul on kodus veel palju tegemist, enne kui kirikusse saame."

Hakkas hämarduma, kui Aivar läks mööda tänavaid keskuse poole. Majade akendest paistsid mitmel pool jõulukuused. Need olid ehitud ja mõnedel põlesid juba küünlad.

"Nüüd nad ehivad kodus jõulupuu ise ja mul ei jää midagi teha," mõtles ta. Ta kujutles, kuidas üksteise järel pannakse kuusele tuttavad jõulupuuehted. Ka hõbedane täht, mis oli puu tipus, otse lae all. Ja need kellukesed, mis talle alati olid meeldinud. Küünlaid oli ta tahtnud sel aastal tingimata ise kohale panna. Ta oli neid ostnud mitut värvi ja juba mõelnud, kuidas nad omavahel kõige paremini sobivad. "Aga nüüd pean ma kõndima siin tänaval. Mispärast siis just täna pidi see beebi haigeks jääma? Ja miks pidid tädilapsed kogu selle jõuluõhtu ära rikkuma? Tädi oleks võinud nad ju kellegi teise juurde jätta?"

Aivari samm jääb järjest aeglasemaks. Niikuinii ei jõua jõulupuu ehtimise ajaks koju.

Kui ta koju jõuab, ootab ema teda juba kannatamatult: "Kus sa siis nii kaua olid?" Isa ja Krista olid juba valmis, et minna kirikusse ja Aivar läks nendega kaasa. Kirikus räägiti Jeesusest, kes sündis sõimes. Ta oleks võinud tulla kui kuningas. Teisi käskida ja ennast teenima panna. Aga ta on suurem kui kuningas. Ta on kuningate Kuningas. Ta on võimsam kui kõik teised kuningad. Ta suudab armastada inimesi nii tugevasti, et talle meeldib teisi aidata: haigeid tervendada, nutjaid vaigistada, kurbi rõõmustada. See on armastus. Ja armastus on kõige suurem. Koju jõudnud, süüdati kuusel küünlad. Hõbedane täht kuuse ladvas oli tõesti ilus. Kellukesed rippusid hästi nähtaval kohal ja paistsid juba eemalt.

Lauldi jõululaule, loeti jõuluevangeeliumi. Siis tulid kingitused ja õhtusöök.

Lauakesel oli Jeesuse sõime pilt, millel oli aken ja selle taga küünal akent valgustamas. Kõik nii nagu alati jõuluõhtul. Ainult nüüd oli siin veel Krista. See polnudki halb, sest ta oskas hästi teisi aidata.

Magamistoast paistis tilluke voodi beebiga. Aivari pilk peatus ikka vähem sõime pildil ja aina rohkem väikesel voodil magamistoas.

"Kas Jeesus oli ka nii väike, kui ta oli Petlemmas? Kas ta sõim oli sama suur kui see voodike?"

Oli aeg magama minna. Maja jäi vaikseks. Väikemeeski magas nüüd rahulikult. Aivar ei olnud veel uinunud. Südamel oli mingi raskus. Ta laskus voodi ette põlvili, nagu teda oli õpetatud ja palus, et Jeesus teeks tema südame jälle puhtaks.

Kui ta uuesti teki alla puges, oli see raske kivi südamelt kadunud. Nii hea oli. Oleks tahtnud laulda: "Oh, sa õnnistav, oh, sa rõõmustav..."

Viivu pärast tõusis ta voodist, läks kikivarvil magamistuppa väikese voodi juurde, kummardus beebi kohale ja silitas hellalt tema pead. Siis läks ta tagasi oma voodisse. Ta tundis, et armastus on kõige suurem. Ja et Jeesusel oli täna sõim ka nende kodus.

Ainult üks lumepall

Ikka veel sadas ja sadas. Eelmisest õhtust saadik sadas lakkamatult laiu, tihedaid helbeid nagu jasmiiniõisi. Klassi akendele kleepus neid laiu lumeliblikaid ja poiste mõtted keerlesid ainult lumesõja ümber. Saaks ainult juba välja siit klassitoast!

Viimaks ometi lõppesid tunnid. Ants Kask läks oma klassikaaslastega kodu poole. Kooli lähedal tänavanurgal tekkis iseenesest äge lumelahing naaberkooli poistega. Üks neist oli Antsule ja ta klassikaaslastele juba mitu „pommi“ pannud, ise aga nii osavasti nurga taha lipsanud, et nad teda veel kordagi ei saanud tabada. Nüüd aga tahtsid nad talle näidata! Tublid lumepallid peos ootasid nad pingsalt viskevalmis, kui see poiss vaid hetkekski pistaks veel oma nina nurga tagant välja. Midagi vilksatas seal – nüüd korraga! Pallid vihisesid lendu! Aga - oh – see polnudki ju koolipoiss, see oli hoopis keegi vana kepiga mees! Kaks lumepalli lendas ta pea kõrvalt mööda, kaks tabasid õlga, üks aga lendas otse vastu nägu! „Poisid, poisid, mis te teete ometigi!“ hüüdis keegi. Kepiga vanake aga, kelle kübar oli maha kukkunud, tuikus ja kattis kätega näo. Tema lähedal hüüdis keegi pisike poisike: “Appi! Appi! Lumesõdalased tormasid noolekiirusel laiali. Sealsamas peatus aga autoinspektsiooni masin. Sellest hüppas välja noor miilitsaleitnant ja jooksis poistele järele. Ühte Antsu klassikaaslastest õnnestuski tal tabada. Mis su nimi on kõlas rangelt. Poiss kõhkles ja vaatas vargsi ringi. „Noh, nimi“ nõudis korravalvur. „Ants Kask“ kõlas vastus. „Elukoht?“ - „Kevade 6“- „Näita õpilaspiletit!“ – „Mul pole seda kaasas!“ – „Kas sa ei tea, et õpilaspilet peab olema alati kaasas. Kool ja klass?“ Poiss vastas ja miilitsamees ütles hoiatavalt: “Soovitan sul nüüd kohe koju minna, kui ei, minuga jaoskonda tulla!“

Seda ei lasknud poiss endale kaht korda öelda. Ta pistis tagasivaatamata jooksu, rõõmus, et nii hästi oli pääsenud. Ta nimi oli ju tõepoolest Ants, aga mitte Ants Kask, nagu ta äsja oli öelnud, vaid hoopis Ants Pauman. „Pauka“, nagu poisid teda hüüdsid.

„Seda sa tegid küll targasti“, ütles ta endale kodu poole joostes. Kasele ei tee see midagi, tema on ju niisugune pai poiss, minul oli aga juba veerandi tunnistusel korralikkus kaks. See tänane asi veel otsa – tõmbavad käitumise alla ja siis pole muud kui viskavad koolist välja! Ja miks ma ei võinud Kase nime öelda – ta ju loopis ka lumepallidega. Et minagi teda just sinna visata tahtnud!“

Pahaaimamata ja puhta südametunnistusega istus Ants Kask järgmisel õhtul oma koolitööde juures. Ta ei pannud tähelegi, et isa tuppa tuli ja tema tooli taha seisma jäi.

„Ants, vaata mulle otsa, „ ütles isa. Ants pöördus, vaatas üllatavalt üles ja kohtas isa teravat, läbitungivat pilku. !Mis on, isa?“ küsis ta.

„Seda ma tahaksin just sinult küsida,“ ütles isa. Siin on kutse miilitsajaoskonda, milles sind kutsutakse sinna. Millega sa nüüd siis hakkama said?“

„Mitte midagi ma pole teinud!“ hüüdis Ants. Silmapilgu pärast aga lisas ta: “Ega siis ometi selle lumesõja pärast, kus mõned meie poisid üht vana onu kogemata tabasid lumepallidega. Minu pall läks ju mööda! Aga millal ma pean siis sinna minema?“ - „Homme kell 11.00.“ – „Siis ma küll ei saa, meil on matemaatikas viimane kontrolltöö! Ja ma pean seda õpetajale ütlema, siis kuuleb direktor ka ja lõpuks läheb see korralikkuse hindesse!“

„Õpetaja ja direktor kuulevad sellest niikuinii. Aga kuidas nad miilitsas su nime teadsid?“ Ants ei osanud sellele vastata.

„Kas seal siis muud ei olnud kui see lumesõda?“ küsis isa. – „Ei olnud,“ ütles Ants. Aga Pauka küll tabas seda vana onu näkku. Sa tead küll Paukat – see on meie klassi kõige halvem poiss.“ – „Mis sa siis seltsid sellistega? Ega siis polegi nüüd muud: seltsis toodud, seltsis poodud!“

Väike õde Else, kes seda jutuajamist oli suuril silmil jälginud hakkas nutma ja ütles emale: “Aga homme on ju jõuluõhtu! Kui Ants ei saagi enam koju!“ Ema võttis väikese sülle, rahustas teda: „Küll ta tuleb, Elseke. Ega see asi nii paha ei ole! Homme õhtul oleme kõik kuuse all koos.“

Niisuguse hirmuga, nagu järgmisel hommikul, ei olnud Ants Kask veel kunagi kooli läinud. Isa oli talle matemaatika õpetaja jaoks kirjakese kaasa andnud, aga see parandas asja vähe.

Koolis oli esimeseks küsimuseks, kas teised ka peavad minema miilitsasse. Selgus, et keegi ei olnud kutset saanud!“ Aga sind kutsutakse kindlasti,“ ütles keegi Paumarile. „Sind märkis ju miilitsamees ülesse!“ – „Ei märkinud!“ – „Märkis jah, ma olin üsna seal lähedal ja nägin selgesti, kuidas ta sinuga rääkis ja midagi üles märkis.“

Pauman eitas ikka ägedamalt ja vihane käsikähmlus oli juba algamas, kui õpetaja klassi tuli. Ants Kask ulatas talle isa kirja ja kui õpetaja oli lugenud, milles asi seisnes, küsis ta, kas teisi on ka kutsutud. Kui kuulis, et Ants Kask üksinda, ütles ta:“ Siis palun nüüd rahuneda ja kes ei taha oma tunnistust rikkuda, see võtku oma mõtted kokku!“

Väliselt oli nüüd klassis kõik hiirvaikne. Ainult kaks südant pekslesid rahutult. Ühel nördimusest, et ainult teda oli välja kutsutud ja teisel hirmu pärast, et tema pettus võib tulla päevavalgele.

Kell kolmveerand üksteist andis õpetaja Ants Kasele märku, et ta võib klassist lahkuda. Kui vaikne oli koolimaja! Ja nüüd astus ta suurde miilitsajaoskonna hoonesse, mis oli talle täiesti võõras. Higises käes ta hoidis oma kutset ja küll sajandat korda luges sealt pealt toa numbrit, kuigi see number 12 oli talle juba ammu pähe kulunud. Koridoris liikusid inimesed, kuid kellelgi polnud temaga tegemist. Nüüd on uks number 10, ülejärgmine uks pidi see olema – selle ees seisis üks mees. See oli Antsu Isa!

„Isa!“ hüüdis Ants, „oi isa!“ – Ja selles hüüdes esines kogu see piin, hirm ja isa nägemise rõõm. Isa haaras tal kätest kinni. „Lähme nüüd ruttu, ma küsisin end töö juurest pooleks tunniks vabaks!“

Toas number 12 istus korrapidaja. Ta luges ette kaebuse Ants Kase kohta, kes tänaval lumepalle loopides tabanud näkku vanakest, kes sai raskesti vigastada ja võib kaotada silmanägemise. „Asi oli nii, eks?“ küsis korrapidajamiilits.

Me loopisime küll palle, aga mina viskasin mööda. Mina ei ole süüdi, et see vanake pihta sai“, ütles Ants pisaratega võideldes.

Siin avalduses on aga öeldud, et just Ants Kask viskas veidi pärast teisi selle lumepalli, mis põhjustas õnnetuse,“ seletas korrapidaja. „Oota see leitnant on just praegu meil majas! Kutsun ta siia ja siis kuuleme kogu tõe.“

Käskjalale anti korraldus ja varsti astuski sisse noor miilitsaleitnant. „Siin on nüüd see Ants Kask, kelle kohta te tegite ettekande,“ ütles korrapidaja. „See pole küll see Ants Kask, keda mina üles märkisin. Tollel olid pikad mustad sorakil juuksed ja lai punane nägu. No ütle ise, kas ma sinu nime üles märkisin?“

„Ohoo,“ ütles korrapidaja, „kas siin on siis tegemist vale nime ülesandmisega? See peab siis küll üks kehv seltsimees olema. Võid sa arvata, kes sulle selle tüki mängis?“

„Oo jaa,“ ütles Ants. Meie klassist võib ainult üks selle asjaga toime tulla.“

„Kuidas on ta nimi?“ Siis vaatas Ants isale otsa ja kõheldes: „Ega ma ei või seda öelda?“

„Selle selli ma saan nüüd isegi kätte, küll ma ta ära tunnen, kui ta koolist koju hakkab minema!“

Siis pöördus ta isa poole: “Palun vabandage, et me teid ilmaaegu tülitasime!“ Ja Antsule ütles miilits: „Sa võid nüüd minna, aga ära enam liigu koos halbade sõpradega ja ole lumepallide loopimisega ettevaatlik: tänaval ei tohi seda teha.“

Rõõmsalt ja kerge südamega lahkus nüüd Ants sellest süngest majast. „Küll see ikka oli tore, isa, et sa ka tulid: Aitäh!“

„Paistab, et sul läks hästi, „ütles õpetaja. „Jah, mind ei olnudki seal vaja, keegi oli minu nime oma nime asemel üles andnud.“

Vaevalt oli õpetaja klassist lahkunud kui poisid Antsu ümber kogunesid. Ka Pauman oli nende hulgas. Seesama poiss, kes juba hommikul oli Paumani süüdistanud, ütles talle nüüd vabalt näkku: “Sina andsid vale nime üles. Pauman ei vaielnud ka enam vastu, vaid seletas: “Kasele see ei tee midagi, aga mina võin niiviisi koolist välja lennata. Ära pane pahaks Kask, ma ju teadsin kohe, et sul sellest midagi ei ole.“

„Nii? Küsi minu isalt, kas tal kerge oli tulla minuga sinna? Sa oled valevorst, hädavares aga miilitsale ma sind üles ei andnud. Kui ta sind kooliteel ära ei tunne, siis võib-olla, et vingerdad veel välja.“

Üks poistest jooksis trepist alla, et vaadata, kas keegi on tänaval. Ja näe – seal seisiski miilitsavormis mees. Siis otsustati tihedas tropis trepist alla joosta, Pauka tropi keskel, mõned suured poisid tema ümber, ja nii täie hooga kuni järgmise tänava nurgani. Nii tehtigi. Enamik klasse oli juba koolimajast lahkunud. Miilitsaleitnant seisis üsna ukse lähedal. Seal – äkki tuiskas temast mööda tihe poistegrupp sellise kiirusega, et ta mitte ühtki nägu ei eraldanud. Aga oota sa poiss, küll ma su kord taban!

Nii palju oli olnud sel hommikupoolikul tegemist, et Ants kippus üsna unustama eelseisvat, terve aasta oodatud õhtut – jõuluõhtut. Nüüd tuli see jälle meelde. Ja kui ta nägi teisel pool teed Paumani oma kodu poole lonkivat, tuli tal tahtmine talle veel öelda veel üks hea sõna. „Häid jõulupühi sulle!“ ütles ta Paumanile, kes oli seisma jäänud suure vaateakna ette. „Mis jõulud,“ pomises Pauman,“ Ema sõitis juba eile ära, tuleb alles kolme päeva pärast.“ „Aga kuusk sul ikka on?“ – „Ema küll käskis osta, aga nüüd oli nii palju madinat, et läks see asi kõik meelest ära. Pole midagi tuju ka. Koolis läheb niikuinii mul nüüd kehvasti.“

„Aga tule õhtul meile, meil on kuusk ja… Ma räägin emaga.“ – „Ah mis sa ajad,“ kohmas Pauman ja enne kui Ants arugi sai, seisis ta üksinda suure vaateakna ees.

Ants teadis, et Paumani ema oli Moskva rongi vagunisaatja ning seetõttu mitu päeva järjest ära. Ants mõtles oma emale ja imelik kahjutunne selle klassikaaslase elule mõeldes valdas teda. Joostes kihutas ta nüüd koju.

Esikus ajas isa parajasti mantlit selga. „Ära võtagi vatti maha, Ants. Teeme veel ühe käigu. Vaatame korraks, kuidas on selle vanaonu tervis, kellele te liiga tegite. Ta on siin meie lähedal haiglas.“

Haigla palat oli hämar ja vaikne. Mõne voodi juures istusid külastajad ja vestlesid sosinal haigetega. Nurga üksikus voodis istus vanake patjade najal. Ta silmad olid seotud. Isa järel sammus Ants põksuva südamega sinnapoole. „Tere õhtust!: ütles isa. Vanake kergitas sideme alumist serva ja vastas: „Tere teilegi.“ – „Me tulime vaatama, kuidas teie tervis on.“ – „Arst ütleb, et vigastus pole nii suur, kui see algul näis. Prilliklaasi kild vigastas siiski ainult silmalaugu. See haav õmmeldi kinni ja võib olla saan ma juba mõne päeva pärast välja. Prillidega muidugi tuleb raskusi, sest mul olid erilised klaasid. Kuid tänu Jumalale, et silma vigastus pole eriti suur. Isa ja vanake vestlesid veel ühest ja teisest, Ants aga mõtles: “Kui kergesti ei oleks ka minu pall võinud tekitada seda õnnetust. Ega Pauka polegi rohkem süüdi kui mina.“ Nii raske oli vaadata seda haiget vanakest siin. Nüüd ütles isa: „Ka minu Antsul on teile midagi öelda.“ Ants ehmus, kuid teadis kohe, mis tal on vaja teha. Ta tõusis, võttis vanakese kortsus käe ja ütles tasa: “Palun andeks, et me teile nii palju valu ja pahandust tegime! Me ei tahtnud seda nii. Kas te võite meile andeks anda?“ Vanakese käsi hakkas värisema Antsu käes ja suur pisar veeres sideme alt üle kortsunud põse. „Mu kallis poiss, mu kallis poiss! Ma tean, et tegite seda kogemata! Te pole halvad, ainult mõtlematud. See viga paraneb aastatega. Pole viga, pole viga, jää nüüd üsna rahulikuks.“ Ja vanakese vaba käsi silitas õrnalt Antsu pead. Nüüd tõusis isa üles. „Õnnistatud jõuluõhtut!“ ütles ta ja pani pakikese vanakese kätte. “Tänan, tänan, „ütles vanake, „Jumal õnnistagu teid!“

Milline imelik jõulupäev see küll oli! Õhtul kodus jõulupuu all läks jutt tahtmatult Paumanile. Ants jutustas, et Paukal on isa surnud, ema aga mitu päeva järjest tööl, et poiss on tänagi üksinda ja tal pole jõule ega midagi. Kus ta võib praegu olla? Võib-olla hulgub samuti mööda tänavaid?

Ja Ants vaatas ringi oma armsas kodutoas nagu uute silmadega: nii armas, see kodu. Ema, kes oli kõik teinud selleks, et eriti veel tänane õhtu oleks ilus ja hea. Isa, kes on Antsule nii tore, ustav sõber. Väike õde Else, kelle hõisked ja kilked suurest kingitusterõõmust olid äsja täitnud sooja toa, ja kes nüüd kuuse alla seadis oma nukke magama. Aga kuskil on haigla täis valusid ja vaeva, on külm tuuline tänav, kus hulgub poiss, kelle kodu on külm ja kõle…

Üks tänapäeva jõulujutt.

Selle aasta viimasteks päevadeks oli kogu maa jõudnud kattuda paksu koheva lumega. Linnas aga nagu ei pandudki talve tulekut tähele. Polnud aega vaadelda lumesadu ega talvetaadi muid toimetusi. Linna elu kees päevast päeva rutu ja kiiruse tähe all. Ja iga päevaga jäi aega veel vähemaks. Lähenesid eksamid.

Ta oli pühendanud selle päeva loengutele ja õppimisele, nüüd tuli ta arvestuselt ja ruttas koju. Puhus nõrk tuul. Ilm oli soe , pilves ja pimenes kiiresti. Oli jõuluõhtu. Kodus istusid mitmed toakaaslased voodi äärel, pilk süvenenud raamatusse. Mõni veel oli tulemata. Paar poissi tegi lahti kodust saadetud jõulupakki ja peagi pandi verivorstid pannile soojenema. Üks kaaslane saadeti poodi. Arvati, et vorsti kõrvale pidavat vähemalt veinigi jooma, muidu polevat õigeid jõule.

Ta vaatas kella ja läks. Peagi sammusid nad teineteise kõrval mööda rahvarikast tänavat. Inimesed ruttasid kõikjal, kaupluste ustest trügiti sisse ja välja. Laternapostide ja valgustatud akendest langes valgusvihke tänaval liikuvatele sõidukitele ja inimestele.

Nad läksid üle jõe, läbi pargi ja mööda laia mäkketõusvat tänavat. Nende näost peegeldus rõõmu ja nende süda ootas midagi.

Rahvavool kandis nad suure torniga hoone uksest sisse. Nad liikusid edasi, tõusid keerdtreppi mööda kõrgemale ja jäid lõpuks rõdu serva lahedale seisma. All särasid lühtrid ja kahe suure kuuse okstel põlesid küünlad.

"Vaata, ma kuulatan teile suurt rõõmu..." kostsid sõnad läbi kogu kiriku. Nad kuulasid. Ja kui suure kiriku võlvide all hakkasid kõlama tuttavad jõululaulude viisid, avas temagi oma suu ühises kooris maailmale antud kingituse kiituseks.

Ta kaaslane kuulas vaikides, sest ta polnud varem kunagi laulnud. Tema aga laulis, tal oli lõpmatult hea ja süda muutus ääretult kergeks -

Kirikust väljudes ei pöördunud nad kohe internaadi poole, vaid läksid hoopis vastassuunas. Nad jõudsid muinasjutulisse rahumaailma. Puuoksad, põõsad, maapind olid mattunud paksu valgesse lumirüüsse, hauaküngastel süüdatud küünlaleegid värelesid tasa ja andsid imepärast valgust. Küünlaid ümbritsev lumi oleks nagu läbi paistnud; hekipõõsaste, puude ja ristide vahel ristusid mitmesugused varjud. Kalmude kohal levis sulanud küünlarasva lõhna. Teedel liiguti tasa, kummarduti vaikselt haudade kohale, süüdati uusi küünlaid. Neil ei olnud kellegi hauale küünalt süüdata, nad nautisid teiste süüdatud küünalde sära ja looduse ilu koosmängu.

"Annetage," kõlas võikalt ja pühalikku vaikust lõhestades vanema naiskerjuse hääl. See salvas oma äkilisusega, teda kuulnud võpatasid — ei mingit annetust. Ehmatusest parskusid ta kaaslase silmist pisarad ja nad jooksid sellest kalmistu rajoonist ära.

Kas suur vaesus ajas seda naist jõululaupäeval almusi paluma, või lootis ta nüüd jõulukingiks rahvarikkast kohast suuremat saaki saavat kui tavalistel päevadel. Kas tõesti polnud selle inimese rinda jõuluvalgus suutnud paremat ja suuremat jõulurõõmu tuua.

Läks kaua aega, kuni nende mõtete masendus kadus, pisarad kuivasid ning endine rahu tagasi tuli.

Lumega kaetud tiibadega inglikuju lähedal oli vaikne ja rahulik, siin polnud kedagi peale nende. Lähedal põlevad küünlad andsid hämarat valgust. Nad seisid ja vaatasid kaua teineteist. Käed läksid taskusse ja tõid sealt välja väikesed pakikesed. Siin imepärases maailmas vahetasid nad oma kingitused, millega tahtsid valmistada jõulurõõmu teineteisele, nii nagu seda kogu maailmale oli tahetud valmistada.

Koduteele suundusid nad vaikides ja õnnelikkudena. Nad olid tohtinud jõulurõõmust osa saada.

Kolmekümne aasta pärast

Jõuluõhtu oma pühaliku rahuga on laskunud üle linna. Vaikinud on päevane elevus, kus inimesed hulkadena liikusid tänavail ning sagisid kauplusis, tehes viimaseid sisseoste pühadeks. Polnud kuulda mootorsõidukite tuututamist ega kirikukellade helinat. Siin-seal mõni üksik hilineja tõttab kiirel sammul kodu poole, et hubases koduses õhkkonnas omaste keskel veeta jõuluöö. Heledasti valgustatud aknad ning neist tänavale kostev raadiolaul ... "püha öö - õnnistud öö" süvendavad jõuluöö müstilist mõju.

Süda tulvil tänu Issanda vastu, kes kinkinud aulise jõuluõhtu-koosoleku, kus nii mõnigi pime süda oli saanud valgustatud Petlemma valgusest, sammus kogudusevanem Harald S. oma korteri poole, olles sisemiselt täiesti jõuluöö muljete all. Astudes edasi lumistunud kõnniteel silmas ta ühe värava võlvialuses tumedat inimkogu, kes S. lähenedes hakkas liikuma, sirutas välja käe ning ütles: "Härra, andke mulle üks suits! Külm on!" S. seisatas pisut ja ütles: "Ma ei suitseta!" - "Andke siis mõni sent leivaraha! - "Seda ma võin küll teha," vastas S. kätt tasku pistes. Ta oli aga rahakoti koju unustanud: selles veendunud, teatas seda ka palujale. Et õhtu oli üsna külm, tõttas S. jälle edasi; ei saanud ta paluja soovi rahuldada. Astudes mõne sammu, tundis ta sisemist rahutust külmas väriseva õnnetu naise pärast. Võimalik, et tal polegi korterit, ei toitu ega raha selle ostmiseks - ega ta muidu poleks küsinud. Jätta inimene jõuluööl välja külma, ei see pole õige tegu, pealegi mul toitu kodus küll. Ta hinges heliseb Kristuse ütlus: "Ma olen alasti olnud, olen näljas olnud ja teie olete mind katnud ja toitnud. Sest mis teie iial ühele vähemale olete teinud, seda olete mulle teinud." S. näeb õnnetus naises Kristuse saadikut, kes peab tema tegevusvõimet proovima. Ta pöördub tagasi ja ütleb palujale, kes endiselt kössis küürutab värava võlvialuses: "Kuulge, kui te süüa soovite ja teil öökorterit pole, võiksite minuga kaasa tulla minu korterisse, seal saaksite süüa ja võiksite ka ööbida."

Sõnagi ütlemata tõusis kössivajunud kogu ning sammus S. järele. Koju jõudnud, andis S. külalise oma teenija hoolde öeldes: "Leena, andke meie külalisele tubli õhtusöök ja asetage siis võõrastetuppa magama." Leenal polnud see esmakordne juhus, kus ta pidi tänavalt korjatud inimesi teenima. Ta peremees oli ju kummaline inimene, kes kõiki õnnetuid püüdis aidata, ja nii mõnigi selline külaline oli lahkudes tänu asemel mõne hinnalise eseme kaasa võtnud. -"Ega seegi parem pole, kaltsus ja kasimatu, päris tavaline tänavanaine. Aga mis see minusse puutub, mina olen teenija, saan palga ja teen, mis kästakse." - Selliseid mõtteid mõlgutades asetas Leena söögi lauale ning palus võõra sööma. Ise siirdus ta võõrastetuppa, kus tegi voodi korda ja, tagasi tulnud, palus külalise sinna.

Ilus mugav tuba avaldas külalisele erilist mõju. Kaua, kaua pole ta olnud nii kenas soojas toas. Kaua pole ta puhanud sellises puhtas ja pehmes voodis ja nüüd. - võib ta heita siia puhkama. Külalise pilk libises üle seintel olevate piltide ja jäi lõpuks peatuma voodi kohal oleval seinasalmil, millel oli ristikuju ja all piiblisalm: "Jeesuse Kristuse, Jumala Poja veri teeb meid puhtaks kõigest patust."

Kunagi noorena oli ta sellist salmi näinud - jah, isegi teatud määral oli see põhjustanud tema õnnetu elu. Ta vihkab seda salmi, see on seoses halbade mälestustega tema kaugest minevikust. - Ta riietub lahti, kustutab tule ning poeb pehme vaiba alla. Ah, kui hea puhata ükski öö soojas, pehmes voodis! Aga mis see on? Pimedas ruumis särab seinal fosforlikus valguses ristikuju, all tuntud tekst. Ühe ropsuga on seinasalm maha tõmmatud ning voodi taha heidetud ... "Soo! - Nüüd on kõik korras - see neetud salm seinal ei häiri mind enam! Oleks nüüd veel üks suits, oleks kõik hästi!" Seinasalm ka voodi taga häirib teda. Ta püüab uinuda,kuid see ei õnnestu. Seinasalm viib ta mõtted maailma kolm aastakümmet tagasi.

Kaugelt, unustuse maailmast kerkib üles mälestuste pilt, kus ta üheksateistkümne-aastasena tutvus paremast perekonnast jõuka noormehega, keda ta hakkas palavalt armastama ja kellega aasta hiljem õnnelikult abiellus. Ta mees uhkus ja au, ta kõik. Temale, ainult temale ta elas. Sageli külastati sõpru ning peeti ka omas kodus võõruspidusid. Elu oli lõbus ning üliõnnelik. Aineliselt kindlustatud, sõpradest austatud elasid nad rõõmsalt päevani, kus kõik korraga muutus. Kord külastas neid keegi mehe tuttav, kes oli saanud usklikuks ja kutsus tema mehe ka usklike koosolekule. Sealt tagasi tulnud, oli ta mees muutunud sõnakehvaks ning püüdis naisele selgitada pöördumise vajadust. Sõpradele ütles ta, et armastavat nüüd Jeesust ja ei tahtvat kunagi enam patustada. Ah, kuidas sellest päevast elu muutus. Sõbrad vaatlesid teda kahtlase muigega kui inimest, kelle peas pole kõik korras, ja andsid naisele nõu pöörduda abi saamiseks arsti poole, enne kui on hilja,

Sageli luges mees piiblit ja mitugi korda leidis naine teda põlvedel paluvat. Teades, et ta mees teda väga armastab, püüdis ta kõikjal oma mõju mehe juures maksma panna, et teda sellest vaimsest segadusest välja aidata endisele õnnelikule elule. "Armas mees," ütles ta, armastad sa mind veel?" - "Niisama palavalt, kui aasta eest," vastab mees. "Noh, siis ma usun seda, kui sa täna õhtul minuga peole tuled nagu varem, pealegi on mul piletid juba ostetud."

- "Seda ma küll ei või! Seda ei luba mu usuline vaade ja sellest pole mingit kasu. Tahan nüüd Jumala teedel käia ja sellepärast ei või ma maailmaga kaasa minna. Meeleldi näeksin sind ka enda kõrval taevateel!" - "Puh! Mis sa mõtled, et saaksin sinusuguseks. Kunagi mitte... Kui sina ei tule peole, kutsun hr. N., kuid peole ma lahen!"

Naise katsed meest tagasi tuua endisele elule osutusid asjatuiks, ega andnud vähimatki tulemust. Ühel päeval märkab naine, et mees on seintele asetanud mitmesuguseid seinasalme piiblitekstiga. Üks selline ripub magamistoas, ristikuju all tekst: "Jeesuse Kristuse, Jumala Poja veri teeb meid puhtaks kõigest patust." Kuidas kõik see naise hinge rikkus ja endine palav armastus mehe vastu vihatundeks muutus. Pealegi hakkasid ta sõbrad teda ka pilkama ning usuõeks nimetama. Järgmisel päeval kõrvaldas ta seinasalmid: vähemalt teised inimesed pidid nägema, et tema sellise jaburdamisega kaasa ei lähe. Veel katsub ta meest võita, ähvardades ära minna, kuid mees ei muutu. - Ja siis - ühel päeval sõprade nõuandel haarab ta kapist oma aaretekarbi ning riided ja - jättes maha nutva mehe, lahkub! Oli ta ju noor ja ilus, ümbritsetud austajatest, polnud ju sugugi tähtis elada selle "sassiläinud mõistusega" mehega.

Möödusid aastad. Kümme, kakskümmend. Juba vajutas vanadusekäsi tugeva pitsati ta välimusele. Sõbrad unustasid ta. Väärtasjad müüdud. Puudus... Tänavaelu... Meeleheide...! Millega see kord lõpeb?! - Ah kuidas tahaksin kõik unustada, kuid see neetud seinasalm! Pidi ta mulle kõik meelde tuletama!

Vahepeal oli ta suikunud unne. Unenäos ta seisab valges pruudikleidis jõe sillal oma armastatud mehe kõrval. Ta on nii õnnelik. Siis äkki raksatab sild ja murdub tema ja ta mehe vahel pooleks. Ta vajub voogudesse. Abistamiseks väljasirutatud mehe käed ei suuda teda päästa. Külmad vood haaravad ta ja matavad enda alla. Ta karjatab kõvasti ja ärkab. Kole unenägu !

Maitsev kohv ja värske sai ei suuda öise võõra südant rahustada. Ta sisemaailm on segi paisatud öisest läbielamisest ja ta peaaegu kahetseb, et tuli siia majja. "Nüüd kaon siit majast, ei tea, mis veel võib juhtuda siin," mõtleb ta endamisi. Pöördudes teenija poole, küsib ta, kes on selle korteri peremees ja kellele võlgneb ta tänu öökorteri ja toidu eest. Teenija vastab: “Minu leivaisa on usklik mees, koguduse vanem, ta nimi on Harald S." _ "Mis? Harald S.?" karjub moonutatud näol öine võõras ning liigub kiiresti ukse poole. Seal avaneb uks ta ees, lävele astub Harald S. laitmatus mustas ülikonnas, rõõmusära palgel ja ütleb: "Tere hommikustl õnnistatud jõulupühi! Loodetavasti magas meie külaline hästi! Ehk oleme nüüd koos hommikupalves ja siis läheme koosolekule..."

Ta ei jõudnud oma lauset veel lõpetada,kui öine võõras langes ta jalule, haaras ta põlvede ümbert kinni ning tõstis oma pisarais näo üles poole ja ütles katkendiliselt: "Harald! ...Andesta... Olen olnud ülekohtune, halb... Sinu Irina...! Pisarad matavad ta sõnad. Tummalt seisab Harald S. Milline taaskohtumine! Selliseks on muutunud kord nii ilus õitsev naine.

30 aastat seista patuteenistuses - on olnud hirmus. Tal on tunne, nagu peaks ta selle inetu olendi enesest eemale tõukama - kaugele, kaugele, ei mitte kunagi enam näha, ega kokku puutuda, aga alles eile oli ta muude seas kinkinud Leenale seinasalmi tekstiga: "Tulge minu juurde kõik, kes teie vaevatud ja koormatud olete ja mina tahan teile hingamise saata." Kui Jumala Poeg armastas õnnetuid ning patuseid, mis on siis minu kohus?

Mehe hinges on võitlus, tegelik elu ning ideaal seisavad vastuolus. Ta võitleb... Pikkamisi sirutab ta oma käe naise pea peale öeldes: "Andestatud!" - Vaikselt seisavad kolm inimest köögis... Kuskilt kui kostaks inglite laul: "Au olgu Jumalale kõrges, rahu maa peal, inimestest hea meel!"

Süttimas on täht…

Jõulunäidend.

Tuba on pime või seinale lastakse projektoriga pilt tähistaevast Taustamuusika jutustajale.

Jutustaja: Kaua kaua tagasi Jumal tegi selle maailma. Ta lõi lugematud tähed vilkuma taevalaotusse. Nende arvu on võimatu lugeda, aga Jumal tunneb neist igaühte. Jumal lõi ka inimese, aga juhtus hirmus asi. Aadam ja Eeva, esimesed inimesed, tegid saatusliku vea. Nad ei olnud Jumalale kuulekad ja selle tulemusena hakkasid asjad arenema halvas suunas. Maailma tuli kurjus ja paha. (Sütib väike valgus.) Aga Jumal tõotas asja muuta. Ta armastas inimest, kuigi inimene ei osanud olla hea. Jumal kavatses saata Lunastaja maailma, kes päästaks inimese kurjusest. Aga kes see on? Kust ta tuleb? Ja kas ta tõesti saab inimest aidata? (Tuleb Aabraham.)

Aabraham: Olen Aabraham. Olen pärit kaugelt Tigrise ja Eufrati aladelt. Ühel ööl käskis Jumal mul lugeda taevatähti. See on ju muidugi võimatu. Aga siis Jumal tõotas, et minul saab olema järglasi nii palju kui on tähti taevas. (Aabraham jääb lavale seisma)

Jutustaja: Jumal oli valinud Aabrahami oma rahva esiisaks. Aastasadade möödudes ühe mehe pojast kasvas suur ja arvukas rahvas. Aga mis tähtsus on sellel rahval? Sellest räägib meile prohvet, kelle nimi on Bileam.

Bileam: (osutab taevale) Mina näen seda, aga see ei sünni veel. Täht tõuseb Jaakobist ja valitsuskepp Iisraelist (4M 24:17) (Vaatab publiku poole) Lunastaja peab tulema Jumala valitud rahva hulgast, Iisraeli rahvast.

Jutustaja: Jumal oli juba valinud rahva, kelle kaudu saaks tulla Lunastaja. Aga kas see rahvas oli mingil viisil parem kui teised rahvad? Mitte sugugi. Jumal lihtsalt vajas inimesi planeerides päästet. Läksid aastasajad. Nüüd oli Jumala aeg rääkida, millisest soost tuleb tõotatud Messias, Päästja. (Pasuna helide saatel astub esile kuningas Taavet)

Taavet: Olen kuningas Taavet. Olen olnud julge sõdur ja valitsesin Iisraeli rahvast 40 (?Kui pikk oli Taaveti valitsemisaeg?) aastat hea kuningana. Jumal lubas, et minu kuninglik sugu püsib igavesti. See tähendab seda, et Messias tuleb kunigas Taaveti soost.

Jutustaja: Veel pidi mööduma 1000 aastat, enne kui midagi toimus. Inimesed jaksasid oodata, kuigi ootus veel ei täitunud. Kuni ühel päeval Jumal valis perekonna. (Joosep astub esile)

Joosep: On toimunud väga imelisi asju. Minu kihlatud pruudile Maarjale ilmus ingel ja rääkis, et ta saab lapse. Ingel ütles, et seda last hüütakse Kõigekõrgema Pojaks See ju tähendab Messiat, tõotatud Päästjat, keda me oleme oodanud. Siis ilmus ingel ka mulle ja rääkis, et minu ülesanne on kasvatada sellist last koos Maarjaga.

Jutustaja: Joosep ei olnud Jeesuse õige isa. Jeesuse päris isa oli Jumal. Aga Jeesuse ema oli Maarja, neiu, kes oli nõus kuuletuma Jumala tahtele, kuigi ta ei saanud veel kõigest aru. (Püha öö muusika saatel tuleb Maarja süles lapsuke sõime juurde)

Jutustaja: Kui aeg täis sai, saatis Jumal oma Poja Jeesuse maailma. (Välja tulevad karjased astudes sõime juurde) Ühel ööl olid karjased väljas valvamas oma lambaid. Korraga nende ees seisis Issanda ingel ja Issanda au ümbritses neid. Karjased kohkusid, aga ingel ütles: “Ärge kartke! Ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale. Teile on täna sündinud Õnnistegija, kes on Issand Kristus. Ja see olgu teile tunnuseks: te leiate lapse, kes mähituna lebab sõimes.” (Soovi korral võib ka ingel olla isikuna kohal ja öelda oma teksti)

Jutustaja: Karjased ruttasid vaatama, mida ingel oli neile kuulutanud. Sel ööl tähedki taevas särasid kirkamalt, kui kunagi varem, sest Jeesus oli sündinud maailma. (Taustaks jõulumuusika) Aga see oli vaid suure ülesande algus. Jeesuse tähtsaim ülesanne oli aidata inimesi tagasi Jumala juurde. Kui Jeesus kasvas suureks, Ta aitas inimesi parandades haigusi ja jutlustades neile Jumala riigist. Aga siis pahad inimesed tapsid Jeesuse. Surres Ta kandis patu karistuse. Aga kuna Jeesus oli Jumala Poeg, siis kolmandal päeval Ta tõusis surnuist ja elab igavesti. Selle tõttu meiegi võime paluda oma patud andeks ja saada Jumala perekonna liikmeteks. See on tõeline rõõmusõnum ka jõulu ajal.

Küünlad

Suures kaupluses lesisid pikkades ridades küünlad: pikemad ja lühemad, lõhnavad ja värvilised, keerulised ja lihtsad, kuusele riputamiseks ja kalmule viimiseks. Kõik nad ootasid, et keegi neid valiks, ostukorvi asetaks, kassas nende eest maksaks ning siis peagi nad süütaks. Küünalde kõige suurem soov oli põleda. Sageli unistasid ja sosistasid nad omavahel, kuhu küll neid põlema pannakse – näiteks meeldis roosadele lõhnaküünaldele mõte uhkest lossist ja printsessidest, valged lihtsad majapidamisküünlad soovisid anda valgust mõnusas talutares, naljakad lopergused kive meenutavad küünlad olid kindlad, et nemad viiakse mõnda moodsasse elamusse kusagil mere kaldal.teiste hulgas pikutasid ka pühadeks müügile toodud jõuluküünlad. Nemad olid teistest rohkem ärevil, sest kui teisi küünlaid osteti poest aasta läbi, siis nende võimalus avanes vaid sellel viimasel kuul.

"Ma arvan, et minu kaunist punast värvi märkavad ostjad kõige enne. Punane on ju kõige tähtsam jõuluvärv. Punased on päkapikkude ja jõuluvanade riided, punased on kuuseehted ja kingipaelad, punane on üldse kõige uhkem värv!"kuulutas paksuke punane küünal ja keerutas end nii, et paber krabises.

"Kuule kallis sõber, ma arvan, et see nüüd päris ikka nii ei ole, et kõik ainult sind imetlevad" võttis nüüd sõna roheline küünal. "Roheline on ju jõulukuuskede värv ning ilma selle ta ei saa küll kuidagi hakkama. Mina olen hoopis kõige tähtsam ja ma loodan, et mind märgatakse kõige enne!" kuulutas roheline küünal ning veeretas end esiritta punase kõrvale.

"Vahi, kus vaidlevad!" ägestus nüüd valge küünal. "lumi on valge, lumememmed on valged, lumepilvedki taevas on valged, kuu taevas ja tähesära on samuti valged. Valge lumevaip kaunistab kuusepuid ja kriuksub jõuluvana saanijalaste all. Ilma valge värvita poleks mingeid jõule olemaski. Mina olen täiesti asendamatu!" ning valge küünalgi nihutas end teiste kõrvale.

Tükk aega ei öelnud neist keegi sõnagi ning kaupluses valitses tavaline argipäevane jõulueelne melu, küünaldel hakkas sellest lausa pea ringi käima. äkki haaras mehe käsi riiulilt punase küünla. "No mis ma teile ütlesin - mind märgatakse kõige enne! ongi minek!" hõiskas punane küünal. Kuid käsi valis riiulilt ka rohelise ning siis valge küünla.

Kolmekesi koos liikusid nad kassalindile ning siis pimedasse kotti. Peagi jõudsid nad majja, kus mees elas. Küünlad asetati riiulile ning varsti märkasid nad , et see polnud päris tavaline maja: laual olid kuhjades ümbrikud, paberid, käärid, paelad, ukse juures riidepuul rippus aga punane kuub, laua all olid kotid, millest paistsid juba valmis pakitud kingitused ja kaugemal toanurgas seisis kaunis jõulupuu. See oli jõuluvana kodu.

Õhtu jõudis kätte, toas muutus hämaraks , kolm küünalt asetati uhkele vanaaegsele küünlajalale ning süüdati põlema. Oi kui tore oli koos valgust näidata, see oli ju küünalde lemmiktegevus! hommikune vaidlus kaupluses oli neil meelest läinud, sest nad pidid nüüd usinalt valgust näitama, et jõuluvana saaks õigeks ajaks laste kirjadele vastatud ja vajalikud kingitused pakitud.

Hommiku eel olid nad juba nii väikesteks sulanud, et vaevu suutsid veel oma leeki põlemas hoida.

"Oh, ma vist enam ei jaksa, olen nii väsinud!" sosistas punane küünal"ma kustun vist esimesena.."

"Pea veel veidi vastu – ega mindki enam kauaks pole,näe, taht hakkab otsa saama.." ohkas roheline küünal.

"Oi, vaadake, meile tuleb vist külaline.." hüüdis vaikselt valge küünal ning kõik kolm väsinud valgustajat püüdsid oma leeki veel pisutki suuremaks upitada.

Väike valge ingel nagu lumehelves heljus läbi irvakil õhuakna alla küünalde kõrvale.

"Aitäh sulle, punane küünal! su punane värv ja kaunis leek on särav ja kirgas nagu armastus.

"Aitäh sulle roheline küünal, sa lootuse, tärkamise ja elu jätkumise leegihoidja!"

"Aitäh sulle, valge küünal, su valge värv on kui puhtuse ja rahu igatsus, mis jõulupühade ajal inimeste südameid täidab.

Aitäh teile küünlad, et valgustasite pimedat ööd ja täitsite nii oma kõige tähtsama ülesande – põleda ja valgustada!" lausus ingel ning liugles vaikselt tagasi tähisesse taevasse.

Küünlad olid nüüd lõpuni põlenud. Vaid punase küünla taht hõõgus veel ja saatis suitsuviirge lae poole. Laual küünlajala kõrval säras kuukiirtes veepiisk sulanud lumehelbekesest.

Teenimatult

Üks hingekarjane jutustab: Vähe enne jõule tegin külaskäike haigete juurde ja seisin ühe naise haigevoodi ääres,. Jutustasin temale, et mu peres oli muret, kuna üks mu poegadest oli toonud viletsa koolitunnistuse - palju allpool tema võimeid. Poiss on üsna laisk olnud. Olin temale ütelnud: "Sellise tunnistusega oled sa end ilma jätnud soovitud jõulukingist, sest ma ei saa sinu laiskust arvestades teha sulle väärtuslikku jõulukinki. Sa ei saa nii oma palavalt soovitud jalgratast." — Kui olin sellest jutustanud, vaatas haige mulle pikalt otsa: "Kuidas, härra pastor, teie tahate poissi jõuluks karistada? Kas jõulupühad just ei taha meile selgeks teha, et Jumal meile on teinud teenimatu kingi ja kas meie kingitustes mida teeme omadele lastele ei peaks see ka vastu peegeldama,? Karistage oma poissi millal arvate seda vaja, aga mitte jõuluks!"

Tuli jõuluõhtu. Olime oma poisile väikesi kingitusi pannud lauale. Tema jõulutaldriku alla olin aga asetanud sedeli sõnadega; "Teenimatult jalgratas, kuna meie oma taevase Isa jõulukingituse - Tema Poja ja Maalima Päästja - oleme saanud ka teenimatult."

Pärast jõulu pidusööki tuli kingituste aeg. Iga laps laks oma lauakese juurde.

Meie Bernhard vaatas oma asju; miski ei näinud teda köitvat. Oli näha, et peaasi puudus. Ütlesin: "Oled sa kõike vaadanud?" -"Jah!" - "Usun et mitte, vaata põhjalikult!"

- Poiss viskas veelkord pilgu asjadele: "Olen kõike näinud. - "Noh, tõsta korraks oma jõulutaldrik üles!" - Ta tegi seda ja leidis sedeli. "Mine silmapilguks körvaltuppa ja loe, mis seal seisab!"

Läksin pikkamisi talle järele. Nägin, et ta oli sügavasti liigutatud. Ta tull mulle vastu ja vaatas mulle säravail silmil otsa: "Isa!" Ütles ta vaid ja selles aõnas kätkes kogu tema südame õndsus. Ta langes mulle kaela. Tema palavaim soov oli täide läinud. Koos tõime jalgratta sealt, kus see peidus oli. - Järgmine tunnistus oli märksa parem.

Sellel õhtul õppisin ma, mis on teenimatu Jumala arm ja et me jõulupühadel evangeeliumi kui rõõmusõnumit tohime kuulutada Jumala kinkivast headusest.

Mõnikord arvame, et pole üldse Jumalat, keda võiksime oma isaks nimetada. Nii palju rasket ja tumedat on meie eluteel. Kas ei peaks kõnelema armutust saatusest, mis meid kõvasti kohtleb? Siiski sellele on vastukaaluks on laps sõimes, maailma õnnistegija, Jumala Poeg, kes sai inimeseks, et lepitada meie patud ja kinkida meile igavene elu. Jumal, kes meile oma parima ja armsaima on andnud, on väärt et me jõulu ajal - ja mitte ainult siis - usalduslikult temale ütleme: "Isa!"

Kriimu ingel

Selle tüdruku nimi on Kriimu. Kriimul on kutsikas Lontu. Kriimu ja Lontu on alati kõigist kangemad - olgu lumesõjas või kelgumäel. Kriimu leidis pööningult vanad uisud.

“Mis see uisutamine ära pole. Vaat mulle meeldib hoopis lennata!” luiskab Kriimu.

Kriimul ei tule ega tule und. Tema süda on raske. Ja ta palub enne uinumist Jumalat. “Armas Jumal, tee palun nii, et ma lennata oskaksin, kasvõi natukene. Muidu pean ma tõesti oma Lontukese ära andma.”

Äkki kriimu ärkab. Tema voodil istub ingel. “Jumal kuulis sinu palvet ja see läks Talle hinge. Ta saatis sulle ja su koerale tiivad. Kuni te lendamas käite, võtan ma sinu kuju, et su vanemad ei muretseks. Tulge ainult ruttu tagasi!”

Need on väga head tiivad, Natu-natuke lehvitad, nii tõusedki kohe lendu. “Oih kui vahva! Ära karda, Lontu!”

Lontu on kadunud pilvede vahele. Teda otsides põrkab Triinu peaaegu kokku lennukiga.

Kriimu laskub madalamale ja uurib lund rookivalt kojamehelt: ”Vabandage, ega te siin tiibadega koera pole näinud?”

“Koera? Tiibadega? Keda sa tüdruk narrid? Ja üldse, mida sa seal üleval...” jääb kojamees Kriimu tiibu nähes äkitselt tummaks.

See on varas, Kriimut nähes viskab ta kõik asjad maha ja tormab tulistvalu minema. Kriimu ei jõuagi temalt Lontu kohta küsida.

Ingel on sellel ajal isale ja emale Kriimuks. Poisid käivad palumas, et Kriimu veel lendamist näitaks.

“Pole aega, ma pean piparkooke küpsetama,” vabandab ingel Kriimu. Ema ei jõua ära kiita:

Päris Kriimu eksis taevas ära ja nutab nüüd. Palavad pisatad langevad maale, sulatavad lume ja õide puhkevad lilled.

Laulmisest vabal ajal riputavad inglid laotusele tähti ja puistavad maa peale lumehelbeid - teevad ilma kaunimaks. Inglid otsustavad Kriimut abistada, ainult et kuidas?

Kui inglid kooris hüüavad, tõuseb hetkeks tugev torm. Lontu kuuleb kutsumist, aga linnukesed keelitavad:

Täna õhtul lubavad inglid Kriimul süüdata taevatähed. Tee seda sinagi, see pole sugugi raske. Aga ära unusta neid homme hommikul kustutada - mis nad päeval põlevad, siis on ju niigi valge.

Ongi aeg koju minna. “Jumalaga, Kriimu!” soovivad inglid. Jumalaga - see tähendab, et olgu ikka Jumal sinuga ja sina Jumalaga.

Tore on saada kingitusi, aga eriti tore on see jõuluõhtul! Kui sa kannatlik olid, saad sinagi jõuluõhtul kingitusi. Kui olid aga kärsitu, tuleb sul kauem oodata.

Viimasest pakist leidis Kriimu ingli tiivasule. Sulest kiirgab isemoodi valgust, sooja ja pehmet.

Jõulunäidend

Kuula, kuula löövad kellad.
kuula, kuula jõulukellad.
Kesk lumehangi on hiilgav suur
uhke kaunis jõulupuu.
Kuula, kuula löövad kellad,
kuula, kuula jõulukellad.

Toas on jõuluehteis kuusepuu. Tüdruk imetleb kuuske ja on elevil kingituste ja jõuluvana ootuste pärast. Raadiost kostavad jõululaulud. (“Püha öö”)

Laps: Huvitav, kes see Kristus on, et Temast nii palju lauldakse. Aga võib-olla on see ühe päkapiku nimi. Et temast lauldakse, peab ta olema vist peapäkapikk. Ma vist tean. Ta on president, päkapikkude president. Ei tea. Ma ei ole sellest küll midagi kuulnud.... Aga ma lähen ja küsin õige isa käest, sest ema ütleb alati, et ta on maailma targeim issi.”

Isa: Ei, ei...ma olen kuulnud, räägitakse, et Ta olevat kunagi elanud maa peal. Ja Tema nimi oli Jeesus Kristus. Ja Ta olevat olnud Jumala Poeg. Räägitakse, et Ta elas Iisraelis, parandades seal palju haigeid ja olevat äratanud koguni surnuid üles, aga seesama rahvas lõi Ta risti ja Ta suri.

Isa: Mina ei tea, võib-olla on see lihtsalt legend. Mõned usuvad, et Jeesus äratati ja Ta elab. Mina ei tea, ...Ma ei ole Teda näinud

Laps läheb tagasi teise tuppa ja istub nukralt kuuse juurde. Äkki ilmub tuppa ingel.

Ingel: Jeesus saatis mind. Ta tahab, et sa teaksid, et Ta elab. Jeesus elab, sest kolmandal päeval äratas Tema Isa, meie Jumal ta üles. Tema läbi tegi Jumal inimesega uue lepingu. Tahad sa teada, miks lauldakse Jeesusest jõulude ajal?

Poiss(vana Siimeon): Tõepoolest võttis ta enese peale meie haigused, kandis meie valusid! Meie aga pidasime teda vigaseks. Jumalast pekstuks ja vaevatuks! Ent teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu! Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud! Me kõik eksisime nagu lambad, igaüks meist pöördus oma teed, aga Jehoova laskis meie kõigi süüteod tulla tema peale! Teda piinati ja ta alistus ega avanud suud nagu tall, keda viiakse tappa, nõnda ei avanud ka tema suud! Sest meile sünnib laps, meile antakse Poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst. (Jes.53 ja Jes.9) Tõeline valgus, mis valgustab igat inimest, oli maailma tulemas (Joh.1:9)

Ingel: Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!.. Ära karda Maarja, sest sa oled leidnud armu Jumala juures! Vaata, sa jääd lapseootele ja tood poja ilmale ja paned talle nimeks Jeesus. Tema saab suureks ja teda hüütakse Kõigekõrgema Pojaks.

Maarja (austusega): Võib see tõesti tõsi olla, mida Issand on mulle teinud!
ja läheb lava küljele valmis, et tulla lavale koos Joosepiga.

Poiss: Neil päevil sündis, et keiser Augustus andis käsu kirjutada üles kogu riigi rahvas. Ja kõik läksid ennast kirja panema igaüks oma linna. Nii läks ka Joosep Galileamaalt Naatsaretist üles Juudamaale Taaveti linna, mida hüütakse Petlemmaks, sest ta oli Taaveti soost, et lasta end üles kirjutada koos Maarja, oma kihlatuga, kes oli lapseootel. Aga nende seal oleku ajal sai aeg täis. Ta tõi ilmale oma esimese poja ja mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest neil ei olnud muud aset majas.

Seal lähedal, kui võimalik, viibivad ka karjased lammastega. Ingel ilmub ka karjastele.

Ingel: Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat.

Inglite tants: Osa ingleid jäävad külgede peale seisma (küünlad käes). Kuulutaja inglil on täht käes. Tähe tõustes inglid on tähe ümber ja ütlevad erinevatel aegadel: "Au olgu Jumalale" "Au olgu Jumalale kõrges ja rahu maa peal ja inimestes hea meel."
Seejärel inglid tulevad kaares Jeesuslapse juurde ja laulavad laulu:

Ülistage Jumalat taevas ja maa!
Ülistage Jumalat taevas ja maa!
Rahu maa peal nüüd, rõõm on, rõõm on inimestel
Väiksest sõimest sädelemas armastust suurt näeme kõigile, kõigile

Kummardage Issandat taevas ja maa!
Kummardage Issandat taevas ja maa!
Päästja Jeesus vaeseks saanud
kõigil õnnistuseks ristisurma kannatas Ta meie lunastuseks,
päästis meid, päästis meid.

Rõõmustage, rõõmustage taevas ja maa!
Rõõmustage, rõõmustage taevas ja maa!
Isa armust täht on ilmund, kõiki valgustanud.
Igaüks, kes valgust otsib, seda tõesti leiab,
rõõmusta, rõõmusta!

Inglid kummardavad Jeesuslast ja tulevad külgede peale seisma. Karjased on kõigest üpris ehmunud ja üllatunud, lõpuks jõuavad nad otsuseni, minna vaatama, mis on sündinud.

Karjased üksteisele: Läki nüüd Petlemma, et näha saada seda, mis on sündinud, mis Issand on teatanud meile!

Karjased lähevad Jeesuslast vaatama ja imestavad tähte nähes, näidates käega selle poole. Nad kummarduvad samuti Jeesuslapse ette ja ära minnes ülistavad väga Jumalat, tõstes oma käed taeva poole.

Näe rõõmsat last, kes uinus just.
Maria süles suigahtab!
Miks ingli laul Tal’ annab au?
Miks karjane seal valvab?
See, see on Kuningas,
me Rahutooja Jeesus Krist!
See, see on Kuningas,
Mariast ilma sündind.

Poiss: Kui kaheksa päeva täis sai, siis pandi Talle nimeks Jeesus. Ja vaata, Jeruusalemmas oli mees, nimega Siimeon. See mees oli õiglane ja vaga ning ootas Iisraeli lohutust ja Püha Vaim oli tema peal. Ta tuli vaimu ajel pühakotta ja kui vanemad tõid sinna lapse Jeesuse, siis võttis ta tema sülle ja ülistas Jumalat.

Siimeon (laps süles): "Mu silmad on sinu päästet näinud, mille sina oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: valgus, mis on ilmutuseks paganaile. Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski kes Temasse usub ei saaks hukka, vaid et tal oleks igavene elu.

"Täna jõuluküünla süütan valguseks maailmale,
olgu tema sära jäävalt valguseks maailmale.
Olgu tema sära jäävalt valguseks maailmale.
Nõnda nagu väike küünal valguseks maailmale,
tahan mina ikka olla valguseks maailmale.
Tahan mina ikka olla valguseks maailmale."

Laps: Jõulud on Jeesuse sünnipäev nagu minul on augustis, siis lauldakse mulle ka sünnipäevalaulu.

Ingel: Ära karda! Ta armastab sind. Palu lihtsalt Jeesusel tulla oma südamesse elama. Kui sa seda väga tahad, siis on Ta igal päeval sinuga ja sa tunned, et Ta on sinu Päästja!

Laps põlvitab: Jeesus ma usun, et see kõik on tõsi, mida ingel mulle näitas ja rääkis Sinust. Ma palun, et sa oleksid ka minu Jeesus ja minu Päästja. Palun tule minu südamesse elama.

Laps jääb vaikselt teiste seljataha palvetama, kui teised tulevad lava ette lõpulaulu laulma.

Maailma väikseim jõulupuu

Näidend

Kuused: Me ju ütlesime, et kasva kiiremini. Me ju ütlesime, et nii väikesed kuused ei kolba jõulupuuks.

Jutustaja: Ja varahommikul asusid kõik suured kuused teele lehvitadesoma uhkeid oksi.

Kuused: Meie nüüd läheme! Ilusat jõuluõhtut, väike kuuseke! Meid ootavad lapsed.

Väike kuusk: Nüüd olen ma täiesti üksi. Kui vaid saaksin olla koos nendega linnas!

Linnuke: Mida sina siin mäenõlval üksi teed? Mina kiirustan linna, tule kaasa!

Linnuke: Oi, oi, kuidas saaksin sind aidata. Mul on linnas sõber eesel, tema teab kõike jõuludest. Lendan teda kutsuma. Ehk saab tema sind aidata.

Rebane: Tõsi, tõsi, ka mina pole nii väikest kuuske näinud. Mismoodi ma saaksin sind aidata? Ei, mina ei oska sind mitte kuidagi aidata. Head õhtut.

Eesel: Sa ei rääkinud, et teekond on nii pikk. Kas me veel ikka pärale ei jõua. Ma tahaksin nii väga linna tagasi. Just nüüd on linn täis siginat ja saginat ning viimast jõulueelset ärevust.

Eesel: Oh-oo, oh-oo. Oi,oi nii väikest kuusekest pole ka mina kunagi näinud! Mis sulle muret teeb, väike kuuseke? Olen tulnud nii kaugelt, et sind aidata.

Väike kuusk: Tahaksin nii väga olla natuke suurem, et saaksin olla koos vendadega linnas. Ma vist ei saa kunagi näha jõulusid.

Eesel: Ära nukrutse, väike kuuseke. Vaata linna tulesid. Need küünlad säravad kindlasti sinu vendade okstel. Just nüüd algavd linnas jõulud: kingitused pannakse kuuskede alla, kaetakse jõululauad, ahjudes küpsevad jõuluroad, ustele kinnitatakse kaunistused. Just nüüd hakatakse laulma kauneimaid jõululaule. Just nüüd on aasta ilusaim hetk. Ära nuta kuuseke, ehk järgmisel aastal saad sinagi näha jõulusid.

Väike kuusk: Seda kõike on nii hea kuulata. On nii hea, et sa niimoodi räägid. Ehk järgmisel aastal, ja ja ehk järgmisel aastal.

Jutustaja: Niimoodi rahunenult sosistades jäi väike kuuseke magama. Eesel ja linnuke ohkasid kergendatult. Ka nemad jäid kuuse kõrvale magama. Neil oli pikk päev seljataga. Hakkas sadama vaikset jõululund. (Laul: Jõuluõhtu + flööt) Saabus jõuluhommik. Lumi sätendas päikesepaistel. Eesel ja linnuke raputasid endalt lume.

Eesel: Vaata, kas see on meie väike kuuseke? Oled sa midagi nii kaunist näinud?

Jutustaja: Nende laul kajas üle mäe, üle lagendiku. kuni suure metsani. Ja loomad metsas kuulsid ilusat laulu ja hakkasid liikuma sinna poole, kust tuli laul. Nii jõudsid kõik loomad väikese kuuse juurde. Nii saabus tähtedest kirgas jõuluöö. Jeesuslaps magas sõimes Maarja ja Joosepi juures ja väike kuuseke kuulis, kuidas keegi sosistas talle õige tasa, õige tasa: Mitte keegi ei ole liiga väike, armas kuuseke, et pühitseda jõulusid, sest ka mina olen niisama väike kui sinagi. Väike kuuseke sai aru Jeesus-lapse sosinast.

Eesel: Nüüd on jõulud möödas, ma lähen nüüd tagasi linna. Need olid kauneimad jõulud minu elus. Järgmise aasta jõuludeks tulen tagasi.

Väike kuusk: Kui tore, et sa oled minu juures. Nüüd ei mõtle ma sellele, et olen liiga väike.

Andi jõulupalve.

Andi oli mureline. Jõulud seisid ukse ees ja tal polnud veel kinki vanemaile ja ka raha polnud, et osta.

"Armas Jumal," palvetas ta, "aita mind mingil moel raha saada. Sa oled ainuke, kes mind võib aidata. Aamen!"

Möödus 2 päeva. Igal õhtul palvetas Andi sama moodi, aga midagi ei juhtunud. Kolmandal päeval ta muutus rahutuks. "Jõulud tulevad ikka lähemale," mõtles ta, "Jumal peaks juba natuke kiirustama."

Sel silmapilgul vaatas ta tänavale ja - seal lamas pooleldi lumega kaetud - 10 rublane. Andi tõstis selle üles, pühkis lume ära ja ei jõudnud küllalt imestada. Ta oli alles raha pärast palvetanud, aga ei olnud kunagi mõtelnud, et Jumal talle tervelt 10 rubla saadaks.

"Õieti pole see minu raha," ütles ta endamisi. Aga ta püüdis end rahustada mõttega, et Jumal oli palvekuulmisena talle selle raha saatnud. "Pealegi ei tea ma, kellele see raha kuulub!"

Aga ta teadis, kust oli selle leidnud. See lamas just onu Juhani maja ees. Tema isa oli talle jutustanud, et vanal onul Juhanil ei lähe eriti hästi ja et tal on vaid vähe raha. Kui nüüd rahatäht temale kuulus ja ta ei saagi oma sisseoste teha?

"Tere päevast, onu Juhan!" ütles ta, kui seisis vana mehe ukse ees," kas teie olete kaotanud kümnerublase?" Onu Juhan vaatas Andit tardunult ja sõnatult, aga siis puhkes temast esile:

"Tänu Jumalale! Ma palvetasin, et ma saaksin jälle oma raha ja nüüd saadab Jumal sinu.Tule sisse, tule sisse!"

Andi läks tuppa ja nägi, kui lihtsalt onu Juhan elas. Siis ta ütles: "Ma pean jälle minema. Olen rõõmus, et leidsin teie raha!"

"Oota üks hetk! Ma ei saa sulle anda leiutasuks raha, aga võib-olla tahad sa seda. Tead, et midagi teha, voolisin selle kujukese." Onu Juhan näitas talle puukujukest. See oli kunstiliselt välja lõigatud koer, mis tundus päris ehtsana.

Kui ta koduteel kingitust veelkord vaatas, tuli talle mõte: "Kui tema ema oma tuttavatele seda koera näitab, võiksid ehk paljud veel sellist kujukest tahta ja onu Juhan võiks niimoodi isegi raha teenida.

"Tänan, armas Jumal," palvetas Andi, "sa oled saatnud mulle kingituse emme ja issi jaoks ja samaaegselt aidanud onu Juhanit. Olen nii rõõmus, et sa mu palvet nii imeliselt oled kuulnud!"

Püha öö, vaikne öö...

Nii sündis tuttav armas jõululaul aastal 1818 väikeses Obendorfi külas Austrias.

Pastor Josef Mohr istus jõululaupäeval 1818 üksi oma töötoas väikeses Obendorfi külas Piiblit lugedes.

Küla elanikud liikusid mägestikuradu mööda alla kätes väikesed tõrvikud ja kogu org näis külast vaadatuna tohutu jõulupuuna, millel vilkus sadu küünlaid.

Kuid noor pastor ei saanud häirimata vaadelda pidulikult valgustatud orgu. Aeg-ajalt koputas keegi tema töötoa uksele. Paksus talveriietuses sõpru tuli sisse paluma pastorit kaasa saanisõidule või osa võtma nende jõululauast .

Josef Mohr lükkas sõbralikult, kuid kindlalt kõik kutsed tagasi ja jäi oma tööruumi keskööni - veel kaua selle järel, kui väike küla oli juba muutunud vaikseks ja pimedaks.

Tema ees oli avatud Piibel, Ta luges ikka jälle ja jälle kirjeldust nurmel viibinud karjastest, kelledele ingel ilmus öeldes:"Teile on täna Õnnistegija sündinud, kes on Issand Kristus..."

Oli hommikupoolne öö. Pastor Mohr oli just lugemas seda piiblikohta, kui tema meelde tuli juhtum eelmisest päevast.

Talupojanaine. kelle õlul oli karm kulunud rätik, oli astunud tema kantseleisse ja rääkinud. et kõrge mäerinnaku all asetsevas majakeses oli vaese söepõletaja naine samal päeval sünnitanud lapse. Vanemad olid saatnud teda paluma pastorit enda juurde õnnistama last, et see jääks elama ja oleks terve.

Ta oli tundnud iseäralikku liigutust astudes nõrgalt valgustatud lagunenud onni, kus noor ema oli õnnelikuna lamanud viletsas voodis magav laps süles.

Ta oli kogemas imelisi jõule. Öö vaikus, eelmise päeva sündmused ja Piiblist palju kordi loetud tekst mõjutasid teda innustavalt ja lõpuks sündis neist imeline kristallkirjas tervik.

Istudes oma toas ta püüdis kirjutada mälestust kogetust paberile. Hommiku koites oli luuletus valmis.

Josef Mohril oli raske oodata hommikuvalgust ja selle saabudes ta tõttas Pranz Xaver Gruberi koju ja hüüdis sõbrale, et tal on sõnad uue jõululaulu jaoks.

Kui Gruber luges need läbi, ta hüüdis: "Sõber Mohr, sa oled leidnud õige laulu - au Jumalale!"

Gruberil ei olnud raske leida viisi, sest laul helises ise omal viisil. Noore pastori kirjutatud sõnad innustasid tema köstrist sõpra nii, et tema viis oli täielikus harmoonias kaunite ja ainulaadsete sõnadega.

Sõnad ja viis sobivad nii hästi ühte, et on paris võimatu kujutella kumbagi neist eraldi. Kui loed sõnu, siis samal ajal olid sunnitud ümisema viisi, ja kui kuuled viisi, siis tulevad meelde sõnad.

Külalapsed olid need, kes kuulsid pastorit ja köstrit seda laulvat esimest korda. Nad sattusid sellest vaimustusse ja arvasid, et see oli ilusaim jõululaul, mida nemad iialgi kuulnud. Orel oli sel ajal korrast ära ja nad kasutasid seda, mis oli käepärast - kahte lauluhäält ja kitarri, mida Prahz Gruber mängis. Ta väitis, et "Jumal kuulub meie häält ka ilma orelita."

Võiks kujutleda, et nii ilus laul pidi saama kohe kuulsaks. Kuid tegelikult pastor Mohr ja köster Gruber unustasid selle.

Peaaegu aasta hiljem tuli sinna töömees parandama orelit. Kui ta oli oma töö lõpetanud, kutsus ta köstri ja palus teda midagi mängida, et kontrollida oreli häält.

Gruber otsis sahtlist noote ja leidis selle laulu, mida tema ja Mohr olid laulnud eelmisel jõulul. Ta istus oreli taha ja hakkas mängima kaunist viisi. Oreliparandaja sai sellest sügavalt haaratud ja palus autorilt laulu nooti.

Nii läks esimest korda teele parim maailma jõululauludest lumme mattunud mägikülast alla laskuva oreliparandaja kätes.

Laul sai peagi tuntuks teistes paikades, selle kuulsus levis igasse maasse, kus veedetakse jõule. Laulul ei olnud mõnda aega oma nime - seda hüüti vaid "Tirooli lauluks."

Laul trükiti alles 24 aastat pärast tema sündi ja siis ka veel ei olnud sellel oma nime. Nüüd tuntakse seda laulu kõikjal nimega: "Püha öö, õnnistud öö" või meie uuemas tõlkes "Püha öö, vaikne öö" (Stille nacht. heilige nacht)

Kuigi laul kirjutati originaalis saksakeelsena, ei ole see kaotanud oma ilu ka tõlgituna teistesse keeltesse.

Sõnad on niivõrd lihtsad, et nad säilitavad oma ilu kõigis keeltes ja viis on samuti niivõrd lihtne, et ta sobib laulda kõikide rahvaste seas.

On küllaldane põhjus nimetada seda laulu "täiuslikuks jõululauluks," sest miljoneile inimestele see kaunis laul ei tuleta üksnes meelde jõule, vaid see on osa jõuludest.

Kleit punasest siidist.

See on esimene jõuluõhtu, mida pühitsen üksi. Üksi endale süütan küünlad väikesel kuusepuul, mida täna varakult hoolikalt ehtisin. Üksi endale katan laua — valgele damastlinale piduliku hõbeda ja läbipaistva portselani. Tahan, et oleks täna nii ilus kui vähegi võimalik, olgugi, et olen üksi. Homme on siin minu abielus tütar oma mehe ja beebiga, teiseks pühaks olen kutsunud oma nabrinna, kurva ja kibestunud inimese, kes oma halisemise ja kaebamisega kõigile närvidele käib. See õhtu aga kuulub mulle.

Juba tunnen ma, kuidas minu mälu sügavaist kihtidest möödunu üles kerkib, pildid, mida ma muidu ikka ja jälle alla surun, sest olevik nõuab täit panust, see olevik, kus ma juba, palju aastaid avaliku elu tugevas karmis võitluses seisan. Võrreldes neid ülesandeid, mida praegu täitma pean, võitlusi, millele vastu pidama pean, näib mulle too aeg, kui tohtisin ainult omasid teenida, muretuna ja kergena. Mees ja lapsed olid tänulikud tööandjad, ma olin armastatud ja vajatud, või petab mind vaid mälestus? See suur võlur tuletab nüüd mulle meelde, kui ma end tema vastu ei kaitse — lõhnu, kõlasid, nägusid, mis mind peaaegu vallutavad. Hingan jasmiinilõhna kui kunagi suveööl, kui Achim ja mina helge hommikuni ärkvel olime täidetud meie armastusest, meie õnnest, meie tulevikust. Üsna selgelt kuulen ma ta sügavat õrna häält silmapilgu jooksul, siis segunevad sinna vahele juba laste kirkad hääled, heledaid ja tumedaid päid tunnen oma rinnal ja pehmeid juukseid, juukseudemeid, imevaid matsutavaid suukesi, aga juba on ka see möödas — näen, kuidas need neli isaga jõulupuu all mängivad — raudtee, nukud ja nukuvankrid, konstruktorid, näen kuidas kelgutavad, suusatavad. Ja lõhnad, helid, pildid — kui kirju loor tõusevad nad üles, mähivad mind endasse, hajuvad, valguvad laiali ja jätavad mind maha kadunud õnne leinama.

Aga kas ma olin tookord õnnelik? Kas polnud päevi ja tunde, millal käisin ringi halva tujuga ja Jumala ning maailma vastu nurisesin. Mul oli endast hale, kuna minu mees väljaspool linna monteerijana töötas ja väga harva minuga sai välja minna. Ma ärritusin laste pisirumalustest ja pahandustest, vihkasin majapidamistöö üksluisust, halle ja pruune koduseid kleite, vältimatuid kittelpõlli, milledes ma ka siis "seisukorras" välja nägin, kui ma ka parajasti selles polnud. Lühidalt, leidsin tavaliselt küllalt põhjust rahulolematuseks. Kui tuli aga midagi erilist äpardust ette, olin täiesti rööpast väljas.

Üks taoline äpardus tabas mind ühel jõulul, mis nüüd koos nii paljude teistega minu mälestusse kerkib ja selle põhjuseks oli kleit punasest siidist.

Olin võtnud endale kudumistöö, et oleks võimalik seda osta, sest see oli midagi erkordset tollel veel vaesel ajal ja meie elutingimustes igatahes liiga kallis. Achim poleks mulle iialgi lubanud nii palju töötunde selleks ohverdada, aga tahtsin teda üllatada. Olin endale pähe võtnud tema pühade puhkuse ajal, mis uus-aastani kestis, kord üksluisuse türanniast põgeneda ja minu sooviks oli osa võtta meie linna elegantse lokaali tantsuõhtust.

Ikka ja jälle tuli mulle ette, et mul on õigus natuke elurõõmu maitseda. Kui kiiresti möödus aeg ja kui kiiresti muututakse vanaks. Sellegi poolest polnud mul minu plaaniga rahul mu südametunnistus, sest minu ranges usklikus vanematemajas oli mind õpetatud maiseid lõbusid hülgama, kuna need viivad mõtted ära sellelt ühelt, mida on tarvis. Tõepoolest polnud ma sellel adventajal eriti palju mõelnud "Issanda tulemisele," adventpärg oli ära kuivanud ilma et ta oleks mulle ja lastele säranud. Aga ma kuulsin, et teistel noortel naistel ka nii juhtus. Ainult vanadel oli veel aega niisutamisele mõelda ja võib-olla mõtlesid nad seejuures tagasi sellele "Heale ajale," kui nad ise veel keset elu seisid. Minule pidi see hea aeg veel tulema! Tihti tabasin end mõttelt, et aastad kiiremini mööduksid ja lapsed suuremaks ja iseseisvamaks saaksid, et mul jälle oleks rohkem aega mulle enesele. Aega elukutseks, mille ma perekonna pärast olin pidanud jätma, aega elu nautimiseks. Just selle eelmaitseks tahtsin endale kleiti punasest siidist.

Veel täna näen seda selgelt oma ees nii, nagu ta 24. detsembri hommikul kapis rippus, võluv ja ahvatlev, nii et ma ei suutnud vastu panna. Viskasin oma vana hommikukuue, mida ikka ahju küttes kandsin, seljast, tõmbasin ettevaatlikult õrna rüü ülle ja vaatlesin end peeglis. Kuna ma seda olin näinud ainult HO-moeari neoonvalgusel, olin üllatunud, kui palju ilusam oli kleidi värvitoon normaalsel elektrivalgusel. Minu pruunikale nahale ja kastanvärvi juustele moodustas see mõjuva vastandi. Meeldivalt liibus see rinnal ja puusal ja langes, nagu see tol ajal moes oli, paljudes paanides peaaegu maani. See nägi naiselik ja veetlev välja, palju pidulikum kui tänapäeva miniseelikud. Aga kui ma tookord oleksin miniseelikut kandnud, poleks ehk minuga seda küll juhtunud, et ma üle söeämbri komistasin, kui ma enesest joovastatuna paar tantsusammu peegli ees tegin. Söeämbri olin ma loomulikult täiesti unustanud, unustanud olin ma, et ma varakult üles olin tõusnud tuba kütma, mitte peaproovi tegema. Ma polnud mingi mannekeen, ei mingi elegantne daam, vaid tööga koormatud naine, igatöö tüdruk minu kuueinimeselises majapidamises. See kukkumine ei toonud mind just õrnalt tagasi tegelikkusesse. Parema jala pindluu näis olevat pihta saanud, aga ma esialgu ei pööranud sellele tähelepanu, vaid uurisin kleiti, sest kukkudes olin kuulnud nagu siidi kärisemise häält. Tõepoolest oli palistus sügavalt rebenenud, ilu läinud. Ja nii naeruväärne kui see täna kõlab — tookord nutsin ma kleidi pärast, sest olin arvamusel, et jala valu ülalpool kederluud läheb pea mööda ja mõne päeva pärast võiksin jälle tantsida, kui, jah, kui ma oma tantsukleiti rikkunud poleks.

Hanna tuli unisena ja segasena lastetoast. Ta oli söeämbri kolinat, minu kukkumist ja karjatust kuulnud. Et teda mitte rohkem ehmatada, hammustasin endale valu pärast huulde ja katsusin kõigepealt tema abiga punast kleiti, mis nii ootamatult mulle linguks oli saanud, seljast ära tõmmata, aga see ei õnnestunud: pisimgi katse ennast üles ajada ja mõlemale jalale tõusta, valmistas mulle hirmsat piina. Pidime abi kutsuma ja nii helistas Hanna vaatamata varasele hommiktunnile korterinaabri, noore müüjanna uksekella. Neiu Zimmermann elas juba mõni aeg majas, aga me polnud talle siiani eriti tähelepanu osutanud. Sellele vaatamata tuli ta hommikukuues abivalmilt meile. Suure vaevaga jõudsin tema toetusel ühe jala peal oma voodisse. Mu valud olid nii suured, et ma kõike, mis siis juhtus, nagu läbi udu tajusin. Tuli arst, uuris vahepeal paksuks paistetanud jalga ja suunas mu haiglasse, "igaks juhuks," ütles ta, "võib-olla et asi pole nii halb, aga seda võib vaid röntgenipilt näidata"

Nii viidi mind varsti minu punases pidukleidis kiirabiautoga ära. Kandjad tegid oma nalja ja õed naersid, kui ma selles riietuses kohale sain, aga mind jättis see nüüd üsna ükskõikseks ja olin rõõmus, kui arst mulle uinutava süsti tegi.

Leidsin end pika hoone palatis, valud olid nüüd talutavamad, aga pea kumises ja murdunud jalg oli tugevas kipsmähises. Nii pidin matma oma lootuse, et oli tegemist vaid nikastamise või ära löömisega. Ma pidin järelikult selle jõululaupäeva, kõik pühad ja palju päevi või koguni nädalaid selles kehvas toas ära elama, ma ei võinud Achimile jaama vastu minna, ma ei saanud temale ja lastele ammu ettevalmistatud kinke jagada, ma ei saa jõulupuud kodus tema paljude küünalde säras mitte näha. Ja üle kõige: ma ei saa Achimiga tantsima minna. Ma ei kandnud ka oma punast siidkleiti enam. Õdedel oli ilmselt õnnestunud minu narkoosis oleku ajal mind vabastada sellest siia mittesobivast riideesemest. Mul oli seljas nüüd mingi öösärk haigla varandusest, mis meenutas mulle karvast patukahetsusrüüd, sest keegi polnud kodus sellele mõelnud mulle minu oma öösärki kaasa anda. Nii pidin ma siin nüüd kotis ja tuhas oma süüd kahetsema, kuna tahtsin vaid natuke rõõmu endale varastada. Jumal, minu lapsepõlve range Jumal, oli mind selle eest karistanud ja mina — ma vihkasin Teda selle pärast. Enesevalitsemine, mida ma siiani teiste inimeste tõttu, kes mind oleks kuulnud või näinud, olin säilitanud, jättis mu nüüd täiesti maha. Kinni seotud, nagu olin, ei saanud ma oma nägu padjasse suruda, aga ma tõmbasin padia üle oma pea ja hakkasin metsikult, kramplikult nuuksuma, ja ma ulusin kui väike laps, kellelt nukk on ära võetud.

Kui kaua ma sel viisil ennast käest ära lasksin, ei tea ma mitte. Tõenäoliselt arvasin end üksi olevat selles toas ja ehmatasin, kui järsku seina äärest minu taga, kus teine voodi seista võis, hääl tuli mis mulle kummaliselt kodune tundus, kuna see minu ammusurnud vanaema idapreisi dialektis rääkis,

"Lapsuke, mis sa töinad," ütles ta. "Üks jalaluumurd ei maksa ju kohe tervet elu. Küll näed, mõne nädala pärast võid jälle tantsu lüüa." Nii trööstivalt kui need sõnad ka kõlasid, nii hästi kui nad olid ka mõeldud, ärritasid mind ometi, et keegi võõras mind kui last kohtles ja ma katsusin end ümber pöörata, et näha, kellega mind juhus siin on kokku viinud; aga mul ei õnnestunud pead nii palju pöörata. Tema võis ju ka mind vaid põgusalt näha saanud olla, kui mind tuppa kanti. Võib-olla pidas ta mind lapseks, kes valude tõttu nii ohjeldamatult ulub. Võtsin end kokku ja püüdsin seletada: "Mul on neli väikest last kodus, mees oli nädalapäevad montaazitööl. Kui pettunud ta võib olla, kui ta nüüd ilma minuta pühad peab veetma. Võib-olla jah kindlasti on ta puhkus läbi enne kui mind siit välja lastakse." Olin pingutanud, et rahulikult kõnelda ja võimalikult täiskasvanu muljet jätta, aga nüüd tulid jälle pisarad. Võõras hääl vaikis viivu, nähtavasti olid mu sõnad mõjunud, aga kui ma jälle oma padja sisse nuuksusin, teadustas ta ennast uuesti: "Juba jälle pisarad, Mannike, arvad, et haige jalg sellest terveks saab? Mis lastesse puutub, noh, küllap keegi nende eest hoolitseb. Neid väikesi inglikesi halastab igaüks. Ja mis sinu mees on — noh, kui oled talle armas, siis ei saa ta ju sulle pahane olla, et sa nüüd siin lamad ja talle vastu joosta ei saa nagu harilikult... Või ei armasta ta sind võib-olla enam, nutad selle pärast, Mannike."

"Loomulikult armastab ta mind," ütlesin järsult. "Aga on ju pahasti, kui on nii palju kohustusi mehe ja laste tõttu ja nüüd peab siin lamama ega saa midagi teha ja just jõulu ajal"

"Ära sellepärast muretse, tütreke. Kui Jumal ise sinu kohustused ära on võtnud, siis võid ka kord välja puhata ja õigesti jõule pühitseda." Ta on natuke imelik, see hea vana, mõtlesin ma.

Ei tahtnud enam temaga jutelda. Tundsin end väga väsinuna. Kui lühike oli olnud ka öö, see viimane öö kodus. "Proovin nüüd väheke magada," teatasin oma voodinaabrile.

"Maga, maga, Mannikene" ütles ta. "Uni on hää — uni teeb, et inimene kõik häda unustab. Kui tihti olen armast Jumalat une eest tänanud."

Aga ma ei saanud kohe uinuda. Küsimus: armastab ta sind veel? oli mind sügavamalt tabanud, kui ise endale tahtsin tunnistada. Nüüd ei andnud see mulle rahu. Armastas mind Achim veel nii kui meie abielu alguses, või olime me teineteisest mööda elanud viimastel aastatel kui kummalgi oli oma töö ja oma huvid, ilma teist liialt tähele panemata. Achim oli tõsine, ta luges raskeid raamatuid, käis loenguil ja tihti ka kirikus. Mul polnud selleks tahtmist olnud, oleksin ehk ka aega leidnud, mõtlesin nüüd. Aga ta jättis ju minu ka üksi. Kas tal polnud siis sugugi mõistmist, et oleksin ka mõnikord meelsasti lõbutsenud. Isegi kui kord kinno tahtsin minna, pidin teda vaevaga tema raamatutest lahti tirima.

Niisuguse juurdlemise juures olin siiski uinunud, minu mõtted liuglesid üle unenäoks. Ma nägin Achimi järsust varjudeta mägirajast üles sammuvat, kuna mina varjulisel aasal lilli noppisin. Ikka ja jälle pöördus ta minu poole tagasi vaatama, nagu manitseks ta mind talle järgnema, aga mina lasksin end haruldastest kirjudest suvelilledest ikka edasi niiskele aasale meelitada, kuni soo ikka sügavamaks sai ja ma äkki põlvini sisse vajusin. Karjusin kõvasti, hüüdsin Achimi, ärkasin higimärjana ja nägin, et Achim seisis mu voodi kõrval. Võttis natuke aega, kuni ma orienteerusin, tema aga jutustas kohe reipalt, nagu näis, et kuulnud minu õnnetusest olevat ta kiireimalt teele asunud, et mind näha. Ta kirjeldas naljatlevalt, kuidas range valvur väravas ja veel rangem vanemõde tuli uimaseks rääkida, kuna sellel ajal külastamist kunagi ei lubatavat. Ta vaatas mind nii täis armastust ja kaastundmust, et ma oleksib pidanud rõõmustama. Aga mina ei olnud tema tulekuks valmistunud, nähtud uni rõhus mind veel ja hale meel nurjunud jõuludest tuli mulle Achimi nähes uuesti meelde. "Sa oled loomulikult väga pettunud, Achim," alustasin ma kõnelust. "Pettunud olin ma, kui ma sind jaamas ei näinud, pettunud ja mureline, aga neiu Zimmerraann troostis mind ruttu. Tema ootas mind juba trammipeatuses.

Alul see loomulikult ei tundunud mulle iseäralikuna, sest ta oleks ju ka juhuslikult seal seista võinud. Aga ma küsisin temalt kohe sinu järele ja nii ma kuulsin sinu õnnetusest. Olen aga rõõmus, et pole midagi hullemat kui luumurd!"

"Halvasti küllalt!" ütlesin ma ilmse ebasõbralikkusega. "Ma tahtsin nimelt sinuga tantsima minna, aga nüüd võid sa end neiu Zimmermannil trööstida lasta, võid minupoolest ka temaga tantsima minna." Ma ei tea missugune kuri vaim mulle need sõnad sisendas. Üle Achimi näo libises vari.

Ta tõusis:"Naerad veel!" ütles ta. "Mina tahtsin ka sinuga tantsima minna, juba ammu rõõmustasin selle üle, aga nüüd ei lähe ma ei sinu ega neiu Zimmermanniga tantsima, vaid lähen lastega jõuluõhtu jumalateenistusele. Sellepärast pean ka nüüd kohe minema." Ta lahkus põgusa suudlusega ja enne kui ma sõbralikku leplikku sõna oleksin leidnud, oli ta juba tasa ukse sulgenud ja ma kuulsin tema samme koridoris kaugusse kaduvat.

Hulk aega valitses toas vaikus. "Võib-olla magab ta, see teine," mõtlesin ma, "ega kuulnud midagi." Ma eksisin aga. Ta sosistas juba: "On sul aga õnne. Mannike! Nii ilusa ja hea mehe oled saanud. Kui mina — kui ma sinu asemel oleksin, ma tänaksin igal päeval põlvili Issandat Jumalat." Ärritusin. mis ta segab end minu asjadesse. Sellepärast ütlesin teravalt, teravamini kui vajalik: "Vallalised näevad mehi ikka läbi roosade prillide. Abielus olla pole mitte kõik päevad mett limpsida."

"Ära pane pahaks lapsuke, ära pane vanale naisele pahaks, et ta natuke lobiseda tahab. Tulevad ju mälestused esile ja seavad end voodi ümber ja just jõulude ajal on nad valdavad. Kuidas end tuntakse, kui ollakse abielus, seda teab Minna ka, kui ta ka täna juba vana ja üksik on."

"Siis on teie mees küll surnud?" ütlesin ma vähem kaastundest kui selleks, et midagi ütelda.

"Surnud?" ütles ta. "Ah, kui ta vaid surnud oleks, aga ta on oma patus hukkunud. Surm on patu palk, nii on kirjutatud, ja see on tõsi ka." Kas pidi see nii edasi kestma, pidin ma seda vana ja tema vaga vada nii kaua kuulama, kui ma siin lamama pidin — ja kes teab veel kui kaua?

Hingasin kergendatult, kui õde õhtusöögiga sisse tuli. "Koridoris tuleb pärast palvus," ütles ta. "Kui te sellest tahate osa võtta, jätan ma ukse lahti." Mul polnud, ausalt ütelda, selleks mingit lusti, aga arvestades Minnat, kes avameelselt rõõmustus, ei tahtnud ma vastu rääkida. Õde tõi meile veel kuuseoksa, millel olid küünlad.

Ta süütas küünlad ja kustutas elektrivalguse, varsti pärast seda kuulsime hääli koridoris. Palvus algas koorilauluga.

"Küll see oli ilus, laulsite naugu inglid." ütles Minna, kui üks noor tütarlaps pärast sisse tuli, et meile soovida õnnistatud pühi. Ka kirikuõpetaja tuli sisse, ta näis Minnat juba tundvat ja keskusteles peamiselt temaga, mis mulle väga meeldiv oli. Mina polnud õieti asja juures. Ma mõtlesin sellele, et Achim nüüd on lastega joulu-jumalateenistusel ja küsisin endalt, kas ta neiu Zimmermanni ka kaasa võttis.

Vana näis minu mõtteid lugevat. Kui me üksi oma toas olime, mis nüüd küünaldest nõrgalt valgustatud oli, hakkas ta minuga jälle kõnelema.

"Kahju küll," ütles ta. "Kahju on küll, et sa mitte oma hea mehe ja armsate lastega jumalateenistusele ei saanud minna. Kui kellad löövad ja küünlad puul põlevad nii ilusasti, kui kirik on nii täis, et kohtagi pole leida, kui orel mühiseb kui meri minu kodukohas, siis mõtlen ma iga kord: taevas teeb end lahti ja laseb mind sisse."

"Ma pole juba kaua enam jõuluõhtul jumalateenistusel käinud," ütlesin ma tõrjuvalt. "Minu mees käib ikka üksi lastega. Emal ja perenaisel on ju sellel päeval rohkem kui palju teha,"

Minna ei vastanud kohe: ta märkas nüüd küll lõpuks, et ma vagade hulka ei kuulu — märkaks ta vaid!

"Ja-jah." ütles ta tüki aja pärast, kui ma juba oma mõtteis jälle kodus olin — "Noortel inimestel on ikka nii palju teha, neil ei ole iialgi aega meie Issandale Jumalale. Aga suremiseks, suremiseks peab neil kõigil aega olema, niihästi noortel kui vanadel."

"Minuga ei ole asi veel nii kaugel," ütlesin teravalt. Kui ta ometi rahu annaks! Ta vaikis ka mõnda aega, aga siis algas taas: "Sind ju ma ka ei mõtelnud, Mannike, ütlesin ju sulle, et varsti tantsid jälle. Ma mõtlesin oma Karlile. Mälestused, usu mind lapsuke, saavad vanaduses kergesti meelevalla. Kes siis ei saa palvetada, selle võidavad nad ära. Minu Karl, see oli ju ka tugev ja ilus mees nagu sinu oma. Tüdrukud kõik vaatasid talle järele, aga selles võisin mina teda usaldada. Tema häda oli alkohol. Kui tihti olen ma anunud ja palunud: ära mine jälle juba kõrtsi, tule ometi täna ükskord minuga kirikusse. Muidu oli ta hea ja usin mees, aga selle koha pealt ei lasknud ta enesega kõnelda. Ka tookord jõuluõhtul — ma olin juba kirikusse minekuks riides, aga ma langesin oma mustas kleidis tema ette põlvili, nutsin: "Karl, ära tee pattu," ütlesin ma. Aga ta vaid naeris: "Mine sina kirikusse ja mina lähen oma kõrtsi, nii on igal oma lõbu."

Kui ta südaööl veel kodus polnud, äratasin ma naabrid ja me läksime välja, tahtsime teda ära tuua. Kõrtsis teda enam ei olnud. Sealt oli ta juba hulk aega ära. Sadas lund ja tuiskas hullupööra. "Me leiame ta kodunt, mõtlesime, selle ilmaga ei jää keegi välja. Aga teda polnud kodus ja nad ei leidnud teda ka väljast sellel ööl, olgugi, et kõik olid otsimas. Alles järgmisel keskpäeval tõid nad ta mulle. Ta oli purjus päi ära eksinud, oli ikka ringi ja ringi käinud, seda nägid nad veel tema jälgedest. Lõpuks oli ta hange vajunud ja magama jäänud. Meil seal üleval olid talveööd külmad, Mannike. Kui keegi välja magama jäi, see ei ärganud enam iialgi. — Jah, siis riidlesin ma Jumalaga: kui sa teda oleksid surra lasknud kui ristiinimese, ütlesin ma, oleksin ma seda talunud. Aga nii: ilma patukahetsuse ja pihita, — ja häbi veel pealekauba. Kui ma läbi küla läksin, nii tõesti, kui nõeltega oleks mind selga torgitud, nad pöörasid kõik ümber ja sosistasid. Ma ei usaldanudki enam tänavale minna. Ühel päeval tuli vana pastor minu juurde. "Arvad sa, et sa parem oled, kui sinu Karl, kui sa nii Jumalaga kohut käid?" ütles ta. "Sa ei tea ju, kas ta ei tulnud mitte meeleparandusele, kui ta niimoodi ringi ja ringi ümber käis ja märkas, et ta teed enam ei suuda leida. Võta oma rist enesele ja vaata nendele, kellel raskemat veel on kanda. Klupnatsil jäid kolm poega merre, seda sa tead."

Nii juhatas ta mind õigesti, Teistel — aga, neil pani ta põhjalikult suu kinni. "Kes teie seast on ilma patuta, see olgu esimene kivi viskama," oli ta lausa öelnud. — Nüüd on temagi juba kaua surnud, see meie õpetaja. Ta oli üks hea mees, Jumal tegi ta õndsaks. — Aegamööda sain trööstitud, ainult jõuluööl on mul ikka nagu kuuleksin Karli, oma Karli hüüdmas ja mul tuleb ikka ette, nagu peaksin üles tõusma ja teda otsima minema, — Jah, jõuluõhtul on mälestused valdavad, siis on hea, kui ei olda päris üksi enesega."

Ta oli kogu selle kurva loo ühe hingetõmbega jutustanud, nii et uskusin, ta oli minu, võõra inimese, juhusliku juuresolija, täiesti unustanud. Nüüd märkasin, et ta mind kui pealtkuulajat vajas ja olin natuke häbistatud, et ma ju teda koguni kuulatada ei tahtnud. Vanake heietas oma mõtteid veel edasi: "Kas sa seda usud, tütreke, või mitte, sind on armas Jumal mulle saatnud, et ma täna mitte nii üksi ei oleks. Ma ju palvetasingi selle pärast,"

Ei, mina ei uskunud seda. Üsna otsustavalt tõrkusin ma oma saatusliku äparduse ja selle imeliku naise palve vahel mingit sidet nägemast. Selle peale vaatamata andis see mõte — siin mitte üleliigne ja soovimatu olla — minu mõtetele teise suuna. Ma hakkasin huvi tundma oma palatikaaslase vastu, keda ma ikka veel polnud võinud näha. "Kas teil on ka lapsi olnud?" küsisin ma. "Jah, Villikene, veel pärast Karli surma sündis ta, aga tal polnud õiget jõudu ja armas Jumal võttis ta pea jälle enda juurde. Kes teab ka, mis temastki oleks saanud. Nüüd lamas ta kui inglike oma kirstus. Seda Villikest saan ma kindlasti taevas näha."

Meie palat oli vahepeal ikka pimedamaks muutunud: oma voodites võisime jälgida, kuidas üks küünal teise järel ära põles ja kustus. Meie tuba oli mulle äsja peaaegu kirikuna tundunud, nüüd muutus ta jälle kõledaks haiglapalatiks.

Voodite kohendamisel järgmisel hommikul õppisin ma oma toakaaslast palgest palgesse tundma. Õde aitas teda toolile minu voodi lähedal ja mähkis tema villatekki. Helesinised silmad särasid mulle vastu ümarast näost, mis oma ikka veel värske värviga punapõskset krimpsus õuna meenutas. Tema vanust hindasin ma seitsmekümnele, alles hiljem kuulsin, et ta märgatavalt noorem oli. — Kui õde teda jälle voodisse aitas, märkasin ma alles, et ta õieti käia ei saanud: tema parem jalg oli kuni puusani amputeeritud. Minu ehmatus oli suur ja ta pidi seda minu näost olema lugenud, sest ta püüdis mind kohe sellest üle aidata. "Pole midagi pahasti, Mannike," ütles ta oma köndile näidates. "Vana Minna ei tarvitse ju enam tantsida ja taevasse võib saada ka ilma jalgadeta."

Aga see trööst ei aidanud mind. Vastupandamatu hirm haaras ja raputas mind. Kui karm oli elu! Kui karm oli Jumal, kes isegi neile, kes temasse uskusid ja end Tema lasteks nimetasid, nii raske koorma peale pani. Ei, ma ei tahtnud ega võinud sellesse Jumalasse uskuda. Kurjad deemonid või pime juhus valitseseid seda maailma. Kõik muu oli ettekujutus, vaga enesepettus. Bluff. — See aga, kellele ma nii kaasa tundsin, ei näinud juba enam oma raskele saatusele mõtlevat. Ta nokkis väikest asendusõde: "Sina olid ju muidugi eile oma kallimaga, näed ju nii äraseletatud välja, lapsuke." Noor tüdruk punastus.

Minnal näis tõesti olevat selgeltnägemise võime; ta märkas minu häiritud olukorda olgugi, et pärast seda, kui ta jälle voodis lamas, ta mitte midagi minust kuulda ega näha ei võinud. Vahepeal olime saanud oma hommikueine: oakohvi ja rosinasaia esimese püha puhul. Minna laskis enesele hea maitsta, ta lürpis mõnusalt oma kohvi, kuna minule kõik kurku kinni jäi. Minna ütles mulle: "Söö ja joo lapsuke, ja ära kurvasta end enam vana Minna pärast. Et mul veel nii hästi läheb, seda poleks ma tookord unistadagi osanud. Tookord mõtlesime kõik, et viimnepäev on käes. Sa ehmatasid üsna ära, kui nägid, et mul vaid üks jalg on.

Aga mina olin juba rõõmus, et mulle üks on jäänud ja mõlemad käed. Paljudel on veel halvemini läinud, kui me ülepeakaela ilusa sooja ahju juurest pidime ära tulema, kõik, kes me seal olime, ilma erandita. Me polnud ju üldse ette valmistatud. Kui põgenikud meile tulid, need suurtest linnadest, kus tuli taevast langes nagu Soodoma ja Komorra peale, siis mõtlesime me: Meile midagi sarnast ei või juhtuda, me oleme paremad inimesed."

Ta näis kaua ainult oma mälestustega ametis olevat, siis ütles ta: "Tõesti, Mannike, ma ütlen sulle, kuidas see oli: me olime Jumala unustanud, aga tema ei olnud meid unustanud, meid ja meie pattu, ja kui aeg täis sai, siis lõi ta meid vitstega. Paljud, kes teda olid pilganud, hakkasid seal jälle palvetama, aga oli liig hilja, tema lõi meid vistega." Ma ei võinud enam kauem vait olla, olin enesest ära. "Kui ebaõiglane on Jumal, et ta häid niisamuti karistab kui halbu," hüüdsin ma. "Kes võib tema ees siis seisma jääda? Kas teie olite midagi halba teinud? Olite te Jumalat pilganud? Kas teil polnud juba küllalt muret kanda oma abielu ja ainukese lapse surmaga? — Ei, mina ei või seda Jumalat, kes ennast Armastuse Jumalaks nimetab, mõista ega koguni teda paluda!"

"Ah, tütreke," ütles ta, "sina kõneled nii nagu sina aru saad, nagu rumalake kõneled sa. Arvad sa õige, et Minna on hea olnud, et Issand, kui ta oma viha meid tunda laskis, tema pärast oleks pidanud imet tegema.? Aga nii palju on õige, et kõige hullemast on ta mind varjanud. Ja mis poisikesse Taavetisse puutub, siis olen ma ta läbi toonud ja ta uuesti anda võinud tema vanematele täiesti tervena. Seepärast ei kahetse ma mitte, et mu oma jalg ära külmus.

Ma ei saanud küllalt targaks sellest seostamata kõnest. Aga ilmselt ei tahtnud ta rohkem ütelda, võib-olla oli see kõnelus ka teda liialt pingutanud. Ta magas kuni õde meile lõunasöögi tõi. Varsti pärast sööki algas külastusaeg. Kuna ma end nii hästi kui võimalik selleks korda tegin, mõtlesin ma murelikult, kas Achim üldse tuleb. Võib-olla oli ta mulle pahane pärast seda, kui olin eile nii halvasti käitunud. Aga ta tuli. Ja ta tõi mõlemad suuremad kaasa. Hanna ja Kristjan olid nii vahvad, et nad meid esialgsest kimbatusest üle aitasid. Agaralt pakkisid nad minu kingitused välja, aga ma pidin esiteks arvama, mis iga pakikese sees oli. Mis siis ilmnes: ise maalitud, ise meisterdatud, ise heegeldatud — kõik pidin ma loomulikult vastava juubeldusega vastu võtma. Lõpuks andis Achim mulle üle valge lõhnava pluusi ja suure kölnivee pudeli, tõhusa vahendi läbitungivate haiglalõhnade vastu. Suure punase nelgi-kimbu — kallis asi sellel aastaajal — jagas Achim minu ja Minna vahel pärast seda, kui ta oli ruttu veendunud, et Minna laual lilli polnud. Ka lapsed tõid isa eeskujul kaks purgikest puuvilja hoidist ja küpsiseid tema voodi äärde. Minna väljendas oma tänu südamlikes sõnades, ikka jälle hüüdis ta: "Ai ai, missugused head kenad lapsed te olete... vahepeal jutustas mulle Achim, kuidas jõuluõhtu kodus oli läinud, kui väga lapsed, eriti väikesed, kõige üle olid rõõmustanud ja et suuremad neiu Zimmermanni ülevaatuse all vahvasti majapidamises kaasa olid aidanud. "Homme sõidab nüüd neiu Zimmermann oma tädi juurde, siis peame üksi toime tulema, aga ma mõtlen, et küllap saame hakkama, väikesed lähevad ju varsti jälle lasteaeda ja Hanna ning Kristjan ei jäta mind hätta." Need ühinesid isaga vaimustatult, ilmselt rõõmustasid nad, et ükskord ometi on isa üsna nende päralt. Minu südamest aga kadus viimne armukadeduse vari. "Tervita neiu Zimmermanni!" ütlesin ma lahkumisel Achimile. "Kui jälle kodus olen, tahan teda ise kõige heanaaberlikkuse ja abi eest tänada,"

Minu sääreluu murd paranes ruttu. Arst narris mind tähendades, et ma tahtsin vaid kord mehest ja lastest puhata. Ta nokkis ka Minnat, ja see ei jäänud oma naljaka suuvärgiga midagi võlgu, aga ma nägin, et arsti nägu murelik välja nägi, kui ta Minna juurest lahkus.

Kui Minna jälle kord protseduuride toas oli, küsisin ma õelt, mis Minnal õieti viga on ja ta ütles mulle ise murelikuna, et Minna kannatavat vereringvooluhäirete all ja et ta teine jalg ka ohus olevat,

"Kas Minna teab seda?" küsisin ehmunult. "Loomulikult teab ta seda. Minna eest ei saa midagi salajas pidada," Õde lahendas mulle ka Minna parema jala mõistatuse. Minna oli ühe juudi vanemate lapse enda juurde võtnud, oli temaga aasta otsa ümber hulkunud, et teda kinnivõtjate eest varjata. Üksikutes taludes oli ta tööd otsinud. Väikest Taavetit, kelle ta Karliks nimetas, oli ta esitanud kui oma väljaspool abielu sündinud last ja ka vastava dokumendi ette näidata võinud, mille keegi usaldusväärne ämmaemand talle oli soetanud. Selle peale vaatamata pidi ta ikka kartma, et teda avastatakse ja vältima oma kodukohta ning vahetama nii tihti kui võimalik oma töökohti, enamasti talveajal, kui oli maatöö vaheaeg. 45.a. jaanuaris, kui läheneva rinde tõttu külad sunniviisil tühjendati, polnud võõrastele mingit ruumi reel. Minna pidi, 6-aastane poiss käekõrval ja pundar seljas, vahvate jalakäijate grupiga liituma, jäi aga peagi maha kuna unest võetud laps lumes ruttu väsis ja lõpuks vaatamata igasugusele keelitamisele hange vajus, kus ta sedamaid uinus. Nii ei jäänud Minnal muud üle, kui ta ei tahtnud poissi saatuse hoolde jätta, kui maha heita ja poissi kuidas vähegi võimalik külmumise eest varjata. Möödaveerevad tankid ei pannud neid tähele, alles hommikul leiti magajad järeltulevate jalaväeosade poolt, toodi laatsaretti ja raviti terveks. Minna paremat jalga ei saanud aga enam päästa, see tuli amputeerida.

Nii palju kuulsin ma väikeselt õelt — õed ja arstid teadsid seda lugu ja ma mõistsin nüüd, miks seda vana tähtsusetut naist nii suure tähelepanu ja viisakusega koheldi. Tema ise aga näis seda asja, mis talle ometi nii palju au tegi, ainult vastumeelselt meenutavat. Ainult Taavetikesest rääkis ta meelsasti. Fotol, mida ta mulle Taavetist näitas, oli Taavet juba igatahes noor elegantne mees, "Üks ilus krapsakas härrakene," nagu Minna end väljendas. "Ta pole mind ka mitte unustanud, see poiss. Ta kirjutab koguni, ma peaksin Ameerikasse tulema. Tema vanematel minevat hästi ja nad tahavad minu ülesõidugi kinni maksta. Aga ma ei taha enam kuhugi Ameerikasse. Ma ootan, et armas Jumal mind ära viib. — Selleks pole mul ka ülesõidraha tarvis." — Oli ka üks kahvatu ja kägardatud foto väikesest Taavetist. See näitas teda Minna süles. Igatahes pidi teadma, et see ikka nooruslik, ikka ilus naine meie vana head Minnat kujutas. Nüüd nägi ta palju vanem välja kui ta tõeliselt oli, ainult silmad polnud muutunud, need särasid nooruslikult kortsus närtsinud näost.

Ma olin sügavalt vapustatud Minna saatusest, aga tema läheduses ei saanud keegi kaua rõhutud olla. Tal oli selline vapper ja naljatlev viis elule vaadata. Ta võis nii piltlikult kõnelda, kui ta oma mõnusas koduses murrakus jutustas, unustasin ma kõleda palati. Ma kuulsin merd mühisemas, ja kajakaid kalapaatide kohal karjumas, ma kuulsin lume krudisemist käredas külmas ja jää pragunemist jõgedel, ma nägin põtru läbi suurte metsade sammumas ja kurge üksikul kaldal oma tiibu sirutamas. Ma haistsin värskete ploomikookide ja küpsetatud õunte lõhna. Ülearune ütelda, et Minna Piiblit sisemiselt ja lauluraamatut peast tundis. Ta teadis kõige kohta sobiva salmi. Aga näis, et aastate jooksul oli ta endale kujundanud oma teoloogia, igatahes oli mulle tema viis taevalikku ja maist üsna muretult seostada, enne tundmatu.

Järk-järgult jutustasin talle kõik oma elust ja võisin nii ükskord välja rääkida, mille selgusetus mind siiani oli rõhunud. Ja juba tema tähelepanelikust kuulamisest ja siin-seal vahele visatud sõnakesest selgines minu mõtete ketrus nagu isesnest siledaks kangaks.

Nii jutustasin ma talle ühel päeval oma uuest punasest kleidist. Nii kaugele olin ma selleks päevaks juba jõudnud, et võisin enese üle naerda, enese üle ja kärisenud palistuse üle. Kui naeruväärne oli see väike äpardus võrreldes Minna suure õnnetusega. Minna laskis enesele seda kleiti üksikasjadeni kirjeldada. Ta tundis kõiki oskussõnu, ma polnud sugugi vähe imestunud teda sellel alal nii kodus leides, "Kleiti punasest siidist olen mina ikka enesele soovinud," ütles ta siis ja ohkas vähe, "aga ma pole seda kunagi saanud. Kui lõbus ja armastusväärne ja kena peaks niisugune kleit välja nägema! Kui inglid taevas kleite punasest siidist kannaksid, meeldiks mulle paremini, siis ei peaks keegi nende ees ehmatama, vaid märkaks kohe, et nad lausa head sõnumit toovad." — "Kas te olete siis juba kunagi inglit näinud, Minna?" küsisin ma uudishimulikult, "Oh kuidas siis mina, lapsuke, olen ju üsna harilik inimene. Aga mis maalijad on teinud, neid olen näinud raamatuis ja ka kiriku altareil. Ütlen sulle. Mannike, ei midagi muud kui pikad valged kleidid ja valged tiivad, see näeb välja nii, otsekui nad surnulina kannaksid, ja ometi on nad Jumala saadikud ja peavad rõõmsaid sõnumeid tooma, et keegi ei tarvitseks karta, ka surma mitte." — "Võib-olla ei tea maalijad ka täpselt," arvasin ma. "Sul võib õigus olla. Mannike. Siis võib ju taevas veel enam rõõmustada, kui seal nii ilus oleks. Aga mis sinu kleidisse puutub, siis ära muretse sugugi, pead vaid ümberringi ära lõikama, niikaugele kui kärisenud on. Kleidid lähevad niikuinii varsti tükk maad lühemaks.? — "Kuidas teie seda teada võite," küsisin imestunult. Minna naeris ja tähendas tõsiselt, tal olevat head suhted ühe moeateljeega. Ma naersin kaasa ja pidasin tema seletust naljaks. Minna ja moemaja — kuidas see kokku sobis. Aga ma olin jälle ükskord end ja oma uue sõbra suhtes petnud.

Ühel preval ilmus külastasajal keegi väga elegantne daam, kes Minnat väga südamlikult tervitas ja temaga kohe huvitavalt vestlema hakkas. Ma ei saanud seda jutuajamist jälgida, kuna mul endal oli külaline, aga pärast näitas Minna mulle võidurõõmsalt tervet pakki uusi moelehti, mis tema külaline peale maiustuste maha oli jätnud. — Need moelehed andsid meile järgnevail pälvil uut huvitavat jutuainet: me vaatlesime neid vaheldumisi ja vahetasime oma arvamusi, kusjuures me tegime pliiatsiga märkusi äärele. Me imetlesime ilusaid ja elegantseid riietusesemeid ja naersime äärmusliku moeloomingu üle. — Igal juhul oli Minnal õigus, kanti ikka lühemaid riideid.

Kuna mina tema asjalike tähenduste üle niisugusel ilmalikul alal imestasin, tunnistas ta mulle üles, et ta lapsepõlvest peale erilist nõrkust ilusate kleitide vastu tundnud . Kui külalapsed ligiduses asuvasse väikelinna sisseostudele tulid, seisis ta kaua riidekaupluste vaateakende mannekeenide ees. Mõnikord astus tüdruk nööpe või paelu oodates mõne poeleti ette ja tõmbas vargsi käega müügiks välja pandud sameti või siidikanga üle. Kuna Minna oli vaeste inimeste laps, polnud tal väljavaateid sellistele materjalidele, aga ta laenas endale moelehti ja katsetas valmistada moodsaid kleite odavast materjalist. Alul see sugugi ei õnnestunud, kuna ta käed olid harjunud raske tööga, aga ta leidis nõu ja abi ühelt vanalt õmblejalt ja lõpuks oli ta nii kaugel. Ilmekalt kirjeldas Minna oma esimest esinemist omatehtud riidega, "Mõtle vaid, kui uhke ma olin, lapsuke, kui ma oma uues punases kleidis peole läksin. Kleit oli ju ainult puuvillast, aga istus kui valatult. Inimesed tegid suured silmad ja tüdrukud vahtisid suud ammuli, kuidas kavalerid minuga mööda saali ümber hullasid. Ja minu Karl oli — puha totter armukadedusest, sest ta oli juba siis mulle silma visanud."

Ma ei saanud oma üllatust nii rohke lapseliku ilmalikkuse üle varjata, sest selles ringis, kus mina olin kasvanud üles, hoidis vagade hulka kuuluv inimene sellisest meelelahutusest üsna kõrvale ja jättis selle ilma-lastele. Ma küsisin nii Minnalt, kas tal ei olnud südametunnistuse piina, kui ta ennast nii üles lõi, et tantsupõrandal end lõbustada ja meeste pilke enesele tõmmata. Minna näis omalt poolt selle küsimuse üle ausalt üllatunud. "Kas sa mõtled, et armas Jumal on nagu mõni kitsi isa, kes oma lapsukestele meekooki keelab. Noh, ja ma polnud mõni pühak, olen alati meelsasti läinud peole. Alul üksi ja hiljem oma Karliga ja seda pole keegi mulle pahaks pannud, isegi mitte kirikuõpetaja, niikaua kui kõik oli aus asi. Ja armas Jumal kindlasti vaatas üsna sõbralikult, sest pärast oli niikuinii palju tegemist minu pisarate pühkimisega." — "Kust tulevad aga pisarad. Minna?" — Kas Jumal, kui Ta on kõikvõimas, ei võiks kõik heaks pöörata, nii et pisaraid ei oleks?" Minna näis mõne aja mõtisklevat. "Jah, tütreke," ütles ta siis, "kui kõik inimesed nii oleksid kui Issand Jeesus ja kuuleksid ainult Jumala häält, siis ei peaks varsti keegi enam nutma, aga seal on ka kuri vaenlane kõrva juures ja sosistab nii armsalt ja sõbralikult, et ei märkagi, ei märgatagi, et on tegemist kurjaga ja minnakse ning tehakse kurja tahtmist — ja armas Jumal laseb teda oma tahtmist teha, kuna Ta oma inimesi lihtsalt kamandada ei taha. Jah, lapsuke - sellest tulevadki siis pisarad."

"Kas te tunnete ka kurja, Minna?" küsisin ma. Minna vaikis, ja ma teadsin, et ma teda nüüd segada ei tohi. Siis jatkas ta peaaegu sosinal:

"Ma ütlen sulle tütreke, kuna sa minult küsisid, midagi, mida ma kellelegi peale pihiisa pole ütelnud. Ma tunnen kurja väga hästi, olen tema häält tihti kuulnud, ja kord, siis oleks ta mind peaaegu mõrtsukaks teinud — tookord kui Taavetikene lumes lamas ja juba rahulikult oli uinunud see lapsuke, siis ütles see hääl mulle: "Las poiss jääb siia magama, sa ei saa niikuinii enam aidata; ta magab end taevasse ega märka midagi. — Mine ära ja päästa ennast, oled veel tugev ja terve. Tahad sa siia kõngeda võõra lapsukese pärast? — seda ei saa keegi sinult nõuda, isegi mitte armas Jumal."

Siis võtsin ma pambust kõige soojema kuue ja panin selle üle Taavetikese, suudlesin ja paitasin poisikest veelkord jumalagajätuks ja läksin ära. Olin juba tükk maad läinud oma pambuga, sest nüüd võisin ma ju vahvalt sammuda, siis näis mulle, nagu oleks Taavetikene mind hüüdnud. Minna, Minna — kostis hüüd. See kõlas nii haledalt vaikses öös, nagu halastust paludes. Ma pöörasin ümber.

"Kui Taavetikene on ärkvel, siis ei või sa ära minna," ütlesin endale. "Pead ootama, kuni ta on sügavalt magama jäänud."

Kui ma nüüd tagasi tulin, nägin, et Taavetikene päris kõvasti magas, nagu unekott oli ta ega olnud vähematki liigutanud minu kuue all. Siis märkasin ma, et mind polnud Taavetikene hüüdnud, Jumal oli mind tagasi kutsunud. "Minna, ütles ta nüüd mulle, "ma olen ise sulle Taavetikese usaldanud, olen sult Villikese võtnud, aga Taavetikese usaldanud. Nüüd tee temaga nii nagu sa oleksid oma liha ja verega teinud." — Siis pakkisin ma oma pambu lahti ja katsin poisi nii soojalt kui vähegi võimalik, et ta külma lund ei tunneks ja heitsin ise sinna kõrvale. Ja siis ma palvetasin, nii kuidas võisin, sest see teine hääl oli ka veel seal ja muutus ikka valjemaks, mida kauem see kõik kestis ja mida enam minu liikmed kangestusid. Ma ei saanud ju oma kõrvu kinni toppida, sest see hääl ei vaja kõrvu. Seda ei soovi ma oma kurjemale vaenlasele ka mitte, mis ma seal raudkülmas ja kiusatuse tulles läbi tegin.

Ei tea ka, kas oleksin vastu pidanud, kui ma poleks vastu hommikut, kui enam tanke mööda ei läinud, magama jäänud."

"Siis pole enam palju jutustada, Mannike; kui tulin aegamisi teadvusele, mõtlesin, et olen juba taevas, aga ma lamasin siiski pehmes soojas voodis. Ja need, kes meid leidsid, polnud ka mitte inglid, vaid nõukogude armee sõdurid, kes ju õieti meie vaenlased olid. Aga meiega olid nad väga sõbralikud ja hoolitsesid hästi meie eest ja Taavetikesel polnud nüüd enam midagi vaja karta. Ta võis varsti jälle rõõmsalt ümber karata ja ennast üle hulga aja õieti täis süüa. Mulle jäi aga pikaks ajaks okas südamesse kui mõtlesin, et ma teda oleksin tahtnud surra lasta, kui ometi tema pääste nii ligi oli. — Jah, tütreke , nii vaga ja hea nagu sa arvad, pole Minna mitte, aga Jumal on mu peale halastanud ja hoidnud kõige hullema eest..."

Pärast seda kõnelust laskis Minna mind ka oma palvetest osa saada. Ta kõneles oma Jumalaga nii loomulikult nagu mõne hea kõikemõistva, aga auväärse Isaga, kõneldakse. See vapustas mind sügavalt, kui ta mõne aja palavalt selle pärast palvetas, et Jumal jätaks talle vasaku jala. "Palun, palun, armas Jumal, ära tee vana Minnat üsna abituks sandiks!"

Mulle tulid pisarad silmi — siis kord keset sellist palvet ütles ta: "Armas Jumal, mis ma kõnelen. Sina tead paremini, mis mulle on hea," Sellest peale polnud tema jalast enam juttu, asi näis tema jaoks täiesti korras ja otsustatud olevat. Selle asemel palvetas ta tungivalt arstide ja õdede eest, et Jumal neid raskes vastutuses hoiaks ja nende kõrval seisaks. Ta palvetas ka teiste haigete eest majas, nende seas ka minu eest. "Armas Jumal." ütles ta siis, "aita et lapsukestele midagi ei juhtuks nüüd, kus nende ema nendega pole ja anna ka, et mehel ei läheks halvasti." Loomulikult palvetas ta ka Taavetikese eest, et see võiks suureks ja targaks kasvada oma vanemate rõõmuks ja et ta ka Ameerikas armast Jumalat ei unustaks. Nähtavasti oli Minnal tunne, et Ameerika ilmselt on jumalatu maa. Nii palvetas ta lõpuks ikka kõigi paganate ja kõigi nende eest, kes Jumalast midagi teada ei taha. Mulle oli see viis palvetada nii täielikult uus, et mul oli pealt kuulates alguses piinlik. Minu südames istus kahtlus väga sügavalt sees ja ma mõtlesin, Jumalal on küllalt tegemist, et suures joones maailma valitseda, kuidas peaks ta veel vana Minnat tähele panema ja tema soovide eest hoolitsema.

Meie lahkumine tuli üsna äkki. Vaatamata kojusaamise rõõmule, ei saanud ma pisaraid vältida, kui vana Minna mind suudles ja õnnistas, nii nagu see tema, vanas kodus kombeks võis olla. Achim viis mind ära, ka teda õnnistas Minna. "Pidage teineteist kalliks — lapsukesed" ütles ta lõpuks. "Elu läheb nii ruttu mööda ja tihti peab teine teisest kaua aega varem ära minema." — Sellele lausele olen ma hiljem tihti mõtelnud.

Aga meil olid veel ilusad aastad. Alguses igatahes, kui me jälle kodus olin, pingutas mind kõik väga — mees, lapsed, majapidamine. Tundsin igatsust Minna ja tema kõneluste järele. Tihti küsisin endalt, mis Minna selles või teises olukorras oleks nõu andnud. Ma otse põlesin soovist teda külastada. Aga ma pidin ootama, kuni koormav kips ära võetakse, vahepeal tuli juba märtsikuu. — Vaevalt olin oma kompjalast lahti saanud, kui asusin teele. Võtsin kaasa purgi kompotti ja suure õitsva alpikanni. Ja pika trammisõidu ajal kujutlesin, kuidas Minna rõõmustab kui ukse avan. Kaks või kolm korda olin ma talle kirjutanud ja ka lühikese vastuse saanud; aga see ei olnud meie kõneluste asendajaks. — Ma rõõmustusin juba kuulda saades tema "Mannikest." —

Haljasalal haigemaja ees õitsesid esimesed lumikellukesed. Varane kuldnokk harjutas veel arglikult oma laulu. Kevadaimus oli õhus. Haiglas aga lõhnas nagu ikka lüsooli ja eetri järele. Läksin ilma kõhkluseta pikka koridori mööda meie palatini, avasin ukse — ja kohkusin tagasi, sest Minna voodist vaatas vastu võõras nägu. "Ta on ümber paigutatud," mõtlesin ma.

Haiglas on palju õdesid, nende valged tanud helgivad kõikjal. Külastusajal aga tõmbuvad nad kõrvale. Kui keegi midagi teada tahab, peab ta kaua otsima. Nii läks minuga ka seekord. Muutusin juba üsna närviliseks käies koridori mööda alla ja üles mööda paljudest valgeks lakitud ustest, — millede taga nii palju valu ja vaeva on peidetud. — Kus oli Minna? Tahtsin nii vähe kui võimalik kaotada lühikesest meile võimaldatud tunnist. Lõpuks nägin kedagi noort asendusõde tulevat, kellega mõnikord olime juttu ajanud.

"Kus on siis Minna?" hüüdsin ma juba kaugelt. "Minna?" ütles ta lähemale tulles, "jah, kas te ei tea siis, kas keegi teile "Informatsioonis" ei öelnud?"

Säravad pisarad jooksid nüüd üle ilusa näo, kui ta edasi rääkis. "Teine jalg tuli ka ära lõigata, aga ta ei elanud operatsiooni üle. Temale oli see muidugi nii parem. — 14 päeva on ta nüüd juba mulla all.

Imestusväärne, et ma seda võimalust üldse polnud arvestanud. Ma olin kui uimane, vankusin ja otsisin tuge. Noor õde haaras mu käe, viis mind välja ja me istusime pingile. Värskes õhus kogusin ma end aegamööda. Lumikellukesed õitsesid nagu enne, kuldnokk vilistas juba natuke julgemalt, kevadaimus oli õhus, aga Minna oli surnud, õde Ursula jutustas mulle ta viimastest tundidest.

"Haiglas olid kõik tema pärast kurvad, sest polnud kedagi, kes teda poleks armastanud. Me teadsime ka kui raske see talle oleks ilma jalgadeta nagu vaene sandike edasi elada, sest tal polnud ju kedagi lähedast, kes tema eest oleks hoolitsenud. Aga tema ise jäi üsna vapraks. Jah, tema oli see, kes meid trööstis. Narkoosiõde jutustas mulle, et lõpuks olevat ta midagi veel üsna erakorralist ütelnud. Ta oli ütelnud: "Võib-olla saan ma nüüd siiski veel kleidi punasest siidist." Aga arvatavasti polnud ta siis juba enam teadvusel."

Sellest on kaua aega möödas. Alul viisin ma tihti lilli tema hauale ja jõulu eel pärja. Siis kolisime me ümber — uued tingimused tõid uued ülesanded — ja nii unustasin ma selle kummalise naise.

Täna on ta tulnud mulle külla; jõulupuu all, millel ma täna öö jooksul kaks korda olen küünlaid uuendanud, on ta mu külaline olnud. Kui on Jumala ingleid, kes tema käsul on meie ellu sekkunud, siis on tema mulle üks neist olnud. Kui teisiti oleks minu elu kulgenud, kui ma teda poleks kohanud. Kui teisiti oleks ma elu talunud, neid ilusaid ja raskeid aastaid!

Jah, oli ilusaid aastaid! Achim ja mina olime igal jõulul jälle paremini koos; me õppisime, täpselt võttes, alles nüüd teineteist mõistma ja me õppisime mittemõistmist ja mittemõistetud olemist armastavalt võtma. Koos läksime me tihti kirikusse, mina niisama meeleldi kui tema. Tema rõõmuks huvitusin ma natuke rohkem ehituskunstist ja muusikast. Punane siidkleit on mind tihti ehtinud, aga aasta-aastalt pidin ma teda natuke lühemaks tegema.

Üle öö võeti meilt Achim liiklusõnnetuse läbi. Pidin õppima ilma temata edasi elama, pidin laste meeleheaks ka jälle rõõmsaks emaks saama. Punane siidkleit rippus terve aasta märkamatult kapis, siis avastati Hanna poolt ja tehti tema pidude jaoks jälle lühemaks; vahepeal on temast mini-kleit saanud. — Lapsed ei saa ju kaua "pisarate-kleite" kanda, nad tahtsid jälle oma "meekooke" saada — ja said ka.

Nüüd on Hanna juba abielus. Kristjan veedab pühad oma pruudi juures. Uve ja Jürgen aga, kes veel koolis käivad, tahtsid koolivaheaega lumistes mägedes talvespordiga ära kasutada. Nii näis täiesti nii, et sellel jõulul pühitsen pühasid üksi. — Aga Minna on minu juures! Mida enam öö edeneb ja mida sügavamalt talle mõtlen, seda täpsemalt näen tema kortsus nägu oma ees.

Kas petavad mind minu üleväsinud silmad, petab mind kustuv küünlavalgus, aga see nägu muutub ikka nooremaks, ikka roosilisemaks, kogu välimus sarnaneb ikka enam sellele fotole, mis kujutas nooruslikku jõulist naist. Nüüd, kui viimane küünal kustub, näib ta nagu lahkumistervituseks käe tõstvat ja kaduvat ja voltide voogamisest saan ma aru, et ta kannab kleiti punasest siidist.

Kui kaua ma pimeduses istusin, ei tea ma. Kas ma olin ärkvel või olin viivuks uinunud, ei või ma öelda. — Äkki alanud pidulik kellamäng toob mind tagasi tegelikkusesse; katoliiklikud kristlased pühitsevad oma varast pühademissat. Mina koban oma lugemislambi järel ja haaran oma piibli ning loen veel üks kord inglikuulutust, mis - juba kaks tuhat aastat peaaegu ümber maailma kulgeb ja vana õpetamata naise suu läbi kord ka minuni jõudis.

JA SEAL PAIGUS OLI KARJASEID VÄLJAL ÕITSIS PIDAMAS VALVET ÖÖSEL OMA KARJA JUURES: JA ISSANDA INGEL ASTUS NENDE ETTE JA ISSANDA AUHIILGUS PAISTIS NENDE ÜMBER JA NEMAS KARTSID ÜLIVÄGA: JA INGEL ÜTLES NEILE: "ÄRGE KARTKE. SEST VAATA, MA KUULUTAN TEILE SUURT RÖOMU, MIS SAAB OSAKS KÕIGELE RAHVALE: SEST TEILE ON TÄNA TAAVETI LINNAS SÜNDINUD ÕNNISTEGIJA, KES ON ISSAND KRISTUS!"

Jõulujutt kuningapojast, kes läks päästma oma vendi.

Lapsed! Kord elas üks suur ja hea ja väga võimas Kuningas. Ma tean, et muutute nüüd natuke kurvaks ja rahutuks ja mõtlete juttu kuulates: kui kahju, et ta enam ei ela! Kõik muinasjutud algavad ju: elas kord... Kuid rõõmustage! See lugu, mida teile jutustama hakkan, ei ole muinasjutt, vaid tõeline jõulujutt. Ning see hea Kuningas elab veel täna ja elab igavesti. Kuid ma jutustan minevikust ja seepärast algan sedasi juttu: kord elas.

Meie Suur Kuningas, kellest räägin, oli nii võimas, et temale allusid kogu maailma kuningad ja kuningriigid. Ta oli väga rikas, sest kõik maailmas leiduvad kulla, kalliskivide ja teemantide maardlad olid Tema päralt. Ja kas teate: Tema riigi pealinna tävasillutuses olid kividki kullapankadest, väravad selles linnas aga ehtsatest pärlitest, linna müürid kalliskividest, mis särasid vikerkaarena päikeses. Tema riigist juhiti taevakehade liikumist, igapäevast päikesetõusu ja -loojangut ning süüdati õhtuti miljardid tähekogud. Ka tuuled ja vihmapiisad ning lumehelbed allusid selle hea ja vägeva Kuninga Sõnale.

Tean, lapsed, me mõtleme nüüd: "Oh kui õnnelik võis see Kuningas küll olla: kui tahtis oma lossiaias roose kasta, võis vihma sadada lasta; kui aga tekkis tahtmine suvel saaniga sõita, kamandas kohale tuulepoisid kühveldama kottidest lumejahu, nii et küll saab." Jah, seda kõike see Kuningas võis ja võib.

Kuid see hea ja kõikvõimas Kuningas oli siiski ka kurb, sest tal oli tema juures alles vaid üksainus poeg. Tal oli varem olnud veel teisi lapsi ja nad elasid üheskoos väga õnnelikult.

Sellel Kuningal oli ka palju teenreid, kes kõik olid tema käsutada. Kord üks teenrite ülem, kes tahtis saada valitsejaks, ei arvestanud Kuninga korraldustega ja tõstis Kuninga vastu mässu. Sellest ajast pidi ta lahkuma Kuningale kuuluvast riigist. Temast sai Kuninga vaenlane.

Kord kui Kuninga pere tema rohuaias mängis ja rõõmutses, tuli see Kuninga vaenlane tasahilju Kuninga laste juurde. Ta oli enese maoks moondunud, et teda ära ei tuntaks.

Kuninga aias oli palju ilusaid ja häid viljapuid. Seal oli aga üks puu, millest Kuningas oma lastele süüa ei lubanud. Kuid madu tuli ja meelitas pettusega Kuninga lapsi sööma sellest puust. Ja oh häda! Kui nad olid söönud, ei olnud nad enam niisugused kui enne.

Keelatud vilja söömine muutis nende südamed sõnakuulmatuks, nii et nad oma Isa tahtmist enam ei täitnud. Ja nad hakkasid valetama samuti nagu madu. Nüüd nad ei julgenud enam oma hea armsa Isa-Kuninga silma alla ilmudagi. Nad hakkasid rohuaias omapead hulkuma ja tegema, mida ei tohtinud. Et nende südametunnistus neid hukka mõistis ja nad nõutud olid, ilmus see petis vaenlane ja meelitas nad enese järele, lubades neile väga palju au ja tarkust ning head elu oma riigis. Nii sattusid nad mao pettuse tulemusena väljapoole isakodu päikeselist rohuaeda. Seal valitses pilkane pimedus. Maa oli viljatu ja kaljune. Kõikjal laiutusid end okkalised kibuvitsad, mis kriimustasid käsi ja jalgu. Nüüd tahtsid nad maolt küsida, mis edasi saab, sest neid valdas hirm ja oli ka nälg, kuid madu vilksas kuhugi kaljude vahele ja peitis enese esialgu hoopis ära.

Kuid kõige hirmasm, nad ei tundnud enam teed tagasi isakoju. Nad olid eksinud, võib-olla veel mitte väga kaugel lossist, kuid mao sikk-sakke järgides segadusse viidud.

Seal ilmus aeg-ajalt jälle see pahatahtlik olend nähtavale, pakkudes ikka jälle end teejuhiks. Ta meelitas nad üha kaugemale oma maa-aladele. Nii rändasid kuningalapsed laia maailmalaande. Nende sõnakuulmatus oli nad nende ilusast isakodust lahutanud. Neid tabasid nüüdsest peale rasked haigused ja õnnetused. Ja kui Kuninga aias oli küllaga banaane, viinamarju, datleid, kookospähkleid ja igasugust puuvilja, siis nüüd pidid nad, et end elatada, maast taimejuuri kraapima, janu kustutamiseks kõrbes vett otsima ja ööbima pimedates niisketes koobastes. Ja mis kõige kohutavam: neid tabas siin SURM, see, mis isakodus täiesti tundmatu oli. Neis tohututes raskustes hakkas kuningalastel nende päriskodu üha ebareaalsemana tunduma. Lõpuks jäi sellest järele vaid ähmane mälestus. Ja kahjuks unustasid nad ka Isa.

Nii oli siis Kuningal järel veel vaid ainus poeg. Me mõistame, et see ainus oli Isale väga kallis. Aga kuigi Kuninga teised lapsed olid Isa unustanud, ei suutnud Isa neid unustada. Ta süda valutas väga nende eksinud laste pärast. Ta oli teadlik nende raskest ja õnnetust elust. Ta võis isegi iga päev neid näha, kuid aidata ta neid ei saanud.

Küsite kindlasti, mu terased kuulajad: "Miks - kui Kuningas oli nii võimas - ei saanud ta siis oma lapsi selle kurja eluka meelevallast päästa?"

Aga sellepärast, et - kas panite eelpool tähele? - see madu meelitas nad enda järel oma maa-alale. Ja nad läksid sinna vabatahtlikult arvestamata Isa hoiatust. Kaval meelitaja lubas ju neile kõike: küll palju kulda, küll tõotas kuulsust, küll erilist tarkust. Mitmed jootis ta viinast purju, mitmetele tõotas meeletuid lõbustusi. Ja kuningalapsed uskusid teda, kuni ta nad lubaduste ahelasse kinni pani, keelates neil mõeldagi oma päris-isa kuningriigist. Ta tegi nad oma orjadeks ja piinas neid, kuni nad surid.

Aga Kuninga süda valutas, aina valutas - oma hukkumisele määratud laste pärast. Iga kord kui ta vaatas oma aaretekambris rikkusi, mis olid määratud ta lastele ja nende lastele, suurele lasteperele, ahastas Isa süda. Nii igatses ta oma lapsi ja nüüd nendele sündinud lapsi taga: kuidas küll neid päästa! See Isa südamevalu ei jäänud varjatuks ka ta ainsale pajale. Kord nähes Isa jälle kurvana, ütles ta allesjäänud poeg:

"Ma lähen kasvõi maailma otsa ja kui vaja, siis ka alla pimeduseriiki, kus neid ahelates hoitakse. Ma lähen ja toon nad tagasi Sinu juurde, mu Isa!"

"Jah, aga kuidas nad su ära tunnevad? Sa tead ju, et kaval madu on nad kõike unustama pannud."

Kuid vastas Poeg: "Palun anna mulle kaasa midagi meie ühisest isakodust - midagi, mis meenutaks neile nende kuningalaste seisust."

Siis astus vägev Kuningas oma lossi aaretekambrisse ja võttis sealt krooni, mida igaüks ta lastest oli isakodus tohtinud kanda ja mis pidi neile saama kord võidumärgiks.

Ta vajutas selle õrnalt oma ainsa poja kuldsetele lokkidele. See oli imeline peaehe. Kuninga käed olid selle valmistanud valgusest, tähistamaks oma laste süütust ja puhtust. Täna säras see kroon veel eriliselt, sest Isa oli sinna pannud kõige kallimad kalliskivid, mida nimetati ilusate nimedega, nagu armastus, rõõm, rahu, südamepuhtus, pühadus, lahkus j.t.

Kui Poeg oma Isa, Valgusekuninga lossist lahkus, oli maailmas kõige pimedam aastaaeg. Meil, Põhjamaal oli näiteks talv, järved jääs, teed tuisanud hange. Juudamaal Petlemma linnas küll lund polnud, kuid sealgi valitses sügav ööpimedus.

Kui Poeg asus teele, palus ta Isa, et see saadaks teda väikese lapsena oma kadunud ja eksinud laste juurde. Sest ta tahtis saada nende sarnaseks: sündida lapsena, kasvada nooreks meheks ja siis kord neid armastuses pimeduse ahelatest päästa, kui ta neile on rääkinud Isa armastavast ja nende järele igatsevast südamest ning ilusast isakodust.

Äkki levis teade ühest lapsest, kes on sündinud loomalaudas, lamab seal õlgedel. Lauda katuse kohal aga helendab üks eriline uus taevatäht. Ja seda imelikku peaaegu uskumatut sõnumit kuuldi väga tõsiste ja tarkade meeste suust, kes olid täheteadlased.

Küllap taipate, mu väikesed sõbrad, et tegemist on sama poisiga, kes läks oma vendi-õdesid otsima, et neid päästa ja isakoju tagasi aidata. Teid huvitab kindlasti veel, mis juhtus teekonnal. Kuidas küll julges ta seda ette võtta? Kas ta ei kartnud siis pimeduseriigi valitsejat? Vastaksin - ei! Ta oli julge poiss. Julgem kui ükski teie seast.

Aga mis andis talle erilise julguse, see oli armastus, armastus oma vendade-õdede vastu, nii et ta oli valmis oma elugi jätma nende päästmiseks.

Ta tee selleni oli väga raske. Pimeduse-riigi valitseja territooriumile jõudes kohtas ta takistusi igal sammul. Sellel teel luurasid teda hirmsate kiskjate - lõukoerte silmad, kuid miski kaitses last. Nähes poisi peas kiirgavat puhtuse-oreooli, ei julgenud need mustade südametega murdjad oma peidikust teda rünnata. Pimedusevürst ise, see vana madu, teada saades, et Valgusekuninga ainus allesjäänud poeg on tulnud tema valdustesse, korraldas koleda tapatalgu lastele, kes olid selle väikese poisi vanused. Ta lootis, et tabab niimoodi ka meie vahva kuningapoja.

Nüüd oli ta inimeste maal, oma vendade asupaigas. Pimedusevürst, kole vihane selle väikese vapra poisi peale, keelas talle kusagil ulualust anda. Ja nii juhtuski, et tol maa peale tuleku ööl ei leidnud ta ühtki ust avatuna. Kuid ta oli väga väsinud oma pikast teekonnast. Kui ta nii käis ja käis ja kodude ustele asjatult koputas, avastas ta äkki, et ühe lauda uks oli ainukesena lahti. Seal oli lihtne õlease sõimes. Poiss ei pannud seda halvaks ja sinna siis meie Valgusekuninga Poeg enesele puhkeaseme saigi. Unustasin veel ütlemata, et meie väikesel ränduril olid seljas päris tavalise poisi rõivad. Aga midagi oli tal seal sõimes ta isakodust kaasas.

Aga nüüd küsite te, mu väikesed sõbrad, juba kannatamatult: "Jutusta, kas me kuningapoeg siis ikka leidis oma õed-vannad üles?"

Jah, kuid õigemini - tema vennad leidsid hoopis tema. Siiski kannatage veel pisut, las ma räägin kõik õiges järjekorras ilusasti lõpuni.

Poiss, nagu ütlesin, oli sel ööl väga väsinud ja uinus sõimes kohe. Laut oli mõnusalt soe ja lambatallekeste kaelakellad tilisesid õrnalt ja armsasti.

Varsti oli laut täis imelikku rahvast. Näis, et lae all hõljusid inglid ja laulsid. Uksest tuli aga juurde aina uusi inimesi, sest inglid olid teatanud, et see sõimes magav laps, kelle nimi on Jeesus, on nende vend, kes on tulnud neid vabastama pimedusevürsti võimusest, avama neile taas nende isakodu valguseriigi väravad.

Võib-olla küsite nüüd mu jõulujutu kuulajad: "Kui meie kuningapoeg seal sõimes kandis tavalise poisi ihukatet, kuidas siis ikkagi need suured vennad oma väikese venna ära tundsid?" Jah, ingel ju kuulutas, kuid et seda uskuda, oli vaja tõendit. Aga see ongi see kõige põnevam. Kas mäletate, mis oli see, mille väike prints oma Isa aaretekambrist kaasa sai? Jah, see oli kroon puhtusest ja valgusest, mis säras kristallidest, mida Isa armastav käsi ise oli sinna asetanud. See aare oli last tema raskel teekonnal varjanud ja säras ka täna Petlemma laudas ta peas.

Seda tundsid vennad küll. See oli pärit nende kaugest õnnelikust isamajast - toodud nende juurde Risti kaudu. See, mis ehtis nende väikese venna pead, oli osa nende endi pärandusest. Nad teadsid, et selle olid valmistanud nende Isa käed ja nad nägid armastuse pärli sellel kroonil - Isa armastuse kalliskivi ...

Eksitust ei saanud olla. Selle krooni sära oli ilusam pimedusevürsti palee kullatud kroonlühtritest. Ja see äratundmise rõõm panigi meie väikese Jeesuse vennad inglitega koos juubeldama. Nüüd teadsid nad, et Isa neid veel armastab ja koju ootab. Väike sõimes puhkav Jeesus-poiss oli nad selle kurja eluka - patuvangistusest jäädavalt päästnud. Maol ei olnud enam meelevalda nende üle.

Nüüd räägin aga teile, kuidas meie vapper vabastaja sai meid vabaks osta - päästa vaenalase käest. Kui ta oli sellel raskel teel, siis astus pimedusevürst tema juurde ja ütles talle:

"Kui sa tahad tulla oma vendade juurde, siis kummarda minu ette ja ma annan sulle valitseja koha oma riigis ja kõik mu rikkused on sinu päralt. Ma viin sind kerget teed sinna. Kui sa aga seda ei tee, siis ma hävitan sinu. Sest sinu ja su Isa endiste laste vahel, kes on nüüd minu omad, on läbipääsmatu kuristik. Sellest sa üle ei pääse."

Nähes seda põhjatut sügavat kuristikku, kuulis kuningapoeg oma vendade appikarjeid.

Ta oleks otsemaid tõtanud sinna, kuid puudus sild... Poiss oli meeleheitel. Ja nüüd nägi ta RISTI, kitsast ja ahtakest, mis viis ainukesena üle selle kuristiku tema palavalt armastatud vendade õdede asupaika maa peal.

Poiss ei kõhelnud hetkegi - ta astus sellele sillale. Rist kõikus ja värises kuristiku kohal. Ja poiss värises ise kogu kehast - nii suur oli pinge.

"Astu tagasi," irvitas pimedusevürst, "kui kummardad mind, kingin sulle kõik maailma kuningriigid. Ristil aga hävitan ma sinu."

Meie tubli kuningapoeg hindas olukorra tõsidust, kuid ei löönud kartma, sest Isale antud lubadus kohustas teda edasi astuma - ta pidi ju oma vennad-õed päästma. Poiss oli üleni kahvatu, otsekui surmahigi voolas ta näol, kui ta üle risti teisele kaldale jõudis kuid ta oli Võitjal

Armsad väikesed kuulajad! Jõulujutt saab otsa. Ütleksin veel: Jeesus läks oma Isa riiki tagasi, kuid krooni jättis ta siia! Igaüks, kelle pead ehib kroon puhtusest ja valgusest, pääseb kord inimeste maalt meie venna Jeesuse juurde Taeva-Isa kuningriiki - valguse ja õnne riiki. Aga kes seda krooni tahab omada ja kanda, peab põlvitama jõuluööl Petlemmas Jeesuslapse sõime ette ja selle temalt paludes vastu võtma.

Zuululaste jõuluõhtu

Tahan jutustada teile kõige iseäralikumast jõuluõhtust, mida olen võinud kaasa elada.

Kaugel Lõuna-Aafrikas, Naatalis elavad suulude suguharusse kuuluvad neegrid. Nad on läikiv-musta nahaga, suurekasvulised, uhke olemisega. Džunglilagendikule olid nad ehitanud väikese kiriku. See oli savist ehitis kuue väikese aknaga, ilma katuseta, ainult harvalt asetatud laepalkidega varustatud.

Jõuluõhtul istus selles kirikus umbes 100 inimest tihedalt koos, hulk neegreid vaatas sisse akendest. Maja oli nii tihedalt rahvast täis, et põrandal ei olnud ruumi jõulupuu jaoks. Ja tead, mida inimesed nüüd tegid? Mehed kinnitasid puu alumise osa külge pika köie ja tõmbasid jõulupuu kõrgele õhku, latv allapoole, ja kinnitasid ta laepalgi külge.

Oli see küll üks iseäralik jõulupuu! See polnud okaspuu, nagu meil, vaid lehtpuu, millel olid pikad okkad, tugevad nagu raudorad. Nende okaste külge olid torgatud jõulukingitused: taskurätid, särgid, riidetükid, rõivad jne. - asjad, mis meeldivad nii mustadele kui ka valgetele lastele. Poodiumil pinkide all olid veel korvid kingitustega: leivatükid paberisse mähitud, seebitükid j.m. Väikestele zuuludele meeldis seep väga, mitte niivõrd pesemiseks kui just söömiseks! Olen näinud zuulupoisse mõnuga närimas seebitükke, nii et suu vahutab! See on neile sama maitsev kui teile šokolaad, marmelaad või närimiskumm.

36 tüdrukut ja poissi tuli sisse ja istus pinkidele ning savipõrandale. Enamik tüdrukuid oli riietatud valgesse, neljal tüdrukul olid kollased kleidid, kaunistatud mustade ja taevasiniste paeltega.

Lapsed laulsid jõululaule ja esitasid piiblisalme. Tore oli vaadata, kuidas nad tegid seda naeratades ja särasilmil!

Kui pidi hakatama kingitusi jagama, siis lasti jõulupuu köie otsas alla. Iga laps sai midagi, oli see siis nukk, vilepill, rõivaese, taskurätt, kirju riidetükk. Kui kõik oli ära jagatud, tõmmati puu jälle lae alla tagasi.

Kingituste hulgas oli ka suuri linnusulgi, mille peale kirjutatud lapse nimi. Mida see pidi tähendama? Iga laps, kes oli saanud sellise tema nimega sule, sai õues pärast kaasavõtmiseks elusa noore kana. Kas polnud see üks veider kingitus? Aga zuululaste lemmiklindudeks ongi kanad ja kui lapsel on oma kanake, siis on see laps väga rõõmus ja uhke. See oli väga tore, et kingituseks mõeldud kanad olid õuel, mitte kirikus!

Õuel oli ka kolm hiigelsuurt keedupotti. Kaks neist olid täidetud keedetud riisiga ja kolmandas auras rasvane lihasupp. Pärast kingituste jagamist algas õuel pidusööming, milles kõik osalesid. Kuidas seal siis söödi? Polnud taldrikuid ega lusikaid! Sõrmedega võeti suurest keedupotist riisiputru, veeretati kuulikeseks ja kasteti supisse. Söödi mõnuga, nii et rasv voolas alla mööda käsivarsi. See oli nende meelest väga mõnus, eriti kui õnnestus supi seest kinni püüda lihatükike. Käed limpsati siis keelega puhtaks.

Aegajalt tõusis üks või teine laps üles ja esitas laulu või luuletuse. Imestasin, kui palju neil oli õpitud ja kui pikad, pikad lood esitati elavalt ja rõõmsalt, üks esitatav pala oli koguni selline:

Väike poiss oli riietatud vana mehena, käis küürus ja vaevaliselt kepi najal, peatus tihti ja vaatas nagu abiotsivalt ringi. Siis tulid ta juurde tüdruk ja poiss, toetasid teda kahelt poolt, võtsid ta kompsu oma kätte ja aitasid teda edasi. Sel ajal esitas üks suurem poiss luuletuse sellest, kuidas peavad lapsed austama ja aitama oma isa ja ema ning teisi vanemaid inimesi, sest see on Jumalale meelepärane. See oligi tolle jõuluõhtu koosviibimise peamõtteks: Austa ja aita vanemaid inimesi!!

Põhjala laste lemmikjõulujutt

Elas kord isa, keda kutsuti puusepp Anderseniks. Tal oli palju lapsi nagu teistelgi isadel. Jõuluõhtul, kui ta naine ja lapsed istusid laua ümber ning pähkleid purustasid, lahkus puusepp Andersen tasahilju toast.

Andersen läks oma puutöökuuri, kus rippus tema jõuluvanariietus ja ootas kelk suure kingikotiga. Ta pani oma jõuluvanariided selga ja sikutas kelgu üle lävepaku õue. Kuid sel õhtul oli väljas väga libe ja ta kukkus kelgu peale pikali, kingikoti otsa. Kuna õuerada läks aga otse mäest alla, libises kelk koos Anderseniga allamäge. Kuid just samal ajal läks seda teed ka üks teine jõuluvana oma kelguga.

"Eest ära!" hüüdis puusepp Andersen ja üritas kõrvale pöörata. Kuna aga suur habe tuules ta vaadet segas, põrkasid nad kokku ja maandusid mõlemad kraavis.

"Meil mõlemal on vist sama asi ees - teiegi olete jõulumantlis." ütles ta, naeratas, sirutas käe ja esitles end: "Puusepp Andersen." - "Jõuluvana," ütles teine ja ulatas oma käe.

"Just nii," ütles teine, "aga kui oled nõus, võiksime teha nii: mina lähen sinu laste juurde ja viin need kingid neile ja sina lähed minu laste juurde. Kuid siis pead sa enne oma naljakad jõuluvanariided seljast võtma."

"Sina ei pea end maskeerima, minu lapsed näevad jõuluvana terve aasta, aga tõelist puuseppa pole nad veel kunagi näinud. Igal aastal ütlen ma neile, et kui te nüüd tublid olete, tuleb sel ajal, kui mina inimlastele jõulukingitusi jagan, teie juurde puusepp Andersen. Aga ma ei arvanudki, et me tegelikult kohtume! Vahetame nüüd kiiresti osad, et mu lapsed ei peaks jõuluõhtul kaua ootama!"

"Seda võime teha küll," vastas puusepp Andersen. "kuid kahjuks pole mul su lastele kingitusi."

"Kas sa siis polegi puusepp?" - "Olen!" - "Siis võta lihtsalt paar lauajuppi ja naelad kaasa, nuga sul ikka on?" Loomulikult olid need asjad puusepp Andersenil töötoas reas.

"Sa võid minna lihtsalt mööda minu jalajälgi metsa" ütles lõuluvana. "Mina võtan kelgu ja kingikoti ning helistan teie ukse taga. Sa elad ju siin teisel korrusel?"

Nii saigi, et jõuluvana läks üles puusepa majja ja puusepp Andersen metsa. Ta ei pidanudki väga kaugele minema, vaid kolmest kuusest, kahest kivist ja ühest kännust mööda, kui juba märkaski kolme lottmütsi.

"Sealt ta tuleb, sealt ta tuleb," hüüdsid päkapikulapsed ja jooksid suure, tuule poolt murtud puu juurde, mille juured taevani tõusid. Kui puusepp Andersen sinna jõudis, seisis seal ka Jõulueideke.

"Nüüd ta tuleb, Emme! Nüüd tuleb puusepp Andersen! Vaata aga! Kas ta pole ikka suur!"

"Lapsed, te käitute nii, nagu poleks kunagi varem inimest näinud," ütles Jõulueideke

"Tule palun sisse," ütles Jõulueideke ja tõstis ühe oksaharu üles. Andersen kummardas sügavalt ja roomas oksa alt läbi. Ta sisenes väikesesse kivipõrandaga tuppa, kus olid puukändudest toolid ja samblavoodid, millel olid pohla-nõmme tekid. Kõige väiksemas voodis magas väikene laps ja nurgas istus väike vana mehikene ning noogutas peaga.

"Kas sul on nuga kaasas? Kas sul on ka lauajuppe ja naelu?" pärisid päkapikulapsed ja sakutasid ning tirisid puusepp Anderseni.

"Ikka vaikust! Andersen peab esiteks sisse tulema, enne kui teie kauplema hakkate," ütles Jõulueideke. "Istu, Andersen!"

"See on puusepp Andersen!" hüüdis Jõulueideke talle kõrva. "Vanaisa on nii vana, et ei jõua enam uksele vastu tulla. Sa mine tema juurde ja tervita. See rõõmustab teda."

Andersen läks üle toa, tervitas vana mehikest ja võttis ta käe, mis oli nii kare, nagu oleks ta puudutanud puu koort.

"Tead, mis sa mulle pead tegema" küsis suurim päkapikk ja naeris ühe hamba välkudes.

"Ma pean proovima," ütles Andersen kõheldes. Kuid ei kestnudki kaua ja kelk oli valmis.

"Nüüd on minu kord," ütles keskmine päkapikk. See oli väike pikkade patsidega tüdruk.

"Ei ole, aga metsahiire lapsed tohivad aeg-ajalt minu juurde tulla ja koos orava lastega tohin ma nii sageli kui tahan nukkudega mängida. Neile see meeldib. Tee üks nukuvoodi!"

"Mida sina soovid?" küsis ta siis kõige väiksemalt päkapikult, kes kohmetult kõrval seisis ja kelle nina peal olid kolm tedretähte.

"Loomulikult ta teab! Ta ei räägigi millestki muust! Ütle nüüd!" hüüdsid teised lapsed.

Jõulueideke oli kogu aeg seal juures seisnud ja midagi oma selja taga varjanud.

"Kas sa suudaksid selle korda teha?" ütles eideke ja näitas, mis tal selja taga oli. See oli supilusikas. Aga see oli nii vana ja praguline, et suppi sellega küll enam süüa ei saanud.

"Hm," vastas Andersen ja kratsis ennast puusepapliiatsiga, mis tal alati kõrva taga oli. "Ma teen sulle parem uue lusika."

Ja ta võttiski ilusa puujuuretüki, mille ta ukse juurest leidis, ja voolis Jõulueidele uue supilusika. Kui ta sellega valmis sai, otsis ta ühe sirge puujuure, mille ülaots oli kõver. Ta istus toolile ja hakkas selle kallal nikerdama. Lapsed tunglesid ta ümber ja küsisid, mis ta teeb, aga Andersen ei vastanud midagi. Kui ta valmis sai, oli tal käes iius jalutuskepp.

Siis korjas ta veel kõik laastud kokku, meisterdas nendest väikese linavästriku ja riputas selle kõige väiksema päkapikukese voodi kohale.

"Nüüd peame teid, puusepp Andersen, väga tänama. Öelge aitäh, lapsed. Tulge siis ja tänage puusepp Anderseni. Seda jõuluõhtut ei unusta me küll kunagi."

"Aitäh, aitäh!" hõiskasid lapsed. Ka vana mehikene tuli jalgu lohistades oma uue kepiga üle toa ja ütles: "Tuhat tänu!"

Siis kuuldus ukse taga mingit sahinat ja puusepp Andersen ütles: "Ka mina tänan ja soovin rõõmsat uut aastat!" ja kiirustas minekule. Väljas seisis juba jõuluvana kelgu ja tühja kotiga.

"No-jaa, nad rõõmustasid. Ja nüüd ootavad nad veel seda, et sa koju tuleksid, arvan ma."

"Hoopis vastupidi." ütles lõuluvana. "Ta arvas, et see oled sina. "Vaadake, sain papa kätte." kordas ta kogu aeg."

"Nüüd pean ma kiiresti koju minema," ütles Andersen. Ta soovis veel kord kõigile rõõmsaid pühi ja tõttas minekule.

Aga lapsed ainult naersid. "Ennist, kui sa jõuluvana olid, siis sa juba nägid!"

"Ei, mina olin päkapikulaste juures ja nikerdasin neile kingitusi," ütles Andersen.

Aga seda lapsed loomulikult ei uskunud. Jah ja seepärast tuli Andersen pärast pühi minu juurde ja palus mul see lugu kirja panna. Ja nii ma tegin.

Punased saapad

Paks pehme lumi sadas väikesele Friedensdorfi linnakesele, kuid linnatuledest ja jõuluaskeldustega hõivatud inimeste südametest õhkus soojust.

Samal ajal, kui kirikuõpetaja seadis kiriku ees üles jõulusõime, kandis lehemüüja laiali ajalehe jõulunumbrit, küünlameister riputas oma poe vaataaknale üles jõuludekoratsioone ning postiljon toimetas kohale jõulukaarte.

Väike ärahellitatud Adelaide tõukas ja tiris kättpidi oma isa, kes oli selle väikese linnakese linnapea, rikas ja tähtis mees. Ta oli lubanud oma tütrele osta kauneima kingituse, mis linnakesest leida võib.

"Jõulud on mõeldud välja ainult selleks, et midagi endale saada," ütles ta oma kodustatud varesele Aldole. "Mina ei kavatse küll mingeid jõule pidada."

Siis astus Hansu poodi sisse vanatädi Grete, kes näitas talle vanu katkiseid saapaid ja küsis: "Kas sa parandaksid need ära? See on minu jõulukingitus tütretütar Elsale. Ta väikesed jalad külmetavad nii väga. Ma tasun sulle selle eest sületäie okstega." - "Nende parandamine on nii raske!" hüüatas Hans. "Pealegi ei saa ma nende oksaraagude eest õhtusöökigi. Kõik aina muretsevad oma jõulukinkide pärast!"

"Hans," ütles Grete. "Me teeme jõulukinke selle pärast, et Jumal on meile oma Poja Jeesuse Kristuse kinkinud, kes sündis Petlemmas, et olla maailma Päästja." Hans aga ei mõistnud seda.

Samal õhtul, kui Hans oli uinumas, täitis tema tuba hele valgus ning ingel kõnetas teda: "Ma toon sulle häid sõnumeid. Jõulude ajal saad sa erilise kingituse, kingituse Jumalat."

Järgmisel homikul teadis Hans, mida ta tegema peab. Kui Jumalal on tema jaoks kingitus, siis peab ka temal Jumala jaoks kingitus olema. See peab olema parim kogu linnakeses. Ta käis ühest poest teise. Lõpuks oli ta kindel, et ta on kingituse leidnud - pöörlevate kuusekestega mängutoosi.

Kuid seda muusikatoosi tahtis ka Adelaide ning loomulikult oli tüdruku isal rohkem raha kui Hansul. Nõnda jätkas Hans kingituse otsimist.

Väljas kohtas Hans Gretet ja Elsat. "Grete," küsis Hans, "mida sina Jumalale jõuluks kingiksid?"

"No ma kingiksin Talle sedasama, mida ma Temale iga päev kingin – oma eksimused, et Ta need mulle andeks annaks, oma nõrkuse, et Ta mulle jõudu annaks, ja oma mured, et Ta need rõõmuks muudaks," lausus Grete.

Hans ei suutnud seda kuidagi mõista. Siis silmas ta väikest Elsat, kes toppis oma läbikulunud saabastesse paberit, et soojem oleks. Sellest sai Hans hiilgava mõtte.

Hans kiirustas koju. Ta lukustas poe ja hakkas kokku otsima mitmesuguseid esemeid. Tööd tehes ta laulis.

"Sellest on liiga palju aega mööda läinud, kui ma viimati jõululaule laulsin," ütles ta Aldole. "Aga vaata, seda punast nahka olen ma kaua hoidnud. See on parim kogu maal. Need hõbepaelad siin, need on mu isa kätetöö. Ja need hõbedast kellukesed on pärit minu esimeselt jõulukuuselt. Ma teen kingituse, Aldo! Jõulukingituse!"

Hans töötas kogu öö järgmise hommikuni. "Nüüd on valmis, Aldo!" hüüdis ta viimaks. Aldo vidistas seepeale. Siin oli paar tillukesi punaseid saapaid. Need olid väga ilusad saapad, piisavalt uhked isegi kuninga jaoks.

Hans pani saapad poe vaateaknale nõnda, et igaüks neid näha võiks. Kuid ta ei kavatsenud neid müüa. Isegi mitte linnapea väikesele Adelaidile. Need saapad olid Hansu kingitus Jumalale.

Kogu pärastlõuna veetis Hans õhtusööki tehes. Varsti on jõuluõhtu, siis tuleb Jumal talle külla ning toob erilise kingituse. Hans arvas, et küllap maitseb Jumalale ka see suurepärane õhtusöök. Toimetamise käigus laulis Hans veel mõned laulud.

Saabuski jõuluõhtu, kuid ainukesed inimesed, kes Hansu uksele koputasid, olid postiljon, lehemüüja ja linnapea. Nii pakkuski Hans oma õhtusööki neile. Enne kui nad sööma asusid, laulis Hans neile jõululaulu.

(Kas teie oskate mõnda?) Tasa-tasa... – Hans laulis oma jõululaulu väga ilusasti.

Pärast õhtusööki läksid Hansu külalised koju. See oli olnud ilus õhtu, kuidas Hans oli pisut kurb.

Äkki täitus tuba valgusega ja ingel ilmus taas. "Ah, see oled sina," hüüdis Hans. "Mul oli kõik ettevalmistatud, kuid oma erilist kingitus ei ole ma Jumalalt saanud."

"Luba, ma selgitan sulle, Hans," ütles ingel. "Vaata seda jõulusõime. Kingituste tegemine on ilus tava, kuid tõeline jõulusõnum meile on see, et Jumal kinkis meile oma Poja."

Ingel kadus ja äkki sai Hans aru: "Jeesus ongi see eriline kingitus minule ja igaühele!"

Kuuvalgus langes punaste saabaste peale ja Hans taipas veel midagi. Ta krahmas saapad ja tõttas välja. Kõik linnaelanikud olid teel kesköisele jumalateenistusele, kuid Hans kiirustas otsejoones Elsa poole. "Siin, lapsuke," ütles ta, "on sinu jõulukingitus." Ta pistis tüdruku väikesed külmetavad jalakesed punastesse saabastesse.

Sealsamas seisid ka linnapea ja tema väike Adelaide, kes oli neid saapaid nii väga endale soovinud. Adelaid hakkas jonnima. "Kuss, laps," ütles isa. "Selleks jõulud ongi, et üksteisele kingitusi teha, sest meile on Jumal teinud parima kingituse."

Hetkeks jäi Adelaide vait ning siis mõistis ka tema. Ta andis Elsale veel teise kingituse – pöörleva kuuskedega mängutoosi.

Samal ajal kui hakkas sadama pehmet lund ja kirikutuled kutsuvalt särasid, laulis kogu linnake rõõmulaulu Jumala kingitusest.

"Päästja on nüüd kingitud, neitsi Maarjast sündinud. Jumal inimlapsena tulnud siia maailma."

Ja taevast kostus ingli hääl: "Teile on täna Taaveti linnas sündinud Jeesus Kristus."

Armetuim hing ja kuldlõng.

Armetu, jah see ta oli, see oli ta ikka olnud, muuta polnud siin enam midagi ja nüüd oli talle sellest villand. Ta ei vaata enam kauem kuidas õnnelikud said üks teise järele, mis neil saamata oli jäänud: kallima, kellest mõnikord sai abielumees, lapse, esimese ja järgnevad. Isegi mitte vaderiks polnud keegi teda palunud, sest temalt polnud oodata rasket hõbelusikat ega "hambaraha" ja iialgi polnud ta ka pruutneitsiks olnud ega kunagi ristilast õrnalt kiigutamiseks kätele saanud, et see pidulikku talitust ei segaks... Ja kui ta nüüd lõpu teeb, siis... Ja keegi ei saaks kinnitada, et ta pole armetuim kõigist. Ei suudlust... ei last süles. Ka mitte lesepõlve - mõnikord leidis ta, et tähelepandud lein, kaastundest täidetud tähelepanu, mis sügavalt looritatule osaks sai, midagi eriti tähtsat oli ja igapäevase naise ülendas. Mõneks ajaks vähemalt. Ta kadestas leski, kui nad krepis paraaditsesid ja paremas käes kahte laulatussõrmust lausa ette näitasid, nagu tahaksid nad ütelda: vaadake ainult, tulge ainult, ma olen jälle saadaval. Ja peaaegu kadestas ta nende leina poja pärast, kui see langes. Valud, muidugi kardetavad ema-südame valud, aga need olid magusaima maise õnne kibe vili. Ja tema? Tal polnud isegi surnuid, keda nutta, armetu, nagu ta oli. Ainult vanemad, aga sellest oli kaua tagasi. Hauad olid seal, kuhu kunagi enam minna ei saa ja need peaksid vaid rusuhunnikud olema, sest hauarahuga oli sellel kalmistul igaveseks lõpp: seal oli üks pommikraater teise kõrval. Ta keelas endale sellele mõtelda, eriti vanematele, just nüüd ja selle juures, mis tal kavatsuses oli. Sest tal oli kavatsusel midagi - midagi, millest ükski vägi maailmas teda kõrvale juhtida ei saaks.

Et ta kössi vajus, tuli toa külmusest, selles hallis paljas augus, mida ta jälestas, mis oli võõrastav ja armastamata silmale ning vihapilgule veelgi võõrastavamana näis. Ainult külm, mis otse niiskena tundus ja hingeõhu nähtavale tõi, oli tema värisemises süüdi. Sest hirm tal polnud, kui vaid selle ees, et akna pöör ehk ei pea vastu. Ta oli end selle külge rippu lasknud kogu keha raskusega, kuigi see polnud enam nimetamisväärne raskus. Aknapöör aga, olgugi roostetanud, pidas vastu. Nüüd oli vaja tükk sobivat nööri leida ja ta otsis halli plekk-kasti välja, milles tal olid igas tugevuses ja pikkuses nöörid korralikult vihis. Sest ta oli korralik ja tal oli varem ilusa, kauni ja võluva jaoks meelt olnud. Varem, varemast ajast kahetoalise korteri ajast sooja heleda köögiga, õisvalge voodi ja läikima vahatatud tammemööbliga - ei pärinenud selle kasti sisu mitte. Varasem kast oli koos muuga ära põlenud sellel ööl, mis teda oli armetuimaks teinud, tema lihtsate päevade ainukese eesmärgi - välja teenitud lõpliku puhkeaja lootuse oli hävitanud.

Puha paber, puha paber, pomises ta olles kasti sisu täpselt läbi vaadanud. Kui petlik on nööri paksus, kus kanepi jälgegi polnud.

Aga üks nöörijupp pidi ju olema, tuli talle meelde, mis endisest ajast pärines. See, millega ta oma kohvri oli ümbert kinni sidunud - sellel ööl. Ta tuhnis hallide villavihtide seas, raputas neid läbisegi, leidis ka vastupidava kanepise köie, eesmärgiks sobiva ja siis nägi ta midagi säravat. Ka see pärines varasemast ajast, täpselt nii nagu see vastupidav nöör. Minevik murdis lausa sisse põhjustatud tükikesest kuldlõngast, õigest läikivast kuldlõngast, mida tarvitati lippude tikkimisel. Sest tema oli kulla-tikkija, kui veel ehtsaid kuldlõngu oli. Tema osavate sõrmede vahel oli värisenud kuld ja kard. Kuld ja hõbe, ja raske kuldpael aplikatsioonideks oli neist läbi libisenud ja nad olid tundnud kuldlitrite õrna jooksu ning tunnetanud tulikuldseid väikesi helmeid. Taotud lameda õhukese kuldlõnga kahisemist ja rudisemist uskus ta veel selgesti kuulvat. Tikkimiskulla jääke oli ta koju toonud kuusepuu ehtimiseks jõulude ajal. Ja see sädelev tükk selles inetus kastis pärines neist. See pidi tema päästetud nõelelõngade seas olema olnud, tookord, ja tegi end nüüd iseäralikult märgatavaks, nagu tahaks ta kõike, mis selles ilmas oli ilus, armas, südamlik - jõulud ja lapsepõlv, rikkalikult tikitud vaimuliku rüü ja koos sellega nii koorid kui kellahelin ja südamlik usk, kui ka tema kunsti- ja sõrmeoskus, millele ta uhke oli, millega ta oma kodu oli rajanud - veel ükskord meelde tuletada.

Kõik, mis ilus oli ja armas - kui ta jõulupuuehtele mõtles, tulid talle laulud meelde, ennekõike armsaim "Üks roosike on tõusnud"; ta ümises seda tahtmatult, esimesi toone, siis ehmatas ta sellest muudatusest, mis oli sündimas.

Ei mingi jõud siin maailmas, oli ta varem mõtelnud ega olnud arvestanud taevaseid jõude. Kes võiks aga pärast seda, kui oli ümisenud "Üks roosike on tõusnud" teha seda, mida ta oli teha tahtnud...

Kuldlõng rippus ta näppude vahel, liikus hõredate akende tuuleõhus ja sädeles. Ta näis olevat kokku pandud lugematuist üksikuist helmekestest või tibatillukestest fasettidest, milles küünlavalgus murdus, sest jupikene lühikese tahiga annab veel ikkagi valgust.

See helk, peegeldudes kuldlõngalt, levis ja laotas end laiali: tema üle helkis valgus, ta ei sulgenud silmi, ta nägi, kuigi kahvatult võimast helendust. Selle nimi oli elu ja see tõrjus välja surma.

Oli see tõmbetuul, missugune täpselt, mis valgusleeki ei kustutanud, vaid suuremaks paisutas, et see suurenes, ka väikese elujõu seemne paiskas, nii et see võbises suuremaks sai ja lõpuks heledalt loitma lõi?

Ei olnud veel püsivust tema leegis, aga enam ja ikka enam läks tõmblemine ja kustuda tahtmine mööda, ümmargune täiuslik kiirtepärg, tõeline eluvalgus, sai sinisest ja kollasest valgusest võidu.

Igatahes oli esimene asi, mis ta tegi, et ta selle halli nööri, selle kurja tööriista hoolikalt vasaku käe pödla ja väikese sõrme ümber lingudena ära keris, pundile veel korraliku talje nööris, otsad kinnitas ja selle plekk-kasti tagasi pani.

Kuldlõnga oli ta seniks põlvedele pannud, nüüd hoidis ta seda hardalt ja otsis ahju tagant kuuseoksa esile, mille ta eile oli põletamiseks määranud. See oli veel värske. Ta asetas selle veega pudelisse ja tema tippu köitis kuldlõnga ja sidus selle ilusti lehvi.

Ta ei naeratanud suuga, aga mingi pehmus oli temas, ka mingit sorti soojus, olgugi, et suu oli kõvasti kinni pigistatud, naeratas ta siiski. Tema süda, tema kardatavast kavatsusest vabastatud tunnetus, naeratas kuldlõnga lehvile vastu. Siis võttis ta oma seljakoti ja läks kütet otsima.

Mis sundis teda parki minema läbi selle tänava, mida mööda ta veel kunagi polnud läinud, ei saa kindlaks teha. Võib-olla ajas teda uuestivõidetud elu uutele teedele jalutama. Sellel teel olid puha uued kauplused end üles löönud - kellasepp hõbelühtritega ja ilma kelladeta vaateaknal, äri käekottidega igasugustest kunstmaterjalidest. Siis tulid toiduainete- ja seebikauplused, üks kingsepp tavalise sildiga:

"Parandustöid praegu enam vastu ei võeta," üks uus lihapood. See kiitis ettenägelikult paremate aegade ootel oma värskelt maalitud sildil sinke ja vorsti, samuti sea-, vasika-, looma- ja lambaliha. Nüüd naeris ta tõesti!

Siga, vasikas, loom ja lammas! Guljass mitmest lihast, ja ema tavatses lonksu punast veini juurde kallata ja tükikese leivakoorikut ja paksu porgandi koos smoorida, hulgast sibulast rääkimata - vesi jooksis talle suhu. See oli kord, jäänud on vaid leivakooruke ja porgand. Aga lõpuks, kui ametivõimud lihunikmeistrile sellise sildi lubasid, pidid nad arvestama, et kord ka see reklaam tõeks pidi saama. Siga, vasikas, loom ja lammas - ta tundis äkki suurt nälga. Siiski mõtles ta siis kuldlõngale ja läks edasi ja jäi seisma järgmise poe ette, et mõtteid mujale juhtida.

Vaata ometi! Siin oli juba sõbralik tulevik olevikuks muutunud, siin olid nukud, tõelised nukud igas suuruses. Neil olid küll ainult riidest näod ja neid oleks võinud ka hoolikamalt ja ilusamini maalida ning õmmelda, aga need olid siiski nukud! Ta oli paljusid nukke oma elus riidesse pannud, ka kehasid täitnud ja õmmelnud. Enne kui ta paramente tikkima hakkas, oli ta ühes nukuvabrikus ametis olnud. Sellega, mida nad siin tegid, tuli temagi toime, ja ilusamini ning esindluslikumalt. Ja kui kallid võisid nukud olla, kui häbiväärselt kallid... Ta astus poodi.

"Mis maksavad nukud," küsis ta vanemalt mehelt, kes seisis leti taga. Mees oli võib-olla kuuekümnendate aastate alguses ja näis veidi torisevana.

"Mitmesuguses hinnas," ütles mees, vaatas temale ega näinud teda ostjaks pidavat, sest talle ei tulnud ettegi nimetada hinda või näidata talle ühtegi eset vaateaknalt,

"Olin nimelt varem ühes nukuvabrikus," ütles naine... ja lisas natuke julgemalt: "Neid võiks nimelt palju ilusamini teha."

Mees andis talle õiguse: "Mõnikord ma ka räägin, et need on tõesti kaltsunukud ja nende eest peab veel ostjaskonnalt hingehinda võtma..."

"Neid võiks ka saepuruga taita, nagu varem," tähendas naine järelemõtlikult ja kompas pehmet nukuihu, sest nüüd oli mees otsustanud ühe sellest kirjust seltskonnast talle kätte anda.

"Mu nimi on Grollmus " ütles ta äkki ja tegi kummarduse ja nüüd tuli see hirmus silmapilk, kus naine pidi ka oma nime nimetana, millest ta tüdinud oli, nagu kõigest muust, nime, mille üle inimesed naersid või huult hammustasid, et mitte naerda.

"Väga rõõmustav," ütles härra Grollmus talle kätt andes - ja tema - korraga oli ta jälle inimene, mitte hunnik õnnetust ja kahtlust, oma olemuses kaltsunukk, lipitud ja lapitud ülalt alla, temale esitles ennast keegi, väga rõõmustav - ah, ka tema oli väga rõõmustatud.

"Ma ütlen teile, preili Miefert," algas härra Grollmus, köhatades pikemaks kõneks. "Tehke mulle nukke, alake juba homme kohe, ah, mis - alake kohe." Ta kõneles veel natuke materjali muretsemisest, elektrivoolu katkestamisest, kaupluse küttest, III järgu kaartidest, temale makstavast tasust, siis viis ta naise tagumisse ruumi, mis oli suur ja soe tänu suurele pottkiviahjule. Riiulil seisis palju kaste täis lappe ja kirjusid reste ning siidpaelu. Usalduslik lõhn tulvas talle vastu - apretuuri, liimi, värvi lõhn. Seal seisis kolm kotti täis takku, kapokki ja puitvilla.

"Täiteks," ütles härra Grollmus. Siis näitas ta traadirulle ja vatti jõulumeeste habemeks ja õhukesi laaste ja pappi ja läikivat pulbrit jõululume hiilguseks, mis järgmiseks pidi töösse minema.

Naine võttis natuke kuntstlund kahe näpu vahele, nii nagu näputäis soola võetakse, hingas sügavalt sisse selle ruumi toredat sooja õhku, mis tema jaoks oli täis häid vürtsitatud lõhnu heast ammu kaotatud tööst. Kaotatud? Siiski jälle leitud!

"Teen kõigepealt ühe Punamütsikese," ütles ta ja siis juhtus, et tema kahvatule näole, mis näis unustanud olevat nooruse ja vanuse vahe, ilmus naeratus ja näis peegelduvat tagasi härra Grollmusi kibedalt kortsuliselt näolt.

Kui ta nii umbes poole seitsme paiku poeukse enda järel sulges, ei luuranud teda novembrikuu niiske tänav enam kui vaenlane, kes pimeduse, külmapalaviku ja inimliku õelusega liidus oli, vaid saatis teda korralikult.

Siin võib päris korralikult teed leida - eks ole, ütles tänav iga valguskiirega kingsepa, lihuniku või pagari vaateaknast - eks ole, täna oli päris hea päev, sest sind ootab seal ka päris hea õhtu.

Kui ta aga töölt tulnud oma isikliku ukse avas ja tule süütas, ei võtnud teda vastu tema toa ebasõbralikkus, vaid kuldlõnga lehvi sära.

Kuuseoks oli värske, okkad ei pudenenud, ta pani sellele igal päeval uue vee, sest see oli saanud tema uue olemasolu kõige tähtsama eseme tähtsamaks kandjaks.

Ta ei mõtlenud "sümbol," sest tema mõtlemine oli lihtne, ta tundis ainult musta ja valget, paremat ja vasakut, aga siiski polnud see kuldlõng temale ei vähemat ega rohkemat kui taevane märk tema uuestisünnist. See oli talle sisendanud armsa laulu sellest juurest, millest on tõusnud süütus ja troost. See oli halli nööri tema käest võtnud ja juhatanud nukupoodi. See juhtis teda igal õhtul läbi pimeda tagasi ja nii nagu see, mida ta iial ära ei annaks, oli punutud puhtast kullast ega saanud mustuda ega määrduda, nii ei saaks ka tema sisetunne - nii uskus ta teadvat - enam inetuks muutuda ega anda teda üle mustade jõudude meelevalda.

Võiks ütelda, et ta armastas kuldlõngakest, nagu armastatakse tähti, head kuud või päikesekiirt.

Mis nukkudesse puutub, siis nüüd oli tal kaks noort kaastöölist ja mõndagi, näiteks kehade õmblemine, anti kodutööks välja.

Keegi ei oleks võinud kirjut hulka vaateaknal enam kaltsunukkudeks nimetada. Kallid olid nad küll nagu ennegi, ja seda ei saaks muuta nii kaua kui materjali tuli soetada ärarääkimata kõrgete vabaturuhindadega, aga inimesed said ometi midagi üsna ilusat ja vastupidavat oma hea raha eest, tõelise manguasja, nii õelda, mida väikesed käed nii kergesti katki teha ei võinud. Ja klientuur ning poolehoid kasvas.

Nagu kuldlõngake tema juures kodus, nii, särasid laste silmad kui seisis vaateaknal Punamütsike või tumedanahaline indiaanlane või kui 6. detsember lähenes - jõuluvana isiklikult - valgehabemeline, punarüüline kõvasti kinni liimitud ümmargusele säravalumelisele alusele. Tema - preili Ida Miefert oli kõigeks suuteline! Ta mitte ainult ei naeratanud, ta mõnikord lihtsalt säras nagu keskpäevane päikeseketas. Härra Grollmus imestas (mida ta ka valjult ütles) tema sõrmeväleduse ja alati nõu leidva olemuse üle, eriti teenuku valmistamise probleemide juures, aga ka muutuse üle, mis oli toimunud tema olemuses ja välimuses (seda ta hoidis aga enda teada). Ta ei nimetanud teda nüüd enam preili Miefert, vaid preili Ida, ja see oli temale väga meeldiv kuulda.

Ka tellimusi tuli, erakorralisi vahetevahel. Näiteks tõi keegi elegantne daam vanaema pildi laias krinoliinis ja soovis täpselt niisuguses rüüs teekannusoojendajat.

Üks tellimus, mille juures ta esimest korda jäi nõutuks, oli õieti üks kõige võluvamatest. Lumivalgeke pidi nukuna üles tõusma pärimustest ning muinasjuturaamatust ja emalikust jutuheidest videvikutunnil.

Lumivalgeke valges atlases - tellija oli vanamoodsa pruudipihiku kaasa toonud - ja kroonikesega peas.

Laps olevat 8-aastame, ütles ema ja väga haige, ta olevat auto alla jäänud... Aga kindlasti kroonikesega, oli laps ütelnud, aga kahjuks pole ta kodus midagi kuldset võinud leida.

Sellest sai väga ilus hukk, sellest Lumivalgekesest. Tema juus oli mustast kunstsiidist ja esimest korda oli Ida Miefert katsetanud trikoost vatitäldisega nukupead vahaga pintseldada ja nägu vormida.

"Mis te kõik ei või," ütles härra Grollmus ja vaatas pealt, aga seda ei võinud Ida õieti taluda! See tegi teda ebakindlaks ja kohmetuks, veel ebakindlamaks kui ta muidu oli, kuna midagi keerles ta peas, vaevas teda ja põhjustas mõttekäike, mida ta küll vältida tahtis, mis aga jõulisemad olid kui ettekäänded ja enesevaigistamine ega lasknud end välja tõrjuda.

"Ma olen midagi kuldset otsinud," jätkas härra Grollmus, "aga kastis pole enam raasukestki."

"Ei," ütles Ida ja punastas. Ei, neis kirstudes ja kastides siin polnud kulda! Ei lõnga, ei paela, ei litrit, ei helmekest , ei säravat kantilli. Tal polnud ka pronksi pappkroonikese maalimiseks.

"Kus pole, sealt ei saa surmgi võtta," kinnitas härra Grollmus õlgu kehitades.

Aeg oli napp, pühad olid lähedal. Vahel näis talle tööhoos, nagu tema, Ida Miefreti käed kõik põrgumängus kaduma läinud nukud - põlenud, varastatud, purustatud, unustatud - uuesti tegema peaksid, kasutamiskõlbulikud ja vastupidavad, et nendega varjatud lapsepõlv kohe uuesti elustuks.

Lumivalgeke aga võttis talt kõige enam aega! Temale sai osaks armastus ja hool, palistused ja pitsid nagu ei ühelegi selles kirjus loomingus enne teda, ilma et see vaevanägemise kulu mõtetekoormat, mida ta endaga juba mõni päev kaasas vedas, oleks kergendanud.

23. detsembril pidi haige lapse ema nuku ära viima ja preili Ida Miefert pidi nuku kaupluse tööpäeva lõpul kaasa võtma, et kodus viimased pisted teha punaste sametkingade ja suhkruga kõvastatud pitskrae juures.

Enesele teadmata oli ta aga igal kojutulekul kuldsele särale kuuseoksal naeratanud. Vahel isegi noogutanud, kui salajases nõusolekus. Kaasteadja, päästja, varjaja! Mõnikord paitas ta õrnalt tema keerdusid ja lehvi mõõda, joonistas õrnu lehvikontuure järele, tema sära osliselt varjutades, et see pärast seda veelgi enam helendaks.

Sellel õhtul, pakitud Lumivalgeke käel, kõnetas ta esmakordselt kuldlõngakest.

"Ei," ütles ta ja veelkord: "ei!" Seda ei saaks ju keegi temalt nõuda, sest see võrduks sellega, kui keegi lõikaks katki köie, mille küljes ta ripuks põhjatu kuristiku kohal.

"Ei," ütles ta kõvasti ja veel kolmaski kord kuldse lõnga poole pöördunult ja selle vastus näis olevat, et ta kaotas oma valgusjõu ja tuhmus. Sest küünal oli suur, mitte mõni vaevane tahike, mis viimseis vilkumistes heitles ja tema sära oli küllaldane, et teha valmis valgest siidist nukk.

Siis lamas nukk jälle oma täiuses valges paberis, aga tema ise lamas voodis pimedas ega suutnud uinuda.

Ahi hõõgus ja viimane halg praksus. Ta vaatas ja ootas, kas ei lööks veel ahjuhõõguse kumas loitma lehv temale vastuseks. Aga pimedaks ja tumedaks jäi seal, kus ta teadis tuntud ruumis olema kuuseoksa ja pimedaks ja tumedaks jäi tema silm, süda ja pea, sealjuures oli ta ärkvel ja katsus kuldiõngaga - ja jumalikuga ka - kokkuleppele jõuda ning ütles ikka ei ja veelkord ei.

Väga ilus, ütles ta, imeilus. Siis jutustas ta, et täna varakult amputeeriti parem jalg kuni põlveni, kõik olevat hästi läinud, aga laps ei teadvat ise sellest. Siis hakkas ta äkki hirmsasti nutma, koguni luksuma ja ütles vabandades: ta olevat nimelt kuldset krooni nii kindlasti lootnud, sest laps on päris muinasjutus uneleja.

Kuldlõng, mis eile õhtul surnud ja vaikiv oli, andis end nüüd südame ümber tunda, hõõguvana, lõikavana, noateravusega nööris see end ümber ta südame ikka tugevamini ja tugevamini.

"Kell 6, paiskas ta esile, tulge kell 6 veelkord - ma tahan kodus veelkord järele vaadata."

"Kas ei saaks kolmveerand 5," ütles naine. "Kell 5 tohin ma nimelt tema juurde minna ja ööseks sinna jääda."

Preili Ida Miefert jooksis lõunatunnil oma ülekeevat supipotti ahjule unustades koju.

"Niisiis ja," ütles ta, kui ta ukse lahti oli teinud, kõvasti kuldlõngale. See helkis ja säras sajas pisitillukeses hiilguses, ta oli kui selgetest tähekildudest kootud nöör. Sel viisil vastas ta täna, kui ta tema lahti sõlmis, ettevaatlikult vihiks keris, oma viimase laia kullatikkimise nõela otsis ja nii ruttu, kui oli tulnud, ka tagasi läks.

Äris punus ja õmbles ta papist vormi puhta mälestuste kullaga. See oli võrdne süütuse, päästmise, troosti kullaga, mis talle oli vastu helkinud sellel hädaohtlikul surmaläbedasel tunnil ja nüüd andis ta selle edasi ka surma lähedusse - aga - kas rõõm pole tervenemise õeks?

Kui ta õhtul oma ukse avas, oli tal hirm õuduse ees ja ka vaikne valutunne. See oli viimane varasemast ajast...

Aga kuuseoks seisis armsasti ja okkaid pudendamata oma veepudelis. See lõhnas kõvasti. Ta hõõrus ühte okast sõrmede vahel ja hammustas seda, et õieti maitsta selle vürtsi.

Ja siis nägi ta kuldlõnga täpselt! Lehvi seotuna säras see ja ta joonistas sõrmega tema õrnu kontuure, naeratades läbi pisarate.

Ettekujutuse ime? Kas siiski mitte märk, ettetähendus jõulust, mis homme pidi algama esimese videvikuga ja millele tema, viletsaim, juba täna oli toonud oma kuldse anni?

Jõulumuinasjutt.

Oli kord üks küla, mis asus sügavas laanes, kaugel teistest küladest. Selles külas elasid täiesti harilikud inimesed, kuid neil oli üks iseärasus. Nad alati unustasid midagi. Nad unustasid kõik korraga just ühe ja sama asja.

Ühel hommikul nad unustasid kõik kingad jalga panna ning igaüks, raugast väikese lapseni, käis tänaval sokkides. Teinekord unustasid nad, kuidas naeratada. See oli kohutav.

Kõik kõndisid ringi pikkade nägudega, kuni neile äkki meenus midagi. "Oh, meelde tuli," hüüdsid nad. "Me teame, mis valesti on, oleme unustanud naeratuse."

Kõige hirmsam oli see, kui nad ükskord jõulud ära unustasid. Kõikidel aastatel olid nad sel ajal väga toimekad: ostsid postkaarte, valmistasid kinke, tegid pidusööke ning ehtisid jõulukuuski. Kuid sellel aastal ei mäletanud mitte teegi, et on jõulud.

Oli külm talvehommik. Üks väike Anna-nimeline tüdruk oli kasukas seljas kooliminekuks valmis. Ukse juurest leidis ta oma väikese venna kõrina ning viis selle beebile. Siis ta seisatas. Kõrin meenutas talle midagi. Midagi kingiti ühele beebile. Jah, muidugi. See oli jõululaps Jeesus. Siis tuli talle kõik meelde: Kuidas targad Hommikumaalt tõid Jeesusele kinke ning kuidas meiegi teeme sel ajal üksteisele telke, et meenutada Jeesuse sünnipäeva. Praegu ongi jõuluaeg, kuid kõik on selle unustanud.

Ema ja isa vaatasid kalendrisse ning üksteisele otsa. "Sul on õigus," ütlesid nad. Täna on jõulud, kuid meil ei ole kuuske ega kinke, meie maja on kaunistamata ning me pole saatnud ühtegi jõulukaarti ega...

Anna ei kuulanud enam. Uks jäi lahti. Ta jooksis külatänavale ning hüüdis kõigest jõust: "Täna on jõulud. Täna on jõulud. Me oleme jõulud ära unustanud."

Kui Anna kooli jõudis, oli tänava äärde juba suur rahvahulk kogunenud. Kõik nad rääkisid läbisegi:

"Mis me nüüd teeme," halasid lapsed. "Meil ei ole emale ja isale ühtegi kinki, õpetaja tuli kiirustades: "Ma arvan, me mõtleme midagi välja," rahustas ta.

"Kuid, mida peaksime meie tegema?" arutasid täiskasvanud omavahel. "Me ei ole ostnud ühtegi jõulukaunistust ega kinke lastele." Siis nad naeratasid ning müksasid üksteist: "Me mõtleme midagi välja."

Rätsep naeratas oma töökojas. Ning ümber nurga külaväljaku ääres naeratas pagar oma poes.

Sellel hommikul töötasid kõik hoolega. Lapsed lõikasid ja värvisid, voltisid ja kleepisid. Täiskasvanud tükeldasid ja monteerisid kokku, siis kiirustasid külassse, pakikesed kaasas. Rätsep lõikas ja õmbles. Külaväljaku ääres oli pagar oma poe sulgenud ning aina küpsetas.

Lõunaks oli kõik valmis. Kui kiriku kell lõi kaksteist, tulid lapsed koolist, kandes kaarte ja kinke, mis nad olid oma vanematele teinud. Kuid külaväljakul nad seisatasid hämmastunult. Väljaku keskel oli hiiglesuur kuusk, maast ladvani jõuluehtes. Kõik pered olid toonud oma ehted siia. Ühel oksal rippus suurim sokk, mida ette võib kujutada. Rätsep oli seda terve hommiku õmmelnud. Soki sees olid pisikesed kingid kõigile külaelanikele, vanimest memmest väikseima beebini. Kui kõik olid oma kingid lahti harutanud, tuli kiirustades pagar, kandes kandikutevima veel ahjusoojade küpsiste ning saiakestega.

Kui kõigil olid kõhud täis, tegid nad ühe suure ringi ümber kuuse ning laulsid jõukikoraale, kuni nende hääled kähedaks jäid.

Kui õhtu jõudis, olid kõik üksmeelsed: need olid parimad jõulud, mis neil iganes olnud.

Jõulukuuse saladus.

Siis, kui maa peal veel oli paradiis, polnud mitte üksnes inimestel hea olla, vaid ka puudel. Õnnelikum kõigist oli siiski üks noor sihvakas kuusepuu, sest ta asetses elupuu ligimas läheduses. See Elupuu oli imelik puu. Siis, kui teised puud magasid, läbistas ta lehestikku salapärane laulmine ja kilin, ja siis võis kuusepuu selgesti näha, kuidas veepiisad ta okste õrnadest tippudest maa peale langesid. Nii see siis tuligi, et kuusepuu õppis Elupuud armastama ja astus temaga südamlikku sõprusvahekorda.

Ühel päeval aga käis suur jahmatus läbi puude. Aadam ja Eeva olid patustanud ning sunnitud paradiisist lahkuma. Siis tuli ingel ning kuulutas kõigile, et nüüdsest peale paradiis lakkab olemast ja puud tulevad kõik ümberistutamisele. Siis tõmbas Elupuu ise oma juured maa seest välja ja ütles kuusepuule: "Pean lahkuma!" Lähen tagasi taevasse, elu ja valguse pärismaale."

"Oo, see on väga kahju," halises kuusepuu ja värises kui tormi käes, "meie pole ometigi mingit kurja teinud ja peame siiski halbade inimeste pärast kannatama. Kui sa mind taeva kaasa võtta ei saa, siis anna mulle midagi mälestuseks, et kunagi ei ununeks see aeg, kui siin paradiisis kõrvuti olime."

"Hea küll," lausus Elupuu. "Kui tuleval sügisel kõik teised puud oma lehestiku kaotavad, pead sina jääma haljaks. Ja kunagi edasipidi, kaua aja pärast, pead sa veel ühe üllatuse osaliseks saama. Ma tulen kord jälle lapsena maa peale, et valmistada inimestele taas ühe paradiisi. Siis tahan ma ka sinule mõelda ja kõik inimesed peavad taipama, et meie head sõbrad oleme."

Kohe pealte seda, kui Elupuu taevasse hõljus, tulid inglid alla ja kaevasid kõik puud üles ning istutasid nad tavalisse maapinnasesse laiali, mööda kogu maakamarat. Sest see nüüd tulebki, et kui vahel kuskil õige kaunid puud kasvavad, inimesed käsi kokku lüües ütlevad: "nii kui paradiis," Inimesed ise küll ei tea, miks nad nii ütlevad, kuid puud teavad seda ja raputavad vaikides oma päid.

Ja kui siis saabus esimene sügis maa peale, oli kuulda puude seas rasket õhkamist ja kaebeid. Nad jäid kõik haigeks ja ägasid kohutava tormi käes ja kui pisarad langesid lehed alla sügis-maale.

"Kuid vaata kuuske! Tema on ju täitsa haljaks jäänud," ütles paju uudishimulikult, "Millest see tuleb?"

Kui kõik puud pöördusid kuuse poole, ütles tammepuu: "Et ta nii Elupuu läheduses seisis, omab ta igavest elu."

Rohkem nad siiski kuuse saladusest ei teadnud. Nii seisis ta siis ka vaikselt ning ootas põnevusega Elupuu lubaduse täitumist. Aastasajad ga aastatuhanded aga läksid üle maailmade ja ikka veel seisis kuusepuu metsas sellena, kes ootas. Kui aga torm mõne vana ja iganenud kuusepuu ümber paiskas, andis ta oma saladuse noorele naaberpuule edasi. Nii säilitati ootamine.

Kord aga seisis üks igivana kuusepuu ühe väikese majakese kõrval üsna linna lõpus. Ta laotas oma kaitsvaid oksi kui inglitiibu üle õlgkatuse. Oli parajasti öö ja kõik ümberringi pime ja vaikne.

Äkki märkab kuusk imelist valgust enda ümber ja kui ta pisut end pöörab, on ta päris hämmastunud. Taevas on avanenud ning hulk ingleid laskub sealt alla ning auliselt kõlab nende laul: "Au olgu Jumalale kõrges, rahu maa peal ja inimestest hea meel!"

"Siis pole inimesed vist mitte enam nii kurjad ja Elupuu tuleb ehk taas, et tagasi tuua kaduma läinud paradiisi," mõtles ta.

Siis aga kogunesid kõik laulvad inglid majakese ümber ja laulsid imekaunist laulu. Sõnu ei saa ma anda edasi, sest seda ei pidanudki inimesed kuulma, sest see lauldi inglite keelel, mis ka kord mõistame, kui ise taevas oleme.

Ja kui ka inimesed inglite keelt ei mõista, siis mõistavad seda ometigi puud ja seepärast päris kuusk: "Miks laulate seda laulu Elupuust, mis Jumala paradiisis kasvas, siin selle onni ümber?"

"Kas sa siis veel ei tea," küsis üks inglitest, "et täna siin majas on sündinud Jeesus Kristus?"

Nüüd teadis seda kuusepuu ja nuttis rõõmupisaraid. Nüüd siis pidi ka täituma see teine lubadus, mis Elupuu paradiisis kuusepuule oli andnud.

Kuid veelgi möödus mõni aeg ja kuusk ootas kannatlikult. Ta sihvakas latv vaatas otse taeva poole, kui tahaks öelda: "Kas veel kaua pean ootama?" Ja vaikses alistumises laskusid ta oksad alla maa poole.

Viimaks tuli seegi, mida kuusepuu suure saladusena talletanud. Teda võeti Jeesuse Kristuse armu tunnistajaks. Ja nüüd avanesid kõikide majade uksed temale. Kuningate uhketes tubades seisis ta oma küünlasäras ja ehete toreduses, kui ka vaese hurtsikus lihtsas suursugususes. Kõikjal tervitati teda rõõmuga. Kuusk ise aga oli üliõnnelik. Ja kui siis kuuse juuresolekul räägiti Jeesusest Kristusest, tõelisest Elupuust, ja lapsed särasilmil laulsid jõululaule, siis hoovas kuusepuust nägematut vürtsikat kuuselõhna, mis ta südamest tuli ja öelda tahtis: "Kõike seda olen ma ammugi teadnud ning sellest ammugi rõõmustlenud."

See kõigeparem.

(Jõulujutustus)

Oli videvik, Emand Ziegler pani oma näputöö, mis kallal ta ametis olnud, käest. See pidi ta mehele jõulukingitus olema. Ehk ta küll alati rongi peal ametis oli ja terved päevad kodust ära, pidi naine ometi tähele panema, et õigel ajal oma töödega valmis saada, sest tal oli kaks last, kes vara hommikust õhtu hiljani ema vajasid.

Ka praegu tuli vanem neist, Ernst, ema juurde küsimusega: "Ema, millal tuleb jõululaps: Sa ütled ikka varsti, varsti, millal see ometi on?"

"Jah, millal tuleb ta ometi," lisas ka kahe-aastane Elisabeth venna küsimisele juurde.

"Ma tahan teile ütelda: siis kui teie laulu "Oh lapsuksed, tulge." ilusasti olete ära õppinud. Sellepärast õppige nüüd hoolega."

"Ema, kas ma seda siis veel ei oska?" küsis Ernst. Ja et seda tõendada, algas ta valju häälega laulu laulmist.

Sisse astus suur kogu. Mundrinööbid olid pimeneva videviku käes siiski näha.

"Tere õhtust, emand Ziegler," ütles sügav hääl, millel iseäralik värisev kõla oli.

"Ah see olete teie, härra Braun? Vabandage, meie istume veel pimedas. Ma toon kohe lambi."

"Oh, laske olla," ütles härra Braun ja oli näha, et tal oli raske sõnu leida. "Mul on teile ainult teade anda. Nimelt, raudteel..."

"Jah, ta on haavatud, raskesti haavatud! Ta tahtis rongi kokkupõrkamisel pealt maha hüpata ja kaotas oma mõlemad jalad."

Vaikus valitses mõni silmapilk toas. Siis ütles emand Ziegler kõlatult: "Härra Braun, ütelge mulle tõtt, kas mu mees on surnud?"

"Jah, ta on surnud. Ta elas ainult paar minutit. Ta ütles veel: "Mu vaene naine" ja siis "Issand, Jeesus, ma tulen."

See on hea, ma tänan teid, härra Braun. Kas te hoolitsete selle eest, et surnukeha siia tuuakse?"

"Ema, emal" hüüdsid Ernst ja Elisabeth, aga ema ei kuulnud neid. Seal hakkasid nad kibedasti nutma.

Emand Erdman, kes teiselpool koridori elas, kuulis laste nuttu ja tuli tasakesi tuppa, kuna ta koputamise peale ei vastatud. Ta pani lambi põlema ja hoolitses minestanud naise eest.

Oli hilja õhtu. Lapsed oli naabri emand voodisse pannud. Liigutamata istus emand Ziegler oma mehe sumukeha juures, kes talle puusärgis oli majja kantud. Ta rikutud kehaosa oli vaibaga kaetud kuni rinnuni.

Emand Ziegler oli käed risti pannud, aga ta ei palunud. Vahete-vahel tõstis ta oma silmad üles, kuid mitte nende mägede poole, kust abi tuleb.

Ta oli Jumala peale vihane. "Miks lasksid Sa seda sündida? Lastelt isa ära võtta! Niiviisi perekonda õnnetuks teha! Kas see on armastus? Ma tänan niisuguse armastuse eest."

Ja siis mõtles ta raudteevahi peale, kes roopaid ei olnud õieti seadnud, nii et selle läbi õnnetus tuli. Ta soovis talle hirmsaid nuhtlusi, ilma et oleks mõelnud, kui raskesti teda juba tema süü rõhus.

Emand Ziegler oli end kristlikuks naisterahvaks pidanud. Seda elavat õnnistuse tunnistust aga, mis ta mehel olnud, ei olnud tal mitte. See oligi ainuke asi, mis nende muidu nii õnnelikku abielu tumestas.

Kui sagedasti oli ta mees palunud: "Grete, sa pead ümber pöörama." aga alati oli ta haavunult vastanud: "Kas ma siis nii paha olen, et ma ümber pöörama pean? Kas ma ei täida oma kohust? Kas võib keegi minust midagi paha öelda?" Siis oli mees ohates vaikinud.

Naine tõusis püsti. Need meeldetuletused ei andnud talle rahu. Siin oli ta alatud jõulukingitus. See oli padi pealkirjaga: "Ainult veerand tunnike!" Oh, ta ei ärka iial enam!

Pisarate hoog voolas ta põlevaist silmist selle mõtte juures: ei ärka enam iial!

Kui nutt hoogsamaks läks, mõtles ta edasi: ometi tõuseb ta kord üles. Ta rääkis nii võidurikkalt sellest alati. Ja kuidas oli see viimane ütlus, mis ta enne surma oli öelnud. Mis härra Braun oli öelnud: "Mu vaene naine... Jah, Issand Jeesus, ma tulen!" Nüüd oli ta tulnud. Nüüd oli ta taevas. Aga tema? Jah, mees oli õieti öelnud, ta oli "vaene naine:" Nii noor alles ja juba lesk. Nii õnnelik kodu ja nüüd kõik otsas. Kuidas pidi ta oma väikestega ära elama, abiraha oli ju nii väike. Ja ikka pimedamaks läks sees.

Ja jälle tuli see nurisev küsimine: "Miks pidi just minule see juhtuma? Millega olen ma seda ära teeninud?"

Teisel päeval tuli jutlustaja. Ta oli surnut hästi tundnud ja kui venda Issandas armas tanud.

Armas emand Ziegler, ma tahtsin teile midagi jutustada. Kui teie mees eile tööle läks, läksime ühte teed. Ma küsisin, kuidas ta käsi käib. Ma usun teie kuulete hea meelega iga sõna, mis teie mees eile rääkis... Nii, küsisin siis ta käekäigu järele. Ah, ütles ta, mul läheb hästi, kui ainult mu armas naine seda üht asja, mis tarvis, kätte saanud oleks! Teie ei usu, kui raskesti see on mu südame peal, et mu naine ei ole päästetud. Ta on muidu igatpidi eeskujulik naine, aga selles asjas ei püüa ta sugugi. Kõik mu rääkimine ja palumine on ilmaaegu. Ma karddn, et Issand temaga kõvasti rääkima peab ja sügavaid teesid minema, enne kui ta end Temale annab. Mul on nõnikord tunne, kui ei jääks ma kauaks siia oma pere juurde, mis saab temast siis, kui tal Õnnistegijat ei ole? Aga ma ei taha kurta, vaid ikka edasi paluda ja uskuda. Peale selle jätsime jumalaga ja läksime teine teist teed. See oli viimast korda.

Sel ajal kui jutlustaja rääkis, nuuksus emand Ziegler kord valjemini, kord tasemini oma tasurätikusse.

Jutlustaja rääkis edasi: "Vaadake, emand Ziegler, niiviisi oli teie õndsal mehel mure teie õnnistuse pärast. On aga veel keegi teine, kellel veel suurem mure sellepärast on. See on Issand Jeesus, teie Õnnistegija. Ta valas oma vere teie eest ja ta kutsub teid: "Tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete, ma tahan teile hingamise saata." Uskuge teda, üsna tõesti. Ta laseb sellest nutukülvist rõõmaa lõikuse tulla."

Naine vaatas jutlustaja peale, kuid näha oli, et need sõnad ei olnud mõjunud.

"Kuidas võib sellest rõõmus lõikus tulla?" küsis ta kõvasti, "kui kõik õnn kildudeks on. Kuidas võite te nii rääkida?"

"Armas emand Ziegler, teie teate ometi, et nendele, kes Jumalat armastavad, kõik heaks tulema peab. Kas teie sellest täna aru saate, või mitte, see ei tähenda midagi. Aga et teie sellest ükskord aru saate, et see raske õnnetus teile õnnistuseks tuleb, seda usun ja tean ma ka. Teie armsa mehe palved ei jää kuulmata."

"Armas emand Ziegler, ma pean täna minema. Aga enne tahaks ma teiega ühes palvetada, eks ole nii?" Ilma et vastust ära oodanud, laskus jutlustaja põlvili. Emand Ziegier jäi liikumatult toolile istuma.

Majas valitses vaikus, kõik näis nii tühi olevat. Nii kaua kui veel puusärk majas oli, kui ta oma surnu juurde minna ja talle armastuse sõnu öelda võis, ei tundunud ta valu nii raske kanda. Aga peale seda. kui surnu oli välja kantud, kui sugulased ja tuttavad ära läinud, oli raske valu rahutuse asemele asunud.

"Ema, kui isa nüüd Jõululapse juures taevas on, siis ei tule ta vist küll meile. Ta jääb taevasse isa juurde?"

"Ole vakka," käskis Ernst. Ja siis küsis ta ise: "Ema, ega jõululaps kurbade inimeste juurde tule, eks?"

Ema katsub enesest võitu saada ja ütleb: "Ometi tuleb ta ka kurbade inimest juurde."

Lapsed laulavad. Kuidas see emale südamesse lõikab. Ta läheb magamistuppa ja surub rätiku suu ja silmade ette, et ta nuuksumine kuuldavale ei tuleks, mis ta rinda ähvardab lõhestada.

"Sa ei tohi nutta," ütleb ta ja paitab ema rippulastud käsi. "Jõululaps tuleb ju ka kurbade inimeste juurde. Ta tuleb ju ka sinu juurde. Siis pole ju nutta tarvis."

On hiline õhtu. Emand Ziegler istub raamatu taga ja loeb. See koht, mida ta loeb on 51. laul. Kui sagedasti oli ta mees teda palunud temaga ühes põlvedel palvetada, ta oli seda aga ikka tagasi läkanud.

Jõululaps tuleb ka kurbadele inimestele. Jah, Õnnistegija tuleb eriti hea meelega nende juurde, kes rõhutud ja kurvad on...

"Kas ma küll kiikhobuse peaksin saama?" küsib Ernst, aga Elisabeth ei tea talle vastata. Kõik tema mõtted on "uue Marta" juures, mida ta endale nii palavalt on igatsenud.

"Viimaks läheb elutoa uks lahti ja heleda häälega laulab ema: "Oh lapsuksed, tulge."

Seal seisab hiilgav jõulupuu. Ja seal on ka kiikhobune, mida surnud isa ise oma pojale on muretsenud, ja "uus Marta" on ka seal, isegi vankris!

Valju hõiskamisega tahavad lapsed oma asjade juurde tormata, aga ema hoiab neid tagasi, "Pidage, lapsed, mis ütles isa ikka, kui teie nii toidu peale tormasite?"

"Enne paluda!" ütles Ernst järelmõteldes. Aga lapseliku avalikkusega lisab ta juurde: "Aga sa ei või ju paluda, ema. Sa ei tahtnud ju iial."

Aga lapsed näevad, et ema juba on põlvili, nii kuidas nad sagieli isa olid näinud tegevat.

Nad põlvitasid tema kõrvale. Ja ema palvetab. Tänu ja kiitus "ärarääkimata kingituse" eest, mida Jumal Jeesuse sees maailmale andnud. Südamlikult palub ta laste eest, kes tema õnn ja rõõm on. Täielikust tänulikust südamest voolab see palve...

Kui lapsed oma asjad kätte on saanud ja esimene rõõmutuhin möödas on, tuleb Ernst ema juurde ja ütleb: "See oli aga ilus, ema."

Esimene jõulupuu

I Metsamehe kutse.

Moselle jõe kallastel laiusid laiad lumega kaetud aasad. Kõikjal ümberringi oli eriliselt vaikne. Oli näha Pfalseli kloostri müüre.

Vanad õed - kloostriülem, diakonid, uksehoidjad jne. olid askeldanud terve päeva. Suures köögis tehti ettevalmistusi külaliste vastuvõtuks.

Nooremad õed, konvendi õpilased, loobusid sel päeval oma õpingutest ja liikusid väikeste salkadena koridoris, tasakesi sosistades ja vesteldes. See ei olnud päev igavateks ülesanneteks, ei olnud päev gramatika ega aritmeetika jaoks.

Oli püha. Keegi kuulus külaline pidi tulema konventi. See oli Vinfried - suur jutlustaja ja õpetlane. Ta oli isegi kirjutanud ladinakeelse gramatika ja ei saanud magada raamatuta padja all. Ent eelkõige oli ta suur ja julge rändur. Ta oli lahkunud oma kodust ja maha jätnud oma mõisa Vessexis. Teda rahuldas vaid jutlustamine paganatele.

Juba aastaid oli ta rännanud mööda metsi ja soid. Kunagi ei rahuldanud teda kerge elu ja mugavus. Ta armastas ületada raskusi ja ohte.

Mis mees see oli? Ta nägu oli veel noor, nahk sile ja pronksivärvi. Tema hallid silmad välkusid kui ta rääkis seiklustest ja valepreestritest, nende ebaõigetest tegudest kellega tal võidelda tuli.

Millest ta jutlustas tollel päeval? Väikesed noviitsid olid kogunenud ta ümber ja kuulasid teda osalt hirmuga, osalt naudinguga. Ta kõneles pikkadest rännakutest maal ja merel, huntidest ja karudest, kohutavatest lumetormidest, pimedatest öödest üksikus metsas, paganete altaritest oma jumalatele ja nõidadest ja vaevu pääsemisest rändmetsaliste röövjõukudest.

Päev täis elevust hakkas lõpule jõudma. Saabus õhtusöögi tund. Kloostri elanikud kogunesid refektooriumi /söögisaali/.

Poodiumil istus abtiss Abbula, kuningas Dagvberti tütar. Tema paremal käel istus auväärt külaline ja vasemal tema pojapoeg prints Gregor. Kloostri seaduseks oli, et alul istutakse täiesti vaikselt laua ääres, siis keegi loeb valjusti ja teised kuulavad. Abtissi pojapoeg pidi lugema. Ta luges Efesuse kirjast milles kirjeldatakse kristlaste ettevalmistamist kuulsusrikkaks võitluseks.

"Kindlasti," vastas poiss, "ma tean seda peaaegu peast." Ja ta hakkas seda peast kordama, et näidata oma osavast. Aga Vinfried peatas teda ja ütles:

"Mitte nii. Seda ma ei mõelnud. Kui me palume, siis me räägime Jumalaga, kui meie loeme, siis on Jumal see, kes meiega kõneleb. Räägi sellest veel kord oma emakeeles, et kõik võiksid aru saada."

Poiss kõhkles, punastas, kogeles. Siis tuli ta Vinfreidi juurde ja palus, et tema loeks. Grigor ütles: "Ma ei saa aru selle tähendusest. Ma tean, mis on religioon, tunnen usu doktriine, preestrite ja nunnade elu kloostrites jne. Kõik see huvitab mind vähe. Ma tean ka võitlemisest, sõduritest ja kangelastest ning tunnen selle vastu palju rohkem huvi. Aga ma ei mõista, miks on vaja vaimulikul relva pühaliku talituse juures?"

Teised tõusid ja läksid õhtupalvusele. Vinfried, poiss ja vanaema jäid kolmekesi. Vinfried hakkas talle lähemalt seletama tähendamissõna sõdurist. Ta kõneles võitlemise vajadusest oma minaga, pimeduse jõududega. Mida tähendab usk täna, Rahuvürsti sünnipäeval, nendele, kes on kutsutud selleks, et võidelda ja võita maailm Kristusele. See tähendab võitlemist, et meie Issandal oleks sissepääs kõikjale. Ta kutsub Gregorit üles olema tugev Issandas.

Poisi silmad särasid. Ta pöördus vanaema poole. Vanaema aga väitis, et tal on teda vaja, poisil on külm metsas, pole alati süüa jne. Vinfried toetudes piiblisalmile ütles, et ta pole kuulnud, et õige oleks nälga jäänud. Vanaemal polnud muud öelda, kui et tal pole hobust anda. Gregor vastas sellele: "Vanaemake, kui sa ei taha mulle anda hobust, siis lähen ma selle Jumalamehega jalgsi.

II Teerada läbi metsa

Oli möödunud kaks aastat sellest jõuluõhtust Pfaxteli kloostris. Väike palverändurite rühm liikus põhja poole läbi suure metsa Kesk-Saksamaa mägestikus. Rühma juhina sammus Vinfried. Ainus ehe tema rinnal oli piiskopirist. Tal oli tugev kepp käes, mille ots oli kujundatud ristikujuliseks.

Pikad rännakud olid tugevdanud tema liikmeid ja muutnud ta laiaõlalisemaks. Tema kuub ja müts olid hundinahast ja ta kandis õlal läikiva teraga kirvest. Temast oli saanud tugev metsamees.

Nende järel liikusid paar voorimeest, kes juhtisid kelku. Kelk oli koormatud igasuguse vajaliku kraamiga, mida vedasid kaks karvast tokerdanud hobust. Viimaseks tuli "tagala" valvur, relvastatud noolte ja viskodaga. Sel ajal polnud sugugi lihtne läbida Euroopat jalgsi. Suurtes soodes pidasid jahti hundid, metsatihnikutes ilvesed ja metssead. Kaljustel käikudel luurasid karud, sest nad polnud veel õppinud inimest kartma. Metsades elasid aga ka igasugused lindprii-inimesed, kurjategijad jne. Palverändur, kes tahtis Tiibeti äärest jõuda Rheini kallastele pidi liikuma kas suure saatjaskonnaga või usaldama end täjelikult Jumala hoolde. Rändurid olid piiratud ja ümbritsenud suurtest puudest: kased, kuused, männid, tammed, pajud jne. Läbi selle puude rägastiku viis vaid kitsas tee - Rooma tee. Piki seda rada liikusid rändurid suure vaevaga läbi sügavate hangede.

Palverändurite samme polnud kuulda, aga kelgud kriuksusid kuival lumel. Kuulda oli ka hobuste lõõtsutamist. Päike vajus puude taha. Pimedus saabus kiiresti.

Gregor tunneb, et ta on väsinud ja sooviks puhkama jääda. Vinfried aga naeratab ja ütleb:

"Ei mu poeg Gregori. Ma ei kavatse säästa su jalgu. Tõmba aga vöö rohkem pingule ja raiu ära puu, mis on kukkunud põiki üle tee, et me saaksime edasi liikuda, sest meie laagripaik pole siin."

Noored kuulasid teda ja varsti oli puu teelt kõrvaldatud, ning nad võisid jätkata rännakut kuuvalgel.

Mõne aja pärast hakkas tee avarduma. Tuli nähtavale maju. Eemal oli näha suuremat, paljude kõrvalehitustega ja aiaga piiratud maja, mille taga koerad vihaselt haukusid. Siit edasi kulges tee jälle läbi tihniku, jõudes välja metsalagentikule. Siis jälle väikesele mäekingule hiigla tammega.

"Siin on äikese-tamm; ja siin peab Kristuse rist purustama ebajumala Thori vasara."

III Äikese ja sõja jumala Thori tamme vari.

Veel rippusid närbunud lehed vana tamme okstel. Tormid ja pakased olid hävitanud sügisese puna nendes. Täna õhtul olid aga need räbaldunud lehtede jäänused taas punased. Punased tulekeeled ja sädemete fontään tõusid õhku.

Tuli polnud nähtav Vinfriedile ja tema kaaslastele. Suur hulk inimesi oli kogunenud poolringis puu ümber seljaga metsalagentiku poole, näod tamme suunas.

"See on suguharu koosolek," ütles üks metsameestest, "ma kuulsin sellest kolm päeva tagasi, kui me möödusime ühest külast. Nad ohverdavad sõjajumalale, joovad verd ja söövad hobuseliha, et saada tugevaks. Meie oleme hukkunud, kui meie läheneme nendele. Vähemalt peame peitma risti, kui tahame pääseda surmast."

"Ärge varjake mingit risti," hüüdis Vinfried tõstes oma keppi, "sest ma olen tulnud, et näidata tema tugevust pimedale rahvale.

Tema korralduse peale jätsid nad kelgu metsaservale ja kaks meest jäid valvama. Teised liikusid üle lagendiku. Nad lähenesid märkamatult.

Kiiresti ja üheainsa liigutusega pöördusid tuhanded silmad kõneleja poole. Poolring avanes keskelt. Vinfried oma saatjatega sisenes. Pärast ring sulges jälle.

Kui nad ringi vaatasid nägid nad, et nii mehed, naised kui lapsed olid kõik valges. Ka nende näod olid ahastusest ja hirmust valged.

Vana preester Hunsad seisis surmkahvatu näoga tule poole ja liikus tasakesi, et vastu võtta külalisi.

"Kes teie olete? Kust teie tulete ja mida teie otsite?" Ta hääl kõlas summutatult.

"Olen Inglismaalt ja teie sugulane. Toon teile tervituse sellelt maalt ja läkituse kõikide Isalt, kelle teener ma olen!" ütles Vinfried.

"Tervist, tervist sugulane," ütles Hunsad, "kuid olgem vait, sest see, mis siin toimub on liiga kõrge, et edasi lükata ja vaadata ning peab olema enne tehtud, kui kuu tõuseb kõrgele. Või on sul mingi märk jumalatelt? Oskad sa imetegusid teha?"

"Ei neid ma ei oska. Taevaisa pole mulle andnud sellist võimu. Olen tavaline inimene."

"Tavaline inimene ole vait!" ütles Hunsad pilkavalt, "ja jälgi, mida jumalad on käskinud meid teha. Tänane öö on päikesejumala Baldur Ilusa surmaöö. Täna öösel suur Thor, sõja ja äikese jumal, kellele see tamm on püstitatud, on kurb Balduri surma pärast ja vihane inimestele, sest nad on teda hüljanud.

Kaua ei ole midagi tema altarile pandud, kaua pole toidetud pühapuu juuri verega. Sellepärast ta lehed on närbunud. Sellepärast lõikus on ebaõnnestanud, viletsus on asunud meie elamutesse, metssiga on tapnud küti jne? Ümber tamme olev rahvahulk tunnistas selle õigeks. Lauldakse. Järgneb vaikus.

Vana preester seisis hetkeks vaikselt. Siis ta hakkas uuesti kõnelema. Me peame ohverdama verd, mis tooks uut elu sellesse pühasse puusse. Thor nõuab kallimat andi. Nende sõnadega lähenes ta lastele, kes seisid ja silmitsesid tuld. Nad ei märganud preestri lähenemist. Preestri käsi langes poisile, kes oli nagu päikesekiir, sale ja vilgas, pruunide silmadega ja naeratus huultel.

"Siin on see väljavalitu, pealiku vanim poeg, inimeste lemmik," ütles vana mees.

"Kas sa ei tahaks minna Vakhallasse, kus elavad kangelased koos jumalatega ja viia sõnum Thorile?"

Poisi isa hingas sügavalt ja toetus nii tugevasti oma oda käepidemele, et see naksus. Sügav ohe läbis rahvahulka. Keegi peale preestri ei rääkinud. Ta viis lapse suure kivi juurde tule ääres. Andis talle oma vibu ja oda. Ta sidus lapse silmad kinni valge riidega ja palus teda põlvitada kivi kõrvale näoga ida suunas. Vaatlejate lai ring tõmbus koomale. Vinfried liikus käratult lähemale, kuni ta seisis üsna preestri selja taga.

Vana mees kummardus, et tõsta musta kivist vasarat maast -Thori pühitsetud vasarat. Kogudes kõik oma jõu ta viskas selle õhku. Hetkeks vasar nagu seisis lapse pea kohal õhus, et saada tasakaalu ja siis allapoole maha langeda.

Vinfriedi raske kaepp hoidis ära kivi kukkumise lapse pähe. Kivi kukkus purustavalt altari servale. Hirmu- ja rõõmukisa kuuldus rahvahulgast. Tamme oksad värisesid. Oli näha kuidas lapse ema kaelustas oma poega ja nende kohal altari kivil seisis Vinfried, kelle nagu hiilgas nagu inglil.

IV Puu raiumine.

Vinfriedi julge tegu ajas segamini rahvahulga mõtted. Inimesed ei teadnud, mida teha, kuidas otsustada. Kas pidada võõra vahelesegamist jumalate solvamiseks või tervitada teda kui oma lemmikprintsi päästjat.

Mõned arvasid, et tuleb jätkata ohverdamise talitust, kuid poiss ei tohi surra.

Tema asemale tuleb ohverdada sugukonna pealiku parim hobune. Pühad puud armastavad hobuse verd. Teised aga arvasid, et võõras tuleb kinni võtta ja tema peab maksma julge ärrituse eest oma eluga.

Lõpuks võttis sõna sugukonna pealik Gundhar ja ütles: "Kuna kokkulepele ei jõuta, siis las kõneleb võõras ise mida teha. Las ta ütleb otsuse selle kohta kas ta peab surema või mitte."

Vinfried astus kõrgemale altarile, rullis lahti pergamendi ja hakkas ette lugema Rooma piiskopi kirja.

"Meie saatsime teie juurde meie venna Bonifase ja oleme määranud teda teie piiskopiks, et ta võiks teile õpetada õiget usku ja ristida teid. Juhtida teid eksiteedelt lunastusteedele. Ärge kummardage ebajumalaid ega ohverdage veriseid ohvreid, vaid tehke nii nagu vend Borifase teid käsib. Ehitage temale maja, et ta võiks elada teie hulgas ja kirik, kus teie võiksite paluda elavat Jumalat, kõikvõimsat Taevakuningat."

"Ütle meile," rääkis Gundvar, "mida meie suguharud, kes elavad metsas, peame tegema täna õhtul?"

"Mitte tilka verd ei pea voolama täna õhtul. Peab kaduma puu suur vari, mis varjab taevavalgust, sest täna on Kristusel sünnipäev kes on Taevaisa Poeg ja inimkonna Päästja. Thor, keda teie asjatult hüüate, on surnud jumal. Kas teie tahate teenida abitut jumalat? Vaadake, mu vennad, teie nimetate seda puud tema tammeks. Kas ta elab siin? Kas ta kaitseb teid?"

Hunrad tõstis oma pea ja hüüdis: "Thor, võta vastu kättemaks!" Vinfried ja Gregor võtsid kiiresti kirved ja asusid tamme maha raiuma. Varsti värises ja õõtsus hiigeltüvi ning langes maha.

Vinfried laskis oma kirve langeda, langetas pea Kõigekõrgema ees ning pöördus siis inimeste poole. "Siin on puit teie uue hoone jaoks. Sellele kohale peab kerkima kabel elavale Jumalale ja Püha Peetrusele." Ja siis silmates üht noort kuuske, ta ütles: "Siin on puu verejäljeta ja see peab olema teie uue palvuse märgiks. Nimetagem seda puud Kristuslapse puuks. Viigem see sugukonna pealiku saali. Pidagem oma pidustusi kodus ja mitte enam metsas. Arvan, et see päev pole enam kaugel, mil igas kodus Saksamaal lapsed kogunevad ümber rohelise kuuse et pühitseda Kristuse sündi.

Nii nad viisid väikese kuuse rõõmsas rongikäigus metsalagendiku servale. Seal pandi kuusk kelgule ja siirduti Gundhari maja poole. Kuusk asetati keset saali. Okstel süüdati tuled. Lapsed asusid ringi ümber kuuse ja imetlesid magusat lõhna.

Vinfried seisis Gundhari tooli kõrval ja rääkis Betlema sündmusest, lapsest sõimes, karjastest, inglitest ja nende laulust.

Aga Bernhard ema süles muutus rahutuks, kui jutlustamine venis ja hakkas sosistama emale:

"Ema, miks sa hüüatasid nii valjusti, kui preester tahtis mind Valhallasse saata?"

Poiss kuulas sõna. Ta oli unine, aga kuulis siiski Vinfriedi sõnu inglitest. Äkki ta sosistas taas emale, kuid vaikselt:

Mõned ütlevad, et see oli õige. Teised aga väidavad, et Gregor ja tema kaaslased laulsid jõululaulu: "Au olgu Jumalale kõrges..."

Legend kristusroosist

Röövliema, kes elutses röövlikoopas sügaval Göingi metsas, läks välja kerjuskäigule alla madalmaale. Röövel-isa oli lindprii mees, kelle seadus oli neetinud metsa külge, mille piiridest ta ei tohtinud välja tulla. Ta pidi leppima sellega, et varitses teekäijaid, kes julgesid metsa tulla. Kuid Göingi metsas ei kohata ohtrasti reisijaid. Kui juhtus, et röövel-isal mõnel nädalal mingit "lõikust" ei olnud, siis võttis röövliema kätte ja läks omakorda rännakule. Ta võttis oma viis last ka kaasa. Need olid riietatud loomanaha räbalaisse, neil olid jalas puukingad ja turjal kott, nii pikk nagu laps ise. Kui röövliema kuski uksest sisse astus ei juletud talle keelda seda, mida ta nõudis, sest teati, et ta ei kohku tagasi tulemast järgmisel ööl uuesti ja pistmast põlema maja. Röövliema ja ta lapsed olid hullemad kui hundikari.

Talust tallu käis röövlipere kerjates ja jõudis ühel ilusal päeval otsaga Övedi kloostrisse. Naine helistas kloostri väravakella ja nõudis midagi toidupoolist. Väravavaht avas väikese luuk-akna ja ulatas talle kuus ümarikku leivapätsi. Sel ajal olid lapsed noorte koertena nuuskinud õuel ringi. Nüüd tuli üks neist joostes ja tõmbas ema seelikust märgiks, et ta oli leidnud midagi vaatamisväärilist. Röövliema läks kohe lapsega kaasa.

Kloostrit ümbritses kõrge ja tugev müür, kuid poiss oli leidnud väikese praokil tagaukse. Kohe astuti kõhklemata ja kelleltki luba küsimata sisse, nagu see neil viisiks.

Aga Övedi kloostrit valitses tol ajal abt Johannes, kes oli suur loodusesõber. Ta oli kloostrimüüri varju istutanud kauni lilleaia ja sinna tungis nüüd sisse röövliema oma perega.

Esimesel hetkel oli ta nii üllatunud, et jäi liikumatult paigale seisma. Oli kesksuvi ja abt Johannese aed oli nii rohkesti täis lilli, et silmade ees siniselt, punaselt ja kollaselt kirendama lõi, kui vaatasid sellesse lillemerre. Aga peagi ilmus röövliema näole pilkav muhelus ja ta hakkas kitsast kollendavat teerada mööda alla minema.

Aias töötas munk, aednikuabi ja kitkus umbrohtu. Tema see oligi, kes müüriukse pooleldi lahti jätnud, et hõlpsam oleks umbrohtu visata müüri tagusesse prügiauku.

Kui ta röövli ema oma viie jõmpsikaga nägi sisse astuvat, tormas ta neile vastu ja käskis jalamaid aiast lahkuda. Aga kerjuseit läks edasi, nagu poleks ta midagi kuulnud. Ta silmad vaatasid üles-alla, kord jäi ta sirgeid, valgeid liiliaid vahtima, siis jälle kaunist ronitaime, mis oli vallutanud kõrge kloostrimüüri. Ta sammus munga keelust hoolimata kõigi oma lastega roosipeenarde vahel, vaatles hortensiaid ja caprifooliumi, mis kandis punakaskullakaid õiekobaraid.

Siis ei leidnud munk muud nõu kui joosta kloostrisse ja kutsuda abi. Kahe tugeva mungaga tuli ta tagasi. Röövlieit näis taipavat, et asi halvasti läheb. Ta seadis enese toekalt teele seisma ja kukkus kisendama, et ta võib jääda siia aeda nii kauaks kui tahab. Kui mehed püüdsid teda välja tõugata, siis karjus, kriimustas ja hammustas ta munki, ja sama tegid lapsedki.

Mehed nägid, et midagi ei aita ja läksid abt Johannest otsima. Ta oli juba kuulnud aiast kostuvat kisa ja küsis, milles on asi. Mehed rääkisid asja ära ja abt Johannes laitis neid vägivalla tarvitamise pärast. Ta võttis kaasa ühe noorema venna ja läks aeda.

Aias kõndis röövlieit endiselt peenarde vahel. Ta vaatles lilli, justkui oleksid need talle vanad tuttavad. Mõnedele ta naeratas ja teiste üle raputas pead.

Abtile meeldis röövlieit sellisena. Ta astus eide juurde ja küsis lahkelt, kas aed talle meeldib.

Lõksu ja pealetungi vastu valmina pööris röövlieit järsku abti poole, aga kui ta abti valgeid juukseid ja küürus selga nägi, siis vastas ta üsna taltsalt: "Kui ma aeda esimeseks nägin, siis paistis mulle, et ma pole ilmaski miskit ilusamat näinud, aga nüüd tean ma, et seda ei saa võrrelda ühe teise aiaga, mida ma tunnen. Kui keegi teist seda aeda näeks, mida mina mõtlen, siis kitkuksite välja viimase kui lille, mis siin kasvab ja viskaksite umbrohu hulka."

Aednikuabi hakkas pilkavalt naerma. "Sa lobised niisama, et meid aga ärritada" hüüdis ta, "küll see võib jah olla ilus aed, mis sa endale oled rajanud Göingi metsa kuuskede ja kadakate alla." Röövliema läks näost punaseks viha pärast, et teda ei tahetud uskuda ja hüüdis valjusti: "Teie, pühad mehed, peaksite küll teadma, et määratu Göingi mets igal jõuluööl muutub iluaiaks, et pühitseda meie Issanda ja õnnistegija sündimistundi. Meie, kes elame metsas, oleme seda igal aastal näinud oma silmaga! Seal on nii kauneid lilli, et ükski käsi ei tõuseks neid murdma."

Seda kuuldes naeris noor munk veel valjemini: "Küll on sul kerge seista siin ja hoobelda! Aga mina ei usu eladeski, et loodus Kristuse sündimistundi niisugusel kohal pühitseb kus nii patused inimesed elavad nagu sina ja röövli-isa."

Abt Johannes aga oli juba oma lapsepõlves kuulnud rahvast rääkivat, et mets jõuluööl riietub pidurüüsse. Ta oli sagedasti igatsenud seda näha. Hüüd hakkas ta röövliema paluma, et see teda lubaks jõuluööl röövlikoopasse tulla. Kui ta aga ühe oma lastest saadaks talle teed näitama, siis sõidaks ta üksinda metsa ja iialgi ei annaks ta röövliperet ära, vaid tasuks nii rikkalikult, kui see talle iganes võimalik.

Esialgu puikles röövlieit vastu. Lõpuks ta siiski nõustus. "Aga ainult ühe saatja tohid sa kaasa võtta" määras ta. "Ning sa ei tohi meile ühtki lõksu seada, nii tõesti kui sa püha mees oled."

Seda tõotas abt Johannes, röövlieit jäi sellega rahule ja lahkus. Abt Johannes aga käskis mungal vaikida selle üle, mis siin kokku lepitud.

Siis aga juhtus, et peapiiskop Absalon läbisõidul Övedis peatus. Kui abt talle oma iluaeda näitas, tuli talle röövliema külaskäik meelde. Ta jutustas peapiiskopile röövliperest, kes nüüd juba aastaid metsas elutsenud ja palus piiskopilt röövli-isale vabastuskirja, et ta jälle võiks ausat elu alata inimeste hulgas. "Nagu lugu praegu on," jätkas abt Johannes, "kasvavad ta lapsed veel kurjemaiks roimareiks kui nende isa on, sest inimpõlgus ja vaen rikub nende südamed täiesti."

Ja siis jutustas abt Johannes piiskopile Göingi metsa jõuluööst. "Kui need röövlid nii halvad ei ole, et Issanda hiilgus neile ei võiks paista," ütles ta, "siis ei või nad küll nii langenud oli, et inimeste halastust neile ei peaks üles näidatama."

Peapiiskop vastas abt Johannesele: "Niipalju võin sulle küll lubada, et päeval, mil sa mulle saadad ühe lille Göingi metsa jõuluaiast, tahan ma sulle anda vabaduskirja kõigi kodutute eest, kelle eest sa mind iganes palud."

Abt Johannes tänas peapiiskoppi ta lahke lubaduse eest ja tõotas talle saata lille.

Abt Johannes viis oma tahtmise läbi ja järgmisel jõuluõhtul ei istunud ta mitte kodus Övedis, vaid oli teel Göingi metsa poole. Üks röövliema karustest poistest jooksis teed näidates ta eel, ja saatjaks oli tal sama sulane, kes tema aias röövliemaga oli kõnelnud.

Küladest läbi sõites nägid nad kõikjal jõuluettevalmistusi ja abt Johannes hakkas kiirusele manitsema, sest ta mõtles, et teda on ootamas suurim püha. Sulane aga lõi ikka enam kartma ja palus, et abt Johannes loobuks sellest hädaohtlikust ettevõttest ega annaks ennast vabatahtlikult röövlite kätte.

Pea lõppes madalik ja sünged metsad kerkisid esile. Tee läks üha halvemaks, ilm külmemaks ja lumi sügavamaks. Päikeseloojangul nägid nad järsku kaljuseina ja selles toorest puust tehtud ust. Nüüd taipas abt Johannes, et nad olid pärale jõudnud ja astus hobuse seljast maha.

Poiss tegi ukse lahti ja nad astusid lagedate kiviseintega kaljukoopasse. Keset põrandat põles lõke, selle veeres istus röövliema. Kuuseokstest ja samblast asemel magas röövli-isa. "Astuge sisse," kutsus röövliema, "ja tooge hobused ka sisse, et nad väljas ära ei lõpeks."

Abt Johannes astus nüüd julgesti sisse ja munk tuli kaheldes ta kannul. Kui vaene ja vilets siin oli! Lastekari magas paljal pühkimata põrandal sõõris katla ümber, mille seest nad olid söönud vedelat tanguputru.

Kuid röövliema oli sama uhke ja iseteadev nagu mõni rikas taluperenaine. "Istu aga siia tule juurde, abt Johannes, ja soojenda ennast," ütles ta, "ja kui sul teemoona kaasas on siis söö aga. Ja kui sa pikast sõidust väsinud oled, siis heida siia asemele pikali ja puhka. Ära karda, küll mina valvan ja äratan su õigeks ajaks, et sa võiksid näha seda, mille pärast siia oled ratsutanud.

Abt Johannes kuulas igati röövliema sõna ja tõi oma leivakoti välja. Aga ta oli nii väsinud, et vajus asemele ja uni sulges ta vanad silmad.

Mungale juhatati ka ase puhkamiseks, kuid ta ei tihanud magada, sest ta tahtis valvata röövlit, et see korraga ei hakkaks võrgutama abt Johannest. Kuid väsimus valdas temagi. Kui ta jälle ärkas, leidis ta abti tulepaistel röövliemaga jutlemas. Röövel istus pisut eemal. See oli kõrgekasvuline kõhn mees, kes vahtis süngelt ja kurvalt oma ette, istudes seljaga abt Johannese poole. Kui ta aga kuulis röövliema ja abt Johannest rääkimas jõulupühadest, siis pöördus röövel äkki abt Johannese poole ja hoidis rusika püsti, "Sa vilets munk, kas tulid sa siia selleks, et mu naist ja lapsi minu juurest ära meelitada?" Abt Johannes vaatas röövlile kartmatult silma ja ütles: "Minu soov on sulle peapiiskop Absalonilt vabaduskirja muretseda." Röövli suust kõlas vali ja tige naer, aga ta jäi varsti vaikseks ja lausus tasa: "Jah, kui ma saaksin vabaduskirja Absalonilt, siis tõotan, et ma kunagi ei võtaks enam kõige vähemat võõrast vara, kas vedelegu see või metsas maas."

Abt Johannese pealekäimisel astusid nad nüüd koopast välja, et vaadata, mis metsas sünnib. Oli kottpime öö ja paukuv pakane. Kuuldus ainult nagu kauget kellahelinat. Äkki välkus kummaline valguskiir läbi metsa. Pimedus muutus õrnaks aovalguseks.

Siis nägi abt Johannes, kuidas lumi metsa alt kadus ja maapind lõi haljendama. Sõnajalg sirutas oma võsud välja, otsad rullis nagu piiskopikepil. Puhkes kanarbik ja värihein. Samblakühmud kerkisid ja kevadlilled tärkasid pakatavate pungadega.

Abt Johannese süda peksis valjusti, nähes neid esimesi metsaärkamise imesid. Ja pisarad tungisid talle silma.

Nüüd läks uuesti hämaraks, nii et tuli kartus, et varjud uuesti võiksid võita valguse. Kuid kohe paiskus üle metsa uus valguse laine. Hakkas kostma ojakeste vulin ja koskede kohin. Pungad puudel lõid nii nobedasti lahti, nagu oleksid rohelised liblikad õhust okstele laskunud. Linnud lendlesid oksalt oksale. Mõned neist toredad sätendavpunased, kaelad kiirgamas kalliskividena.

Jälle valitses hetkeks vaikus, aga siis edenes ime uuesti. Võimas soe lõunatuul puhus ja lugematu hulk lõunamaiseid seemneid külvus metsa, hakates kohe idanema ja silmanähtavalt kasvama. Järgmine laine pani õitsema mustikad ja pohlad. Abt Johannes kummardus ja noppis ühe maasikaõie ja kuna ta sirgu tõusis, oli mari juba küpsenud. Kuused ja männid kattusid nii tihedalt tillukeste punaste käbidega, et puud helkisid nagu siidiehteis. Kogu maapind oli täis lilli, nii et see aina valendas, sinetas ja punetas. Ka loomad ärkasid. Emarebane tuli oma koopast välja, kari mustajalgseid poegi järel. Ta läks otse röövliema juurde ja surus enese ta põlvede vastu ja röövliema silitas teda ning kiitis iga ta poega üksikult. Röövlite lapsed kilkasid rõõmu pärast. Nad maiustasid metsamarjust, mis olid ju suured ja valminud. Üks neist mängis noorte jänestega, teine jooksis võidu varesepoegadega, kes pesast olid välja pugenud, enne kui neile lennusuled olid kasvanud, kolmas tõstis maast mao ja keris endale ümber kaela ja käe. Röövli-isa seisis väljas soo peal ja sõi kuldseid murakaid. Ta kõrvale tuli suur must karu. Röövli-isa laskis nipsu karu ninale ja ütles: "Jää sina sinna, kuhu sa kuulud, siin on minu koht." Karu pöördus ümber ja läks mõnusalt mõmisedes minema. Ikka uut sooja ja valgust aga voolas juurde ja põldudel hõljus õhus kollane õietolm. Mesilaspesa õõnsas tammes oli juba nii mett täis, et see tilkus alla mööda tüve. Tulid liblikad, nii suured nagu lendavad liiliad. Nüüd hakkasid õitsema ka võõramaised lilled. Metsamurul puhkesid nad, suured ja ilmekad nagu inimpalged.

Vahetpidamata voolas valgust ja abt Johannes tundis, et nüüd, kus maailma ilu on oma täiusele jõudnud, algab taeva au. Kõik jäi vaikseks. Õndsus oli lähenemas selline, mis südame põksumisegi seisma paneb. Pisarad veeresid, teadmata mispärast, hing igatses igavikku. Seal kuuldus kaugelt tasast kandleheli ja taevalikku laulu. Abt Johannes tõstis käed ja vajus põlvili. Ta nägu hiilgas harduses, kunagi poleks ta lootnud, et ta peaks juba siin maailmas tundma taeva õndsust ja kuulma ingleid laulmas jõululaule.

Aga abt Johannese kõrval seisis munk, ta saatja. Ka see nägi röövlimetsa täis haljaid lehti ja mahedaid lilli ja ta sai vihaseks, kui nägi, et ta ealeski ei suudaks luua sellist iluaeda. Ja ta ei suutnud mõista, miks Jumal nii suurt hiilgust pillub röövlinärudele, kes ometi on üle astunud Ta käskudest.

Sünged mõtted pesitsesid ta pähe: "Ei, see ei või tulla Jumalast, see on lummus, tulnud kuradi kurjast kavalusest. See on hingevaenlase võim, mis meid võlub nägema asju, mida pole olemaski."

Kaugelt kuuldus inglite kandlekõlin ja kostis nende laul. Nüüd olid inglihulgad nii lähedal, et abt Johannes nägi nende valguskujusid puude vahel helkivat. Ja munk nägi sama, kuid kaalus vaid, et see kõik sünnib seks, et usklikke tabada ja neid heita hukatusse.

Kogu aja olid linnud abt Johannese pea kohal lennelnud ja ta oli võinud neid oma käte vahele võtta. Mungast aga hoidusid linnud pelglikult eemale. Nüüd oli seal aga üks väike metstuvi. Kui see märkas, et inglid lähenevad, võttis ta kogu oma julguse kokku, lendas munga õlale ja surus oma peakese vastu ta põske. Ent munk, kes kurja kartis, lõi hirmutades käega metstuvi poole ja hüüdis kõigest hingest, nii et mets kaikus: "Kasi sa põrgusse, kust sa pärit oled!"

Juba olid inglid nii ligidal, et abt Johannes nende võimsate tiibade tekitatud tuult tundis, ja ta oli kummardunud maani, et tervitada neid. Aga kui munga suust kostsid kurjad sõnad, vaikis imeäkki inglite laul ja pühad külalised põgenesid. Samuti põgenes valgus ja soojus külmuse ja pimeduse eest, mis voogas inimhingest. Öövarjud laotusid taas üle maa, pakane tuli tagasi, taimed närbusid, loomad pagesid metsa, kosed kattusid jääga, lehed langesid puudelt nagu sahisev sügisvihm.

Abt Johannes tundis, kuis ta äsja õndsuses värisev süda nüüd väljendamatus valus kokku kiskus. Samal silmapilgul tuli talle meelde lill, mille ta piiskop Absalonile röövlite lunastuseks oli lubanud ja ta kummardus maast otsima lille. Aga ta tundis, kuidas muld ta sõrmede all külmus ja valge lumi tuli veeredes üle maapinna.

Siis kasvas ta südamevalu veel suuremaks. Ta ei jaksanud enam tõusta, vaid pidi jääma kummuli maa peale. Hiljem leidis röövlipere ta surnult lumevaibal lamamas.

Seal hakkas munk nutma ja kaebama, sest ta mõistis, et tema oli see, kes oli põhjustanud abt Johannese surma, kiskudes ta käest rõõmupeekri, mida ta janunes.

Aga kui abt Johannes alla Övedi kanti, leidsid surnupesijad, et ta oma paremas käes hoidis kõvasti midagi, millest ta pidi olema kinni haaranud oma surmatunnil. See oli paar valget taimesibulat ja munk, kes oli abt Johannest saatnud, istutas nad abti iluaia mulda.

Ta hoidis neid väga ja ootas terve aasta, et neist pidi tõusma lill. Aga möödusid kevad, suvi ja sügiski. Kui aga jõudis jõuluõhtu, valdas mälestus abt Johannesest munka nii võimsalt, et ta läks lumisesse aeda nutma. Ja vaata, kui ta jõudis sinna paika, kuhu oli istutanud lillesibulad, nägi ta, et neist olid tärganud lopsakad rohelised varred, mille tipus kollakad ja punased karikalehed, õiteks kollakas-rohekad õilmelehed hulga tolmukatega. Lehed olid täpilised, peopesasuurused, lopsakas-rohelised. See oli jahmatamapanev jõuluime.

Ja kõik mungad, kes nägid selle taime õitsemist jõuluööl, tunnistasid Jumala au ja uskusid Göingi metsa imet. Ning kuna suur ime oli sündinud, saatsid nad selle lille õisi piiskop Absalonile.

Kui nüüd sama munk piiskop Absaloni ette astus, ulatas ta talle lilled ja ütles: "Need saadab sulle abt Johannes, need on lilled, mis ta sulle Göingi metsa jõuluaiast lubas noppida."

Kui piiskop Absalon neid lilli nägi, mis pimedal talveööl maapinnast olid tõusnud, ja neid sõnu kuulis, kahvatas ta, nagu oleks ta kohanud kooljat. Mõne aja pärast ütles ta: "Abt Johannes on oma sõna ustavalt pidanud, nii tahan ka mina oma sõna pidada." Ja ta käskis vabaduskirja välja anda metsikule röövlile, kes oma noorest east saadik oli kodutuna pidanud asuma metsas. Ta andis kirja mungale ja see asus sellega teele. Kui munk esimesel jõulupühal astus sisse röövlikoopasse, tõttas röövel talle ülestõstetud kirvega vastu. "Ma tahan kõik mungad maha lüüa, nii palju kui teid seal on!" kisendas ta. "Sest teie pärast ei ehi end Göingi mets enam jõuluimega."

"See on küll ainuüksi minu süü," ütles munk, "ja selle eest olen ma valmis surema. Aga enne pean sulle tooma sõnumi abt Johanneselt." Ja ta andis röövlile piiskop Absaloni kirja, mis kuulutas, et röövel pole enam lindprii. "Siit peale võivad sina ja su lapsed veeta jõulupühi inimeste keskel, nagu see oli abt Johannese soov."

Siis jäi röövel tummalt ja kahvatunult seisma, aga röövliema kostis tema nimel: "Abt Johannes on oma sõna ustavalt pidanud, ja siis peab ka röövli-isa oma sõna."

Kui röövlipere oma koopast välja läks, asus munk sellesse elama, et tema südame kalkus talle andeks antaks üksildastes palvetes.

Keegi ei tohiks karmi sõna öelda selle kohta, kes kahetseb ja patust pöörab. Ja alles on veel taim, mille sibulad abt Johannes noppis ning selle õiekrooni on koondunud endise Göingi jõulumetsa öine hiilgus.

Kristusroosiks - jõuluroosiks nimetatakse seda lille, ja igal aastal jõulu ajal puhkevad ta õied mullapõuest nagu ei võiks ta iial ega ealeski unustada, et ta kord on suures jõuluaias õitsele ärganud.

Seda lille (Helleborus niger) kasvatatakse rohkesti Inglismaa aedades ja ka meil on viimastel aastatel teda näha.

Teile on täna sündinud Õnnistegija.

"Mu isade Jumal, halasta ja ära lase teda siin suures metsas hukkuda. Jehoova, ole mulle armuline ja ära tasu minu nooreea patte mu süütu lapsukese kätte. Ära lase mu silmavalgust jääs ja lumes surra. Jumal, kuidas on se juhtunud, et siia metsa ära eksisin, kust nii palju kordi olen läbi käinud. Mu isade Jumal, miks tahad Sa mind nuhelda. Ma olen ju kõigest jõust pidanud käske ja kõiki Su sulase Moosese seadusi. Juhata mind varsti koju, mu isade Jumal, sest muidu sureb mu kallike, mu lapselaps Saamuelike." - Hirmuga põlvitas 80-aastane kaubajuut Joosep Hartsi linnakesest lumes lamaja kõrval. Värisevate kätega tõstis ta umbes 10-aastase poisikese üles ja hõõrus ta otsaesist ja meelekohti lumega.

"Ah Tatte," ütles laps nõrgal häälel, "küll ma olen aga väsinud, millal jõuame koju, et võiksin voodisse heita?"

"Varsti, varsti oleme kodus, Saamuelike. Tule anna Tattele käsi ja tõuse üles, et võiksime edasi minna."

Poisike tegi katset üles tõusta, kuid vajus jõuetult tagasi. Vanake oli meelt heitmas. Kuid viivu mõtlemise järel tegi ta oma kraamikoti tühjaks ja asetas poisi hoolsalt sinna sisse. Armastus andis vanakesele kahekordse jõu. Parema käega keppi ja vasakuga oma kallist koormat hoides sammus ta läbi Hochwaldi metsa. Korraga nägi ta läbi pimeduse valgust vilkumas, mis uuel lootusega teda täitis ja nagu uut jõudu andis edasi tungimiseks. Väikest poisikest püüdis ta meelitustega üleval hoida, sest magamine väljas oleks olnud kahjulik.

"Saamuelike, kallis, ära jää magama, varsti oleme kodus. Kas sa ei rõõmusta selle üle?" "Ja Tatte, ma rõõmustan, aga ma olen nii väsinud," sosistas poiss kagu poolunes. "Kuule vanaisa, kuis kellad löövad! Kuule, kui ilusasti nad helisevad - täna on ju jõulud!"

Kohkudes kuulas vanake neid sõnu. "Mis sa räägid Saamuel, mida tead sina jõuludest - sina äravalitud rahva laps," - "Jõulud on nii ilusad. Ma tahaks ka jõulusid pühitseda," sosistas ta. Varsti peale seda uinus ta sügavasse unne ja vanake ei suutnud teda äratada.

Ärevas meeleolus sammus juut edasi. "Mis teab see laps jõuludest. Kus on ta neist kuulnud? Ehk on ta naabrilastega seltsides isade usust koguni võõrdunud? Joosep, sa oled pime olnud, et seda enne pole tähele pannud ja oled seda tarka poisikest ristiusuliste lastega mängida lasknud. Mu isade Jumal, hoia mu väikest posikest eksitamise eest, et temast kord kõva usupidaja ja ühtlasi äravalitud rahva laste õpetaja saaks."

Iseenesega juttu ajades oli ta lõpuks pika vaevanägemise järel valguse juurde jõudnud. Kuid ta pettumus oli suur, kui ta igatsetud kodulinnakese asemel väikest küla nägi. "Õige Jumal, olen ma tõesti vale teele sattunud. See on Bengi küla, kus keegi meie rahvast ei ela. Kuhu ma lähen?"

Raskesti isenesega võideldes seisis vanamees metsa ääres. Ühelt poolt hirm Kristuse pühade ees, teiselt poolt armastus lapse vastu võitlesid ta südames. Mida ta pidi tegema? Ikka raskemaks läks koorem ta seljas. Saamuel lamas meelemärkuseta põsed ja käed jääkülmad. Seda märgates sai siiski armastus lapselapse vastu võidu. Sügava ohkega sammus ta ristiinimeste külla. Ta polnud seal tundmata, sest oma kaubaga oli ta sealt mitugi korda läbi käinud. "Läheksin õige õpetaja majja," kõneles ta omaette. "Talupojad võib-olla naeravad vaest juuti, kuid õpetaja on tark ja hea mees. Tal on ehk halastust Iisraeli poja vastu. Mu isade Jumal, pööra minult kõik õnnetus! Lukusta mu kõrvad, et ma ei kuuleks, mis sinu vastu on. Pimesta mu silmad, et need ei näeks keelatud asju!"

Sel ajal valitses õpetaja Bartoldi majas rõõmus meeleolu. Väikesed 8- ja 10-aastased tütrekesed Anna ja Marta istusid toas ja laulsid vanu jõululaule. Õpetaja Partold istus oma toas. Ta ees seisis lahtine Piibel. Äkki avati uks. "Õpetaja härra," hüüdis teenija, "Väljas seisab vana sahkerdaja juut ja palub koos oma väikese meelemärkuseta lapselapsega öömaja. Kas tohin teda sisse lasta?"

"Muidugi, muidugi," vastas Partold ise ukse juurde tõtates hiliseid võõraid vastu võtma. Ta tundis seda ausat vanakest juba mitu aastat ja hindas teda kui kavaluseta õiget Iisraeli meest. Vanake oli väsimusest peaaegu nõrkemas ja vastu ukseposti toetades leidis ta vaevalt sõnu palumiseks, et teda vastu võetaks.

Õpetaja vaatas ligemale minnes kaastundmusega liigutavat pilti. Juut kandis pikka kuube ja valged kräsus juuksed piirasid ta kortsus nägu. Alandlikult ja paluvalt vaatasid ta tumedad silmad õpetaja poole.

"Halastage vaese juudi peale, õpetaja härra. Andke mulle mõneks tunnikski peavarju, sest muidu sureb mu kallis Saamuel."

"Tere tulemast, vana Joosep," ütles õpetaja lahkelt ühtlasi nõrkejat toetades. "Anna, teata ruttu prouale, et ta teed keedaks ja külalistele asemed valmistaks."

"Eks mu arvamine olnud õige, et õpetaja hea mees on. Jehoova tasugu ta lastele selle heateo, mis ta vaesele juudile teeb."

Partold võttis koti elava koormaga vanakese seljast. Hirmuga vaatas Joosep lapselast. "Rahustuge," trööstis vaimulik, "Poiss ei ole surnud. Varsti tunneb ta teid jälle."

Vahepeal oli ka õpetaja proua sinna tulnud ja vanakest lahkesti teretanud. Proua Mariale polnud sellised ootamatud ja kutsumata võõrad uudiseks, sest eriti talvel tuli selliseid juhuseid tihti ette. Ta täitis hea meelega apostli sõnu: "Olge külalislahked ilma

nurisemata." Lahkelt andis ta juudile tassi tulist teed, mida too ka väga hea meelega jõi.

Sel ajal kui vanake end kosutas, püüdsid õpetaja ja proua poisikest ellu äratada. Rõõmuga märkasid ned tema juures elumärke ja südamlik tänu tuli nende huulilt, kui Saamuel imestades oma suured tumedad silmad lahti tegi.

Joosep nähes oma armast lapsukest jälle elusana, langes põlvili ja palvetas 103. Taaveti laulu. Siis pööras ta oma tänuliku pilgu heategijate poole: "Jumal tasugu seda heategu tuhande võrra, mis mulle ja mu lapselapsele teinud olete!"

Lahkete sõnadega rahustas proua vanakest ja soovis, et ta ennast kodusena tunneks. Oma tütreid Annat ja Martat käskis ta võõraid teretada. Häbelikult täitsid väikesed tüdrukud ema soovi. Uudishimulikult ja imestades vaatasid nad ebaharilikult riietatud võõraid. Ka Saamuel kandis pikka kuube, mis talle eriti ilusa väljanägemise andis. Jah, ilus oli see sirge juudipoiss, kes end vanaisa põlvedele toetas. Täis osavõtlikkust vaatles proua Partold kahvatut nägu ja targalt ning süütult vaatavaid silmi. Mustad siidipehmed lokid rippusid kuni õlgadeni. Uhkusega jägis Joosep seda mõju, mida tema kallike neile avaldas.

Saamuel on ainuke minu lastest ja lastelastest, kes mulle troostiks on jäänud. Teised on kõik läinud. Ta on hea ja tark laps, kes selletõttu vanaisale ainult rõõmu teeb." Osavõtlikult kuulas Maria vanakese elulugu. Ka õpetaja tuli sinna ja kuulas vana juudi lihtsaid sõnu.

"Aga Joosep, kuidas võisite sellise iilmaga kauplema minna ja veel nõrka last kaasa võtta?" - "Kohustus, kohustus, härra õpetaja. Ma olen eluaeg palehigis leiba söönud, siiski pole ma rikkaks saanud. Ma pole iialgi oma ligimest liiakasuvõtmisega vaevanud, vaid olen väikese kasuga rahul olnud."

"Ma tean, foosep, et teid igal pool ausaks hüütakse." - "See rõõmustab mind väga, kuid sellepärast peangi ma väljas olema nii hea kui halva ilmaga, et Saamueli tuleviku eest muretseda. Peale minu surma ei jää talle kedagi hoolitsejaks - ja ta ei tohi minusarnase vaese kaupmehena ühest kohast teise rännata. Paha ilma peale vaatamata pidin ta kaasa võtma, et ta jõuluõhtul kristlike laste hulka ei läheks. Vabandage, et nii avameelne olen, kuid teie olete tark mees ja saate aru, et vaene juut sellega leppida ei või, et ta lapselaps isade usust eksitatud saaks."

"Jah vanake, ma saan teist aru. Teie oma sügava usuga käskudesse olete mulle tuhatkorda armsam, kui uue aja juudid, kes enam ei tea, mida nad usuvad. Ja sellepärast, et teie vaga ja käsutundja olete ning prohvetite kuulutustesse usute, soovin südamest, et teie tundmisele tuleksite, et "Täht Jakobist," kellest 4.Moos.24,17 kirjutab, juba tõusnud on. Kuidas suudaksin teile selgeks teha, et Messia, keda teie igatsedes ootate, juba ammu on tulnud ja maailma lunastanud!"

Vähe piinlikult nihutas end vanake toolil siia-sinna. "Jumala eest, õpetaja härra, ärge pahandage, aga ma ei tohi teie sõnu kuulda." "Kuidas soovite, Joosep! Ma ei või ega taha teid sundida, aga ma ütlen veel kord, et ma teid teie pühaduse pärast hindan, soovin teile südamest osa oma kallist varandusest.

Vahepael olid Anna ja Marta oma noore külalisega sõbraks saanud. "Saamuel ei ole veel jõulupuud näinud, ta tahaks nii hea meelega näha. Kas ta võiks meiega kaasa tulla, ema?" "Muidugi, muidugi lapsed, külalised peavad meiega ühes jõulupuu juures olema."

"Õpetaja härra, ärge pahandage, aga laske meid siia jääda. Ma ei tohi seda eksitavat valgust näha. Tänan südamest, et teie vana juuti oma perekonnas sallite."

Kurvalt seisis Saamuel vanakese kõrval. Tumedad silmad seisid pisarais. Ta oli nii

rõõmustanud, et ometi kord jõulupuud näeb. "Tatte, hea Tatte," palus ta tasa, "luba mind nendega minna. Ma tahaksin nii hea meelega ilusat ehitud jõulupuud näha." Rahutult vaatles vanake last. Suutis ta seda - esimest palvet ära lükata, pealegi kui Saamuel nii vähe rõõmu oma lapseeas maitsenud oli. Vanake võitles seesmist rasket võitlust, kuid jällegi võitis armastus lapse vastu. Ta tõmbas poisi oma juurde, vaatas uurivalt ta silmi öeldes: "Mine, mu laps ja rõõmusta ühes teistega. Hoidku isade Jumal sinu silmi, et need ei näeks kahjulikku!"

Õnnelikult suudles laps vanakese kätt ning läks siis Anna ja Martaga jõulupuu juurde. Kui ta ära oli, pani õpetaja käe vanakese õlale ja ütles tõsiselt: "Miks eraldute sellest suurest rõõmust, Joosep! Mul on kahju teist! Uskuge seda, et ka teile on Taaveti linnas õnnistegija sündinud, kes on Issand Kristus. Uskuge prohvetite kuulutsutesse ja uurige põhjalikumalt, kas Jeesus pole teie ammu oodatud Messias?" Enne kui vanake oleks jõudnud vastuta, läka õpetaja ära. Joosep Mendel jäi suurde rahutusse. "Mu isade Jumal, see õnnetus, mis ma aimasin, on käes. Ta on suurem kui ma mõtlesin. Tunnen, et olen juba eksitatud, kuna need sõnad mulle nii südamesse läksid. Mu isade Jumal, anna andeks see patt!" Paludes sirutas ta värisevad käed ülespoole. Pea vajus tal rinnale ja poolvali heebreakeelne pomisemine tunnistas, et vanake sügavasse palvesse oli vajunud.

Sel ajal pühitsesid teised jõulupuu juures Õnnistegija sündimist ning laulsid ilusamaid jõululaule: "Ma tulen taevast ülevalt." Selle järgi luges majaisa jõuluevangeeliumi. Kui ta selle koha juurde jõudis: "Ärge, kartke, sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, sest teile on täna Taaveti linnas Õnnistegija sündinud, kes on Issand Kristus," kõlas ta hääl eriti liigutatult. Südamlikult vaatas ta äravalitud rahva lapse pääle, kes aralt ukse juurde seisma oli jäänud. Saamueli tumedad silmad vaatasid üksisilmi säravat puud. Õrn rõõmupuna tegi ta näo veel palju kaunimaks. Armsana kõlas talle jõuluevangeelium karmide käskude asemel.

Kui õpetaja lõpetas, sirutas ta end unustades käed jõulupuu poole ja hüüdis: "Mispärast pole minule Messiat sündinud?" Liigutatult pani õpetaja käe ta õlale ja ütles: "Ka sinule on täna Taaveti linnas Õnnistegija sündinud, kes on Issand Kristus. Seda võid sa kindlasti uskuda, mu poeg. Palu oma isade Jumalat et ta sind sellele tundmisele tooks. Nüüd rõõmusta ühes minu lastega ilusite jõulupühade üle!"

Hea meelega täitis Saamuel ta käsku ja võttis südamliku tänuga vastu, mida väikesed tütarlapsed talle valmistasid. Kuid seejuures ei saanud ta unustada jõuluevangeeliumi. Ikka jälle tulid talle meelde sõnad, mida õpetaja rääkis. Natukese aja pärast leidis õpetaja ta nurgast ristipandud kätega jõulutähe poole vaatamas ja poolvaljult omaette rääkimas: "Teile on täna Taaveti linnas Õnnistegija sündinud, kes on Issand Kristus." Tasa pöördus õpetaja ära. Ta ei tahtnud Issanda tööd lapse hinge kallal segada.

Mõlemad tüdrukud aga laulsid lapseliku rõõmuga jõululaule ja mängisid kingitud nukkudega. Proua Maria vaatas abikaasa kõrval istudes kõike seda pealt. Suurte säravate silmadega vaatas Saamuel armast perekonna pilti. Esimest korda nägi ta, mis tal puudus. Vanemad olid tal juba varakult surnud. Iialgi polnud armsa ema nimi üle ta huulte tulnud. Palav igatsus täitis ta rinda: "Miks pole minul sellist head osa vanemate seltsis nagu Annal ja Martal!"

Sel silmapilgul tuli talle vana Tatte meelde, kes üksinda teises toas oli. Kas see polnud ülekohus vanakest nii kauaks üksi jätta? Tasa läks ta Partoldi juurde paluvalt küsides: "Kas ma tohin nüüd Tatte juurde minna? Ta on üksi ja tal on võib-olla igatsus oma väikese Saamueli järele." - "See on hea, mu poeg, et sa oma vanaisa ära ei unusta." "Tule, ma viin su tema juurde," ütles Marie Saamueli käest kinni hakates.

Rahutult võttis vanake Saamueli vastu: "Noh, Saamuel, kuidas meeldis? Tudsid sa rõõmu?" Säravate silmadega vaatas poisike vanaisa otsa ja ta kaela ümbert kinni hakates sosistas: "Ära ole tige, ma pean sulle seda ütlema: Teile on täna Taaveti linnas sündinud Õnnistegija, kes on Issand Kristus! Tatte, armas Tatte, ma ei saa teisiti, kui seda uskuda."

Õrnalt lükkas vanake poisi eemale ning langes sügavalt ohates põlvili: "Mu isade Jumal, see õnnetus on sündinud, mida ma kartsin. Meie mõlemad oleme eksitatud - Jehoova, päästa meid neist ahelaist!" Äge nuuksumine vapustas vanakest. Kui juba Saamuel oli nutuga magama läinud, otsis ka tema oma aseme üles.

Kuid igatsetud rahu ta ei leidnud. Vastu tahtmist tulid talle kuuldud sõnad meelde: Teile on täna Taaveti linnas Õnnistegija sündinud. Valvates ja paludes lamas ta pehmeis padjus, kuid ei leidnud ega leidnud rahu oma hingele.

Kesköö oli käes. Õpetaja Partold istus rahulikult oma toas. Äkki koputati kõvasti uksele: "Õpetaja, õpetaja, tulge ruttu, vana Mendel hakkab vist surema," hüüdis ehmunud toatüdruk. "Ta nutab ja oigab sealjuures: Ma pean surema, kuid siiski ma ei või veel!"

Ruttu tõusis õpetaja üles ja käskis ka proua üles äratada. Tuppa astudes leidis ta vanakese riides tooli peal istumas ja oigamas. Vanaisa ees põlvitas Saamuel kibedasti nuttes. Mendel püüdis üles tõusta oma lahket peremeest nähes, kuid vajus jõuetult tagasi: "Õpetaja härra, aidake mind! Ma tunnen, et surema pean, aga siiski ma ei või."

Partold oli mitme surija voodi juures seisnud ja sellepärast tundis, et vanakesel õigus oli. Joosep Mendel võis ainult mõne tunni veel elada. Ligi astudes pani õpetaja oma käe vanakese õlale. "Jah vanake, ma usun, teil on õigus. Issand tahab teid teie isade juurde viia. Hea meelega pakuksin teile õiget surma troosti, aga teie olete juut ja ei taha midagi kuulda surmavõitjast Õnnistegijast."

Hirmuga haaras Joosep õpetaja käe: "Siiski, õpetaja, jääge ja rääkige, mis teie soovite.

Ma kuulan teid hea meelega. Tõendage mulle, et tõtt olete rääkinud ja ma tahan uskuda, et Kristus tõotatud Messias on. Ma ei saa sellest sõnast lahti: "Teile on täna sündinud õnnistegija"

Liigutusega kuulas Prtold vana juudi kõnet. Siin oli Jumal ise tööd teinud. Nüüd oli vaja ainult õiget seemet külvata. Ta istus vanakese kõrvale ja hakkas vana seaduse käske ja prohveteid uue seaduse ettekuulutajatena seletama ning püüdis teda arusaamisele juhtida, et 19 sajandi eest Petlemmas sündinud Jeesus ongi tõotatud Messia.

Ei ole vaja kirjeldada kogu nende kõnet, kuid nii palju võib öelda, et kui õpetaja Jes.53.ptk.-ni jõudis ja seält Päästja kannatusest ja ristisurmast luges - jooksid vanakese kortsus põsilt kuumad pisarad ja käsi kokku pannes sõnas ta pühalikult: "Nüüd lased Sa oma sulase rahus minna, sest mu silmad on Sinu õnnistust näinud."

Pühalik vaikus valitses nende sõnade järele toas. Kõik tundsid Issanda ligiolu. Saamuel seisis põlvitades vanaisa ees ja vaatas säravate silmadega talle otsa. Viimast jõudu kokku võttes tõusis Joosep Mendel üles pöördudes sooja tänulikkusega õpetaja poole: "Teie olete mulle andnud peavarju ja troosti surmahädas. Jumal tasugu teile seda!"

Siis langes ta pilk lapselapse peale ja rahutus ning mure valdas teda: "Mis saab poisist mu armsast Saamuelist? Läheb ta mu surma järel oma rahva juurde tagasi, siis ei kuule ta enam õnnistegijast."

"Rahustuge, hea vanake," lausus Partold südamlikult. "Kui teie nõus olete, jääb Saamuel meile. Ma tahan teda kui oma last kasvatada."

Joosep Mendel soovis, et õpetaja kirjalikult oma lubadust kinnitaks, mida see ka täitis. Väriseva käega kirjutas vanake kirjale alla. "Uskuge, õpetaja, mu südamel on nüüd hea ja kerge. Ilma kirjaliku tõenduseta poleks mu sugurahvas poissi siia jätnud. Nüüd on mul veel üks palve - tahaksin esimest ja viimast korda oma elus põlevat jõulupuud näha. Varsti olen õnnistegija juures, keda alles nii hilja tundma Õppisin." Sulase abil talutasid nad vanakese saali. Kokku pandud kätega istus Joosep jõulupuu alla. Kahvatud huuled sosistasid kiituse ja tänu laule. Nuuksudes põlvitas Saamuel vanaisa jalgade ees ja suudles ta kuivetunud käsi. Ta oli tark laps ja sai aru käesoleva tunni suurest tõsidusest. Ka Partold ja ta naine olid sügavalt liigutatud. Mitu minutit möödus pühalikus vaikuses. Äkki tõstis vanake käed üles? "Issand, nüüd lased Sa oma sulase rahus minna, sest mu silmad on Sinu õnnistust näinud!" Pikkamisi vajus pea tagasi - Joosep Mendel oli läinud oma Issanda rõõmusse.

xxx

Kümme aastat on möödunud. Jällegi põleb õpetaja Partoldi majas jõulupuu. Kokkupandud käte ja säravate silmadega seisab Saamuel Mendel samas paigas, kus ta esimest korda jõulutähte nägi. Poisikesest on vahepeal kena tugev 20-aastane noormees sirgunud. Ta silme eest libisevad mööda möödunud aastad. Tänuliku meelega mõtleb ta selle peale, kuidas nõrk vanake teda seljas kandes surmast päästis. Siis kerkivad mälestused, kuidas ta õpetaja majas üles kasvanud, kusjuures õpetaja proua talle armastavaks ja hoolitsevaks emaks olnud. Siin on ta üle elanud palju ilusaid ja õnnelikke, päevi. Palav tänutunne valdab ta hinge selle peale mõeldes, kui palju head on talle siin majas osaks saanud. Partold oli talle ka hea hariduse andnud. "Mu Jumal, kuis oled Sa mu nii rikkaks ja õnnelikuks teinud!" Sosistab noormees. Talle tuli meelde vanaisa auline surm, kui ta enne oli veel Messiat austanud ja kiitnud. Kustumatult oli see poisi hinge jäänud. Tänupisarad tulid noormehe silmi mõeldes vanaisa truu ohvrimeelse armastuse peale. "Õigete mälestus jääb õnnistuseks," ütles ta tasa.

Seal pani keegi käe ta õlale ja lahke naisehääl küsis: "Mille peale mu armas poeg nüüd mõtleb?" - "Mõtlesin selle peale, kuis kümne aasta eest oma Õnnistegija ja teid, armsad vanemad, leidsin. Ma ei tea, keda küll enam tänama pean." "Igatahes oma Jumalat ja Õnnistegijat," ütles õpetaja hääl, kes oli nende selja taha astunud.

Saamuel pööras end ümber isa kätest kinni haarates: "Sul on õigus armas isa, samad mõtted on ka mul. Juba ammu olen selle peale mõelnud, millega oma Issandale kiituse ja tänuohvrit tuua. Minu vanaisa ülemaks sooviks oli, et ma Iisraeli õpetajaks hakkaksin, kuid selleks hakata pole mul nüüd enam võimalik. Üksinda siin jõulupuu all seistes, tuli mulle igatsus oma rahvale selgeks teha, et neile juba ammu õnnistegija on sündinud. Sellepärast anna mulle oma õnnistus, isa, ja lase mind juudi misjonäriks hakata." - "Mine rahuga, mu poeg, Issand saatku sind!" ütles Partold väriseva häälega.

Sissemagatud jõulujumalateenistus

Gotthold Valge, pensionär lesk, külas üldiselt - mitte halvas, vaid armastusväärses mõttes - vana Valge nimetatud, oli sisse maganud jõulujumalateenistuse. Esimese oma elus, nii kaua kui ta mäletada suutis.

Ja seda just nüüd, kus noored inimesed naabermajast jõulumängus olid Maarjaks ja Joosepiks.

Kaua, kaua tagasi oli ka Gotthold oma Emmaga kord mänginud paari sõime ääres.

Seal polnud palju mängida. Reisist väsinuna kirikusse tulla, sõime äärde istuda, mõni sõna omavahel vahetada - see oli kõik. Peamine - ingli kuulutus, siis karjased, targad, inglikoor - see kõik toimus nende kõrval. Aga kuuluti siiski tervikusse. Aastad olid möödunud sellest aiast. Teised, nooremad olid osad üle võtnud. Gotthold oli vanaks saanud, vanaks Valgeks, tema Emma oli surnud. Aga ikka jälle oli ta jõulumängu vaatamas käinud. "Algavad nagu tõelised jõulud!" nii tavatses ta ütelda, "kui on sellele kaasa elanud." Ja nüüd! Sissemaganud!

Surmväsinult oli ta jõululaupäeva õhtul voodisse vajunud. Ta oli Allkülas laste juures olnud, koos nendega jõuluõhtut pühitsenud. Lastelaste sagimine kingituste juures, kojutulek läbi lume - mõni ime, et oli sügavalt ja õieti hästi maganud. Ainult see polnud hea, ei üldsegi mitte, et ta äratuskella polnud kuulnud ja nüüd oli jõulujumalateenistus seal kirikus täies hoos. Lapsed kindlasti on juba tema järele kirikus ringi vaadanud ja võib-olla muretki tundnud!

Niisugused mõtted läksid läbi ta pea, kui ta end pesi ja akna avas vaiksesse talveöösse. Aga kirik on liiga kaugel, et kõne või laul sealt kuulduks.

Aga mis! Midagi muud kuulis ta. Karjumist, ulgumist, lapsehäält! Ega ometi! Juba hõikas ta: "Onu Gotthold! Põleb! Põleb!"

Soe oli väikese Silke hääl naabermajast, kelle noored vanemad seal kirikus parajasti kehastasid Joosepit ja Maarjat. Mis see peaks tähendara?? "Põleb!" oli väike karjunud. Polnud aega küsimiseks. Gotthold haaras mantli varnast ja tormas trepile, välja öösse. Tõesti, toa aknas seal... seal leekis jõulupuu!

Last polnud näha, ilmselt majja jooksnud. Kohe oli ka Gotthold sees. Tõmbas toaukse lahti, haares laualt põleva puu ja trampis leeke, ikka ja jälle, kuni lõpuks viimne säde oli kustunud. Siis alles vaatas ta ümber. Nagu ime! Veel polnud jõudnud tuli midagi muud haarata, alnult puu oli põlenud. Tõesti, hiljemaks poleks ta tohtinud jääda!

Väike kuueaastane Silke seisis ikka veel nuuksudes esikus. Gotthold tõi ta tuppa, pani sohvale istuma ja põlvitus ta kõrvale; "Kuidas sel juhtus? Laps, kuidas ses algas? Oled sa üksi kodus?" Läbi pisarate nuuksudes jutustas Silke, et emme ja issi on kirikus, ja et ta oli ärganud ja kella vaadanud ja siis mõtelnud, et nad varsti tulevad ja tahtnud neile rõõmu teha ja küünlad puul..." ."..põlema pannud," ütles Gotthold, "et juba päris jõulu moodi välja näeks kui nad koju tulevad?" Silke noogutas ja pühkis silmist pisaraid. "Ja seejuures juhtuski!" ütles jälle Gotthold. "Terve maja..." Aga ta ei ütelnud edasi. Hirmuäratavana seisis see ta silme ses. Missugune häda, missugune viletsus oleks see olnud! Millised jõulud neile kahele, kes Joosepit ja Maarjat kujutasid, häda tervele külale!

Gotthold ei teadnud, kui kaua ta oli olnud tüdrukukese juures, kes ikka veel nuuksus ja luksus ja keda ta oli püüdnud trööstida nii hästi kui oli osanud. Aga korraga seisid noored vanemad uksel ja ema karjatas kõvasti ja jälle hakkas laps nutma ja ronis ema sülle. Gotthold jutustas, mis oli juhtunud ja võttis Silke oma kaitse alla,

ütles naeratades, aga tema näol oli andumuse ja tänulikkuse sära! "Magasin sisse teie ilusa jõulumängu! Esimest korda elus, niipalju kui mäletan! Olin pea-aegu pahane! Aga nüüd tean..."

Ta ei lõpetanud lauset. Teised teadsid niigi, mis ta ütelda tahtis. Need olid isesugused jõulud, mida naabreil sellel aastal pühitseti, Gotthold teiste seas lõunalauas. Kõik jõulupärane oli olemas. Ainult küünaldega ehitud puu puudus. Aga muidu oli seal tõesti tõeliselt kõik. Kõike. Tänu Jumalale!

Külas läks sõnum kulutulena laiali. Inimesed ütlesid: "Jah, vana Valge!" Mõned ka: "Nii võib juhtuda!" Gotthold ise, küsiltuna oleks võib-olla vastanud piiblisõnaga - sest teadis palju salme seal, võttis neid nagu nad seal seisid ja pidas neid - võib-olla sõnaga psalmidest: "Sina oled Jumal kes teeb imet!" (Psalm 77,15)

Jõulupuud otsimas.

Kaarel ja Ants olid naabripoisid ja elasid kõrvuti majades linnakese serval väikesel Kuuse tänaval. Kumb neist vanem oli, seda ma enam hästi ei mäleta, aga Kaarlil oli sünnipäev jõulu ajal ja Antsul jälle südasuvel heinaajal. Nad käisid mõlemad kolmandas klassis ja olid pinginaabrid. Isad olid neil töölised: Kaarli isa oli kingsepp ja töötas kingaparanduses. Antsu isa oli puutööline ja töötas mööblitsehhis. Erilist jõukust polnud kummaski peres, kuid kõige hädavajalikum ei puudunud siiski.

Jõulud lähenesid, ehkki oli veel paljas maa. See oli veel ajal, kui ka koolis pühitseti jõulupühi. Lapsed õppisid hoolega jõululaule ja poeakendele ilmusid vastavad kaunistused. Kõikjal oli jõulueelne ärevus. Lapsed tegelesid elavalt Küsimusega: ei tea, mis jõuluvana peaks tänavu tooma. Vanematele avaldati agaralt soove, et hädasti oleks vaja seda ja seda. Naabrilastel on sellised ja sellised mänguasjad - kui meie ka saaksime!

Kaarli kodus hakati ka kord söögilauas jõuludest rääkima ja lapsed vadistasid üksteise võidu, mida keegi tahaks saada. Isa aga vastas väga mureliku häälega:

"Tänavu me jõulupuud ei teegi. Raha pole kunagi liiga palju ja seda läheb mujale hädasti tarvis."

Laste meele tegi selline teade väga kurvaks. Väike Ann hakkas kibedasti mutma ja Kaarlilgi läksid silmad märjaks.

"Isa, kas siis eelmisel aastal oli meil raha rohkem?" küsis Kaarel. "Siis meil ometi oli ju jõulupuu."

"Jah, lapsed," ütles isa, "teil on kerge rääkida, te ei tea veel midagi muredest. Teile on uusi riideid vaja, mul omal on mantel täiesti vana - ja kõik need asjad maksavad."

"Olgu, mis on, aga jõulupuu peame saama," ütles Kaarel. "Kui sina ei too, siis toon ise."

Kaarlil oli aga hoopis teine plaan. Ühel päeval võttis ta puukuurist kirve, läks Antsu poole ja kutsus teda kaasa. Väljas ta seletas:

Ants oli nõus ja mõlemad sõbrad seadsid oma sammud lähima metsa poole. Jõudnud metsaserva, lõi aga Ants äkki kõhklema:

Karel vastas:"Ah tühja, kes meid ikka näeb. Juhtub metsavaht tulema, paneme jooksu. Mis ta meile ikka teeb. Ära ole memmepoeg, ole ikka mees."

Ants aga ütles:"Ega ma seda metsavahti nii ei karda, aga ma tean, et see pole õigu. See on tegelikult nagu vargus ja vargus on patt."

Kaarel: "Või see on patt. Ega ma siis kellegi oma ei võta. See on ju riigi mets. Ja mis riigi oma, see ka rahva oma."

Ants: "Kui siit igamees võtaks, mis tahaks, siis poleks metsa varsti ollagi. Ja just üleastujate jaoks on ka metsavaht valves, sest ilma loata võtta ei tohi. Ja see on ükskõik, varastad sa mind või riiki, patt on see ikka."

Kaarel vastu: "Mine sina oma patuga. Kõik on patt! Vaat kus mul pühak tuli välja! Tead, targemad inimesed üldse enam ei usu, et patt on olemas. Kuulsin ise, kui meie klassi juhataja ütles, et patt olevat ainult üks iganenud mõiste, millega tahetavat inimesi hirmutada. Sina ära pattu karda, ega see ole mõni elukas, kes kallale tuleb."

Ants jäi aga kindlaks: "Ütle sina või usu mis tahad. Mina usun seda, mis kirikus räägitud, et patt on üks väga kole asi. Ka ema palus hommikupalves, et Jumal hoiaks patu eest. Kõik, mis on keelatud, see on patt ja patt tasub end mitmel viisil ja mitme võrra kätte. Kui sa keelatud asja võtad, hakkab südametunnistus kaebama su peale. Ja pealegi võid sa selliselt kergesti siiski sisse kukkuda ja trahvigi maksta. Kui kõik üksteise tagant varastaksid, siis poleks maailmas enam mingit korda. Mis sa ütleksid, kui keegi paneks paha sinu mütsi või jalga sinu saapad öeldes, et ükskõik, kelle omad. Ja mida sa ei taha, et teised sulle teevad, seda ära tee ka ise. Kas sulle meeldiks, et iga mees tuleks sinu aiast midagi võtma? Pealegi - patt viib inimese põrgu."

Kaarel ei andnud ka alla: "Sina ja mina, meie pole põrgus käinud, sellepärast pole vaja ka sellest rääkida. Mina ei usu põrgut ega saatanat. Üks inimene ongi teisele saatan."

Ants: "Küll sa oled tore. Sa ei usu põrgut sellepärast, et sa pole seal käinud. Aga kas sa seda usud, et Aasia või Aafrika on olemas? Ometi pole me seal ka käinud. Kas sa ainult seda usud, mida ise oled näinud? Oled sa aga naljakas."

Poisid jäid kumbki oma juurde. Kaarel arvas, et võib varastada küll eriti veel riigi metsast, ei tohi aga sisse kukkuda. Ants jälle arvas, et vargus on vargus, kas varastad ühe kop. või 100 rbl. Kõik mis keegi salaja võtab ja ei taha, et teised peaksid nägema või et see peaks avastatama, on vargus ja on patt. See on kuritegu ka siis, kui pole sissekukkumist karta.

Ants jäi mõne sammu maha ja siis pistis jooksu tuldud teed tagasi metsast välja. Nüüd ta pidas aru, kas minna otse koju või hoopis metsavahi juurde. Hea meelega ta oleks tahtnud kodustele üllatust teha. Kõik vaatavad aknast, ema ja õed - ja tema tuleb jõulukuusega...

Ants juhtis oma sammud metsniku maja poole, õueväravas tuli elatanud metsavaht talle vastu ja küsis: "No mis oli?"

Ja kui palju see maksaks? Mul ei ole küll praegu raha kaasas, aga ma palun isa käest ja toon teine kord ära."

Metsavaht seisatas mõne silmapilgu ja mõtles. Antsu süda peksis kangesti ootusest, mis talle öeldakse, saab või ei saa. Siis sõnas metsavaht lühidalt.

Nüüd nad läksid metsa. Metsnik, kirves õlal, ees, Ants järel. Ilusa kuuse leidnud, raius metsnik selle maha, vaatas veel igast küljest ja ulatas siis Antsule:

Ants tänas viisakalt ja siis lippas nii ruttu kui jalad kandsid kodu poole. Nii õnnelik polnud ta veel kunagi varem olnud kui nüüd jõulupuuga kodu poole rutates. Tast oli nüüd ka natuke kasu olnud. Veidi raha jääb järele ja ema ja õdede ees võis näidata, kui tugev mees ta juba oli, vaat kui suure puu jõudis koju tuua.

"Poiss, kust sa selle puu tõid? Ega sa ometi vargil käinud. Saavad teised kuulda, siis juttu kõik kohad täis, et poiss käis vargil."

Ants vastas: "Ei, ma ei varastanud. Mul polnud, näete, kirvestki kaasas. Metsavaht ise raius ja andis mulle lubades koju viia." Isa aga päris edasi:

Siis jutustas Ants terve loo, Kuidas Kaarel oli teda metsa kutsunud ja millest nad rääkisid ja kuidas ta siis ära jooksis. Kui ta jutu lõpetas, lisas ta juurde:

"Kaarel ei ole enam minu sõber. Ma ei tahagi enam ta kõrval istuda. Tema ütleb, et peab oskama varastada. Targad varastavad ja saavad rikkaks, ainult rumalad kukuvad sisse. Aga see pole ju õige."

Isal oli hea meel, et ta poeg ei olnud andnud järele halvale mõjule, vaid oli jäänud ausaks.

Metsavaht ei läinud aga kohe koju, vaid jäi veel metsa uitama. Korraga ta kuuleb - keegi raiub? kõks, koks. Vist mõni jõulupuu-otsija, mõtleb metsnik. Ettevaatlikult lähemale minnes näeb ta Kaarlit kuuse maharaiumisega ametis olevat. Metsnikku nähes tahtis poiss plehku panna, aga see ei läinud korda. Metsniku tugev käsi haaras tal turjast kinni.

"Või nii väike ja juba paha peal! Mis siis veel, kui suuremaks kasvad? Metsnik vaatas ringi nagu otsides midagi. Umbes paarkümmend sammu eemal kasvas noor kask. Metsnik kamandas poissi:

"Nüüd võtame püksimõõtu." ning tõmbas paar korda valusasti üle säärte.

Kaarlil oli nüüd nutt varuks: "Kulla onu, andke andeks, teinekord enam ei tule. See on esimene kord ja jääb ka viimaseks."

Metsnik ütles: "Seekord ma annan andeks, järgmisel korral aga kaeban isale ja koolijuhatajale."

Kaarel võttis kuuse selga ja hakkas kodu poole kõmpima. See metsavahiga kohtumine pani talle teised mõtted pähe. Ta iseteadvus oli kadunud. Ta polnud mitte sangari moodi, kes oma saõjasaagiga kodu poole läheb, vaid ennemini tuletas meelde põgenejat, kes oli lahingu kaotanud ja nüüd ise läbi häda tulema pääsenud. Vargsel viisil hiilis ta mööda pooltühje tänavaid kodu poole soovides, et keegi teda ei näeks. Mitte suure rõõmuga ei pannud ta oma kuuske puukuuri. Ta oleks tahtnud, et keegi poleks tema tulekut märganud.

"Poiss, ma ütlen sulle, et ma enam sinust niisugust asja ei kuule. Kas mul veel vähe muret on teiega ja nüüd veel niisugused lood. Aga öeldakse: ühelt härjalt ei võeta kahte nahka. Sa oled oma osa täna juba saanud, aitab sellest. Mine tuppa!"

Kogu selle kurva loo tunnistajaks juhtus vana Tilde alevi vanadekodust olema, kes käis metsast luuaoksi toomas. Vana Tilde ei olnud eriti heatahtlik metsnikule ega ammugi mitte Kaarlile. Talle oli see väike vahejuhtum kui vesi veskile. Ta tegi sellest suure jutu korrutades mitmes variandis: nägin ise oma silmaga, kuidas vanamees poisi läbi peksis. Küll ta aga sai! Vanamees oli ise vihast punane nagu kalkun! Poisile kulus aga see ära ka.

Kui vaheaeg möödas, läksid lapsed jälle kooli. Kaarel ruttas kooli poole väga rõhutud meeleolus. Ta nagu aimas, et talle ebameeldivat juhtub. Vaevalt kooliõue jõudnud, võtavad teised poisid teda pilgates vastu.

Üks narrib: "Sa räägi meile, kuidas metsnik sul metsas püksimõõtu võttis!"

Teine hõikab: "Vaat kus mees, lasi end vanamehel kinni püüda ja naha peale anda. Seda poleks sinust uskunud!"

Sellest on nüüd tükk aega möödas. Kaarel on ammu täiskasvanud mees ja perekonnaisagi. Tal on ilus väike maja hästi korras aiaga. Sageli mõtleb aga Kaarel, eriti jõuluajal, sellele ebameeldivale vahejuhtumile jõulupuu otsimisel poisikesepõlves. Ta ei ole aga sugugi kurb selle üle. See pani teda veenduma, et vargus on patt, mis ennast mitmel viisil kätte tasub. Ta ei mänginud enam kunagi elus sellega. Seda lugu rääkis ta ka anne jõule oma poistele õpetuseks.

Armurikas jõuluaeg

Mu süda on täis juubeldavat jõulurõõmu. Kas ma küll täna vähemalt ühele inimesele seda suurt rõõmu edasi ütelda tohin? "Issand, kingi see mulle!"

Nende mõtetega südames jooksin trepist alla, et esimesel jõulupüha hommikul tingimata vajalikku telegrammi teele saata.

Väljas on kõik hallimast hallim. Uduvihma sajab ja mähib suurlinna halli loori. Jõulumeeleolust ei või tõesti rääkida. Ma ei hooli sellest. "Jeesus on tulnud, jääva rõõmu põhjus!"

"Ristirahvas, ristirahvas rõõmusta!" ümisen endamisi või laulsin koguni valjusti?

"Noh, Teie vähemalt ei lase oma tuju küll vihma tõttu rikkuda, kui Teie sellise troostitu vihma juures veel laulda võite!" Nii kõneleb keegi mu taga, kui ületan tänava.

"Kas teie süda pole siis jõuluhommikul täis rõõmu? Või olete sõltuv ilmast?" küsin naerdes oma vihmavarju alt. Ootan kuni see naine minu kohal on. "On ju jõulud! Mu süda on täis rõõmu! Kas teil mitte?"

Satume kõnelusse. Mu süda juubeldab. Jumal on mulle inimese teele juhatanud, kellele võin Tema armastusest vaeste inimeste vastu jutustada.

"Ma ei tea," katkestab mind naine, "Te ütlete mulle seda kõike täis rõõmu - hoopis teisiti, kui siiani olen seda kuulnud. Kord elus olen kellegagi - kuidas ütelda? - ta polnud pastor aga midagi sellesarnast - temaga olin asjaajamises kõnelemas."

"Jah, üsna õige! See oli jutlustaja kuskil vabakoguduses või kuldas ta seda nimetas. Aga see mind tookord ei aidanud. Ta rääkis aina patust ja hukatusest. Kole! Hirmsaim oli, et ta ühest veel tulevast sõjast kõneles, kus veri hobuste valjastenl ulatub... Kuidas see mind vastikult vaevas ja jälgis! Ma lihtsalt ei võinud jälle tema juurde minna ja tema koosolekuid ja piibli tunde külastada.

Teate, mu ema oli usklik. Siis oli kõik üsna teisiti. Tema juures oli rahu ja imeline varjatus. - Ja Teie juures on ka rõõm, mis teistegi südameid haarab. Oh kuidas kadestan Teid selle pärast. Et meie ajal veel midagi niisugust on!"

Oli keegi vana jumalamees pühas tõsiduses sellele naisele kunagi Jumala kohtutest kuulutanud? Mina ei saa teisiti, mina võin talle armu kuulutada kõneldes Õnnistegija imelisest armastusest kadunud inimeste vastu.

"Et ma Teid siin vihmas kõnetasin! Muidu olen väga saamatu ja tagasihoidlik. Kui Teie aga ilmale vaatamata laulate ja rõõmustute, pidin seda lihtsalt tegema."

Oleme seismas tänavanurgal sirmi all, kus meie teed lahku viivad ja ma jutustan talle jõulurõõmust. Ei hooli me vihmast ega möödujaist, kes naeratades meid vaatavad. Me pühitseme jõule vihmavarju all.

"Ei, ma lähen veel kord selle vana jumalamehe juurde. Kui ta mulle kohut kuulutas, siis peab ta mulle ka armu kuulutama. Ta teab mu elu. Ta tundis ka mu ema. Kui me toime ei tule - palun, andke mulle siiski oma aadress! - siis tulen Teie juurde."

Oma aadressi asemel kirjutan talle meie jumalateenistuste ajad. Ta ei märka seda. Sedelike rändab ta käekotti. Siis jätkab ta:

"See kohtumine on mulle suur jõulukink. Mul on nagu minu ema rõõmustuks minu üle.

"Ja kui palju rõõmu on taevas, kui Teie kogu jõulurõõmu üle elate. Kui kohtate Jeesust Kristust, kes Teid otsib ja armastab! Jumal kinkigu seda Teile peagi!"

Tummalt surub ta mu kätt ja läheb vaikides minema. See oli mu jõuluelamus sirmi all uduvihmas.

Rõõmsad jõulud.

Lapsed, kas te olete kunagi näinud inglit? Tean mitmeid lapsi, kes on näinud ingleid. Kord jutustas üks tüdruk, et ta oli koolipõlves igal hommikul, kui ta oli välja läinud, näinud inglit. Ingel oli ikka seisnud trepi otsa kohal. Nii oli see kestnud üsna pikka aega. Ja siis ühel hommikul inglit enam ei olnud. Mis te arvate, miks ei olnud enam inglit, mis oli selle põhjuseks? Patt. Eelmisel päeval oli tüdruk emale väga halvasti vastu öelnud ja järgmisel hommikul enam inglit ei olnud. Ehkki ta ema käest andeks palus, kuid ingel ei tulnud enam tagasi. Need peavad olema väga puhta südamega, kes võivad ingleid näha.

Kord enne jõule nägi üks väike tüdruk - ta nimi oli Lilia - unes inglit. Ingel ilmus talle ja ütles: "Kui sa oled hea ja sõnakuulelik laps, siis tulevad sulle väga rõõmsad jõulud." Lilia oli selle üle nii õnnelik ja hommikul rääkis ka oma vennale sellest unenäost, et ta oli inglit näinud. Peeter, tema vend, käis juba V klassis ja ütles selle peale oma õele, et ingleid polevat üldse olemas, see on su oma väljamõeldis. Lilia ütles: "Aga ma ju ometi nägin teda." "Ah, see on sinu enda ettekujutus," ütles Peeter ja nii see asi jäi.

Varsti peale seda jäi Lilia haigeks. Ja nagu ikka vahel haiguse ajal, ta hakkas kartma: aga kui ma ära suren, kuhu ma siis lähen. Ja tal tuli väga kurb tunne. Ta tundis, et tema küll taeva ei saa. Lilia kutsus ema enda juurde ja ütles: "Mu süda on nii raske. Ma ütlesin eile naabritüdrukule halvasti ja kui ma nüüd suren, mina küll taeva ei saa." Ema ütles, et siis tuleb Jeesuse käest andeks paluda. Lilia aga ütles, et muidu ta ei saa rahu, kui Ene käest peab ka andeks paluma.

Ema kutsus siis Ene Lilia juurde. Kui Ene tuli, ütles Lilia: "Ma palun andeks, et ma sulle eile nii halvasti ütlesin." Mis ta siis oli öelnud? ta oli öelnud, et sa oled igavene loll. Ene oli pisut kohmetunud: "Ah, mis sa nüüd, me ikka vahel ütleme nii üksteisele." Aga Lilia süda oli palju kergem. Ja siis nad palusid koos emaga andeks ka veel Jeesuse käest. Siis ütles ema: "Lilia, sa palusid nüüd küll Jeesuse käest andeks, aga kas sa ei tahaks paluda, et Jeesus võtaks kogu sinu elu ja seda juhiks, saad sa siis terveks või ei, et kõik oleks Tema juhtida. Siis sa saadki päästetud ja Jumala lapseks." Lilia jäi hetkeks mõttesse ja siis ütles: "Tahan külli" Ja kui nad nüüd koos palusid, palus Lilia, et Jeesus võtaks kogu ta elu oma kätte juhtida ning ta sai korraga nii rõõmsaks ja õnnelikuks, nagu ta veel polnud olnud. Ta teadis nüüd, et on ka Jumala laps.

Paari päeva pärast oli Lilia jälle terve ja võis minna kooli. Ta rõõm päästmise üle oli nii suur, et ta rääkis sellest ka teistele koolis: ma olen Jumala laps. See aga ei meeldinud Peetrile, ta vennale, sest teda hakati koolis kutsuma "Jumala lapse vend."

Nii ta siis ütleski Liliale: "Kuule, mis sa sellest siis kõigile pasundad, et oled nüüd Jumala laps. Võid ju seda lihtsalt endale hoida." Ja lisas veel juurde: "Pealegi, Jumalat pole üldsegi olemas, õpetaja ütles. See kõik on väljamõeldis." Lilia oli väga kohkunud: kuidas võib Peeter nii rääkida, tema, keda ometi oli väikesest peale õpetatud käsi risti panema ja õhtupalvet paluma ning kes oli palju koos vanematega koosolekul käinud.

Aga nüüd ei tulnud Peeter enam koosolekule kaasa ja õhtupalvet ei palunud ta ka enam ammugi. Lilia jäi tol päeval kurvaks.

Siis jõudiski kätte jõululaupäev. Laste Vanaema elas umbes 3 km neist eemalst teises külas. Suvel aga sai vanaema juurde otse läbi metsa ja see tee oli palju lühem.

Ema ütles, et peaks ka täna minema vaatama, kuidas vanaema elab ja talle jõulutervitust viima, aga "paistab, et minul selleks küll täna kõigi toimetuste kõrval aega ei jää," lisas ta. Lilia ütles kohe: "Emake, ma lähen." Ema ei olnud sellega hästi nõus: "Kuidas sa üksi lähed, tee on pikk." Peeter pakkus siis ka ennast kaasa: "Ka tean teed otse läbi metsa, nii saab palju rutem." "Ei sealt te küll minna ei tohi. Praegu ei ole suvi. Metsas on paks lumi ja te võite hoopis ära eksida." keelas ema. Seal kandis, kus nad elasid, oli suured ja paksud metsad ümberringi. Lilia lubas, et nad lähevad teed mõõda. Ema kinnitas veel, et nad mitte metsa ei läheks ja Lilia lubas sõna kuulati. "Ingel ju ütles, et kui ma olen sõnakuulelik, tulevad väga rõõmsad jõulud," lisas ta. "Kella 3-ks tulge koju tagasi," hüüdis veel ema neile järele ja lapsed asusidki teele. Peeter oli suur poiss, temal oli ka kell. Lilia käes oli korv, kuhu ema oli pannad jõulutervitusi vanaemale.

Alul läksid lapsed tõesti kenasti mõõda teed. Aga siis hakkas Peeter meelitama. Tal oli ragulka kaasas ja ta tahtis vareseid lasta. Nii ta meelitaski Liliat metsa: "Me ju ei eksi teelt ja metsast saab palju otsem." Ja Lilia unustaski, mis ta emale oli lubanud ja ka selle, mis ingle oli öelnud. Ühes kohas, kus oli suur parv vareseid, nad keerasidki metsa. Paater sihtis ragulkaga, laskis ja - muidugi mõõda. Varesed tõusid ainult lendu ja lendasid kraaksudes eemale, pihta ei saanud ükski. See ei andnud aga Peetrile rahu.

Ta hakkas vareseid otsima. Tükk aega jooksid lapsed siia-sinna, kuid vareseid enam ei näinud. Peetrile tuli lõpuks meelde ka kella vaadata ja oh aeg! Kell oli juba ammu 3 läbi, nii märkamatult oli kadunud metsas aeg. Ja nad olid pidanud kella kolmeks juba kodus tagasi olema, aga nad polnud veel vanaema juurde jõudnudki. Kõige suurem häda oli aga selles, et nad ei teadnud enam, kus nad on. Vanaema maja peaks ju olema kuskil siinsamas! Lapsed jooksid ühele ja teisele poole, kuid kusagil polnud märki metsa servast ega majadest. Kõikjal aina mets ja mets. Väljas hakkas juha hämarduma. Lõpuks ütles Peeter Liliale: "Sa istu siia kännu otsa. Ma lähen ühe kõrgema puu latva ja vaatan, kustpoolt tuli paistab.” Lähedal olid aga kõik siledad männid, kuhu otsa ronida ei saanud. Peeter läks veidi edasi ja lõpuks leidis ühe kuuse. Sinna otsa ta roniski. Kuid oh häda! See puu ei olnudki nii kõrge, nagu ta oli arvanud. Teised puud ümberringi olid palju kõrgemad ja Peeter ei näinud midagi. Ta tuli jälle alla ja hakkas sinnapoole minema, kuhu ta oma teada oli Lidia jätnud, kuid õde ta ei leidnud. Ta käis ringi, hüüdis ja hüüdis, nii et hääl läks juba kähedaks, kuid õest polnud märkigi. Hüüd tuli Peetrile tõsine hirm peale. Väljas oli juba pea-aegu päris pime ja ühe puu otsas arvas ta nägevat ilvese põlevaid silmi. Ta mõtles: mis ma küll olen teinud! Ema käsust astusin üle, metsas oleme eksinud. Ja nüüd olen veel oma õe ka ära kaodanud. Ja siis Peeter tegi, mida ta enam ammu polnud teinud: ta pani oma põlved lumme ja palus: "Armas Jumal, anna mulle andeks, et ma olen Sind ära salanud. Ja kui sa aitad mind oma õe üles leida ja aitad meid matsast välja, siis ma tõesti annan oma elu Sulle."

Ta tõusis ja kuulis ühte nõrka häält. Ta hõikas vastu ja see oli Lilia. Vastastikku hõigates said lapsed jälle kokku. Ja siis rääkis Lilia: "Ma ei tea, oli see ilmsi või jäin ma kännule tukkuma, kuid minu juurde tuli seesama ingel, keda ma enne jõule unes nägin." Peeter läks jälle suureliseks ja tahtis öelda, et see on ta oma fantaasia, kuid Lilia jätkas: "Ja tead, ingel ütles mulle midagi. Ta ütles, et sinu vend metsas palub Jumalat. Sa palusid ju Peeter, eks?" Süüd ehmatas Peeter veel rohkem ära. Talle said selgeks kaks asja: Jumal on tõesti olemas ja tema on kõige halvem poiss maa peal. Lilianilt aga küsis ta ruttu: "Kas see ingel ütles ka, kuidas me metsast välja saame?" "Ütles küll," vastas Lilia.

"Ta käskis meid minna mahalangehud puu juurde ja sealt pidid algama jänese jäljed. Neid jägi mööda minnes jõuate metsast välja, ütles ingel." Peeter vaatas ringi. Seal ligidal oligi mahakukkunud puu. Lapsed läksid selle juurde ja seal oli näha ka tõesti jänese jälgi. Lapsed hakkasid neid mööda astuma ja üsna varsti oligi metsaserv. Ja otse sealsamas oli ka vanaema maja.

Vanaema oli üsna ära kohkunud, kui ta sellisel ajal nägi lapsi tulemas: "Mis siis nüüd lahti on, et te niisugusel ajal minu juurde tulete? On keegi haigeks jäänud või?" Enne aga kui lapsed midagi seletada jõudsid, läks uks lahti ja ema tuli sisse. Ta oli tulnud suure murega lapsi otsima. Nähes lapsi seal seismas riided seljas, küsis ta: "No mis siis nüüd. Te pidite ju kell 3 kodus olema ja nüüd olete alles siin ja riidedki seljas." Vanaema ei saanud enam millestki aru: "Miks te kõik siin olete? Milles asi on? Rääkige lapsed!"

Peeter vaatas maha. Lilia sai aru, kui raske tal oli rääkima hakata ja sellepärast ütles ta: "Emake, mina olen kõiges süüdi. Mina läksin metsa ja me eksisime ära." Peeter kuulas, kuidas ta õde, kes milleski süüdi ei olnud ja nii palju asjata ringi oli ekselnud, nüüd veel tema eest seisab, ja enam ta ei pidanud vastu. "Ema, annad sa mulle andeks! Mina olen kõiges süüdi. Mina tahtsin vareseid lasta ja nii me läksime metsa." Ja nüüd rääkisid lapsed kogu loo. Muidugi ema andis andeks. Aga Peeter võitles edasi pisaratega: "Ema, sina andestad küll, aga kas Jeesus ka mulle andestab, et olin nii paha poiss." "Andestab küll," ütles ema, "kui sa Teda palud." Peeter langes sinna samasse esiku põrandale põlvili ja palus: "Kallis Jeesus, kas Sa võid ka mulle mu patud andeks anda ja mind heaks poisiks teha." Muidugi kuulis Jeesus ka Peetri palvet ja Peeter sai oma südamesse suure rõõmu ja rahu.

Seda kõike kuuldes oli vanaema kadunud vaikselt tuppa ja istus üsna murelikult oma oma voodi peal. Ta mõtles: mu tütar on päästetud, mu lapselapsed on nüüd päästetud ja mina, kes ma olen juba vana, ei ole ikka veel oma patte andeks saanud. "Kas Jeesus ka mulle andestab?" "Muidugi?" hüüdsid lapsed ühest suust. Ja vanaema laskus oma haigete jalgade peale vaatamata oma voodi ette põlvili ja palus: "Jeesus, anna ka minu patud andeks ja võta mind oma lapseks!" Ja temagi sai rõõmsaks. Kõik olid nüüd väga õnnelikud. Oli aeg asuda koduteele. Lidial oli tunne, et nii säravat jõulutaevast polnud veel kunagi varem olnud ja nii suurt jõulurõõmu ka. "Ema, eks tulnudki meile väga rõõmsad jõulud, nagu ingel ütles," rääkis ta emale. "Peeter on päästetud ja vanaema on päästetud." "Jah, mu laps," vastas ema. "Jumal pööras kõik heaks, ehkki vahepeal oli muret palju."

Ilusaim jõulukink.

Ühel taluõuel Neckari jõe ääres lamas ketis Kiiro - nelja-aastane leonberger. Juba tihti oli olnud mõtete lahkuminekut keti pärast. Talu peremees ja kaheksa-aastane poeg Markus olid selle poolt, et Kiiro vabalt ringi jookseks, aga ema tahtis maja puhtana hoida. Koer, kes tihti majja tungis, tegi liiga palju mustust.

Kuu tõusis selgesse tähistaevasse lähedase linna kohal. Puhus jäine tuul. Inimesed külades, üksiktaludes ja linnades riivistasid uksed ja tundsid end varjatuna soojas kodus.

Paljud inimesed saavad veel haaratud selle aja võlust, mida me jõuluks nimetame. See on nii imelik. Keegi läheb läbi õhtuse linna - on külm ja vaateakende valgus, kuigi kirju, ei soojenda. Aga jõlu võluvõim seisab linna südames. Inimene kuuleb, kuidas kellad üle linna hüüavad. Päev-päevalt helisevad linnakiriku kellad. Õhtul, aga neid ei kuuldagi kunagi. Täna aga on jõulud - nii nagu kunagi vanematekodus.

Kõik kauged mälestused saavad jälle elavaks. Jõulud on nagu südamete legend, mida igal aastal uuesti täiustada tahame. Nädalad enne jõule on kõigile, kes seda tõsiselt võtavad, mõtiskluse ja süvenemise aeg. Ja sellest kujuneb tänulikkuse inimeste vastu, kes on head teinud või vahendanud. Ja sellest tundmusest kasvab välja soov kinkida. Linnades ja külades on jõulu eel midagi pidulikku. Ainult jõuluti on see võimalik, et inimesed, kes ängistatud ja ületöötanud nägudega raha järele jahivad, äkki naeratades oma samme aeglustavad ja õhku nuusutavad, et midagi kaasa võtta pagaripoe lõulustritslitest tänavale hoovavast lõhnast.

Talumees tuli linnast tagasi. Ta oli teinud viimaseid sisseoste. Kui ta vanksrilt maha astus, haukus ja ulgus Kiiro metsikult. Leonberger hüppas ketiga püsti õhku, sööstis ettepoole nii et kett ta hingamise kinni nööris. Talunik läks looma juurde, rääkis armsate sõnadega Kiiroga ja püüdis teda rahustada. Siis aga pani koer pikalt uluma. Talumees ei osanud looma iseäralikku käitumist seletada. Ta vabastas Kiiro ketist. Koer hüppas isanda najale püsti ja tormas siis metsikute hüpetega lähedase Heckari jõe juurde. Äkki kuulis talumees haukumist, nagu tahaks koer head tuttavat rõõmsalt tervitada, siis aga jälle pikka ulumist.

Ta kiirustas ja jooksis jõe juurde. Seal nägi ta oma poega. Neckaril oli õhuke jääkiht ja Markus oli umbes 5 m kaldast kaugemal sisse kukkunud. Ta oli klammerdunud jääserva külge. Aga jõud näis lõppevat. Tema appihüüded olid ainult koera headele kõrvadele kuuldavad olnud. Kiiro oli ettevaatlikult õhukesele jääle roninud ja poisi pintsakust kinni võtnud. Nii ta aitas Markust vee peal hoida. "Rahulikult, Kiiro, üsna rahulikult, tubli, oota-oota..." Talumees peaaegu sosistas. Siis jooksis ta oma poja elu eest õuele tagasi. Läbilõikavalt karjus ta joostes: "Ema, ema - appi, appiii!" Talunaine tormas majast. "Markus - vees..." lõõtsutas mees ja haaras küüni kõrvalt redeli. Naine hakkas otsast kinni ja mõlemad kiirustasid jõele. Pikkamööda ja ettevaatlikult lükkasid nad redeli lahvanduseni. Naine hoidis redelit kinni ja talunik roomas poisi juurde.

Päästmine õnnestus. Kui Kiiro poleks nõrku appihüüdeid kuulnud, oleks poiss natuke hiljem uppunud. Markus pandi voodisse, tohtis aga jõulupuu ajaks üles tõusta. Ta tuli Kiiroga, kes tema voodi juurest polnud sammugi liikunud, elutuppa. Loitlev küünlahelk valgustas ruumi ja hõbedane sära sätendas ja hiilgas puu okstel. Talunaine pani käed risti. Ainuke poeg oli terve ja elas - tõepoolest: ilusaim jõulukink. Aegamööda ja pidulikult alustas talumees laulu, millega liitusid ema ja Markus:

Jõulukink haiglast

Oli jõululaupaeva õhtu. Helsingis oli jäiselt külm ja kogu päeva sadanud lumelörts oli muutunud jääks. Jõulute ajal on akati suur liiklus, palju kära ja tunglemist. Jääkülm Helsing ei olnud selles suhtes erand. Kaupluste aknad olid pidulikult kaunistatud ja kaubamajad olid täis inimesi, kes tegid viimaseid sisseoste pühadeks.

Ühe suure kaubamaja ees seisid kolm tütarlast kätest kinni ja nad vaatlesid vaateaknaid. Nad seisid paigal, olgugi, et külm tuul pani nad lõdisema, sest nende ees avanes uhke mänguasjade väljapanek, mis haaras neid täielikult. Nendel ei olnud võimalik saada nii uhkeid mänguasju ja nad nautisid pilti, mis oli kujundatud vaateaknale. Vaatamine ju ei maksa midagi... Aga ainult kaks tüdrukut neist nägid seda köike, keskmine neist oli pime.

Samal ajal väljus poest kuulus kirurg. Tal olid käed täis pakke, mis oli mõeldud ta oma lastele. Ta oleks peaaegu pikali jooksnud need kolm tüdrukut, k e s seisid akana juures. Pilt puudutas tema südant. Nende kolme abitu olek sundis teda peatuma. Ta kuulatas.

Pikem tüdruk rääkis: "Seal," ütles ta, "sõdurist paremal pool on väga ilus nuku kodu. Seal on aknad mida saab lahti teha ja päris uks ..." "Ja seal sees on väga kaunis nukk. Tal on pikad lokkis juuksed," ütles teine tüdruk. "Ja kujutle," ütles esimene, "Ta sulgeb oma silmad, kui teda panna magama. Ja ta oskab ka kõndida."

Arst peatus tüdrukuid küsides, miks nad peavad köigest nähtust seletama keskmisele tüdrukule. Samaaegselt ta kummardus ja vaatas keskmise tüdruku silmadesse. Nüüd ta märkas, et keskmine tüdruk oli pime ...

Arst viis pakid oma autosse ja tuli tüdrukute juurde tagasi. "Tal ei ole ema," vastas tüdruk arsti küsimusele. "Ta ema on surnud ja ta elab meil," seletas teine tüdruk.

Arst võitis peagi tudrukute usalduse ja sai teada, kus tüdrukud elavad. Ta sõitis nukra väljanägemisega linnaossa ja peatas oma auto lagunenud maja ees. Arst läks trepist üles.

Mureliku näoga naine jutustas tüdruku loo. Pime tüdruk ei olnud tema oma, vaid ta võttis tütarlapse endale hooldada peale selle ema surma. Tal oli vaesest lapsest kahju.

"Olen silmaspetsialist," ütles arst. "Ja olen kindel, et väikese tüdruku silmad hakkavad nägema peale operatsiooni. Sooviksin seda teha. See ei maksa teile mitte midagi. Kui see ka peaks ebaõnnestuma, ei halvenda see ikkagi tütarlapse olukorda. Aga kui see õnnestub, siis tüdruk saab nägijaks.

Tüdrukuke võeti haiglasse. Ta vallutas kiiresti õdede ja arstide sudamed. Paljud palvetasid, et väikese tüdruku silmad hakkaksid nägema.

Operatsioon õnnestus. Eetri lõhn hõljus veel koridoris, kui tüdruk tuli teadvusele. Ta istus oma voodil, side silmadel oodates, millal see ära võetakse. Arst istus tüdruku juures ja silitas ta pead. "Veel vähe aega, siis võtame sidemed ära," ütles ta. "Olen kindel, mu väike tüdrukuke, et võid siis näha esimest korda elus."

Õde askeldas millegagi toanurgas. Sinna oli asetatud jõulukuusk, mille okstel särasid värvilised lambid. Paremal paol kuuse ees oli nuku maja - samasugune, milline oli vaateaknal. Selle kõrval pruunide lokkis juustega nukk ja palju muid mänguasju, mida väike tüdruk iial oleks võinud soovida. Kõik oli asetatud nii , et tüdruk saaks neid näha kohe, kui sidemed ära võetakse.

See hetk saabus, sidemed võeti ära ükshaaval. Veel viimane oli järel. Õe südapõksus tugevasti, arsti käed värisesid. Viimane side võeti aeglaselt ära. Tuba oli hämaralt valgustatud. Väikesed silmad avanesid. Tüdruk hüüatas. Ta nägi!

Vaeslaps vaatas jõulukuuske ja selle värvilist valgustust. Ta vaatas nukku ja nukumaja. Siis ta vaatas heldinult arsti ...

Tüdruk vaatas vaid arsti nägu ja naeratas. Arst näitas talle nukke, kuid tüdruk vaatas vaid teda. Arst näitas kuuske ja küünlaid, kuid tüdruk pöördus vaatama vaid teda. - "Kas sulle ei meeldigi nukk?" küsis arst.

"Oi väga!" vastas tüdruk. "Olen väga õnnelik nende asjade üle, kuid ... sina oled minu parim jõulu ... jõulukink, kõigist kõige parem jõulukink. Kõige õnnelikum olen sinu üle!" kogeles tüdruk õnnelikuna.

Jah ta rõõmustas mänguasjade üle, kuid kõige õnnelikum oli ta vaadates arsti, kes

Jesus annab meile palju häid kingitusi. Kord olime ka meie pimedad, kuid nüüd näeme. Kord olime ahelates, kuid nüüd oleme vabad. Võime olla väga õnnelikud ja tänulikud kõigi nende heade asjade üle, mida Jeesus on meile andnud. Kuid kõige enam peaksime me olema rõõmsad Jeesuse enda üle.

Jõulukink.

Varsti on jõulud käes. Kaubamaja kihab nagu sipelgapesa, inimesi tuleb ja läheb. Kõlab muusika, jõuluehted veiklevad salapäraselt meelitades ja kutsudes.

Tiiu on istunud kaubamaja kassas hommikust saadik ja on väsinud. Lõputu järjekord pole andnud mahti hinge tõmmata. Vaid lühikesel lõunavaheajal lahkus ta oma kohalt.

Tiiu on töötanud selles kassas aastaid, jah, mitukümmend aastat, ning alati peljanud neid jõulueelseid nädalaid. Tõsi, esimestel tööaastatel talle see müra isegi meeldis. Oli tore näha enda ümber nii paljusid inimesi ja askeldamist, ent too kõik polnud võrreldav praeguse meluga. Aasta aastalt on kõik muutunud ja hoogu juurde saanud. Ka Tiiu ise pole enam noor. Ta on kiiresti ületanud keskea piiri, kasvatanud üles oma lapse, matnud mehe. Kuna aga pensionieani on aega, tuleb sellel töökohal veel veidi vastu pidada.

Tiiu tunneb, nagu oleks ta pikapeale saanud üheks osaks kaubamajast. Tähtsaks osaks. Tema ümber on mitmel korral vahetatud osakondi. Ta tajub end keskpunktina, kaubamaja südamena, mis imeb letilt kauba transportöörile ja viskab raha kassa ahnesse kurku. Tundetult, sest see on tema töö. Raha on vaid hetke tema sõrmede vahel, seda liigub päeva jooksul suurel hulgal tema käest läbi. Tema jaoks on see vaid väärtusetu paberimass, mille tähendusegi suhtes ta on ükskõikseks muutunud. Tööajal ei jää aega oma mõtete jaoks, ent miski tema sisemuses aina protesteerib kogu selle kära vastu ning hüüab ja igatseb tõeliste jõulude järele. Muidugi, ta kuuleb jõuluviise, kui sadu kordi keeratud kassetid mängivad hommikust õhtuni ikka ühte ja sama. Seal «tilisevad aisakellad» ja «tasa, tasa kajavad jõulukellad», ent need kõik on äraleierdatud igivanad lood, mida lihtsalt ei taha enam kuulata. Selle lärmi keskel ei jõuagi need pelgast märkamisest kaugemale. Ja tema isegi lisab oma panuse. Rutiinne naeratus, harjumuslikud käeliigutused, raha võtmine ja andmine ... Näib, nagu ei lõpekski see kunagi. Need pole jõulud. Jõule ei peegelda ka ostjate näod ja ilmed. On vaid kiire, kiire, kiire — ja see on ainus märk jõuludest.

Tiiu ohkab tahtmatult. Väsitav! Tuleks juba õhtu, pääseks puhkama. Ta ei jõua enam naeratada ja raha kõlistada. Järjekord näib lõputuna. — «Ema, ma tahan ise maksta Jeesuse

sünnipäevakingi eest! Anna mulle raha. Ma. tahan!». See on väike särasilmne poiss, kes seda ütleb ja Tiiu peaaegu võpatab. Tema ees on põlvekõrgune väikemees, kes vaevu ulatub üle kaubakorvi ääre vaatama. Ema seisab kõrval, jälgides poja askeldamist, ja tahab kiiresti teada, kui palju ta peab maksma. Laps mõjub Tiiule ilmutusena. Oleks nagu süttinud hele küünal pimeduses. Tiiu sekkub asjasse ja ütleb emale: «Las laps maksab. Küllap mul on aega oodata, kui tegemist on nii tähtsa asjaga. See on esimene jõulukink, mis läheb nii õigele adressaadile. Oled sina aga nutikas, väikemees!»

Tiiul on raske liigutust varjata. Laps on nii puhas ja nii silmatorkav erand kassajärjekorras. Inimesed vaatavad üksisilmi ja pisut hämmastunult omapärast vaatemängu. Poisi ema naeratab, annab raha väikese kätte ja seletab kiirustades: «Me ostsime Jaani vanaemale sooja hommikumantli ja sussid. Ta on haige ja Jaan saab aru, et kui ta kingib vanaemale, siis kingib ta selle kaudu Jeesusele, kuna jõulud on ju õigupoolest Jeesuse sünnipäev.» — «Nii see tõepoolest on», nõustub Tiiu.

Jaani ema ei näi pelgavat ümbritsevaid inimesi, kui ta kõneleb Jeesuse sünnipäevakingist.

Jaani silmad säravad kingituse tagant kui ta sirutab oma käe nii õieli, et paberraha tema peos ulatub Tiiu väljasirutatud käeni. Silmad jälgivad hoolikalt, kuhu see pannakse ja ta saab veel terve hulga pehmeid rahatähti ja metallraha tagasi.

«Tervita vanaema ja soovi talle minu poolt peatset paranemist. Kui saad suureks, ära unusta, et jõulud on Jeesuse sünnipäev», ei saa Tiiu ütlemata jätta kui ta ulatab väikemehele raha.

«Muidugi et ei unusta ja vanaema tervitan ka!» Poiss kummardub varmalt ja kaob emaga rahvahulka.

Tiiu jätkab tööd - Pakid liiguvad lindil ja kassaaparaat töötab. Ta naeratab harjumuslikult, teenindab, tänab. Inimesed maksavad suurte ja väikeste rahadega, tänavad või ei täna ja lahkuvad.

Aga Jeesusele mõeldud sünnipäevakink, mille tundmatu väikemees ostis, oli küllaldane andmaks Tiiule justkui uut jõudu. Kergem on olla. Väikemees mõjus nagu valgus pimeduses. Jõulud polnud siiski veel kadunud! Veel olid olemas tõelised jõulud ja jõulutuju. Need elasid lapses ja lapsemeeles. Keegi märkas osta kingi Jeesusele ega kartnud seda avalikult tunnistada. Tiiu südames helisevad nüüd õiged jõulud. Seal tiliseb kuljus ja helab rõõm. Kaubamaja ei osutunudki mistahes paigaks. Sealt võis saada kuniglikke kingitusi Kuninga sünnipäevaks. Tiiu mõtleb sedagi, et kes teab, kui palju või vähe neid kingitusi Kuningale on neil ja varasemail päevil tema kätest läbi käinud. Ja ehk on jõulud ka nende südameis, kellest see välja ei paista?

Viimased tunnid lähevad ruttu. Kodus on juba pühadeettevalmistused tehtud, et jõululaupäeval jääks aega vaikseks olemiseks. Tiiu on ära õppinud kiirustamise kunsti. Vastukaaluks suure kaubamaja kärale on naudinguks veeta õhtud koduses rahus.

Vaadata jõulukrooni keerlemist, jõulutähtede helepunaseid õisi, süüdata küünlad ja meenutada möödunud aegu.

Kui vähe on tarvis, et leida tähendus oma päevadele. Üksainus särav pilk väikese poisi silmist, puhas lapsemeelne rõõm Jeesuse kingitusest — Sellest piisas, et tuua Tiiu kaubamaja pühadekarussellilt tõeliste jõulude juurde tagasi.

Tiiu avab oma Piibli. Pilk peatub salmil Johannese evangeeliumist: «Temas oli elu ja elu oli inimeste valgus ja valgus paistab pimeduses». «Nii see on. Valgus paistab pimeduses!», mõtleb Tiiu. «Iga pisemgi säde pimeduses on täis valgust, aga ainult Üks on särav valgus. Tema, Kelle peotuled süttivad veel aastatuhandete järel. Need süttivad kõigest hoolimata. Ka siis kui inimeste väärtushinnangud muutuvad. Mitte miski ja mitte keegi ei või seda takistada.»

Jeesuse sünd

Esimene jõuluöö

Armas Maarja, sa noor kihlatu, sinisilmne, mustajuukseline, kes armastad oma Joosepit kõigest südamest ja hingest,— mis on sinuga?

Mis on vapusdanud sind hinge põhjani? Sa oled sõnatu, sa hingeldad, oled kohkunud, segaduses! Ja kõigest juhtunust ei ole sa võimeline jutustama ei oma isale ega emale, isegi Joosepile mitte.

Ta oli ju teadnud, et on üsna üksinda kodumajakeses sisemisel terrassil, aga siis äkki oli ta tajunud, et pole enam üksi, mingi kõrge kuju seisis seal kaugemal seina ääres! Võõras! Imelik, hoopis eriline võõras! Ta näis seisvat valguses, kuigi seal polnud mingit valgusallikat, Ilus hõbedane udu ümbritses teda ja tundus, nagu oleks valgus tema rõivaks ja peakatteks. Maarja avas suu rääkimiseks, et küsida, kes seal on ja mida ta soovib, kui äkki kuulis ootamatut tervitust,

"Tere Maarja"! Hääl oli kaunis ja sügav. Sellist häält polnud Maarja enne kuulnud, nii sügavat ja sealjuures nii õrna. "Sa armuleidnu" Tere, Maarja sa armuleidnu! Hämmeldus ja hirm aina suureneb.

Maarja pani käed kokku ja tundis, et kogu ta ihu väriseb. Ka võõras märkas seda, "Ära karda Maarja"! Maarja langetas pea. Tal ei ole tarvis karta. Ta tundis, et võib usaldada seda sügavat ja õrna häält. Aga ta ei saanud jagu värisemisest. Ta sulges silmad ja kuulas võõra imelisi sõnu. Ta oli leidnud armu Jumala ees! Tema peab saama poja! Ka tema!

"Ja sa pead temale nimeks panema Jeesus!" Jeesus! Minu poeg! Jeesus! Jeesus! Maarja poeg! Ma võtan ta sülle ja möhikord luban ka Joosepil teda hoida! Maarja mõtted olid kui tiibadega pekslevad linnud, aga ometi oli vaja teraselt kuulata, mida too võõras veel rääkis: Maarja poeg peab saama isa Taaveti aujärje...

"Ja tema kuningriigil ei ole otsa!" Vööra hääl muutus veel vaiksemaks ja sügavamaks: "Püha Vaim tuleb su peale ja Kõigekõrgema vägi varjab sind. Sellepärast peab ka Püha, kes sinust sünnib, nimetatama Jumala Pojaks." Maarja tundis, nagu lämmataks teda miski, kui kuulis neid uskumatuna näivaid sõnu. Tema peab saama emaks pojale, keda hüütakse Jumala Pojaks?

Võõra hääl oli nüüd alanenud vaikseks sosinaks. "Su sugulane Eliisabeth..."

See oli fakt, mida Maarja just praegu vajas. Ingel oli maininud seda, mida ka Maarja teadis. Hea küll, siis...

Maarja vaatas paluvalt inglile, silmad pooleldi suletud, sõnad väljumas nii vaikselt, et isegi vaevu kuulis end rääkimast "Vaata, siin on Issanda ümmardaja, mulle sündigu Su sõna järele."

Siis ingel kadus. Hetkega oli ta seal, järgmisel juba kadus. Ja Maarja, vapustatuna kuuldust, nähtust, otsustas kohe minna külastama oma sugulast Elisabethi, kes kõige paremini mõistaks teda.

Käsk läks välja keisrist.

Läbi Naatsareti tänavate lendas sõna, mis pani kõik ehmuma ja pead vangutama. Tuleb rahva üleskirjutus! Käsk on tulnud keiser Augustuselt ja kõik peavad seda täitma! Milleks see? Et paremini neile peale panna uusi ootamatuid makse! Ja veel kõige hullem: Igaühel tull reisida oma suguharu keskusesse! Joosepile tähendas see pikka teekonda Betlemma ja tagasi. "Ka sinu kihlatud naine peab nüüd minema sinna, kust ta on pärit," ütles sünakoogi vanem Joosepile, Joosep ehmus tõsiselt.

"Mis loeb roomlastele üks juudi naine või tema beebi," ütles sünagogi vanem õlgu kehitades. Ei jäänud muud üle kui reisida Betlemma seatud ajaks.

Hiljem rääkis Joosep kõigest sellest Maarjaga. Nad mõlemad olid Taaveti soost ja pidid koos minema Betlemma. "Oh Maarja, ma nii väga kardan Sinu pärast, sest see on pikk ja raske teekond," ütles Joosep kurvalt. Aga Maarja naeratas vapralt: "Mu kallis Joosep, tuleta meelde, mida ingel ütles mulle!"

"Me ei peagi kartma! Aga veel on midagi, mu Joosep. Ma kuulasin pealt, kui sünagogis loeti Püha Kirja prohvetikuulutusi."

"Jah, seal on üeldud, et messija peab sündima Betlemmas. Kas oled selle unustanud, Joosep?"

Joosep vaikis veidi ja vastas siis: "Ei, Maarja, ma pole unustanud. Kas see tõotus täitub nüüd?"

Naatsaretist Betlemma Juudamaal on 75 miili. Nad läksid koos Maarja vanematega Anna ja Joakimiga ja see teekond pidi kestma kolm päeva. Maarja ja tema ema ratsutasid väikestel Galilea eeslitel, kuna mehed sammusid kõrval ja hoidsid ratsmeid.

Nad liikusid suurt teed mööda, kus oli samas suunas minemas palju perekondi. Kõlasid laulud - põhiliselt Taaveti psalmid, mille saateks helisesid lüürad. Nii ei olnudki see mingi igav teekond ja Maarja tundis end hästi. Tema helesinise mantli kapuuts oli heidetud taha ja tuul mängis juustega. Maarja oli küll kahvatu ja ta nägu kitsas, siiski ta silmad olid rahulikud ja ta oli väga vaikne. Maarja ei laulnud teistega kaasa. Tundus, et ta kuulatas ja ootas midagi.

Joosep katsus Maarjat lõbustada sellega, et jutustas talle paikadest, millest nad möödusid.

"Ei, Kuid ajaloos on ta küll suur. Sünagogi õpetaja ütles, et siin palvetas Saamueli ema, et Jumal annaks talle poja,"

"Ah, kindlasti ta sai oma palve vastuse. Ka meie peame palvetama niiviisi. Joosep."

"Seal oli Saamuel kohtumõistjaks meie rahva üle rohkem kui 11 sajandit tagasi. Ja seal tegi Arnos oma prohvetikuulutuse messiast!"

Kolmandal hommikul olid kõikide südamed rõõmsad, sest eesmärk oli ligidal. Joosep pidas lakkamatult Maarjat silmas. Öösel oli Joosep kuulnud Maarjat ohkamas, ja nüüd ta pidevalt palvetas, et nad õnnelikult jõuaksid Bettlemma.

Kuuldus höiskeid ja hüüdeid tervituseks. Eriline tunne vallutas Joosepit, kui ta nägi väikese linna rohelust ja ta valgeid katuseid. Joosep võttis Maarja käe ja nad vaatasid koos neile avanevat kaunist, rahulikku pilti. Kuldne päike pani särama valged majakesed ja rohelistel küngastel olid lambakarjad.

See oli nende esivanemate linn. Siin olid elanud Ruth ja Boas. Nad olid Maarja ja Joosepi suguvõsa nimekirjas.

Joosep nimetas Maarjale suuri puid - ölipuid, viigipuid, papleid, tammesid, mände, tamariske, mille poolest Betlemm oli kuulus.

Vesteldes lähenesid nad linnale. Joosep märkas, et Maarja nägu ja käed olid veelgi kõhnemad.

"Beebi sündimine on vist ligidal" mötles Joosep. Maarja peab saama kõige kiiremas korras kuhugi varju alla.

Et Maarja meelt lahutada, jutustas Joosep talle nende suurtest esivanematest, kelle mälestus oli veel praegugi püha kõigile:

Siin oli koht, kus Saul kord välja läks oma isa eesleid otsima ja sai kuningriigi.

Siin Jesse, Ruthi ja Obedi poeg, oli püstitanud oma telgid ja siin oli tema noorem poeg Taavet hoidnud karja. Luuletaja, sõjamees, kuningas Taavet oli istunud nendel rohelistel küngastel ja kuulnud hommikutähtede hõiskamist.

Nüüd nad astusidki juba Betlemma tänavatele. Rahvas tungles. Keegi ei pannud tähelegi Joosepi juttu, kui ta palus juhatada teed võõrastemajja. Mõned naersid selle jutu peale. Kõik võõrastemajad olid täis. Viimases rändurite puhkepaigas rääkis Joosep tungivalt selle peremehega.

"Mu naine on haige," ütles ta paluvalt. "Ta ootab last ja see võib sündida iga hetk."

Peremees oli suur, paks punaste käte ja õliste hallide lokkidega mees. Tal olid valjud silmad ja ta ei vastanud Joosepile sõnagi. Siis äkki aga ta hüüdis "Saara!"

"Kas te siis ei taipa," urises Saara "et kõik kohad on täis? Kogu Betlemm on täis. Ainsatki puhkepaika ei ole saada tänaseks. Aga siiski, ega te oma beebit ei või oodata siin paljal põrandal. Midagi peab tegema. Gabriel! "

“Laudas! " kordas Joosep hädise kajana ja Anna pani oma käed kaitsvalt ümber Maarja. Maarja aga vaatas perenaisele tänulikult otsa.

"Kui kena sinust, et sa sellele mõtlesid," ütles ta. “Laudas on soe. Seal on nii kodune ja hea. Ma olen ka kodus vahest tallekeste juures laudas maganud, kui maja on olnud täis külalisi."

Ta pöördus Joosepi poole, "Need inimesed kindlasti hoolitsevad oma loomade eest hästi. Ja me saame seal olla rahus omaette."

Maarja pöördus tagasi perenaise poole. Ega te peale meie sinna kedagi teist ei saada?" palus ta.

"Ei," Ütles perenaine. Ta tegi isegi nõrga katse naeratada, "Ja ma aitan sind, Jumal teab, meie, naised, peame üksteist aitama."

Laudaks oli ruumikas koobas, mis ulatus läbi hoone aluse. Joosep hoidis Maarja käest kinni, kui nad läksid mööda kiviseid astmeid alla. Teises käes oli Joosepil latern, mis heitis karedatele müüridele kummalisi varje.

Pererahvas töi mõned õlekood. Nendest tehti Maarjale ase sisemise seina äärde, mis ei olnud nii niiske ja külm. Nad tõid ka vaiba, lina ja padja.

Siis Saara ja Gaabriel lahkusid, sest neid ootasid ju külalised ülakorrusel. Enne aga laususid nad: "Jumal olgu teiega sel ööl!"

Kui nende sammude kaja kadus, siis meie neli rändurit tundsid kergendust mõttest, et olid nüüd viimaks omaette. Anna abistas Maarjat lahtiriietumisel ja läks siis üles, et otsida sooja vett, Joosep seisis sügavais mõtteis.

Anna saabus varsti veekannuga. Ta saatis Joosepi ja Joachimi välja ning lubas neid kutsuda õigel ajal. Väljas oli pime, ööõhk niiske ja külm.

Joosep aga köndis edasi-tagasi lauda taga. Ta aina sõlmis kinni ja lahti oma mantli vööd. Ta sõrmitses oma rahakotti ja arutas mõttes, kas tal ikka on küllalt raha kõigi kulude katteks.

Tunnid venisid aeglaselt. Jaoachim istus seina äärde ja jäi magama. Joosep köndis aga aina nagu unenäos palvetades ja oodates, kuni äkki kuulis häält - lapse esimest nuttu.

Hämaras valguses põlvitas Joosep õlest aseme ees, kus lebas Maarja kahvatuna ja nõrgana, aga säravate, suurte silmadega ja väikese vapra naeratusega Joosepi jaoks.

Joosep oli põlvili. Maarja ulatas temale lapsukese, kes oli mähitud vanaema Anna röivasse. Maarja tõstis üles oma lapse pühaliku, jumaldava ilmega, sest tema kätes oli ju maailma saatuse määraja,

Kohe esmakordselt lapsukest nähes oli Joosepit vallutanud hoopis erisugune tunne. Ta tunnetas, et see sileda, pehme ja heleda näokesega, täieliku süütuse ja erilise mõjuga laps oli tulnud siia maailma, et mitte midagi saada, küll aga kõigile kõike anda.

Jumala imelised käed

Külmkarge talveõhk lööb mulle vastu peaaegu hinge kinni mattes. Vastne lumi krudiseb jalgade all. Siin ja seal pragiseb tasa mõni oks maha langevast valgest pehmest lumest. Tasane hell helin, paaaagu õhkõrnad toonid läbivad sada muinasjutumatsa. Need on jääpurikad, mis okste tasases võnkumises üksteist puudutavad ja õrnalt helisevad.

Advent nõmmel.

Esimene advent! Näljane jäneseke koperdab üle metsatee. Täis aukartust hoian hinge kinni ja kuulatan vaikust. Mõni samm minu ees ilmub hirv, peatub oma jooksus, silmitseb inimest ja kaob järgmisel silmapilgul metsa alla.

Esimene advent! Metsa ja nõmme vaikus mu ümber ja ma ise olen teel ühte armast inimest ära tooma.

Metsatee on väga lumes. Läbi põõsaste sumades sügavas lumes jõuan ma maanteele. Ja jälle on õrn helin mu ümber - jah, ka minus. See tõuseb hingesügavusest endale teed tehes.

Esimene advent! - See võib olla lapsik, aga ma ei saa teisiti. Võtan taskust küünla ja tuletikud. Põleva küünlakesega käes ja adventrõõmuga südames sammun ma muinasjutulise talve ilus ja laulan:

"Nüüd tehke kõrgeks väravad
ja uksed laiaks sedamaid,
sest austuse kuningas ja päästja on
nüüd tulemas. Kes õnnistust toob eluga,
sest laulgem suure rõõmuga: Au olgu
Loojale, mu armuandjale!"

Rõõm, advent-rõöm ja ootus on minus ja ma olen teel armsa, kõige armsama inimese juurde, Jumala suurima kingituse juurde, mis mulle maapeal osaks on saanud.

Kui ma kaugelt jaamahoone akende valgust näen, on ka mu küünlake ära põlenud. Asetan ta hoolikalt nõmme äärde valgesse lumesse, kus ta peagi kustub. Kuna olen täiesti üksi kupees, palun vagunisaatjat kustutada tule. Nii sõidan läbi nõidusliku nõmme suurlinnale vastu oma adventrõõmus. Seal jääb mulle teise rongi tulekuni, mida vajan, veel palju aega. Argipäeva kiire on täna vaibunud. Kui tore, et ometi kord aega on.

Vaikne pidu ootesaalis

Esimene advent! Tahaksin sulgeda silmad ja edasi rännata läbi avara vaikse nõmme!

Aga see ei lähe . Ent minus on kõik täis ootust, valmis rõõmuks ja pühitsemiseks. Nii lähen ma teise klassi ootesaali. Otsin ilusa kohakese ja tellin endale, kuna on pidupäev, parema eine kui muidu: muna ja oakohvi. Kutsuvalt seisavad puhtalt kaetud lauad. Olen ainuke külaline nii varasel hommikutunnil. Küünlake põleb saali keskel. Ei, seda ei saaks küünlakeseks nimetada. See on suur ilus vahaküünal, kaunis kujult. See seisab nikerdatud küünlajalal kuuseokste vahel. Advent! Külmetan - ja minus on rõõm ja ootus. Mu taskus ootab valge villasall, et ma temaga tegeleksin. Aga mulle tundub see stiilivastasena segada oma vaikset püha varraste klõbinaga.

Teine külaline

Näe! Teine külaline ilmub. Kuna mu hing on avatud rõõmule, sulgen ka tema palvemeelses valmisolus oma vaiksesse pühapäeva.

Natuke jäikade liigeste ja halva hoiakuga loivab ta läbi ootesaali, vabastab end oma õhukesest sportmantlist ja laskub nurgapingile üsna minu lähedal. Külmast sinised käed haaravad toidukaardi. Pärast oma raha kaalutlevat ülelugemist, lükkab ta kaardi kõrvale, nagu ei kõlbaks talle sellel märgitud suurepärased hõrgutised.

Üks tudeng? Näib nii. Tahaksin tema haarata oma adventrõõmu ringi. Aga - kuidas?

Ma ei aima, kuidas nähtamatud käed, meie Jumala käed, selle noore inimese minu vaiksesse pühitsemisse ja sügavasse sisemisse rõõmu tõmbavad.

Järsu käeliigutusega lükkab ta juuksesalgu otsmikult. Ta rind tõuseb ja vajub tugevast sisemisest liigutusest. Pikkamööda ta tõuseb ja kogu ta hoiak tõmbub pingule. Mulle näib, nagu juhtuks see äkitselt sisemise tõrke tõttu. Kahvatus tema näol vahetub hõõguva punaga.

Esimene kohtumine

Suur kogukas kuju karvakasukas astub läbi ooteruumi ja seisatab siis noore külalise ees. Vormilik ja jäik on tervitus. Mul jääb peaaegu suutäis kurku kinni. Noorem on täiesti vanema koopia, ainult abitu, poolik oma viisis ja liigutusis, kuna vanema kogu hoiak kindlat maailmamehe käitumist tunnistab•

Isa ja poeg? - Väike valu tahab sekkuda mu rõõmu. Viletsat viisi sujub kõnelus nurgalauas. Vanem on nooremale hea eine tellinud, endale laseb ta klaasi veini tuua, mille juurde ta havanna-sigarit suitsetab. Selle vürtsitatud hõng tungib minu lauani.

Mu vaikne püha on läinud. Tugev elamus on tulnud asemele. Tahtmatult saan isa ja poja esimese kohtumise tunnistajaks, midagi sarnast pole elus veel näinud. Isa on ammugi jutuotsa oma kätte võtnud. Läbisegi nimed suurtest maadest, meredest, linnadest ja inimestest. Ikka arglikumalt vaatab noor tudeng - ta on arstiteaduskonnast, nagu olen kuulnud kõnelusest, oma isale•

Tema servjett on kukkunud laua alla. Tudeng tahab kummarduda ja üles tõsta. Suurejooneliselt hüüab isa, see suur maailma-ja ärimees, kelneri. Ta peab tooma uue servjeti ja teise klaasi teed noormehele. Isa ise tõstab nautivalt oma veiniklaasi suu juurde ja puhub oma sigaretist väikseid suitsurõngaid.

Katsun süveneda ajakirja või vähemalt niisugust muljet jätta. Aga ma ei haara ühtki loetud sõna. Ooteruumi suur kell näitab, et mul on veel rohkem kui 2 tundi aega. Mida sisaldavad need 2 tundi?

Esimene advent!

Tahab taevane kuningas minuga kohtuda vaeses lõhestatud inimhinges? Kõik minus on ootel - igaks elamuseks valmis.

Isa on poja üheks tunniks üksi jätnud, et ta võiks räägitu üle otsustada. Veel väriseb jaamahoone pendeluks oma hingedel pärast isa käskivaid valitsevaid samme. Äkki raputab tugev nuuksatus noore mehe kogu keha. Ta pea on langetatud oma ette vaheliti asetatud käsivartele. Kedagi peale meie ja ühe kuueliikmelise perekonna, kes igatahes vapralt oma einet naudib ja sellega täiesti hõivatud on, pole ootesaalis kedagi.

Nüüd korraga tunnen ma neid imelikke käsi, kes selle võõra mu andventrõõmu sisse on tõmmanud. Imelised meie Jumala käed!

Miski ei pea mind enam minu kohal kinni. Mu süda ruttab abitule vastu. Vaene lõhestatud inimhing!

On temas ehk hävitatud pilt isast, pilt, mille võib-olla lapselik usk ja lootus sügavas sisemuses on ehitanud?

"Ma ei saa! Ma ei saa! Ema, miks sa läksid minult?" tuleb täis vaeva ja ahastust tema huultelt.

Mu käsi on tema käsivarrel. "Vabandage, et istun teie juurde! Olen kõrvallauas taht matult kõik kaasa elanud ja kuulnud. Ma mõtlen, ma mõistan Teid. Kui Te tahate, kui see Teile sellel silmapilgul on kergenduseks - kõnelge rahulikult! Või kui on parem, et ma ära läheksin, palun, ütelge seda mulle vabalt!"

Kaua on vaikus meie vahel. Kas ta astub sillale, mille Jumal nägematult inimesast inimeseni, südamest südameni ehitab? Tasa põleb advantküünal kuuseokste vahel. Kõvasti ja rõõmsalt naudib lõbus lastehulk oma hommikeinet ootesaali teises otsas.

Mu noor sõber on end kogunud. Need on peaaegu lapsesilmad, mis mind äkki vaatavad, suure lapse silmad, mis usaldust äratavad. Natuke kohmakalt ja saamatult lükkab ta mulle foto, mille on võtnud rinnataskust. Üks suletud kiri lamab selle kõrval. On see tema sõbratar? Ülesvõte on noorest tüdrukust või noorest naisest viiuliga. "Mu ema!"

Midagi liigutab mu südames. Tahaksin midagi armast noorukile ütelda, ega oska teda kõnetada, kuna ei tea tema nime. Ka ma natuke kogeldes seda tunnistan, kohtan häbelikku noorukinaeratust.

"Ütelge rahulikult Harald minule! Te olete mulle kui tervitus minu emalt. Te olete mulle - adventtervltus!"

Jumala Imelikud käed, kes sildu ehitavad, valgust süütavad inimsüdameis. Imelised Jumala käed, mis südameuksi avavad!

Eluaruanne

Harald istub mu kõrval ja jutustab, jutustab oma lapsepõlvest, oma emast, keda üle kõige on armastanud. Ta elu oli siiani täidetud armastusest oma ema vastu. Iiälgi pole ta tundnud vanavanemaid. Iialgi pole tal olnud isa. Ema oli vanematekodust välja tõugatud ja oli oma ülalpidamist teeninud kontsertide ja klaveritundide andmisega.

Ta jutustab paljust hädast ja murest ja ema suurest armastusest tema isa vastu. Kui hoolikalt on ema selle armastuse oma poja südamesse istutanud, seda varjanud ja toitnud. Ja täna, kui poeg esimest korda oma isaga vastamisi seisis, on suur tema elu soovunelm kui seebimull lõhkenud. Jälle jääb ta vait - ja sügav vaikus pesitseb meie vahel.

"Ja Teie ema?" küsin rusuvasse vaikusesse. Kas ta purustab silla? Kas uks selle noore inimese südamesse sulgub arglikult?

Siiski ei, see vaid näib nii. "Ema?" Ta läks mu juurest, ta jättis mu üksi. Ta on surnud!" Vaid sosinal tuleb see ta huultelt.

Nüüd on mulle palju, kui ka mitte kõik, selge. Enne kui saan küsida, jutustab ta mulle oma ema surmast. Ta kõneleb vabalt, avalamalt kui varem.

"Ema oli kaua raskesti haige. Ta oli kopsuhaige. Ta ei tahtnud, et ma õpiksin muusikat. Kunagi ei keeldunud ta ühestki mu soovist, aga selles puhktis oli ta paindumatu. Ma pidin oma südamesoovi matma. See oli mulle hirmus raske. Mul istub muusika veres nagu temalgi. Olen tema moodi. Välimuse näib olen pärinud isalt. Oleksin hüüatanud, kui teda täna hommikul nägin enese juurde tulevat. Nägin ennast, ainult palju aastaid vanemana."

Põgenemine

Siis jutustas ta kirjast, mille ema talle oli andnud, enne oma surma. Kui ta kord oma isa peaks leidma, siis pidi ta selle talle üle andma viimse tervitusena. "Ma õppisin meditsiini. Kui ma inimestele muusikaga ei saa ligi olla, siis tahtsin ma vähemalt oma abiga olla."

"Ema pole kunagi vaga olnud, nii kui üldiselt vagaduse all mõistetakse. Aga tema elu viimasel ajal kohtasin teda tihti ristitatud kätega. Üsna lõpuks ütles ta mulle:

"Sa tead, - ma pole iialgi eriti Jumalast hoolinud, Harald. Aga Jumal hoolitseb minust. Tema halastus on suurem kui minu puudulikkus!" Kui ma siis jälle tulin, oli ta surnud. Olen raskelt sellega toime tulnud. Täna on vana haav jälle pakatunud. Olen nii tänulik, et Teie siin olete! Ma pean oma eluga toime tulema, aga ilma isata. Ma ei saa! - Ma ei taha! Ma ei saa elada tema armust! Ma ei leia teed ta juurde! Tulen kuidagi tolme ka lima temata!"

Kiirustades tulvavad sõnad ta suust, ta kargab üles, rebib oma mantli varnast. Tahan teda tagasi hoida, teda mõjutada jääma, kõik rahulikult läbi mõtlema. Ta raputab vaid ägedalt pead. Mu süda voolab üle, tahaksin talle veel palju ütelda. Aga selleni ei jõua. Lahkumisel võin ma vaid tema sureva ema sõnu korrata: "Harald, kuhu Teie ka lähete, mida te ka iganes teete, ärge unustage: "Jumala halastus on ikka suurem kui meie eksimine." Olen seda tuhandeid kordi proovinud ja argipäevas üle elanud. Ma palvetan teie eest - ja ka teie isa eest!"

Kohtumine Isaga

Ootesaal on täitunud inimestega. Ma ei kuule, ei näe midagi sellest ja märkan oma ümbrust alles siis, kui kasukas härra minu ees seisab ja mind kõnetab: "Vabandage, palun, kus - kus on küll minu poeg? Meie leppisime kokku, et ma tulen tagasi. Ta istus ju siin!"

Palun härrat silmapilguks istet võtta ja ütlen talle, et tema poeg on läinud ära ja tõenäoliselt ei tule tagasi.

"See rumal jõmpslkaa" tulen ta suust. Ta lööb kõvasti vastu lauda ja tahab juba minna.

Ta võpatub, vaatab mind imestades ja vabastab end siis otsustavalt oma raskest nahaga vooderdatud mantlist.

Siis istub isa samal kohal minu kõrval, kus enne veel Harald, ta poeg, oli istunud. Veelkord tahab ta oma südant puistata. Ta ei oska alata. Kahkjas kahvatus katab äkki ta näo. Nagu unes haarab ta foto järele, mille Harald oma ärrituses on lauale jätnud. "Cornelia!" sosistavad ta huuled. Mul on nagu ehitaksid nägematud käed silla ka selle suurelise minust kaugelt üleoleva maailmamehe südame juurde, nagu avaneks ka sinna kitsas südameava. Ma äratan ta tema taielikust äraolekust, kusjuures naljatades ütlen: "Kuulge me pole end teineteisele isegi esitelnud!" Üks naeratus ilustab sellel silmapilgul mulle muidu nii ebameeldivat nägu. Imehästi mõistan ma Haraldit, et ta parem häda ja viletsust kannataks kui sellise isa armust sõltuv oleks.

Küsimused ja vastused ristlevad siia-sinna. Iga kord, kui ta tahab ägestuda, takistan ma teda. Siis jahtub ta viha ja ta naeratab: "Niisiis teid usaldas see jõmpsikas!"

Ma ei tea, kuidas tulen sellele, et korraga küsin: "Ütelge tunnete te lugu kadunud pojast?" Hämmingus vaatab ta mlnd."Noh ja - nii vanaema ajast! - Aga nii kaugele pole selle jõmpsikaga toodetavasti veel läinud! Ma mõtlen - naiste lugudega ja nii? Vilets nägi ta mul küll välja, aga..."

"Oh ei, mitte nii! Aga - kui Te seda lugu kadunud pojast tõesti tunnete, siis teate Te ju ka, et vanem poeg, kes isa juures oli, õieti kadunud poeg oligi ja mitte see teine, kelle elus oli olnud laevahukk."

Üürikese pausi järel jätkan ma: "Kas ka isa ei või olla kadunud poeg?" Sügav vaikus on meie vahel. Mind kohtab iseäralik pilk.

"Lubage, Teil näib süda olemat õigel paigal, aga siin lähete siiski natuke liiga kaugele! Seda pole küll keegi pastor julgenud mulle ütelda. Üleüldse, teie juures on midagi niisugust kui minu naises. Tema oli vaga. Aga minule, minule see ei istu. - Noh hästi, Teie peate kõik teada saama. Te olete ju kõigest siin osa saanud. Te olete aga ka omapärane!"

"Palun mitte nii!" kaitsen end. "Mõtleme sellele, mis Teile armas on olnud elus: Teie naisele, Gorneliale!"

Mehe eluaruanne

On nagu avaneks südameuks laialt, selle maailmamehe südameuks, kes oma olemuselt mulle võõrana mu kõrval istub. Mulle näib, nagu siluksid Jumala imelised käed üle tema palge, seda kaunistades ja kõik oma õiguse võõrastava ja inetu sealt kõrvaldades.

"Mu naine oli ingel! Milline kannatlikkus tal minuga oli! Kuidas ta talus mind ja minu olemust! Ma ei mõistnud teda kunagi täiesti. Ma hindasin, austasin teda - aga armastanud, tõeliselt armastanud olen ma ainult Corneliat."

Ta võtab pildi kätte ja vaikib kaua. Kui ta jätkab, kõlab ta hääl pehmemalt, täiesti teisiti. Midagi meenutab äkki Haraldit.

"Noore ohvitserina pöördusin tagasi esimesest maailmasõjast. Mu isa laskis mul sisse elada oma ärisse. See oli kõva õppus; mind ei säästetud millestki tema karmis äris. Siis järgnesid mõningad aastad välismaal, seiklused, kunstinaudingud, naised. Viinis nägin ma Corneliat ühel tema kontserdil. Armusin temasse kogu oma südame tulega. - Isa kutsus mu tagasi. Ma ei suutnud Cornellast lahkuda ja pidin siiski lõpuks vastu tahtmist isa sõna kuulama. Ta saatis oma auto ja autojuhi Viini, et poeg koju tuua. Corneliaga jumalaga jätmata pidin lahkuma.

Ma kirjutasin talle ikka ja jälle Saksamaalt; ei saanud aga vastust. Ma ei aimanud, et Cornelia ootas last ja selle pärast pärandusest ilma jäeti ja külmalt välja tõugati. Ta oli lapsega välismaal ja pöördus alles pärast sõja lõppu Berliini tagasi. Siis asusid nad Haraldiga Hamburgi. Seal oli neil vilets elu. Siiski saavutas ta selle oma muusikatundidega, et Harald võis ülikoolis õppida."

Sellest kõigest ei teadnud see mees alul midagi. Ta abiellus ühe suurkaupmehe tütrega. Abielu jäi mõlema suureks õnnetuseks lapsituks. Äri viis ta pärast teist maailmasõda oma isa suureks rõõmuks õitsvale järjele.

Pihtimus

Saksa Punase Risti Otsimiskeskuses Altonas sattus mees ühe mehe otsingul Cornelia perekonnanimele. Ta alustas kohe uurimist ja kuulis, et ta mõne kuu eest on surnud ja jätnud järele poja Haraldi. Ta jättis kuuldu enda teada, rõömustunud ja vapustunud ühte aegu. See võis ju ainult tema laps olla! Tema poeg!

Oma naise surivoodil - ta oli surnud veerand aasta eest - teatas mees temale kõigest ja tunnistas ka oma suurest noorusarmastusest Cornelia vastu. "Sa oled ja jääd mu suureks poisiks, nii tark ja elukogenud kui sa ka oled!. Miks jutustad sa mulle alles nüüd sellest? Sa oleksid võinud mulle rõõmu oma poisist ka mõned aastad varem võimaldada!" Nii oli naise vastus. "Ma pidin siis talle kätt andes lubama, et otsin poisi üles ja teen temast tubli inimese."

"Nägin teda täna esimest korda. Valisin sellepärast teadlikult neutraalse koha, et õpiksime teineteist tundma. Minu jõukus ei peaks teda võõrastama ja ära tõukama - ja nüüd jookseb jõmpsikas kohe jälle minema! See puupea!"

"Ma palvetan Tele eest!"

"Noh, - ma oleksin võib-olla ka nii teinud!" vastan talle. Oma suureks ehmatuseks märkan, et mu rong tuleb viie minuti pärast. Mul on tunne, et ma ei võikski kauemaks jääda, nagu jookseksid siis meie jutud asjadele, mis pole olulised. Mind liigutab eriliselt, kui ta mulle mantli selga aitab ja lihtsalt ütleb: "Teate, mis tunne mul on? Nagu oleks mu naine teisest ilmast teie kaudu mulle adventtervituse saatnud."

Ma ei saa midagi vastatud. Harald oli mulle pea täpselt samased sõnad oma ema suhtes ütelnud. Üks ei tea midagi teisest - ja siiski samad sõnad. Kas need pole jälle need imelised käed, mis igavikust siia meie aega ulatuvad?

"Palvetan Teie ja Haraldi eest. Palve on suurim jõud. Ja ärge unustage kodus oma koju jõudnud naise piiblist lugeda lugu kadunud pojast!"

"Olete imepärane naine!" ütleb ta lahkumlsel. Kui uksel veelkord ümber pööran, näen teda vaikselt laua ääres istumas käed näo ees. Ta ei näe mind. Mu palved on temaga. Peaksid paljud, need paljud tema naise palved üle haua vastuse leidma! Kui mees nagu kadunud poeg end tunneks ja igavese Isa juurde tagasi pöörduks! Need imelised käed, kes on alustanud sildade ehitamist ja valguse süütamist südametesse - viivad selle imelise töö lõpuni, mida nad on alustanud! Loogem teid, et südamed üksteist leiaksid ja rahu saaksid Jumala-Isa südame juures!

Karjased lauda tagaukse juures.

Kaugemas nurgas olid Anna ja Joachim teinud endile aseme. Ja beebi — Jeesus magas oma esimeses voodis, mis tegelikult oli olnud eeslite ja lehmade sõim. Joosep oli selle täitnud värske heinaga, millel oli nii puhas ja magus lõhn.

Joosep ei saanud kuidagi uinuda. Tema meeled, kogu ta hing olid värisevad ja erutatud.

Ta aina rändas laudas ringi, ikka ja jälle vaikselt hingavat Maarjat ja last vaadeldes. Joosepit oli vallutanud eriline rõõm, julgus ja tugevustunne. Ta kahetses vaid. et tal polnud sellest kellegagi kõnelda. Sellel pimedal tunnil oleks ta tahtnud oma hinge välja valada usalduslikus vestluses?

"Kõige imelikum selle asja juures on" rääkis ta vestluskaaslase puudumisel iseendaga, "see imelik tunne, mis mind valdas, kui vaatasin selle tillukese olendi silmadesse. Mulle näis, et olen tundnud teda terve oma eluaja. Ta ei olnud mulle võõras." Joosep tõesti tundis end eriliselt lähedasena sellele lapsele ja see tunne oli midagi eriliselt sügavat ja tõelist. Aga ometi ootas Joosep veel mingit taevalikku märki. Kuidas see küll võis olla et nii imeliselt ettekuulutatud lapse sünni juures ei juhtunud midagi erilist. Kõik oli nagu liiga tavaline! Siin oli laps. Aga kus olid inglid nüüd? Joosep oleks tahtnud kuulda inglitiibade kahinat, kuid kuulis ainult uniste lammaste häälitsusi.

Äkki aga kostus ta kõrvu kaugeid inimhääli, jalgade müdinat maja juures ja lauda tagaukse juurest kostus kepiga koputamist. Hirmunud hüüatusega, et Maarja uni võib saada segatud, ruttas Joosep uksele. Ta avas ukse ülemise luugi ja pani hoiatavalt sõrme huultele. Talle vaatas vastu salkkond habetunud nägusid. Ühe mehe käes oli kõrgele tõstetud latern. Nende taga oli pime ja selge öö. Taevavõlv oli kaetud loendamatute eriliselt selgete, säravate tähtedega. Selliseid tähti ei olnud Joosep enne iialgi näinud.

"Issand olgu Sinuga," vastas üks meestest vaikselt, tungiva häälega, "Meie ei ole tulnud teid tülitama."

"Aeg on juba hiline," lausus Joosep. Ta oleks tahtnud ust sulgeda, kuid karjane sirutas välja oma kepi.

"Oota, ainult üks küsimus. Kas siis paigas, kus me oleme, sündis äsja üks laps?"

Ehmatusvärin läbistas Joosepit. Kas midagi oli korrast ära? Kas nende paberitega oli midagi korrast ära? Kas nad olid korda rikkunud? Ei võinud ju iial teada, milliseid kummalisi korraldusi võis anda kuningas Heroodes.

Tasased rõõmsad hüüatused kõlasid karjaste huulilt. Nad pöördusid üksteise poole, patsutasid õlale ja üks neist sosistas: "Kõik on siis õige!"

Esimene kõneleja pani käe sõbralikult Joosepile õlale, "Ütle mulle, kas see on poeglaps?" "On küll."

"Siis olgu Jumal kiidetud," sosistas karjane ja teised kõik noogutasid nõustuvalt.

"Kuule mees." hüüdis tõstetud kepiga mees. Meie viiekesi nägime natuke aega tagasi imelist vaatepilti! See puudutab ka teid."

"Usu nüüd seda, mida me sulle räägime. Olime oma igapäevases ametis - karjane karja hoidmas. Öö oli selge, õhk jahe, tähed selged ja säravad - kõik nagu ikka. Äkki üks meist katkestas jutu ja näitas taeva poole."

"Seda ma tegin;" jätkas teine karjane. "Ma nägin, et taevas oli suur valgus ja ingli kuju - nii suur kui terve taevalaotus! Ja ma kuulsin häält..."

"Me kõik nägime valgust," seletas esimene karjane. "Ja me kõik kuulsime häält, mis tuli taevast."

"Ja siis ta ütles, et tõi meile suure rõõmusõnumi: Maailma Lunastaja pidi sündima."

"Jah, sõber. Seda ütles ingel. Ta ütles, et see laps on sündinud Taaveti linnas ja et me leiame ta mähituna ja sõimes magavat,"

"Sa ei või iial kujutella, mis sündis siis," katkestas ta erutatult teiste jutu. "Kogu taevas näis olevat avanenud. Tähtedega ülekülvatud taevakardinad moodustasid särava telgi, mille avausest nägime väljuvat tohutuid inglite hulki. Nad täitsid kogu taevavõlvi ja laulsid, laulsid. ..

Siis karjased vaikised. Neid näis vallutavat nende oma jutu sügav mõju. Need tugevad, kõigega harjunud mehed, kelle rõivastel oli nende karjamaa rohtude vürtsilist lõhna, need lihtsad, praktilised mehed, kes siiski võisid jutustada oma suurest elamusest nii poeetiliselt - need olid toonud Joosepile selle, mille järel ta hing oli igatsenud.

"Aga küllap vist," ütles ta kahetsevalt, "ei või me oodata, et sa usuksid meid." Siis lõi ta soojades silmades loitma leek ning Joosepile otse silma vaadates kinnitas ta:

Joosep haaras karjase käed. Ta uskus neid täielikult, kuuldes, kuidas nad jutustasid sellest ja jooksid Betlemma. Igalt vastutulejalt olid nad küsinud, kust nad võiksid leida vastsündinud last? Ja kui nad olid selle maja leidnud, siis olid nad küsinud, kas see laps oli asetatud sõimesse. Siis oli keegi nad juhatanud siia.

Karjaste jutul oli imeline rahustav mõju Joosepile. Märk oli küll tulnud teisiti, aga nii ehk oligi parem. Need mehed, kes veel hingeldasid jooksust, mehed täis jõudu ja alandlikkust olid näinud teise maalima väravaid avatuna ja olid kuulnud laulu kõrgustest, kui taevad rõõmutsesid Maarja lapse sünnist. Lihtsad inimesed väljadelt olid esimesed, kes tulid külastama vastsündinud Jeesust.

Nüüd avas Joosepe neile oma käe ja südame ja nad vahetasid vennalikke tervitusi. Kikivarvul nad järgnesid Joosepile, kui ta juhtis nad sõime juurde, kus nad põlvitades vaatasid Maarja poega, kes magas rahulikult. Varsti ootamatult saabunud võõrad lahkusid, Joosepi süda oli nüüd täiesti rahulik. Märk oli tulnud. Oma vaimukörvaga kuulis Joosep loendamatuid taevaliste hulki laulmas: "Au olgu Jumalale kõrges, maa peal rahu!"

Ma tulen taevast ülevalt

Jõululaulu saamislugu

Leipzigi linna tänavaid Saksamaal kattis valge lumevaip. Puhus kõle põhjatuul, mis ajas inimesi sooja tuppa. Sõpradel, kui nad ka kohtusidki tänaval, polnud aega jutlemiseks; kurdeti vaid külma ilma ja lahkuti.

Ainult kahte meest nähti ühel tänavanurgal olevat elavas mõttevahetuses. Üks neist oli linnanõunik Schettlov ja teine Thomas kiriku köster ning organist Johann Sebastian Bach.

"Ja mina ütlen Teile, meister Bach," kõneles härra Schettlov rahutult," kõik on läbi! Me saime täna raekojas Dresdenist kurbi uudiseid. Preisi kuninga väed on saanud uue võidu ja meie maa koorem läheb raskemaks, kui peadselt rahu ei tehta. Meie kaubandus seisab, rahvas ei teeni midagi; häda ning puudus kasvab, et hale näha."

Meister Bach möönis tõsiselt pead liigutades ning lausus: "Jah, kurvad ajad, kurvad ajad! Ja jõulud on ukse ees. Kuid kes suudab jõulul rõomutseda, kui meie maa tuhandest haavast verd jookseb. Nüüd veel lisaks preislaste uus võit!"

"Jah, juba kolme päeva eest. Ning ma kardan, et vaenlane on just jõuluks meie linnas, kui ruttu rahu ei tehta... Ja nüüd siis elage hästi, meister Bach! Kuid ärge siiski Thomas kirikus jõulumängu liiga kurvalt mängige," ütles raehärra ning pidi minema, jäi aga veel teise vastust ootama.

"Seda mitte! Muusika on ju alati olnud inimsoo parim lohutaja igasuguses kitsikuses; on seda vististi meilegi." - Südamlik käepigistus ja nad lahkusid - Bach läks oma korterisse.

Eeskotta jõudnud, pidi ta aga seisatama, sest toast kuuldus võõraid hääli. Ta avas kähku ukse ja kohkus, nähes kolme Preisi ohvitseri enda ees. Üks oli vanem, suur tugev mees välkuvate silmadega, kuna teised nooremad olid nähtavasti vanema adjutandid.

Mehed ei andnud Bachile aega imestamiseks. Vana ohvitser astus kohe julgesti Bachi ette ja küsis karmilt:

"Ah teie olete siis tulnud! Ma arvan, teie olete vist organist Johann Sebastian Bach?" Pole ime, et karmi sõjamehe käitumine nii ootamatult organisti puudutas. Kuid end rahustades vastas ta;

"Jah, härra kindral, minu nimi on Johann Sebastian Bach, Thomas kiriku organist. Sõjamehe sügavad silmad uurisid teda.

"Noh ilus, et ei tarvitsenud kauem oodata, millega pole harjunud. Kas teate, olen kuulnud, et mõistate head muusikat teha. On see õige?"

"Nii, nii! Minule on räägitud, teie olevat suurmeister eriti orelil. On see tõsi?"

"Jah, nad ütlevad, et ma mõistvat kaunis hästi orelit mängida," vastas Bach naiivselt .

"Ärge lobisege! Kui teie midagi mõistate, siis võite seda ka kindlasti öelda. Mina tean kõik ustavast allikast. Ja ma tahan, et teie minu ees orelit mängite. Teie teate, et ma pean ja tahan Jumalat tänada ja ma tahan seda teha just siin Leipzigis. Ja teie peate mulle mängima Ambrasiuse kiituslaulu: "Issand Jumal, me kiidame Sind!" Teie tunnete seda muidugi?"

"Väga hea! Seda peate teie mängima, sest et Jumal on mulle mu vaenlaste üle võidu a andnud."

Meister Bach jäi nagu kuulatama ja küsis lihtsalt "Missuguse võidu, härra kindral?"

"Kas teie seda siis veel ei tea," müristas vana pealik,"et Jumal mu sõduritele Kesseldorfi juures 15. detsembril toreda võidu andis. Siis tahan ma ka Jumalale selle eest au anda ja teie peate mulle kiituslaulu mängima. Kas saate aru?"

Bach kummardus ja lausus: "Vabandage, kindralihärra, kuid mina ei või seda kiituslaulu mängida, kui see on tänuks võidule minu sugurahva üle."

Kindral aga põrutas kepiga vastu põrandat ning käratas ägedalt: "Ärge rääkige rumalusi! Teie mängite ja asi sellega! Olen teist palju head kuulnud ja teilt ma tahan just seda kuulda, sest igaüks ei saa sellega hakkama."

Bach tegi jällegi kummarduse ja ütles: "Härra kindral, ma muretsen teile siiski teise organisti, kes seda mõistab."

Vana sõjamees ajas aga end uhkelt sirgu ning ütles ähvardaval toonil: "Kui mina juba ütlen, et ma tahan teid kuulda, siis teie ka mängite! Saite nüüd aru?"

"Vabandage, härra kindral, et ma oma maa ja rahva õnnetuse korral peaksin kiituslaulu mängima, sellest ei saa ma üldse aru."

"Ärge tehke asjata sõnu! Teie peate mulle maggima ja mitte oma vürstile. Mis otstarbeks, pole teie asi!" mürises too kangelane külma rahuga.

Nüüd ajas ka Bach uhkelt pea püsti ning vastas kindlalt: "Ei, härra kindral, mitte mingil tingimusel!"

"Kas te veel ei mõista suud pidada! Minu käsutada on 20 tuhat meest, kellega sain oma vastasest võidu - ja teist mitte. Või tahate proovida?"

Bachi silmad lõid vihaselt loitma ning ta ütles. "Tõepoolest, härra kindral, ma pole mitte üks teie kahekümnest tuhandest ega lase ennast sundida. Tahate teie kiituslaulu kuulda, siis laske enesele keegi neist 20 tuhandest mängida. Ja linna nõukogu ei saa juba oma maa võitjale kirikuvõtmeid keelata."

Näis nagu oleks kindrali näost viimane veretilk kadunud ja sooned otsmikul andsid tema vihast tunnistust. Ta astus Bachi ette, kahlas selle kuuest kinni ja kisendas: "Kas te teate ka, et ma võin teid kinni panna?"

Bach aga vastas kohkumatult: "Seda ma tean! Aga teadke härra kindral, võimuga ei lase Johann Sebastian Bach ennast mitte oreli ette tassida. Kiituslaulu ma oma maa vaenlaste võidu auks ei mängi!"

"Ei, härra kindral, minu südametunnistus ei luba seda ja minu kui vabakunstniku uhkus ei lase annast kellestki sundida."

Jällegi põrutas kindral vihaselt vastu põrandat ning sõnas pilkaval toonil: "Jah, rääkida oskate teie nagu raamat. Kuid ma ei tulnud teie osavaid sõnu kuulama, vaid tahan teie mängu. Ja ma näitan teile, et ma oma tahtmise läbi viin. Veel leidub abinõusid, miska vastaseid laulu- ja muusikamehi alandatakse" - Ja raskel sammul, ilma jumalagajätmata lahkus kindral oma seltsimeeste saatel majast.

Nüüd hingas Bach kergemini ja püüdis endale pisutki kujutleda, kuidas siis küll kujuneks, kui kindral oma ähvarduse teostaks. Aga ta süda oli siiski rahul, et oli jäänud julgeks ja kindlaks.

Kuid jällegi kisti ta uks ärevalt lahti ja sisse astus raehärra Schettlov. "Jumala pärast, meister Bach, mis te olete teinud? Te olete Dessau vürsti Leopoldi raskesti haavanud. Täna hommikul olevat ta mõne saatjaga märgatamatult linna tulnud. On karta, et teid iga silmapilk vangistatakse. Põgenege meister! Minu tõld seisab ukse ees ja viib teid linnast välja. Magdeburgi ja Spandau keldrid on sügavad ja vaiksed! Teil oli ju õigus tõrkuda. Meie ei või ometi oma maa õnnetuse puhul neile kiituslaulu mängida! Kuid see vana põikpea ei näi sest aru saavat. Ta näeb teis vaid mässajat, vaenlast."

Raehärra käis talle veel ägedamalt peale, et ta põgeneks. Ta pakkus Bachile kotitäie kõlisevat ja kiirustas vaid, "et meie kuulus geenius hoitaks vägivaldsete eest, kuni saabuvad jälle rahulisemad ajad."

Siis aga oli õues kuulda laste hüüdeid, naeru ja rõõmsat vadinat. Uks kisti lahti ja sisse tormas kari 8-14 aastaseid poisse ja tüdrukuid.

"Onu Bach, onu Bach! Oled sa meid hoopis ära unustanud?" hüüdsid lapsed nagu ühest suust, kuna üks väike tüdruk surus end tugevasti Bachi külje vastu peale ajades; "Onu Bach, kas sa ei tahagi siis meile kirikus mängida ja meiega laulda "Ma tulen taevast ülevalt." Meie ei oska seda veel õieti. Me istusime kirikus juba hulk aega, kuni hakkas külm. Ootasime sind, onu Bach!"

Bach pani õrnalt käe selle pailapse peale ja kahetses, et oli peaaegu unustanud oma väikeste koori ja palus vabandust.

Raehärra aga kiirustas organisti, et see mitte aega ei viidaks lastega, vaid kasutaks oma põgenemiseks veel viimast momenti.

Too väike tüdruk hoidis aga kõvasti Bachi käest ja nurus paluvalt organisti otsa vaadates: "Ei, onu Bach, sa ei tohi ära minna! Kuhugi sa ei lähe meie hulgast! Sa pead täna meie keskel kirikus jõuluõhtut pühitsema. Püha Jõululaps ei tohi ju ka oodata! Pealegi lubasid sa seda, onu Bach. Eks lubanud?"

"Ei, mu kallis. Jõululaps ei tohi oodata," ütles Bach säravail silmil. "Tulge lapsed! Teie auväärt raehärra näete, mu kohustus kutsub."

"Olete te hull, meister Bach? Kas tahate tõesti oma pea tulle pista? Põgenege!" hädaldas raehärra Schettlov. Bach aga tõstis oma pea uhkelt püsti, võidujulge naeratus mängles ta suu ümber, ja vastas: "Ma tahaksin näha, kes usaldab käe mu külge pista niikaua kui need lapsed ja mu kunst mind kaitsevad! Tulge, mu väikesed lauljad!"

Väike tütarlaps käekõrval lahkus ta majast, teised ta kannul. Väljas ootas organisti ikka veel raehärra tõld, kuna rahutud hobused selle ees härmatist kraapisid. Kuid Bach ei astunud tõlda. Lahkesti viipas ta veel vanale kutsarile ja läks mööda, Thomas kiriku poole.

Kõige ees astus Bach väikese Marie Siebertiga, neile järgnesid teised ikka paariviisi. Nende keskel käis kurb raehärra noruspäi. Selles rongkäigus peitus siiski midagi saladuslikku, püha, nii et kirikulised seisatusid ja isekeskis sosistasid: "Kes need on? Mida nad täna siin kirikus korraldavad?" Nii läksid paljudki otse uudishimust kaasa. Meister Bach aga sammus lastega otse üles koorile oreli juurde. Kuid siin jahmatas ta ja lapsed taganesid.

Üks preisi sõdur oli oreli juba lahti võtnud ja pidi seda just hakkama mängima. Rahulikult astus Bach ta juurde küsides, kes ta on.

"Mind komandeeriti siia Dessau vürsti käsul, kellele pean kiituslaulu mängima. Varsti tuleb ka sõjaväe muusikakoor ja värst ise võib iga moment ilmuda, kuna selle kiriku organist Johann Sebastian Bach ei ole tahtnud mängida. Ta ongi vahepeal vist juba vangistatud."

"Eksite, mu noor sõber," vastas Bach muiates. "Johann Rebastian Bach seisab praegu siin teie ees!"

"Teie oletegi Johann Sebastian Bach, Leipzigi Thomas kiriku organist ja orelikunstnik," ütles sõdur kohkunult oreli eest üles tõustes, kummardus ja haaras Bachi käe. "Palun väga

"Oi suurmeister! Kes ei tunneks teid tervel Saksamaal ja väljaspool seda? Tunnen teie töid ja mängin neid isegi. Sageli on olnud Dessau vürstki kuulamas, kui olen neid mänginud. Ta peab orelimängust suurt lugu. Kesseldorfi võidu järele tahtis ta Ambrosiuse kiituslaulu kuulda, see pärast peatubki ta Leipzigis. Teie pidite ju temale seda mängima, nüüd aga kuulsin, et ta olevat teile pahane. Palun vabandust meister, polnud minu süü."

Bach oli rahulikult kuulanud sõduri ägedat seletust, võttis aga selle käe sõbralikult vastu "Ma tean, sõber. Teie mõtlesite hästi! Nüüd aga lubage, seal all sünnib midagi, ma pean oreli ette istuma ju." Aukartlikult astus sõdur kõrvale, kuid ütles Bachile vaikselt: "Kiituslaul, meister, kindlasti andestab siis vürst teile!" Bach naeratas, tähendas lastehulgale, kes olid kuulanud imestades meeste kõnet: "Jah, ma mängin küll kiituslaulu, kuid sellise, mida ma võlgnen neile väikestele mudilastele siin." Sõdur astus vaikides kõrvale, sest pasunakoor seadis end juba Bachi selja taga ritta. Nende käest küsis nüüd kunstnik, kas nad oskavad mängida ka koraali "Ma tulen taevast ülevalt." Saanud jaatava vastuse, käskis ta neid alata nii pea, kui kuulevad selle algust orelil. Lastele ütles Bach sedasama: "Kui kuulete, kui orelil algan seda viisi, siis laulge julgesti kaasa!"

Trepilt kostusid rasked sammud. "Vürst saabub," sositas sõdur. Bach andis nüüd eelmängus koraali esimesed akordid, ühtlasi takti, kui korraga seisis vürst ta ees, vihast läikivail silmil ja sähvas: "Kust saite teie siia? Pidite ju istuma?" - Kaugemale ta ei saanud. Alt kirikust, kus rahvas pea pea kõrval seisis nagu midagi oodates, kõlas korraga selge tugev hääl;

"Palun mitte segada! Palutakse rahu Leipzigis, kui meister Johann Sebastian Bach orelit mängib!" - Vürsti keha nõksatas ja oma mõõka kahmates hüüdis ta: "Missugune alatu...," kuid kaugemale ta ei jõudnud. Kõik muu neelas nüüd vana tuttav koraal oma mõjuga, mida Bach vägevasti hakkas mängima, ühtlasi orkestrile kui ka lastele märku andes. Ja võimsalt kajas juba koraal läbi kiriku:

"Ma tulen taevast ülevalt,
häid sõnumeid toon teile sealt.
Neid toon ma teile rõõmuga,
neid tahan mina kuuluta.

Au kiitus olgu Jumalal,
sel ainsa Poja andijal,
sest inglid toovad rõõmsasti,
meil uue aasta sõnumi."

Hõisates ja võidurõõmsalt kostsid laste hääled ja hardalt vanemate kirikuliste omad alt kirikust; vägevalt ning põrutavalt hüüdsid pasunad ja just oma selja taga kuulis organist sügavat mehehäält otse liigutatult kaasa laulmas viimast salmi... See oli Dessau vürst, keda Bachi jõulukontsert oli sügavalt haaranud.

Nüüd mängis see "suurköster" veel järelmängu, nagu seda ainult temasugune oskas, ikka vägevamaks paisudes, tasasest pianost tõustes ülespoole, tervest registrist läbi müriseva forteni, mis lõppes majasteetlikkuses külluses; "Au kiitus sulle, Issand igavesest ajast igavesti!.".. Nüüd veel õrn vihje orkestri ja laste poole - ning uuesti kajas jõululaulu esimene salm läbi vana kiriku võlvide:

"Ma tulen taevast ülevast,
häid sõnumeid toon teile sealt.
Neid toon ma teile rõõmuga,
neid tahan mina kuuluta."

Siis vaikus kõikjal. Pisarad ja liigutus oli näha hulkade nägudelt. Pikkamisi tõusis Bach oreli tagant, astus vürsti ette ja lausus;

Vana vürsti käed olid olnud koos nagu palves, nüüd tõstis ta need vaikivas imestuses Bachi õlgadele ja ütles sisemisel sunnil, nagu oleks seal midagi tahtnud läbi murda:

"See peaks olema küll autu inimene, kes teisse usaldaks puutuda. Teie pole mulle küll kiituslaulu mänginud - saan sellest aru - aga teie lasksite mind kuulda taevainglite laulu ja muusikat sellist, mida ma veel pole kunagi kuulnud. Ja vangistada teid, kelle ümber niisugused armsad inglid laulavad," sõnas vürst osutades lastele, "ei tohi inimkäed seda küll juba puudutada." - Ta võttis Bachi käe ja pigistas seda.

"Ei ole tarvis selliseid sõnu! Teate veel suurmeister; preisi sõduriks te enam ei kõlba, selleks olete liiga vana, ja oma organistiks ma teid ka ei või võtta, sest olete pisut kangekaelne. Tülitseksime iga päev. Aga iga kord, kui teie Dessausse tulete, ütlen teile teretulemast! Tahaksin edaspidigi teie mängu kuulata. Ärge pange pahaks, vana sõjamees on harjunud käskima; kuid teiesugusele ei saa käsku anda. Teie seisate ühe kõrgema käsutada, olen sest aru saanud. Ja nüüd, elage hästi ja Jumal Teiega, meister Johann Sebastian Bach!"

Kõrgele tõstetud peaga, rõõmsate laste ja hõiskava rahvahulga saatel läks kunstnik Johann Sebastian Bach kirikust kodu poole. Võidi pühitseda Leipzigis rahulikke ja rõõmsaid jõule, mille oli võitnud orelikunstnik Bach oma mänguga ja lastekooriga, siiski teades, et see oli jumalik jõulukingitus neile kõigile, isegi Dessau vürstile!

Karikatäis külma vett

Mõne aja eest tegin ma väga palaval päeval ühe Põhja-Ameerika ühendriikide ratsaväe ülemaga koos, kes sõjakäigust lõunariikide vastu oli osa võtnud, pika raudtee sõidu. Ta jutustas meile sellest koledast võitlemisest üksikuid sündmusi. Ükski lugu ei mõjunud nii sügavalt minu peale, kui järgmine :

Ühe kallilt ostotud võidu järel anti minu hooleks järelväele tähtis sõnum edasi viia. Sel momendil aga, kui tähtsin ära sõita, ei saanud ma oma hobust paigast, sest ta oli täiesti väsinud ja lonkas. Ma lasksin enesele kohe teise tuua, see oli aga nii kange ja vastane, et jälle mõned minutid ära kulusid, enne kui ma võisin selga istuda. Kui ma juba sadulas olin, hakkas hobune hullama, lõi takka üles, keerutas ringi ja kui ma viimaks temast võitu sain ja edasi ratsutasin, jäi ta iga takistuse juures seisma, nõnda et kuidagi ei võinud paigast ära saada. Siiski pidin ma edasi saama, sest mul oli tähtis sõnum viia, mis miskit viivitust ei lubanud. Sel viisil edasi jõuda oli väga raske, sest suurtükiväe salgad ja igasugu sõjamoona voorid teed takistasid. Vastu lõunat oli mul vaevalt pool teed sõidetud. Õhk oli kangesti kuum, keel hakkas suulae külge kinni. Olin nõrk, sõjaplasku (välipudel) oli tühi ja ma tundsin, kuidas mu jõud lõppes. Seal nägin ma korraga ühe vuliseva allika, kus mõned sõdurid ümber olid ja oma pudeleid täitsid. Ma tahtsin ruttu maha astuda ja sedasama teha, aga hobune otsekui tahtis minu nõu tühjaks teha, hakkas kui hull kargama, nii et ma selle katse pidin järele jätma, mis muud ei teinud kui kihutas soldateid naerule ja toorele naljatamisele. Ma vihastusin kangesti selle üle, tegin oma välipudeli lahti ja pöördusin ühe sõduri poole, kes üksi ei näinud minu õnnetuse üle rõõmustavat. Ma pakkusin temale pudeli ja palusin seda täita, sest janu oli piinav. See oli suur, veidra olekuga mees; siiski ei oodanud ma tema suust mitte seda sajatamist, mis ma kuulsin, kui ta mulle lühidalt ütles: "Täida seda ise!"

Ma läksin viha pärast üsna käest ära. "Halastamatu inimene" hüüdsin ma, "andku Jumal, et ma sind ühel päeval nõrkemas leiaks, ja kui sa siis karika täit vett paluks, et ma seda sinule siis ka keeldta võiksin. Ma andsin oma hobusele kannukseid ja kihutasin sealt minema ega pannud teiste sõdurite tagasihüüdmist enam tähelegi. Üks penikoorem kaugemal, muretses väike neeger mulle paraja aja janu kustutada ja hobust joota, aga mu süda oli tulist viha täis, kui ma tema lahkust oma maa rahva ja mõõgavendade olekuga võrdlesin. Selle soldati nägu vajus sügavasti minu mällu ja ma vandusin, et ta ülesse otsin. - Jumal andku andeks - et ma tahtsin temale kätte maksta.

Laagris, sõjaväljadel, haavatule ja surnute seas ajasin ma kaks aastat oma kurja püüet ilma tagajärjeta edasi, aga viimaks tuli kättetasumise päev.

Haavata saamise tõttu peeti mind Washingtoni laatsaretis kinni, olin liiga nõrk teenistusse minekuks, aga ma võisin vabalt liikuda ja tarvitasin seda aega haigete ja haavatute ravitsemiseks, kelle lugu halvem oli kui minul. Iialgi pole ma vaeste sõdurite vastu niipalju kaastundmust ja halastust tundnud kui nägin seda valu ja kannatust seal, mida sõjaväljal ei võinud aimatagi. See rahustas mu südant, kui ma õnnetumate aitamiseks võisin kaasa töötada, neile kergendust tuua, neid rõõmustada ja oma osavõtuga nende viimseid hetki kergemaks teha; sest üksik lahkumine sestsinatsest maailmast ilma sugulaste ja sõpradeta, kes surija kätt veel viimast korda armastusega pigistaksid, liigutas mind väga. Seal nägin ma sageli kuidas tõsine kristlane surma üle rõõmustab; ma hakkasin selle usu õnnistust püüdma ja igatsema, et ka mina selle armu osaliseks võiksin saada, mille mõju ma nüüd tundsin.

W. lahingu järele toodi hulk raskesti haavatuid meie laatsaretti. Kõik saalid olid õige täis. Palavus oli hirmus suur, ja haiged said väga palju kannatada kuumas õhus. Igast voodist kuuldus paluvaid hääli: "Vett! Vett!" Ma võtsin karika ja kruusi külma veega ja andsin kõigile janulistele jahutavat jooki; juba vett nähes, näis haavatute jõud kosuma ja palavikutaolistes silmades rõõmukiir hiilgama. Kui ma voodite vahel käisin, tõusis korraga teises saali otsas üks sõdur oma asemelt üles ja hüüdis jämeda häälega: "Vett! Vett! Jumala halastuse pärast: vett!"

Nagu kivisammas jäin ma seisma, ma ei näinud enam, mis mu ümber sündis, ma nägin ainult teda. - See oli see sõdur, kes mulle kord vett keelas!

Ma lähenesin tema voodile, aga tema ei tundnud mind mitte; ta oli jõuetult padjale tagasi langenud ja silmad seina poole pööranud. Ma tundsin, kuldas kurat minu hingest kinni hakkas ja ma kuulsin teda üsna selgesti mulle sosistavat: "Kuule! Lase teda värske vee sulisemist kuulda, käi tema voodi ees edasi-tagasi, anna kõigile juua, kes tema ümber on, aga temale mitte; maksa talle kätte!" Aga samal ajal kuulsin ma ka teise tasase hääle. Kas oli see südametunnistuse või Püha Vaimu hääl, või minu õndsa ema manitsuse järelkõla. Olgu see, mis tahas, aga ma kuulsin selgesti hääle, mis minu vastu rääkis:

"Täna on see päev kätte jõudnud, kus sa kurja heaga võid tasuda ja andks anda nagu Õnnistegija sinule on andeks andnud. Mine anna oma vaenlasele juua!"

Vastupanemata võim ajas mind tema juurde, pehmesti panin ma oma käe tema pea alla ja tõstsin karika tema põlevatele huultele. Oh kui ahnesti ta jõi! Selle jahutamise mõju ei unusta ma iialgi, mis tema näost vastu säras, ega seda vaadet millega ta minule vaatas; aga mina ei rääkinud sõnagi. Ma nägin aga, et ta sügavasti liigutatud oli.

Ma palusin ülemat arsti, et ta selle haavatu minu hoole alla lubaks. Ta lubas seda heal meelel ja lisas juurde, et ta peab õnnetuma jala ära võtma ehk ta küll vaevalt usub, et teda selle läbi päästa võib.

Ma ravitsesin teda ööd ja päevad. Kaua aega jäi ta sellesse vaiksesse olukusse, aga ühel päeval, kui ma tema voodi juurest tahtsin eemalduda, tundsin ma, kuidas ta oma nõrga käega mind tagasi hoida katsus. Ma kummardasin ta üle ja ta ütles tasakest!: "Kas sa mäletad seda päeva, kui sa minult vett palusid?"

"Jah,sõher," vastasin ma talle, "see on üks vana lugu, parem me sellest enam ei räägi."

"Ei, ma pean sellest rääkima," ütles ta. "Ma ei tea tõesti, missugune kuri vaim minu peale oli tulnud; leitnant sõimas mind räbalakompsuks, ma olin palaviku taoliselt ärritatud ja ei tundnud enam iseennastki. Kohe selle järel kahjatsesin ma oma koledat olekut, aga see oli liiga hilja. Kaks aastat olen ma sind asjata otsinud, et sinult andeks paluda. Kui ma sind siin jälle nägin, tuli mulle sinu vanne meelde, ja ma värisesin hirmu pärast. Ütle kas sa võid mulle andeks anda?"

Ma olin teda 2 aastat otsinud, et temale kätte maksta, ta oli mind otsinud, et ennast alandada ja minu käest andeks paluda. Kes meist oli kristlikus meeles toimetanud?

Kummardus Sulle Jõululaps!

Kummardus Sulle, Jõululaps! Tervitan Sind su kõrges kojas, kus istud kuldsel troonil ja vaatled neid arvutuid hulki, kes kummarduvad Su ees, käed tulvil kinke Sinule... Vaatled neid ning Su silmad on kurvad ja küsivad... küsivad - mida?

Vaata Jõululaps! Tõin kingiks Sulle aardeid kallimaid, kaunimaid... lumehelvete habrast kristalli, põhjamaa kuuskede hurmavat lõhna, jõulukellade helisevat laulu...

Kord nägin Su silmis sama kurbust, sama küsimust. See oli siis, kui mu lennuind oli veel nii hoogne, tiivad täis hukutavaid tuuli ning mu teed viisid mööda Sinust, ikka mööda... Ent siis, Jõuluöö särava taeva all ristusid me teed ja ma ei saanud enam mööduda Sinust...

Kuis sädelesid siis Su silmis kuldsed tuled ja Su südamerõõmu kuulutas inglite koor:

"Kus on su vend? Siin oled sina ja ohverdad mulle kiitust mu hiilgavas templis, aga kus on su vend? Eksib öös ja lumes ning ta teed viivad mööda minust, ikka mööda... Ta lennuind on nii kõrge ja tiibades tuhiseb hukutavaid tuuli...

Tõid kingiks mulle kulda, viirukit ja mürri, laulad hardunult jõululaule Ja unustad, et veel on kadunud üks su vendadest... veel on hulkumas maailma kõleduses inimhingi, kalleimaid kullast, viirukist ja mürrist...

Mine ja otsi neid! Jäta tuledes särav tempel ja astu pikki hangedesse mattunud teid järele eksijaile, järele hüljatuile... Too mulle kingiks oma vend!"

Põrmu pudenevad aarded mu käest... Hälbides lendlevad su trooni ümber lumehelvete haprad kristallid... nukralt kumisedes kustub jõulukellade laul... kõrge templi võlvide all hajub jäljetult põhjamaa kuuskede hurmav lõhn...

Oo, Jõululaps! Nii mõistan Su kurbade silmade juttu... Kogu maailma aarded on vääritud Su ees... Ei rõõmusta Sind ainult mu palvete viiruk... mu tänu- ja kiituselaulude võluvad viisid... Hellalt peatub Su pilk kummardujail Su jalge ees ja libiseb siis neist üle, järele sellele ühele, kes eksleb veel maailma öös ja lumes, otsides teed Su templi valgusse, jõuluöö tulede soojusse...

Sõnatult sirutad käe... sõnatult asetan sellesse oma tühjad käed ja koos astume välja tulede säravast templist maailma kõledusse otsima seda, kes veel on kadunud...

Kurb puu.

Kui vana peab laps olema, enne kui jõulud tema elus midagi muudaks? Kui vana peab ta olema, enne kui ta ise saab muuta kellegi teise jõuluid? Võib-olla heidab "kurva puu" lugu sellele küsimusele valgust.

Emma oli jõulude ajal lähenemas oma 3. sünnipäevale ja ta oli juba palju aega veetnud koos oma vanaisaga - kes tema jaoks oli "Grandy" - sügavas metsas, mis ümbritses tema kodu. Olles hellitatud sellest, et teda kanti süles, ta ratsutas tema õlgadel, istus pikale puust kelgule, ta armastas, et Grandy husky teda metsas ringi veab - koer oli väga nõus laskma end kelgu ette rakendada - ja nüüd sai ta vähemalt natuke omal jõul ringi sõita, ning temast oli saamas vilunud metsarändur.

Jõulupuu, mis tol aastal Grandy esikus seisis, oli eriti uhke, ja Emma veetis üsna palju aega, aidates seda ehtida. Tema lemmikehted olid piparkoogifiguurid, mis olid saabunud vanaema köögist , ja rohkem kui paaril neist oli rohkem kui paar jälge Emmast, enne kui nad kuusele jõudsid! Ta ronis vanaema sülle ja kippus õhtuti kuuse ees uinuma, kui tema kiiktooli tuttav kriiksumine ja kaminatule praksumine ja paukumine teda uinutas.

Kui lumesadu ltugevnes ja tuul ajas seda tuiskama, teatas ta ühel pärastlõunal isegi tema jaoks tavalisest sihipärasemalt ja kiireloomulisemalt, et tal on vaja kohe metsa minna. "Mida sa nii kiiresti vajad, mu kullake?" küsis Grandy. "Mul on vaja leida kurb puu...," oli tema vastus, lisades: "Ma võin selle õnnelikuks teha!."

Loomulikult pani Grammy Emmale riided selga ja too suundus Grandy sõrmest kinni hoides tormi poole - tema ülesanne oli kindel ja selge: leida "kurb" puu, et ta saaks selle rõõmsaks teha, kuigi see, kuidas kumbagi saavutada, jäi seletamata.

Mis on "kurb" puu? Mitte soovides reeta kogu oma teadmatust selles küsimuses, pakkus Grandy välja mitmeid potentsiaalseid kandidaate : kiilanev? - Ei. Kõver?. Ei. Lühike? Ei. Ja nii läkski, iga pakutud puu juures vastas ta lahkelt, kuid kindlalt: "Mitte see, aitäh, Grandy.."

Kui sul on nii palju metsahektareid kui Grandyl ja nii sihikindel selle "kurva" puu otsija kui Emma, võid hakata mõtlema, kui kaua see otsing kestab - nagu ta tunnistas.

Ootuspäraselt oli see juba pärast seda, kui Emmal oli enda jüud otsa saanud ja kulutati Grandy õlgade varusid, metsas, mis oli kodu soojusest kõige kaugemal, kui rõõmustushüüd tõusis lumisesse ja pimedaks muutuvasse õhku - lõpuks ilmus see, mis tema mõistmatu pilgu heakskiidu leidis.

Varsti oli see turvaliselt soojas majas koos oma naeratava ja rahuloleva “päästjaga," koos oma suurejoonelise endise metsanaabri kõrval. See ei vajanud isegi mitte ühtegi piparkooki, et olla just selline, nagu Emma vajas, enne kui ta saavutas oma "õnneliku" seisundi. Mitte üksiku tunnuse poolest, olles mitte kõige räsitum - ja kindlasti mitte kõige täidlasem ega kõige vormikam puu.... just see, mis kõnetas väikese tüdruku kaunist südant. Ta nägi välja nagu kõige rahulolevam olend maa peal.

Mida on tema otsingutest aru saada? Mida mõista tema vajadusest leida "kurb" puu, et ta saaks selle "õnnelikuks" teha?

On kirjutatud, et "Oluline on nähtamatu." Ja selleks, et tõeliselt mõista mis tahes asja tõelist ilu, on vaja seda näha lapse silmade läbi. On selge, et juba 3-aastane laps suudab jõulud ümber kujundada... aga see on iga täiskasvanud inimese teha, et jõulud oleksid see eriline sündmus, mis lapsele üldse korda läheks! Selles on muutumismaagiat KÕIKIDE jaoks... palju tarkust ja palju õnnistust kõigile, kes seda otsivad!

Mihkli ilusaim jõulukink

Ühte advendi ja jõulu elamust ei unusta ma iialgi. See langeb sõja ja pommirünnakute aega. Mis küll on saanud meie väikesest, tookord viieaastasest Mihklist?

Väike poiss oli läbi elanud ja kannatanud hirmsaid asju. Isa, keda ta vaevalt tundis, oli langenud sõjas. Ema ja väike kaheaastane õeke surid Hamburgi lähedal pommivarjendis. 11-aastane vend ja vanaema jäid ellu, väike Mihkel jäi rusude alla.

Kui ta lõpuks leiti, andis ta vaid nõrku elumärke. Terve vasak külg oli halvatud.

Koos teiste haavatutega toodi ta üilkoolikliiniku lasteosakonda. Üks naaber, kes oli kergelt vigastatud, võis õnneks poisi üle teateid anda, kuna ta last hästi tundis.

Meie õppisime väikest poisikest tundma siis, kui ta koos teiste lastega meie haiglasse järelravile saadeti.

Mõtlesin, et laps on sellepärast nii vait ja apaatne, et ümbrus on uus ja õed veel võõrad. Mu süda võpatus kui avastasln, et vasak käeke lamas tekil lõdvalt ja laps sõnakestki ei kõnelnud.

Raviarstide käest kuulsin, et loodeti vasakpoolse halvatuse järeleandmist. Ka kõnevõime, mille kaotas hirmsas šokis rusude all, peaks tagasi tulema.

Tema suured sinised silmad vaatasid meid tõsiselt. Aga ei mingit naeratust kahvatul läbipaistval lapsenäol. Parem terve käsi ei haaranud ühtegi mänguasja. Suure kannatlikkusega tuli teda toita, muidu ei söönud ta üldse midagi. Siis juhtus midagi erilist.•

Mul oli toona üks traatkarva terrier. Palju aastaid oli ta mulle nõmme üksilduses väljas armas truu seltsiline ja tegi mulle väärikaid teeneid. Aga suurima teene osutas ta meie väikesele Mihklile. See oli meile Jumala ime.

Struppil oli nähtavasti saanud villand toas üksiolemisest ja oma emanda ootamisest. Nii hakkas ta mind otsima, leidis mu jälje ja tegi võimsa hüppe, et läbi avatud akna jõuda lastepalatisse, kus istusin väikese Mihkli voodi ääres.

Struppi ei saanud hakkama, katsetas aga lõpmata palju kordi. Nii ilmus korduvalt ta karvane kahupea aknale. Küll see oli lastele lõbus! Nad hõiskasid ja karjusid rõõmust - ja meie väike valgepea Mihkel karjus korraga kaasa: "Oh, seal, seal!" ja säras üle kogu näo.

Mul tulid rõõmupisarad silma. Kui muidu mingi "koeralontrus" haigetuppa ei tohtinud tulla, sellel korral haarasin Struppist kinni ja võtsin ta käsivarrele. Millise rõõmuga silitas Mihkel ikka ja jälle oma terve käega Struppi karva kasukat! Mul on kui kuuleksin täna veel temas: "Oi, oi! Aua!"

Iga laps tohtis Struppit kord silitada ja nad olid selleganii ametis, et ei märganudki kui arstidel ja õdedel peaaegu hing kinni jäi üllatusest, kui nad meie välkest Mihklit nii vabana ja rõõmsana voodis istumas nägid.

Struppi ja Mihkel said suurteks sõpradeks. Tihti hüples koer tema akna taga üles-alla ja kiunus, et keegi teda sisse ei aidanud. Aseaineks tõin Mihklile väikese riidest koera, kelle ta kohe Struppiks nimetas ja mis nüüd kõike temaga jagas.

Kõnevõime tuli meie murelapsele ruttu jälle tagasi. Kui alul olid vaid hüüatused olnud, siis rääkis ta varsti jälle tervete lausetega.

Aga halvatus jäi. Tehti kõike, et last aidata. Poole aasta pärast võis mingit paranemist täheldada. Me lootsime edasi.

Kuidas peaks Mihkel sellele vastu pidama, kui ta ühel päeval saaks kuulda, et ta lähedased ei ela enam. Kas ta seda üldse mäletas? Need küsimused vaevasid meid.

Väike poisike pani meid ikka jälle imestama. Või olid need Jumala head käed vaeslapse üle, mis imeliselt juhtisid ja juhatasid. - Tagasivaates võib ütelda: "Jah, kindlasti!"

Ühel päeval olin just palatisse astumas kui lapsed oma lihtsameelsuses "õhuhäiret" mängisid. Järelaimatud sireenid ja muu lärm käis õige hooga. Ukse praost jälgisin lapselikku tegemist. Ei uskunud oma kõrvu, kui Mihkel hüüdis: "Kõik on surnud, hiirvaiksed - mammi, vanaema, Jörn ja Elke! Aga sina, Struppi, mitte!"

Ta surus oma mänguloomakest tugevasti enda vastu. Läksin ruttu palatisse. Mihkli pärani silmad vaatasid mind. Mul oli hirm meie vaikese lemmiku pärast. Olin sellepärast nende mängu ettekavatsetult katkestanud. Kust ta teadis, et ta omaksed olid surnud? Me isegi ei teadnud seda. Saksa Punasesse Risti oli küll kohe saadetud järelpärimine, aga meil polnud veel mingit teadet. Et väikest seltskonda teistele mõtetele vila, ütlesin: "Kas te teate, et varsti tulevad jõulud? Olete te juba soovisedeli kirjutanud? On veel veidi vara, aga mõtelge minu järgmiseks tulekuks midagi välja. Suured võivad soovisedeli ju ise kirjutada ja väikeste soovid kirjutan mina."

"Tädi," hüüdis Mihkel sellesse segadusse. "tädi, kas ma võin endale uue ema soovida?"

Oli jälle, nagu tahaks mu süda seisma jääda. Läksin Mihkli juurde ja silitasin armsalt üle ta valge pea. "Aga muidugi vöid sa. Mihkel! Aga võib-olla elavad veel su ema ja õed-vennad ja viivad su ühel päeval siit ära ."

Järelmötllkult raputas ta peakest ja ütles: "Nil kaua ei jäta ükski ema ega vanaema oma väikest Mihklit üksi! Nad on kõik surnud. Kirjuta minu jaoks üks uus ema soovisedelile - ja mu Struppile üks ilus kaelarihm!. Aga üsna ilus!" Imelik laps!

Eksisin. Osakonna juhataja küsis minult kas ikka veel pole mingit vastust otsinguile. Eitasin. "Mihkel on mulle jutustanud, et ta saab jõuluks Kristuslapselt uue ema. Te oleksite pidanud nägema tema säravat näokest!"

"Jah, teate, härra doktor, kui omakseid tõesti ei ela enam, oleks parim Mihklile, kui keegi tema adopteeriks."

"Jah, ma arvan, me teeksime lapsele sellega suurima ja tähtsaima teene," ütles arst.

Innuga võttis poisike kõik massažid ja harjutused vastu. Ta peaks ju oma uuele emale ja isale vähemalt vastu jooksma, oli onu doktor talle ütelnud. Imestusväärsed edusammud olid märgata.

Siis ühel päeval korraga plahvatas meie teadmatusse teade, et vanaema ja 12-aastane vend on elus. Ma kiriutasin vanemale ja leppisin kohtumise kokku Hamburgis.

Olid need jälle Jumala imelised käed, mis meie hirmud ja küsimused ära pühkisid ja teed tegid Tema imelikule tegemisele ja toimimisele?

Ta kõneles kõigest südamevalust, kuna mina sisemiselt Jumala poole karjusin, et ta oma juhtimise ja nõuandmise annaks. Vastus oli käes, kui emake lõpuks ütles: "Õde, mõistke mind õieti! Mihklile oleks kindlasti parem olnud, kui ta poleks enam üles ärganud.

Ta on veel nii väike ja ilma emata. Jörniga, selle suurega, tulen ma küll toime.

Aga väike sinna juurde? Õde, ma ei suuda lihtsalt rohkem. Mis teha? Meil pole sugulasi, kes tema võtaksid. Mis teha? Kas teil on nõu?"

Oootasin silmapilgu, kuni esitasin vastuküsimuse: "Kuidas oleks, kui Mihkel saaks uue ema ja isa? Oleksite te sellega nõus?"

"Jah, õde, sellest oleks meile kõigile abi! Seda pisikest ei jõua ma enam suureks kasvatada. Kui ma ühel päeval suren, oleks ta jälle üksi maapeal. Kas oleks niisugust asja, et keegi lapse võtaks tõeliselt omaks?"

Selgitasin talle, et lapsendamine oleks võimalik. Paljud abielud on lapsitud ja abikaasad igatsevad võtta endale lapse, teda armastada ja tema eest hoolitseda.

"Vaid ainus kord tahaksin ma oma väikest Mihklit veel näha! Teate, nii üsna kaugelt koos tema uute vanematega, ilma et ta seda teaks. Ma ei tahaks talle raskust teha, et ta minu juurde ei saanud. Ainult ühte pean teadma: et tal hea on, et need armsad ja korralikud inimesed on, kes ta võtavad."

Lubasin talle, teda jooksvalt asjaga kursis hoida. Äkki ristitas ta käed ja ütles: "Oh, mu Jumal, ma tänan sind, ma tänan Sind'."

Nii oli tee vaba ametlikku asjaajamisse. Innukalt palusin Jumalat juhtida Mihklile uued õiged vanemad. Jumala ette jõudev arm sillutas teid - elasime sellele kaasa .

Siis läks kõik üsna ruttu. Teade Noorteametissee - lapsendamise avaldus - telefonikõned edasi-tagasi - ja palju, palju palveid meie väikese Mihkli eest! Me olime sellel ajal ka pühapäeviti tööl. Kuidas oleksime muidu saanud osadusse vanematega, kes paljude kilomeetrite tagant vaid pühapäeval said oma lapsi ja pereliikmeid külastada!

Iialgi ei unusta ma pühapäeva kui mulle teatati arstidest abielupaarist. Noorteameti arvamise järgi tundusid need õiged adoptiiv-vanemad Mihklile olevat. Ülemõde saatis nad minu juurde. Juues teed minu elutoas, näitasin ma Mihkli pilte ja jutustasin, mida lapsest teadsin. Nad võisid ju ka mõne teise lapse võtta.

Kõik lapsed, kes olid lapsendamiseks mõeldud, olime toonud ühte tuppa mängima.

Neid oli kuus. Mihkel oli neist kõige vanem. Olime just pühitsenud tema kuuendat sünnipäeva. Ta ei saanud veel käia, aga istus rahulikult oma toolikesel ja mängis oma Struppiga. Lapsed tundsid end täiesti vabalt ega aimanud, et nende iga liigutust ja mängimist äärmise pinevusega eesriide pilust piilus arstidest abielupaar.

Ma ei tea - oli noor naine eesriiet ehk liiga palju paotanud - igatahes kuulsin ma korraga Mihkli heledat häälekest: "Oled sa mu uus emake?"

Selle asemel, et eesriiet kokku tõmmata, läksin täiesti segamini ärritusest ja tõmbasin selle täiesti lahti. Noor arstidest abielupaar seisis seal, lehvitas ja saatis lastele käesuudlusi.

Minu enesevalitsus oli läbi, kui ma mõlemad aknalt tagasi rebisin ja eesriide jälle kinni tõmbasin. Mulle aga särasid õnnelikud vanematesilmad vastu.

Järgmine kord pidime poisi tema voodikesse jätma. Nad pidid siis nagu teisedki külastajad väljas akna taga "oma Mihklit" nägema ja temaga rääkima. Kõik järgneva pidime ara ootama.

Kui ma järgmisel hommikul Mihkli juurde läksin, jäin hingetuks, kui ta mulle vastu hüüdis: "Tädi, tädi! Mu uus emake oli siin! Ja ühe isakese oli ta ka kohe kaasa toonud - ja - ja!" Ta hääleke peaaegu katkes: "Ma pean ruttu jooksma õppima, et nad minu võivad kaasa viia!"

Võtsin poisikese sülle ega võinud takistada, et rõõmupisarad tema valgele peakesele tilkusid. Äkki lükkab ta mind eemale ja ütleb: "See on küll rumal, sa nutad - mina aga rõõmustan nii vägaaa!"

Mis muidu pole lubatud, aga järgmisel pühapäeval avasin ma Mihkli toa aknad külastusajal laialt, et uued vanemad temaga jutelda võiksid. Sellel korral olin mina see, kes eesriide pilust kõike jägis.

"Täna külastab sind su uus ema ja isa tuleb ka kaasa," olin Mihklile jutustanud. Poisike oli üks suur rõõm. Igaühele, kes ta lähedale tuli, pidi ta sellest jutustama, kes teda täna külastama tulevad. Struppit siluti ja "tehti ilusaks" ja ta pidi "haukumist" harjutama. Tema sai küll kõige enam kuulda, kes täna külla tulevad. Struppi plüüskõrvad olid kannatlikud, need olid ikka jälle valmis kuulama.

Lõpuks oli asi niikaugel! Imeilusa kirju hüpiknuku olid nad talle kaasa toonud, ka puuvilja ja uue pidžama. Siiski tähtsaim oli üks: "Oled sa nüüd minu tõeline emmeke!"

"Jah, mu laps, sa oled nüüd meie Mihkel!" "Sa oled meile väga, väga armas. Siin on su isake!"

Akki viskab ta neile oma ülekõige armastatud Struppi ja hüüab: "Ma olen Kristuslapselt uue kaelarihma temale tellinud. See peab aga talle hästi sobima ja peab väga ilus olema. Isake ja emake mul nüüd juba on - ja veel polegi ju jõulud! Oh, kui tore!"

Kui talle tahetakse lahkumisel Struppi jälle voodikesse tagasi visata, hüüab ta üsna ärritatult: "Ei, mitte! - Ei! Tema peab mulle järele tulema, kui teie tulete! Aga veel mitte, ma ei saa veel joosta! Aga seista ma juba saan!"

Hüpiknukuga kaisus jääb ta sellel õhtul magama, väike õnnelik Mihkel. Mis küll juhtub selle väikse lapse hinges? Tahtis ta ühenduslüli luua oma uute vanemate ja enese vahel, et ta neile oma armsaima Struppi juba kaasa andis? Tahtis ta kindlust: nad viivad minu tõesti, Struppi tuleb ju ka kaasa? Milline hindamatu väärtus, kui lapsehing kedagi usaldab! Millised võimalused! Milline lootuse lõikus!

Esimesed sammud lonkas meie väike Mihkel uhkelt ja täis rõõmu oma uutele vanematele vastu nende laiali sirutatud kätesse. Mis ta küll ütleb, kui kodus päris elav väike puudel on olemas, kui ta nüüd juba uue kaelarihmaga mängukoera käest ei pane?

Usun, et seda jõulupüha ei unusta Mihkel oma elus kunagi, sest jõulupuu taga seisid tema armastatud vanaema ja vend Jörn. Suur õnnelik pere oli korraga koos.

Ja vaatamata sõjasegadusele, pommidele, surmale ja viletsusele luges noor arst: "Au olgu Jumalale kõrges ja rahu maa peal ja inimestest hea meel!"

Vanaemale oli tehtud ettepanek Jörniga nende juurde kolida. Aga lihtne tavaline naine tahtis Jörni eest hoolitseda nii kaua kui võis. Aga külla võiksid nad üsna tihti tulla ja suurt õnne tunda, et neile oli kingitud kokku jääda - perena. Jah, selle eest tahtsid nad Jumalat kogu oma elu aja tänada, ütles vanaema.

Järgmisel aastal saime kirja õnnelikult arstipaarllt. Kõik seoses lapsendamisega oli ametasjades ruttu ja lihtsalt läinud. Millist rõõmu oli neil Mihklist!. Tema oli oma käega trükitähtedes kaardi juurde kirjutanud, et ta juba vahvalt suuskadel mäest alla sõidab.

Siis katkes ühendus. Meie ei kuulnud enam midagi üksteisest. See polegi nii tähtis. Teadsime, et Taevase Isa õnnistavate käte all on väike Mihkel ja kogu see perekond.

Ilusaim jõulukink - ema!

Minu juurde tuli nuttes meie viletsast kogudusest üks laps: "Ema on juba kolm päeva ära." Emal oli tavaks kaks korda nädalas käsikäruga kuni 50 km kaugusele maale sõita, et salaja nälgivasse linna kaks-kolm tsentnerit vilja tuua. Nähtavasti oli ta kinni nabitud. Oli ta elus? Oli ta kuskil keldris või karistuslaagris? Jumal üksi teadis seda. Saksa inimesel polnud sellel ajal mingit instantsi, kes teda aitaks. Nii oli meil harjumuseks igas hädas kohe kõrgeimasse instantsi pöörduda. Sellepärast ütlesin lapsele: "Jumal teab, kus ema on. Tema üksi võib teda kaitsta. Meie aga palvetame nüüd ema eest." Kui olime palvetanud, läks laps vaikselt koju.

Järgmisel päeval tuli ta rõõmust särades jälle ja ütles: "Ma olen ema leidnud" Ta on komandantuurikeldris. Üks väike aken tagahoovis käib lahti. Seal rääkisin vaikselt temaga. Tal pole midagi süüa ja juua." Kui hea, et laps salaja akna kaudu talle natuke leiba ja musta kohvi võis anda!

Aga järgmisel päeval tuleb ta kurvalt jälle: "Ema pole enam seal - kelder on tühi - ükski hääl ei vasta!"

Meile ei jää jälle muud kui eestpalve. Rahunenult läheb laps koju. Tuleb jõuluõhtu, ei mingit jälge emast. Suures lehtlas, mis praegu meie kabeliks on, seisab pea pea kõrval umbes 100 viletsat sakslast jumalateenistusel. Juubeldavaisse jõululauludesse seguneb kahe lapse nuuksumine. Veel pole nad jälgegi leidnud oma emast. Jutluse järel kutsume koguduse üles eestpalveks nende eest, kelle murest ja valust südamesse suur jõulurõõm praegu ei pääse. Ma palvetan, et Issand oms valguse sellesse pimedusse laseks langeda ja laste nutu rõõmuks muudaks. Koguduse palve ajal vaikib nuuksumine.

Esimesel pühal oleme Ponarthis. Jumalateenistuse ajal avaneb kirikuuks. Vanema lapse käekõrval tuleb kadunud ema säravate silmadega sisse. Mis on juhtunud?

Palju päevi oli ta naaberkomandantuuri keldris istunud ilma ülekuulamiseta, ilma toiduta. Jõululaupäeval muidugi polnud mingit ülekuulamist, mingit vabanemise lootust. Ta mõtleb oma nutvaile lastele kodus. Näljast ja kurbusest väsinud uinub ta külmal tsementpõrandal.

Pidi olema kesköö, kui ta äkki ärkab keldriukse kägisemisest. Valguskiir langeb pimedasse ruumi. Üks venelane valgustab teda laternaga: "Miks sa naine siin? Täna risdvo (jõulud)!"

See oli võetud ära vangistusel ja selleta ei tohtinud tänavail liikuda. "Ei käiguluba! Käiguluba saftra (homme)! Lapsed nutavad. Paschol (mine)! Täna risdvo!"

Ta jutustab edasi: "Ma seisin kui unes ja kui unenägija komistasin ma pimedat keldritreppi mööda välja talveöösse. Minu all säras lumi, minu üle kui suur jõulupuu selge tähistaevas. Ma ei tea, kuidas ma koju jõudsin. Korraga seisin meie toa ukse taga.

Aknad olid pimedad, seest kuuldus tasast kõnet ja sekka nuuksumist. Hüüdsin oma laste nimesid. "Ema, ema!" tormasid nad mulle vastu. Tänasime Jumalat kogu südamest selle inimlikult mõistmatu ime eest pühal ööl ja pidasime hiliseid, aga õndsaid jõule."

Jõululaps või jõuluvana

Väike Liisi istub akna all ja joonistab jõuluvanalt saadud pliiatsitega. Pliiats jookseb kiiresti üle paberi - tuleb maja. Veel mõni kriips, siis korsten, siis aken. Ja juba jooksebki Liisi kööki emale näitama oma joonistust. "Ema," vaata mul on maja!" Ema vaatab: "Jah tõesti, justkui meie maja, ainult korsten vähe viltu ja uks liiga väike." Liisi jookseb uuesti akna alla ja teeb pliiatsiga ukse palju suuremaks. Ta vaatab seda ust ligidalt ja kaugeelt ja hüüab: "See on ju meie pühapäevakooli uks. Sealt mahub palju lapsi korraga läbi." Talle meeldib see pilt väga. Siis otsib ta kõige ilusama värvipliiatsi ja joonistab sinna juurde midagi. Mis see võiks küll olla? Oi, see on ju pühapäevakooli tädi. Ta räägib ikka Jeesusest, ütleb, et Jeesus on palju parem kui jõuluvana. Jõuluvana toodud kingid lähevad varsti vanaks ja katki, aga Jeesuse kingitused jäävad ikka ja igavesti. Liisi ei taha enam joonistada, paneb pliiatsid ära. Ta võtab toolid, seab need jõulupuu ümber ritta, asetab nukud toolidele istuma ja mängib pühapäevakooli tädi. Ta käib nii nagu tädi, katsub tädi häält järele teha ja tuletab meelde, mida tädi rääkis ühel pühapäeval. See jutt oli tal väga hästi meeles. Ta räägib nukkudele ja algab: "Armsad lapsed, kuulake, mida ma teile nüüd räägin."

Kord elas väike Viiu. Viiu nimi oli taevas suurde raamatusse kuldsete tähtedega kirjutatud. Ingel oli seal juures, kus seisis raamat, Oh kui hea meel tal oli Viiust. Aga ükskord Viiu jonnis. Ingel oli väga kurb, aga ta mõtles siiski - ehk Viiu palub andeks. Aga ei! Ema pani Viiu nurka ja Viiu näitas keelt. Siis tegi ingel selle lehekülje lahti, kus seisis Viiu nimi. Ta tõmbas käega üle Viiu nime ja see ei säranud enam nii ilusasti kui varem. Teisel päeval tegi Viiu oma sõbra Peetri mänguasja katki ja kui ema käskis oma mänguasjadest ühe asemele anda, siis ta ei andnud, vaid hakkas karjuma ja jooksis ära. Ingel pühkis jälle üle Viiu nime ja Viiu nimi oli veel õige vähe näha. Kolmandal päeval käis Viiu torus huultega ja pahase näoga ringi, seepärast et ema ei andnud talle nii palju maiustusi, kui ta tahtis, Jälle tõmbas ingel üle Viiu nime. Viiu nimi kustus ja järele jäi puhas valge leht. Viiu läks peale surma taeva ukse taha ja koputas. Uks tehti lahti, aga ingel ütles: "Oota, ma vaatan, kas sa tohid tullagi taevasse? Ma vaatan, kas su nimi on taeva raamatus."Ta soris raamatut algusest lõpuni, aga ei leidnud Viiu nime sealt. Ma ei või sind sisse lasta," ütles ingel, "siia saavad ainult need, kelle nimed on üles kirjutatud." Viiu läks kurva meelega ära. üks pandi kinni.

Liisi peatus oma jutus. Tal polnud enam tuju edasi jutustada. Ta korjas nukud sülle, pani voodisse ja läks kööki ema juurde. Emal oli kiire, sest jõulusöök peab ju olema maitsvam kui teised söögid. Ta ei pannud algul tähelegi väikest tüdrukut, kes teda põllenurgast sikutas. Liisikese südames liiguvad aga praegu tõsised küsimused.

Ta soovib neile ruttu vastust. "Ema," hüüab Liisi, "Kuidas saavad pahad lapsed headeks?" Ema peatub töödes. Ta jutustab Liisile heast jõululapsest, kes jättis taeva au ja ilu ja tuli maa peale pahade laste südameid uueks tegema. On ainult vaja teda südamest paluda, ennast talle anda. Pisikese Liisi väike süda jäi rahule. Ta mõtles: nüüd räägin kõik Jeesusele. Jeesus aitab mind alati.

Jõulu - miniatuur.

Langeb vaikset hämarduvat lund. Iga helves langeb helisedes nagu puhas lapsemõte, nagu pisar kahetsevast silmast. Puhas, valge sadu...

Kata mind täna oma valguse puhanguga nagu looriga, hõlma mu mõtted ja õhtukurbuse kui sinaka varju - ja ole hea minule. Ma ise ka sooviksin olla hea, hell ja valge nagu sina, vaikne jõuluõhtune sadu. Võlutult te langete, lumehelbed, ja üksikud tähepisarad hõbedana vilkumas kaasas.

Kui ma oleksin ka üks tähekild, kes eksinud väiksesse sajju, ma hääletult virvendades kui su kiire mõttevälgatus libiseksin kellegi südamesse ja jutustaksin seal jõulujuttu. Eietaksin lugusid kaugest Petlemma üksikust karjusest, kes ootas Messiase sündi.

Kõneleksin, kuis too pleekundjuukseline vana lambur ammu ootas oma Lunastaja sündi, kuis ta oma onni avas igal kevadhommikul tõusva päikese kiirgusel, avas onni madala ukse ja väikesed aknad, et sisse võiks pääseda SEE, kes pidi tulema tõotuste kohaselt. Oli see siis pisike punarinnaline lind mägedelt või lihtne põllul-vidistaja, karjuse aken ja uks olid avatud vastu võtma iga elulist ja abivajajat. Võib-olla tilluke tiivuline oligi Messiase eelkäija ja kuulutaja - ja karjus oli ootel, valvel.

Suvel ta päästis liblikaid võrkudest ja meekarikaga hellitles mesilindu ukselävel; kuid lillede närbunud juuri ta karastas allikaveega. Ehk olid need ta Lunastaja, suure Kuninga eelkäijad ja sõbrad.

Aga kui pime öö koitis mägedes, ta süütas oma tähe taevatähtede asemel onni katusele, näidates eksijale ööhämaruses rada onni juurde.

Kui oleksin tähekild, nii ma jutustaksin inimesile, et ka nemad valmistuksid iga pisemagi heateoga vastu võtma Jõululapse kalleid rahupühi.

Ent oleksin ma lumehelves, ma kataksin pisaras silma valge korraga ja püüaksin näidata, et läbi mure siiski särab veel valgus. Ja see valgus on jõuluvalgus, on püha rõõm, mis ulatub läbi aegade ja suurte leinadegi. Ma langeksin rõõmuna neile silmile, kes ei näe väljapääsu elukitsikusest, kelle südamekurbus pärlendub pisarais laugeil... Ma sulataksin tumeda kurbuse valgeks rõõmuks ja oma siidiseima helina helistaksin ta murerohketesse kõrvadesse, - Ja liialt tõsiseks muutunud isale ma julgustussõna poetaksin südamesse, - mina, väike, valge lumehelve, sest murelikkude isadegi südameisse peab täna tõusma üks roosike... roosiks lumest ja külmast, mis kaasa toob rahumõtteid ja püha muretuse tulevasiks päeviks.

Lastelegi ma libiseksin nende mängude juurde seltsiliseks, siluksin valge siidina nende päid, hellitleksin rõõmsaid lapsesilmi jõululapse puhta lapsemeelega ja oleksin nii valge ja särav kui üksnes seda olla võib lapsesüda. Ma armastan lapsi ja õnnistaksin neid püha öö kuldselt särava sooja õnnistusega. Jõuluvalgusse mahuvad kõik: lapsed ja noored, vanad ja raugad -ja koos me laulaksime püha öö meloodiat. Raukadegi tuhmid silmad eluneksid siis ja värisevad käed saaksid uut jõudu kanda elulasti viimast osa, mis usaldatud veel nende tööväsinud käte kanda. Ja lumi kataks neid, kataks kõiki muretsejaid kui ka rõõmust rikkaid - püha öö valge lumi ei tee vahet kellegi juures - ta puhastab kõiki ja kõike.

Aga-kardan ma - kui ta silmab, jõuluöö langev lumi, - kuski kibuvitsapõõsast, kas ka selle oksi ja okkaid katab ta oma puhta valgega? Kui oleksin helves, ma pelgaksin kibuvitsa okkalist põõsast. Kuigi ta suvel on õitsev ja roosa, ilutsev ja suursugusem ent pelgaksin ta okkaid. Noid okkaid, mis kunagi pühast peast vere välja torkasid. Oleksin valge lumehelves ja pelgaksin, vast minugi valge rüü ta läbistab, ja punane veri purskuks mu helisev-valgest südamest.

Jõululumi, jutusta, kas kataksid sa ka kibuvitsapõõsa, millest pärg punuti Jõululapsele? Kas sa ei karda, et üks okas peatuma jääb su valgesse südamesse ja verepiisad su valge purpurseks muudaksid?

Ja lumehelves jutustaks vististi, et isegi kibuvitsapõõsa ta kataks oma andestava valgega, sest see, kellele kord punuti okaspärga, andestas kõigile.

Ta lunastas isegi ristipuu ja okaskrooni süü. Ta lunastustöö oli veel valgem kui jõuluöö lumesadu.

Kui oleksin lumehelves, minagi püüaksin kõiki okkaid elus ja valusid inimsüdameis katta andestava valgusega püha-öö saladuste salvest. Kuulutaksin patuseile päästmist pühal ööl, mil igaüks võib saada valgemaks kui lumi.

Ja langeb valget lund, nagu oleksid kõik pühapäevad elus kokku lükit ühiseks suureks jõulupühaks...

Helbed sujuvalt libisevad, liuglevad hääletult alla ööhämarusse ja katavad musta mullakamara puhta valgega.

Nii soe on lumelangus, nii vaikseks jääb südames. Jälle oleme kui lapsed küdeva ahju ees, vanaema loeb jõuluevangeeliumit ja meie silmad on säravad kui jõulutähed.

Sajab, langeb lund. Südames vaibub muremõte ja andestada kõigile - vaid seda igatseks, ja andestust saada teistelt, kui! oleme eksinud nende südamete vastu. Jõulul tahaks olla hell, hea, armastav ja armastatav.

Ja siis süttivad valged ja punased küünlad tumedal kuusel, tähtedena kõrgel taevatelgil ja rõõmuterakestena sinu südames.

Jõuluöö tuletornis.

Jõululaupaevaõhtu aastal 1910 oli kätte jõudmas. Diomaaro tuletorni elnikud valmistasid usinasti pühade vastu. Oodati ka kallist külalist. Tuletornivaht õde Marta toimetas küll köögis, seal teenijatele ahiks olles, küll jälle tubades, neid koristades ja jõulupuud ehtides. Niina ja Nelli, 12- ja 8-aastased tornivahi tütred tuuseldasid isa kabinetis seda kallile vanaisale mõnusaks magamistoaks muutes. Vanaisa oli Kolumbuse merekoolis õpetaja ja sealt sõitis ta kord aastas - jõuludeks - külla oma lapselastele ja väimehele, kes varsti peale Nelli sündimist oli leseks jäänud.

Videvik kattis juba lumeehteis puid lillelooriga, kui ukse ees saan seisatas, millest vana "merikaru" välja astus, kes palju aastaid ühel kaugesõidu reisilaeval kapteniks oli olnud. Kõik tuletorni elanikud peale laste jooksid välja, et oodatud külalist tervitada. Väga rõõmustasid sulased ja teenijad seda head vanakest nähes, kes eelmistel jõuludel neid Kolgatale oli juhatanud. Tuppa astudes ei jõudnud vanaisa kasukat seljast ära võttagi, kui Niina ja Nelli tal juba kaelas rippusid ja teda suudluste ja küsimustega üle külvasid. "Lapsed, te lämmatate mind päris ära," kaebas heasüdamlik kapten laste rõõmust liigutatult. "Laske mind pisut soojendada, küll siis kõneleme kõigest."

"Hea vanaisa," palus Nelli meelitades, "jutusta täna meile midagi huvitavat nagu mineval jõulul: kuidas raudteerongi ähvardas hädaoht ja kuidas Jeesus siis reisijad liblika läbi ära päästis." "Hea küll, hea küll," vastas kapten lubades ja laste päid silitades. "Kõige enne aga täname Jeesust, kes oma suurest armust meid on lasknud siin ilmas veel kord kokku saada ja siis jutustan teile ühest jhhtumist merel. "

Peale lühikest tänupalvet istus kapten diivanile lapsed teine teisel pool teda.

"Ah ja, vanaisa, ära hakka veel peale," ütles Niina, "ma räägisn sulle, mis Nelli täna tegi. Pisut enne sinu siiajõudmist läksin lastetuppa ja näen, et Nelli seisab oma voodi ees ja kohendab heinu selle peal. Minu küsimusele, miks ta seda teeb, vastas ta pisut kohmetunult: "Ma valmistan seda Jeesusele, et Ta ei pruugiks külma lauta minna. Heinte peale panen ma veel oma uue vaiba, mille tädi Marta mulle kinkis. Tal saab siis hea olema - aga mind võtad sa, õeke, täna enese juurde magama." Ma rääkisin sellest tädile ja kas tead, mis ta Nellile ütles: "Nellike, kui sa Jeesust nii väga armastad ja Temale sõnakuulelik tahad olla, siis peab see sinu soov täide minema ja sa saad Teda näha. Aga Ta ei vali enesele sõimet ega sinu sängi, vaid midagi paremat, millest täna jõulupuu all rohkem räägime.f1 Aga mina usun, nagu pühapäevakooliõpetaja ütles, et Jeesus sünnib nüüd inimeste südametes. Ma usun ka seda, et Ta minu südames juba sündinud on."

"Sul on õigus, armas Niinake," ütles kapten. "See Jumala armastuse suur saladus sündis ükskird Petlemma laudas. Aga sellest ajast, kui Jeesus suri ja üles tõusis, on Petlemma sõim Kolgatale viidud, kus iga patune andestust otsides Temaga kokku võib saada ja kus Jeesus siis oma Vaimuga inimese südamesse asub. Nii kordub Tema sündimine ikka ja jälle uuesti. Aga siinjuures ei tohi unustada, et kui Jeesus sündis Petlemma laudas, siis oli see tühi, loomad olid välja aetud. Nii peab ka inimene vihkamisega patud oma südamest välja ajama, et Jeesusele seal ruumi anda."

"Suure tähelepanuga kuulasid lapsed teda ja kui ta lõpetas, küsis Nelli: "Vanaisa, kas tõrkumine ja sõnakuulmatus tädi vastu on ka patt?" "Jah ja koguni suur patt," vastas kapten, "sest Jeesus ise on saatnud tädi teie eest hoolitsema." "Aga mis siis on, kui Jeesus juba meie südameis elab ja meie jälle pattu teeme?" küsis Niina. "Siis kurvastab Ta väga ja läheb ära," vastas kapten. "Kuhu, kas jälle Egiptusemaale?" hüüdis Niina. "Ei, armas laps. Ta rändab siis mööda ilma nagu teekäija, kellele pole varjupaika antud. Ta koputab suletud uste peale ja ootab sisselaskmist."

Sellise vestluse peale toimus laste hinges midagi. Nägemata sõrmed olid puudutanud õrnu kandlekeeli, ja sealt tulid kurvad helid kuuldavale. Suur rõõm oli andnud maad sügavale kurbusele ja nutvad lapsed kadusid lastetoa ukse taha kapteni imestama jättes, ms äkki juhtunud oli.

Lastetoas valitses hämarus ja aknast kumas tuletorni helgiheitja hiilgav valgusejuga, mis kauget tumedat hädaohtlikku merepinda valgustas. Kaks noort hinge üksteise ümbert kinni hoides, põlvitasid põrandal ja nutsid. Niina palus Jeesust tagasi tulla ja jälle temas aset võtta tõotades Talle sõna kuulelik olla. Nelli palus Jõululast Jeesust sündida temagi südames ja tõotas ka sõnakuulelik olla, ikka Teda armastada ja mitte enam vallatust teha. Siis sulasid nende mõtted üheks ja nad palusid Jeesust neile jõudu anda Teda kõigest südamest armastada, samuti ka isa, tädi, vanaisa ja kõiki inimesi. Ja Hea Karjane, kuuldes väikeste tallekeste palvet, rahustas neid oma õrna käega.

Kui toimetused oli lõppenud, kogunesid kõik söögituppa. Tornivaht palus kaptenit pidada söögipalvet. Marta aga märkas laste puudumist ja palus veel veidi oodata, et neid ka palvele kutsuda. Kapten aga soovitas seda praegu mitte teha, kuna lapsed ise õnnistegija jalgade ees viibijad. Korraga läks uks lahti ja Niina ja Nelli õnnest säravate nägudega astusid tuppa ja kuulnud vanaisa viimaseid sõnu, hüüdsid: "Jah, me kurvastasime Jeesust, aga Ta andis meile andeks ja elab nüüd me südames." Järgmisel hetkel olid lapsed Marta kaelas ja suudlesid teda, siis isa, vanaisa, sulaseid ja teenijaid ja lõpuks sai vana truu koer Mulligi, kes kõike seda nähes oli haukuma hakanud, oma otsaesisele valgele lapile kaks musu laste käest.

Korraga vingus rakett tumedast kaugusest läbi ja lõhkes raksudes kõrgel taevavõlvil. Kohe puhus tuletornivaht hädapasunat - mere peal oldi hädas. Silmapilk olid kõik jalul. Tornivaht ja sulased jooksid kuuri alla, lükkasid välja päästepaadi, panid sinna tarvilikud päästeabinõud ja vedasid seda jääd mööda kuni lahtise veeni. Siis hüppasid ise sisse ja sõudsid kiiresti selle koha poole, kust hädarakett oli lastud. Õudne pimedus, tormine meri ja ujuvad jäätükid võtsid ennastsalgavaid mehi vastu, aga nad ei tundnud hirmu, sest nendega oli See, kes kõiki marusid võib vaigistada. Pooletunnilise vaeva ja võitluse järel lainete ja jäätükkidega märkasid nad kahemästilist tuulest ja lainetest aetavat purjekat, millel olid kolm abipalujat meremeest. Mõne minuti järele läks neil korda hädalisi päästa ja päästepaat sõudis tagasi ranna poole.

Selle aja jooksul oli Marta keetnud tulist vaarikateed ja pesu pliidi kohale soojenema riputanud. Suure lahkusega võeti tuletornis päästetud meremehi vastu. Kohe paluti neil märjad riided ja pesu vahetada kuivade vastu ja tulist teed juua. Nähtavasti polnud nende meretuultest karastatud tervis mitte kannatanud ja majakavahi kutse peale osa võtta nende perekonna lihtsast õhtusöögist, tulid nad rõõmuga teiste hulka. Kapteni südamlik palve enne sööki ja tänupalve Issanda poole kolme päästetud hinge eest, lahke vastuvõtt, sügav rahu ja üksmeel, mis valitses tuletorni elanike seas, mõjusid nii päästetud meremeeste paale, et Nelli arvas nende silmis pisaraid näinud olevat.

Söögi ajal jutustasid meremehed oma hädast. Nad olid eelmise päeva hommikul 20 mehega kalapüügile sõitnud lootuses järgmise päeva hommikupoolel tagasi jõuda, aga teel piirasid neid sisse ujuvad jääpangad ja purustasid purjeka tüüri. Kolm päästepaati, millesse hädavaevalt 17 meest ära mahtus, lasti vette ja paari tunni pärast kadusid need silmapiirilt. Ja nemad kolmekesi kui vanemadd purjeka meeskonnas, pidid meremeeste tavade järele laevale jääma oodates saatuse juhtimist, kuni viimaks kaheksatunnilise elu ja surma vahel vaakumise järel neid ära päästsid vahvad mehed tuletornist. "Jeesus päästis teid ära," ütles Niina, "kuna ta eriti kalamehi armastab. Teie ju armastate Teda ka?" Mehed pisut kohmetusid. "Ei veel mitte," vastasid nad nukralt.

Kui kõik olid õhtusöögi lõpetanud, kutsus Marta' neid võõrastetuppa, kus säras juba jõulupuu oma täies hiilguses. Kuuse all sambla peal paistsid aga mitmesugused kingitused, muu hulgas ka kaks Piiblit - vanaisalt lapselastele. Ühe tugeva oksa küljes rappus suur papist tehtud süda, mille sisse Marta armastavad käed olid mahutanud Kristuse sünni panoraami, mis eriti lastele rõõmu tegi. HÕbehäälselt kostis laste laul:"Püha, öö, vaikne öö... Ja jälle märkas Nelli kalurite silmis pisaraid. Veel suurem oli laste rõõm, kui vanaisa Piiblid, mida nad alul arvasid kellelegi vanemale määratud olevat, neile kinkis. Nad alul nagu kahtlesid, kas nad tõesti nii suure varanduse omanikeks on saanud.

Kingituste jagamise lõpul võttis vanaisa välja oma vana kulunud Piibli ja luges luuka 2. ptk. algusest kuni 20 salmini. Eriti palus ta tähele panna 14. salmi lõppu "inimestest hea meel." See "hea meel" sisaldab eneses kahte tõde: rahulolemine ja rõõm. Sellest on möödas juba 19 sajandit, kui need sõnad esimest korda kõlasid taevalaotuses ja kajana kostsid Petlemma orgudes. Juba muistsel ajal rääkis Jumal prohveti läbi, et Ta südame rõõm on inimestega olla. Ja aegade Jooksul on see sõnum uuesti ja uuesti kõlanud küll karjase onnis ja kuninga palees. Aga kas täna sel kallil ööl, mil mäletame selle rõõmu lihaks-saamist, võime kindlasti öelda, et õnnistegija silmad heal meelel ka Diomaari tuletorni peale vaatavad? Kahjuks mitte. Tal oli küll juba täna põhjust rõõmustada, kui kaks noort hinge end Temale andsid. Aga siin on südameid, kes praegu veel Tema kannatuse vilja tumestavad ja nii ei saa Ta täiel heal meelel meile vaadata. Kallid sõbrad! Ma paluh Kristuse nimel: laske endid täna Jumalaga ära lepitada. Olgu see püha öö teie elus see tähtis öö, kus te Issandaga igavese lepingu teete nagu kord samal ööl ja samasugustes tingimustes üks taine mees seda tegi." Tahan sellest lühidalt teile jutustada.

32 aastat tagasi jõululaupäeva õhtul seisis suure reisilaeva "Immanueli" kapten sügavas mõttes hukkamineva laeva komandosillal, mis Norra lõunarannikul veealuse kalju otsa oli jooksnud. Kapten vaatas kurvalt, kuidas hiiglaslik laevakere ikka sügavamale ja sügavamale voogudesse vajus. Veel pool tundi — ja vihased lained löövad end kokku igaveseks tema ja tema lapse peade kohal, kes sel hetkel veel rahulikult kajutis magas. Kapteni auks võib lisada, et ta oma suuremeele ja mehisusega viimase kui ühe päästeabinõu oli ära tarvitanud, et kõiki reisijaid ja meeskonda päästa, sellega aga endalt ja oma tütrelt igasuguse pääsemise võimaluse võtnud. Aga tema häbiks olgu öeldud, et ta oma himge vastu oli olnud hoolimatu ja see kaebas nüüd tema sees. Nagu peeglis tõusis ta silmade ette kogu ta minevik, üks pilt teise järel, üks kohutavam kui teine, vahetasid endid tema silme ees kinofilmi kiirusega. Kui arve täis sai ja summa alla tõmmati, mis armuta tasumist nõudis, siis oli julge kapteni mehisus kadunud. Asjata otsis ta oma rõhutud meeleolus ühtegi pilti oma elust, mis pistukki oleks võinud seda võlga vähendada. Kui ta mõne kaunima juures jäigi peatuma, siis sosistas talle üks tundmatu hääl: see oli sinu kohus, aga mitte teenus. Korraga kuuleb ta oma selja taga lapse häält: "Isa, millal me jõuame ometi randa? Ma tahaksin meremeeste misjonimajas juba jõulupuul olla." "Jah, üsna varsti, peagi oleme rannas," vastas isa, "aga meie jõuame kumbki eri randa. Sina jõuad vaiksesse hiilgavasse randa, kus Jeesus, inglid ja ema sulle vastu tulevad. Aga mina jõuan randa, kus..." "Isa, mis on juhtunud, sa nutad?! Kus on reisijad? Kus on meeskond?

Oh nüüd ma saan aru, me hukkume. Hea isake, palume Jeesust ja Ta saab meid aitama. Ta ise ju ütles, et kes Tema sisse usub, ei pea hukka saama." "Aga mina ei usu ju," vastas isa kurvalt. "Siis palun ma teda üksinda. Ma tean, et Jeesus on minuga ja et Tema uppuda ei või. Hoia aga kõvasti minust kinni, kui Jeesus mind ära päästab, pääsed ka sina." Tuul vingus ja esimesed vood viskusid juba üle parda, kui laps palus:"Armas Jeesus, ma ei tea, kuidas sa seda teha võid, aga ma palun Sind, päästa isa ja mind ära. Ja kui Sa ükskord mind enese ja ema juurde kutsud, siis tahan Sind südamest tänada. Aamen!"

Sel hetkel viskas tugev veevoog, mis laeva keresse oli tunginud, kajuti valguseluugist arstirohtude kapi, milles ka kapteni lahkunud abikaasa Piibel oli, laevalaele. Mõne hetke järel ujusid isa ja laps kapi abil juba kaugel kardetavast veekeerisest, mille sünnitas põhjavajuv laev. Pooletunnise vaevlemise järel päästeti neid ühe mööduva kalurite purjeka poolt koos "Immanueli" arstirohu kapiga.

Oma jutustust lõpetades tõstis kapten igavese raamatu, oma abikaasa mälestuse, kõrgele pea kohale ja hüüdis:"See "Immanueli" apteek sisaldab eneses mitte ainult rohtu igasuguste haiguste vastu, vaid ka rohtu surmahaiguse patu vastu."

"Vanaisa, eks ole tõsi, et see kapten olid sina ja ta tütar - meie kallis emake?" küsis Nelli. "Jah, armas laps," vastas kapten. "Nii see oli. Ja sellest ajast peale kiidan ja tänan ma oma Issandat, kes mind sel korral kahekordsest surmast päästis teie ema kindla usu läbi, kes siis alles laps oli. Nüüd tean ka mina, mida tähendab selle sisse uskuda, kes uppuda ei või. Ja nüüd, kallid sõbrad," pöördus kapten kalurite poole, "ma sooviksin südamest, et teie ka täna veel kord päästetud saaksite nüüd juba igavese Päästja poolt."

Kalurite südamed murdusid ja nad kummardusid sõimele, et leida rahu oma hingele, kuni neilegi kostsid sõnad: "Oma rahu annan ma teile." Suur rõõm valitses sel ööl Diomaari tuletornis ja inglite hulgas taevas.

Aga veel juhtus midagi sel õhtul. Parajasti, kui nad olid täis rõõmu ja rahu lõpetanud oma palve, hakkas Mulli haukuma ja kippus välja. Majakavaht avas ukse ja läks koos koeraga välja. Hetke pärast pöördus ta tuppa tagasi kaasas väike poiss, kes oli ilus kui ingel. Mulli liputas saba uhkelt aru saades oma vägiteost, mille eest ta lastelt kiitust ootas. "Kas siin elab Jeesus?" küsis õrnalt poisikese hääl. "Jah, siin," vastasid Niina ja Nelli ühest suust. "Siis palun öelge Talle, jatkas poisike, "et Tema juurde on tulnud väike Kallike ja palub Teda ja ema näha saada.

Ta koputas juba kaua ukse peale ja kuulis, kuidas inglid laulsid: "Püha öö, vaikne öö." Tundes, et see on imelik Jumala juhtimine, võttis Marta poisi oma põlve peale ja meelitas teda kõike oma minevikust jutustama, samuti ütlema, mis on ta nimi. Julge ja oma vanuse kohta väga tark poiss rääkis, et ta nimi on Johannes, aga ema olevat teda ikka Kallikeseks nimetanud. Isa oli möödunud aastal ühte uppuvat last päästes ise ära uppunud. Ema aga oli surnud üleeile sellepärast, et üks kuri mustlane teda kõvasti oli peksnud ja tahtnud vägisi ära viia. Enne surma oli ema öelnud, et ta nüüd Jeesuse juurde läheb. Siis rääkinud ema veel, et tuletornis in head inimesed, kelle juures ka Jeesus elab, ja käskinud teda sinna minna. Täna surnuaialt lahkudes, tulnud poiss teed mööda ja küsinud mitme vastutulija käest, kus see tuletorn on, kus Jeesus elab, aga keegi polevat teadnud. Viimaks tuli õhtul talle kerjaja Mari vastu, kes teda tuleroni poole juhatas ja ütles, et seal tõesti Jeesus ja head inimesed elavad, eriti üks neiu, kes lapsi armastab kui hell ema. Siis torni tuld silmas pidades tuligi ta siia.

"Armas lapsuke," ütles Marta, "meie hakkame sind ka Kallikeseks hüüdmama, nagu sinu ema seda tegi. Aga pea ikka meeles, et Jeesus sind palju rohkem armastab kui meie ja isegi sinu lahkunud ema. See on tõsi, et Jeesus meil elab. Ja nagu lapsed ütlesid, elab Ta ka taevas ja sinu ema on seal Tema juures. Aga Ta käskis mind olla sulle ema asemel. Ja kui sa Jeesusele sõnakuulelik oled, siis tuleb kord aeg, kus näed Jeesust tõesti ja näed ka jälle oma ema. Aga nüüd söö pisut ja sa oled väsinud, palu Jeesust ja me paneme sind magama." "Tädi," palus Nelli, "pane teda minu voodi ja mina heidan Niina juurde. Ja veel ma mõtlesin, kui see poiss rääkis, et ta ukse taga koputanud oli, et Jeesus ise tema läbi koputas teades kui väga Teda neile kaluritele vaja oli."

Niina ei pööranud kogu aja oma silmi poisikeselt ära põnevalt ta jutustust kuulates. lõpuks läks ja suudles ta hellalt poissi, kes leidis temas endale õe hella südame. Laste rõõm oli nii suur, et nad jälle kõiki kallistasid ja suudlesid kaasaarvatud Mulli, sest ilma temata oleks laps külma kätte võinud jäädagi.

Lapsed pandi magama, vanemad inimesed aga istusid veel kaua ja kõnelesid Jumala suurest armust. Kui kalurid endi noorusest jutustasid, siis selgus, et nemad olidki need, kes tol korral kapteni ja tema lapse ära päästsid. Täna tasus Jumal seda neile nii suurepäraselt kapteni omaste kaudu.

Marta, kes arvas, et lapsed juba magavad, kuulis lastetoast tasast astumist ja sisse vaadates leidis ta Niina ja Nelli põlvitamas magava poisikese voodi ees. Tema küsimuse peale vastasid lapsed: "See poisike on nii väga ilus ja armas, et me Jeesust palusime teda hoida ja kaitsta ja päriselt meile jätta." "Aamen!" ütles selle peale Marta. "Aga nüüd minge magama ja uskuge, et Jeesus teie palvet on kuulnud ja sellele vastab."

Oli juba ammu südaöö, kui tuletornis lõpuks vaikus valitsema hakkas . Kõik uinusid rahulikult peale majakavahi ja inglite koori, kes hõljusid tormi kohal lauldes "Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, kelledest temal on hea meel!"

Jõulud kellasepa majas.

Väikeses linnakeses tundsid kõik kellassepp Taavetit. Ta elas linnaserval väikeses majas, kus oli ka kellasepa töökoda. Kellade parandamisel aitas teda vana onu Pärt, ja majapidamistöid tegi tädi Kati. Vaikselt ja üksildaselt elasid need kolm inimest, väikeses majas, kuhu peale kirjakandja vaevalt mõni võõras sisse astus. Nüüdki oli kirjakandja just lahkunud ja toonud kirja. Onu Taavet avas selle ja lugenud mõne rea, hüüatas : „Milline õnnetus!" - "Mis lahti on?" küsis tädi Kati, "Minu vennapoeg kirjutab, et teda on töö asjus saadetud Moskvasse ja nüüd, saadab ta oma lapsed minu hoole alla. Laste ema on ju surnud.

Tädi Kati hakkas naerma. Nii naljakas näis talle mõte et vana Taavet pidi hakkama lapsi hoidma! "Mis sa naerad! Terve veerand aastat pean ma seda kannatama, sest alles kevadel tuleb ta tagasi!"

Ja juba järgmisel nädalal pidid lapsed saabuma! "Kui palju neid siis on?" küsis tädi Kati. "Ma arvan et kaks, sest ta kirjutab lapsed."

Tädi Kati ruttas poodi, et rohkem toiduaineid tuua. Ülakorruse tuba tuli korda panna kahe lapse jaoks. Laste saabumise päeval läks onu Taavet jaama rongile vastu.

Rong tuli sisse. Rongist väljus hulk inimesi, ja äkki oli onu Taaveti ümber niisugune sagin, et ta ei teadnud, kuhu vaadata. "Tere onu Taavet!" — "Siin me oleme!" — "On sul hea meel, onu Taavet!"

Vaene onu! Ta katsus oma külalisi lugeda, kuid asjata. Ta ümber keerlesid lapsed. Ühel oli seljakott, teisel oli pakk süles — või oli see mängukaru? Onu Taavet pühkis higi. "Kui palju teid siis on?" küsis ta lõpuks. "Seitse: "kostsid heledad laste hääled ja kõverjalgne taksikoer kellele oli rätik ümber kaela seotud, haukus laste häälte vahele.

Viimaks olid tulijad rivistanud ja see rida ulatas peaaegu üle kogu tänava. Onust paremat kätt käisid kolm: tüdruk, poiss, tüdruk. Vasakut kätt niisamuti. Rea lõpus oli ühelpool mängukaru, teiselpool taksikoer..

"Mina loen ainult kuus last, aga teie ütlesite ju, et teid on seitse!" — "Mopsi," hüüdsid lapsed, "seal ta ju on!" Naljakad lapsed, loevad koera kaasa, nagu oleks ta perekonnaliige!"

Kuidas siis teie nimed on," küsis onu. Vanem, tüdruk tutvustas siis kõiki: "See siin on Leeni, see — Suusi, see — Hilju, mina olen Emmi ja need poisid on Peeter ja Paul, Kõu ja Pikker" — "Need oleme meie!" hüüdsid poisid. "Meie oleme kaksikud!" — "Kuid miks on teil nimed Kõu ja Pikker? — "Küll sa seda näed, kui me läbi tubade mürame. Meil on taldade all naelad." Aga Emmi lohutas "Ära karda, onu, nad lubasid isale olla nii vaiksed ja sõnakuulelikud kui iganes võimalik." - "See on ju meie Emmi — ema, onu! meil ju päris ema ei ole.

Nii nad käisid pika reana üle terve tänava. Kes neid nägi, raputas imestunult pead. Onu küsis: "Miks teie koeral rätik kaelas on?" - "Aga tal on hääl ära." — "Ta on ju koer," ütles onu. "Aga meie Mopsi pole harilik koer," hüüdsid Emmi ja kõik teised hüüdsid midagi kaasa, millest onu aru ei saanud.

Tädi Kati seisis oodates maja lävel. Küll ta ehmus, kui nägi suurt laste hulka, sest kahest voodist, mida ta oli valmis pannud ei jätkunud kuuele lapsele.

Kellasepa majas oli palju huvitavat. Juba see, et seal oli nii mitu kella, — väikesi ja suuri. Kõige huvitavam oli helesinise numbrilauaga seinakell, millel oli kapike ümber. Numbrilaua kohal oli väike ukseke. Kui kell pidi hakkama tunde lööma, siis avanes ukseke ja nähtavale ilmus väike puust lind, mis hüüdis kukku! kukku! niimitu korda, kui palju kell näitas. See oli nii tore, eriti Kõu ja Pikkeri meelest. Nad oleksid tahtnud, et kägu oleks aina välja tulnud, ega kannatanud kuidagi tundi aega oodata. Poisid tahtsid kägu välja aidata, ronisid taburetile ja katsusid uksekest avada, aga ei saanud. Siis hakkasid nad kella raputama ja oma väikeste tugevate rusikatega kapikese peale taguma. Midagi ei aidanud, ja oh hirmu — kell koguni ei tiksunud enam! Tasa ronisid poisid alla, — mis nüüd onu küll ütleb! Onu ei öelnud midagi, ohkas ainult ja jäi väga kurvaks. Päev otsa kolistasid lapsed ülemisel korrusel. Õhtul magama minnes ütles Emmi Suusile "Mulle näib et onu on mures. Ei tea mis tal küll viga on?" Et sinise kella seisma jäämine oli onu nii kurvastanud, selle peale nad ei tulnud.

Teisel päeval ei paranenud onu meeleolu. Tädi Kati küsis nüüd palju rohkem raha. Küll võisid kuus last aga palju süüa! Uusi keedu potte tuli osta, kuna endised nii mitme suu jaoks liiga väikesed olid.

Ühel päeval tuli Emmi onu juurde. "Onu, ma tahtsin sinuga jõulude pärast rääkida. Nüüd on vaid paar päeva pühadeks, ja me peame ometi laste pärast jõulusid pühitsema. "Kuidas sa arvad?"

Onu ehmus ja vaatas Emmi otsa. "Ära karda onu, minu seljakotis on igale lapsele kingitus — isa juba hoolitses selle eest. Kuid jõulupuu? Kust seda siin saab? Kuidas sa onu oled tavaliselt jõulusid pühitsenud?"

Onu Taavet punastas ja lõi pilgu maha. Häbistatult pidi ta tunnistama, et ta muidu pühi üldse polnud pühitsenud. "Vaene onu! kuidas võisid sa nii?" Emmi kutsus üleval toas Suusi enda juurde: "Tead sa, onu polegi kunagi jõulupühi pidanud. Meie peame nüüd kõik ise tegema. Ja tead onu on sellepärast nii kurb, et Kõu ja Pikker sinise kella ära rikkusid!"

"Meie peame sinise kella jälle terveks tegema, siis on see kingituseks onule," ütles Suusi.

"Muidugi! Kuid kõige muu eest peame meie hoolt kandma: inglid, Jeesus lapsuke sõimes — küll on hea et ma need pildid kotti pistsin. Aga jõulukuusk ja piparkoogid — ma pole iialgi piparkooke küpsetanud! Aga ehk tädi Kati on."

Teisel päeval rääkis Emmi onu Pärtliga mille järel see sinise kella kallal meisterdama hakkas, et vahest õnnestub tal seda käima panna.

All keldris harjutasid lapsed jõululaule. "Üks roosike on tõusnud" ja "Ma tulen taevast ülevalt."

Tädi Kati ei osanud piparkooke küpsetada. Ja murelikult vaatas Emmi aknast välja, kuni ta silmad peatusid kõrvalmaja aknast väljavaataval kahvatul, kurval naisenäol. See nägu oli siiski nii kena ja sõbralik nii et Emmi akna avas ja hüüdis: "Vabandage tädi, kas te oskate piparkooke küpsetada?"

Naine noogutas imestunult ja veerand tundi hiljem seisis tädi Anne, kes nädal tagasi oma lapse oli matnud, onu Taaveti köögis ja askeldas piparkoogitaignaga. Tore oli näha, kuidas ta kurb nägu läks aina rõõmsamaks ja ta lõbusas lasteperes sai unustada oma leina ja mure.

Aga lastel oligi lõbu laialt. Tädi Anne oli kaasa toonud oma toredad koogivormid, — seal oli jänku, tibuke, siga, kukk, orav, täheke, kuusk ja nukk! Lapsed aina kilkasid, kui neil lubati vormidega koogikesi välja lõigata.

Jõuluõhtul tuli onu Taavet varakult koju. Kell ei olnud veel kuus. Aga Emmi ootas teda juba eeskojas. "Onu pane kasukas ära ja tule üles meie tuppa." Üleval helises kelluke — see kutsus kõiki jõulupuule.

Üleval toas nägi onu Taavet mida harilikult jõuluõhtul nähakse, põlevad küünlad kuusel, pakikesed ja jõulupildid kuuse all, säravad -lastesilmad.

Emmi oli ukse lahti jätnud. All lõid kellad kuus. Mõni tegi seda ruttu, teised pikkamööda ja madala häälega, ja selle kontserdi hulgas kuulis kellasepp korraga oma armsa sinise kella häält: kukku! kukku! Onu jäi ehmunult seisma ja sinise kukku! ajal hüüdis ta rõõmsalt "Jumal tänatud ta käib jälle!"

Emmi naeratas ja tahtis praegu onule seletada, kuidas vana Pärtel öösel salaja kella ära parandanud, kuid Peeter — Pikker ei läbenud enam kannatada ja hakkas laulma:

"Aga nüüd tuleb jõuluevangeelium, ütles Emmi, "Onu, sa ju loed seda meile, isa ikka luges." Kus meie vana Piibel küll võiks olla, mõtles hädas onu Taavet ja vaatas abiootavalt tädi Kati poole. Viimane läks siis püha raamatut otsima ja leidis selle sahvri kõige ülemiselt riiulilt, kus seisid teisedki asjad, mida ei tarvitatud.

"Tuleb otsida Luuka evangeelium," ütles Pauli — Kõu. "Ma mõtlen seda hästi; see algab nende sõnadega "Aga neil päevil sündis..." — "Loe sina," andis onu Piibli Emmi kätte, tõmbas ukse lahti ja tormas välja. Suured pisarad veeresid tal silmist.

Emmi luges terve Luuka evangeeliumi 2.ptk. lapsed laulsid oma laulud mitu korda üle, aga onu ikka veel ei tulnud.

Viimaks tuli ta ometi, seljas suur kott. Ta oli otsinud kauplust, mis oleks veel lahti ja oli viimaks pääsenud jalatsite kauplusesse just enne ukse sulgemist. Sealt oli ta ostnud kümme paari pehmeid toatuhvleid.

Nüüd säras ta nägu rõõmust, kui ta oma kinkidega tuppa astus. Küll nüüd oli rõõmu! Hakati kingitusi jagama. Emmi tõi onu Taavetile soojad sokid, tädi Katile turukorvi ja onu Pärtlile prillitoosi. Nende asjade jaoks oli isa raha andnud. Onu Taaveti kotist sai aga igaüks paari pehmeid toatuhvleid, ka tädi Anni, kes oli aidanud neid piparkooke küpsetada. Oli väga tore jõuluõhtu!

Kui lapsed juba magasid, istus onu Taavet veel oma laua juures sinise kella all. Ta ees oli vana Piibel. Veel kord luges onu Taavet jõululugu ja iseenesest läksid tal käed risti.

"Seda raamatut enam küll sahvri riiulile ei viida," mõtles ta, südames senitundmatu jõulurahu ja rõõm.

Jõulud toovad üllatusi

Jõulud olid juba üsna lähedal ja kõik internaatkooli poisid vaatlesid ärevalt sellest, kuidas nad lähevad pühadeks koju.

"Jõuluõhtu igatahes on kõige toredam õhtu üldse," lausus Pärt. Tuleb külalisi ja saab ise külas käia - küll on lõbus!"

"Vaat kus lugu! Siis on sul küll kehvasti. Aga ma ütlen poisid, kui mina ei saaks minna vaheajaks, eriti veel jõuluks koju, siis ma arvan, et ma lihtsalt istun maha ja suren ära!"

"Pole viga," ütles Toomas. "Eks kojuigatsus vaeva küll, aga ega sellepärast veel keegi ära sure. Kuidagi ikka hakkama saab. Loodan, et midagi toredat veel juhtub sulle enne uut aastat, või et üks hea haldjas..."

"Tänapäeval ei ole haldjaid, seletas Pärt. "Vaata,, Tom, ma parem kirjutan oma emale, et ta lubaks sind minuga kaasa meile!"

"Kas sa tõesti teeksid seda?" "Igatahes. Ja kui ema lubab, siis meil on toredad päevad.

Ühel päeval tuli Pärdile emalt kiri. Poiss avas selle suures ärevuses. Seal seisis: Mu poiss, mu armas Pärt! Mul on sulle teatada kurb uudis. Su õeke Maaja haigestus väga raskesti sarlakitesse. Nii ei tohi sa selleks vaheajaks koju tulla, kuna vöid nakatuda. Kui seda õnnetust ei oleks juhtunud Maajaga, oleksin olnud väga rõõmus sind näha kodus koos sinu sõbraga. Nüüd ei ole sul midagi muud teha, kui jääda kooli juurde. Saadame sulle kahekordse paki, mille siis jagad oma sõbra Tomiga. Ega see ju kojutulekut ei asenda, aga ma olen kindel, et sa püüad olla vapper. Nii oled sa mulle kõige suuremaks abiks sellel kurval ajal. Kallis väike Maaja on tõesti väga, väga haige. Mind siiski rõõmustab see, et sina ei ole seal üksinda, vaid su sõber on sinu kõrval.

Kui Pärt oli läbi lugenud selle kirja, mis tegi lõpu kõigile tema jõuluootustele, surus ta näo vastu koolipinki ja hakkas nutma. Toomas püüdis teda trööstida nii kuidas oskas, patsutas talle õlale ja sosistas talle kõrva lohutussõnu, Lõpuks Pärt andis kirja Tooma kätte, "Loe," oigas ta.

Nüüd Toomas mõistis Pärdi mure põhjust. "Ära nüüd nii löödud ole! Asi oleks ju veel palju halvem võinud olla. Su isa ja ema ei ole ju nii kaugel kui näiteks minu omad ,ja kui Maaja saab terveks, võid sa minna koju. See on su emale praegu suureks abiks, kui ta teab, et sa võtad olukorda nii nagu see on."

Ka klassijuhataja tuli poiste juurde ja ütles Pärdile, "Katsu seda asja nüüd võtta heledamast küljest: vaata, sul on võimalus jääda siia koos oma sõbraga! Oleks tõesti olnud kurb, kui oleksid pidanud jääma siia üksinda."

"Muidugi oled. Olekski väga imelik kui sa ei oleks. Aga katsu nüüd mõelda oma vaesele emale ja kirjuta talle nii rõõmsameelne kiri kui võimalik."

"Jah," vastas Pärt, aga ta süda oli väga raske, viimane koolipäev saabus ja üks -või kakshaaval sõitsid poisid ära. Lõpuks olid Pärt ja Toomas kahekesi suures majas. Iialgi ei olnud see maja neile tundunud nii suurena.

"Küll ikka on vilets," kurtis Pärt. "Mõtle, kui tore oleks olnud nüüd sõita kodu poole!“

"Mina jälle mõtlen, et oleks ikka imelik küll olnud jääda siis majja üsna üksinda."

"Jah," vastas Pärt, "aga kui keegi väga tahab minna koju, siis ta ei mõtle neile poistele kellel pole kuhugi minna."

Õhtu möödus kuidagi ja poisid läksid magama. Sel ööl nad nägid und oma kodudest ja magasid väga rahutult. Ometi nad püüdsid olla hommikul väga tublid ja nii algas uus päev. See oli viimane jõulueelne päev. Üsna vara hommikul jõudis kohale suur pakk Pärdile, nagu ema oli lubanud. Ja siis just pärast lõuna-sööki helises uksekell ja keegi küsis Toomast. Toomas kargas püsti ja tormas vastu kõrgekasvulisele daamile, hüüdis: "Tädike! Tädi Laura."

Ja tädi jutustas, et nad onuga olid olnud reisimas ja- nüüd koduteel olid otsustanud siia sisse pöörata, et Toomast kaasa võtte nende esimese peatuskohani, kus nad tahtsid olla ühe nädala. Nad teadsid, et Toomas ei jõua koju minna ja tahtsid talle nüüd valmistada jõuluüllatust. Toomas pakkigu aga kohe oma asjad kokku ja tulgu nendega. Onu oli juba läinud rääkima juhatajaga.

Esimesel hetkel lõi Tooma nägu särama. Siis aga vaatas ta Pärdi poole, tõsines ja ütles tädile: "Kallis tädike, mul on küll hirmus kahju, aga ma ei saa tulla." Ei saa tulla? Aga miks siis?"

"Sellepärast, et ma ei või jätta Pärti siia üksinda," lausus Toomas mehiselt, siis kui mina oleksin pidanud siia jääma üksinda, kirjutas Pärt oma emale ja palus emalt luba mind kaasa võtta jõuluks oma koju. Aga nüüd läks nii, et meist kumbki ei saanud minna, kuna Pärdi õde on sarlakis. Pärt peab jääma siia ja ta pole veel kunagi veetnud jõulusid väljaspool kodu. Ma ei või ju ära minna ja jätta teda siia üksinda."

Mõne sekundi vaatas tädi Toomale otsa, nagu ei saaks ta teda uskuda. Siis aga haaras ta poisi oma sülelusse ja suudles teda.

"Mu kallis poiss, pole sul tarvis teda maha jätta! Sa võtad tema kaasa ja meil on toredad päevad üheskoos. Pärt, mu poiss, kõige selle loo sees on olnud üks väga meeldiv tõetera:

Ja nii pidid Toomas ja Pärt uskuma, et nendel üllatusjõuludel oli siiski tegutsemas olnud üks hea ingel, kes rõõmustab lapsi jõuluajal.

Jõulukingitus vanglas

Mitu aastat tagasi, kui ma juhatasin koosolekut ühes linnas, kutsuti mind jutlustama vanglasse. Mäletan, kui ma tookord istusin vangikoja ülemaga platvormil ja jälgisin, kuidas väljusid 700 vangistatud meest, noori ning vanu. Nad väljusid tihedas rivis üksteise järgi, käsi hoides eelkäija õlal. Käsu peale nad istusid ritta. Vangide keskel olid 76 meest eluks-ajaks vangistatud tapmise eest. Peale laulu ma tõusin, et jutlustada, kuid ei suutnud kaua kõnelda pisarate pärast, mis lämmatasid kurgu. Kõige vangla korra vastu enda südamlikus soovis aidata neid vaeseid inimesi, ma jätsin kõnetooli ja läksin nende ridade keskele, ma võtsin neid kätest kinni üksteise järgi, siit ja sealt ja palvetasin igaühe eest. Viimases reas eluks ajaks vangistatute keskel mõrva eest istus üks mees, kes oli kõige enam enda naabritest märgitud patu roostega. Ta kehastas nagu elusat deemonit, seesmises vihas. Jõudes temani ma panin käed ta õlgadele ja pisarais palvetasin ta eest. Tükk aega möödudes, kui taas kohtusin sama vangla ülemaga ta ütles mulle: "Kas mäletate inimest seal viimases reas, kelle eest teie nii palavalt palvetasite? Kas soovite kuulda tema loost" "ja" vastasin mina. "Tema nimi on Tommi Galeton, ta toodi vanglasse 8 aastat tagasi. Ta oli eriti rikutud iseloomuga, ja nagu võib arvata, tegi meile palju muret. Ühel jõululaupäeva öösel 6 aastat tagasi, töökohustuse pärast pidin ööseks jääma vanglasse, kodus olemise asemel. Alles hommikul vara veel pimedas võisin ma koju teele asuda. Ma kõndisin kodu poole, taskud täis kingitusi enda väikesele tütrekesele. Oli väga külm ilm, ma tõmbasin kõvemini mantli enese ümber ja võideldes külma tuulega, mis riietest läbi puhus järve poolt - tõttasin edasi. Järsku märkasin kedagi koperdavat vangla seina varjus. Ma seisatasin ja nägin õhukeses kleidis tütarlast, kel paljad jalad olid kaetud katkiste saabastega. Ta hoidis käes üht väikest paberi kimbukest. Mind pani imestama tütarlapse varane väljas olemine ja pealegi selle külma ilmaga, kuid soov kiiremini olla kodus, sundis mind kiiremini edasi astuma. Varsti aga kuulsin, et üks joostes jälitab mind. End ümber pöörates nägin ma sama õnnetut tüdrukut. Mida sa vajad? küsisin ma. Kas teie olete vangimaja ülem, härra? - Jah, aga kes oled sina ja miks pole sa enda kodus? - Palun härra, mul pole kodu. Minu ema suri kaks nädalat tagasi invaliidide kodus. Surma eel ta ütles mulle et mu isa Tommi Galeton on vangis. Ta arvas et isa ehk soovib nüüd näha enda väikest tütart, siis kui ema juba on surnud. Palun kas teie võiksite lubada näha isa. Täna on jõulud ja ma tahan üle anda talle väikese kingituse. "Ei" vastasin ma, sa pead ootama külastamise päeva, et kohata isa. Peale /selle/ neid sõnu jätkasin oma teed. Kuid ei jõudnud teha veel kümmet sammugi, kui mind peatas üks käsi, mis haaras mind mantli varrukast. "Palun peatuge." Ma seisatasin veel korraks ja nägin enda ees paluva näokesega väikest tüdrukut, ta lõuake värises ja silmist mööda põski alla veeresid jämedad pisarad. "Härra" ütles ta läbi pisarate, "kui ma oleksin teie väike tütreke, ja teie väikese tütrekese ema oleks surnud invaliidide kodus ja ta isa oleks vanglas ja ta tütrekesel poleks kodu ja neid, kes teda armastavad ja ta eest hoolitsevad, kas teie ei arva, et ta poleks pidanud nägema oma isa. Ja kui siis oleksid jõulud ja teie väike tütreke oleks tulnud minu juurde, kui mina oleksin vangikoja ülem ja ta oleks palunud mind lubada näha enda isa - arvate teie, et ma oleksin keeldunud selles talle? Sel silmapilgul midagi pigistas mu kurgus kinni ja silmad täitusid pisaratega. Ma vastasin: "Oo, ma usun, mu väike tütreke, et sa oleksid lubanud ja ka sina võid näha oma isa, "võttes teda käekõrvale meie siirdusime tagasi vanglasse. Sisenedes oma tööruumi, ma panin tütarlapse istuma sooja ahju äärde ja valvureid käskisin tuua mu juurde nr. 37-enda kongist. Nähes tütarlast ta nägu süttis vihale ja metsikult karjus ta: "Nelli, miks sa tulid siia, mida sul vaja, käi kohe ema juurde." "Hästi, isa"' ehmudes vastas tüdruk, aga mu ema suri juba kaks nädalat tagasi invaliidide kodus. Surma eel ütles ta mulle, et ma hoolitseksin meie väikese Dšimi eest, keda sa nii väga armastasid. Ta palus ka sulle öelda, et ta sind väga armastas, aga isa, siin on, siis katkes ta hääl ja südantlõhestav nuuksumine täitis ruumi, Dšimi ka suri möödunud nädalal ja nüüd olen ma üksi. Isa, täna on jõulud, ma mõtlesin, et kui sa nii väga armastasid Dšimi, siis oleks sul heameel saades temalt üks väike jõulukingitus. "Siis ta tegi lahti paberi pakikese ja võttis välja ühe heleda juuksekähara ja pistis ta isa kätte öeldes: "Selle ma lõikasin ära ta peast enne kui ta maeti." Sel silmapilgul nr. 37 hakkas nuuksuma kui väike laps ja mina samuti. Kummardades ta tõstis väikese tütarlapse ja pisaratest tõmbudes kõvasti pigistas teda vastu enda rinda.

See pilk oli nii pühalik, et ma arvasin mitte segada enda juuresolekuga ja väljusin tasakesi uksest. Umbes tunni aja pärast ma sisenesin uuesti nr 37 istus ahju ääres oma väikese tütrekesega põlvedel. Ta alandlikult vaatas mulle otsa ja ütlest "Härra ülemus, mul puudub raha ja ootamatult, võttis isa seljast enda vangla joppe jätkates - "Jumala nimel, ärge laske minna mu väikesel tüdrukul sellise külmaga ta kerges kleidis. Lubage talle ära anda mu vangla jope. Ma hakkan töötama vara hommikust hilisõhtuni. Ma teen kõik, mis te nõuate, ma saan olema inimene. Palun härra ülemus, lubage ma panen ta riide." Pisarad ojana jooksid tal mööda põski, öeldes neid sõnu. "Galeton" ütlesin mina, jätke oma jope endale, teie tütar ei jää külma kätte, ma võtan ta enese juurde ja vaatan, mis saab teha tema heaks mu abikaasa." "Jumal õnnistagu teid härra ülemus," nuuksudes ütles Galeton seda. Ja ma võtsin tütarlapse enda majja. Ta jäi meile mitmeks aastaks ja sai tõsiusklikuks, usu läbi Jeesuse Kristuse sisse. Joh.3,16. Tomm Galeton samuti sai Jumala omaks ja enam ei teinud ta meile raskust ega muret.

Aastad möödusid, jätkas jutlustaja, ma jällegi külastasin sama vanglat. Vangla ülem küsis minult: "Kas te ei sooviks kohata Tomm Galetonit, kellest teile jutustasin varem?" "Jah, muidugi, tahaksin teda näha," vastasin mina. Ta viis mind ilusat tänavat mööda, peatusime ühe puhta majakese juures ja koputasime uksele. Meile avas ukse meeldiva välimusega noor neiu, kes nähes vangla ülemat, tervitas teda väga südamlikult, meie sisenesime ja vangla ülemus tutvustas mind Nelli ja ta isaga, kes tänu enda pöördumisele sai andestust ja elas nüüd oma tütre Nelliga, kes kord oma väikese jõulukingitusega liigutas oma isa kivistunud südant.

Jõululaps ei tulnud.

Väike Eevi oli kuulnud, et neile lastele, kes on eriti head ja sõnakuulelikud, tuleb jõulude ajal Jõululaps ise külla. Ta oleks väga soovinud, et Jõululaps ka neile oleks tulnud. Sellepärast püüdiski ta siis nii hea laps olla, kui vähegi oskas: tegi kõik, mis kästi, aitas ema ja ei tülitsenud oma väikese õega.

Lõpuks saabuski jõululaupäev. Evi ärkas hommikul juba vara, ilma et keegi oleks teda äratanud. Nii suur oli ootusärevus.

Eevi kauples omale hommikul kohe selga uue kleidi ja niipea kui valgeks läks istus akna alla ootama, et juba kaugelt näha, kui Jõululapsuke tuleb.

Päev veeres omasoodu. Kõigil oli kiire, toimetusi palju. Ainult Eevi istus vaikides akna all. Vahepeal tikkus küll tüdimus kallale, aga mõte, et Jõululaps võib tulla nii, et tema ei näegi, ei lubanud teda ka oma vaatepostilt lahkuda.

Siis hüüdis ema teda: "Eevikene, ole hea laps ja tule kuivata mul toidunõud ära. Mul on täna nii palju tegemist!"

Eevi ei tahtnud küll olla sõnakuulmatu, kuid kuidas sa lähed ära akna juurest kui äkki just sel ajal Jõululaps tuleb! Ja nii jäigi ema soov täitmata. Ema seda uuesti ei korranud ja Eevi jäi varsti rahulikuks, et küllap ema ise tegi selle asja ära.

Eevi väike õde aga ei olnud sugugi sellega rahul, et Eevi kogu päeva ainult seal akna all istub.

"Ei, seda sa täna küll teha ei tohi," kohkus Eevi. "Tegin just eile seal kõik korda ja sa ajad kõik jälle segamini. Kui jõululaps tuleb, siis peab ju kõik korras olema."

Väike õeke läks kurva meelega ära. Ja Eevigi meel polnud enam kuigi hea. Ta muutus isegi juba kärsituks: miks see Jõululaps siis ometi ei tule?

"Eevi," hüüdis isa. "Kas sa ei tahaks tulla minuga kaasa naabri vanaema juurde. Ta oli haigeks jäänud. Läheme teda vaatama ja viime talle ka pisut jõulurõõmu."

Igal muul päeval oleks Eevi suure rõõmuga selle tee ette võtnud, sest naabri vanaema oli väga armas inimene. Ta oli tihti lastele ilusaid jutte rääkinud ja kommigi andnud ning lapsed armastasid teda. Aga täna...

Jõudis kätte kirikusse mineku aeg. Eevi ei tahtnud veelgi akna juurest ära tulla, ehkki oli juba pime ja enam polnud midagi näha. Ema aga ütles, et kirikus on jõululaps kindlasti. Siis pani Eevi end riidesse ja läks koos teistega jõulukirikusse. See oli tavaliselt olnud kõige ilusam osa jõuludest. Suur orel mängis ja kõik inimesed laulsid jõululaule. Ja suured kuused olid kirikus, millel särasid küünlad. Aga täna Eevi nagu ei pannudki kõike seda tähele. Ta vaatas aina ringi, et näha, kas Jõululast kusagilt ei paista.

"Küll ma siis kutsun ta ka meile, kui Teda näen," mõtles ta. Jõulujutluse ajal oli ta hoopis hajameelne ega kuulnud üldse, mis onu rääkis.

Teenistus lõppes ilma, et Eevi oleks Jõululast kusagil näinud. Koduteel oli ta väga vaikne ja mõtlik. Peast käisid läbi mitmed mõtted. "Võib-olla ma polnud siiski nii hea laps, et Jõululaps ka meile tuleks," mõtles ta. "Aga ma ometi ju nii püüdsin..."

Peale õhtusööki süüdati kodus kuusel küünlad. Nii nagu ikka, lauldi koos jõululaule ja lapsed ütlesid oma salme. Kuuse alt leidis igaüks ka omale kingituse. Eevi sai suure ilusa nuku, mis pani ka silmad kinni kui magama pandi ja millel sai riideid vahetada. Väike õde sai karumõmmi. Mõlemad lapsed said veel toredad raamatud ja kommi. Kõige selle üle oli Eevil hea meel küll, kuid pettumus oli ikka ka suur, et Jõululapsuke ei tulnudki neile.

Siis oli aeg nii kaugel, et lapsed viidi magama. Eevi pani oma uue nuku voodi juurde, kuid voodisse heites ohkas sügavalt. Väsimus oli juba suur ja peagi magasid mõlemad lapsed magusat und.

Eevi aga nägi väga kummalist unenägu. Ta nägi, et korraga seisis tema voodi juures üks lapsuke. Tal olid pikad lokkis juuksed ja väga lahked ja armsad silmad. Eevi lausa kohkus alul seda lapsukest nähes, sest oli ju öö ja kõik uksed olid lukus. Siiski ta lõpuks küsis:

"Mina olengi Jõululapsuke, keda sa ootasid," tuli vastus. "Aga mina ei tule tänapäeval enam sellisel kujul nagu esimesel jõuluööl või nagu sa piltidel oled harjunud nägema: aupaiste ümber pea, et kõik mind ära tunneksid. Ma tulen nüüd hoopis teisiti. Ja kes mind ära tunnevad, nende juurde saan ma tõesti minna jõulukülaliseks. Aga ma käisin täna kolm korda ka sinu juures ja sa ei tundnud mind ära."

"Ma tean seda. Kuid selle ootamise juures jätsid sa mitmed asjad tegemata. Esimene kord tulin ma sinu juurde sinu ema kaudu, kes palus sinu abi. Sa jätsid selle tegemata. Teine kord tulin ma sinu juurde su õe kaudu, kes kutsus sind endaga mängima. Ja jällegi ei võtnud sa mind vastu, vaid saatsid oma õekese kurvalt ära. Kolmas kord tulin ma sinu juurde su isa kaudu, kes kutsas sind kaasa naabri haige vanaema juurde. Ja seegi kord pidin ma kurvalt lahkuma, sest sellelegi kutsele jätsid sa vastamata.

Nüüd hakkas Eevi nutma: "Kallis jõululaps! Ma olen tõesti täna halb tüdruk olnud. Aga kas sa saad mulle andestada! Ja jää nüüdki natukeseks mu juurde, ootasin Sind ju nii väga. Tule, ma annan sulle kingiks oma kõige ilusama nukul."

Jõululaps naeratas: "Andestada võin ma sulle küll, sest sa oled seda ju palunud. Aga sinu nukku ma küll ei vaja. Tahaksin sinu käest hoopis ühte teist kingitust. Ja kui sa seda mulle ei keela, siis võin jääda sinu juurde alatiseks."

"Minu süda," küsis Eevi imestunult. "Aga kuidas saan ma seda võtta välja oma seest ja sulle anda?"

"Ei mitte nii ma ei mõelnud. Kui sa oled nõus kinkima mulle oma südame, siis tähendab see seda, et sa oled nõus, et mina sünnin sinu südamesse nagu kord sündisin Petlemma laudas. Siis pead olema nõus, et sellest ajast peale mina elan sinu südames ja juhin kogu sinu elu. Ja sa pead siis alati püüdma olla mulle kuulekas, sest kui sa seda ei ole ja lubad tulla oma tahtel südamesse, siis minule enam seal varsti ruumi ei ole. Sinu oma tahe ja mina koos sinu südamesse ei mahu. Ja seda tähendabki siis südame kinkimine mulle, et sa oled nõus loobuma oma tahtest ja alluma kõiges minu tahtele."

"Ära karda, kui sa seda soovi tõsiselt oma hinges kannad, siis ma aitan sind ja annan sulle jõudu," vastas Jõululaps. "Kingitus on alati vabatahtlik, seda ei saa sundida. Sellepärast pead ise otsustama, kas sa tahad mulle selle kingituse anda või ei."

Eevi jäi hetkeks mõttesse, siis ütles: "Jah tahan. Tule ja sünni ka minu südames ja juhi kogu mu elu."

Ta oli sulgenud silmad ja kui ta need uuesti avas, ei näinudki ta enam Jõululast oma voodi juures, kuid südames oli imeline rahu ja rõõm, mida ta kunagi varem polnud tundnud.

Hommikul jutustas Eevi oma huvitavast unenäost ka emale. Ja et see oli tõepoolest rohkem kui tavaline uni, seda tunnistasid Eevi säravad silmad.

"Nii et Jõululaps siiski tuli ka sinu juurde," ütles ema, "ainult hoopis teisiti, kui sa arvasid,"

Et Jõululaps tõesti oli leidnud Eevi südames endale eluaseme, seda näitasid kõik järgnevad päevad. Eevi püüdis kõigiti olla kuulekas sellele vaiksele häälele oma südames ja mitte anda maad oma tahtele. Ja Jõululaps Jeesus aitas teda.

Kui sinagi tahad näha Jõululast, siis anna Talle kingiks oma süda ja Ta tuleb sinu juurde mitte ainult jõulude ajal, vaid alatiseks.

Jõulumuinasjutt kolmest väikesest tähest.

Jõululaupäeval astusid kolm Linnutee väikest tähte Ülemtähe juurde ja palusid, et neid lubataks jõuluks maa peale minna. "Milleks te sinna läheksite?" küsis vana Ülemtäht imestunult. "Me tahaksime inimestele viia natuke valgust ja soojust," vastasid tähekesed. "Kas te siis aasta jooksul seda neile küll ei anna?" "Nüüd on ju jõulud, Ülemtäht" palusid tähed. "Hea küll," vastas Ulemtäht”, minge inimeste juurde, aga ärge andke ära kogu oma valgust, sest siis ei leia te enam koduteed ja peategi jääma Maa peale."

Nii rääkis väärikas Ülemtäht. Tähekesed noogutasid pead ja hakkasid laskuma maa peale. Nad tulid ühte linna, kus oli nii pime, nagu oleks mõni hiiglane oma musta kübara selle üle kummutanud. Üks tähekestest jooksis maja juurest maja juurde ja hingas veidi aknaruutudele. Ja näe - akende taga hakkasid tuled särama. Isegi inimeste silmad muutusid rõõmsaks. Teine täheke astus majja sisse. Kõikjalt leidis ta eest külmad ahjud ja kustunud kaminad ning inimesed külmetasid toas. Siis astus täheke kamina juurde ja puhus seal lõkkele heleda leegi, mis soojendas tervet tuba. Paljudes külmades tubades hakkasid ahjud soojenema ja kaminad hõõguma. Sellega oli ka teine täheke nii palju sära endast ära andnud kui võimalik ja pöördus koos esimese tähega tagasi.

Kolmas täheke kohtas oma üksildasel teel pimedat vanakest, kes vaevaliselt kepi najal edasi rühkis. Ta oli õige tee kaotanud ja oli nüüd abituna pimeduses. Ta hüüdis appi ja koputas ona kepiga vastu seinu, aga seal olid ainult varemed, kus ei elanud ühtki inimest. Täht astus vanakese juurde ja andis talla natuke oma vaigusest, taipas aga varsti et on vaja anda palju rohkem. Tähel oli nii kahju vaesest pimedast, et unustas Ülemtähe hoiatuse ja andis vanakesele kogu oma sära. Ja vaata, vanakese silmad hakkasid elama. Ta nägi jälle, ja kuigi see oli ainult vaene ja kurb maalim, mida ta nägi, täitusid silmad tal rõõmupisaratega. Väikest tähte oma kõrval ei pannud ta tähelegi, sest see oli ju kaotanud oma kogu sära. Täht ei leidnud enam teed oma taevasesse koju. Küllap ta pidi nüüd alatiseks jääma Maa peale ja inimesed peaksid teda tavaliseks kiviks ning astuksid sellest üle, kuna Maa peal oli küllalt kive.

Kui kaks esimest tähte taevasse tagasi pöördusid, küsis Ülemtäht kohe, kuhu nad jätsid kolmanda. Me kaotasime ta silmist, vastasid tähed. Siis võttis Ülemtäht oma pikksilma ja hakkas otsima kadunud tähte. Ta nagi teda ilma valguseta halli kivina lebamas tänaval. "Kas ma ei hoiatanud teda, et kogu oma valgust ära andes paneb ta endale kodutee kinni," rääkis ülemtäht murelikult.

"Aga kui me igaüks anname talle osakese oma särast, kas ta siis tohib pöörduda koju tagasi?" küsisid tähed. Ülemtäht mõtles veidi ja kuna olid jõulud, siis nõustus ta. Nüüd sõitsid mõlemad tähed tuule tiiva peal Linnuteele ja korjasid tähtedelt säraraasukesi. Lõpuks said nad niipalju sära, et ei suutnud seda enam kandagi. Siis viis tuule tiib nad alla Maa peale, et kustunud tähele viia tähtede and.

Kui rõõmus oli nüüd meie täheke, kui ta jälle võis helkida ja särada, isegi ilusamini kui enne. Nüüd on ta jälle taevas, just Linnutee keskel. Kui sul on aega siis otsi ta veel üles enne magamaminekut!

Vreneli jõulusoov

Jõulujutt

Vreneli toa akna taga lendlesid keereldes suured lumehelbed ja püüdsid asjatult istuda Vreneli ninakasele, mis oli surutud kõvasti vastu akna klaasi.

Tänavail hüplesid ja juubeldasid lapsad. Nad olid rõõmsad, et sadas lund ja et valged helbed katsid maa pehme vaibana.

"Nüüd on veel vaid kaks nädalat jõuludeni, ja jõuluks kingib isa mulle jalgratta," hüüdis Ueli ühelt jalalt teisele rõõmsalt hüpeldes. - "Ja minu vanemad kingivad mulle jõuluks väga suure värvikarbi, kui olen tubli ja abistan usinalt ema," ütles Brigitte särasilmil.

Vreneli seisis ikka veel akna juures ja nägi ning kuulis seda kõike. Veel aasta tagasi oli temagi võinud olla sama lõbus ja rõõmu tunda jõuludest nagu teised lapsed tänaval. Aga sellel aastal ei saanud Vreneli rõõmus olla. Nii nagu taevas õhtu saabudes pimeneb, nii pimenes ka Vreneli nägu, kui ta mõtles viimaste kuude sündmustele.

Pisarad tulid talle silma ja ta läks akna juurest ära. Kurvalt viskus ta voodile ja mõtles, kus võiks küll isa praegu olla. Talle tundus nagu näeks ta oma isa, kui see tookord kodust lahkus. Sellest ajast alates pole ta enam koju tagasi tulnud. Vreneli luksus valjusti, tal oli nii suur igatsus oma isa järele.

Varem oli isa ikka olnud väga armas Vreneli ja ema vastu. Aga järsku muutus ta - käitus hoopis teisiti kui varem, ägestus kergesti ja tuli koju sageli väga hilja, kui ema ja Vreneli olid juba magama läinud. Ta ei andnud emale enam küllalt raha, mille tõttu oli sageli tüli ja riidu. Ema ütles, et mees raiskab kõrtsis palju raha.

Vreneli ema, kes varem oli oma meest väga armastanud, kibestus ikka enam. Kui mees ühel õhtul jälle väga hilja koju tuli ja kõik raha oli kõrtsi jätnud, ei lasknud ema teda enam tuppa. Ta oli ukse riivistanud ja hüüdis läbi akna: "Sul pole tarvis üldse enam koju tulla. Parem on kui sa jäädki kõrtsi. Ma ei taha sind enam siin näha, sa teed meile ainult muret ja meelehärmi."

Terve nädala jooksul ei tulnud isa enam koju. Siis - lõpuks - ühel laupäeva õhtul nägi Vreneli teda jälle ukse taga seismas ja kuulis, kuidas ta emale ütles: "Anna mulle andeks. Ma tean, et see polnud õige, mida olen teinud. Aita mind jälle paremaks inimeseks saada. Ma tahaksin end muuta ja jälle teie juures olla."

Vreneli tuli vaikselt lähemale, et kuulda, mida ema vastab. "Ma ei saa sind enam uskuda. Sa oled meid nii sageli petnud. Tee, et sa kaod!" Nende sõnadega sulges ema energiliselt ukse. Isa seisis väljas. Vrenelil oli südamest kahju, sest ta armastas väga oma isa.

Sellest päevast alates nägi Vreneli sageli unes, kuidas isa tookord ukse taga seisis. Samuti mõtles ta ka sellele, kui õnnetu oli ena viimasel ajal. Vrenelil polnud kedagi, kellele oleks võinud südamelt kõik ära rääkida. Ja siiski polnud ta üksi. Lastetundidest teadis ta, et Jumal taevas kõike näeb ja kõike teab.Et Jumalale võib rääkida igast murest ja hädast ja et Ta võib aidata. See oli lohatus Vrenelile. Ja nii ta palvetas igal õbtul: "Armas Jumal ja armas Issand Jeesus, aita mu armast isa. Tee, et ta hakkaks jälle Sinuga kõnelema ja leiaks õige tee tagasitulekuks koju. Ja kallis Issand Jeesus, tee ka, et ema ei oleks enam nii pahane isale ja suudaks temale andeks anda. Kingi talle jälle väga palju armastust isa vastu. Aamen."

Kui Vreneli nii oli Jumalaga rääkinud, muutus ta pisut rõõmsamaks ning uinus lohutatuna.

Ka sellel õhtul, kui lapsed maja ees olid lumes hullanud, palus Vremeli Jumalat: "Armas Jumal, ma ei soovi mingit värvikarpi nagu Brigitte, ega ka mitte jalgratast nagu Ueli. Mul on ainult üks suur soov, et isa tagasi tuleks."

Vaikseit avanes toauks ja uksepilust ilmus ema pea ja manitses Vrenelit: "On juba hilja. Mine nüüd voodisse. Ma lähen veel korraks naabriproua juurde."

"Ema, kas oled juba ostnud jõulupuu? Varsti on jõululaupäev." Ema raputas kurvalt paad. "Sel aastal pole meil mingit jõulupuud, Vreneli. Mul pole jõuludest rõõmu pärast kõike seda, mida oleme pidanud läbi elama. Aga sa vöid endale soovida midagi, mis sulle rõõmu valmistaks."

Vrenelil polnud vaja kaua mõtelda. Tal oli ju ainult üks soov. "Ma tean, mida ma endale soovin. Kas tead, emmekene, minu suurim soov on, et isa jälle meie juurde koju tuleks ja et me kõik kolmekesi jõule pühitseksime."

Vreneli vaatas emale suurte ootusrikaste silmadega. Ema näis äkki nii kurvana. "Seda soovi ei või ma küll täita, Vreneli. Isa on teinud meile nii palju halba. Soovi endale midagi muud."

Vreneli tõusis ja läks ema juurde. Üsna tõsiselt ütles ta: "Aga lastetunnis öeldi, et Issand Jeesus on paljude, paljude aastate eest jõuludel tulnud maa peale, et inimesi vabastada ja nende patud andestada. See tähendab ju, et Ta ka meie isale on andestanud."

"Ei, see ei kehti meie isa kohta. Ta on nii väga halb inimene ja elab patust elu," vastas ema tõsiselt.

Vreneli raputas pead. "Emme, see pole nii. Lastetunnia ma kuulsin ju, et Issand Jeesus on surnud kõikide inimeste eest, ka kõige halvemate eest. Ja isa ütles ju, et ta kahetseb ja tahab ennast parandada."

Ema ei osanud midagi vastata, vaid ütles: "Jää nüüd magama, sa ei mõista seda veel. Sa oled selleks liiga väike! Ta silitas õrnalt tütre juukseid. Sel õhtul ei läinud ema enam naabriproua juurde - ta pidi Vreneli poolt öeldu üle tõsiselt järele mõtlema.

Vreneli palus sel õhtul veel kord Õnnistegijat, sest ta uskus kindlasti, et Tema võib kõik jälle heaks teha. Siis magas ta rahulikult ilma unenägudeta järgmise hommikuni.

Vreneli ema aga ei leidnud rahu. Ikka jälle pidi ta tütre sõnade üle järele mõtlema. Jeesus on kannatanud ristil kõikide inimeste eest ja Ta andestab kõigile, kes on halba teinud. Ta nagu oleks kuulnud jälle oma mehe häält: "Naine, andesta mulle... Ja äkki ema mõistis, kui südametult ta oli käitunud oma mehega. Jumal oli inimestele andeks andnud - ja tema ei saanud oma mehele andeks anda! Ta oli olnud vihane oma mehele ja lasknud teda õues ukse taga seista. Kui hirmus oleks, kui Jumal teda samuti kohtleks, talle andeks andmata. Ta palvetas nagu ta kaua polnud palvetanud: "Isa taevas, anna mulle andeks, et olin nii südametu. Aita mind, et võiksin oma vea jälle heaks teha. Palun aita, et võiksin oma meest jälle armastada. Kingi meile üks uus algus ja luba meil taas jõuludel koos olla."

Järgmisel päeval püüdis Proua Müller oma meest üles leida. Aga kõikjal, kus ta ka küsis - tuttavate, sõprade või töökaaslaste käest - keegi ei teadnud, kus mees asus või elas. Terve nädal möödus ilma et ta oma meest oleks leidnud. Sellest õhtust alates palvetasid ema ja Vreneli koos, et Jumal isa jälle koju juhiks. Nad tegid seda Matteuse 18,19 tõotuse alusel: "Kui kaks teie seast ühel nõul on maa peal mingi asja pärast, mida nad iganes paluvad, siis see saab neile minu Isalt, kes on taevas."

Samal ajal kui ema ja Vreneli oma soovi Jumala ette kandsid, eksles isa sihitult ja õnnetuna võõras linnas. Ta kannatas talvekülmas ning tal polnud raha, et leida kuskil mingit peavarju.

Nagu eelnevatel päevadel, nii oli ta ka sellel õhtul jälle tänavatel ümber hulkunud. Korraga seisis ta ühe kiriku ees, mille ukse küljes rippus teade:

See seenutas Vreneli isale eelmise aasta pühapäevakooli jõuluõhtut, mida ta oli külastanud koos abikaasaga. Seal oli Vreneli väikeseks ingliks riietatuna kirikurahvale hüüdnud: "Vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, sest teile on täna sündinud Õnnistegija!"

Härra Müllerile tundus, nagu sunniks teda miski sisse astuma kirikusse. Jõuluõhtu oli juba alanud. Härra Müller astus vaikselt kirikuruumi ja istus ettevaatlikult ühele tagumisele pingile. Küünalde pehme valgus jõulupuul soojendas tema südant. Siis hakkasid lapsed laulma. Vaevalt võis ta loota näha tema Vrenelit nende hulgas.

Pastor luges Pühakirja sõnumit: "Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu." Nende sõnade Juures langetas Vreneli isa sügava häbitundega pea. Ta kahetses kogu südamest, mida te oli teinud oma abikaasale ja tütrele. Kui lapsed laulsid: "Jumal on armastus, ta armastab ka sind..." ohkas mees sügavalt ja pomises vaevalt kuuldavalt omaette: "See ei kehti kindlasti enam minu kohta..."

Kui inimesed olid ammu juba kirikust lahkunud, jäi võõras külaline ikka veel istuma. Ta tundis end nii varjatuna väikses, vaikses kirikuruumis. Ta jäi istuma ka siis, kui valgustus välja lülitati ja ruum üsna hämaraks muutus. Mingi rõõmsa tundega uinus ta kirikupingil.

Ka pastor oma perekonnaga lahkus kirikust. Kui nad väiksest külgväravast välja astusid oli juba peaaegu pime ning luni krudises kenasti jalge all - nii nad alustasid koduteekonda. Jõudnud juba peaaegu koduukse juurde, jäi pastor ehmunult seisma. "Ma arvan, et unustasin kirikuukse lukustamata," ütles ta, "pean tagasi minema."

"Isa, kas mina võiksin minna ja kirikuukse lukustada?" hüüdis Fränzeli. Isal oli hea meel, et ta ei tarvitsenud teist korda seda teed käia, ja andis Fränzelile võtme. "Kiirusta, Fränzeli, et me sinu pärast ei peaks muret ega hirmu tundma," hüüdis ema talle veel järele, kui Fränzeli joostes läbi sügava lume eemaldus.

Oli juba üsna pime, kui Fränzeli jõudis kirikuukseni — see oli tõepoolest lukustamata! Fränzeli oleks võinud lihtsalt ukse lukku keerata ja tagasiteed alustada. Aga ta tahtia meelsasti veelkord lähedalt vaadata jõulupuu küljes rippuvaid suuri kirjuid klaaakuulikesl. Ta astus pimedasse ruumi, lülitas sisse valguse ja läks ette jõulupuu juurde. Ettevaatllkult puudutas ta oma sõrmedega toredaid punaseid ja kirjuid klaasmunasid. Ja kui ta neile väga lähedale läks, siis nägi ta klaaskuulidel oma peegelpilti.

Äkki kuulis ta mingit heli - see oli nagu oigamine. Fränzeli vaatas oma silmadega kogu ruumi üle, aga ei avastanud midagi. Talle tundus, et see oigamine kostis nagu tagumisest kirikuruumist. Pisut arglikult ja ettevaatlikult läks ta kikivarvul välisukse poole. Seal nägi ta tagumisel pingil istumas magavat meest. Kübara oli too üle näo tõmmanud. Selle alt paistis must sakris habe. kui Fränzeli meest lähemalt oli vaadelnud, polnud tal enam mingit hirmu. Kindlasti oli see üks kerjustest, kes sageli kiriklas käisid. Ma võtan ta endaga kaasa koju, mõtles Fränzeli endamisi ja puudutas ettevaatlikult võõra käsivart. Mees ärkas ja valguse tõttu silmi pilutades ning uniseid silmi hõõrudes pomises: "Oled see sina» Vreneli?" - "Ei, mina olen Fränzeli," vastas laps, "tulin kirikuust lukustama, kuna isa oli selle unustanud."

"Sinu isa?" küsis mees. "Jaa, minu isa on pastor selles kirikus. Te peate nüüd minema, et saaksin ukse lukku keerata." "kuhu ma peaksin minema? Väljas on pime ja külm ning mul pole kodu. Mind ei vaja enam keegi, ei minu naine ega Vreneli." Mees pani käed silmade ette ja nuttis.

Fränseli oli hetke üsna nõutu, aga siia ütles seda, mida oli kuulnud oma isa ütlevat - et Jumal taevas armastab kõiki inimesi ja et inimesed võivad tulla Jumala juurde, "Kui teil kuskil kodu pole, siis tulge koos minuga meile."

Imestunult vaatas mees armsasse, toimekasse lapsenäkku, ja kui väike talle käe ulatas ja temaga koos kirikuukse juurde läks, hoolsalt ukse lukustas ja siis koduteed alustas, läks mees nõustuvalt temaga kaasa.

Koju jõudnud, helistas Fränzeli energiliselt uksekella. Ema vaatas aknast välja ja imestas võõra üle. "Ma tõin kaasa kellegi, kes kirikupingil magas ja ütles, et tal pole kodu." Ema ja isa tulid koos uksele ja tervitasid võõrast. Fränzeli vaatas ootusrikkalt isale ja ütles: "Isa» sa võid teda kindlasti aidata. Jõulu jutluses sa ju ütlesid, et me peame olema valgusekandjad ja üksteist abistama ning peame inimesi nõnda armastama, nagu Jeesus meid on armastanud."

Pastor noogutas oma lapse sõnade peale ja ütles: "Seda sa oled hästi teinud." Pastor palus võõra sisse, ema tõi talle midagi söögipoolist ning pastor vestles hilisööni oma külalisega.

Alul takerdudes, siis silmnähtavalt kergendustundega, kui ta tajus pastori sõbralikku osavõttu tema probleemidest, jutustas mees, mis möödunud aastal temaga oli juhtunud ja kuidas naine ta lõpuks välja oli visanud. Ta jutustas ka kui hästi ta end oli tundnud pärast tänast jõuluõhtut kirikus. "Härra pastor, kas te arvate, et Jumal ka mulle võib andeks anda? Lapsed laulsid nii kaunilt "Jumal armastab ka sind." Mul on nii kahju, mida ma oma abikaasale ja tütrele olen teinud. Ma tahaksin veelkord päris uuesti alustada. Tahaksin jälle head, ausat elu elada. "

Pastor vaatas talla rõõmsa naeratusaga, avas Piibli ja luges Johannese avangeeliunist 16. salmi:

"Sest nõnda on Jumal maalima armastanud. at ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski /pastor rõhutas sõna "ükski"/, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavane elu."

"Mina olen maailma valgus. Kes mind järgib, see ei käi pimeduses, vaid temal on elu valgus."

"Tema ei tee meile meie pattu mööda aga tasu meile kätte meie pahategusid mööda. Sest otsekui taevas on maast kõrgemal, nõnda on tema heldus võimas nende vastu, kes teda kardavad. Nii kaugel kui ida on läänest, nii kaugele viib ta meist meie üleastumised. Otsekui isa laste peale halastab, nõnda halastab Jehoova nende paale, kes teda kardavad."

"Kõik nead sõnad on kehtivad ka isiklikult teia kohta. härra Müller," julgustas pastor Vreneli isa. "Usaldage Jumalat. Ma tahan teie pärast paluda. et teie koos oma perekonnaga võiksite jõuluid pühitseda."

Järgmisel hommikul kirjutas härra Müller pastori perekonna külalistetoas pika kirja oma abikaasale ja Vrenelile. See polnudki nii kerge, panna paberile kõik, mida ta tahaks öelda oma abikaasale. Ta pidi temalt nii paljus andeks paluma. Ta palus teda uue alguse pärast Jeesuse Kristusega, kes on maailma valgus.

Proua Müller suutis seda vaevalt uskuda, kui kirjakandja tõi talle ta mehe kirja. Ta nuttis ja naeris ühe hingetõmbega. Jumal oli tema palvet kuulnud! Vreneli oli õnnelik ja luges kirja ikka ja ikka jälle uuesti.

Veel samal päeval kirjutas Vreneli ema vastuse oma mehele. Selles oli ainult mõni rida, aga need tulid armastavast südamest. "Mu armas mees," kirjutas ta, "Jumal taevas on mulle andeks andnud mu südametuse ja ma tänan ka sind, et sa mulle oled andeks andnud. Koos Issand Jeesus Kristusega me tahame alustada oma elu uuesti. Ta võib meid aidata. Me rõõmustame väga, et ea jõuludel jälle meie juures oled."

Kui härra Müller pastori perekonnast lahkus, tundus talle nagu oleks talle uus elu kingitud. Ta oli kogenud nii palju head ja armastust. Lahkudes andis pastor talle raha sõidupileti ostmiseks ja pisut veel rohkem, et ta saaks osta oma abikaasale ja Vrenelile midagi jõuluks.

Kimbu valgete lumeroosidega oma abikaasale ja nukuga tütrele seisis härra Müller jõuluõhtu eelpäeval oma koduukse taga. Vreneli nägi oma toa aknast isa tulevat ja hüüdis emale: "Isa tuleb, isa tuleb!" ning jooksis uksele. Ta nägi kuidas isa ja ema teineteist hellalt embasid ja ka ühe suudluse andsid. Siis tõstis härra Müller oma väikse tütre sülle ja suudles teda õrnalt.

Üheskoos läksid kõik kolm tuppa, kus nüüd ka juba jõulupuu seisis, ja üheskoos laulsid lad:

Jõuluvana pisar.

Ühe laste kirjastusosakonna juhataja juures istus päev enne jõule üpris väsinud jõuluvana. Tutvudes pika laste soovide nimekirjaga, kuhu lapsed olid kirja pannud kõik oma soovid kinkide suhtes, sai ta kurvaks, sest pooligi soove ta ei saanud rahuldada. Ta mõtles, et nii mõneski kodus tulevad üsna nukrad jõulud, kuna lapsed ei saa kõiki soovitud kinke. Jõuluvana mõtles, et oleks olnud parem, kui ta poleks tulnudki siia osakonda järelpärimisi tegema. Temagi jõulud kippusid nii luhta minema, sest tal oleks siis kogu aeg meeles, milline nurisemine ja meelepaha leiaks aset kodudes, kui lapsed jääksid ilma soovitud kinkidest. Ja vaatamata kõigele on ju jõulud, sellised pühad, millal kõik peaksid olema rõõmsad ja õnnelikud, sest jõulude ajal ju, kuigi kaua aega tagasi, sündis inimkonnale suurimaks kingiks Jõululaps Jeesus Kristus, kes tuli tooma pattude andestust ja suurt sisemist rahu igaühele. Jeesus tuli tooma rõõmu ja siiski mõne inimese jõulud oleks täis kurvastust.

Seda kõike mõeldes jõuluvana märkas, et tema süles istuv väike tüdruk vaatab teda suure tähelepanuga. Tüdruk märkas pisarat, mis veeres mööda jõuluvana punaseks värvitud põske jättes sinna valge jälje.

"Ei olegi," vastas jõuluvana ja silitas tüdruku juukseid. "Vaata, jõuluvana vajab selliseid enda asemikke. Ta väsiks väga ära, kui ta peaks juba enne tõelisi jõule istuma kauplustes mitu päeva, et muretseda kinke lastele."

Väike tüdruk puudutas ettevaatlikult ja hellalt jõuluvana põske, just seda kohta, kust pisar oli värvi ära pühkinud ja küsis: "Kas sa sellepärast valadki pisaraid, et oled järeltehtud jõuluvana?"

"Ei, ei mitte selleparast ma ei kurvasta. Mind ajab nutma see, et inimesed on unustanud,

kes on jõulude tõeline sisu. Tema on kõrvale heidetud ja minust on tehtud Tema asemik, kelleta jõulud pole mõeldavad."

"Kas jõuluvana polegi siis kõige tähtsam isik?" küsis tüdruk, "Ei ole, kõige tähtsam isik on Jeesuslaps, kes sundis jõulude ajal.

Me tähistame jõuludega Tema sünnipäeva. Mõned aga peavad seda kui oma sünnipäeva. Nad tahavad endale kinke, ootavad postkaarte ja jõuluvana tulekut. Jeesuse aga nad unustavad hoopiski. Kuidas sa end tunneksid, kui su sünnipäevakülalised ihaldaksid endile kinke, selle asemel, et neid sulle tuua. Või kui nad kingitusi teeksid sinu asemel hoopis kellelegi teisele ja unustaksid sinu hoopis?"

"See oleks kole lugu," ütles tüdruk ja raputas oma pead. "Mina küll teadsin, et jõulud on Jeesuse sünnipühad, ainult olin selle unustanud. Sooviksin teha Talle kingi, kuid kuidas on see võimalik, kuna Ta elab ju seal üleval taevas."

"Ta ei soovi mingit sellist kinki, mida saab kauplusest osta või ise valmistada. Ta tahab, et sa annaksid talle kingiks oma südame "Ma võin Talle selle anda, kuid miks Ta just seda ihaldab?"

"Ta soovib seda selleks, et Ta võiks sinna elama asuda oma Vaimuga. Ta tahab olla sinuga ja aidata sind eluteel ja eluraskustes.

Asutuse juhataja tuli vaatama, kuidas jõuluvana asjad arenevad. Saades aga kuulda jõuluvana ja väikese tüdruku omavahelist juttu, ta vihastas.

"Nüüd on jõuluvanal aeg pisut puhata. Te kohtate teda jälle õhtul," ütles ta pöördudes ootavate laste poole.

Kontorisse minnes, lausus ta aga: "Need äsjased jutud sobivad paremini krikusse. Ma ei soovi, et räägite töö ajal sellist juttu. Võite võtta oma palga kassast. Nägemiseni!"

Endine jõuluvana pani oma rahakoti tasku ja astus tänava keerisesse. Asutuse magnetofonist kostis vana jõululaul.

"Jumalale olgu tänu!" mõtles jõuluvana ja oli rahul, et sai rääkida ühelegi väikesele tüdrukule, et jõulud polegi jõuluvana vaid Jeesuslapse sünnipühad. Tüdruk ootab kindlasti ka jõuluvana, kuid ei unusta seda tähtsamatki, et jõulud on eelkõige Jeesuslapse sünnipühad.

Jonathan Toomey jõuluime

Külalapsed kutsusid teda härra Gloomyks. (gloomey - pime, tume, kurb, nukker, sünge) Kuigi tegelikult oli tema nimi Toomey, härra Jonathan Toomey. Ja ehkki pole ilus inimesi hüüdnimedega narrida, sobis see väga hästi. Sest Jonathan Toomey naeratas harva ja keegi polnud teda iialgi naermas näinud. Ta käis ringi pobisedes ja pomisedes, torisedes ja turtsudes, pahuralt ja nurisedes. Ta kurtis, et kirikukellad helisevad liiga tihti, et linnud laulavad liiga kriiskavalt, et lapsed mängivad liiga lärmakalt.

Härra Toomey oli puunikerdaja. Mõned väitsid, et ta oli parim puunikerdaja kogu orus. Ta veetis oma päevad tööpingi taga, voolides männi- ja kastani- ja hikkoripuu klotsidest imeilusaid kujusid. Pärast õhtusööki istus ta kolde lähedale sirge seljaga toolile, popsutas oma piipu ja vaatas üksisilmi leekidesse.

Jonathan Toomey ei olnud vana mees, aga kui sa oleksid teda näinud, siis oleksid võinud seda arvata. Ta kõndis pilk maha suunatud ja keha ettepoole vimmas. Sa poleks näinudki tema silmi, mis olid selged ja sinised nagu augustikuine taevas. Ja sa poleks märganud väikest lohukest tema lõual sest tema nägu oli enamalt jaolt peitunud ajamata ja sassis habeme alla, mis oli täis saepurutükikesi, puidulaaste ja sõltuvalt sellest, mida ta sel päeval söönud oli ka leivapuru, kartuliraasukesi või kuivanud kastet.

Külarahvas ei teadnud, et tegelikult oli üks põhjus tema süngusele, põhjus tema pomisemisele, põhjus, miks ta kõndis küürus otsekui kandnuks ta oma õlgadel suurt raskust.

Mõned aastad varem kui Jonathan Toomey oli noor, elu ja armastust täis, jäid tema naine ja väike laps raskesti haigeks. Ja kuna need olid ajad, mil polnud veel haiglaid ja ravimeid ja koolitatud arste, surid tema naine ja väike laps kolmepäevase vahega.

Nii pakkis Jonathan Toomey oma varanatukese vankrisse ja reisis kuni ta pisarad lõppesid. Ta asus elama väiksesse majja külaservas, et teha seal oma puunikerdustööd.

Ühel varasel detsembripäeval kõlas Jonathan Toomey uksele koputus. Pomisedes ja turtsudes läks ta ust avama. Ukse taga seisis naine väikese poisiga.

“Ma olen McDowelli lesk. Ja ma olen äsja teie külla kolinud. See on minu poeg Thomas,” ütles naine.

“Ma sooviksin teilt tellida üht puunikerdust,” ütles naine ja ta rääkis Jonathanile erilistest jõulusündmuse tegelastest, mis tema vanaisa oli talle nikerdanud siis kui ta oli alles väike tüdruk.

“Pärast seda kui me siia kolisime, avastasin, et need on kadunud,” seletas ta. “Ma lootsin, et leian need mingi ime läbi ikkagi üles kuid seda ei juhtunud.”

“Selliseid asju nagu imed, ei juhtu,” ütles puunikerdaja. “Kas te oskate neid kujusid mulle kirjeldada?”

“Jah, kaks,” ütles lesk, “ja lehm, ingel, Maarja, Joosep, Jeesus-laps ja targad.”

“Aga mul oleks tarvis neid jõuludeks. Need tähendavad mulle väga palju. Ma ei kujuta ette jõule ilma nendeta.”

Järgmisel nädalal koputati puunikerdaja uksele. Pomisedes ja turtsudes läks ta seda avama.

“Vabandaga mind,” ütles lesk, “aga Thomas palus, et ta võiks tulla ja vaadata kuidas te töötate. Ta ütles, et tahaks saada puunikerdajaks kui ta kord suureks kasvab ja ta tahaks vaadata kuidas te töötate, sest te olete parim puunikerdaja kogu orus.”

“Ma olen tasa. Te ei saa arugi, et ma siin olen. Palun, palun,” anus Thomas.

Puunikerdaja astus omaette pomisedes kõrvale, et neid sisse lasta. Ta osutas oma tööpingi juures olevale toolile. “Ei mingit juttu, ei mingit hüplemist, mitte piiksugi,” käsutas ta Thomast.

McDowelli lesk ulatas härra Toomeyle tänutäheks sooja maisileiva pätsi. Siis võttis ta oma kudumistöö välja ja istus toa kaugemas nurgas seisvasse kiiktooli.

“Mitte sinna!” röögatas puunikerdaja. “Keegi siin majas ei istu sellele toolile.”

Thomas istus väga vaikselt. Ükskord, kui ta hakkas aevastama, vajutas ta sõrme oma nina alla, et aevastust tagasi hoida. Ükskord kui ta tahtis meeleheitlikult oma jalga sügada, luges ta mõttes kahekümneni, et mõtteid sügelemisest eemale saada.

Pärast väga pikka aega, köhatas Thomas oma kurgu puhtaks ja sosistas: “Härra Toomey, kas ma tohin midagi küsida?”

Puunikerdaja põrnitses Thomast altkulmu, kehitas siis oma õlgu ja uratas. Thomas otsustas, et see tähendas “jah” ja ta jätkas: “Kas see on minu lammas, mida te voolite?”

Pärast väga pikka vaikust sosistas Thomas: “Härra Toomey, palun vabandust, aga te voolite mu lammast valesti.”

McDowelli lese kudumisvardad lõpetasid klõbina. Jonathan Toomey nuga lõpetas voolimise. Thomas läks oma jutuga edasi. “See on imeilus lammas, kena ja koheva villaga, aga minu lammas nägi välja õnnelik.”

“See on jama,” ütles härra Toomey. “Lambad on lambad. Nad ei saa olla õnnelikud.”

“Minu omad olid,” vastas Thomas. “Nad teadsid, et nad on koos Jeesus-lapsega, sellepärast nad olidki õnnelikud.”

Pärast seda oli Thomas vait kogu pärastlõuna. Kui kirikukellad lõid kuus lööki uratas härra Toomey koleda häälega.

McDowelli lesk ütles, et on aeg lahkuda. Thomas aevastas kolm korda ja tänas siis puunikerdajat selle eest, et see oli lubanud tal vaadata.

Sel õhtul, pärast maisileivast ja keedetud kartulitest koosnevat õhtusööki, istus puunikerdaja oma tööpingi juurde. Ta võttis kätte noa. Ta võttis kätte lamba. Ja ta töötas kuni ta silmalaud kinni vajusid.

Mõne päeva pärast kostis puunikerdaja ukse tagant koputus. Pomisedes ja turtsudes läks ta ust avama. Seal seisid lesk ja tema poeg.

Ta poetas end tasakesi toolile istuma, samal ajal kui tema ema asetas lauale korvi magusalt lõhnavate rosinasaidega.

“Teekann on tuline,” ütles härra Toomey pahuralt oma töö kohale kummardudes.

Sel ajal kui härra Toomey voolis, valas McDowelli lesk teed. Ta puudutas puunikerdajat õrnalt õlast ja asetas teetassi ja saiakese tema kõrvale. Mees püüdis sellest mitte välja teha, kuid varsti olid nii taldrik kui teetass tühjad.

Thomas püüdis ema antud saiakest süüa nii vaikselt kui võimalik. Kuid on peaaegu võimatu olla seitsmeaastane ja süüa sooja pehmet rosinasaia ilma erinevate rahulolu väljendavate häälitsusteta.

Kui Thomas oli lõpetanud, püüdis ta vaikselt istuda. Ükskord ta peaaegu luksatas, aga ta hingas sügavalt sisse ja hoidis hinge niikaua kinni kuni ta näost punaseks läks. Ja ükskord hakkas ta ilma mõtlemata oma jalgu kõigutama, aga piisas vaid puunikerdaja pilgust kui ta kohe järgi jättis ja hoidis oma jalgu nii vaikselt nagu need magaksid.

Pärast väga pikka aega sosistas Thomas: “Härra Toomey, vabandage, kas ma tohin midagi küsida?”

Veel tükk aega läks mööda. Siis köhatas Thomas oma kurgu puhtaks ja ütles: “Härra Toomey, palun vabandust, aga ma pean teile midagi ütlema. See on väga ilus lehm, kõige ilusam lehm, keda ma olen üldse kunagi näinud, aga see ei ole õige. Minu lehm paistis välja uhke.”

“See on jama,” urises puunikerdaja. “Lehmad on lehmad. Nad ei saa uhked välja näha.”

“Minu lehm oli. Ta teadis, et Jeesus otsustas sündida tema laudas, sellepärast ta oli uhke.”

Thomas oli vait kogu ülejäänud õhtupooliku. Ainus hääl, mida kuulda võis oli voolimisnoa kraapimine ja lesk McDowelli kudumisvarraste klik-klõk.

Kui kirikukellad lõid kuus lööki, härra Toomey uratas. McDowelli lesk ütles, et on aeg lahkuda. Thomas raputas esiteks ühte jalga, siis teist. Ta tänas puunikerdajat, et see oli lubanud tal vaadata.

Sel õhtul, pärast keedetud kartulitest ja rosinasaiakesest koosnevat õhtusööki, istus puunikerdaja oma tööpingi juurde. Ta võttis kätte noa. Ta võttis kätte lehma. Ja ta töötas kuni ta silmalaud kinni vajusid.

Mõne päeva pärast kostis puunikerdaja ukse tagant koputus. Ta silus oma juukseid ja läks avama. Ukse taga seisid lesk ja tema poeg.

Samal ajal kui proua McDowell teed soojendas ja värskete siirupikookidega taldriku tööpingile pani, vaatas Thomas, kuidas puunikerdaja inglikuju kallal töötas.

Väga pika aja pärast küsis Thomas: “Härra Toomey, vabandage, kas see on minu ingel, keda te voolite?”

“Jah. Kas sa teeksid mulle teene ja ütleksid täpselt, mida ma valesti teen?”

“Hästi, minu ingel nägi välja nagu üks Jumala kõige tähtsamatest inglitest, sest ta oli saadetud Jeesus-lapse juurde.”

“Teie oskate seda kindlasti teha,” ütles Thomas. “Te olete parim puunikerdaja kogu orus.”

Pärast pikka vaikust, küsis Thomas: “Härra Toomey, vabandage, kas ma tohin midagi küsida?”

“Mu ema ütleb, et ei ole. Ta ütleb, et ma võiksin õppida vaikimise kunsti Teie käest.”

“Mul on väga palju tööd,” torises puunikerdaja. Aga ta pani tähtsa ingli käest.

Puunikerdaja visandas söetükiga pruunile paberitükile leevikese. Ta andis Thomasele väikese männipuutüki ja noa. Ta näitas talle kuidas puutüki nurgad maha lõigata ja aeglaselt puutüki servi kumeraks siluda. Thomas jälgis puunikerdaja jooni pea kummargil ja keeleots suust väljas kui ta oma tööle keskendus.

Kui kirikukellad kuue ajal helisesid, hoidis Jonathan Toomey Thomase kätt enda käes, juhtides nuga tiivaserva mööda. Ta ei kuulnud kellade helinat. McDowelli lesk ütles, et on aeg minna. Thomas raputas puidulaastud oma pluusilt maha. Siis sirutas ta oma käe ja pühkis maha kaks eriti suurt laastu Jonathan Toomey habemest. Ta tänas puunikerdajat, et see oli talle voolimist õpetanud.

Hiljem, pärast keedetud kartulitest ja siirupikookidest koosnevat õhtusööki, läks Jonathan Toomey oma tööpingi juurde. Ta mõtles kaua aega. Ta visandas ühe joonise teise järel. Lõpuks võttis ta kätte oma voolimisnoa. Ta võttis kätte ingli. Ja ta voolis kuni ta silmalaud kinni vajusid.

Mõne päeva pärast kostis puunikerdaja uksele koputus. Härra Toomey hüppas üles, et avada.

Seal seisis McDowelli lesk kimbu männiokste ja astelpõõsavõsudega, mille küljes olid marjad. Ja seal seisis Thomas, kes hoidis käes oma pooleliolevat leevikest.

Kui Thomas ja härra Toomey voolisid, pani proua McDowell kimbu veekannu. Ta küüris puhtaks härra Toomey köögilaua ja asetas vaasi keset lauda, kaunile laudlinale, mille ta leidis kapi alumisest sahtlist ja millele olid kaunistuseks tikitud liiliad ja karikakrad.

“Järgmisena voolin ma Joosepi ja targad mehed,” ütles puunikerdaja Thomasele. “Võib-olla sa räägid mulle kõigist neist vigadest, mida ma tegema hakkan.”

“Hästi,” ütles Thomas, “minu targad mehed kandsid oma kõige imelisemaid rüüsid, sest nad tulid külla Jeesusele, ja minu Joosep kallutas ennast Jeesuse kohale, otsekui teda kaitstes. Ta oli väga tõsine.”

Alles pärast seda kui kirikukellad olid helisenud ja lesk ning tema poeg valmistusid lahkuma, märkas härra Toomey männiokstega vaasi, puhtaksküüritud köögilauda ja tikitud linikut liiliate ja karikakardega.

“Ma leidsin selle liniku sahtlist. Ma mõtlesin, et see teeks laua kenamaks,” ütles McDowelli lesk naeratades.

Sellel õhtul, pärast keedetud kartulitest koosnevat õhtusööki, töötas puunikerdaja Joosepi ja tarkade meeste kallal kuni ta silmalaud kinni vajusid.

Mõne päeva pärast kostis koputus puunikerdaja uksele. Ta pühkis raasukesed oma habemest ja

Thomas vaatas puunikerdaja tööd kogu pärastlõuna. Kui oli aeg lahkuda, ütles Jonathan Thomasele: “Ma hakkan tegema kaht viimast kuju - Maarjat ja last. Kas sa võid mulle öelda, kuidas need välja nägid?”

“Need olid kõige erilisemad,” ütles Thomas. “Jeesus naeratas ja sirutas ennast oma ema poole ja Maarja nägi välja nagu ta armastaks Jeesust väga.”

“Homme on jõulud. Kas on mingi võimalus, et need kujud saavad homseks valmis?” küsis McDowelli lesk.

“Ma mõistan,” ütles lesk ja ta andis Jonathanile kaks pakki. “Häid jõule,” ütles ta.

“Jonathan pani oma käed rinnale vaheliti ja ütles järsult: “Ma ei taha mingeid kingitusi.”

“Just sellepärst me need annamegi,” vastas lesk. Ta pani pakid lauale ja lahkus.

Jonathan istus laua juurde. Ta avas aeglaselt esimese paki. Selles oli käsitsikootud punane sall, soe ja särav. Jonathan pani salli endale kaela ümber.

Teine pakk peitis eneses algeliselt voolitud männipuust leevikest. Naeratus tõmbles Jonathani suunurkades kui ta sõrmed üle vildakate tiibade libisesid. Ta pühkis oma varrukaga kaminasimsilt tolmu ja asetas leevikese täpselt keskele, nii et ta võiks seda oma toolilt näha.

Sel päeval ei söönud puunikerdaja õhtusööki. Selle asemel hakkas ta visandama viimaseid figuure. Maarjat ja Jeesust. Ta joonistas Maarja, kortsutas siis visandi kokku ja viskas põrandale. Ta joonistas Jeesuse, kortsutas siis visandi kokku ja viskas esimese juurde. Ta tegi uue visandi. Ja kortsutas jälle paberi kokku. Varsti oli tema jalgade ees juba kuhi kortsutatud pabereid. Ta võttis puutüki ja püüdis voolida, aga nuga ei teinud seda, mida ta oleks tahtnud. Ta viskas puutüki koldesse ja istus ainiti leekidesse vaadates.

Kui Jonathan kuulis, et kirikukellad kutsuvad südaöisele jõuluteenistusele, tõusis ta üles. Ta avas aeglaselt kapi alumise sahtli, sahtli, mida ta lesel puutuda oli keelanud.

Ta võttis sealt liiliate ja karikakardega tikitud liniku. Ta võttis välja jämedast lõngast villase rätiku ja pitsilise taskurätiku. Ta tõstis välja väikse valge beebiteki ja tillukese paari siniseid sokke. Ta asetas iga asja õrnalt põrandale. Sahtli põhjast tõstis ta välja sügavpruuni kaunilt nikerdatud pildiraami.

Raamis oli söejoonistus naisest, kes istus kiiktoolis ja hoidis last. Lapse käed olid üles sirutatud ja ta puudutas naise nägu. Naine vaatas lapsele otsa ja naeratas. Jonathan istus kiiktooli ja surus pildi oma rinna vastu. Ta kiikus aeglaselt, suletud silmadega. Kaks pisarat veeresid ta habemesse.

Kui ta lõpuks pildi oma töölauale asetas ja voolima hakkas, töötasid ta sõrmed kiiresti ja kindlalt. Ta voolis öö läbi.

Kui ta ukse avas, seisis seal puunikerdaja, kelle kaela ümber oli punane sall. Käes hoidis ta puust kasti, mille kaane vahelt turritasid välja õled.

“Kujud on valmis,” ütles mees ja astus sisse. Thomas pakkis kastist välja kaks koheva villaga lammast, õnnelikku lammast, sest nad olid koos Jeesusega. Ta pakkis välja uhke lehma ja ingli, väga tähtsa ingli, võimsate tiibadega, mis sirutusid tema õlgadest otse alla tema rüü palistuseni. Ta pakkis sealt välja kolm tarka meest, kes kandsid kõige imelisemaid karusnahaga ääristatud rüüsid, mis langesid rikkalikes voltides.

Ta pakkis välja tõsise ja hoolitseva Joosepi. Ta pakkis välja Maarja, kes kandis jämedast lõngast rätikut ja vaatas armastusega oma kallihinnalise väikese poja peale. Jeesus naeratas ja sirutas oma käed üles, et puudutada oma ema nägu.

Sel päeval läks Jonathan koos McDowelli lese ja Thomasega jõuluteenistusele. Ja sel päeval nägid külalapsed kirikuaias kuidas Jonathan oma pea selga lõi ja naeris, näidates oma silmi, mis olid selged ja sinised nagu augustikuine taevas.

Jutt jõulupuust.

Paljude aastasadade eest elas Elsassis vaene karjane, nimega Joosep, oma naise Maria ja oma laste Tinni ja Katt'iga.

Karjase väike onn seisis suure, toreda metsa serval eriti ilusa, kõrge kuuse all.

Mets kuulus võimsale isandale, keda Joosepi pere ustavalt teenis, nagu seda olid teinud nende vanemad ja vanavanemad. Metsa ja seda ümbritsevaid aasu ja põlde piiras tugev, ületamatu müür ja keegi isanda alluvaist ei tohtinud sellest piirist ilma isanda loata väljuda.

Väga harva aga avanes kahe poolega, hästi suletud raudvärav, mis oli just Joosepi onni juures ja mille võre vahelt avanes vaade imelisse, kaugesse maailma sealpool metsapiiri.

Sageli seisis Tinn selle värava juures ja vaatas suure igatsusega seda maad, kuhu tema võib-olla iialgi minna ei saa. Ja ta unistas, et reisib imelisse, kaugesse maailma ja saab seal suureks meheks, saab kangelaseks. Midagi ei tundunud talle kättesaamatu.

Kord ühel novembri õhtupoolikul mängisid vend ja õde kuuse all ja ootasid oma vanemaid koju. Äkki kuulsid nad lähenevaid hääli ja peagi ilmusid väravavõre taha kolm iseäralikku kuju. Need olid rändavad tööpoisid, kes olid riietunud "kolmeks kuningaks" jõulujutust ja rändasid nüüd majast majja lauldes ja andeid kogudes. Üks oli riietunud vanakeseks pika valge habemega ja valge näoga. Teine oli pruuninäoline mees ja kolmanda nägu oli must kui neegril. Kõigil olid seljas idamaised rõivad. Nad laulsid oma kaunite häältega:

"Kolm püha kuningat,
nad tähe järel rändavad
ja Jõululapse sõime otsivad."

Kui nad oma laulu lõpetasid, sirutasid nad käed läbi väravavõre ja palusid andi. Katt ruttas majja ja tõi neile kausiga suppi, mille nad kiiresti ja isukalt ära sõid. Vahepeal proovis Tinn nendega vestelda:

"Oled veel noor. Ära igatse sinna nii vara. Maailm on sinule külm ja armastuseta. Me tunneme teda. Me tunneme häda ja nälga!"

Tinn aga vaatas neile järele, raputas võimetus vihas raudväravat ja hüüdis: "Ma tahan siit ära! Oh, oleks mul vaid jõudu, siis ma põrutaksin lahti selle värava! Ja siis läheksin ma vallutama maailma: Oh see kuri paha metsaisand, kes ei lase mul minna!"

Ja näe - seal seisiski metsaisand tema ees. Katt tervitas teda rõõmsalt, Tinn aga värises vihast ja hirmust.

Metsaisand aga ütles rahuliku ja heasüdamliku häälega: "Ma tean su soovi. Ma tean, et sind parandab vaid see, kui täidan su soovi. Mine siis ja vaata, kas täituvad su soovid. Kuid ühte pea meeles: kui oled end maailmas väsinuks jooksnud, ja tuled siia tagasi, on selle värava avanemine sulle sama võimatu kui see, et teie kodukuuse okstel säraksid tähed, hiilgaksid õied ja ripuksid magusad viljad ja et kolm rändurlaulikut leiaksid siit kuuse alt Jõululapse sõime!"

Tinn ei kuulanudki õieti, mida metsaisand ütles. Ta ei hoolinud oma õekese pisaraist. Ta trööstis teda naerdes ja ütles, et kui on vallutanud maailma, siis tuleb ta tagasi kui kuningas suure sõjaväe eesotsas!

Ta tõi onnist oma mütsi ja tühja seljakoti, hüüdis nägemiseni ja tormas väravast välja, mis metsaisanda viipe peale oli vaikselt avanenud. Nuttes jäi õde värava taha, Tinn aga tormas edasi - mõtlemata ja peatumata, et jõuda oma suure igatsetud õnne juurde. Ta jooksis tundide kaupa, kuni viimaks nägi eemalt linna torne. Kuid sinna jõudmata, vajus ta tee äärde maha ja sügav uni vallutas ta.

Öö hakkas saabuma ja külm kõvenes. Ja sellest oleks saanud Tinni viimne uni, kui üks kaastundlik kodanik teda ei oleks leidnud, oma vankrisse asetanud ja enese juurde võtnud.

See oli linna pagarmeister, kelle teenistuses oli palju selle ja õpipoisse. Temale jutustas Tinn, kui ta suure ahju paistel oli sooja saanud ja söönud, aralt ja kogeldes, et ta oli kodust ära jooksnud, et maailma vallutada.

Naeratades kuulas teda meister. "Maailma ei ole nii kerge vallutada. Ja kellel raha ei ole, ei jõua esimese kilomeetripostinigi. Õige õnn on iga inimese oma südames. Ja kaugetes maades ei ole ühtki nii ilusat kuningriiki, kui see paigake, mida nimetatakse koduks.

Tinn kuulas, aga ta ei mõistnud meistri õpetust, kes õieti pisut sarnanes metsaisandaga... Kuid Tinn palus alandlikult, kas ta võiks seal teenida kui õpilane, kuni on kogunud veidi reisiraha ja jõudu rännakuks.

Meister oli nõus. Nii sai Tinnist pagaripoiss. Ta õppis tainast sõtkuma ja kooke küpsetama. Ta õppis korralikkust, täpsust ja puhtust. Midagi ei olnud talle raske. Pagari töötoas valitses rõõmus meeleolu. Pärast tööd lauldi ja sageli jutustas meister oma elust, andes poistele palju häid õpetusi.

Ühel päeval oli neil eriti palju tööd olnud. Saabus kuninga sünnipäev ja meister oli valmistanud hulga imeilusaid kooke ja torte, küpsiseid ja maiustusi. Suhkrust ja martsipanist oli valmistatud imekauneid õunu, pirne ja kirsse, mis olid nii loomulikud, et otse kutsusid hammustama. Nüüd oli kõik valmis. Oodati kuninga teenreid, kes pidid tulema kookidele järele.

Kõik olid ära läinud. Ainult Tinn istus veel laoruumis ja unistas. Äkki avanes uks ja sisse tuli korstnapühkijapoiss. Nad vaatasid teineteisele silma ja äkki tundis Tinn, et see oli Fri, Tinni kunagine mängukaaslane. Ka tema oli läinud õnne otsima. Ja nüüd oli ta korstnapühkija! Ta jutustas, kui raske tal oli olnud tööd leida. Aga nüüd oli tal oma töö ja ta oli rahul. Nüüd märkas Fri kõike seda magusat, mis oli üleslaotud riiulitele ja laudadele.

Tinn tahtis ehmunult vahele astuda, kuid juba murdis Fri siit tükikese, sealt raasukese.

Uks avanes ja sealt tuli sisse terve kari poisse ja tüdrukuid, kes meeleldi saatsid Fri'd tema retkedel ja imetlesid tema tööd, kui ta oli katusel korstna otsas. Jah, nad olid tulnud Fri'd otsima ja leidsid siit eest nii palju ilusat ja magusat! Isukalt haarasid nad, mis kätte juhtus, kui äkki meister sinna ilmus. Oh kuidas nad nüüd minema jooksid!

Tinn aga sai valju noomituse ja tal kästi silmapilk lahkuda. Ei aidanud palved ega kaebed. Meister jäi kõvaks. Ta lubas vaid, et Tinn võib endale laduda seljakotti nii palju magusat kraami kui soovib. Siis kõlas käsk: Välja!

- - -

Tinn astus aeglaselt mööda tänavaid. Ta süda oli raske, pisarad veeresid lakkamatult ja tumestasid pilku. Sellisena nägi teda linna küünlameister, tundis talle kaasa, ja kui oli kuulnud tema loo võttis ta oma teenistusse.

Uus töö meeldis Tinnile. Ta õppis vaha värvima, küünlaid vormima, aga ka kauneid lilli ja terveid lillevanikuid vahast valmistama, mida tarvitati küünalde kaunistuseks, rikaste laudade ja kirikute altarite ehteks. Imelikke inimesi kohtas Tinn meistri juures, kes ka Tinnile mõnes suhtes metsaisandat meenutasid.

Sageli mõtles Tinn sellele, kuidas tema küünlad ja lilled rändavad onni ja paleesse, pulmapeole ja surnukirstu juurde. Tinnis ärkas soov kõik laos olevad küünlad kord korraga põlema panna! Ega ta seda soovi meistrile väljendada tohtinud, aga kui Fri ükskord sealgi Tinni üles otsis, avaldas ta oma soovi.

Fri sattus sest soovist vaimustusse. Teeme kohe! Meistrit polnud kodus. Nii oli tegevuses küllalt käsi. Kui Tinn ka oleks tahtnud, ei oleks ta enam saanud midagi siin pidurdada!

Sajad kirjud küünlad toodi välja, asetati küünlajalgadele, riiulitele, kappidele, kastidele, kirstudele. Siis võeti lilled karpidest. Nendest ehiti küünlad ja lauad. Lapsed ehtisid endid lillepärgadega ja isegi tahmane Fri sai endale paar punast õrna vaharoosi juustesse.

Siis süüdati küünlad. Muidu nii tume keldrivõlv säras kui kuninga peosaal ja vahalilled olid kui elavad - nii läbipaistvad, õrnad ja kaunid! Lapsed võtsid üksteisel kätest kinni, tegid ringi ümber selle valgusemere ja hakkasid laulma. Nii oleksid nad tundide viisi võinud seal olla, aga äkki tuli suur ehmatus: Meister tuli ootamatult tagasi! Vihaselt vibutas ta oma okslist keppi, püüdes kiiresti kustutada küünlaid. Ta riidles ja kärkis, nii et see hirmus oli kuulda ja lapsed tormasid paanikas välja.

"Mul oli... mul oli nii suur igatsus valguse, sära ja tähtede järele, armas meister!"

Siis taandus meistri viha ja ta ütles poisile rahulikult, kuid väga tõsiselt:

"Mine siis oma tähti otsima, sa taevatormaja! Pole mul tarvis sellist õpipoissi! Sa süütad niiviisi mul veel ükskord maja põlema! Oma tõö tasuks aga võid võtta kaasa küünlaid ja ka lilli, mis ju mulle enam ei kõlba - võid võtta neid kaasa nii palju, kui vaid mahub su seljakotti. Ja siis - marss minema!"

- - -

Nüüd leidis Tinn kolmanda meistri, kes võttis ta enda juurde. See oli linna kellaseppmeister. Oma targa ja sõbraliku jutuga tegi ta Tinnile kellasepatöö armsaks ja lähedaseks. Ta rääkis Tinnile, et maailmas on kõige tähtsam kord, üksmeel, seaduspärasus. Need jõud on maailma südameks. Nad juhivad kellade südameid, juhivad inimeste südameid, peaksid juhtima ka Tinni südant, kui temast peaks saama korralik inimene.

Need sõnad muutsid Tinni alandlikuks; mõtted oma kangelaslikkusest meenusid talle ikka harvemini. Ta südames tärkas soov, ka tunda armastatud töö kindlat pinda jalge all. Vahetevahel tuli talle nüüd ka kodu meelde. Sellega ühenduses aga oli ka hirm...

Tinni meistril oli mitmesuguseid kelli ja liikuvaid mänguasju. Neid kõiki õppis Tinn korrastama ja tegema. Seal oli kell, mille luugikesest iga täistunni ajal ilmus välja kukk, mis kires vajalik arv kordi.

Seal oli väike kellatorn, kust lõuna- ja õhtutundidel kõlas koraaliviise. Seal oli ka suur raam, mille sisu oli kaetud punase eesriidega. Selle taga pidi olema varjul meistri parim töö ja Tinnil ei lubatud sinna kardina taha piiluda. See keeld oli ainus, mis Tinni õnne seal majas tumestas.

Ja jällegi oli must Fri see, kes Tinni ühel päeval mõjutas seda tegema, mis oli talle keelatud.

Kord kui meister oli ära, läksid poisid raami juurde ja kergitasid eesriiet veidike. Silmapilkselt lendas kardin üles ja laste silmadele avanes imeline pilt: seal liikusid tillukesed kujundid, nagu oleksid nad elus ja neid valgustas õrn, hele, ebamaine valgus.

See oli sõimepilt, mida poisid nägid. Ingel, tuli ja kuulutas Lunastaja sündi - tõesti kostus ingli ilmumisel imeline, õrn lauluhääl... Siis avanes karjastele laut, kus oli Jeesuslaps. Maria istus seal ja Joosep kaitses ema ja lapsukest... Ka Simeon ja Hanna tulid ja kiitsid Jumala armu ja kolm püha kuningat tulid, tuues kulda, viirukit ja mürri.

Kloppiva südamega istus Tinn kogu selle ime ees ja äkki vallutas teda sügav, võimas koduigatsus. Ta mõtles vaesele onnikesele suure kuuse all, kus elasid ta vanemad, kes kandsid samu nimesid kui Jõululapse isa ja ema... Ja see Maria siin oli nii Tinni ema nägu... Ta mõtles kolmele rändlauljale, kes olid andnud talle põgenemismõtte. Ta mõtles vanadele, toredatele juttudele, milliseid ta koos Katt'iga luges vanast Piiblist, kus olid ka pildid sees. Ta mõtles metsale ja oma armsatele kuuskedele ning langes põlvili maha. Ta nuttis ja nuttis ja nii leidis teda meister.

Pildi eesriie oli ammu jälle oma kohal ja Fri vaikselt lahkunud, kuid meister teadis siiski kõik, mis oli juhtunud ja miks Tinn nii kibedaid pisaraid valas.

Ta ei riielnud ega olnud kuri. Ta lubas Tinnil koju minna ja andis talle kaasa lootuse, et ehk lõpuks talle avaneb ka kodu-värav.

"Mine rahuga ja ära karda. Sellel tunnil siin ärkas su südames ellu üks osa sellest jõust, mida ma nimetasin maailma südameks. See on koduigatsus, armastus omade vastu... Ma usun, et see avab sulle ka koduvärava. Mine rahuga!"

Tinn ei mõistnud, mis temaga sündis. Nagu unes suudles ta tänulikult meistri kätt, nagu unes võttis ta oma mütsi ja seljakoti. Nagu unes läks ta piki tänavat, mis viis teda metsa poole, tema oma metsa poole, tema oma kodu poole.

- - - - -

Oli lõunaaeg, kui ta lahkus meistri juurest. Oli õhtu, kui ta lõpuks seisis oma koduvärava ees. Värav oli kõvasti suletud!

Aga läbi võrede nägi ta Katt'i, kes hoolega pühkis majaesist platsikest. Töö juures laulis õeke oma vana, armast laulu suurest kuusepuust..

Tasakesi hüüdis Tinn Katti. Alguses ei tahtnud see oma kõrvu uskuda, siis aga jooksis ta rõõmuhõiskega värava juurde ja sirutas läbi võre talle mõlemad käed vastu.

"Nüüd viimaks tulid sa tagasi! Küll ma olen rõõmus! Oi, nüüd on kõik jälle hea! Isa on küll sinu peale pahane ja emake nuttis nii palju - aga küll nüüd läheb kõik hästi!"

"Tee proovi! Aga Katt, ole veel natuke siin mu juures. Kui ta sulle ära ütleb, pean ma edasi reisima ja ei näe sind võib-olla kunagi!"

Katt uuris hoolega koti sisu. Kirjud küünlad, ilusad vahalilled ja magusad koogid meeldisid talle väga.

Tinn aga küsis: "Õeke, sa laulsid oma kuusepuulaulu. Kas ehk puu on vahepeal õitsenud? On ta peal rippunud magusaid vilju?"

Aga Katt võis ainult kurvalt pead raputada. Siis aga plaksutas ta rõõmsalt käsi ja hüüdis: "Oo, vennake, vennake! Ma usun, et saan sind aidata! Kui ma need lilled ja küünlad ja koogid panen siia kuuse külge, eks siis ju ole nagu kannaks kuusk õisi, magusaid vilju ja ta okstel ripuksid säravad tähed!"

"Nii see küll näiks. Aga see ainult näiks nii, see poleks ju tõsi ega aitaks meid!"

Ja juba oligi Katt ametis. Peenikeste rohukõrtega riputas ta lilled ja maiustused kuuse okstele; küünlad liimis ta kuusevaiguga kõvasti kinni. Nagu orav ronis väike Katt puud mööda üles ja viis kaunistused kuuse tipuni välja. Siis tõi ta esikust hõõguva peeru ja süütas küünlad.

Siis ütles ta: "Kui ma nüüd lähen metsaisanda juurde ja kutsun teda meie kuuske vaatama ning ütlen: "Nüüd kannab meie puu õisi ja magusat vilja ja tähed kiirgavad ta okstel... ta hakkab siis igatahes naerma, võib-olla väheke veel noomib ka ja ütleb: "Kuna sa seda nii hästi oled mõelnud, siis olgu sulle ja su vennale andestatud!""

"Ah, Katt, kuidas kõik su käes läheb nii libedalt ja ilusasti! Kui tore on ometi meie kuusk! Ma tunnen, et muutun julgemaks. Kutsu isa-ema ka siia, Katt!"

"Isa-ema ütlesid, et ma ei tohi tuppa tulla enne kui nad kutsuvad. Toas olevat mulle üllatus, saladus."

Katt oli oma töö lõpetanud. Tinn nuttis õndsas ärevuses, sest midagi nii ime-imelist ei olnud ta iialgi näinud. Puu säras küünlavalguses, vahalilled ja märtsipanviljad kõikusid ja mänglesid oma kaunite värvidega. See oli tõesti ime!

Veel imelikum oli, mis sündis samal silmapilgul. Karjased tulid mägedelt koju vaga laulu lauldes. Nad seisatusid imetluses kuuse ees. Ka kolm rändavat lauluselli lähenesid väravavõrele ja laulsid:

Ja nagu oleks see kõik toimumas aastasadu tagasi, avanes nende sõnade juures Tinni koduonnikese uks ja nad nägid peerukorvi, milles magas tilluke vastsündinud lapsuke, tema kõrval istusid Tinni ema Maria ja isa Joosep.

Vaikselt hakkas langema üksikuid laiu lumehelbeid, kaugelt aga kostusid kirikukellad - oli ju jõuluõhtu!

Seal kostusid õnnistades ja täis headust metsaisanda sõnad, kes oli äkki nende keskel. Ja kõik - karjased, laulupoisid, Tinn ja Katt - langesid aukartuses põlvili.

"Jah, austage me kallist Jõululast,
Kes taeva au ja rõõmu meile aanab,
Kuid austagem ka iga äsjasündinud lapsukest,
Sest igaüks neist kaunist krooni kannab.

See kroon on süütus,
See on lootus taevane.
Ja iga hällike on nagu sõimekene,
Kust särab välja õnn ja armastus,
See armastus, mis Isa andnud meile.

See suurim armastus ka Sulle andestab,
Oh Tinn! Sul avatud on koduvärav jälle!
Ehk raske oli küll see õppetund, -
Kuid seda kallimaks jääb koduke nüüd sulle!"

- - - - -

Metsaisand viipas: värav avanes ja Tinn ruttas isa-ema käte vahele. Nii vaikseks jäi nüüd Tinni südames, nagu oli vaikne ka Tinni koduonnikeses. Rahu oli ka inimeste südameis, kes lahkusid särava kuuse alt, esimese sellise kuuse alt. Aga see mälestus jäi neile kalliks ja igal aastal jõuluõhtul süttisid nende kodudes kuuskedel küünlad, särasid tumedail okstel kaunid ehted ja rõõm, rahu oli südameis, tänu, et veel omas armsas kodus võisid mälestada neid kalleid pühi, mis kiirgavad valgust ja armastust.

Kõik katki!

Kogu maailmas tuntud Bodelschwinghi asutises Bethelis Bodelschwinghi juures on maja Patmos.

Seal hoolitsetakse paljude kehaliselt a vaimselt puuetega laste eest. Nende hulka kuulusid kord sõbrad Günther Ja Kurt. Günther oli peast jalatallani puudulik. Aga tema vaim elustus Bielefeldis imestusväärselt. Kurt kannatas ikka ja jälle raskate haigushoogude all. Hoolitsevad õed ja arstid olid kõik arvamisel, et tal oli ees vaid lühike elu.

Güntheri perekond, kus ta oli veetnud oma esimesed eluaastad, polnud kunagi pühitsenud jõule. Oma esimese advendi- ja jõuluaja elas ta nüüd Bathelis. Kurt teadis kui kaunilt siin jõule pühitseti ja tegi oma jutustusega sõber Güntheri väga uudishimulikuks ja ootusärevaks.

Tuli esimene advant. Sellal päeval tuli laste hulka kõigi poolt austatud ja armastatud Betheli asutuse Juhataja Friedrich von Bodelschwingh ehk "Bastor Fritz." Üks lastest tohtis süüdata esimese advendiküünla. Selleks oli valitud seekord Kurt, sest aimati et see võib olla tema viimane advendi- ja jõuluaeg maapeal. Aga kui ta just väikese küünlekesega tahtis süüdata suurt küünalt, raputas haigushoog tema nõrka vaevast keha ja küünlake kukkus poisi käest. Hooldusõde pidi ta välja kandma.

Kui valus oli ta sõbral Güntheril. Ta karjatas ja hüüdis: "Kõik on katki!" Pastor Fritz tajus seda häda ja hirmu lapse hinges. Kuidas teda aidata! Ja veelkord see metsik lootusetu kaebus: "Kõik on katki!" Kuidas oli Günther rõõmustanud oma esimeste jõulude üle. Nüüd oli kõik rõõm kui ära kustutatud. Abitult pöördus ta pastori ja oma kaashaigete poole küsimusega: "Mis on siis suurt jõuludes?"

Güntheri lootuseta hädahüüu peale järgnes pikk vaikus. Lõpuks katkestas selle pastor Fritz, kes pöördus oma ümber tihedalt kogunenud lastehulga poole küsimusega: "Günther tahaks teada, mis on siis suurt jõuludes. Tal on vaja teada, mis on suur selles pühas. Mul on teid vaja, teie peate mind aitama seda talle ütelda. Palun aidake mind!"

Vaestes kahjustatud ajudes hakkas töö. Esimesed vastused, mida lapsed usaldasid ütelda, ei sisaldanud palju. Siis oli Petra järjekorras: "Jõulud on sellepärast tähtsad, et Jumal meile oma Poja Jeesuse saatis Õnnistegijaks." Selle peale pastor Fritz: "Tänan, Petra! Aga miks? Lapsed, miks saatis Jumal meile oma Poja kui Õnnistegija?" Jällegi vaevane järelemõtlemine ja kompamine, et leida seda suurt saladust. Lõpuks arvas Leeni lahenduse leidnud olevat. Väike kogu ronis toolile ja sealt lauale. Sealt kuulutas ta võidurõõmsalt oma sõnumi: "Sellepärast saatis Jumal meile oma Poja, et kõik on katki!" Ta oli haaranud nii kinni Güntheri hädahüüust ja paigutanud selle jõulude valgusesse.

Pastor Fritz läks Leeni juurde Ja süleles teda. Siis põlvitas see suur mees maha Güntheri tooli kõrvale: "Jah, mu poiss, see on hea vastus sinu heale küsimusele. On tõsi, et maailmas on kõik katki. Maailm pole terve ega püha. See on täis pattu ja pimedust, täis valu ja kannatusi. Seda teab ja näeb Jumal veel sügavamalt kui meie inimesed seda võime näha.

Ja sellepärast on Jumal saatnud taevasest kodust meie maale oma Poja. Ta pole katkist kohta üle liiminud, vaid teeb oma armastuses ja lunastuses kõik uueks. See on jõulude suur sisu, Günther!"

Güntheri väikesesse kitsasse hädisesse ellu on langenud kui valgus igavikust. Suur rõõmus aimus on täitnud ta südame: see hirmus katkine elu maailmas, mida kõikjal võib tõdeda, ei jää kestma. Jumal oma päästvas armastuses saadab Õnnistegija, kes meile veenvalt näitab kui palju me oleme väärt Jumala silmis, ja miks Jumal meie pärast annab: oma ainusündinud Poja taevasest Isakodust. Kes Jeesuse, sõimelapse, hilisema Kolgata ristil rippunud mehe, usus vastu võtab, saab oma hinge sisemuses terveks täis rahu ja igavese elu teadvust.

Günther, haige poiss Bethelist, avas sellele imelisele sõnumile oma südame. Kas meie võime sulgeda oma südame "sellele suurele jõuludes" mida Günther otsis ja leidis ja ükskõikselt, tuhandest muust asjast haaratuna, sellest mööduda? Siis läheme me elust mööda!

Güntheri haigushoost haaratud sõber Kurt suri tõepoolest neil jõuludel. Günther oli selle üle väga kurb, aga Pastor Fritz kõneldes sõbra kirstu juures trööstis teda: "Kurt teadis juba ette, et ta sureb neil jõuludel. Aga ta ei rääkinud suremisest, vaid igavesse koju jõudmisest. Me kõik oleme seda näinud ja imestanud, et tal polnud surma ees mingit hirmu. Milline hirmus katki minemine maailmas on siiski surm! Aga sellele, kes usub Jeesusesse, Jumala Jõululapsesse, kaotab see katkemine - mida piibel nimetab viimaseks vaenlaseks - surma hirmutuse. See on jõulude suur rõõm."

See suur rõõm peab saama osaks kõigele rahvale. Nii olid kuulutanud inglid Petlemma väljadel Pühal Ööl. See hüüe tahab paiga leida meie südameis ja eludes ja meid täita. Kus see sünnib - seal on tõelised jõulud!

Kaks kella

Kui inglid tulid maa peale, et näha, kuidas jõuludeks valmistumine käib, kuulis üks ingel ühest tornist suurt vaidlemist: mina olen tähtsam ja teine hääl vastas: ei mina. Kahe kellaga kirikutornis oli käimas kõva vaidlus võrdlemaks, kumb on tähtsam - väiksem heleda häälega või suurem madalama kuminaga. Ootame, kuni keegi tuleb ja lahendab vaidluse. Tähtsam kell võib siis jääda torni helisema, teine võib end alla kukutada... Varsti tuligi ema väikese poisiga. Poiss palus ema: lähme torni, ma tahaksin näha ja vaadata kellasid lähedalt ning isegi proovida neid ise helistada. Nad ronisid üles. Poiss proovis esimest kella. Pim oli kuulda – see oli väiksem, heledahäälne kelluke. Oh, kui ilus, ütles poiss. See meenutab mulle kõike head ja ilusat, armastust soojust ja valgust. Siis helistas poiss ema abiga ka teist kella. Pamm – see oli suurem ja kajas madalalt. See meenutab mulle pimedaid õhtuid, mil küünlad võib süüdata, ja isegi seda, et me kõik oleme mõnikord pimeduses. Me oleme halvad ja vaidleme. Siis tuleb taas vabandada, paluda andeks ja otsida lepitust. Aga kumb on ilusam? Mõlemad on ilusad kui helisevad ja koos annavad nad maailmale kõige parema ja rikkalikuma sõnumi. Kui ema ja tema poeg tornist alla laskusid, kuulsid nad kellasid sosistamas: "Lepime kokku, et oleme jälle sõbrad, jätame nääklemise. Ise kuulutame koos helisedes jõulusõnumit Jeesuse sünnist. Ja kaunilt kajas tornist kellade helin, kutsudes inimesi elama rahus, armastuses ja harmoonias.

Sonny-Mari lugu

Jõulujutt

Meil kodus oli üks nuku. Tema nimi on Sonny-Mari. Sellepärast Sonny-Mari, et ta on sündinud Saksamaal ja sealt anti talle kaasa saksa nimi Sonny, meie panime aga talle uue teise, eesti nime Mari, siis kui nuku Meritile sünnipäevaks kingiti.

Sonny-Mari on väga ilus suur nuku pea-aegu niisama suur kui Merit oli aasta tagasi. Tal on suured pruunid silmad, heledad pikad lokkis juuksed.

Mina nägin ühe unenäo. Nägin unenäo Sonny-Marist. Täiesti tõsi. Just nimelt unenäo Sonny-Marist.

Sonny-Mari istus meie suures toas kapi otsas oma tavalisel kohal ja nuttis. Ma küsisin Sonny-Marilt, miks ta nutab. Ta vastas mulle - ma olen väga õnnetu, ma ei saagi kunagi õnnelikuks, ma ei saa kunagi naerda.

Ta vastas: "Vaata ise - mul on käed nagu kõigil lastel ja ma võin neid ka liigutada, samuti on mul jalad nagu kõigil lastel ja neid võin ma ka liigutada. Mul on ka pea ja silmad ja neidki saan ma liigutada nagu kõik teised lapsed ja mul on juuksed veel ilusamad kui teistel lastel ja mul on nina, suu, kõrvad ja imeilus valge kleit ja valged papud ja sokid."

Küsisin vahele: "Mis on sul siis puudu, et sa oled õnnetu, sooviksid ehk olla käiv nukk?"

"Oo ei," vastas Sonny-Mari, "See ei teeks mind õnnelikuks. Ma tean, et kõik käivad nukud on ka õnnetud."

"Vaata," vastas ta "mul on kõik, nagu teistel lastel, aga minuga on üks väga kurb asi - mul on kivist süda - jaa, mul on täiesti kõva kivist süda ja mina ei saa elada. Ma ei saa kunagi õnnelikuks, sest mul on kivist süda ja mul ei ole elu."

Nõnda nägin ma unes ja minu unenäos oli nii, et tuppa tulid ka Madis ja Marit ja nemadki kuulsid Sonny-Mari juttu.

Lastele läks Sonny-Mari õnnetu lugu väga südamesse ja eriti Madis on meil õrna südamega ja talle tulid pisarad silma - nii kahju oli tal Sonny-Marist. Ja ma arvan, et teilgi lastel on Sonny-Marist väga kahju kui temale natuke mõtlete.

Ja nõnda siis lapsed pidasid omavahel nõu, kuidas Sonny-Mari aidata. Ja nad mõtlesid välja.

Mis te arvate, mis moodi mõtlesid lapsed Sonny-Mari aidata, et ta süda pehmeks läheks, et ta saaks elada, naerda ja olla rõõmus nagu kõik teised lapsed.

Madis ja Merit tõid Sonny-Marile nii palju kommi ja küpsisid ja präänikuid, martsipani ja marmelaadi ja pastilaadi kui nad jaksasid tassida, lapsed sõid ise ja Sonny-Mari sõi ja lapsed olid väga rõõmsad, aga oh õnnetust Sonny-Mari nägu ei läinud rõõmsamaks, sest süda ei läinud pehmeks.

Lapsed ei heitnud meelt. Nad tõid Sonny-Marile mänguasju. Siis nad mängisid Sonny-Mariga ja olid väga rõõmsad, aga sellest ei läinud Sonny-Mari süda pehmemaks.

Madisele tuli siis selline idee ja ta ütles Sonny-Marile, "Kuule, ma palun, et mu ema ostaks sulle kõige toredama asja, mida sa ise ka nii väga soovid. Ma palun, et ema tooks sulle nuku mööbli, siis küll sa rõõmustad nii, et su süda läheb pehmeks ja sa hakkad elama."

Aga õnnetu Sonny-Mari hakkas jälle nutma ja ütles, et teda ei suuda miski asi nii rõõmustada, et ta süda pehmeks läheks.

Mu lapsed ei kaotanud siiski lootust, oli just nääride aeg ja Madis mõtles, ma lähen palun näärivana, tema teeb lastele nii palju head, toob lastele nii palju kingitusi, kindlasti oskab tema Sonny-Mari südame pehmeks teha.

Ja tuligi näärivana, suur pikk habe ees, peas punane tutiga müts ja seljas pikk kuub. Oi see oli tore.

Määrivana pühkis higi ja kuuldes laste soovi, läks ta Sonny-Mari juurde. Näärivana tõi Sonny-Marile kõige ilusamad riided, mida lapsed iganes soovida võivad ja siis ta tõi Sonny-Marile laste laulude plaadi ja ta ütles talle veel ühe hirmsa tähtsa asja: Sonny-Mari — saa ometi elusaks, mingu su süda pehmeks, sest ma luban, et sa võid

Merit ja Madis tansisid rõõmu pärast, sest nad uskusid, et Näärivana teeb Sonny-Mari südame pehmeks.

Sonny-Mari suured pruunid silmad pilkusid, ta tõstis käe, siis jala, pööras pead, siis aga lasi enda jälle longu ja suured pisarad kukkusid ta ilusatest silmadest - tema süda oli endiselt kivi-kõva.

Möödusid päevad, nädalad ja kuud. Uuest aastast sai vana. Sonny-Mari istus endiselt kapi otsas ja mõlgutas omi kurbi mõtteid - ei leidunud ainsatki kes oleks võinud või osanud Sonny-Mari südant pehmeks teha. Ta vaeseke oli päris otsas, silmadki olid tuhmiks jäänud. Tema õnnetus oli teda raskesti vaevamas.

Pööripäeval tulid meile külalised. Need olid meie naabrid Aili ja Kalev - nemad käivad koolis. Kalev rääkis sellist juttu: "Mina arvan» et mu usklikel vanematel pole üldse õigus, kui nad räägivad, et tuleb puhast südant hoida ja iga päev palvetada. Koolis räägitakse hoopis muud. Ma arvan, et ei tasu isa-ema sõna kuulata.

Madis tuli teisest toast hüpates ja karates ja tema suust tulid niisugused sõnad, mis üldse öelda ei kõlba - nii ta padises ja ütles, et lasteaias kõik piiviisi räägivad.

Sonny-Mari kuulas lapsi ja ütles: Te olete rumalad lapsed. Kui mina võiksin elada, ma kunagi ei räägiks niiviisi nagu lasteaia lapsed ja ma oleksin isa-emale - nii headele vanematele, kes on usklikud, ma oleksin neile väga sõnakuulelik.

Ma nägin oma unenäos, et ma vaatasin köögi aknast välja ja kui ma oma köögi aknast välja vaatasin - siis ma nägin kohe koolimaja aknast sisse - kooliruumi. Ja vaatasin ja ei usu oma silmi - klassides istuvad... istuvad nukud. Küll on seal saksa nukkusi ja eesti nukkusi ja vene nukkusi; ja nad istuvad koolipinkides. Klassis ei olegi lapsi vaid hoopis Sonny-Mari taolised nukud.

Läksin oma unenäos lasteaeda. Madise lasteaeda... ja jälle sama lugu. Rühmas ei olegi lapsi vaid 20 nukku. Kõlgil käed on, jalad on, pea, silmad, juuksed - nagu ikka lastel, aga neil ei olnud elu. Nad liikusid nagu käivad nukud - aga neil olid kivist südamed.

Siis tulid jõulud. Isa pani kuusele jala alla. Ema tõi küünlad ja kuusk sai ehitud. Küünlad said külge ja lapsed olid kõik väga rõõmsad. Jõudis kätte see kõige pühalikum tund. Isa võttis Piibli ja luges jõuluevangeeliumi: "Sest üks laps on meile sundinud, üks poeg on meile antud, kelle õla peal tema valitsus on."

Kui isa nõnda jõuluevangeeliumi luges ja Madis-Merit ilusasti ristis kätega isa-ema kõrval istusid ja Sonny-Mari vaikselt nukrate silmadega kapi otsast vaatas, siis äkki meie kõik nägime, et meie toas on veel üks laps. Kust ta tuli või kuidas sisse sai - mina ei tea. See laps oli nii väetikene, aga ta ei olnudki nii väga pisike.

See laps oli pruunide silmadega - aga nii suured ja ilusad need silmad küll ei olnud kui Sonny-Maril. Ja sel lapsel olid ka lokkis juuksed, aga mitte nii ilusad kui Sonny-Maril. Sel lapsel ei olnud üldse nii ilusad riided kui ma oma lastele jõuluks õmblesin. Mul oli kahju, et küllap tal vaesekesel on külm nende kehvade riietega. Ja kui ma nõnda vaatasin, tundus mulle, et see laps on natuke vigane, nagu oleks ta vigaseks pekssetud, ta tundus olevat ära vaevatud. Aga ometi oli see laps väga energiline ja rõõmus. Ta läks otseteed Sonny—Mari ette ja küsis: "Ütle, mis sa tahad, et ma pean sulle tegema?"

Ma mõtlesin - mida võib see lapsuke, väetike, kellel pole välimust, mida võib see lapsuke teha Sonny-Marile, keda keegi pole suutnud aidata.

Otsekui minu mõtete peale, tegi meie vana kallis Piibel oma suu lahti ja hakkas rääkima:

"Kes usub meie kuulutust ja kellele on Jehoova käsivars ilmutatud. Sest tema on tõusnud kui võsuke tema nähes kui juur põudsest maast, ei olnud temal nägu ega austust, küll me nägime teda, aga temal ei olnud seda nägu, et meie teda pidime ihaldama. Tõesti kõik meie haigused on ta enese peale võtnud, ja kõik meie valu kannud, aga meie arvasime teda tema enese süü pärast vigaseks pekstud ja vaevatud olevat."

Siis läksid meie silmad lahti ja me tundsime ära selles lapsukeses Jeesuse ja kui me silmad olid lahti läinud siis nägin ma, et Jeesus ei olnud sugugi viletsas riietuses vaid tavaliste riiete all oli tal pikk valge rüü, nii valge, et lumi ka nii valge ei ole. Ühelgi lapsel ei ole nii ilusat riietust, sest siin maa peal selliseid kangaid ei müüda. Ja mu lahti tehtud silmad nägid ka ühte erilist kiirgust Jeesusest väljuvat nagu oleks temas üks kristall peidus olnud. Selles imepärases kiirguses oli 8 tähte: "ARMASTUS."

Jeesus ulatas Sonny-Marile käe - ja mis ime - Sonny-Mari tõstis käe, siis teise, hüppas alla kapi otsast, hõiskas ja naeris ja hüüdis: "Jeesus on mu kivise südame võtnud ja andnud mulle uue lihase südame, nüüd ma elan igavesti!"

Siis hakkasid kiiresti, kiiresti helisema jõulukellad. Ärkasin, oli saabunud hommik.

Kuusepuu.

Metsas seisis ilus väike kuuseke. Ta kasvas väga ilusal kohal. Päike paitas teda, ümberringi oli nii hea värske õhk ja temast mitte kaugel seisid suured puud -kuused ja männid. Ka väike kuusk tahtis ruttu kasvada suureks. Väikesed külalapsed jooksid metsas ringi oma marjakorvidega ja hüüdsid kuusekest nähes: "Oh kui ilus väike kuusk!" Aga kuuseke ei tahtnud sugugi, et teda väikeseks nimetati!

Aasta lõpuks oli ta tubli tüki pikemaks kasvanud ja teisel aastal veel pikemaks.

Talvel, kui sädelev lumi kattis metsaalust, tuli jänes hüpeldes. Ja mõtle - ta hüppas otse üle väikese kuuse! See pahandas kuusekest väga. Aga möödus veel kaks talvet ja kolmandal oli kuuseke juba nii suur, et jänes pidi tema ümbert ringi minema. "Kasvada, kasvada, saada suureks ja ilusaks," see oli kuuse ainus mõte.

Sügisel tulid metsamehed ja võtsid maha mõned kõige suuremad puud. Igal aastal oli see nii. Noor kuusk värises seda nähes, sest võimsad puud langesid maha suure praginaga, oksad laasiti neil küljest maha ja puud olid nüüd nii paljad ning võõrad. Siis nad laaditi suurtele veokitele ja veeti minema. Kuhu? Mis neist sai?

Kevadel, kui tulid pääsukesed ja kured, küsis kuusk: "Kas te teate, kuhu viidi need mahavõetud puud?" Pääsukesed ei teadnud. Aga üks kurg noogutas oma tarka pead ja ütles: "Jah, ma arvan, et tean seda.

Ma nägin merel laevu, kui lendasin Egiptusest siia. Laevadel olid võimsad mastid ja nad levitasid nii tugevat kuusevaigu lõhna. Ma võin sulle õnne soovida, need sinu sugulased olid tõesti väga majesteetlikud ."

"Ah, kui ma ka oleksin juba vana küllalt, et saaksin minna merele. Aga mis see meri õieti on?"

"Ole õnnelik selles, mis on sul praegu käes," hüüdsid päikesekiired. "Ole rõõmus, et oled nii kauniks kasvanud ja et elumahlad nii jõuliselt sinus voolavad!" Ja tuul suudles kuuske, kaste aga riputas ta täis säravaid pärlikesi. Kuid kuusk ei pannud seda tähelegi.

Kui tulid jõulud, siis võeti maha suuremaid ja vähemaid puid. Neilt ei laasitud oksi ära. Nad laoti koormasse ja veeti metsast välja.

"Kuhu need lähevad?" küsis kuusk. "Nad ei ole minust suuremad. Üks igatahes oli veel väiksem kui mina. Miks neile oksad külge jäeti? Kuhu nad viidi?"

"Meie teame! Meie teame!" sirtsusid varblased . "Meie vaatasime linnas aknast sisse! Me teame, kuhu nad viidi. Suurim au ja hiilgus, mida veel keegi oskab välja mõelda, ootab neid. Me piilusime aknast sisse ja nägime, et nad olid istutatud keset sooja tuba ja kaunistatud kõige toredamate asjadega - kullatud õuntega, piparkookidega, klaasist ehetega ja nendel särasid sajad küünlad."

"See on veel palju toredam, kui sõita merel! Oh kuidas ma igatsen ka seda kõike läbi elada!"

Aga kuusk ei tundnud sellest rõõmu. Ta küll kasvas ja kasvas ja oli haljas nii talvel kui suvel. "Kui ilus puu," ütlesid inimesed ja enne jõule oli tema üks esimesi, mis maha võeti. Saag tungis sügavale säsisse. Puu langes maha sügava ohkega.Ta tundis teravat valu - ta oli otsekui uimas. Ta ei suutnud mõelda, et nüüd on saabunud see oodatud õnn. Äkki oli tal hirmus kahju saada lahutatud oma armsast kodust, kus ta oli suureks kasvanud. Talle sai piinava selgusega arusaadavaks see tõsiasi, et ta enam iialgi ei näe oma vanu sõpru, väikesi põõsakesi, lilli ja linnukesi. Lahkumine kõigest sellest osutus ootamatult raskeks kuusele.

Nüüd heideti ta koormasse koos teistega. Ühel õuel tõsteti kuused maha. Mehehääl ütles: "See üks on väga ilus. Teised meid ei huvita." See käis meie kuuse kohta ja ta viidi suurde saali. Küll see oli alles tore ruum! Kuusk pisteti liivaga täidetud vaati, mis oli väljast ümbritsetud rohelise riidega. Nii pandi ta seisma keset kirjut vaipa. Kuusk värises põnevusest. Mis nüüd küll juhtub? Ja tulidki noored tütarlapsed ja hakkasid kuuske ehtima. Palju kirjusid kuulikesi ja asjakesi, millele kuusk ei osanud nime anda riputati okstele. Väikesed sinised ja valged küünlad kinnitati nende vahele. Latva pandi kullavärvi särav täheke.

"Õhtul! Täna õhtul ta alles särab!" -"Oh," mõtles puu, "tuleks juba õhtu. Kui need küünlad kõik juba põleksid! Ja mis siis hiljem veel juhtub? Võib-olla teised metsapuud tulevad mind vaatama! Võib-olla kasvavad mulle uued juured ja ma jään seisma sellesse ilusasse ruumi säravana ja ehituna!"

Küünlad süüdati. Milline hiilgus! Aga kuusk värises ärevusest, nii et ühe küünla tulli süütas oksakese põlema. See kustutati kiiresti. Kuusk püüdis värisemist tagasi hoida. Suured uksepooled avati. Sisse tuli palju lapsi. Suuremad tulid rõõmsa vadinaga, väikesed üsna vaikselt. Momendiks seisid kõik vakka. Siis aga läks kära lahti. Lapsed hüppasid ümber puu ja haarasid asjakesi okstelt.

"Aga nüüd? Mis tuleb nüüd?" mõtles puu. Küünlad põlesid kuni oksteni ja nad kustutati. Lastele anti luba puu tühjaks teha. Nad tegid seda nii metsikult, et kuuse oksad aina raksusid. Kui puu ei oleks olnud nii tugevasti kinnitatud tünnisse, ta oleks küll ümber kukkunud! Nüüd oli lastel silmi ainult nende asjade jaoks, mida olid saanud haarata puult. Puud ennast ei vaadanud enam keegi. "Muinasjuttu! Muinasjuttu!" hüüdsid lapsed nüüd. Siis üks väga lahke näoga onu rääkis lastele muinasjutu väikesest valgest printsessist. See oli ilus jutt. Kuusk ei olnud seda iial enne kuulnud, sest linnud metsas ei jutustanud selliseid jutte.

"Homme ma enam ei karda ega värise," mõtles kuusk. "Homme ma tunnen siis alles õiget rõõmu oma uutest ehetest. Homme ma kuulen kindlasti veel ühe muinasjutu."

"Ah, nüüd hakkab see sära jälle peale," mõtles kuusk. Aga puu tiriti hoopis toast välja ja visati keldrisse. "Mida see siis tähendab?" mõtles puu. "Mis ma siin peale hakkan?" Möödusid päevad ja ööd, keegi ei tulnud sinna. Kord tuldi ja pandi kuuse ette paar vana kasti. Hüüd oli kuusk täitsa pimedas.

"Väljas on praegu talv. Inimesed ei saa mind praegu kuhugi istutada. Aga kui tuleb kevad, siis! Küll on inimesed head! Kui siin ei oleks ainult nii pime ja üksildane. Isegi jänest ei ole siin. "Ah, metsas oli nii tore! Isegi see oli kena, kui jänes hüppas minust üle! Siis see mulle ei meeldinud - miks küll, ma ei saa aru! Küll on siin ikka igav ja üksildane!"

"Küll on külm," ütles üks hiir. "Aga siin on sellegipoolest mõnus, eks ole, vana kuusk?"

"Ma pole üldsegi vana," ütles kuusk haavunult. "Minust on palju vanemaid kuuski!.

"Kust sa tuled," küsisid hiired, "ja mis sa teha oskad?" Hiired olid väga uudishimulikud. "Jutusta meile maailma kõige ilusamast kohast! Oled sa seal kunagi olnud? Oled sa olnud sahvris, kus juustukerad lebavad riiulitel ja singid ripuvad madalal? Kus võib joosta rasvaküünalde vahel ja kuhu sisse minnes oled kõhn, välja tulles aga paks ja priske?"

"Sellist kohta ma ei tea, aga ma tean metsi, kus päike paistab ja kus väikesed linnud laulavad..." Ja siis ta jutustas hiirtele oma noorusest. Midagi sellist ei olnud hiired veel kunagi kuulnud. Nad kuulasid ja ütlesid: "Küll sa ikka oled palju näinud! Sa võisid seal küll olla väga õnnelik!"

"Õnnelik?" küsis kuusk. Ta mõtles selle üle järele, mida ta oli jutustanud ja leidis, et seal metsas ta tegelikult oli tõesti väga õnnelik, kuigi ei tahtnud siis seda tunnistada. Nüüd jutustas kuusk jõuluõhtust, mil tema oli üleni kaetud piparkookide ja küünaldega.

"Ja kui ilusaid jutte sa tead, vana kuusk!" - "Ma pole ju vana! Ma tulin metsast alles sellel talvel. Ma olen praegu oma parimas kasvueas."

Hiired jooksid ära, aga järgmisel õöl nad tulid tagasi juba kuuekesi. Kõik tahtsid kuulda kuusepuu jutte. Mida rohkem ta neid jutustas, seda rohkem tuli talle kõik möödunu meelde. Talle tundus nüüd, et ta elu oli tõesti olnud väga õnnelik. Ta mõtles noorele valgetüvelisele kasepiigale, mis oli kasvanud ta kõrval ja nüüd tundus see talle väikese valge printsessina muinasjutust. Ja kuusk jutustas hiirtele ka muinasjutu, mille oli kuulnud jõuluõhtul. Hiired kuulasid ja hakkasid kuuse okstes ringi hüplema. Järgmisel õhtul tuli juurde veel kaks hiirt ja kaks suurt halli rotti. Viimased ütlesid aga kohe, et neid sellised jutud ei huvita. "Kas sul rohkem jutte ei ole?" küsisid rotid. "See üks ainult on," vastas puu. "Ma kuulsin seda juttu oma elu kõige ilusamal õhtul. Aga siis ma ei teadnud veel isegi, kui õnnelik ma tõeliselt olin olnud enne."

"See on nii rumal jutt! Pähh - valge printsess! Kas sa ei tea mõnda juttu pekikamarast ja rasvaküünaldest? Kas sa ei oska jutustada mõnda toredat sahvri juttu?"

"Head aega siis," ütlesid rotid ja läksid ära koju. Ka hiired lahkusid. Ja kuusepuu ohkas: "Jah, lõppude lõpuks oli see ju päris tore, kui väikesed hiired istusid mu ümber ja kuulasid. Hüüd on see möödas. Aga küllap on kõik jälle hea, kui mind uuesti tehakse ilusaks ja säravaks seal kaunis toas."

Ühel päeval tuldi tõesti keldrisse. Kastid lükati kohalt ära, midagi kopsiti seal, kuusepuu tõmmati välja ja visati välistrepile.

"Nüüd algab jälle lõbus elu, mõtles puu. Keegi haaras kuuse ladvast kinni ja heitis ta aianurka nõgestesse. Kuusele meeldis seal, sest kõik oli nii meeldivalt roheline. Aga kui kuusk nüüd päevavalguses vaatles ennast, siis nägi ta kohkudes, et ta oksad olid üsna kuivanud ja pruunid. Kuldne täheke oli siiski veel ladvas ja säras päikesekiirtes.

Õuele jooksid lapsed, mõned neist samad, kes olid mänginud ümber kuuse jõulutoas. Kõige väiksem neist jooksis kuuse juurde ja võttis ära kuldse tähe kuuseladvast. "Vaadake, mis ma veel selle koleda puu küljest leidsin!" hüüdis laps ja trampis jalgadega kuivanud okstel.

Ja puu vaatles lillede ilu ja aia värskust, ta vaatles ka ennast ja soovis parem olla jälle tagasi pimedas keldrinurgas, kus keegi ei teinud talle haiget. Ta mõtles metsas veedetud nooruspäevadele, rõõmsale jõuluõhtule, väikestele hiirtele ja ilusale jõulumuinasjutule. "Kõik on nüüd möödas! Aga metsas ma ometigi tegin mitme südame rõõmsaks, kuna olin nii ilus ja noor ja jõuluõhtul panin nii paljud silmad särama. Seda on küll vähe, aga ikka parem kui mittemidagi!"

Tuli aednikupoiss ja tükeldas kuusepuu väikesteks juppideks, neist sai üsna suur kuhi. Pliidi all põlesid nad niisuguse praginaga, nagu oleks tulistatud väikesest kuulipildujast.

Õuel käis poiste mäng edasi. Kõige väikesem oli kuuse otsast saadud kuldse tähe kinnitanud mantlinööbi külge ja kujutles, et ta on kindral.

Nii lõppes kuusepuu elu ja lõpeb ka meie jutt, sest iga jutt peab kord lõppema.

Anneli jõulusaladus

Jõulujutt

"Nii," ütles preili Haller neljanda klassi õpilastele, "nüüd räägime veel kodukirjandite teemade üle. Ma mõtlesin, kuna varsti on jõulud, peaksime sellega arvestama ka oma kirjandites. Kuidas meeldiks teile selline teema "Jõulud vanematekodus." On kindlasti meeldiv sellest kirjutada. - "Oo jaa!" - "tore!" -"Väga sobiv!" - hüüdis enamus lapsi. Sellise teema üle oli ju nii palju jutustada.

Kui õpetaja mõni päev hiljem läbivaadatud ja parandatud kirjandid jälle kaasa tõi, olid kõik uudishimust põnevil, sest preili Haller oli lubanud parimad tõõd ette lugeda. Üksteise järel kutsus ta lapsed ette ja jõulupühade kirjelduste läbi oli klassi tekkinud tõeline jõulueelne meeleolu. Mõttes nähti põlevaid küünlaid kaunilt ehitud jõulupuul ja oma kujutlusvõimes tunti isegi juba kõrbenud kuuseoksete lõhna, kuuldi tuntud jõululaule kõlamas ning meenutati haaravat, liigutavat jõulusümdmust Jeesuse sünnist. Muidugi mõtlesid lapsed ka ilusatele jõulukinkidele ning olid põnevil eelrõõmust, mida küll sel aastal kingitustelaualt leida võiks.

Õpetaja märkas, kuidas viimases pingis väike tüdruk ikka enam ja enam kokku vajus, mida värvikamalt kaasõpilased koduseid jõulupühi kirjeldasid. Preili Haller teadis küll - miks. Võib-olla oleks olnud parem, kui koduseid kirjandeid poleks ette loetud, mõtles ta kui nägi Anneli Güntherit asjatult püüdlemas pisaraid tagaal hoida, ühe eriti kauni ja südamliku kirjelduse ettelugemise ajal ei suutnud Anneli end enam hoida. Valjusti nuuksudes äratas ta kogu klassi tähelepanu, nii et kaasõpilased ehmunult võpatasid ja kõikide pead pöördusid viimase pingi poole. Mis Annelil viga? - mõtlesid nad. Jõulud on ju midagi väga ilusat ja mitte kurvastamiseks ega nutmiseks.

Preili Haller oli rõõmus, et sel hetkel helises vahetunni kell ja lapsed tormasid klassist välja. Ainult Anneli jäi istuma. Õpetaja läks tema juurde ja silitas hellalt ta juukseid. Ta teadis: sõnad ei suudaks siin midagi aidata. Aga ta jäi Anneli kõrvale istuma ja surus vaikselt tüdruku kätt kuni Anneli aegamööda rahunes. Pärast vahetundi tõendasid Anneli valu ainult veel ta nutetud silmad.

Kodus otsis õpetaja kirjandite hulgast üles Anneli vihiku. Sealt võis lugeda, mis teiste kirjandite ettelugemisel oli Annelit nii kurvastanud. "Meie kodus pole kunagi jõuluid pühitsetud. Ma tean seda püha ainult koolist ja ka meie naaber, proua Brunner on mulle sellest jutustanud. Aga minu isa ütleb alati, et jõulupüha olevat rumal, sentimentaalne püha ja mu emal pole aega aeda pühitseda."

Preili Haller mõtles Güntherite perekonnale. Seal oli Anneli - vanim kuuest lapsest — kahvatu, tõsise näoga, kus harva võis täheldada rõõmu jälge. Seal oli ema - sügavasti kurvastatud, samuti rõõmutu, alati vintsutatud ja ülepingutatud, et majapidamise ja 8-liikmelise perekonna eest hoolitsemise kõrval veel kodutööga elatiseks pisut lisa hankida, Tema mees oli tööpelgur; meelsamini istus ta kõrtsis ja mängis kaarte selle asemel, et end pingutada ja erilise usinusega võib-olla pisut rohken raha koju tuua.

Õpetaja teadis selle perekonna olukorda ja võimalusi. Meelsasti oleks ta neid aidanud — aga mida üldse on võimalik selles olukorras teha? Anneli ema vältis iga kontakti teiste inimestega. Preili Halleril ei õnnestunud temaga kordagi kõnelda - ilmselt püüdis see naine varjata oma sisemist ja välist kitsikust teiste inimeste eest. Ainus, mis preili Haller teha võis, oli: palvetada selle perekonna eest, nende vajadused Jumala ette kanda.

Peale õpetada leidus veel üks inimene, kes teadis ja tundis Güntheri laste muresid - proua Brunner, nende naaber, vanapoolne aga rõõmus leskproua. Tal oli südant väikeste jaoks, ta andis neile peavarju, kui ema oli nad välja ajanud, sest ema oli ülinõudlik ja vajas puhkust.

Proua Brunner, kes oma elus oli mõndagi raskust üle elanud, oli kaastundlik ja usaldustäratav. Annelil oli temaga eriti südamlik vahekord. Ilma kartuseta võis ta temale rääkida kõik oma lapselikud mured. Proua Brunner kuulas teda ikka kannatlikult ja pea alati oli tal valmis hea nõu või lohutus. Tema rääkis Annelile ka Jumalast ja õpetas teda palvetama.

"Anneli," ütles ta lapsele, "sa võid Jumalale öelda kõik - ka seda, mis sind rõhub ja mis sind lootusetuks teeb. Jumal võib inimese elus palju muuta. Just sellepärast, et Jumal inimesi armastab, saatis Ta kõige esimesel jõuluõhtul (paartuhat aastat tagasi) oma ainsa Poja lapsena maa peale. Jeesus pidi tundma ja kogema ning taluma kõike vaesust, viletsust, mahajäetust, abitust, üksindust. Selle tõttu on Ta meie vend ja on meile rääkinud Jumalast. Ta ütleb meile ka, kuidas peaksime jumalalastena elama, sest Jumal tahab ju olla meie Isa. Ta ei soovi, et me Temast eraldume ja teeme seda, mida nimetatakse "patuks." Sest kõik halvad teod lahutavad meid Jumalast. Aga, vaata Anneli, - Jumal on nii suur, et Ta teab kui raske on inimestel mõnikord endaga toime tulla. Sellepärast pidi Ta ristil surema, et meie jälle Jumala juurde jõuaksime. Jumal tahab olla meile lähedal ja meie tohime Talle öelda kõik. Kuid jõulud pole ainult harduses ja küünalde säras valgusepüha, vaid sina, Anneli» võid ise olla küünlaks, valgusekandjaks, kes muudad helgeks kogu su perekonna elu. Kas sa usud mind ja tahad usaldada Jumalat?"

"Meeleldi tahaksin," vastas tüdruk, "aga see on nii raske. Te teate ju,proua Brunner, et ma alati heameelega tahan teha kõik, mida ema minult nõuab. Aga ma ei suuda midagi nii hästi teha, et ta rahul oleks - sest ikka leiab ta kõiges puudusi. Seepärast ei valmista mulle enam mingit rõõmu tema abistamine."

"Tule korraks sila, Anneli," ütles naabriproua, "ma loen sulle midagi." Ta võttis riiulilt Piibli, tõmbas Anneli hellalt enda kõrvale diivanile ja ütles: "Vaata, mida evangelist Matteus on kirjutanud 25. peatükis. Loe parem ise 40. salmi teist poolt? Ja Anneli luges, mida Jeesus oma Jüngritele võrdumiga oli öelnud: "Mida te olete teinud ühele mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud!"

"Kas sa mõistad seda?" küsis proua Brunner. "Jeesus annab meile sellega praktilise juhendi meie elu jaoks, mida me iga päev võime kasutada. See, mida Ta tookord ütles oma sõpradele ja jüngritele, kehtib samuti veel tänapäeval ja ka sinule ning minule. Kõik, mida teed oma vanematele ja ödedele-vendadele, teed Jeesusele ja Jeesuse nimel. Ka siis kui sa ei saa mingit tänu oma abi eest ning seetõttu sul on raske ema abistada, mõtle sellele, et Jeesus on midagi palju raskemat teinud, kui Ta meie eest pidi ristile minema. Niisiis, mida sa teed kõigile neile, kes sinu abi vajavad, seda teed sa ka tänulikkusest abi eest, mida Jeesus igal päeval meile osutab. Seda abi võid sa edasi kanda. a tead, et su vanematel pole kerge ja et neil on palju muresid!"

Anneli oli taibukas tüdruk ja mõistis küll, mida naabrinna tahtis talle mõista anda. Tema vanemate elus puudus rõõm -järelikult oli tema ülesanne neile pisut rõõmu valmistada. See mõte aitas temal kergemalt taluda halli argipäeva kestvat, muutumatut trööstitust. Ta mõtiskles selle üle, mida ta oma igapäevastele kohustustele lisaks veel võiks teha, et oma lähedastele rõõmu valmistada. Proua Brunneri sõnad olid teda julgustanud ja lohutanud.

Kooliõpetaja, kes ikka veel mõtles Anneli kurvale kirjandile, kutsus ta kord kõrvale ja rääkis temaga nelja silma all: "Anneli, mind väga liigutas, mida sa kirjutasid oma kirjandis. Aga see pole ainus jõulupühade mõte ja rõõm, et saadakse teistelt kingitusi. Tähtsam on ju mõelda Jeesusele, kelle sünnipäev see on. Kuna me Temale mingeid kinke ei saa anda, peame püüdma Tema asemel teistele inimestele rõõmu valmistada. Siis võime koos nendega rõõmu tunda."

Need sõnad ärgitasld Annelid mõtlema, mil viisil võiks ta teistele rõõmu valmistada. Ta koostas oma mõttes tavatu plaani, mis aga esialul pidi jääma saladuseks. Mitte keegi peale proua Brunneri, tema emaliku sõbranna, ei tohtinud sellest midagi teada.

"Proua Brunner, mul oleks teile suur palve: ma tahaksin meelsasti õppida Piiblist õigesti lugema jõulusündmust." Proua Brunner oli rõõmuga nõus teda aitarna. Nii nad istusid koos ja uurisid süvenenult, mida evangelist Luukas oli kirjutanud Jeesuse sünnist. "Neil päevil sündis, et keiser Augustus andis käsu üles kirjutada kogu maailm ..." Proua Brunner lasi Annelit lugeda, kes alul komistades harjumatut teksti vaevalt veerides luges. Kuid proua Brunner parandas valerõhud ja selgitas arusaamatut. Vähehaaval tüdruk harjus ja kohanes ning lugemine läks kordkorralt paremaks. Kui Anneli oli kindel, et ta jõulusündmuse võib õigesti ette lugeda, tuli ta kohmetult uue palvega: "Proua Brunner... kas ms võiksin... kas tohiksin... "Piibli kuni jõululaupäevani...laenata?"

Proua Brunner vastas rõõmsalt: "Muidugi, endastmõistetavalt, lapsuke. Aga sa oled nii saladuslik, kas sa ei tahaks mulle öelda , mida sa sellega kavatsed teha?" Anneli muutus pisut kohmetuks, aga siia sosistas proua Brunnerlie kõrva.

Proua Brunner muheles. "See on tõepoolest tore saladus, mille sa välja haudusid. Heameelega tahan ma sind aidata. Sa võiksid ka mind aidata mõningate toimetuste ja ülesannete täitmisel ja selle läbi pisut taskuraha teenida. Siis võid sa ka ..." - nüüd kummardas proua Brunner ja omakorda sosistas midagi lapsele kõrva. Tüdruk hüples rõõmust: "Sellele pole ma üldse veel mõelnud. See oleks tõesti imetore ..." Anneli juubeldas ja kallistas proua Brunnerit.

Kui tüdruk kodu poole läks, oli juba üsna pimedaks läinud, vaid väike kuusirp valgustas maad. Anneli vaatas tänulikult taeva poole. Ta ei mäletanud, et ta kunagi olete olnud nii rõõmus ja õnnelik.

Mõne päeva pärast saabus jõuluõhtu. Pimedus oli loorina maad katmas. Taevas särasid esimesed tähed ja kuuvalgus silitas mahedalt lumega kaetud maad. Üksikute akende taga oli näha juba esimesi süüdatud küünlaid.

Perekond Güntherite kokkusurutud kitsas korteris polnud mingit jõululikkust. Nii nagu igal päeval istusid Anneli väikesed õed-vennad põrandal ja mängisid puupulkade ja värviliste paberitükikestega, mida nad olid leidnud. Isa Günther luges ajaviiteks ajalehte; ta oli halvas tujus, kuna kõrtsid sel õhtul olid suletud ning ta ei saanud oma töökaaslastega kaarte mängida nagu igal õhtul. Ema istus tema vastas mingi õmblustööga, sest laste sukad ja püksikesed vajasid nõelumist ja lappimist. Tema kahvatu ja rõõmutu nägu oli nagu tõenduseks, et tema elus pole olnud mingit õnnehetke või helgemat silmapilku. Aeg-ajalt tõstis ta pilgu oma töölt, jälgis lapsi ja manitses neid, kui nad oma mängu juures liiga valjuks läksid ning isa segasid.

Anneli polnud veel kodus. Kuhu ta jääb nii kauaks? - mõtles ema kannatamatult. Köögi koristamine võtab ju täna eriti palju aega. Ma ju ütlesin talle, et ta peab mind aitama sukkade nõelumisel. Oh, ma pean teda jälle noomima, korrale kutsuma. - Ahhaa, kuulen ta samme, küllap see on tema.

Tõepoolest: uks avanes ja Anneli astus tuppa. Emna tahtis teda noomida tema hilinemise pärast, aga etteheide ei tulnud tema huulilt - üllatus oli liiga suur! Tüdruk püüdis parema käega hoida tasakaalus väikest põlevate küünaldega jõulupuud ning kaenla all oli hulk kirjuid pakikesi. Ettevaatlikult asetas tüdruk jõulupuu laua keskele. Väiksemad õed-vennad vaatasid ammulisui ja särasilmil seda suurt seninägemata imeasja - ehtsat säravat jõulupuud.

Ema pilgust polnud võimalik märgata, oli ta pahane, imestunud või liigutatud. Isa piilus vargsi oma ajalehe tagant, raputas pead ja pomises midagi arusaamatut omaette. Anneli oli pisut ebakindel, aga ta võttis kogu oma julguse kokku. Jumal, keda ta äsja oli palunud, peaks teda ju aitama kartllkkusest jagu saada.

Vaikse, veidi argliku häälega hakkas Anneli laulma: "Püha öö, vaikne öö ..." Ruumis jäid kõik tummaks, keegi ei püüdnud kaasalaulmisega tüdrukut abistada, aga ema lasi villase soki käest langeda ja sulges kuulatledes silmad. Kui Anneli oli lõpetanud kolmanda salmi laulmise, tõmbas ta, vapralt ebakindlusega võideldes, põuetaskust välja proua Brunneri väikese Piibli, avas selle lugemismärgi kohalt ja alustas: /Luuka 2,1-14/

"Neil päevil sündis, et keiser Augustus andis käsu üles kirjutada kogu maailm. See üleskirjutus oli esimene ja toimus, kui Küreenius oli Süüria maavalitseja. Ja kõik läksid endid laskma kirja panna, igaüks oma linna. Siis läks ka Joosep Galileast Naatsareti linnast üles Juudamaale Taaveti linna, mida hüütakse Petlemaks, sest ta oli pärit Taaveti kojast ning soost, ennast laskma kirja panna ühes Maarja, oma kihlatud naisega, kes oli käima peal. Aga nende seal olles sai aeg täis, et Maarja pidi maha saama, ja ta tõi ilmale oma esimese poja ja mähkis ta mähkmetesse ja asetas ta sõime, sest neil polnud muud aset majas.

Ja seal palgas oli karjaseid väljal õitsis pidamas valvet öösel oma karja juures. Ja Issanda ingel astus nende ette ja Issanda auhiilgus paistis nende ümber, ja nemad kartsid üliväga. Ja Ingal ütles neile: "Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kõigele rahvale: sest teile on täna Taavati linnas sündinud Õnnistegija, kes on Issand Kristus! Ja see olgu teile tunnuseks: te leiate lapse mähitud ja sõimes magavat!"

Ja äkitselt oli Ingliga ühes taeva sõjaväe hulk; need kiitsid Jumalat ning ütlesid: "Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, kelledest temal on hea meel!""

Kui Anneli luges, lasi isa väga aeglaselt lehe langeda ja hakkas kuulama. Möödunu meenutus hakkas suletud uksi jälle avama. Jumal hakkas tegutsema... "Vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kõigele rahvale."

Kui Anneli jõulusündmuse oli lugenud lõpuni, hakkas ta veelkord laulma: "See on see päev, mis Jumal teinud, Teda ülistagu kõik, kes Jeesuse Kristuse läbi on taevas ja maa peal."

Esimese salmi laulis Anneli üksi, aga teise salmi laulis ema vaikse häälega kaasa: "Rahvad ootasid kuni aeg sai täis. Siis saatis Jumal taevast maailma lunastajaks oma Poja."

Kui Anneli kolmandat salmi alustas, pidi ta peaaegu rütmist välja minema, sest äkki liitus nendega pisut kõheldes ja pelglikult isa rabe hääl: "Kui mina seda imet suudan mõista, siis on minu vaim austusest vait. See palvetab ja mõistab, et Jumala armastus on lõputu."

Ema silmitses last ja siis oma meest, ja mis seal nende silmadest vastu helkis, polnud ainult jõuluküünalde vastupeegeldus. Siis oli jälle vaikus ruumis. Anneli oli hämmeldunud - vanemate reaktsioon oli ebaharilikult imelik.

Kõigepealt esimeses järjekorras kingituaed õdedele-vendadele. Harjumatu rõõm säras nende nägudel, kui nad oskamatute šõrmekeštega lahti harutasid kuldpaeltega seotud kirjuid jõulupakke. Milline üllatus! Joonistusvihikud, värvipliiatsid, piparkoogid ... Väikesed juubeldasid.

Anneli läks ema juurde ja pani ta sülle omakootud pajalapid. Ema silitas tütre juukseid.

Ja nüüd lõpuks isa. Vaikides ja küsiva pilguga viis Anneli temale pakikese, milles oli kaks kaunist taskurätikut. Isa hoidis tütre kätt tugevasti oma käes. Anneli nägi, et selle, senini nii kõva mehe silmi ilmusid pisarad. Isa surus ikka ja jälle lapse kätt ja ütles: "Laps, sa ei tea, mida sa oled teinud. Täna muutusid elavaks paljud mälestused minu noorusajast. Ma tänan sind kogu südamest, mu armas laps. Kas tead - minu vanemad pühitsesid igal aastal jõulupühi koos minuga ja mu ema õpetas mind isegi palvetama. Aga kui sain suuremaks, mõtlesin: need on laste muinasjutud. Ma ei tahtnud enam midagi teada ei kirikust ega usust. Ja kui ma juba suur olin ning võõrsile läksin tööd otsima, ütles mulle ema lahkudes: "Poeg, mõtle ikka Jumalale ja ka Jeesusele ning ära unusta palvetamist!" Ma naersin ta välja, sest mul oli oma kujutlus maailmast ja tahtsin käia oma teed. Mõtlesin ainult endale ja mitte teistele, eriti mitte aga Jumalale. Ja kui mu südametunnistus mind manitses, siis surusin selle maha ning püüdes nagu iseenese eest põgeneda, hakkasin jooma, et selle kaudu kõike unustada. Ma ei mõelnud, et ma kõige sellega oma abikaasat ja teid kõiki õnnetuks tegin. See on nüüd mulle jälle teadvustunud."

Samal ajal kui isa takerdudes ja sõnu otsides kõneles, hoidis ta ikka veel oma lapse kätt ja puudutas teise käega oma abikaasa kätt, mille sõrmed liikumatult põllel lamasid. Ta vaatas kaua sõnatult ma naisele näkku ja küsis siis ebakindlalt ja kohmetult: "Tõesti - alles täna on mulle jälle selgeks saanud, milline oli meie abielu varem - ja kuidas minuga kõik on juhtumid ainult sellepärast, et olin egoist. Me oleksime pidanud olema palju rõõmsamad üksteisega. Nüüd näen, mida oleme minetanud ja mida mina olen teinud valesti. Ma pole olnud hea isa ja olin halb abielumees ... Kas võite mulle andestada?"

Kui ta nägi oma abikaasa imestunud ja hämmeldunud silmi, ütles ta: "Ma tahaksin loota sellele, et sõnad, mida Anneli praegu ette luges, kehtivad ka minu kohta: suur rõõm saab osaks kõigele rahvale ja et Õnnistegija tuli maailma ka minu pärast..."

Isa näos võis näha sisemist vapustust. Emal olid igatsevad silmad ja samal ajal siiski sügav kahtlus pilgus: ehk see on pühaliku hetke meeleolu, mis sundis meest nii rääkima ja järgnevatel päevadel jääb kõik jälle vanaviisi. Aga Anneli vaatas ema poole ja noogutas peaga ning ema mõtles: ma proovin. Ta surus oma mehe kätt, ja tundis, nagu oleks ängistav koorem temalt äkki võetud, või nagu oleks ta ärganud raskest unenäost. Ning ta ütles: "Ma tahan proovida. Tänane püha õhtu peab olema meile kõigile uue elu alguseks - ka minule."

Keegi polnud Õnnelikum kui Anneli. Enne magama jäämist tänas ta rõõmsa südamega Jumalat ja Jeesust palvekuulmise eest ja lisas veel palve, et tänane muutus väiks jääda kestvalt püsima.

"Järgmisel aastal kirjutan ma koolis kindlasti kõige parema kirjandi" - mõtles ta veel enne kui silmad kinni vajusid.

Kahtlemata ja kindlasti vajasid nii Anneli kui ka tema vanemad uuel aastal palju vaprust, ning usaldust Jumala vastu, et eksimatult edasi ninna nende poolt valitud teel.

Nii noor kui Anneli ka oli, taipas ta, et isal ja emal polnud alati kerge teineteist mõista ja kõik vana naha jätta. See nõudis mõlemalt uut jõudu, et aidata ja toetada teineteist ning teineteisele ka oma armastust tunda anda.

Pikkadest lahuseluaastatest olid järele jäänud haavad ja armid, mis valu valmistasid, samuti oli veel sügavikke, milledest tuli kõigepealt sillad üle ehitada. See kõik ei sünni üleõõ, tänasest homsesse, vaid sammhaaval tullakse teineteisele lähemale. Aga nüüd oli neile abiks ja teejuhiks Piibel, kui nad ise enam edasi ei osanud minna.

Ka Anneli sai mõningaid nõuandeid oma emalikult sõbralt proua Brunnerilt ja ka pühapäevakoolis pani ta hoolega tähele, kuidas elada nii, nagu Jeesus õpetas ja nagu Jumal teda soovib näha. Aga igal juhul oli ta elu teinud suure muudatuse.

Kes oleks võinud mõelda, et koolikirjand põhjustab Anneli ning ka kogu ta perekonna suure elumuutuse.

Ja kes oleks võinud mõelda, et Anneli väike jõulusaladus kaasa aitas ning see perekond jälle toime tuleb iseendaga ja maailmaga, kuna ta on taas leidnud oma elu lähtekoha ja mõtte - Jumala kui Looja ja Jeesuse kui Päästja.

Väike Lulu

Pats, pats - langevad rasked lumehelbed alla porri. Ilusad puhtad lumehelbekesed! Kuis määrduvad nad poris. Vesi viib neid ikka edasi, edasi. Pisike Lulu on õues, suured labakindad käes ja kalossid jalas. Katsub sõita, ei saa, lund on liiga vähe. Istub siis kelgu otsale ja kõigutab jalgu. Lulul on igav. Siis läheb ta suurde porilompi, trambib jalgadega. Kõvasti pritsib muda üles. Tore on olla! Kaua paterdab ta poris. Mis sest, et jalad juba läbimärjad, kalossid vett täis ja varbad külmetavad! Mis sellest et tuleb kuri köha vaevama. Lulut ei huvita praegu see. Ta vaatleb porri langevaid helbeid. "Oi, helbekesed, teie rikute oma valged kleidid poris ja mis ütleb teie ema?" mõtleb Lulu. Üks-kaks-kolm võtab ta oma põlle, laotab selle laiali ja ise külmast värisedes püüab helbeid kaitsta porrilangemise eest. Nad langevadki ta põllele. Kuis säravad nad seal nagu jõulutähekesed. Nii ta seal paterdab vees, kuni tuleb ema, võtab porise lapse sülle ja viib tuppa.

Ema on kuri ja Lulul on kahju. Ta arvab: "Ega ma enam nii rumal pole, et lähen porri helbeid püüdma."

Teisel päeval on Lulu haige. Jõulud on nii lähedal ja Lulu on haige. Kurb tõesti! Luluke ei saa enam kõndida. Kui ta kõnnib, siis justkui liiguksid põrand ja toolid ja kõik ta mänguasjad. Oh nii väga tahaks ta õue! Näe seal sõidavadki lapsed kelkudega, hüüavad ja kilkavad. Aga Lulu magab padjul, ta pea on nii raske kui kivi. Aga vahel, kui ema läheb toast, Lulu ronib tasa tuikudes toolile, sealt lauale ja laualt aknale. Tugevasti tuksub väikese Lulu tilluke süda. Lulu teab, ema ei luba. Aga juba ta ongi aknal. Surub peakese vastu akent, aga tal pole lõbus vaadata, sest kõik ju keerleb ringi ja Lulu süda läheb pahaks. Ei oska enam isegi tagasi minna. Mis nüüd? Lulu hakkab karjuma.

Sõrm suus karjub, kuni tuleb ema ja viib pisikese Lulu jälle voodisse. Ema paneb vaiba kõvasti peale. Lulu suleb silmad. Hea on, kui ema on Lulu juures. Aga ema läheb sageli ära, siis peab ta üksi olema. Siis mängib ta linade ja patjadega, peidab end teki alla. Ema tuleb ja ei leia siis Lulut. Nii hullab pisike ema kallis voodis. Ema käib aga sageli ringi pisarad silmis. Arst ütleb, et Lulu läheb võib-olla jõuluks taevasse. Ema on väga väga kurb. Ta räägib Lulule ilusaist ingleist ja taevast. Aga Lulu nutab, ajab suu torru ning ütleb, et Lulu ei taha taevasse, sest seal pole ema. Lulu armastab küll head lastesõpra Jeesust ja ingleid. Aga taevas pole ju ema. Lulu jääb ikka haigemaks ja haigemaks. Ta ei tunne enam isa ega ema. Nad seisavad ristis kätega paludes oma pisikese haige lapse juures.

Väike Lulu lamab kinniste silmadega, tal on väga valus. Korraga näeb ta pisikest säravat inglikest, kes ütleb tälle: "Tule, sõbrake, ma võtan sind sülle ja kannan taevasse. Ja juba tunnebki, et teda kantakse nii väga õrnalt. Keegi laulab ilusat laulu. See on küll emakese laul. Küll on hea olla! Nüüd on ta juba taevas. Seal on nii ilus valge. Kellegi silmad vaatavad talle. Kelle silmad need on? Kelle käed silitavad ta pead? "Ema, emake," hõiskab Lulu rõõmu pärast. Ta oli leidnud Jeesuse ema. Tal oli hea olla. Aga ta rõõm oli üürike. Tarsti ütles talle ingel: "Tule lapsuke, lähme tagasi maa peale! Sa pead veel paljudele õnnistuseks saama." Lulu ei tahakski enam ära minna, aga juba tunnebki ta end hõljuvat õhus allapoole ja topsti on Lulu jälle oma voodis ja avab silmad. Arst seisab Lulu voodi ees, hoiab ta kätt ja ütleb. "Jumal täantud, kriis on möödas, laps paraneb." Ema on väga õnnelik. Ta süütab kuusel küüniad. Lulu vaatab kuuske. Küünlad säravad nagu tähekesed taevas. Ema, isa panevad käed kokku ja tänavad Taevaisa, kes neile jõuluõhtul kinkis tagasi kallikese ja ema lisab? "Pane käsi meie helbekesele ette, et ta ei langeks iial patuporri!"

Vello sõber

"Vello, magama!" hüüdis ema. Vello ilme lõi hetkeks tõsiseks, siis aga lükkas ta puupakkudest ehitatud torni ümber ja jooksis magamistoa poole, Ester tuli talle esikus vastu, käed sirutatud püüdmiseks, naerulaginaga viskus ta nende vahele. Osavasti ronis ta siis Estri õlgadele ja ratsutas õega "unedelossi." Vannitoas ootas teda ema. "Vello, kui ruttu sa saad vanni, Ester vaatab kella," lausus ema naerdes. Vello teadis, et kell tiksub, ta teadis, et on viis minutit, pool tundi, mitu tundi. Ta teadis, et vahest on viis minutit ruttu läbi, siis kui peab end riidest lahti võtma või riietuma, ikka saab enne otsa, kui jõuab saapapaelu kinni panna, vahest on aga viis minutit kole pikk. Siis kui tahaks kangesti õunasuppi, mille lõhn on nii tore, aga ema paneb suurde tuppa kella alla seisma ja ütleb: "vaata, kui see suur osuti saab üles - see on viie minuti pärast, siis saab lõunat." Siis on see jälle kole pikk. Vahest kohe ei lähegi ja Vello lükkaks ise palju rutem ta üles, aga kell on kole kõrgel.

Vello teab, et nüüd peab ruttu tegema. Siis aga just tahavad saapapaelad käest ära minna. Ester naerab: "Vello, ole vahva ruttu, ruttu: veel üks minut!" viimaks on ta vannis. Nüüd saab vähe mõelda. Estrile pritsib ta vett ja see peidab end ta eest. Ta ei karda, vello teab seda, aga mängult on see nii. Nüüd tuleb pesu. Jälle kargab Vello linasse Estri süles ja naerdes viskab õde ta voodisse. Soe on vaiba alla pugeda.

Siis aga peab jääma tõsiseks. Vello tahab rääkida Jeesusega. Ta voodi kohal seinal ripub ingli näopilt. Äkki on Vellole ingli nägu nii tähtis ja ta lausub: "Ema, kas ingel ka magama jääb?"

"Ei, Vello, inglid kaitsevad häid lapsi, ta valvab su voodi juures, kui sa magad."

"Aga Jeesus on ikka parem kui inglid, ma tahaksin, et tema valvaks mind, ema ka ja Estrit ja..." Nüüd kõnele Jeesusega, Vello!" katkestab ema.

Vello suleb silmad, siis näeb ta Jeesust. "Armas Jeesus, Sa oled tugevam kui Arno koolis ja Sa tule ise mind valvama. Sa oled tugevam kui inglid, aga valva ka ema ja Estrit ja isa, aga seda Lully, kes mind lõi, ära valva, las tulla pahad vaimud ta kallale. Ma ootan jõulusid, sa kingi mulle palju raamatuid ja ühe uue soome kelgu või tee vana terveks. Ma tänaksin sind kangesti näha ja sinuga mängida, siis ma räägin sulle meie klassi saladuse. Hoia vanaema, aita, et ta jaksaks mulle kindad valmis teha, ma ei taha enam vanu, need pole nii ilusad kui Millyl. Ja homme aita, et ma laulutunnil oskaks üksi ka laulda ja et ma võimlemistunnil oleks nii kugev kui sina. Unusta ära, et ma täna ei tahtnud nuudlisuppi ja poest ei toonud nii ruttu suhkrut, kui ema käskis. Sa oled hea, et sa kõik võid. Aamen!"

Vello tahtis minna vaiba alla ja karu mängida, sest talle tuli meelde lugemikust karu koobas, aga ta pidi ema otsa vaatama. Ja ema oli tõsine. Kohe haaras ta ema käe, ronis voodi servale, pigistas pea tugevsti ema vastu.

"Ma mõtlen Lully peale, ta on sinu vaenlane. Vello, mida vastab Jeesus täna su palvetele?"

"Aga võib-olla on Jeesusel sulle palju rääkida. Tema palub sinult ka midagi. Kas sind ei huvita see?"

Vello puges põlvili teki alla. Tükk aega viibis ta vaikides, siis kargas särasilmil ema rinnale.

"Ma tean, Lullyl peab armastama. See on küll kole raske, aga Jeesus on niisugune, et ta armastab kõiki. Ja ma pean ise andeks paluma Lullylt, et ta mind lõi, sellepärast, et ma võtsin sulepea ära. Aga Jeesuse oma on ikka tore olla. Vahest ainult ei tahaks, tead, Lullyle ma teeksin haiget, aga nüüd ei tohi."

"Ei, ema, see tuli kogemata." suuril küsivail silmil vaatas Vello ema peale. Ma olen täna paha teinud oma sõbrale. Uuesti põlvitab Vello.

"Armas sõber, anna andeks, et täna sinu unustasin ja jälle tegin paha vaimu tahtmist. Aita, et Lull veel homseni elaks, et ma saaksin temalt andeks paluda. Anna talle ilus unenägu. Ma ei tahagi enam tugev olla, sest teen jälle teistele haiget. Tee ema jälle rõõmsaks ja Estri. Aamen."

Vaikne rahuldus hingab Vello silmis. Tõsisel ilmel lamab ta hele käharpea valendaval padjal. Ema kummardub ta üle, seab vaiba ilusti ja lausub suudeldes: "Uinu, mu väike poiss, su sõber Jeesus on sinuga."

Ester naeratab Vellole ja läheb emaga. Pime on tuba. Vello on mõttes, Jeesus on tema juures. Ta teab seda. Ta kuuleb isa häält, kuuleb laulu. On õhtupalve, Siis keerlevad ilusad värvid ta ees. Veel avatakse uks. Ema. Ja inglid kannavad ta unede riiki...

Souur päikesepaisteline väli. Ta on seal oma sõbraga. Palju on lapsi, palju rohkem kui pühapäevakoolis. Jeesus on nii hea, ta jagab neile mänguasju, Vello ootab ka, mida talle antakse. Lully on ka. Lull on tema ees. Ta saab toreda hobuse, päris elusa. Lull naerab, ronib hobuse selga ja ratsutab kaugele päikesepaistes. Vello läheneb aralt. "Vello," hüüab Jeesus, "tule, sa oled mu väike sõber. Sa aitad mind siin, ega sul pole aega mängida. Vaata, mu sõber, kõik need kurvad lapsed ootavad midagi. Kas tahad mind aidata." Vello näeb Jeesuse käes toredat lennukit, põriseb kõvasti. Ta tahaks seda omale, aga Jeesus ju vajab teda. "Vello, kas tahad mulle abiks jääda? Vello..." Siis läheb kõik segamini. Ta avab silmad. Ema seisab ta voodi ees. "Kooli, mu väike, sa pead ruttama, aga kõige enne räägi Jeesusega."

Vello käed lähevad risti. Armas Jeesus, ma tahaksin kangesti lennukit, aga ma tahan jääda sulle abiks, aga kui kõik lapsed on rõõmsad, siis läheme natuke kahekesi sõitma. Anname selle lennuki Viktorile, ta on korralik, ei tee katki. Tänan, et oli hea magada. Koolis teen sinu tahtmist, aja ära pahad vaimud meie klassist. Aamen.

"Ma nägin Jeesust ja temal oli lennuk ja ma pean aitama kõiki kurbi lapsi rõõmsaks teha."

"Ema," ütleb Vello, "ma viin oma saia kooli Viktorile. Tal on koolis alati võita leib. Ükskord ta küsis mu käest saia. Ma lubasin teda korra hammustada, ta oli nii rõõmus. Ma lubasin täna aidata, tead, sõber tahab nii."

Juba liigub suur osuti kellal alla. Kui kõlab üks pauk, siis peab minema. Ema saadab Vello ukseni. Suurte sammudega astub Vello kooli poole.

"Lally, hüüab Vello, "tead, ma tegin pahasti, et võtsin su sulepea ja pahandasin veel, kui sa mind lõid, andesta.

Siis läheb Vello Viktori juurde. "Viktor, tead, Jeesus saadab sulle täna saia, ma olen ta sõber. Lennuki saad ka, aga ära katki tee, kui mul aega on, siis luba mulle ka sõita." Viktor vaatab omal kahvatul ilmel aralt kaharpäisele säravale Vellole, sõnalausumata noogutab ta Vellole ja peidab saia raamatukotti.

Täna otsib Vello koolis kurbi kaaslasi. Ta lubas ju aidata. Tõsisel ilmel seisab ta vahel teiste hulgas, "Noh, veel, mis on?" küsib Lully.

Klassis leiab ta neli kurba kaaslast. Ta küsib, miks nad kurvad on. Ja väikeses peas valmib vastus. Viktoril pole palitut, tal on nii kulm ja kodus pole puid. Helgal on ema haige. Salmet ei salli keegi, ta saanud peksa ja Osvald ei tea isegi, miks ta kurb on...

Jõulud lähenevad. Vello peab läbirääkimisi sõbraga iga päev. Kiire on tal nüüd. Ta peab ju leidma kõigile kurbadele klassis ühe rõõmupäeva.

Vello ei lähe veel koju, ta astub põksuval südamel õpetajate toa ukse juurde. Klassijuhataja tuleb talle vastu: "Vello, miks sa siin oled?"

"Õpetaja, ma tahtsin teile rääkida, et meie klassis on kolm väga kurba last. Täna tahacb mu sõber neid rõõmsaks teha. Kas ma tohin tuua kooli kingi neile. Ma korjasin oma asjadest, mis ema minule oli saanud. Aga ma juba olengi rõõmus, et mul on sõber."

"Too aga peale, kui su sõber tahab. Sul on hea sõber, kui ta õpetab teisi rõõmustama. Aga tule siis natuke varem kooli, too need asjad minu juurde õpetajate tuppa."

Tore kuusk seisab süüdatud küünaldega keset saali, lapsi ja vanemaid on kogunenud kuuseokstega kaunistatud saali. "Kristus on sündinud meil," öeldakse ühest suust. Väike Vello laulab kõigest jõust, see on ju tema sõber kelle sünnipäeva pühitsetakse. Õpetaja kõneleb midagi rahust ja lumest ja headest lastest, aga Vello ootab, millal ta tohib õelda oma salmi. Viimaks kutsub õpetaja teda. Julgesti astub ta teiste hulgast ette. Teel kordab ta sõnu. Sinisilmad säravad, hele käharpea liigub kaasa õhetavate põskedega igale sõnale: "Täna oleme kõik rõõmsad, sest meil on pidu pühalik. Meie sõbra sünnipäeval...

Äkki näeb ta kuidas Lully naerab ja Osvaldi taskust šokolaadi tahvli salaja välja tõmbab. Ta tahaks Osvaldile öelda seda ja salm läheb meelest. "Edasi Vello, ütleb õpetaja." Aga ei tule enam meelde, nutt vaid kurgus. Lull sööb šokolaadi, Osvald vaatab Vellot, siin-seal laste hulgas kahin. Siis aga ütlib ta kõike jõudu kokku võttes:

"Sõber Jeesus teeb meid rõõmsaks — ei tohi teiste taskust võtta šokolaadi!"

Vali naerulagin saadab teda kohale. Kohe läheb ta Lullyt juurde, võtab sellelt šokolaadi ja annab Osvaldile tagasi. Lully on kohkunud. Imestades vaatab ta Vellot. See aga istub täie teadmisega, et kõik on korras, omal kohal.

Veel on laule, salme, siis lubatakse kõiki klassidesse. Õpetaja aga lausub Vellele: "Ära ole kurb, et sul segamini läks, oled ju meie väike misjonär."

Vello jookseb teiste hulgast ära õue. Pime on seal, külm. Aga ta peab minema üksildusse oma sõbraga nõu pidama, kuidas trööstida kurba Osvaldit.

Valendaval lumel põlvitab väike Vello. Ei märka ta, et õpetaja on tulnud talle järele. Armas sõber, me peame Osavldit trööstima, aga kust saab nüüd uue terve šokolaaditahvli."

"Vello," hüüab õpetaja, tule klassi, sul on külm. Vaata, et sa tubli poiss olid täna, siis ma annan sulle selle tahvli sokoläadi. Sa oma koti maiustustega andsid ju Helgale."

"Tänan, õpetaja!" Kergesti kargab ta üle pimeda õue koolimajja ja kohe klassi.

Klassis on elav liikumine. Iga õpilane leidis oma kohalt koti maiustustega, on seda avamas ja tühjendamas neid lõbusail sõrmil. Viktori laual on aga lisaks veel suur pakk.

"Tee lahti, näita!" hüütakse. Pakist ilmub üllatusena tore kasukas kõrge kraega ja taskus kirjud kindad.

Helgal on kaks kotti. Teisele on peale kirjutatud: "Haigele emale" Salme ei ava oma lisapakki. Äkki pöörduvad kõikide pilgud Vello poole, "Vello jäi ilma! Vello on täitsa." Käed sirutuvad Vello poole. "Vello on täitsa! Võta minu kotist. Ei minu, Vello!"

Koju läheb ta Viktoriga. Tal on vana palitu, Viktoril uus. Aga ta on rõõmus. Viktori käes on kindad veel ilusamad.

"Siis, kui kõik on rõõmsad, siis mängime meie," ütleb ta emale peale õhtupalvet.

Armas Popsi kus sa oled?

Väikesele Teedule olid vanavanemad jõuluks kinkinud väikese krussiskarvalise mängukoerakese. Sellel olid pikad lontis kõrvad ja suured silmad. Iga käpa all oli tal väike ratas. Koerakesele pandi nimeks Popsi ja temast sai Teedule kõige kallim mängukann. Igale poole võttis Teet oma Popsi kaasa. Ka magama ei läinud ta ilma temata ja valvas hoolega, et vanemad mitte ainult temale, vaid ka Popsile "head ööd" soovisid.

Nüüd juhtus, et Teedu vanemad endisest elukohast hoopis kaugele kolisid. Kolimise päevadeks jäeti Teet tädi Kati juurde ja koos temaga loomulikult ka Popsi, sest kuidas muidu oleks Teet tädi Kati juures saanud magama jääda? Mõne päeva pärast oli asi nii kaugel, et tädi Kati võis sõita koos Teedu ja Popsiga uude kodusse. Jaamas oli isa neil vastas ja väike Teet oli nii õnnelik ja hämmeldunud sellest jällenägemisest, et ta maha kükitas ja isa jalgade vahelt ärasõitvat rongi jälgis.

Siis läksid nad käsikäes kolmekesi läbi metsa ema juurde uude kodusse ja oh! tuli ka silmapilk, mil tädi Kati kui kinninaelutatult seisma jäi: "Oh hoidku, ma unustasin Popsi vagunisse!"

Isa tegi peaga kiire liigutuse Teedu poole ja ütles tasa: "Tsst" Praegu on poisil nii palju uusi muljeid, et ta "selle" lihtsalt unustab." Teet ei olnud midagi kuulnud. Ta marssis vapralt mõlemi suure vahel ja vaatles teeäärseid kõrgeid puid. Ja siis nad jõudsid tara juurde, läbisid värava ning olidki uue kodu õuel. Koeraputka ees liputas suur koer neile saba ja näe - trepile tuli ema ja haaras oma poisi sülle. Läbi kõrge ukse mindi avarale verandale ja sealt oli näha suur-suur vesi ja väike aurik tuli seal tossutades, ning üks, kaks paati...

Ta oli väsinud ja õnnelikus ärevuses, aga kui ema tõstis teda voodisse, ütles ta ainult ühe sõna "Popsi."

Laps vaatas vanematele küsivalt otsa ega öelnud midagi. Kui aga tuli kustutati, palus ta jälle tungivalt: "Popsi"

Isa lausus tõsiselt: "Teet peab nüüd magama" ja pani magamistoa ukse kinni. Ei, kõik jäi vaikseks, polnud kuulda ei nuttu ega juttu.

"Küll ta rahuneb maha," ütles ema. Aga parem on kui sa lähed homme jaama ja teatad sellest kaotusest."

"Hästi," ütles isa, "aga sellel pole mingit mõtet. See rong sõitis kaugele üle piiri ja need meile küll ei hakka laste mänguasju tagasi saatma."

Järgmisel hommikul tegi isa jaamas vastava avalduse ja siis tuli poisile kätte päevane magamisaeg. Aga oh ei, ei, tulnud mingit päevast magamist! "Popsi"

Nutt, jonn, pahameel, lohutamine, häda, aga ei mingit und. Sama lugu kordus ka õhtul. Uus kodu, tore suur vesi, aed ja tore koer kuudis ja paljud aurikud vee peal - see kõik ei lugenud midagi! Popsi, kallis Popsi! Kus sa oled Popsi? Koomiline must mängukoerake oli muutunud tumedaks pilveks lapse puhta õnne taevas, mis varjutas kõike!

Isa sõitiski linna ja leidis täpselt samasuguse Popsi. Andis joosta mööda linna, aga küllap Teeduke saab sel ööl rahulikult magada. Isa oli oma ostu üle nii õnnelik, et oleks tahtnud kogu maailmale midagi head teha. Temaga ühes kupees oli üks laps, loomulikult mitte selline laps, nagu tema Teet, vaid mustajuukseline, kahvatu, närviline, raskesti talutav, segav laps, aga see oli siiski laps... Kuigi samas istus veel kaks soliidset isandat, ei takistanud see Teedu isal temaga tegelemast. Ta püüdis last kõigiti lõbustada, aga midagi ei aidanud - laps jäi selliseks nagu ta oli.

Lõpuks võttis isa kandevõrgust väikese pruuni paki. Laps jälgis teda huviga. Isa avas paki aegamööda. Lapse silmad läksid suuremaks. Mis tuleb küll sealt pakist välja? Isa laskis lapsel paberi vahelt piiluda, veel natuke, veel...

Nüüd sai sellest rongisõidust veel väga tore sõit. Võõras soliidne isand akna all osutus kõige kenamaks vanaisaks. Ta tõmbas Popsi mööda tühja pinki enda poole. Sabapidi tõmbas isa Popsi jälle tagasi. Laps hõiskas rõõmust.

"Oo, mina pean varsti väljuma. Poiss ongi ehk juba sellest koerakesest tüdinenud."

"Ei tea," ütles ema."Kui talle midagi meeldib, siis kiindub ta sellesse kogu hingega."

"Noh, mõnda aega me ju sõidame veel koos, ütles isa mõtlikult." Siis otsis ta pruuni pakkimispaberi jälle välja, samuti ka nööri.

Laps jälgis huviga isa liigutusi, aga kui koer paberisse kadus, hakkas laps nutma.

"Popsi" kaebas ta. Kõik püüdsid nüüd lapsele asja selgeks teha, laps aga nuttis aina rohkem. Siis arvas isa:

"Ega ma ei pruugi teda just pakituna kaasa võtta, laps võib teda just veel see natuke aega hoida..."

Laps võttis koerakese oma kätte ja naeratas - armas aeg, kui sarnane oli see naeratus.

Nüüd tekkis suur segadus, laps nuttis meeleheitlikult, vagunisaatja sõimas. Ema kiskus lapse kaest koerakses ära, nutt muutus valjemaks. Isa seisis väljas oma Popsiga ja ta kõrvus sõnad: kui talle midaga meeldib, siis kiindub ta sellesse kogu hingega...

Rong hakkas liikuma. Isa kiskus vaguniukse lahti ja viskas Popsi vagunisse. Rong liikus ja lisas aina kiirust. Aknal oli näha ema ja laps. Viimasel oli Popsi käes ja ta naeris õnnelikult. Isa läks pikkamööda läbi pimeda metsa koju. Nüüd ei olnud tal kuhugi kiiret. Kui ta koju jõudis, siis oli parajasti Teedu magamamineku aeg. Nüüd hakkab Teet kindlasti jälle paluma "Popsi," "Popsi" ... Isa ei kahetsenud, ta ei teinud endale etteheiteid, ta oli ainult kurb. Midagi siin ilmas oli korrast ära. Anda midagi ühele rõõmuks ja panna teine sellega nutma...

Isa avas ukse. Ta läks vaikselt ja pikkamööda trepist üles, riputas mantli varna, pani toa-sussid jalga... aga lõpuks pidi ta ikkagi ukse avama...

Seal istus ta väike poeg laua ääres ja sõi oma kaeraputru, sama lauakese keskel aga seisis - Popsi! Popsi, kellel oli pikk sedel kaela köidetud!

Sedeli peal oli palju ametlikke märkmeid. Naljakas: Äkki oli maailmas kõik jälle korras.

Valgu Viire jõulueelsed lood.

Suures talumajas elas tuhkvalge peaga tüdrukutirts . Ta nimi oli Viire. Viire oid suure, pere pesamuna. Teised lapsed olid kõik ammu suured. Tüdruk mängis oma mängid üksinda. Nii väga oleks ta soovinud endale veel üht õekest, aga ema ainult naeratas selle jutu peale.

Kunagi oli Viirel vennake - väike valgete lokkidega poiss, aga selle katsus taevaisa enda juurde taevasse. Ei tea, kuidas seal taevas küll elatakse? Kas vend on ikka sama vaike kui kaks aastat tagasi. Ja vanaisa, kes ammu suri, on ta nägu ikka veel nii kortsus, kui 70-aastasel pildil? Kas vanaema on taevas ka nii väike ja küürus, peaaegu lapse pikkune?

Viire teab, et taevasse ei saa selle kehaga, mis tal praegu on. See peab muutuma nõnda, et saab hõljuda läbi seinte ja katuste. Kas nägu ka taevas muutub? Aga kuidas ta siis oma vennakese ära tunneb?

Kindlasti oleme me taevas oma nägu. Taevaisa on meid hästi loonud. Taevas saame sellest aru. Kas taevas saab nukkudega mängida? Aga Viire kallis pärlikukk, kelle kull möödunud suvel ära viis - kas tema ka on taevas? Ema ütleb, et taevasse saavad meed, kellel on mõistus.

Kas elevandil on mõistust? Ta on ju nii väga suur. Ja ahvipärdik, kes loomaaias tegi nalja - ta on ju nii väga nutikas.

Viire paneb oma pea käte vahele ja tunneb, kuidas pea sagiseb mõtlemisest. Kes jõuab neid mõtteid lõpuni mõelda ja lõpuni küsida.

Täna on vaikne pühapäeva hommik. Detsembripäike saadab aknast jahedaid kiiri. On soome raadio jumalateenistuse aeg.

Viire hakkab mängima oma armsaimat mangu. Ta õmbleb kaks ema villast Haapsalu rätikut kokku, seab need looriks pähe ja ongi pruut valmis. Mis sellest, et sukapüksid on vähe närusevõitu ja pluus kirjutest lappidest kokku õmmeldud. Peaasi, et loor on olemas.

Pühas tõsiduses sammub ta pikkamisi kirjutuslaua ette. Raadiost algab palve ja pruut põlvitab korralikult ristipandud lätega kirjutuslaua ette (See on muidugi altar). Palve lõppedes tõuseb ta püsti ja kohendab krepp-paberist roosikimpu. Laulatustalitus kestab kaua ja Viire seisab kannatlikult. Alles siis kui kellad lööma hakkavad pöörab ta pikkamisi altari ees ringi ja sammub uksest välja. (Vanaema rääkis, et eile Ingridi laulatusel Olevistes oli täpselt nii). Esikus nõuab ta õnnitlejaid. Pulmaroaks saab vorstivõileiba küüslauguga.

Pastor jutlustas raadiost Ristija Johannesest: "Mina olen hüüdja hääl kõrbes, tehke tasaseks Issanda teerada." Ristija Johannes käis enne Jeesust. Jõulud on ukse ees. Varsti saabub see tore päev, kui ema toob keldrist jõulukasti välja. Selles on jõulunukud. Oi, nii väga tahaks neid jälle näha. Ema valmistas need möödunud aastal. Küll need said ilusad - päris Maarja, Joosep ja beebi. Karjaste jaoks ei olnud emal nukke. Ta palus Viirelt Tiina-nukku# Tiinale joonistati mustad juuksed ja pikad vuntsid. Karvane turban pandi pähe ja pikk mantel selga.

Natuke kahju oli seda nukku emale anda, aga karjasena oli Tiina veel toredam. Temaga oleks tahtnud terve suve mängida. Ema korjas jõulunukud ära ja viis keldrisse, ütles, et järgmistel jõulutel saad kätte. Järgmiste jõuluteni oli kole palju aega.

Suve jooksul kogunes keldrisse palju asju. Jõulukast jäi teiste asjade alla. Emal ja Viirel oli tegmist, et seda kätte saada. Selle toimingu juures muutus nägu murelivuks, Varsti taipas ka tüdruk, et lugu on kahtlane - kasti põhjas oli suur auk.

Kiiruga võeti kaas pealt ära ja avanes kurb pilt - kast oli pahupidi pööratud, riideräbalaid ja juuksetutte täis, Maarjat, Joosepit ja beebit ei olnudki enam.

Need kurjategijad olid rotid. Rotid olid augu närinud, Maarja ja Joosepi ära viinud. Viire seisis kui sammas, hallikasvalged juuksekahlud ehmatusest harali. Tema oma Tiima oli alles, karjased olid alles, aga Maarja ja Joosep...

Tuul puhus läbi suure talumaja ja lõgistas pööningul. Miks on elu nii kurb? Kõik kaob, isegi Maarja ja Joosep, kuigi nad on vaid nukud.

Ema püüdis tüdrukut lohutada ja ütles, et seda kurja tegid poku-poisid. Nemad lasid kurjad rotid keldrisse.

"Vaesed nukud. Ja nad ei saanud üldse rottidele vastu hakata. Küll on hea, et päris Maarja ja päris Joosep on taevas. Sealt ei saa poku neid enam kätte."

"Lapsi? Jaa, tõepoolest, pokul on selliseid rotte, kes lapsi endale varastavad. Ainult et lapsi ei tohi nad ilma loata võtta. Lapsed peavad ise sellega nõus olema."

"Pokud on kavalad, nad teevad näo pähe ja ütlevad lapsele: "Ega sul pole vaja ema sõna kuulata. Jonni ka natuke. See on väga hea, siis saad oma tahtmist." Kui laps pokuga nõus on ja jonnib, tulebki must pokurott südamesse, närib puruks kõik Taevaisa kallid ja puhatad asjad ja asub ise lapse südamesse elama. Niiviisi varastavadki poku rotid lapsi."

Jõulud saabusid. Ema õmbles uue Maarja ja Joosepi. Viire rõõmustas, kuid tundis samas, et midagi on teisiti kui möödunud aastal. Midagi oli vahepeal muutunud. Viire ise oli muutunud.

Nukud nukkudeks. Maarja, Joosep ja Jeesus on taevas, aga rotid ja Viire on maa peal. Rottide eest peab hoidma, need võivad südamesse elama tulla ja lapse nõnda endale varastada.

Tallekese imeline öö.

Kuu oli tardunud taevale kollaseks keraks ega suutnud kuigipalju valgustada Petlemma pimedat ööd. Karjased seisid, tiheda sõõrina ümber lõkketule ja püüdsid kohendada oma hõlste, et oleks vähekenegi soojem.

Vahete-vauel tuli mõni üksik lammas karjaste lähedusse, aga need lükati kärsitult eemale Lõkketule ümber leidus ruumi ainult karjastele.

Unisena piilus üks talleke karjaseid. Ei olnud mingi ime, et nad olid pahas tujus,sest tallekesel, kes kaadis oma paksu, villakasukat, oli jahe. Lähedusest kostis vaikset krõmpsutamist. Emalammas näsis veel kuivanud rohututti. Päeval oli tal olnud nii palju tegemist oma tallekestega, et oma kõht oli jäänud väheke tühjaks. Väikesed talled magasid rahutult mõistmata, miks neil külm on. Nad ei olnud veel harjunud külmade öödega.

Tall sulges silmad ja ootas, et uni viiks endaga päevamured ja ebameeldrva tunde. Uus päev toob loodetavasti jälle sooja päikesepaiste. Kuid äkki virgus ta suurest valgusest enese ümubr. Talleke ei olnud ainus hirmunu. Lambad hüppasid püsti ja jooksid edasi-tagasi. Isegi karjased olid loobunud oma hinnalisest kohast lõkketule ümber ja oli kuulda nenae hirmunud hüüatusi.

Unest veel segasena ei taibanud talleke ühineda üldise paanikaga ja uudishimust aetuna hiilis ta valgusele lähemale. Tallekese imestus oli suur, kui, ta nägi, et valgus lähtub inimesekujulisest olevusest, kellel on hiilgav-valged riided.

Olend hakkas rääkima ilusa ja majesteetliku näälega. Karjased tardusid kuulama. Mõned neist langesid silmili maha. Talleke ei mõistnud inimkõnet, aga ta taipas, et midagi väga tähtsat ja ainulaadset on toimumas.

Kui olend oli hetke rääkinud, siis ilmus tema taha veel tohutu hulk sama kirkaid olevusi. Neid oli isegi ronkem kui lambaid tallekese poolt nähtud kõige suuremas karjas. Olendite sära täitis valgusega kogu. aasa. Üle karjamaa kõlas nende võimsa laulu kohin.

Järsku kõik pimenes ja jäi vaikseks. Olendid olid kadunud ja oli raske uskuda, et ülase midagi oleks juhtunud. Talleke oleks uskunud, et ta nägi und kui mitte laiali jooksnud kari ei oleks hakanud tagasi tulema oma kohtadele.

Karjased tõusid maast üles. Nad olid suures hämmastuses ja vestlesid innukalt üksteisega. Siis viitasid nad küla poole ja läksid liikvele. Talleke vaatas ümberringi. Tundus, et teised lambad olid toimunu juba unustanud ja suikusid mõnusasse unne.

Kuid talleke ei suutnud unustada äsja nähtut ja aimas, et karjaste liikveleminek keset ööd oli kindlasti seotuud sellega. Ehk oli olend rääkinud neile millestki tähtsast, mida nad pidid nüüd vaatama minema.

Salaja lipsas ta karjastele järele. Paar teist lammast olid järgnenud karjastele, kuid need kamandati kähku tagasi. Talleke kõndis väheke tagapool ja nii õnnestus tal ööpimeduses siiski vaikselt karjastele järgneda.

Reis ei olnud eriti pikk, kuud talleke oli päeva-askeldustest väsinud. Siiski ei julenud ta ka enam üksi tagasi minna. Ta oleks võinud pimedas eksida ja väljal ulguvad hundid oleksid võinud teda rünnata.

Lõpuks ometi virgutas teda tuttav lõhn. Oli kuulda muulade ja eeslite, nende suurte sõbralike loomade liikumist lähedalolevast laudast. Lisaks sellele oli tunda ka lammaste lõhna. Tallekese imestuseks suundusid karjased just selle lauda saunas, mille ukseprao vahelt paistis värelevat valgust. Mida kummalist võiks küll tavalisest laudast leida? Mis võiks olla küll nii tähtis, et seda pidi tulema vaatama külmal talveööl? Karjased astusid vaikselt sisse ja talleke lipsas nende järel. Ta hiilis seina äärde nii vargsi, et keegi ei pannud teda tähelegi. Kõigi tähelepanu oli suunatud väikesele sõimes magavale inimlapsele. Väheke kummaline koht beebi jaoks, aga mis ime see siis ikka on, mõtles talleke.

Ta vaauas imestusega, kuidas karjased austades kummardasid seda imetillukest inimlast samal moel kui äsja neid hiilgavaid olendeid. Ja ometi oli selles loomalõhnalises laudas mingi eriline õhkkond, mis sundis ka vilka tallekese vaikselt nurgas seisma.

Lapse kõrval lamas väsinud, kuid õnneliku näoga naine. Karjased jutustasid talle äsjasest sündmusest väljal ja naise silmist veeresid vaikselt pisarad. Ta kõrval istus habemega mees, kes hoidis teda käest ja kohendas ta aset.

Olles natuke aega vestelnud, kummardasid karjased veelkord uinuvat väikemeest, kes ei teadnud midagi enda ümber toimuvast saginast. Seejärel karjased väljusid. Talleke liikus vaevaliselt neile järele. Ta oli nii lõpmata väsinud ja isegi kahetses, et ta üldse kaasa oli tulnud, kuna midagi erilist ju polnud juhtunud.

Kui ta aga oli jõudnud laudauksest välja ja vaatas karjaseid, ununes kohe väsimus.

Nende nägudel oli midagi imelist, mis meenutas nagu sedasama sära, mis oli olnud nende kirgaste olendite nägudel.

Nende häälgi oli muutunud. Nad sosistasid vaikselt omavahel, et mitte segada laudas magavat väikest. Tigedus ja kannatamtus olid kadunud, nad vestlesid suure vaimustusega sellest, mida nad olid näinud. Nad aina jutustasid kõndides samal ajal tagasi oma karja juurde. Nende ümbert tundus olevat kadunud külmus ja kohutav pimedus, kuigi need olid veel mõned hetked tagasi täitnud nende meelsust tervenisti.

Talleke järgis neid imestusega ja tundis, kuidas valgus ja soojus tungivad ka tema sisemusse. Midagi oli see väike lapsuke siiski toonud endaga, midagi sellist, mille pärast siiski tasus minna öisele rännakule.

Vaadates ülespoole karjaste nägusid, unustas talleke jälgida maastikku ja komistas ühte põõsasse. Viimane karjane pöördus ümuer ja märkas teda. Tallekese süda põksus sees hirmust; karjane oli kindlasti pahane, et ta on läinud nii kaugele oma karja juurest.

Aga tallekese imestuseks karjane naeratas ja ütles paar arusaamatut sõna sõbraliku häälega. Siis tõstis ta tallekese sülle ja kandis ta karja juurde tagasi. Hommikul esimeste päikesekiirtega koos ärgates leidis talleke, et ta oli maganud karjase turvalises süles.

Jõulukink.

Oli pühade eelne aeg. Kõikjal oli kiirustamist askeldusi palju. Nii ka ühes suures pealinna kaubamajas. Inimesi voolas alatasa uksest sisse ja välja. Igaüks ruttas, närvitses, ostis ja valis asju ja asjakesi, mida pühadeks oma armsamaile, sõbradele ja tuttavatele kinkida, millega neile rõõmu ja üllatusi valmistada.

Müüjannad olid surmani väsinud ja tüdinenud sellest inimmassist, kel igaühel oli vaja nii palju nõudmisi ja soove rahuldada. Kärsitult ootasid nad äri sulgemise aega, kuid seinal olev kell näis täna eriti aeglaselt edasi venivat. Nii mõtlesid nad kõik tüdinenult, kui need kes peavad masinlikult edasi töötama, ja siiski ärlinimestena ikka lahke naeratusega iga ostja viimaselegi soovile püüdma vastu tulla...

Noora Arem oli täna eriti pahas tujus, olgugi et hommikul enne kodust väljumist oli nagu tavaliselt kiiruga oma Piibli lahti löönud ja ettejuhtuva salmi läbi lugenud ning Kõigekõrgemalt õnnistust palunud eelneva päeva jaoks. Kuid juba enne keskpäeva oli tal täielikult see osadus haihtunud, nagu see viimasel ajal ta juuras krooniliseks nähtuseks oli olnud; ikka oli ta siis oma noomivale südametunnistuse häält vabandanud kiire pühade-eelse aja ja rohke tööga, mis kõik ta närvikava liialt üle pingutas ja vaimu ning ihu väsitas, et õhtul koju jõudes enam midagi muud ei tahtnud mõelda, kui et oma väsinud pea pehmele padjale panna, kust vana emakese hoolitsev käsi ta hommikul õrnalt äratas, et mitte tööle hilineda. Nii oli see kestnud juba hulk aega. Viimastesse igakuistele noorteõhtutelegi, kuhu teised kogunesid ja kuhu ta ka kuulus, ei tahtnud ta minna ja oli vaid tervituskaardi saatnud.

Ja nüüd täna, jõululaupäeval, kus kõik olid nii elevil, tundis ta erilist ükskõiksust kõige vastu.

Pahameelega ja kadedusega mõtles ta neile, rikkaile ostjaile, kes nii vabalt võisid oma soove ilusate ja kallite asjade omandamisega rahuldada. Harva oli mõni kehvik sellesse uhkesse ärisse astunud ja siis asjade kõrget hinda kuuldes kohkunult kiiresti tagasi läinud, selle vastu sapist meelt tundes — sest need tuletasid ju neile meelde nende kehva olukorda.

Unistavalt oli ta alati jälginud nõnda suurtsugust peenete kommetega daami, neelates endasse kõiki nende liigutusi ja kombeid, soovidas ise kord ka selliseks saada - seejuures unustades oma jumalalapse kõrgema ja aulise seisuse, mis talle kord nii kallis oli olnud.

Äkki ilmus tema osakonda, just tema leti ette üks väike kehv, kahvatanud näoga lapsuke, kes oma suured säravad silmad ta poole pööras, nii et ta tahtmatult täna esimest korda lahke näoga väikese soovi küsis.

- Oh, preili, lubage mulle 50 sendi eest see ilus särav süda, mis teil seal akna peal on.

- Aga lapsuke, see jaapani portselanvaas /südame kujuline/ maksab mitukümmend korda rohkem kui 50 senti.

- Selle rahaga ei saa! vastas Noora juba kärsitult, pööras ükskõikselt lapsele selja ja küsis järgmise ostja soovi.

Vaeslapse õnnetut ja nüüd ka ta unistuste purunenud nägu, millest praegu pisaratepärlid üle veeresid, jälgis samas ostjaskonnas viibiv lahke näega vanahärra. Kes oli kogu aeg väikest kehvalt riietatud tüdrukukest tähele pannud, ja nüüd astus ta lapse juurde.

- Armas laps, mis teed sa selle kalli vaasiga? - Seda kuulis Noora tahtmatult pealt.

- Ah ütles laps särasilmil oma pisaraid unustades - See en kõige ilusam süda, mis ma olen näinud. Ammugi korjasin ma seda raha ja tahtsin seda jõulukingiks oma Jeesusele kinkida.

- Jah, rääkis laps edasi. Meie pühapäeva-kooli tädi ütles, et jõulud on Jeesuse sünnipäev

ja et kõige enam rõõmustavat Jeesus südame üle. Ja siit akna pealt nägingi, et see on kõige ilusam süda ja veel nii ilusate soovidega sees! Ainult seda tahangi Jeesusele kinkida!...

Vanahärra, kelle südant lapse jutt liigutas, küsis, kus pühapäeva-koolis ta käib, ja üllatuseks sai teada, et just samas, kus tema usklik tütar tegev on, Lapse käest kinni võttes ütles ta: - Tule, armas laps, ma viin sind ühe tädi juurde, kes sulle ära seletab, millist südant just Jeesus tahab ja kuidas seda talle kinkida. Mõlemad väljusid...

See vahejuhtum, mis paljudele kuulajatele nalja tegi, oli Noorale nii mõjuv, et ta veel vaevalt suutis viimaseid töötunde ära oodata, töö juures olla.

Kogu aeg mõlkus tal meeles too väike vaene tüdruk oma süütu ning lapseliku sooviga - Jeesusele ilusat säravat südant jõuluks kinkida...•

Kõike pidasid inimesed meeles, ent vist ükski neist ostjaist siin ei mõelnud ka, mis sellele, kes neile elu, lunastuse tõi, täna Petlemma laudas kinkida!

Noora isegi polnud veel sellele seni mõelnud, tal oli emakese jaoks ilus soe rätt, sõbratari jaoks ilus lauakaunistus valmis oatetud, kuid Jeesuse pääle polnud ta kordagi mõelnud - kuigi ka tema usklik-ringkonna poolt korraldatud jõulupuust osa võtta tahtis. Ta tundis nüüd selgesti, et - Jeesus oli kuhugi tahaplaanile kadunud...

Väsinuna ning hingeliselt murtuna oli Noora õhtul viimati koju jõudnud ja emakese poolt turult toodud väikese kuusekese ära ehtinud. Kui ema palvelasse läks, jäi Noora koju, ta ei suutnud säärases olekus täna kuhugi minna ega kedagi näha.

Peagi kostis väljast tuppa jõulukellade helin. Rusutult langes Noora põlvedele. Silmist voolasid kahetsusepisarad ...

— Issand Jeesus, sa halastaja jõululapsuke, kes armust veel mulle selle väikese lapse läbi nii suurt jutlust pidasid, palun võta veel täna, tervelt mu süda, nii nagu ta on. Ma ise ei suuda seda säravaks teha - olen pankrotis enesega, olen väsinud kõigest enesepingutusest, ja nii edasi olla ei taha! Võta puhasta, pühitse, võta ta täielikult ja jäädavalt.

Näis, kuidas hämaras toas äkki kui tuhat inglikest oleks sisse valgunud ja selle musta, isemeelse südame muutnud puhtaks ja säravaks, jõululapse inglite laulu saatel. Vähemalt tundus Noorale nii ja õnnelikuna põlvedelt tõustes süütas ta kuusel kõik küünlad põlema - lauldes ise rõõmsalt, ühes samal ajal igalpool heliseva jõululauluga: "Püha öö, õnnistud öö ..."

Jõululegend

Sel hommikul, kui Jeesus-laps sündis, elas Betlemmas välike 11-aastane tütarlaps. Kui ta kaks venda, kes olid karjased, koju tulid, jutustasid nad imelikkudest asjadest, mida nad olid kuulnud ja näinud: Särav valgus, inglikoori muusiks ja inglite laul: "Au olgu Jumalale kõrges ja saa peal rahu," ja last, kes laudas sõimes.

Tüdruk arvas, et ta mõistab kõike, kuid, oh, kuis ta igatses näha seda imelist last oma silmaga!

Ühel päeval läks ta täiesti üksi last otsima ja leidis ta. Samal päeval olid saabunud Targad. Väike tüdruk lause kissitas silmi, kui ta nägi neid toredaid ja säravaid kingitusi, mida olid toonud endaga Targad. Temal polnud midagi kinkida ja ta silmad täitusid pisaratega. Kuidas küll ta kurvastus, kui ta nägi, at tal polnud midagi tuua Jõululapsele - ei kulda, ai kalliskive, ei mingit annetust. Ta pöördus koju kurva südamega. Kuid teel te möödus väljadest, kus ta vennad olid kuulnud ingleid laulmas. Oma suuraks imestuseks nägi ta siinsamas üht inglit, kes oleks nagu kogu aeg teda oodanud.

"Mitte midagi viia?" küsis ingel naeratades. "Alati on meil midagi viia Jõululapsele" ja Ingal andis talle ilusa roosi mille ta noppis väljalt.

Ta vaatas ja nagi, et väli oli kaetud roosidega - roosidega, mis polnud punased ega kollased, vaid valged, valged roosid, kuid roosa varjundiga kroonlehtedel. Ingel käskis tal korjata neid roose ja viia neid Jõululapsele. Kui ta jõudis tagasi majja, kus laps oli, asetas ta need kõik tema jalgade ette. Maarja, Jeesuse ema, tänas väikest tüdrukut nende eest. Siis ingel teadis, et väike tüdruk kinkis Jeesusele kingituse, mis oli sama kallihinnaline kui Tarkade kuld, kalliskivid ja mürr, sest tema kingitus, magu meilgi, oli armastuse kingitus.

Jõululill.

Oli kord aeg, kus ma ei armastanud lilli. Nad tegid valu mu südamele ja puudutasid hella kohta mu hinges. Mu pilk tumenes, kui vaatasin nende puhtaile õitele. Mu ilumeel oleks meeleldi sülelnud neid, kuid ma ei võinud ... Ei võinud, sest nad äratasid midagi minus, millele mõelda polnuks mul tol ajal jõudu ... Kui keegi tõi mulle lilli ja asetas vaasi, siis oli see mulle valusam, kui oleks pihku surutud kimp ohakaid! Ma võtsin nad vastu, seda mitte teha oleks olnud ju kombevastane, ent ma andsin mõista, et tean, miks need mulle on toodud, ja ütlesin: "Edaspidi võiksite mind pilgata siiski peenemalt!" Edasi hüüdsin neile: "Asetage mu vaasi ohakaid ja tooge mu tuba täis nõgeseid!" Nad raputasid päid, vaatasid üksteisele kahemõtteliselt ja eemaldusid. Nad ei mõistnud mind

Nii ei armastanud ma lilli, sest nad olid kevade tunnused, kuna minus valitses aga võimas jääaeg. Kuidas need kaks - talv ja suvi - harmoneeruvad - üks neist peab teise eest taganema. Mu hinges polnud ruumi selliseile õrnule asjule nagu lilled - need oleksid seal ühes külmanud! Ehk - ütlesin vahest - kui leiaksin lille, mis kasvab keset talvet - aedade ja hangede vahel - seda ma tõesti armastaksin!

Ma hakkasin otsima sellist lille. Absurdne! te ütlete. Ka mina ei teadnud, et selline on - kuid uskusin. Uskusin, sest olin kord lapsena näinud ema istuvat mingi karedakaanega raamatu ees ja laulvat, hääl täis õrnusi:

Ei mõistnud seda siis, kuid nüüd meenus see mulle. On olemas lill, mis võimeline tooma keset talvet kevade, juubeldasin. Ma ei pettunud ses otsimisjanus, sest keegi ulatas mulle kord raamatu, milles tutvustati tolle lille päritolu ja kasvutingimusi. Sealt leidsin ta algkeelse nime lühendigi - I.N.R.I, On selline lill siiski olemas! Kui olin tutvunud juba küllalt temaga tolle raamatu kaudu, siis nimetasin teda - jõululilleks. Leidsin, et see on ilusaim lill. Ta õied on - punased ja valged. Tema lehed on terviseks haigeile. Ta hoovab soojust, mis võimeline sulatama paksimagi jää ("soojus" oli asendatud mulle tundmatu nimega - armastus).

Armastuse seemneid on võimalik saada kõigil, sest - ta külvab end ise! ... Ja - kelle aeda ta kord istutatud - sinna ei tulegi enam talvet ...! - Oo, milline auline lill!

- Nüüd ma juba oman seda lille - jõululille. Tema on sulatanud viimseni hanged mu südamenurmedelt. Vaenu iseenda ja teiste vastu on ta asendanud tolle uue "aine" - armastusega. Ta on teinud minus kõik uueks, rõõmsaks, valgeks!

Ma armastan nüüd ka lilli. Sügavaim kokkukõla ja harmoonia valitseb meie vahel. Mu hing on ju saanud kevadiseks ja puhtaks kui nemadki. Kõik looduses räägib mulle, aga lilled annavad nüüd mulle kaunimaid teemasid. Olen tänulik neile, kes täidavad mu vaasid kirevamate lilledega, - sest mu südames kasvab ja õitseb nüüd ilusaim ja puhtaim kõigist lilledest - JÕULULILL.

Jõuluvalgus

"Ema, miks on jõuluajal nii palju valgust? Miks süüdatakse küünlad ja miks põlevad kõik lambid?"

"Sellepärast, armas laps, et jõulud on valgusepühad. Keset pimedat ööd paistis valgus Petlemma karjastele."

Ema avas lapsele suure pildiraamatu ning näitas pilti karjastest jõuluööl. Pildi kõrval oli kirjutatud! "Ja Issanda ingel astus nende ette ja Issanda auhiilgus paistis nende ümber ..."

"Nüüd ma mõistan, ema, miks jõuluajal on nii palju valgust. See tähendab Jeesuse tulemist."

"Just nõnda see on. Vaatame nüüd, mis Johannese evangeeliumis on öeldud valgusest!"

"Jeesus tuli jöulu ajal ja valgustab iga inimest, kui ainult meie tahame tulla Tema valgusesse, nii nagu sinagi, laps, seisad nüüd küünalde valguses."

Jõuluküünal.

Toda jõuluõhtut mäletan selgesti veel tänagi. Jõulutoimetustega saadi valmis juba lõuna paiku. Toad olid puhtaks küüritud, ukse ette asetatud kuuseoksad, valge lina oli laual ja lõhnav kuusk keset tuba. Muidu nii külm ning sünge rehetuba õhkus kodust soojust, aga sahvrist ja esikust hajusid jõululõhnad, sest sääl seisid lavatsil reas pruunid sepikud ja suures vannis vorstirõngad.

Hämariku tulles oli jõulurahu laskunud üle kogu küla. Kõik oli jäänud vaikseks ja viibis pühalikus ootuses. Suur kask kambri otsas oli üleni härmas ja vaikis kogu aja pühalikult. Hoopis isemoodi sätendas väljadel ja nõmmedel lumi ning tõusis üles suits naabrimajade korstnaist. Taevas oli laskunud madalale kauge metsaviiru kohale.

Siis rakendas isa vana ruuna saani ette ja sõitis emaga õuest välja, kirikusse...aisakella helinal. Istusin akna all ja vaatasin kuidas ta aegamööda kaugenes ja siis nagu kokku sulas kauge metsamüüriga. Ta oli vist ammu jõudnud sinna metsaviiru taha, kuid kellahelin kõlas veel kaua õhus, küla kohal, lumiste põldude ja nõmmede kohal.

Oli nii hää istuda akna all ja tunda, kuidas imeline rahu ja õnn voolas hinge, Südamel oli kitsas rõõmu pärast, oleks tahtnud ühte sulada kogu selle pühaliku vaikusega, kella-helinaga ohus, lume sädelemisega ja kauge metsaviiruga.

Siis süütas vanaema laual jõuluküünla, mille ise oli kastnud külmal näärikuu päeval, pani ninale vaskraamidega prillid ja hakkas lugema kõlava häälega jõuluevangeeliumi. Istusin ta kõrvale soojamüüri äärde. Ei ma kuulnud ta lugemist, ega mõistnudki, küll aga tundsin. Lugemise lõpetanud, vaatas ta mulle otsa särasilmil. Toetasin oma pää vanaema õla najale ja tundsin äkki, et vanaema on hää. Paitasin ta krobelist kätt ja ütlesin:

"Kui hää sa ikka oled, isa ja ema on ka hääd... Ja vaata, kuidas küünal särab, kuidas tuba on rõõmu täis nagu küünal saadaks välja seda rõõmu..."

Vanaema vaatas mulle otsa, rõõm silmis, ja vastas: "Ega see rõõm tule mujalt kui meie endi südameist. Jõuluküünla sära kutsub ta ainult välja. Sa oled vist hää laps olnud ega ole saatnud tagasi Jõululast, seepärast on nüüd tuba rõõmu täis."

Vanaema pani siis käe mulle pää pääle ja hakkas jutustama pikka ning venivalt:

"Sellest on nüüd kaua aega tagasi, kui elas suure tee ääres jõukas talus üksik mees, kes saatis tagasi Jõululapse. Seepärast kaotas rõõmu ja tema laual ei säranud jõuluküünal. Kui ta oli veel poisike ja hää, oli ema talle kinkinud ühel jõuluõhtul imeküünla, mis jõuluõhtul iseendast lõi põlema heleda leegiga. Kuid ta pidi põlema ainult siis, kui poja südames on headus ja ta tagasi polnud saatnud Jõululast. Niipea kui poeg kaotab südameheaduse ja tagasi juhtub saatma Jõululapse, ei hakka küünal enam põlema - ja kaob jõulurõõm.

Salalaekas hoidis poeg küünalt, tegi aasta otsa tööd, ei saatnud tagasi ühtegi teekäijat ega abipalujat, sest ei võinud teada, kes neist on Jõululaps. Igal jõuluõhtul tõi ta küünla ja kui see heledasti põles, oli tuba rõõmu täis. Seda piisas kogu aastaks, sest ta teadis, et ta polnud tagasi saatnud Jõululast. Nii möödusid aastad, talu varandus kasvas, tehti rõõmuga tööd, aga igal jõuluõhtul süttis küünal ja täitis toa rõõmuga kogu aastaks.

Pikkamööda mees harjus õnnega ega teadnud arvata, et kõik võib olla ka teisiti. Ei ta püüdnudki enam olla hea, sageli unustas koguni imeküünla. Ühel jõulueelsel nädalal kõndis ta tusaselt metsas, sest jänesed olid koorinud palju noori puid ja teinud talle kahju. Torm oli murdnud puilt palju oksi, kehv lesknaine korjas tuulemurtud raagu kotti, et viia koju lastele jõulusoojaks. Pahaselt kiskus mees talt koti käest, puistas raod maha ja ajas naise koju. Vaevalt oli ta selle teinud, kui tundis, et ilm oli läinud palju külmemaks, paksud mustad pilved hakkasid kihutama taeva all ja tuul hakkas kaeblikult uluma; metsa all ja eemal talu kohalgi oli läinud palju pimedamaks, kuigi päev ei olnud palju üle lõuna.

Jõuluõhtul tõi ta välja imeküünla ja nägi kohkudes, et see ei põle enam. Ta oli kaotanud hääduse ja saatnud tagasi Jõululapse. Tuba jäi jõuluks rõõmust tühjaks ja kogu aasta valitses talus, põldudel ja niitudel raske vaikus. Pere ei teinud enam lauldes tööd, hakati koguni peremeest kartma ja lahkuti talust Hirmuga märkas mees, et kõik muutuvad tema vastu kurjaks ning umbusklikuks. Lesknaine ei tulnud enam tema tee äärde lehma söötma ega käinud enam tema metsast raagu korjamas, ehk ta seda küll oleks lubanud. Isegi lapsed ei tulnud tema niidule lilli noppima, põgenesid kohe, kui teda nägid juba kaugelt. Ta püüdis nüüdki anda oma küllusest teistele, kuid keegi ei tulnud talt midagi saama. Isegi teekäija läks juua paluma naabritalust.

Kui tulid uued jõulud, oli mees tusane ja vihane. Kõik jõulutalitused ja valmistamised ei edenenud ta käes. Perelgi ei olnud tahtmist midagi teha. Toad seisid pimedad ja õudsed, suurile aknaile olid nagu imevarjud ette tulnud, mis ei lasknud läbi valgust ega rõõmu. Kuigi mees püüdis olla lahke, ei usaldanud keegi ta naeratust ega vastanud sellele.

Jõululaupäeval oli mees toonud poest palju küünlaid ja tahtis need kõik süüdata, et ometi saada valgust tubadesse. Oli lasknud panna ahjud puid täis ja tahtis kütta kõik toad soojaks. Siis võttis kirve ja läks metsast ise tooma jõulukuuske. Aga kui ta metsaservalt tagasi vaatas, siis nägi, kuidas naabritalu aknaid kuldas loojenev päike, tema talu kohal aga lasus tume vari.

Kadus ta hommikune lahkus ja rõõmus meel, tuli asemele kadedus ja viha. Kui ta siis oma metsas nägi võõrast poisikest, kes tahtis raiuda väikest kuusekest, kiskus ta poisil kirve käest ja kihutas minema. Endale aga võttis suure kuuse ja pani selle aegsasti peretuppa. Hakkas ise küünlaid seadma kuuse külge ja andis teenijaile käsu ahjus puud süüdata, et saaks soojust ning valgust majja. Varsti tuli aga teenija ja teatas, et puud ei võtvat tuld. Ja nüüd juhtus ime - ükski küünal kuuse küljes ei võtnud ka tuld. Imeküünalt ei usaldanud mees välja tuuagi.

Järgmisel jõulul põgenes pere aegsasti talust. Keegi ei usaldanud jääda. Ainult vana peremees üksi oli kodus. Puud olid jällegi ahjus, aga ei põlenud. Suur jõulukuusk seisis keset tuba täis kalleid küünlaid, kuid neil ei olnud leeki. Kustunult seisis keset lauda vana imeküünal. Kasukas üll ja kindad käes, seisis peremees akna alla ja vaatas välja.

Kuski kaugemal, sääl metsa taga, naabrite juures näis olevat imeline rahu ja rõõm, siin aga ulus tuul korstnas ja tuisk mattis õue. Taevaservale ilmusid tähed, tema talu kohal rippus aga must pilv, isegi tähtede sära näis kustuvat enne kui jõudis sinna.

Hirm hakkas külmas ning pimedas toas. Ta läks välja, istus ukse kõrvale pingile. On ju ükskõik, kus oled, toas on niisama külm kui väljaski.

Sääl näeb mees äkki mööda umbset teed poisikese sammuvat. Too näib külmast värisevat ning väsimusest vaaruvat umbsel teel. Tuleb taluõue, jääb mehe ette seisma ja ütleb: "Külm on, kas saaks teil soojendada?"

Soojendada? Mehel on kibe vastus keelel. Kuidas saab ta sooja anda, kui seda endalgi ei ole. Toas on niisama külm kui väljaski. Ei, mingu aga poisike edasi nende inimeste juurde, keda Jumal ei kiusa jõuluõhtul. Kuid poisike ei liigu paigast, ta võib väsimusest iga silmapilk langeda maha. Ja nüüd alles märkab mees, et poisil polegi kindaid.

"Olgu, lähme tuppa, on ehk tuulevarjugi." Võtab võõral poisikesel käest kinni ja viib ta tuppa.

"Sooja tahad? Ei ole mul endalgi sooja, istun isegi külmas toas, üksi ning maha jäetud."

Tahab poissi talutada ahju juurde, kuid siis tuleb meelde, et see on külm ja puud ei hakka sääl põlema. Aga poisike väriseb veel rohkem kui enne ja käed on külmad nagu jää.

Nüüd võtab vana peremees poisi mõlemad käed pihku ja hakkab nendele puhuma hingesoojust.

Niipea kui mehe hingeõhk puudutas poisikese käsi, hakkas laua kohal särama rõõmus leek - imeküünal oli läinud põlema. Ja ahjus süttisid puud rõõmsasti iseenesest, jõuluküünalde külge kuuse otsas ilmusid säravad leegid ... tuba läks korraga soojaks, täis valgust ja rõõmu. Tuul vaikis, talu kohalt lahkus must pilv, heledad tähed lõid loitma üle kogu taeva...

Mees tundis, et rõõm on tulnud tagasi, sest ta oli jälle võtnud vastu Jõululapse."

Jah, toda jõuluõhtut mäletan selgesti veel tänagi. Kui vanaema jutu lõpetas, vaatasin aknast välja. Taevas oli tulnud tähti täis, isa sõitis kellahelinal õue.

Valguse kandja.

Läbi pimeda tuulise ja tormise metsa rühkis edasi poisike, kellel oli käes latern, milles põles küümal. Tuul ulus puude latvades ja haaras mõni hetk ka poisikese oma haardesse, keerutades lumehelbeid vastu nägu ja lehvitades kuuehõlmu. Poisike rühkis vapralt edasi aeg-ajalt kaitstes laternat kuuehõlma all, et tuulel ei õnnestuks väikese küünla leeki kustutada. Tal polnud aega kuulata pimeda öö hääli, kaugusest kostvat huntide ulgumist ega murduvate puuokste raginat. Ta teadis, et peab jõudma nii kiiresti kui võimalik metsa taga asuvasse külla mis oli mere ääres ja milles talvetorm oli suutnud kustutada kõik küünlad ja tuled. Ta pidi tule edasi andma nii ruttu kui vähegi võimalik, et seda siis omakorda edasi kantaks mererannale, kus peab süttima märgutuli laevadele ilma milleta mitmed laevad võivad tormiga sattuda karile ja hukkuda. Öö oli pime ja tee päris pikk. Igatsusega vaatas poisike aeg-ajalt kaugemale pimedusse välja laterna valguseringist, mis valgustas teed tema sammude jaoks. Ta otsis tundemärke, kas mets juba ei hakka hõredamaks jääma. Murega vaatas ta järjest lühemaks jäävat küünlajuppi.

Lõpuks tundus, et puude vahelt hakkavad vilkuma mõned pilvede peidust paistvad tähesilmad, puutüved jäävad harvemaks ja mets lõpeb. Varsti nägigi ta tumedaid maju enda ees – kõikjal oli pime, sest tuld ei olnud.

Ruttu jooksis ta nüüd esimese maja juurde ja enne kui ta jõudiski koputada, avati uks ja hüüti – me juba ootasime sind, nägime, et mingi tuluke liigub meie poole. Ka väike küünla valgus pimedas paistab päris kaugele.

Ruttu süüdati majakeses küünlad ja poiss hüüdis väsinult: Viige see tuli edasi nii ruttu kui saate, et märgutuli mere ääres saaks süttida. Tema oli ustavalt oma ülesande täitnud, nüüd oli teiste kord seda jatkata.

Poiss vaatas rõõmuga, kuidas maja maja haaval süttisid tulukesed ja liikusid ranna poole. Lõpuks lõi lõõmama ka suur märgutuli, mis pidi näitama laevadele õiget teed. Poisikese ülesanne oli täidetud.

Ole sina see tulekandja, kes viib valgust edasi jagades armastuse ja headuse sõnumit meie hetkel nii pimedas ja tormises maailmas, kus iga väikegi küünal on oluline. Ja pea meeles, et kui keegi jätab oma osa täitmata, siis ahel katkeb ja valgus ei jõuagi sinna, kus seda kõige rohkem on vaja.

Valgus – see on meie head soovid, üksteisest hoolimine ja aitamine, julgustav sõna ja vahel ka ainult rõõmus naeratus või õlale patsutamine.

Pimedust ei saa võita pimedusega, ainult süüdates valguse kaob pimedus. Kurjust ei saa võita kurjusega, ainult headuse ja armastusega sellele vastu astudes. Üks küünal suudab vähe valgustada, aga aiiski tekib selle ümber tilluke valguslaik, kust pimedus on kadunud.

Üks heategu ei pruugi avaldada mõju paljudele, aga piisab kui see mõjub ühele inimesels ja aitab teda. Ja selle teo tegija ümbert on kurjus kaugenenud.

Metsatalu poiste jõulupuu.

Metsatalu poistel oli jõulukuusk juba suvel valmis vaadatud. See kasvas nende talu karjamaal metsaserva lähedal kahe suure kase vahel. Puukesel olid olemas kõik omadused, mida nõutakse korralikult jõulukuuselt. Ta oli ilus roheline ja kähar, seejuures aga mitte liiga tihe. Oksad olid paraja tugevusega, nii, et need kohe ei vaju allapoole longu, kui asetad neile paar küünalt või riputad mõne õuna. Ka polnud ta ühe poolega, nagu metsas kasvavad kuused tihti kipuvad olema. Kui poisid kuuske sääl esimest korda kevadel nägid, jäid nad kõik kolm seisma, vaatasid natuke aega ilusat puukest ja tegid siis ühel häälel otsuseks: "Sellest saab meile tuleval talvel jõulupuu."

Nüüd siis oligi käes jõululaupäev. Poisid raiusid emale pühadeks puid peeneks ja sekka krõbistasid präänikuid, mida ema ja õde Milla olid eile poole ööni küpsetanud. Einar ja Heino, suuremad poisid, raiusid kirvestega, nii et pead olid otsas juba märjad; Vello, noorim vend, aga ladus lõhutud puud riita. Tema tööks oli ka vahetevahel köögis vaatamas käia, kas vorstid juba valmis ja kas saiad varsti tulevad ahjust välja. Ta oli juba oma neli voori ära käinud, aga ikka ütles, et pole veel midagi valmi, aga et varsti saab.

"Küll läheb täna kaua selle keemisega," ütles Elmar. "Või mine tea, vahest tahavad meile ainult nalja teha. Vahest vorstid on ammugi valmis. Mine tea, mis seal pajas keeb, mida Vello käib vaatamas."

"Ei ole midagi veel valmis," vaidles Heino vastu. "Näe Krantski magab alles köögiuksel.

"Muidugi ei ole," ruttas ka Vello seletama. "Elmar arvab ikka, et mina olen rumal. Nagu ma ei oleks näinud, kuidas vorstide küljed veest välja paistsid. Ühele torkasin isegi kahvliga sisse; teate, kohe hakkas visisema."

"Kui visisevad, siis ei ole jah veel küpsed. Aga võib-olla pole neil seal kuigi hea tuli all. Emal ju praegu nii palju tegemist, kas tema saab kõige järele vaadata. Kui õige viiks paar sületäit puid tuppa?"

"Küll te olete mul täna virgad. Neid puid saab mul ju mitu nädalat võtta. Jätke nüüd kohe järele ja minge tooge oma jõulukuusk ära! Näe, ilm hakkab juba videvikuks kiskuma; kui te kohe ei lähe, ei saa te enne pimedat tagasi."

"Aga minge siiski kohe," ütles ema. "Muidu mine tea, mis veel juhtub; hakkab viimati tuis kama, eksite veel ära. On nii kahtlane ilm, juba nagu keerutab tuult."

Ega ka poistel jõulukuuse järele minemise vastu midagi olnud. See oli ju palju lõubasam kui puid lõhkuda. Nad tõid oma suusad vija, kinnitasid need endile saabaste külge; ema mähkis Vellole, kes natuke köhis, sooja villase salli ümber kaela, ja sõit läks lahti - otse üle nurmede karjamaa poole. Kõige ees läks Elmar kirvega, siis Heino ja siis Vello. Krants, kes ka poistega kaasa jooksis, oleks pidanud õigusepärast kui kasvu poolest kõige väiksem tulema kõige lõpus, aga tema ei pidanud korrast kinni. Jooksis kus tahtis, vahel ees, vahel taga, vahel lippas hoopis minema ja tuli pärast nähtavale teiselt poolt.

"Näete, sealt paistavadki need kaks kaske, mille vahel kasvab meie jõulukuusk," näitas Heino kepiga.

"Vaatame, poisid, kes saab kõige enne kuuse juurde," hõikas Elmar, ja siis läks alles lahti võidujooksusks läbi kadastiku. Krants hüppas ja haukus rõõmu purast, poisid lõõtsutasid, ega olnud neil üldse aega vaadata kahele paole. Elmar ja Heino vist unustasid ette vaatamisegi, teineteise järel,lendasid nad käpuli maha ja Vello tuli võitjaks.

Kui aga vanemad poisid olid saanud end maast üles upitada ja jõudsid oma vähemale vennale järele, nägid nad, et see sugugi ei rõõmustanud oma võidu üle. Ta seisis longus peaga kahe kase vahel ja suured pisarad läikisid ta silmis,

"Jõulukuuske ei ole enam," nuuksus Vello ja näitas käega paigale, kus oli seisnud puuke,

Elmar ja Heino ehmusid nii kangesti, et oleksid ka peaaegu nutma hakanud. Ilusa kuuse asemel oli seal paljas tüvekonts lumes. Kaks paari jälgi viisid selle kontsu juurest otse metsa poole. Need olid laste jäljed.

"Metsavargad!" hüüdis Elmar. "Teate poisid, mulle tuli praegu hea mõte. Läheme neile jälgi mööda järele, vaatame, kes nad on ja anname isale üles. See siin on meie mets; ma ise kuulsin, kui isa kunagi rääkis, et kes siit ükskõik mis asja ära viib, selle võib lasta kohe vangi panna. Mingu ka need vangi, siis nad teinekord teavad, et ei tohi teiste jõulupuid varastada."

"Noh, siis ostku võli toogu, kust tanavad, aga minu jõulupuud nad ei tohi võtta," seletas ta karmilt.

"Jäljed näivad veel päris värsked olevat," ütles Heino, "võib-olla kui kihutame kiiresti, saame oma kuuse veel teel kätte."

"Kuulge," ütles Vello, "metsas on veel palju ilusaid kuuski. Läheme vaatame, ehk saame paremagi kui see oli. Kui läheme neid taga ajama, siis me äkki ei jõuagi enne pimedat koju."

Vello ei tahtnud olla kartlik, sellepärast andis ta omadelegi suuskadele hoo sisse ja sõitis metsa teistele järele. Hakkaski pimenema, metsas polnud peaaegu üldse enam midagi näha. Ainult kaks paari väikesi inimese jälgi paistis valgest lumest küll selgesti silma.

Need suundusid põiki läbi metsa Kõrgeküla poole. Sinna oli oma paar kilomeetrit maad. Kõrgeküla pool servas kasvasid ainult männipuud, sellepärast pididki need kaks jalgedeomanikku nii kaugele minema kuuske otsima. See oli neile vist lõpupoole päris raskeks läinud, viimasel teeosal oli juba kuuseokstel mööda lund joosta lastud._

Poisid jõudsid metsast välja ja vaatasid ringi. Vahepeal oli ilm läinud väljaski päris pimedaks. Vasemat kätt, siinsamas lähedal, mustas vastu taevast väike majake. Otsesuunas selle poole läksid kuuseviijate jäljed.

"Ahaa," ütles Elmar, kes tundis seda kohta sellest ajast, kui ta suvel karjas käis ja kui mõni lehm vahel karjast ära siia lippas. "See seal on ju Mäeotsa saun. Tähendab, Mäeotsa Linda ja Mikk ongi need kuusevargad."

Tõepoolest tuligi niiviisi välja. Jäljed läksid ümber sauna nurga selle õuele ja sealt toauksest sisse.

Sauna aken, mis asetses õue pool küljes, oli valgustatud. Poisid jäid õueaia taha peatuma ja piilusid säält kahtlustavalt akna poole. Ainult Krants ei kartnud midagi, tema puges kohe läbi lattaia õue ja hakkas seal otsekohe uudishimulikult ümber nuuskima.

"Ma kuulsin, ema eile rääkis," sosistas Heino, "et Mäeotsa ema olevat väga raskesti haige. Ei tea, kas maksab minna teda erutama?" Elmargi näis juba kahevahel olevat, kas maksab Mäeotsa lapsi lasta vangi panna või mitte.

Nad pugesid väravast sisse ja hiilisid akna taha. Nende jõulukuusk seisis toepoolest keset Mäeotsa tuba, poisid tundsid selle kohe esimesest pilgust ira. Linda ja Mikk käisid ümber puu, ehtides seda hoolega. Viis küünalt oli seal juba otsas ja kolm punase paberiga kompvekki, laual seisid veel reas mõned õunad, niidid sabade küljes; neid asusid Mikk ja Linda parajasti jõulupuu ots riputama vaadates enne hoolega järele, kuhu iga üksik kõige paremini sobib."

"Neil on ainult viis küünalt," ütles Vello kahetsevalt. Mäeotsa lapsi ei näinud see asi mitte põrmugi kurvastavat. Vanemad lapsed ehtisid puud nii õnneliku näoga, nagu oleks neil viissada küünalt selle okstele panna. Ja nooremad paariaastased kaksikud Leili ja Arno, need olid rõõmust päris nagu arust ära. Nad naersid, näitasid teineteisele puud, püüdsid tantsida, aga kukkusid iga niisuguse püüde järele käpuli maha; läksid päris kuuse ligi, et seda käega katsuda, mille peale jooksid suure kilkamisega ema juurde, kes lamas voodis, et sellelegi jõulupuud näidata. Ja ema ise, see oli enese toetanud küünarnuki najale, kust vaatles õnneliku naeratusega oma laste rõõmu.

"Lähme," lõi Elmar teistele külge. "Ema ehk läheb kodus rahutuks. Ja ka jõulupuu peame endile veel otsima."

Heino ja Vello kumbki ei püüdnudki talle enam meelde tuletada, mispärast nad õieti olid siia tulnud. Nad liuglesid jälle reas õuest välja ja läbi metsa kodu poole. Kui nad olid jõudnud juba omapoolsele metsaveerele, peatus Elmar ja ütles:

"Nüüd siis tehke silmad hästi lahti. Kuusk tuleb välja otsida. Ilma jõulupuuta me ei saa ju koju minna,"

Samal silmapilgul ilmus kuu pilve tagant välja ja lõi lume ümberringi heledasti särama. Ja just poiste ees, umbes kümne sammu kaugusel keset heledat kuuvalget seisis ilus väike kuusk, võib-olla veelgi ilusam kui see, mille Mäeotsa lapsed olid endile viinud.

"Vaadake, posid! Ma tean: selle saatis jõululaps ise meile selle eest, et me ei läinud rikkuma Mäeotsa laste jõuluõhtut,"

"Vist küll," ütles Elmar ja ka Heino. Üks-kaks-kolm raiuti kuusk maha, suuremad poisid võtsid selle kahe vahele ja siis läks lahti lõbus sõit üle kuust valgustatud lumise välja kodu poole.

Marju imeline jõuluõhtu

See jõululaupäev algas nagu ikka tavalised päevad: raske tõusmine, kiiruga einestamine, kergejalgne jooksmine trammile, viimasel minutil kooli jõudmine. Aga juba esimesel tunnil see algab. Marjut küsiti vene keeles. Enda arvates ta oli ju õppinud ka, aga klassi ees läks kõik kuidagi segi. Ja kui õpetaja küsis sõnade vihikut, siis ilmnes, et seda polnudki kaasas ja päevikusse istutati rõngaskaelaga number - 2. Nüüd pole lootustki tunnistusele rahuldavat hinnet saada. Pinginaaber Silja vaatas küll nii kaastundlikult Marjule otsa, aga Marju pööras talle trotslikult selja. Silja sosistas:

"Marju, õpime pärast koos, vastad uuesti, parandada ära!" Aga Marju ei teinud kuulmagi. Õige mul tarvis! Eputagu aga oma viitega!

Ka koju ei läinud Marju täna Siljaga, vaid jooksis enne teisi trepist alla. Silja silmis oli küll nagu pisar helkinud - aga mis sest!

Kodus tuli väike Kaja nuttes Marju juurde ja näitas nukku, millel üks jalg oli ära tulnud.

"Ah, mine minema, mul pole aega," ja ta lükkas õekese endast eemale, nii et see kukkus.

"Las ta nutab, ta on niikuinii ema pailaps, alati antakse temale õigus," trotsis Marju ja läks oma laua juurde. Nüüd kohe, kohe tuleb ema koju, küsib päevikut ja seal on kaks... Mis jõulud need selliselt tulevad...

"Aga miks, täna on seal nii ilus: Suur kuusk on ja kirjud küünlad! Ja jõululaps ise ka!" sädistas Kaja.

Vaikseks jäi majas. Kõik läksid jõulukirikusse. Marju istus ahjunurka põrandalambi alla.

"Oled sa kodus, Marju! Kuule, tule kaasa, läheme Karja-tädile ja Kalla-papile jõulurõõmu viima. Siin on pakid ja kahekesi saame nii hästi laulda!"

Silja lahkus ja Marju lukustas ukse. Ta kuulis veel kuidas ukse tagant kostis laulu, mida nad koolis olid õppinud.

Lapsed, üksteist armastage,
Jeesus me eest lapseks
Ennast meie eest Ta andis
südameisse soojust tõi.

Lapsed, kõiki armastage:
Armastus on õnnistus.
Tehke head ja õnnistage,
käige sõnakuulmises.

Ta kustutas lambi ja seadis end mugavalt istuma. Köetud ahjust õhkus rammestavat soojust.

Äkki - mis see oli: Akna taga hakkasid vilkuma tillukesed tulukesed, tuba valgenes, tasakesi avanes uks ja sisse tuli terve parv väikesi haldjaid igaühel küünal käes.

Sedamaid tõusis ta õhku ja kadus läbi akna õue. Teised laulsid samuti, kadusid samuti ja varsti oli Marju jälle üksinda.

"Oh sa ime," ütles Marju, "nii tahaksin ka mina reisida. Pole vaja piletit ega pakke ja saad silmapilkselt kohale:

Tahaksin ära minna siit rumalalt maalt, kus jõuluks igaüks aina ootab sinult midagi - ja lahke ning kena pead veel pealegi olema. Kui õige prooviks..."

Ja ta laulis haldjate laulu ja näe, temalegi tuli võlumütsike. Ta pani selle pähe ja hüüdis:

Ja viuh oli ta lennanud läbi akna ja koos haldjatega oligi äkki keset Hispaaniat.

Nad olid suures linnas. Majade uksed ja esikud olid kaunistatud lilledega. Tänavail põlesid tõrvikud, kaupmehed pakkusid jõulumaiustusi ja hiigelsuure kiriku trepp oli täis kerjuseid ja haigeid.

"Nad kõik ootavad jumalateenistuse lõppu. Nad ootavad rahva väljumist kirikust, sest siis jagatakse neile igaühele küllaldaselt raha, et ükski ei pea olema külmas, näljas ja kurb täna õhtul!"

Sama laul, mis kodus nii oli teda pahandanud. "Kas see laul on lennanud mulle siis järele? Ma ei taha seda kuulda!"

Silmapilkselt leidis ta end koos haldjatega libedal jääpeeglil, mida mööda uisutasid sajad poisid ja tüdrukud. Marju ja haldjad lendasid külla mere kaldal. Marju märkas iga majakese ukse taga üht või mitut puukinga.

"Kas sa ei tea," vastas üks haldjas, "Täna on ju kinkimise õhtu. Igaüks kingib midagi kellelegi. Ja iga naaber paneb naabrilapse puukingasse mingi kingituse."

Ühe majakese aknale ilmus küünalt käes hoidev laps. Ta pani küünla klaasi ligi. ja Marju kuulis laulu:

"No nüüd on küll lugu lahti, kas ma sellest laulust enam ei saagi vabaks? Läheme parem mujale!"

Võimatu on jutustada, mida Marju kõik sel ööl läbi elas ja mida ta kõik nägi. Aga ta möödus põldudest, kuhu olid üles pandud viljavihud toiduks lindudele ja ta nägi uste kõrval pinke, milledele olid pandud auravad toidukausid näljaste jaoks. Ta nägi säravaid jõulupuid, mille okstelt jagati andeid vaestele ja rahvahulki kirikuis, kes tõid oma rikkaliku jõuluohvri.

Viuh - ja juba olidki nad suures troonisaalis, vaevalt pool meetrit kuninglikust troonist. Oli see alles pilt: Trooni ümbritsesid hiilgavais rõivais kõrged isikud. Hiiglasaalid olid täidetud üksildaste ja kodututega, kes kõik täna võisid süüa ja juua ning end külluslikult soojendada hiigelkaminate ees, mis levitasid mõnusat soojust. Vigaseid inimesi teenis kuningas ise.

Mõnigi püüdis kuninga lahkust omalt poolt tasuda: mängis midagi oma vilepillil või kandlel, laulis või lihtsalt lausus sõbraliku õnnistussoovi.

Marju vahtis ja vahtis seda saginat. Ta nägi väikest tüdrukut oma lähedal, kes oli saanud oma kõhu täis ja rõõmsalt naeratas kuningale. Aga saalist väljudes tüdruk laulis ja Marju kuulis jälle sõnu:

Sel momendil nägi Marju, et haldjad keerlesid ta pea kohal ja üks haaras Marju peast punase võlumütsikese ning viskas kaugele põrandale.

Aga mis nüüd juhtus! Tal polnud enam võlumütsi peas ja ta muutus kõigile nähtavaks. Kohe pandi tähele ta erilist riietust, mossis nägu ja palju inimesi kogunes ta ümber. Kostusid hüüded:

Ja sajad käed haarasid temast ja vedasid ta sinna, kus istus kuningas troonil. Inimesed karjusid:

Marju jalad värisesid ja ta ei saanud sõnagi suust. Viimaks ta suutis sosistada:

"Võib-olla," ütles kuningas, "aga kas sa head oled teinud? Tule siia ja räägi, kas sa oled kellelegi rõõmu teinud tänasel päeval? Kui oled, siis me anname sulle andeks, et oled tunginud täna siia!"

Marju ei saanud öelda ühtegi sõna. Ta teadis, et ta ei olnud kellelegi teinud rõõmu ega head ja et tal täna siin läheb väga halvasti.

"Sa oled paha tüdruk! Sa kurvastasid oma õde ja tegid talle haiget. Sa ei tahtnud teha jõulurõõmu vanakestele. Me paneme su istuma väikesesse tuppa üksinda, et võiksid seal kaua järele mõtelda. Niipea sa küll koju ei saa!"

Suures hirmus mõtles Marju, et kui tal nüüd oleks punane võlumütsike, siis ta võiks põgeneda. Ainult ruttu koju saada - see oli nüüd Marju ainus igatsus. Veel ütles kuningas:

"Sa võid veel avaldada ühe soovi - ainult mitte seda, et laseksime sind koju tagasi."

Marju vaatas ringi. Näe - seal põrandal oligi punane mütsike, mille vallatu haldjas oli sinna pillanud. Oh, kui nüüd...

"Isand kuningas," ütles Marju viisakalt, "kas ma võiksin saada tagasi oma kaotatud mütsi?"

"Selle võid sa saada," lubas kuningas ja müts toodi Marjule. Marju pani mütsi pähe ja laulis:

Ja viuhti, tõusis ta õhku, hõljus veel kuninga pea kohal ja oligi kadunud nende silmist.

Mis see siis nüüd oli? Marju hõõrus silmi, leides end istuvat oma ahjunurgas väikesel järil.

"Oh, kas ma tõesti uinusin," mõtles Marju. "Oh, kui hea, et see oli vaid unes!" Marju silme ees olid unenäo pildid ja ta jalad värisesid veelgi.

"Mis head oled sa täna teinud?" helisesid ta kõrvus kuninga sõnad. Täna ei olnud ta tõesti midagi muud teinud kui paha. Nüüd tahtis ta kõik heaks teha.

Ruttu tõusis, kattis laua, tegi valmis oma jõulupakikesed ja kui kodused tulid palvelast, nägid nad juba Marju näost, et midagi oli juhtunud. Marju palus emalt ja isalt andeks oma tänase trotsi ja mossitamise ja jõulupuu all jutustas ta oma unenäo.

Sel õhtul Marju palvetas tõsiselt puhta südame pärast, sest ka igavikus kord heliseb küsimus:

Laulu ajal näis Marjule, et kuuseokste vahelt oleks teda nagu piilunud haldjate vallatud näod, kuid nad nagu noogutasid Marjule väga sõbralikult ja rõõmsalt, kõigutades laulu taktis oma punaseid mütsikesi. Tegelikult oli see küünlaleek, mis mängles punastel ja kuldsetel jõuluehetel, kuid Marju siiski tundis, et head haldjad olid teda aidanud andestusele ja südamerahule sel õnnistatud jõuluõhtul.

Mida jutustab meile jõulupuu?

Astugem jõulupuu enese juurde, et tema teiega kõneleks. Ei mõista meie oma mõistus ja meel iseenesest aru saada ja osa saada sellest salapärasest sündmusest, mida jõuluöö meile pakkuda tahab ja millest inglikeeltel kõneldakse. Jutusta, särav jõulupuu, meile ise -mis on sul meile pakkuda?

Ilusast vaiksest metsanurgast olen ma pärit. Seal on mu kodu, kus loodus alati eluvärske, rõõmus, roheline. Ei koltu mu lehed, ei lange nad surres maha sügisel. Vaid ikka olen elurõõmus, muutumatus rüüs... Ja tuuled ja tormid, need ei murra mind ka, mind kiigutades jutustavad nad mulle Jumala saladustest.

Ka kõige selle, oma kauni kodu ja rahuliku elu jätsin ma maha, et sulle - inimlaps - rõõmu valmistada, kuigi see mulle enesele surmaks on. Ning olen seega ainult üks piltlik võrdlus sellest imelapsest - Jõululapsest - kelle sünnipäeva pühitseme.

Jõululaps on igavesest ajast Jumala saladuste keskel viibinud. Ja kõik selle maha jätnud, et meile rõõmu pakkuda, et meid tervitada sealtpoolt kaldalt, kus surma ega kannatusi ei tunta.

Näha Jõululast

Oli hämar talvehommik, kui väike Mall ärkas ja tõusis istuma oma voodis. Tuba oli nii võõras ja imelik. Akna nelinurk oli heledam ja sealt piilus sisse särav täheke. Mallele tundus, et täheke pilgutas talle silma ja ütles: "Mäletad, mida sa pidid tegema täna varahommikul, enne kui tõusevad teised?" Jah, Mallekene mäletas. Küllap see mure teda ärataski nii vara. Aga - tuba oli võõras ses hämaruses!

Seal kuulis Mall teise seina äärest magusat unenohinat. Õigus, seal oli ju vend Rein!’ Küll on hea, et ta seal on! Ja Malleke vudis oma pikas öösärgis üle põranda Reinu juurde.

"Rein, kuule Rein," sosistas Malleke ärevalt. "Tõuse, Rein, tee silmad lahti, ma kardan!" Rein aga nohises edasi magada.

Ta raputas venda õlast ja Rein avas silmad. "Malle, sina! Mis sa siin teed nii vara?" kähistas Rein uniselt.

"Jah vaata, ema tõi küpsiseid, ja pani söögituppa kappi. Ma ikka käisin ja võtsin sealt ükshaaval ja nüüd eile tundsin, et ainult mõni küpsis veel on alles. Nüüd tahtsin panna tagasi, et ema ei näeks."

"Aili-tädi andis mulle eile 2o kopikat ja ma ostsin selle eest." Nüüd oli Mallel juba nutt üsna käes, kui ta katkendlikult edasi rääkis.

"Aga Aili-tädi ütles, et ainult puhas süda näeb Jõululast. Ma pean panema küpsised tagasi!"

Muljutud küpsisekott leitigi ja Mallega koos astus Rein tasa söögituppa. Seal oligi suur toidukapp ja peaaegu tühjakssöödud küpsisekott. Krõbinal kukkusid küpsisesd kotti ja krõpsuga läks Maile süda kergemaks.

"Ole nüüd tasa, isa-ema viimaks kuulevad! Mis 10 kopikat seal veel on?" - nõudis Rein.

"Aga ema saatis mind ükskord poodi ja ma sain 10 kopikat tagasi," seletas Mall nuuksete vahel. "Ema ei küsinud ja mina ei andnud seda raha emale, vaid hoidsin kinda sees. Tahtsin pärast kommi osta. Ükskord kelgutamisega võtsin kindad ära ja pärast seda raha enam ei olnud!"

"Aga ema ei mäletagi ju seda, kui ta pole küsinud," püüdis Rein õekest lohutada.

Malle nutt ehmatas Reinu. Kui õrn on õekese südametunnistus! Aga tema? Kohkudes mõtles Rein, mida tema kõik on teinud ja varjanud ema eest! Ja Mall ütleb, et tema ei näe Jõululast! Aga Rein... kohmetult vaatab Rein nutvat õde ja ta südames on imelik tunne. Kui palju oleks temal tõsiselt andeks paluda nii isalt kui emalt enne jõuluõhtut - muidugi pole need sellised tühjad asjad, nagu Malle mured praegu.

Aita! Kuidas siis? Seal tuleb Reinule meelde, et ema on neil soovitanud iga mure puhul paluda Jeesust, et ta aitaks.

"Palvetame, Malleke" ütleb Rein tõsiselt. "Läheme magamistuppa tagasi ja palvetame."

Ja nad langevad samas põlvedele, Mallekse käharpea ja Reinu uneturris tukk üsna ligistikku Rein ei saa veel sõna suust.

"Kallis Jõululaps, aita mu süda jälle puhtaks! Aita, et ma saaksin 10 kopikat ka emale tagasi anda. Ma nii väga tahaksin sind näha, kallis Jõululaps. Aamen!"

"Aamen," ütleb keegi ukselt ja tuleb laste juurde. See on ema, kes oli kuulnud askeldust ja vaikseid hääli söögitoas.

"Lapsed, ma kuulsin kõik! Jõululaps on kuulnud su palvet, Malleke kallis!" Ja ema võtab väkese Malle sulle. Kõvasti-kõvasti haarab Mall ema kaela ümbert kinni.

"Ema, sa andsid andeks, ma olen nii rõõmus! Nüüd küll ma näen Jõululast! Ah ema, kui hea on olla puhta südamega!"

Rõõmsana poeb Mall teki alla, varsti uinub ta rahulikult magama. Teise seina ääres voodis aga rähkleb Rein veel kaua. Temagi palvetab, aga tunneb sealjuures, et enne kui saab puhta südame õnnistuse, tuleb palju andeks paluda isalt ja emalt.

Küünal kõneleb.

Mul on käes ilus karp, peale on joonistatud küünal ja kirjutatud "Nääriküünlad". Võin olla rahul, kui mul selline karp on kodus, sest siis võin igal ajal võtta sealt küünla, mida saan kasutada oma toa valgustamiseks, kui mul elektrit pole. Kas siin on ikka midagi sees? (raputab) - krõbisevad. On küll küünlad.

Nüüd mul ongi küünilt vaja. Võtame siis siit ühe! Aga oi mis nüüd. Siin karbis polegi ühtegi küünalt, vaid mingid tableti tuubid. Mis nüüd saab? Mul polegi võimalust oma tuba valgustada... Olen kurb ja pettunud. Küünlakarp pettis mind.

Nii on mõnegi inimesega. Pealtnäha ta paistab kena ja hea, usaldusväärne ja armas, aga kui õpime teda tundma, vaatame tema sisemusse, ta südamesse, siis näeme, et tal pole meile midagi pakkuda. Temalt me valgust ei saa, sest ta enese südames on tühjus ja pimedus. Välmus petab! nii võib öelda tema kohta. Aga meie ise? Kas me vahest ei teeskle ja ei näita endid paremana nende inimeste ees, kellele tahame meeldida? Aga oma tavalises olekus pole meil midagi head. Inimene näeb, mis silma ees, aga Jumal näeb, mis südames. Maalitud küünal ei aita meid.

Selles karbis on tõesti küünlad. Nüüd me seda enne ei usu, kui kontrollime kohe. On küll! Ka karp on ilus kirju. Karbitäis valgust!. Kui ma nüüd tule ära kustutan ja seda küünlakarpi kõrgel hoides ütlen: "Muud valgust ei ole tarvis. Sellest karbitäiest saab tuba täiesti valgeks!" siis ütlete teie varsti mulle: "Aga sellest kiidetud valgusest ei näe meie ju midagi;" Küünlad on karbi sees ja ei anna vähematki valgust.

Lapsed, kes kasvavad usklikus kodus, aga ei lase tulla oma südamesse Jeesuse armastust ja valgust, on just selliste karbi sees olevate küünalde sarnased. Ümber on palju tarku inimesi: õpetajad, kelle teadmisi austame. Aga usulistes asjades on targad inimesed sama head kui süütamata tuletikk. Ta ei saa pakkuda midagi, sest ta oma südames on pimedas ja külmas. Kai tahad astuda oma vanemate usuteele, ära siis viida aega kustunud külma tuletiku juures, vaid otsi õiget valgust. Jeesuse juurde on sind valmis juhatama usklik sõber. Puhastamata südamega ei saa aga kellelgi olla nõuks ja abiks, ei saa loota ka oma vanemate usule ja palvetele, vaid tuleb ise teha oma isiklik otsus Jeesuse kasuks. Siis alles saab su elu väärtuslikuks ja kasulikuks, need küünlad valgustavad tuba alles siis, kui me need siit karbist välja võtame ja süütame.

Nii palju on nüüd selge, et küünal peab karbist välja tulema ja teda tuleb süüdata. Millega? Tikuga muidugi. Tikutoos on siin. Võtame tiku ja hoiame küünlatahi juures. Mitte midagi ei sünni. Miks? Tikk ise on pime ja külm. Vaid leegitsen tikk teeb tööd. Näe juba ta süütaski küünla. Selle küünlaga nüüd võime süüdata kõik meie küünlad. Tuba on täis valgust.

Jeesus ütles, mina olen maailma valgus. Tema on see, kes saab süüdata me südant õige tulega, sirutagem nüüd tema poole oma küünlad.

Ma tahaksin seda küünlat süüdata, aga imelik ta ei taha süttida. Miks küll. Tema ots on kaetud ja ei saa tuld võtta. Ma võib proovida nii palju, kui tahan, aga ei saavuta midagi. Mida see õpetab meile.

Koosolekuis võib näha inimesi, kellel on raske istuda ja tähelepanelikult kuulata jutlust. Nad vahivad ringi, sosistavad naabriga, lehitsevad lauluraamatut või kraamivad pool tundi oma kotis - selline olek on kui katte panemine oma küünlale, mida peaks süütama jutlustaja kõne. Selline inimene läheb pimedalt ja külmalt ära, olles koosolekul ainult aega raisanud.

Jõuluöö unenägu

Oli õhtu. Kuusepuu all istus pisike tüdruk ja ootas jõuluvana tulekut. Et kingituste tooja viibis, jäi laps uniseks ja nagu see väikestega tihti juhtub - uinus siinsamas, põrandal magama.

Ta nägi ka unenäo. Selles unenäos ei olnud ta omas kodus, armsa isa, ema ja oma väikese vastsündinud vennakese seltsis, vaid hoopis kurja võõrasema juures ja ta ise oli vaeslaps.

Kord õhtul nagu tänagi, ajas võõrasema ta laande, käskides raiuda maha metsa kõige ilusama kuusepuu ja tuua see koju. Ilma kuuseta ärgu ta tagasi tulgu. Ta laks. Kui jõudes esimese puu alla, kuulis ta puuokstes nagu mingit kahinat ja siis nagu sosistanuks seal keegi: "Hea tüdruk, ära täida võõrasema käsku! Tahan kasvada siin laanesüles ja jääda siia, kuhu mu vanaisa kord kuuseseemne kukutas. Siin on mu kodu." Tüdruk läks edasi, järgmise kauni laanetari juurde. Seal kordus sama lugu. Puu hakkas last anuma: "Hea laps, ära raiu mind maha, ära vii halva võõrasema majasse!" Tüdruk muutus nõutuks, sest nii kordus iga puu all, kuhu ta seisma jäi.

Ilm pimenes. Ehatäht tõusis taevasse. Lapsel hakkas laanes hirm. Ta mõistis, et kuulates puude juttu, jääb täitmata võõrasema käsk. Ta teadis ka seda, et saab selle eest karistada, et ta pannakse kinni külma puukuuri. Ometi tundis ta, et peab toimima nõnda, nagu talt paluvad need kaitsetud puud. Tal hakkas väga külm, kuna jakike oli õhuke ja kindad auklikud ning väga kulunud. Vildid olid ainsad, mis andsid veel jalgadele sooja. Tüdruk tundis hirmu ja kohutavat üksindust. Äkki märkas ta väikest kogukest jääd mõõda lähenemas. See oli pisike jänkupoiss, kes tuli ja ta ette maha kükitas. "Võtan jänku kaenlasse, viin võõrasemale, ehk annab andeks et kuuske ei toonud."

Kuid haarates jänesepoja järele, ei põgenenud see, vaid tõustes anus: "Ära vii mind su kurjale võõrasemale praeks. Kui kuuled mu palvet, aitan Sind."

Ja tüdruk lasi jänese vabaks. Samas märkas ta nutvat rebaseneiut, kes oli uisutades rebaseraudadesse kinni jooksnud "Rebased pole vist head, olevat hirmus kalvalad." arutles tüdruk - "Võiks saada tast toreda sooja mütsikese ja krae oma närusele jakile."

Ometi liigutas teda metslooma hale kiljumine nii et ta ka ise oli peaaegu nutma nakkamas ja pikemalt mõtlemata, vabastas ta rebaseneiu raudadest, kes tast nüüd uiskudel uhkeid kaari tehes eemaldus ja tänuks oma kähara, kuldse sabaga veel lehvitaski. "Jah, aga, mis ootab mind kodus?" ohkas tüdruk ja puhkes nutma. Äkki märkas ta enda ees väikest metskitsetalle, kes temaga rääkima hakates püüdis teda lohutada: "Ära nuta. See, et sa pole täitnud tigeda võõrasema soovi, vaid kuulnud puude ja metsloomade palvet, pole mitte karistuse, vaid on kiidu väärt. Ja tänane õhtu on selline, et võid soovida eneselegi midagi ja see täidetakse.

Tüdruk jäi mõttesse: "Mul ei ole kedagi, kes mind armastaks, või ootaks, olen üksi maailmas. Sellepärast tahaksingi jääda laande, siia, teie juurde."

Vaevalt oli ta seda soovinud, kui tundis, et tal ei olegi enam külm. Ta vaatas imestades enda ümber ja ennäe! - kuusk oli kinkinud talle oma imepaksu, tumerohelise kasuka millel sädeles filigraanne jõululumi.Tüdruk plaksutas rõõmust ja imestusest käsi. Tal oli nüüd soe ja ta ei kartnud enam metsas, kus oli nii palju headust ja sõbralikkust. Metskitsega juttu ajades, lendasid ta juurde tihased. "Tore tüdruk! Tore tüdruk!" vidistasid nad. Igakord kui meil metsas nälg kätte tuli, lendasime inimeste juurde majade lähedusse ja sina paistasid meile tanguraase põllest, kuigi võõrasema seda sugugi ei sallinud. - küllap meie, metsaranvas, seda hinnata oskame, küllap oskame!"

Tüdruk pani linnukeste tänulikkust imeks. Tema meelest oli see nii loomulik, et kärekülma pakasega linnukesi toidetakse, sest lumi katab ju puukoorepraod, kus tõugud ja putukavastsed, mida linnud söövad - peidus on.

Kui tüdruk seal nõnda kitsekese ja tihase-poistega vestles, tuli vahepeal kusagile kadunud jänku tagasi. Tal näis rutt olevat. Ta ütles nõnda: "Hea laps, et sa meid kõiki aidanud oled. Tahame teha ka sinule heateo. Räägi meile kodust, kus sa enne kurja võõrasema juurde sattumist viibisid?" Ja tüdruk jutustas isast, emakesest ja väikesest vastsündinud vennast, kodus, kus valitses alati armastus ja rõõm. Niisiis - tuleb välja, et teame kus on su kodu. Läki siis kähku teele! See on küll kaugel, kuid meie metsloomad aitame sind sinna jõuda, üle mägede, mitmete vete taga on üks maa, kus on alati soe. See on päikesemaa. Kuulsin sealsetelt karjastelt, kes öösi õitses olid, et neile oli jutustatud Sinu vastsündinud vennakesest. Sind oodatakse koju. Suur õnnetunne täitis väikese metsa eksinud tüdruku südant kui ta kuulis sõnumeid ammukaotatud kodust.

Üle lilleliste aasade, läbi orgude viis neid tee, nhüatsintide ja sinilillede maale, sest unenäos on kõik ju nii ilus. Ja siis jõuti sõime juurde, kus ema kätel punkas vastsündinud vaikeveli. Tüdruk ärkas. Ta oli jõudnud koju. Laps oli õnnelik et nägemus kurjast võõrasemast oli siiski vaid unenägu. Ja seda ta jutustab siin oma jõulunukule.

Kuid tüdruk teab, et lugu väikevenna sünnist, pole unenägu, ega muinasjutt vaid täitsa tõsi.

Laevapoisi jõuluõhtu.

Vesta oli hea sadam, mis võis pakkuda laevadele varju tuule ja tormi eest, kuid sissesõit sinna oli saarte ja karide tõttu ohtlik ning ainult üksikud kaptenid võisid ilma lootsi abita sinna sisse sõita. Kapten Brand oli vana vilunud meremees, kes tundis oma /linna/ kodulinna sissesõidu teed, seepärast oli meeskond kindel, et nad täna õhtul, jõuluõhtul sadamesse jõuavad.

Vahtkond vahetus. Tüürimehe vahtkond läks puhkama ja kapteni vahtkond asus tekile, laevapoiss Hans jäi ette valvepunkti. Tema ülesandeks oli teatada kaptenile kõigist signaaltuledest. Ta jäi seisma vahvi juurde, et olla tuulevarjus, sest ilm oli muutunud tormiseks. Taevas oli vahetevahel paksus pilves ning lained kohisesid ähvardavalt. Hansu pilk oli suunatud laeva ette ja ta silmad olid naelutatud suure majaka tuledele, mis paistis kaugele merele. Ta mõtted suundusid kaugele minevikku. Talle meenus, kuidas ta lapsena oli sageli koos isaga käinud seal üleval majaka rõdul. Sealt avanes avar vaade merele ja oli näha palju laevu, mis tulid merelt ja võtsid oma kurssi majaka järgi. Talle meenus üks tormine öö, kui merelt paistsid hädatuled, kuidas siis isa ja sadamekapten põlvitasid ja palusid merehädaliste eest; kuidas nad siis päästepaati asusid ja kuidas nad õnnelikult koos merehädalistega tagasi saabusid ja Jumalat tänasid abi eest.

Äkki märkas Hans, et majaka tuli hakkas pikkamisi tumenema kuni ta paistis nagu läbi paksu udu. Ta hüüdis kaptenile: "Majaka tuli kustub ära!" - "Meeskond tekile!" kõlas kapteni käsklus. Hans käsutas mehed kõik välja ja kapten andis käsu: Kõik purjed peale ühe, maha võtta, ankur korda seada ja päästepaat valmis panna. Kiiresti oli käsk täidetud.

Siis kutsus kapten mehed enda juurde ja ütles: Me saame lumetormi ja te teate, et viibime praegu kõige kardetavamal kohal, kus pole võimalust ei edasi ega tagasi minna sellise tormiga. Peame seisma ja ootama, mis meist saab. Ainus mida teha võime, on Jumalalt kaitset paluda. Kapteni hääl oli tõsine ja mehed paljastasid kohe pead, Lühikese kuid tõsise palve järele suundus igaüks oma kohale.

Lund keerutas tormiga nagu kotist alla. Polnud võimalik midagi eraldada 2 sammu kaugusel. Torm tugevnes. Kuid see ei kestnud kaua, Varsti torm vaibus. Majaka tuli tuli jälle nähtavale ja laev võis jätkata oma teekonda.

Raekoja kell oli 10 õhtul, kui Hans jõudis koduvärava ette. Ta nägi aknast kuidas põlesid küünlad jõulukuusel. Imeline rahu ja tänutunne valdas teda.

Suur oli kogu pere rõõm, kui nad koos põlvitasid ümber särava jõulupuu ja tänasid Jumalat Tema imelise armu eest. Nad ei unustanud ka palumast nende eest, kes pidid oma jõuluõhtu veetma tormisel merel.

Legend kolmest kuldrahast

Oli kord väikene poiss. Ta nimi oli Ben. Ta elas kaua aega tagasi maal, mille nimi on nüüd Palestiina. Ühel päeval juhtus Beni pisikeses kodukülas imelisi asju. Pidulikult ehitud uhketel kaamelitel ratsutas külasse kolm kuningat. Nad otsisid teed Petlemma. Ben jootis nende kaameleid värske veega. Siis jooksis ta ette, et näidata Petlemma viivat teed.

Kui kuningad jätkasid matka, jäi Ben neist maha, kolm säravat ja rasket kuldraha peos. Oi, kui rikas ta nüüd oli! Mida kõike selle eest osta saab! Aga kuningad olid öelnud, et Petlemmas on sündinud Kuningate Kuningas ja Maailma Vabastaja. Bengi võiks teda näha, ta saab viia talle uhke kingitusegi. Kolm kuldraha! Vanaisa oli kord kõnelnud Messiast, keda kõik ootavad. Mõelda vaid, kui Ben oleks üks neist, kes teda näha saab! Ben kõndis aina kiiremini ja kiiremini, lõpuks ta lausa jooksis. Aga äkki ta seisatas. Üks tüdruk istus teeveerel ja nuttis. Tal oli kõht tühi, aga puudus raha, et toitu osta. Ben oli hea poiss. Ta andis tüdrukule ühe oma kuldrahadest. Võid arvata, kuidas see õnnetuke rõõmustas!

Ben jooksis edasi Petlemma poole. Küll vastsündinud Kuningas saab rõõmsaks ka kahest kuldrahast. Kuid — mis nüüd! — Benile tuli vastu vana mees, viletsad räbaldunud sandaalid jalas. Teravad kivid olid lõhkunud ta külmetavad jalad veriseks. Ben ei saanud teisiti, kui sirutas käe ia andis mehele teise kuldraha.

Edasi joostes kuulis ta veel, kuidas vanamees teda õnnistas ja rõõmust hõiskas.

Petlemma linnaväravas jäi Ben seisma. Ta nägi vaest meest, kes müüs oma tütart, sest tal polnud rikkale mehele võla maksmiseks raha. Ben sirutas ebaledes käe ja avas aeglaselt peo. "Võta," ütles ta vaesele mehele, kes maksis kohe võla ja läks, tütar süles, koju.

"Aitäh, aitäh!" hüüdis mees, kuid Ben ei kuulnud seda enam. Ta oli jõudnud lauda juurde, millest tema küla karjased olid rääkinud. Ta ei saanud sisse minna, sest tal polnud mingit kingitust. Ben istus kivile ja hakkas nutma. See oli nii kurb. Kuid nüüd kuuled sa midagi imelist. Just siis, kui Ben nuttis lohutamatult, avanes vaikselt lauda uks ja Ben tundis, et keegi võttis ta käest kinni ja talutas ta sisse. Ja siis — siis juhtus ime. Kui Ben avas silmad, et näha väikest Kuningat, nägi ta sõime serval kolme kuldraha. Jeesus-lapsuke pööras pea ja vaatas Beni poole, otsekui tahtes öelda: "Mida sa annad vähemale õele-vennale, selle annad ühtlasi minule!"

Lootsi hütis.

Liiga agar jaht skäärides ja selle järel tõusnud vastutuul, mis tormiks puhkes takistas meid meie suureks meelehärmiks kavatsuste kohaselt enne jõuluõhtut linna tagasi jõudmast. Arvatavasti oleksime pidanud kogu õhtu väljas avamerel veetma, mis meie viletsa kutteri juures koguni hädaohtlik või sootuks väljakannatamatu oleks olnud, kui poleks seltskonnas olnud keegi, kes oskas oma agaruse ja oma lugude läbi meie halba tuju mingil määral hajutada.

See mees oli välismaalane; ta juhtis talle kuuluvat paati, mis parajasti oli meie sadamas talvitumas. Talle polnud nii oluline kui teistele mandril jõule veeta, sest tal polnud sugulasi, kellel temast oleks olnud puudu jõulupdru ja koogi juures. Peale selle oli ta meist kõigist erinev kõige selle suhtes, mida nimetatakse tuul, külm ja vesi - täiesti karastunud, ja nagu ta seal oma kutteri rooli juures istus, näis et talle ei tule ette võpatudagi, kuigi igas mere voogamises peitus hädaoht hukkuda.

Meie purjetamine polnud põrmugi meeldiv. Risteldes ja pöordmanöövreis läbisime 2 või 3 veerandmiili ilma nimetamisväärselt edasi jõudmata, kuna äge lainetus vahetpidamata purjedele vastu töötas. Lõpuks jätsime igasuguse lootuse jõuda kindlale maale ja otsustasime veeta õhtu Lotsholmil - järsul kuuskedesse kasvanud kaljusaarel keset merd ja otsida peavarju seal asuvas lootsi hütis. Kaugusest nägime aknast paistvat tulukest ja vapper kapten laskis oma kutri hea tuulega sinna joosta.

"Ilma kiitlemata, mu härrad, võib ütelda, et meil on praegu korralik briis!" hüüdis ta ja rüüpas tubli sõõmu külma rootsi punssi. "Ja siiski on mulle kord elus niisugune või veel suurem tuul osaks saanud kui olin vahest 4 või 5 aastat vana ja ihuüksi merel. Ma pole kõnelnud, et minu juures on vastupidi kui teiste inimeste juures: ma tean nimelt paremini, kuhu mind see maailm viib, kui seda, kust ma tulen. Lühidalt, kui ma umbes 5-aastane olin - ja see peaks, nagu mulle on öeldud, umbes 30 aastat tagasi olema, siis olin ma ühel ööl avamerel nagu praegu, ainult selle vahega, et ma siis olin tuulte ja lainete mängukann, kuna praegu mul on kaks rehvimata purje, ja et ma tookord külmast olin kange, kuna praegu on mul soe kuni väikese varbani. Mäletan vaevu selle esimese ekspeditsiooni olukordi: tean vaid, et mind jäeti üksi kaljule metsiku mere keskele, ja et ma neile, kes mind üksi jätsid, tahtsin järele soita. Oli kottpime, nagu praegu, ja kui ma tahtsin aerutada, lõi esimene laine mul aeru käest. Kui kaua ma nii ümber triivisin, ma ei tea, aga kindel on, et ma lõpuks maandusin heade inimeste juures. Nagu härrased näevad, pole mul sugugi parem kui Aadamal: ka mina ei tea, kas mul on vanemad või mitte. Inimesed, kes mu üles korjasid ja ellu äratasid, olid elukutselised salakaubavedajad ja üsna jõukad talunikud. Nende juures kasvasin üles ja jagasin nende tööndust, kuni mul habe hakkas kasva ma. Siis liitusin ma ühe kaubalaevaga ja sain ausaks poisiks - Nii, pootshaagid välja ja tööle! Ma usun, et leiame tee läbi nende kivide siin!"

Kutter jäi lotendavate purjedega seisma etteulatuvaist kaljudest moodustunud lahte. Kõik sirutasid oma kangeid liikmeid, mõni haigutas ja puristas külma ihust välja. Kapten ja kaks jungat jäid veel kutri juurde askeidama, kuna meie teised suundusime vankuvatel sammudel sooja hütti.

Seal valitses jõulumeeleolu. Tohutu kuusepuutuli praksus laias ahjus ja valgustas ruumi, mille laual põles suur küünlajalg koos väiksemate küünaldega. Seinad olid kaetud üleni võrkudega ja teiste kalapüügiriistadega ja nurgas valendasid kitsed ja kitsekesed, kes end sinna olid kokku surunud.

Hüti elanikkond koosnes väga vanast naisest, kes istus laua ääres ja nais oma lauluraamatust ette lugevat keskealisele mehele ja selle naisele ning viiele lapsele, kelledest neli hirmsat kontserti tegid puhudes saviviledest, kuna viies, vanim, ettekannet põriseva puutrompetiga saatis.

Meie sisenedes tõusis isa püsti, kopuras jalaga mõjukalt põrandale, et lärmavaid lapsi korrale kutsuda, noogutas meile sõbralikult ningvabalt. Vanaema pani oma raamatu lauale, võttis prillid ninalt ja vaatles meid teravalt.

"Head inimesed, kust teie tulete?" küsis ta. "Kas teil pole jõuluõhtul kodu ja kollet või on laev ja laadung meres? Lootsi saamiseks pole te aga märku andnud, tõepoolest mitte, seda te pole teinud."

Nende sõnade juures sülitas ta oma jändrikule sõrmele ja kustutas ühe küünla liigsuure leegi, tõusis üles ja valgustas põhjalikult meie nägusid.

"Jajah." jätkas ta, "jänes peab olema olnud võluvalt valge, kui vaevutakse teda taga ajama jõuluõhtuni. Vaadakem nüüd, mis teile kõigile söömiseks ette annab panna. Siin on Jumal tänatud, veel räime ja Anna peam katsuma kitsedest veel midagi välja pigistada. Putru ei hakka küll keegi keset ööd enam keetma,"

Vanake ja mõlemad teised meist tülitatud said oma muredest peagi lahti. Me tõmbasime kasukad seljast, soojendasimeend ja pakkusime tervituseks tassikese punssi võõrustajaile, mida nad meeleldi vastu võtsid. Peagi tundsime end üsna koduselt ja hästi soojas hütis. Vanaema tahtis juba teha ettevalmistusi meie ööasemeiks ja manitses kiirustama kitseiüpsiga, kui juhus tema ettevalmistused katkestas ja järeldused esile kutsus, mida me polnud osanud ette näha.

Kapten, kes oli maha jäänud kutri juurde, oli seal lõpuks kõik korda saanud, purjed rehvinud, paadi kinnitanud, ja oli valmis oma seitse asja hütti kandma ja öö maal veetma. Enne aga, kui ta oma kasti sooja hütti kandis, meenus talle, mis me kõik olime unustanud, nimelt tulistada hädarakett. Ja selle lasu kõmakas katkestaski hütielanike edasise ettevalmistuse ööks. Pauku kuuldes viskas vanaema hanesulepadja, mis tal käes oli, otsustavalt kõrvale.

"Kas te kuulsite," hüüdis ta ärritatud häälega. "Kas te ei kuulnud lasku? Oh halastagu Jumal "Junole", mis Norras ei saanud talvituda, vaid sellisel aastaajal meile madalikule jookseb! Pane paat valmis, poiss, ja hoia kurssi hästi kirdesse, et sul oleks tuult. Küll meie vaatame laste järele, ära muretse nende pärast. Rutta vaid!" Noorematele kõrvadele kui vanakese omad, polnud raske kohe tema eksitust kindlaks teha. See nõndanimetatud poiss tema neljakümne-aastane poeg, katkestas tema manitsused ja ütles pool-ebalevalt, pool kaastundlikult: "Alati kummitab su kõrvades, armas ema. Laskusid kuuled sa vist ka siis, kui kord oled rahusse jõudnud ja kärbes üle su haua ronib. Aga kui ma õigesti arvan oli see jänesehirmuks, mida üks rannale jäänud isandaist on lasknud ja mitte mingi pauk "Junolt"

"Jah-jah", vastas vanake, "ikka tahavad noored olla targemad. Aga ma pole narr ega ka narridest vanematest sündinud... Jumal olgu mulle armuline, aga jõululaupäev, mis teisi rõõmsaks teeb, on mulle leinaõhtu. Ma ei saa midagi selle vastu. Ja mis ma vaene naine peaksingi tegema? Aga istuge ometi tule äärde, head külainimesed, siis jutustan teile, mis nõder naine on teinud ja millise tasu ta selle eest on saanud."

Täitsime vanaema soovi, kuna meie meeskond ja noorperenaine koos õhtusööki meile valmistasid ja meil kaasas olevat külma toitu üles soojendasid.

"Sellest on juba kaua aega tagasi, kui paljud teist, head sobrad, tagasi mõtelda oskavad, nagu ma teie nägudest võin arvata - siis istusin ma taolisel jõuluõhtul kui tänane üksi hütis. Võin küll ütelda üksi, sest minu mõlemad võsukesed, kes mu ümber hullasid, vajasid ise enam abi, kui et nad mind oleks abistanud. Meri oli lahti nagu praegu, aga kui täna ka karstnas vilistab, siis on see vaid nõrk kaja sellest tormist toona. Ma ei oodanud mingit paati tagasi sellel õhtul ja minu mees oli sõpradega linna sõitnud, et jõuluhommikul kirikusse minna ja võib-olla ka õhtu seal väljas vähe lõbusamalt veeta, kui meil siin võimalik oleks olnud. Mul olid siis roosamad palged kui täna ja sealjuures süda rinnus, mis naisele sobib. Nagu ennist, kui sisenesite, istusin ma seal ja lugesin lauluraamatut; lapsed olid just söönud oma õhtusöögi ja mängisid kingitustega, mida nad jõuluks olid saanud. Vanem, kes tookord oli 10-aastane ja on saanud vahepeal küpseks ja targaks, sõidutas puukoorest laeva mööd põrandat; noorem oli saanud paadiks meie kalalaua ja rõõmustas sellest ja samuti ka klaashelmeketist kuldse südamega, mille mu mees mulle oli kinkinud ja mille ma poisile selleks õhtuks kaela olin riputanud. Nii me istusime, kui ma korraga väljast merelt laske kuulsin. Jumal andku mulle andeks, mis ma siis valesti tegin; aga ma uskusin õigesti tegevat. Ma võtsin vanema abiks kaasa, tegin paadi lahti ja purjetasin välja. Noorem saatis meid rannani. Ma käskisin tal koju tagasi minna, aga ta jäi rannale seisma ja nuttes mulle järele karjuma, kuni torm ja mere kohin tema kisa ületas. Kui ma jõudiin pimekarini, nägin ma tuld laevalt, mis pimeduses otse põhja murdlaineisse tüüris, nagu poleks ta varem kunagi meie sadamas olnud.

Ma jõudsin veel õigeaegselt ja lähenedes tuulevaiksest küljest, sain niikaugele, et laev kui lõhi just enne liivakari ja muralaineid pöördus ja nii oli mul, naisel, suur rõõm isand Adolfi laev kindlasse sadamasse juhtida. Ja sellele õhtule võiksin ma rõõmuga tagasi mõtelda kuni elan, kui kodus kõik oleks nii olnud, kui see oleks pidanud olema. Kell oli neli hommikul, kui ma jälle astusin hütti. Ma mõtlesin, et võin nüüd välja puhatam aga see väljapuhkamine sai hullemaks kui eelnev töö. Väike poiss oli kadunud. Kogu öö otsisin ma teda latern käes siin meie kaljudel, ma hüüdsin kõvasti ta nime, kõvemini kui torm ulus, oli aga nagu kaoks mu otsimine hüüdmine mere põhja. Hommikhämaruses avastasin ma seal, kus meie teine paat oli olnud seotud, tühja teiba ja pole sellest peale enam näinud ei paati ega possi. Paat oli kuldaväärt, poiss oli aga mulle kallim kui elu."

Nende sõnade juures jäi vanaema vait ja puhkkes nutma. Kapten oli selle jutustamise ajal sisse tulnud, ometi näis nagu ei pööraks ta erilist tähelepanu jutustusele. Selle asemel uuris ta seinu, lage, koike, mis hütis, eriti vana kalalauda, mia pliidi kohal seinal rippus mille kekkkont juba tugevasti sisselõigetest katki oli, kuid mille kummaski otsas muster siiski üsna hästi oli säilinud.

Kui vana naine oli lõpetanud, tõusis kapten püsti, läks naise juures, rebis kuue ja vesti lahti, tõmbas välja klaashelmekee ja pani selle vana naise sülle. Vanake vaatas seda hetke, tõstis siis pilgu ja vaatas kaptenile imestunult otsa. Siis tõusis ta üles, lõi oma käsivarred tema kaela ümber ja nuuksus sõnagirääkimata. Kui ta selle järel siis oma näo tõstis, säras see rõõmust sügavaima kortsuni. "Ja niisugune sarnasus sinu isaga, nagu seisaks ta elavalt veel mu ees!" ütles ta siis. "Ainult veel suurem kui tema! Jumal hoidku sind, sa vallatu! Kes käskis sind tookord üksi merele tormata? Oli seesugune ilm sinusugusele? Et ma lambapea, sind ka tookord voodiposti külge kinni ei sidunud - siis oleksid sa vähemalt kodus püsinud! Tänu Jumalale! Nüüd võin ma rahus surra ja keegi ei saa küsida mu haual, kuhu ma jätsin oma lapse."

Meie üllatust võib kujutleda. See jõuluõhtu aga, mis ähvardas kujuneda, sai rõõmsamaks kui mõni teine.

Neljas tark

Targad, kes olid näinud tähte ja olid otsustanud tuua vastsündinud kuningale kinke, neid oli alul neli, mitte kolm. Nad olid otsustanud kindlaksmääratud päeval kokku tulla, kuid tulid ainult kolm, kaasa võttes ande: kulda, viirukit ja mürri. Neljas tark ei tulnud ja kui ülejäänud kolm tarka olid teda oodanud tükk aega, otsustasid nad teekonda alustada ilma temata.

Mis oli juhtunud neljanda targaga? Ta ei olnud unustanud kokkuräägitud kohtumist. Ka temal oli valmis and: kolm pärlit, nii ilusad ja suured, et ta pidi ära müüma kõik, mis tal oli et neid osta. Nii oli ta teekonnale kaasa võtnud kolm pärlit, veidi teemoona ja ühe vana heebreakeelse raamatu, mis jutustas Juuda kuningast.

Oma teekonnal kohtamispaika möödus ta majast, kus leidis vaese mehe lamamas raskelt haigena, valudes. Kuna targal oli kaastundlik süda, läks ta sisse haiget vaatama. Ta sai teada, et see vana mees pidi surema, kuna tal ei olnud midagi, millest elada ja tasuda arstile. Targal ei olnud raha, kuid ta ei võinud ju jätta seda vaest meest surema ilma abita. Nii võttis ta ühe oma pärlitest, müüs selle kaupmehele ja saadud raha eest maksis arstile. Ta ostis ravimeid ja toitu haigele, kes varsti hakkas paranema.

Siis jätkas tark oma matka üteldes: "Nüüd on mul vaid kaks pärlit, kuid need tahan kindlasti viia juutide kuningale."

Tark kiirustas edasi kohtuma teistega. Kuid oli juba hilja, teised olid juba ära läinud. "Kahju küll," mõtles tark, "kuid ma võin ka üksinda reisida".

Ehkki teekond oli ohtlik ja raske, jõudis ta siiski, nagu teisedki, Petlemma. Kuid ka siia oli tark hiljaks jäänud, sest linna jõudes nägi ta midagi hirmsat. Toored sõdurid tapsid lapsi. Seal oli üks vaene naine, kes meeleheitlikult kisendas, varjates last, kuid sõdur võttis julmalt mõõga. Tark ruttas talle vastu ja hüüdis:

"Mul ei ole midagi anda," vastas tark, kuid siis meenus talle ta pärl ja kohe sirutas ta pärli sõdurile. Kui see pärlit nägi, lasi ta kohe lapse lahti. Tark oli päästnud lapse elu, kuid nüüd oli tal vaid üks pärl järele jäänud. Selle tahtis ta kindlasti viia juutide kuningale.

Ta hakkas otsima kuningat. Sündmused Petlemmas olid pannud teda mõtlema mõnedele imepärastele kohtadele selles vanas heebreakeelses raamatus. Seal oli jutustatud neist hädaohtudest, ja kannatustest, mida see Juuda kuningas pidi läbi elama. "Kes teab," ütles ta endamisi, "võib-olla võin ma oma pärliga aidata teda välja kimbatusest. Tark reisis edasi Egiptusesse. Ta otsis juutide kuningat, kuid ei leidnud teda.

Kaua aega otsis tark, kannatades häda ja viletsust. Ta oli sageli peaaegu nõrkemas näljast, kuid ikka valvas ta oma pärlit, et aidata sellega Juuda kuningat, keda ta armastas ikka enam ja enam, kuigi ta ei tundnud teda.

Kolmkümmend aastat oli möödunud ja tark oli jäänud vanaks. Ühel päeval tuli tark Jeruusalemma, kus oli suur segadus. Kõik inimesed jooksid ringi ärevate nägudega jutustades ühest mehest, galilealasest, keda nad tahtsid tappa. Nad soovisid, et Rooma maavalitseja laseks ta risti lüüa. Tark ei teadnud, kellest nad rääkisid, kuid meie teame, et see oli Jeesus ja et preestrid õhutasid rahvast teda hukkama.

Tark läks edasi ja kohtas mõnesid toorete nägudega mehi, kes vedasid julmalt kaasa üht vaest noort tüdrukut. Tüdruk nuttis ja äratas sellega targa kaastunde. Tark küsis, mis lahti on.

"See on tüdruk, kelle oleme võtnud vangi sõjas araablaste vastu" seletas üks mees," ja nüüd tahame ta müüa orjaks. Kui sa tahad ta osta, siis ole hea, kuid sa pead hästi maksma," lisas ta naerdes, sest vana targa kulunud kuub andis tunnistust ta vaesusest. Targal tuli pisar silma. Tüdruk nägi seda ja ütles, heites targa jalule:

"Sa oled nii hea. Osta sina mind ja ära lase mind anda mõnele valjule isandale!" Vana tark ei suutnud kauem vastu pidada ja väriseva käega võttis ta välja oma pärli - oma ainsa vara.

"Las käia", ütles kaupmees, kui ta oli vaadanud pärlit ja aru saanud, et see oli palju väärt...

"Ja nüüd oled sa vaba, mu tüdruk", ütles vana tark. Kuid tark oli kulutanud oma viimse vara.

Samal hetkel läks kõik pimedaks, päike peitis end pilve taha ja tihe, raske pimedus laskus kõikjale. Tark ei teadnud, mis oli juhtunud, aga meie teame, et see oli kogu loodu lein Jeesuse surma pärast.

Algas maavärisemine. Majad varisesid kokku ja üks katuselt allakukkuv kivi tabas tarka pähe. Tüdruk, kelle tark oli vabaks ostnud, ruttas juurde, et teda aidata. Kohe nägi ta aga, et tema vabastaja peab surema.

Kuid siis tundus targale nagu kuuleks ta kõva häält, õrn nagu muusika. See hääl sosistas ta kõrva: "Tule siia, mu isa õnnistatu ja päri riik, mis on sulle valmistatud. Sest ma olin näljane ja sa söötsid mind, ma olin haige ja sa tulid mind vaatama, ma olin vangis ja sa vabastasid mu"

Nõrga häälega ütles tark: "Issand, millal olen ma näinud sind näljasena ja olen andnud sulle süüa? Millal olen ma sind näinud haigena, vangis või hädaohus ja olen sind aidanud? Ma olen nii kaua igatsenud teha Sulle midagi head, kuid nüüd pean surema ilma, et oleksin midagi võinud taha Su heaks. "

Mahe hääl vastas: "Mida sa iial oled teinud ühele neist mu vähemaist, seda oled sa mulle teinud."

Siis sai vana tark kõigest aru. Taevane valgus säras ta näol ja ta uinus Jeesuse rahus.

Priidu kuusepuu.

Ja olidki käes aasta kõige lühemad päevad. Päike piilus ainult korraks pilvede vahelt ja kadus jälle kiiresti. Linnas aga oli elav jõulueelne sagimine. Poed olid rahvast täis ja väljakutel käis elav kauplemine kuusepuude juures, milliseid oli seal igas suuruses ja hinnas.

Kuuseturul puude vahel seisis Priit. Temal oli olnud täna lühike koolipäev ja nüüd tõi kodutee teda üle kuuseturu. Siin oli nii tore! Priit vaatles üht väikest puud, mis oli nii ilus oma värskes roheluses ja käharate okstega. Viimne päikesekiir valgustas neid mõlemaid ja tundus, nagu kuuluksid nad kokku - see väike poiss ja puu!

"Kuule, no muidugi sina, kuule," ütles äkki vali hääl ja raske käsi laskus Priidu õlale. Priit ärkas nagu unest ja pööranud ringi nägi oma ees kahte naist. See, kes teda oli hüüdnud, oli paks punase näoga tädi, kuusemüüja. Teine oli noor, kena, ilusasti riides, peenete valgete kinnastega. "Kuule, poiss, sa viid sellele tädile puu koju, sa tead ju küll, kus on Kivi tänav?" ütles müüja ning asetas ühe jõulukuuse Priidu õlale.

"Oh ei, ta on palju suuremaid viinud," ütles müüja, "öelge talle ainult aadress, kui te ise kohe koju ei lähe."

"Kivi tänav 47 43, arst Heller," ütles kuuse ostja. "Aga ole kärmas, et puu sulle kätte ära ei külmu. Näe, siin paberitüki peal on aadress." Kuna Priit ikka veel liikumatult seisis, andis müüja talle väikese müksu ja Priit hakka minema, ühes käes puu, teises sedel aadressiga. Priidul oli küll niisugune tunne, et mingi arusaamatuse tõttu see ülesanne temale oli langenud, aga ega see noor ilus tädi oma valgete kinnastega ka seda puud ei võinud koju kanda. Küllap mõni poiss siin ikkagi pidi aitama ja nüüd sai selleks Priit.

Kui naljakalt kõditasid oksad Priidu kaela, kui tugev oli kuuse lõhn ja kui vaiguseks sai käsi! Mõne aja pärast hakkas puu, kuigi ta ei olnud suur, halastamatult õlale rõhuma. Tuli ta panna teisele õlale, ja selle vahetuse juures libises paberiribake aadressiga ta käest maha, ilma et külmast kohmetunud käsi seda oleks tundnud. Nüüd valutasid juba mõlemad õlad ja Priit kandis puud mõlema käega oma ees. Seal aga põrkas ta ühele paksule onule vastu kõhtu ja see hakkas riidlema?

"Kuule, sa torkad ju inimestel silmad välja, hoia oma puu enda taga, vaat nii," ja lükkas puu Priidule tagant kaenla alla, nii et latv jäi kaugele taha. Vähe aja pärast kuulis Priit tagant hüüdu: "Kuule, väikemees, sa ju pühid tänavat oma kuusega, hoia ta ometi kõrgemal!" Ah see oli üks raske asi! Aga nüüd oli kohe Kiti tänav. Tõsi küll - aadress oli kadunud, aga kõige tähtsam oli meeles; number 42 või 43 ja teine korrus ja arsti korter - see ei tohiks ju olla nii raske leida. Seal oli 42a, aga keegi ei tahtnud kuusest midagi teada. Majas juhatati Priitu majja number 47, sest sinna pidi üks poiss kuuse tooma - ja Priit läks. Ka seal ei võtnud keegi tema puud vastu. Nüüd istus Priit trepile ja hakkas nutma. Sealt leidis teda üks kaastundlik naine ja kui oli kuulnud Priidu häda, ütles: "Kivi tänavas on ainult üks arst, see on arst Weber majas 24, mine aga sinna." Priit oleks küll meelsamini läinud majja nr. 43. sest see tundus talle olevat õige, aga kuna keegi teine seda numbrit ei öelnud, siis läks ta mööda majast nr. 43 24 juurde. Üks tütarlaps avas talle ukse ja ütles, et nad ei oota mingit puud, neil olevat juba kuusk ja palju ilusam kui see siin. Nüüd läks Priidu meel päris kurvaks, suured pisarad veeresid üle põskede ja kui ta jälle oli tänaval, sai talle äkki selgeks, kuhu minna. Koju, ema juurde -see oli kõige õigem! Ruttu, ruttu koju!

Hingetult õhetavate põskedega jõudis ta koju. Kodused imestasid ja küsisid, kust ta selle puu oli saanud. Priit seletas: "See pole minu puu, ma pean selle ühele tädile viima, aga ma ei tea tema nime ega kus ta elab." Siis naersid kõik ja tahtsid sellest asjast lahemalt kuulda. Ka isa tuli ja kuulas Priidu eksirännakute kirjeldust, võttis siis tal käest kinni ja kõik asusid lõunalauda.

Koos arutleti nüüd, kuidas küll jõulupuu tema õigesse kohta viia. Otsustati, et üks suurtest vendadest läheb Priiduga kaasa ja aitab tal puud kanda. Telefoniraamatu abiga tehti kindlaks, et tõesti Kivi tänavas 43, nagu ka Priit nüüd üsna kindlasti arvas mäletavat, elas arst Heller. Küllap see siis ikka oli nende puu.

Vend Otto tuli Priiduga kaasa. Nad läksid kõrvuti ja Otto kandis puud. Äkki pani Otti kuuse Priidu õlale ja ütles: "Sealt eemalt tulevad mõned minu klassi poisid. Nad naeravad mu välja, kui näevad, et ma nagu mõni teener tassin kuuske. Seda natukest maad võid sa ju ka ise kanda seda puud ja vabandada oskad sa ka eks?"

"Küll ma oskan," ütles Priit ja läks üksinda edasi. Nüüd oli ju kõik imelihtne. Ukse kõrval oli kell ja selle juures nimekaart "Heller, arst." See oli ju täpselt nii kui aadressil ja üleval korteriukse kõrval sama nimi. Viimaks ometi oli Priit õige ukse taga.

Otto läks vahepeal oma sõprade juurde, lonkis nendega natuke ringi, et mitte enne Priitu koju jõuda. Kui ta siis lõpuks otsustas koju minna, oli tal ebamugav tunne. Tal oli siiski kahju, et ta väikese venna oli maha jätnud. Kodutänaval tahtis ta vennaga kokku saada, et siis koos koju minna. Ta ootas hulk aega, siis katkes ta kannatus ja ta arvas, et Priit on juba päris kindlasti kodus. Kuid asi ei olnud nii. Kodus küsisid teised kohe, kuidas neil puuga läks. Nüüd ta pidi jutustama, et ta ainult selle maja lähedusse oli läinud ja siis sõpradega seltsinud. Seal helises uksekell - küllap see oligi Priit, niisiis oli asi ju korras. Nad avasid - seal seisis Priit nagu hunnik õnnetust ja kuusk oli tal ikka kaenlas. Nad uskusid vaevalt oma silmi.

"Aga Priit, kas sa siis ikka ei leidnud seda korterit?" hüüdsid nad kui ühest suust. Siis värisevate huultega ja pisaratega võideldes ütles Priit tasa:

"Ma helistasin üheksa korda, aga keegi ei tulnud avama! Kedagi polnud kodus." Nad tundsid nüüd talle südamest kaasa, aga küsisid ka, miks ta teistelt majaelanikelt polnud nõu küsinud või puud sinna jätnud ja palunud edasi anda. Selle peale ta ei olevat tulnud, ütles Priit nuttes.

"Seepärast antakse sellisele väikesele lollikesele suurem vend kaasa, aga kui see ei ole ustav, siis lähebki väikesel kehvasti," ütles ema.

"Nüüd aga teeme sellele asjale lõpu," hüüdis keskmine vend Villi. "Mina lähen nüüd selle puuga Kivi tänavasse ja olge mureta, ma teda tagasi küll ei too!"

Kärmelt haaras ta kuuse, mille välimus ei olnud enam nii ilus, kuna ta oli palju kannatanud, ja hüppas uksest välja.

Kivi tänavas 43 avati kohe esimese helistamise peale uks ja kohe hüüdis tütarlaps, kes oli tulnud ust avama?

"Ema, meie kuusk toodi nüüd ometi!" Ema tuli esikusse ja küsis: "Kuhu sa nii kauaks jäid, väikemees? Aga ei - sa polegi ju see poiss, kes pidi meie puu ära tooma - see siis polegi meie puu."

Villi jutustas eksirännakutest, mida see puu oli läbi teinud mende pere mitmesuguste lastega.

"Kui ta teist korda tuli, siis olime vist uuesti turule läinud, sest me ei uskunud, et seda puud saame. Meil tulevad aga täna külalised ja puud oli tingimata vaja. Mis ma siis nüüd teen selle puuga? Kas teil on juba kuusk ostetud? Ma kingiksin selle meeleldi teile?"

"Noh, tore, võta ta siis kaasa! Ja sellele väikesele vennale, kes on nii palju vaeva pidanud nägema, saadan ma suure tüki jõulukooki. Sa viid selle talle ära, eks."

Villi lubas sedagi teha ja natukese aja pärast jooksis ta rõõmsalt oma puuga kodu poole. Ukse taga helistas ta rõõmsalt ja pikalt. Õed jooksid esikusse, avasid ukse ja jäid ehmunult vaatama õnnetut puud, mis juba nii mitmendat korda tuli neile tagasi.

"Eks ole, ei tehta ega tehta sulle lahti, helista nii palju kui tahad!" ütles Priit.

Aga Villi naeris ainult, tiris lõbusalt koogi taskust välja ja andis selle Priidule.

"Selle saadab sulle arst Helleri abikaasa ja see kuuseke, kas kuuled, ema, on nüüd meie, meile kingitud."

Kõik olid rõõmsad ja ütlesid, et sellist imelikkude seiklustega jõulupuud pole vist küll kellelgi terves linnas.

Jõuluõhtuks ehiti Priidu puu nii kauniks ja säravaks, et lapsed ei saanud silmi ta pealt ära. Kuldsed pähklid ja punapõselised õunad, kirjud küünlad ja ladvas hõbedane pasunaga ingel. Kuuse all aga olid jõulunukud - sõim Jeesuslapsega, Maria ja Joosep, inglid ja karjased ning targad hommikumaalt. See oli imeilus jõuluõhtu, ainult Otto oli vaikne ja nukker.

Isa oli teda nimetanud argpüksiks, sest ta jättis vennakese hätta kartes sõprade naeru. See valutas veel kaua. Priit aga lausa ujus õnnes, sest isa oli talle kinkinud viiuli, mis oli olnud Priidu ammune salajane soov.

"Kas ma tohin kohe proovida?" küsis Priit ja puges oma viiuliga kuuse taha. Sealt hakkaski varsti kostma õrnu hõbedasi helisid ja Priit ei kuulnud ega näinud midagi enam oma ümber. Ta otsis oma viiulil jõululaulu ja proovis seda ikka uuesti ja uuesti.

Raamist välja.

Poiss mõtleb pildile kodus, mida väga armastas ja millel raamituna rippus tema isa pilt, kes oli surnud. Tasa ütles poiss:

See väike poiss sõnastas kõikide inimeste igatsuse. Me igatseme rahu ja julgeolekut, tugevat kätt, mis meid välja tõmbaks meie nõrkusest ja viletsusest, igatseme isa. Me soovime, et Jumal teadmatuse raamatust välja astuks ja meid isiklikult kohtaks. Jeesus on see, kes nägematuse raamidest on välja astunud. Ei ole enam surnud külm maailmakõiksus, pime juhus ja külm saatus, pole tume olematus, vaid isiklik Jumal, kes oli inimene nagu meie. Meil on Poeg, meil on Isa - meil on Igavene kodu.

Väike kuuseke

Väike kuuseke oli kord päris üksi jäänud, kõik suuremad kuused olid pääsenud peredesse jõulukuuskedeks. Väike linnuke, kes oli teel jõule pidama, lendas selle kuusekese juurde.

"Vaata, kõik suuremad on viidud linna. Ma olin liiga väike, ei sobinud ühessegi peresse." Suured pisarad langesid kuusekeselt maa peale.

"Mul on linnas sõber eesel. Ta teab jõulujutukest ja võib tulla siia sulle seda rääkima. Ma kutsun."

"Kuule sina, pisikene, ma räägin sulle jõuludest." hüüdis eesel. "Vaata, sealt kaugelt paistavad linnatuled. Seal pühitsetakse jõule. See on päev, mil Jeesus tuli maailma, küünlad põlevad, lauldakse inglitest."

Hakkas sadama. Suured lumeräitsakad katsid linnu, eesli ja kuusekese. Hommikul ärgates leidsid sõbrad lumeehtes kuusekese. Eesel hakkas kõva häälega laulma, linnuke piiksus ka kaasa. Metsaelanikud kuulsid eesli laulu ja hakkasid kogunema jõulukuusekese ümber. Karud, rebased ja teised metsaelanikud hakkasid ka hüüdma.

Ingel taevas ütles, et seal pisikese kuuse ümber on suur koor. Ta läks sinna ja küsis: "Aga kas te teate, kes on jõulude tähtsaim tegelane?"

Kui kõik teised lõpuks lahkusid, jäi linnuke kuuse juurde ja otsustas seal oodata kevade saabumist.

Seda lugu jutustades võiks võtta kaasa väikse kuuse ja nii luua jõulude ootamise meeleolu.

Su Lingi kingitus

Kaugel Hiinas, kaua aega tagasi, toodi riidepamp ühte lastekodusse. Lastekodu hooldasid mõned misjonärid ja hiinlased, kes uskusid Jeesusesse. Armsad pruunid silmad vaatasid räbalate vahelt. Misjonär silitas nelja-aastase tüdruku sassis Juukseid.

Varsti Su Ling enam ei kartnud. Sõbralike inimeste hoole all sai temast üsna pea armas, hästikasvatatud tütarlaps.

Su Ling kuulas meelsasti, kui misjonärid rääkisid Jumalast ja Jeesusest. Nad rääkisid kohast, mida kutsuti taevaks. Seal elab Jumal.

Su Ling kuulis, et Jumal soovib elada inimestega koos kaunis taevakodus. Tema arvates oli imelik, et Jumal armastab igaühte, kuigi Ta teab, et kõik on pattu teinud. Patt on see, mis on vale. Kuigi Su Ling oli väike, ta teadis, et karistatakse, kui oled teinud midagi valesti.

Ta kuulis, et Jeesus Kristus, Jumala ainusündinud Poeg, on surnud tema pattude eest. Su Ling uskus Jeesusesse ja võttis Tema vastu oma Päästjaks.

See juhtus vaid mõni kuu pärast seda, kui ta oli sattunud lastekodusse. Sellest alates oli ta eriti armsa näoga. Õpetaja ja teised õpilased ütlesid: "Jeesus on pannud Su Lingi näo särama."

Su Ling elas lastekodus kolm õnnelikku aastat. Kolmel Jõulul olid inimesed Hiinast ja kaugemalt saatnud talle ilusaid kingitusi. (Pane Su Lingi pilt.) Nüüd oli tulemas neljas Jõulupüha. Su Ling oli 8—aastane. Soong, üks hiinlasest õpetaja rääkis, et Jõuludel tehakse kingitusi, kuna Jumal on andnud oma parima kingituse - oma Poja, Jeesuse Kristuse, meile Päästjaks. "Jöulu ajal," rääkis ta, "me meenutame päevi, kui Jeesus sündis maa peale. "

Su Lingil oli suurepärane plaan. Nendel jõuludel ta meelsamini tahtis anda kui saada kinke. Kui tore oleks anda kingitusi teistele lastekodu tüdrukutele ja poistele, vanale Changile, väravavalvurile ja õpetajatele, kõigile, kas töötavad. Tal ei olnud mingit võimalust teenida raha, aga oli suur soov kinkida.

Ühel päeval tuli lastekodusse üks võõras, kes rääkis Su Lingile, kuidas ta võiks hankida kinke. Su Ling kuulas iga sõna. Võõras rääkis talle, kuidas tema sai reisi jaoks raha palve vastusena. Ta oli kaotanud oma kohvrid, aga Jumal hoolitses, et ta sai kõik, mida vajas ja veel rohkemgi. Ta ütles: "Kui oled Jeesuse vastu võtnud oma Päästjaks, siis on Jumal sinu Isa. Palu Temalt lihtsalt, mida soovid, uskudes, et Ta annab. Ja sa saad, mida palud."

Ühel päeval, kui Su Ling töötas koos õpetajatega, ta ütles: "Jumal võib teha kõik, eks ole?"

"Muidugi võib." vastas õpetaja Soong. Aga kuuldus ta, nagu ei oleks päris kindel selles.

"Kas Ta võiks teha midagi ka minusugusele väikesele tüdrukule, kui soovin teha head teistele inimestele?"

"See on vast tore." ütles õpetaja. Aga näis et ta mõtles rohkem tööle, kui sellele, mida Su Ling ütles.

"Mis," hüüdis Soong ja pidi oma särgi, mida ta parandas maha pillama. "288 kingitust. Mida sa teed nii paljude kinkidega? See on küll imelik."

"Aga need kingitused ei ole ju minule. Tead ju, et esimestel jõuludel, kui olin siin, sain nii palju riisi kui tahtsin, kompvekke ja kaltsunuku. Viimastei jõuludel sain uue kleidi, kompvekke ja kauni raamatu. Ei tahaks ainult võtta vastu, vaid tahaksin ka anda. Meie külaline sai palju asju väga lihtsalt - ta palus Jumalat. Otsustasin, et nendel Jõuludel palun Jumalat saata mulle 288 kingitust, ühe igale lastekodu lapsele, õpetajatele ja vanale Changile, väravavalvurile"

"Sa tõepoolest palud Jumalalt palju," kahtles Soeng. "Aga Jumal võib anda, eks Ju?" ütles Su Ling kindlalt.

Misjonärid palusid palju Su Lingi eest. Nende usk muutus ikka väiksemaks ja väiksemaks, mida lähemale Jõulud tulid. Aga Su Lingi usk kasvas.

Mida tähendaks 288 kinki Temale, kelle omad on miljonid ja biljonid tähed, päike, kuu ja mägede kõrgused? Su Ling laulis ja naeris, oli rõõmus kui linnuke. Kas lapsed on hämmastunud?

Jõulud olid saabumas. Lapsed lausa pakatasid põnevusest. Aga misjonärid olid õnnetud, kuna nad ei teadnud, mil kombel nad võiksid aidata Jumalat vastata Su Lingi palvetele. Nad kartsid, et Su Ling on jõululaupäeval väga õnnetu. Viimaks saabus laev, milles oli mitu pakki Su Lingile.

Üks kogudus oli lubanud saata talle nuku. "See on kindlasti väga ilus nukk," ütles üks naistest, Maria Hill, kes töötas lastekodus. "Selle koguduse tüdrukud saadavad alati kauneid asju. Aga kardan, et Su Ling ei ole eriti rõõmus nuku üle, ta ootab ju 288 kingitust."

Viimaks oli oodatud päev käes. Alguses oli lastel oma programm. Lõpuks üks õpetajaist rääkis jõulu tõelisest tähendusest. Su Ling kuulas väga tähelepanelikult. Kuigi ta oli seda sageli kuulnud, ta meelsasti kuulas seda uuesti, kuidas Jeesus jättis taeva au, et sündida maa peale väikese beebina. Jeesus tuli, et surra ka Su Lingi eest, tema pattude pärast.

Su Ling kuulas eriti hea meelega jutustust, kui seda loeti Piiblist. Kui põnev oli kuulda, kuidas ingel rääkis Maarjale ja hiljem tema mehele Joosepile lapsest, kes pidi sündima. Ingel ütles ka, mis on tema nimi. (Loe Luuka 2:26-35, Matt. 1:18-21, Luuka 2:1-20)

Aga õpetaja ei rääkinud ainult Jeesusest kui lapsest. Ta rääkis, kuidas Jeesus kasvas suureks ja suri ristil. Jeesus tuli maa peale, et surra meie pattude eest. (Pane rist.)

Piibel ütleb, et patu palk on surm (Room. 3: 23). Palk tähendab tasu ja selline surm tähendab igavest lahutust Jumalast.

Aga Piibel räägib ka, et Jumal saatis oma Poja, Jeesuse Kristuse, surema meie eest.

"Sest nõnda on Jumal maailma armastanud..." (Joh. 3:16) Jeesus ei jäänud hauda. Piibel ütleb, et "Kristus suri meie pattude eest ja teda maeti ja et ta tõusis üles surnuist kolmandal päeval" (1. Kor. 15:3,4).

Kui Jeesus tõusis hauast, Ta läks tagasi taevasse, kus Ta elab ka praegu. Kui me usume Temasse, saame koos Temaga taevas igavesti elada.

Kui õpetaja oli lõpetanud, oli Su Ling õnnelik, sest paljud lapsed võtsid Jeesuse vastu oma südamesse. Tema ise oli parim kingitus, mida keegi kunagi võis saada.

Siis oli kinkide jagamise osa. Ükshaaval andis Maria—tädi igale lapsele kingituse ja Soong jagas kompvekke. Tumedad silmad särasid ja valged hambad välkusid. Pisarad valgusid Maria—tädi silmi, kui ta andis Su Lingile paki.

Su Ling tänas ja vaatas lootusrikkalt pakke, mis olid veel kuuse all. Siis ta avas oma paki ja vaatas, mis seal oli.

"Kui ilus." Ta kummardas pea ja palus: "armas Isa, tänan Sind. Ei osanud ise paluda Sinult sellist kinki, mis meeldib nii lastele kui suurtele. Sina tead, mis on kõige ilusam kingitus. Tänan Sind, Isa. Aamen."

Su Ling tõusis toolilt ja läks Maria—tädi juurde. "Kas mina saan ka nüüd anda oma kingid?"

"Sinu kingid? Mida sa mõtled, Su Ling? Kas karbis, mille ma sulle andsin, ei olnudki nukk?"

"Ei, ei, mul ei olegi nukku tarvis. Mul on juba üks. Aga vaata neid kamme. Neid jätkub igaühele."

Maria. tädi nägi läbi pisarate kauneid kamme, punaseid, kollaseid, rohelisi, siniseid ja roosasid.

Su Ling hakkas jagama ja andis igaühele kammi. Kui rõõmsad kõik olid. Kui vana Chang sai kammi, kammis ta kohe oma juukseid ja tänas mitmete imelike zestidega, mis pani kõik lapsed naerma. Need jõulud olid tõepoolest Su Lingile kõige õnnelikumad jõulud.

Kogu järgmise aasta jooksul, alati, kui riis oli lõppemas ja kõik olid nukrad, ütles keegi: "Tuleta meelde kamme. "See rõõmustas kõiki. Neile meenus, et Jumal vastab palvetele, nagu Ta vastas Su Lingi palvele. Jumal võib saata lastele riisi.

Järgmisel aastal, kui Maria Hill läks oma kodumaale puhkusele, ta sai teada, mis oli tegelikult juhtunud. Kogudus oli saatnud pakke kahte eri linna Hiinas. Ühes pakis oli nukk ja teises kammid. Keegi oli teinud vea aadresside panekul pakkidele. Aga Jumal ei tee vigu. Ta vastas Su Lingi palvetele.

Kui oled võtnud Jeesuse vastu oma Päästjaks, võid paluda Jumalalt, mida vajad. Tema teeb seda, mis on sinule kõige parem.

Kui sa ei ole kunagi palunud Jeesust tulla sinu südamesse, võid seda teha just nüüd, nendel jõuludel. Siis on need sinu elu kõige imelisemad jõulud ja sa oled saanud kõige kaunima jõulukingi, mida iial võid saada — Jeesuse, Jõuluiapse,kes sünnib ka sinu südamesse.

Tänavalaste loodud laul

Johannes Daniel Falk: "Oh sa õnnistav..."

Sündinud 1768.a. Danzigis parukategija pojana, pidi ta 10-aastaselt jätma katki rahvakooli ja hakkama aitama isa selle töökojas, puuderdades raehärrade parukaid. Johannesele, kes meeleldi luges, oli see vastumeelne: miks pidi ta isa olema parukategija, oleks ometi olnud raamatuköitja. Töö muutus poisile vaevaks, poiss kibestus. Ainult mõte emale, keda meeleldi aitas - ja selleski püüdis isa takistada - hoidis teda kodus.

Raehärradele, kes töötoas käisid, ei jäänud poisi andekus tähele panemata. Nad tegid isale ettepaneku lasta poissi õppida. Isale see ei meeldinud, aga pideva rääkimise peale muutus isa järelemõtlikuks. Ühel päeval ilmus Püha Peetri koguduse õpetaja töökotta ja seletas: "Meister, me vajame andekaid mehi jumalariigis, su Johannes on kui loodud Jumala sõna kuulutama. Danzigi raehärrad on nõus teda Püha Peetri kirikukoolis omal kulul koolitama." See ettepanek mõjutas meistrit nii, et ta oma poja laskis minna. Danzigi linnas polnud õnnelikumat poissi, kui Johannes Daniel Falk. Ta õppis nii innukalt, et oli aina kaasõpilasist ees. Pärast kooli edukat lõpetamist saadeti ta Danzigl raehärrade poolt Hallesse Saale ääres sõnadega: "Kuhu Jumal sind iganes juhib, ära iial unusta, et olid vaene poiss. Ja kui kunagi keegi vaene laps su uksele koputab, siis mõtle, et need oleme meie, vanad raehärrad, kes seal koputavad ja ära osuta ust!"

Õpingute vältel kujunes Falk'ist luuletaja. Tal oli edu. Sõbrad aga, kes ta ümber luuletuste tõttu kogunesid, polnud head ja mõjutasid ta kergele eluviisile. Koos sellega kadus ta usk ja südamerahu, kadus ka ind õppida.

Pärast õpinguid suundus ta Weimarisse, kus olid Goethe ja Schiller. Luulemeistrid võtsid ta sõbralikult vastu. Falk aga igatses ikka elumõtte järele. Ta märkas, et seda igatsust ei saa täita inimesed.

Ta pidi aina meenutama oma ema, kes igas eluolukorras oli lohutatud. Ta teadis ka selle põhjust. See oli usk Jeesusesse Kristusesse. Seda usku oli ta isegi kord südames kandnud, kuni sõbrad ta eksitasid. Sellel selguse silmapilgul kummardus ta palvele ja valas oma südame välja Jumala ees ja tõotas tulevikus elada Jeesuse käskude järele.

Ei surmahirmu.

Niisugune küps mees muutus paljukannatanud Weimaris õnnistuseks. Kaotatud Jena lahingu järel hoolitses ta inimeste olukorra parandamise eest. Selle töö üle rõõmustas Weimari herzog ja andis tälle tänulikkusest salanõuniku koha. See ei teinud endist parukategija poega uhkeks, pigem alandlikuks. Eriti palju oli salanõunik koormatud, kui enne Leipzigi lahingut 20 tuhat herzog Ragusa sõdalast marssis läbi Weimari maast - need mehed ei kohkunud mingi mõrva ees. Kõikjal, kus oli häda ja viletsust, seal oli kohal ka "hea nõunik", nagu teda rahvasuu nimetas. Oma laias kuues, ilma relvata, seadis ta end pauke ja hoope kartmata võitlevate poolte vahele. "Kuigi mul on perekond, ei karda ma surma. Kui olen väljas õige asja eest, kuulun Issandale, kas elan või suren."

Vaevalt oli sõda lõppenud, kui tuli maale katk ja tüüfus. Eriti kõvasti puudutas see salanõuniku perekonda. Kuuest lapsest surid lühikese aja sees 4 tüüfusesse.

Kui vanemate süda kord oli eriti raske, koputati uksele. Majaemand poleks tahtnud kellelegi avada, salanõunik läks ise. Väljas seisis väike räbalais poiss. Sel ajal oli palju neid, kelle vanemad olid surnud tüüfusse või sõjas kadunud. Poiss palus lihtsalt, kas ta võiks neile jääda. Salanõunik vaatas küsivalt naisele, see raputas pead. Poisi silmad aga olid nii paluvad ja korraga meenus Falk'ile Danzigi raehärrade sõna ja ka Jeesuse sõna: "Kes ühe niisuguse võtab vastu minu nimel, võtab vastu minu." Kuigi emand Falk ohkas, otsis ta kapist oma laste riided ja mänguasjad.

"Hea nõunik"

Tänavalaste seas läks jutt laiali ja enam ei lakanud koputamine raehärra uksele. Kuni ruumi jätkus, võeti iga laps vastu. Varahommikust hilise õhtuni oli raehärra oma naisega ametis võõraste lastega. Siis haigestus ühel päeval nende tütar Angelika ja suri. Ja viimati nende vanem poeg - andekas üliõpilane ja isa suur lootus - haigestus ja suri.

"Ah Issand", õhkas salanõunik "miks võtad sa minult kõik mu omad lapsed ja võõrad juhid lakkamata mu majja?"

Lutherhof vaestele lastele.

Palvest ammutas Falk jõudu, samuti ta naine. Mitu korda päevas kummardusid nad palvele ja hüüdsid "oma Jumala poole". Lõpuks võisid nad selle armastuse, mis oli kuulunud nende omadele lastele, kinkida võõrastele lastele. Nad asutasid vaestelaste varjupaiga "Lutherhof Weimaris".

Oli jõulueelne aeg aastal 1819. Ema ja isa Falk oleksid meeleldi olnud oma laste haudadel kalmistul neid nutmas, leinamas, meenutamas nendega veedetud kauneid jõulupühi. Aga selleks polnud aega. Jeesus oleks nagu ütelnud: "Nüüd hoolitse nende laste eest, kes on minu poolt saadetud, et neil oleks rõõmus jõuluaeg". Seda isa Falk tegi. Üle pika aja käis ta mõtlikult ringi ja püüdis luuletada. Tema lapsed pidid saama päris oma jõululaulu, rõõmsa jõululaulu. Ja jõuluõhtul laulsid endised tänavalapsed kooris:

"Oh sa õnnistav,
oh sa rõõmustav,
püha kallis jõuluaeg:
Ilm oli hukas.
Kristus on sündinud!
Ristirahvas, ristirahvas
rõõmusta!"

(Erich Schmidt-Schall)

"Entscheidung" 6/2004 S.29.

Tõlge Veronika Arder

Taevaküünlad - südameküünlad

Jõulud olid tulemas. See on lastele alati väga põnev aeg. Emaga küünlaid kuusele seades, küsis äkki Malleke: "Ema, kas inglitel taevas ka küünlaid on?" Ema naeratas ja vastas: "Ma arvan, et on. Taevavõlvil säravad ju tuhanded tähed, kas need polegi inglite küünlad, mis meile paistavad vaid säravate täpikestena,"

Õhtul voodisse minnes mõtles Malleke veel inglitele ja nende küünaldele, kuni uinus.

Keset ööd ärkas ta tundes, et keegi teda öösärgi varrukast sikutab. Silmi avades nägi ta voodi kõrval väikest armsat inglikest. Ingel oli umbes sama pikk kui Malleke.

"Kas sa tahaksid tulla minuga kaasa vaatama inglite küünlaid?" küsis väike ingel.

"Oi see oleks nii tore!" hüüdis Malleke. "Aga ma ei pääse ju sinna üles, kus inglid elavad, mul pole tiibu."

Malleke ulatas inglile käe ja tundis, kuidas ta hakkas koos ingliga tõusma ikka kõrgemale ja kõrgemale. Juba olid nad majade katuste kohal ja ikka ülespoole, pilvedest läbi viis teekond. Paistis särav täiskuu, ka sellest kihutasid nad mööda.

See, mida ta nägi, oli väga üllatav. Kõikjal oli näha küünlaid. Küll oli neid suuri ja väikesi, lühemaid ja pikemaid, kõveraid ja sirgeid, igat sorti ja igasugust värvi. Aga kõige huvitavam oli see, et osa küünlaid põlesid, osa olid kustunud, osa just kustusid ja osa hakkasid uuesti põlema.

"Mis, kuidas teil on nii palju küünlaid ja kõik on nii erisugused?" suutis Malleke lõpuks küsida.

"Vaata, "ütles ingel, "iga inimese jaoks, kes praegu maa peal elab, on siin üks küünal."

"Need kõige pikemad küünlad on laste küünlad," seletas ingel. "Neil on alles terve elu ees. Need keskmised kuuluvad suureks kasvanud inimestele, kes on osa oma elust juba ära elanud. Aga need kõige lühemad küünlad on nende küünlad, kelle elu maa peal varsti lõpeb."

"Aga miks osa küünaldest põleb ja osa on kustunud?" jätkas Malleke oma pärimist.

"Seda võin ma sulle varsti näidata," vastas ingel. "Vali välja, milliste küünalde inimesi sa näha tahaksid ja meil on siin selline pikksilm, millega näed kohe neid inimesi all maa peal."

Malleke kõndis veidi aega ringi kõigi nende küünalde vahel ja lõpuks leidis suure hulga hästi heleda leegiga põlevaid küünlaid.

"Neid inimesi tahaksin näha!" Ingel ulatas Mallele pikksilma ja väheke sellega kohanedes suunas ta pilgu alla maa peale.

Korraga oli ta Aafrikas, kus ta nägi palju tumedanahalisi inimesi. Nad elasid palmide all. Ei olnud neil jõulupuud ega küünlaid, ka ei jaganud nad kingitusi. Kuid kõik olid väga rõõmsate ja lahkete nägudega. Oli näha, et nad hoidsid väga kokku. Kedagi ei jäetud kunagi üksi. Kui keegi oli haige või nõrk, hoolitseti selle eest eriti hästi. Sageli polnud neil piisavalt süüa ja ammugi mitte selliseid maiusroogi, kui meie oleme harjunud, kuid kõik, mis neil oli, jagati võrdselt, nii et kõigile jätkus. Ja mitte keegi ei öelnud kunagi kellelegi halvasti ega pahandanud, et teine sai rohkem. Oli näha, et neil oli hea ja tore koos olla ja kõik olid õnnelikud. Mallegi näole tuli naeratus, kui ta ulatas inglile pikksilma tagasi:

Siis köitis Malle tähelepanu väga suur hulk kustunud küünlaid, millede hulgas põles vaid mõni üksik küünal. Ingel ulatas talle jälle pikksilma. Nüüd nägi Malle ühte maad, kus elasid kahest eri rahvusest inimesed. Ja kogu aeg nad ainult riidlesid. Ühed ütlesid: "See maa kuulub meile ja teil ei ole õigust siin elada, minge ära." Teised jälle väitsid, et juba nende esiisad olid elanud sellel maal ja nendel on samasuur õigus seal elada, tehtagu aga neile ruumi.

Ainult mõni üksik ütles, et ruumi on tegelikult kõigile, kui osatakse rahus ja leplikult elada. Aga nende hääl ei kostnud kuhugi. Ometi olid nemad just need üksikud väikesed küünlad, mis inglite juures põlesid. Siis nägi Malleke, kuidas üks mees haaras püssi ja sihtis... Malleke viskas ruttu pikksilma inglile tagasi ja ütles:

"Ei, ei, ma ei taha seda näha, see on liiga jube! Miks nad küll üksteist nõnda vihkavad.?" Ingel püüdis pikksilma kinni ja lisas: "See on selle maa tänapäev, kus Jeesus kunagi elas. Ja selliseid riidlevaid maid on veelgi."

Malleke küsis inglilt: "Kas ma saaks näha ka seda, mis minu oma kodumaal toimub?"

Ingel viis ta küünalde vahelt läbi ja varsti nägi Malleke küünalde kogu, mis tuletas meelde Eestimaa kaarti. "Otsi siit välja, milliseid küünlaid sa näha tahad!"

Malleke leidis ühe hulga pikki rõõmsavärvilisi küünlaid, mis kõik lõbusasti põlesid, ainult üks oli kustunud. Ja kui Malleke vaatama hakkas, just siis kustus veel üks.

Pikksilma abil nägi Malleke gruppi lapsi, kes hoolega jõuludeks valmistusid. Nad harjutasid laule ja salmikesi ja tegid koos jõulukaarte. Ainult üks poiss oli väga kiusakas, ta segas teisi kogu aeg, laulis meelega valesti, tiris tüdrukuid juustest ja tegi muud pahandust. Tema küünal see oligi, mis ei põlenud. Alul ei teinud teised lapsed temast palju väljagi, aga lõpuks katkes ühel tüdrukul kannatus ja ta käratas poisile: "Sa oled vana loll" Sel hetkel kustus ka selle tüdrukukese küünal.

Natuke eemal nägi Malle ilusat roosakat küünalt, mis põles väga kauni ja tasase leegiga ja selle kõrval oli päris lühike küünal, mis aga ka põles. Kui ta pikksilma alla suunas, nägi ta ühte tüdrukut istumas oma vanaema voodi juures. Vanaema oli juba väga vana ja ei suutnud enam palju voodist tõusta. Ka ei näinud ta enam hästi. Tüdrukuke aga luges vanaemale Piiblist jõululugu ja laulis talle jõululaule. Kui vanaemal midagi vaja oli, siis tüdrukuke aitas teda kõigiti. Vanaema aga naeratas armsalt oma lapselapsele ja tegi talle väriseva käega pai. Nad olid mõlemad õnnelikud. Nad armastasid üksteist.

Korraga köitsid Malle tähelepanu kaks pikka küünalt, mis olid kõrvuti ja vaheldumisi süttisid ja kustusid. Kui Malle suunas pikksilma sinna, siis ta nägi peret, kus elasid kaksikud vend ja õde. Küll nad aga riidlesid:

Ja nii jätkus ja jätkus nende vaidlemine. Muidugi ei saanudki nende küünlad selliselt põleda. Siis tuli ema tuppa ja ütles:

"Lapsed. lapsed, miks te kogu aeg peate vaidlema ja riidlema. Meie naabripere isa on töötu ja ma kardan, et nende pere ei saa enne jõule endale üldse komme ega maiustusi lubada. Teil ei ole millestki puudu ja pealegi, küll on tore, et teid on kaks ja te ei pruugi tunda üksindust. Miks te peate kogu aeg riidlema!"

Vennal-õel hakkas häbi. Õde langetas pea ja siis astus sammukese venna poole ning ütles:

"Anna andeks, lõpetame tõesti selle vaidlemise. Ma annan sulle hoopis poole oma õunast, tean, et see sulle maitseb." Vend vastas:

"Anna mulle ka andeks, ma annan sulle sinu lemmikkommi, mille leidsin sussi seest. Katsume tõesti olla ilma vaidlemata."

Ja nende küünladki süttisid uuesti põlema. Siis jooksid nad koos ema juurde:

"Ema, äkki me leiaks homseks meie naabrilastele ka kommi ja õuna. Me võime ühe päeva üldse ilma maiustusteta olla." Ema vastas, et see on parim ettepanek ja ta korraldab selle, nii et homme on ka naabri lastel midagi sussi sees. Ja veel heledama säraga hakkasid nende küünlad põlema.

********

Malleke ärkas hommikul oma voodis. Küll oli tal palju mõelda sellele, mida ta öösel oli näinud.

Ka sinul, väike sõber, on siinkohal mõtlemist, et sinu küünal inglite juures ikka võiks põleda! Jõululaps Jeesus on see, kes võib aidata ja süüdata ka kustunud küünlad.

Märkus: iga jutustaja võib lõpuossa lisada uusi situatsioone vastavalt tema kuulajate elule, nii et jutustus muutuks isiklikuks.

Tuul puhus aganad jõuluöösse.

"Kahju, et Jeesuslaps pidi sündima nii viletsas sõimes," arutles lapseaju. "oleksin võinud anda talle oma voodi. Hea oleks küll kordki temaga mängida. Usun, ta ei vannu nii kui teised külapoisid."

Jälle jõuluõhtu. Aastad on teinud poisist mehe. Elu võttis teda oma soosikuks ajal, kui teisi kibedasti karistas; kuid igatsus millegi parema järele oli..,.,

"Ära ole narr," rääkis tas keegi, kui ta sammus lumisel teel. "Jumal on ainult vanadele naistele, terve mõistusega inimese ellu ta üldse ei mahu."

"Kas sa ei mäleta oma töökaaslast," vastas teine hääl. "Ta ju aastate viisi jutustas sulle oma eluga Jumalast, olles alati elurõõmus, kuigi ta nägu oli varem morn. Või vaata enesegi kergemeelset õde; ta on ju nüüd palju tasakaalukam.”

Eks näita praegu inimkond üksteisele tigedalt hambaid parema maalapi pärast maakeral.

Kui neil oleks usk, siis see lihviks kivide konarused nii, et ühiskonda - suurde kasti - mahuks neid enam üksteise kõrvale.

Selle massi hulgas on inimesi, kes enne oma vihamehi needsid; nüüd aga nende eest paluvad ja õnnistavad. Või jälgi nende elu, kes on pärlid teaduseilmas. Just sellepärast nad andsid meile nii palju väärtuslikku, et nad töötasid Jumalaga."

"Jah - aga palju on siis vahet idioodi ja geeniuse vahel?" küsis esimene. "Ja on sul fakti, mis näitavad usu võimsust?"

"Öeldakse, et vahet on ainult üks samm," oli vastus, "kuid kasulikum kindlasti on ühiskonnale idioot-geenius Jumalaga kui keskpärane ateist, oma alaliste targutustega ja vassingutega? Ja usu jõud? Vaata neid, kelle eluvanker jooksis tänavaporri, või neid, kes viimase annavad uimastusvahendi eest, või näe ennast, kes sa upud majanduslikku küllusesse ja seltskondlikku tunnustusse, kuid ometi puudub sul kõik.

On mingi inimlik jõud, mis toob tagasi elule ja enesele need viletsad või annab sulle rahu? On sul see vahend ja ma vaikin?

"Ei - seda suudab vaid usk Jumalasse. Vaata kord lahtisi silmi enesed ümber ja sa näed, et elu kisendab Jumala järele.

"Hea, et oled preagu tugev, kuid kes kindlustab, et see veel homme on nii. Hea, et sul ülesandeks anda järgmisele põlvele paremaid eluvõimalusi, kuid miks tahad sa neid samasse mõttetusse jätta, kuis sa ise praegu oled. Ja kui siiski on - ja kindlasti on - igavikuvärav. Julged sa sellest üksi läbi minna?.,."

"Kui Kristuse ristisurm lunastas kõiki", rääkis esimene "ja kui ta alati abivalmis on, miks peab siis aastate Jooksul teda asjatult hüüdma?"

"Sa oled haige oma vananenud arvamuste tõvevoodil ja koos selle koluga jooksed Kristuse eest. Ta tahab sind arstida. Helista - palu. Ta pole kedagi aitamata jätnud. Astu kord üle oma südame Jumala südame juurde...

Sa ehk kardad ta teravat nuga, kuid tea, et ta võib sind opereerida ka narkoosi all. Kardad et ta võtab sult palju. Ei - ta tahab ainult su kivinenud arvamuste määrdunud ja auklikku kuube. Tagasi saad terve ja puhta, millega kartmatult võid minna läbi igavikuvärava tõelisse, igavesse ellu... Milleks sa hoiad aastate viisi kramplikult peotäit kergeid ateismi aganaid, kui Kristusel on küllalt kuldseid nisu-tõeteri."

Lumi rudiseb palvetaja põlvede all..."Kristus, kui sa tõesti kord sündisid, kui sa mulle - suurimale Saulusele andestada võid - siis... siis vabasta mind...!" ...

Oli lahti unustanud käe ja tuul puhus aganad jõuluöösse... Nende asemel sätendas nüüd kuldseid nisuteri; tundis, et oli täidetud nendega.

Nüüd aastate järel oli täitunud ammune igatsus jõuluajast - anda Jeesus-lapsele säng - oma süda. Nüüd võis minna mängeldes läbi elu, kuid teadis, et ta oli parim kui kõik teised külalapsed - inimesed......

Tuuli ja haldjad

Talvine päike hakkas vajuma silmapiirile. Puude varjud muutusid ikka pikemaks ja pikemaks Punane viirg taevavõlvil muutus ikka tumedamaks ja säravamaks. Oli jõuluõhtu, või õigemini pidi jõuluõhtu algama nii umbes poole tunni pärast, siis, kui päike on loojunud. Aga õieti ei saanud väljas olles jõulutunnet tekkidagi, sest ilm oli soe ja mahe tuul laulis puulatvades oma unistavat laulu. Tuuli seisis metsaserval allika ääres, mida inimesed nimetasid "soovide allikaks". Tuuli seisis seal ja mõtles, mida tema küll sooviks, kui talle see võimalus antaks? Ta kindlasti sooviks saada ilusaks, rikkaks ja heaks, oh -nii väga heaks: Väikesed kodus siis armastaksid teda, ei hakkaks talle vastu...Oh ja - kui tore siis kõik oleks! Vahepeal laskus päike juba üsna madalale, aga oma unistustes oli Tuuli unustanud, et ema ootas teda.

Äkki Tuuli ehmus. Ta kõrvu kostis nõrk heli, nagu oleks üsna ta jalgade juures keegi ohanud. Tuuli vaatas sinna, kuid ei näinud midagi. Kiiresti ta täitis oma veenõu ja tahtis hakata koju minema. Aga jällegi kostis sama hääl just tema jalgade juurest. Tuuli peatus.

Kostus kolmas ohe ja siis nägi Tuuli oma kõrval mätta otsas tillukest mehikest rohelise kuuega. Ta hoidis käes pika sulega kübarat. Kaks suurt pisarat veeresid alla ta põskedelt ja ta vaatas Tuulile silma nii teravalt ja kurvalt, et Tuuli muutus üsna ehmunuks ja segaseks.

"Pole siin midagi naljakat", ütles väike mehike häälega, mis kõlas nagu rohusirtsu siristamine. "Mis naljakat siin on? Ära tarvita selliseid sõnu. Tuuli, need haavavad mu tundeid".

"Sa tead siis isegi mu nime?" hüüdis Tuuli imestunult. "See on alles imelik! Aga mis siis viga on? miks sa nutad väike mees?"

"Ma pole väike mees. Ma olen haldjas. Ja ma arvan, et sinagi nutaksid, kui oleksid kutsutud teeõhtule nagu mina ja peaksid olema kinni naelutatud siin ega saaks ennast üldsegi liigutada! "Väike mees keeras ennast veidi ja Tuuli nägi, et terve oks oli tunginud tal läbi kuue ja hoidis teda kinni.

"Aga ole ettevaatlik, väga ettevaatlik," palus mehike. "See on mu kõige uuem ülikond ja ma pean sellega veel käima terve aasta!"

Tuuli murdis oksa pooleks ja ettevaatlikult tõmbas selle välja. Haldjas oli ülimalt õnnelik.

"Sa oled hea laps! Ühel päeval tahan ma ka sinule tasuda heategu," hüüdis ta.

"Sa ei võinud mind näha seepärast, et mul oli müts peas," hüüdis haldjas. Ta pani mütsi pähe ja oh - polnud teda enam näha! Tuuli kuulis ainult vallatut naeru.

"Oh imet," hüüdis Tuuli. "Kui imelik! Küll oleks tore, kui mina ka saaksin nii teha! Teised lapsed siis ei näeks mind. Ma võiksin kõiki kuulata, mis nad räägivad. See alles oleks tore! Kas haldjad võivad oma mütse teistele ka laenata? Laena õige mulle oma müts! Tore oleks olla nähtamatu!"

"Ohhoo," hüüdis haldjas, saades äkki jälle nähtavaks. "Laenata sulle oma mütsi! See on ju nii tilluke, et mahub sulle ainult ühe kõrva peale. Ja kas olla nähtamatu ongi nii tore -see oleneb mitmesugustest asjaoludest. Meie ei saa oma mütse teile anda. Ainus võimalus inimeste jaoks on korjata sõnajala seemneid ja panna neid kinga sisse. Siis muutub inimene nähtamatuks."

"Muidugi sa ei ole, küll meie, haldjad, selle eest juba hoolt kanname! Ükski inimene ei või leida sõnajala seemneid. Sina aga olid minu vastu nii hea, seepärast ma annan sulle neid. Siis sa võid proovida, kui tore on olla nähtamatu", ütles haldjas.

"Oh sind küll! Kas sa arvad, et ma kannan neid niisama taskus? Koguni mitte: Mine koju, ära kellelegi midagi ütle, aga jäta oma magamistoa aken ööseks lahti ja siis sa näed, mida sa näed."

Seda öeldes haldjas lõi endale mütsi pihta ja kadunud ta oligi. Tuuli ootas veel silmapilgu lootes, et ehk haldjas tuleb tagasi, võttis siis oma veenõu ja tõttas koju. Metsa all hämardus juba, kuid äsjane elamus oli olnud nii kummaline, et Tuulil ei tulnud meeldegi karta.

"Küll sa jäid ikka kauaks, ütles ema. Tuuli tegi mossis näo, nagu alati siis, kui talle midagi ebameeldivat öeldi. Õed ja vennad pärisid kisades, kus Tuuli oli olnud nii kaua. Tuuli vastas neile mornilt ja vastumeelselt. Nii muutusid väiksemad ka halvatujulisteks ja läksid ära kööki, et seal omaette mängida.

"Palun tülle. Äägi uttu," ütles pisike õeke Mari. Ta ronis Tuuli põlvedele ja pani käekesed talle kaela ümber. Aga Tuuli peas olid ainult haldjamõtted, tal ei olnud aega väikese jaoks. "Ah küll ema räägib," vastas ta.

"Ema teedab", ütles Mari. Tuuli ei pannud seda tähele ja väike õde tatsutas kurvalt minema.

Lõpuks ometi tuli magamaminemise aeg. Tuuli avas õhuakna ja lebas tükk aega oodates ja vaadates. Lõpuks ta uinus. Äkki ta ärkas ja tõusis voodis istukile. Ja mõtle - vooditeki peal seisis talle tuttav haldjas, tema taga veel terve rida samasuguseid.

Kõik kandsid rohelisi ülikondi ja peas täpilist mütsikest. Ikka tuli veel neid aknast sisse ja väljas oli näha neid alla libisemas mööda kuukiiri. Kõigil olid mütsid peas, aga Tuuli nägi neid selgesti. See üllatas teda ja ta ütles omaette: "See on küll ikka imelik."

"Sa arvad meie mütse," ütles tuttav haldjas. "Jah sa näed meid täna, kuigi kanname nähtamatukstegevaid mütse. Aga see on nõnda ainult täna jõuluööl. Tahad sa ikka tõesti muutuda nähtamatuks?" "Oo ja, kindlasti tahan!"

"Hästi olgu siis nii." Kaks haldjat tõid Tuuli ette imeliku kujuga karbikese. Haldjas võttis sealt seest peoga midagi ja pani Tuuli kingade sisse, mis olid voodi ees.

"Nüüd sa said oma tahtmist," ütles haldjas. "Sa võid nüüd käia, tulla ja minna, kuhu tahad, ja keegi ei näe sind. Päikeseloojangul kaob seemnete mõju. Kui tahad, et see asi rutem lõpeks, siis raputa seemned kingadest välja ja sa oled nagu ennegi." "Seda ma küll ei tee," vaidles Tuuli. "Nägemiseni!" hüüdis haldjas ja naeris veidi pilkavalt.

"Nägemiseni, ja tänan väga," vastas Tuuli. Haldjad sosistasid midagi omavahel ja juba nad tõusidki lendu ja kadusid Tuuli silmist. Tuuli sulges akna, läks voodisse tagasi ja keset kõige erutavamaid mõtteid uinus magama.

Ta ärkas hommikul imeliku kahtleva tundega. Kas ta oli und näinud, või oli kõik tõesti nii sündinud? Ta pani selga oma kõige ilusama kleidi, sest oli ju jõululaupäev ja ema ehk võtab teda kaasa jumalateenistusele, mis jõululaupäeval oli ikka nii kaunis. Tuuli, põimis oma pikad patsid ilusasti kinni, sidus kingapaelad kõvasti et seemned välja ei kukuks ja jooksis alla. Ema liigutas putru tulel. Tuuli läks üsna ema juurde, ema aga ei pöördunud ta poole.

"Lapsed on täna kõik nii hilised", ütles lõpuks ema. Ta läks trepi juurde ja hüüdis: "Mart, Mari, Peeter, Ganne; Hommikusöök on valmis, lapsed!

"Ka Tuuli - aga kus siis on Tuuli? Selleks ajaks oli tema ju alati ammu juba all!"

"Tuulit ei ole 'üleval, tema toa uks on lahti, aga teda ei ole toas," hüüdis Sanne ülevalt.

"See on küll imelik," ütles ema "Ma ei ole näinud Tuulit välja minemas: "Ema läks välisuksele ja hüüdis: "Tuuli! Tuuli! "minnes ise Tuulist mööda peaaegu teda riivates ja vaadates tema otsa silmadega, mis teda ei näinud. Tuuli, pooleldi ehmunud, pooleldi lõbustatud, kihistas oma ette tasakesi. Ta siis tõepoolest oli ikka nähtamatu! Tuulil oli väga imelik olla.

Lapsed istusid hommikueinele. Väike Mari luges söögipalve. Ema jagas lastele putru ja andis igaühele lusika. Silmades oli aga emal kuidagi abitu, ehmunud pilk.

"Kuhu võib Tuuli küll läinud olla?" lausus ema vaikselt ja kuidagi abitult. Tuuli tundis südametunnistusepiina. Ta ei olnud arvanud, et see asi nii kulgeb. Tuuli oli juba praegu valmis seemneid kingast välja raputama ja seletust andma, sest ema murelik olemine rikkus Tuuli kogu selle lõbu, mida ta arvas saavat. Seal aga kuulis ta, kuidas Peeter sosistas Mardile: võibolla hunt sõi Tuuli ära, nagu punamütsikese jutus oli. Mart vastas: "Kui nii, siis ma küsin emalt Tuuli toa endale."

Vaene Tuuli! Ta põsed hakkasid õhetama ja pisarad tulid silma. Kas siis poisid ei armastanud teda mitte raasugi? Nii külmalt nad võisid rääkida temast! Siis ta vihastus ja oleks heameelega andnud Mardile ühe müksu, aga - ta pidi ju jääma nähtamatuks! "Missugused koledad vennad mul on," ta mõtles.

Hommik möödus. Tavaliselt oli neil kombeks jõuluhommikul vahetada väikesi omatehtud kingitusi, aga täna ei tulnud see emale meelegi. Kõik ta mõtted olid kadunud Tuuli juures. Korduvalt astus ta uksele, pani käe silmade varjuks vaatas ja ootas. Sel ajal teised lapsed mängisid lõbusalt. Neil ei olnud Tuulit vaja. Ainult väike Mari ütles vahetevahel "Tuuli läks äla, pole Tuulit." "Ja mis siis, kui läks?" ütles Mart, vaadates üles oma punumistöölt. "Meil on palju parem ilma Tuulita. "Tema alati ainult riidleb meiega ja segab mängu. Päris tore et oleme temast lahti. Minul küll temast kahju ei ole, "Palju parem on ilma temata."

"Parem on meil küll ilma temata, aga mulle meeldiks, kui tal seal, kus ta on, oleks hea olla, lausus Sanne.

"Ah hakkame parem mängima!" Veel kunagi omas elus ei olnud Tuuli end tundnud nii õnnetuna kui nüüd, seistes seal nähtamatuna ja kuuldes õdesid - vendi rääkimas temast niiviisi. Ta ei olnud ju otse tahtnud nendega olla kuri, aga kuna ta oli ägeda loomuga, sealjuures aga meeleldi tahtis istuda vaikselt unistades, siis ei sallinud ta, et väiksemad teda segasid oma igasuguste soovidega ja juttudega. Ta arvas, et perekonnas ju ikka kõik armastavad üksteist, õieti küll polnud ta selle üle kunagi järele mõelnudki. Koduelu oli just sellisena endastmõistetav ja loomulik. Esmakordselt nägi Tuuli nüüd ennast sellisena, nagu teda nägid tema vennad. See oli inetu pilt ja Tuuli läks tasakesi välja. Aianurgas ta leidis vaikse koha, kus nuuksus välja oma südamevalu. Seal kuulis Tuuli ka, kuidas vaikne südamehääl hakkas temaga rääkima. "Väike Mari tundis minust puudust. Aga oh, alles eile õhtul ma lükkasin ta ära, kui ta ronis mulle sülle ja tahtis juttu. Ka Sanne soovis, et mul seal kus olen, oleks hea olla. Ometi ma tutistasin Sannet alles eelmisel reedel. Oh ja poleks ma visanud Mardi palli ahju sel päeval, kui sain ta peale vihaseks! Ta ütles nii hoolimatuid sõnu minu kohta, aga ega ma pole temaga ka kunagi kena olnud. Ja ükskord ma ütlesin Peetrile, et talle oleks parem, kui karu ta ära sööks. See tuli sellepärast, et ta tegi katki mu ilusa tassi. Oh aeg, oh aeg! Kui halb olen ma olnud kõigi nende vastu!"

"Aga sa võiksid ju olla parem ja kenam, kui sa ainult püüaksid?" rääkis südamehääl. Ma mõtlen, et sa võiksid küll!"

Tuuli pigistas käed tugevasti kokku ja ütles valju häälega: "Ma võiksin küll. Jah, ja ma tahan seda teha!"

Nüüd oli Tuuli esimeseks tööks lahti saada neist sõnajalaseemnetest. Need ei meeldinud talle üldse enam. Ta tegi lahti kingapaelad ja raputas oma kingi kõvasti. Seemnekesed kukkusid välja ning justkui sulasid ära õhku, kadudes silmapilkselt. Tuuli kuulis oma lähedal tasast kahjurõõmsat naeru ja nägi ka üht rohelist kuube vilksatama langenud okste vahel. Aga Tuulil oli juba küllalt haldjatest: Ta sidus ruttu kinga-paelad kinni ja hakkas kiiresti jooksma koju poole.

"Kus sa ometi olid kogu päeva. Tuuli?" hõiskasid lapsed, kui nägid Tuulit väravast sisse tormavat hingeldades ja õhetavana. Aga Tuuli ei suutnud midagi öelda neile. Ta läks vaikselt ema juurde, kes seisis eeskojas, viskas end ema kätte vahele ja hakkas meeleheitlikult nutma. "Lapsuke, mis sul viga on? Kust sa tuled?" küsis ema kohkunult. Ta haaras Tuuli sülle ja läks temaga kööki. Teised lapsed järgnesid neile sosistades ja piiludes, aga ema saatis nad ära ja istudes Tuuliga süles tule ees, kiigutas ja lohutas teda, nagu oleks Tuuli olnud alles väike beebi. Vähehaaval Tuuli nutt vaigistus. Veidi aega Tuuli lamas vaikselt, pea ema rinnal. Siis ta pühkis silmad kuivaks, pani käed ema kaela ümber ja rääkis talle kõik ära algusest peale. Ema kuulas väga ehmunult.

"Jumal varjaku meid," sosistas ema. Siis katsudes Tuuli käsi ja pead, ütles: "Ma valmistan sulle rahustava joogi ja siis pead sa minema kohe voodisse." Nii tehtigi. Kui Tuuli kosutavast unest ärkas, siis oli ta jälle nagu ennegi, särav ja terve ja näljane ning valmis oma ülesandeid täitma. Kuid siiski ei olnud see enam seesama Tuuli. Muudatus ei tulnud küll üle öö, kuid üks uus algus oli tehtud. Haldjate õppetund ei olnud möödunud asjatult. Tuulis oli nüüd pidev igatsus olla lahke ja hea, ja kui ta vanad kalduvused jälle kord tõusid esile, siis ta palus andeks nii alandlikult, et talle pidi andeks andma. Ema mõtles tõsiselt, et haldjad olid ära võlunud tema lapse. Väikesed aga õppisid nüüd Tuulit armastama, et tulid tema juurde kõigi oma väikeste rõõmude ja muredega, nagu ikka minnakse armsa ja hea vanema õe juurde. Iga näide nende poolehoiust, iga suudlus väikese Mari poolt. Iga usaldusväljendus Mardi suust oli usu kinnituseks Tuulile, et kõik võib veel väga hästi minna nende peres.

Nii möödus aasta. Jälle tulid jõulud. Jõuluõhtul äratas Tuulit unest koputus aknale. Ehmunult ja veel pooleldi magavana ta tõusis voodis istukile ja nägi kuuvalguses tillukest tuttavat kuju akna taga. Tuuli avas õhuakna. Haldjas lendas sisse ja istus Tuuli vooditekile.

"Häid pühi sulle, mu tüdruk," ta ütles, "Ja head uut aastat ka, kui see tuleb. Ma tõin sulle ka midagi kingituseks." Haldjas avas peo ja näitas Tuulile pruune terakesi, mida tüdruk nii hästi tundis ja kartis.

"Ei, ei," hüüdis Tuuli, ära anna mulle enam neid sõnajalaseemneid! Nad ajavad mulle hirmu peale! Nad ei meeldi mulle sugugi!"

"Ära ole rumal," ütles haldjas ja ta hääl oli nii sõbralik ja tõsine. Ega möödunud jõuluajal sul küll ei olnud hea olla nähtamatu, aga ehk sel aastal on asi parem. Võta minu nõuannet kuulda ja proovi: Sa ei kahetse!"

"Kas tõesti" ütles Tuuli rõõmsaks muutudes. "Hästi! Ma proovin!" Tüdruk kummardas voodist välja ja vaatas, kuidas haldjas puistas peeneid tolmuteri tema kingadesse. Homme öösel ma tulen vaatama, kuidas seekord sul läks," ütles haldjas, noogutas peaga ja kadus.

Vana hirm tuli tüdruku südamesse tagasi, kui ta ärkas hommikul ja ta sidus kingapaelu väriseva südamega, siis ta hiilis vaikselt alla.

Ta astus tuppa. Esimene asi, mis ta nägi, oli väike puust nikerdatud paadike, mis oli asetatud tema taldrikule. Selle oli Mart valmistanud aga Tuuli ei teadnud, et see oli talle.

Väikesed istusid laua ääres, silmad suunatud uksele oodates, millal Tuuli tuleks tuppa ja oleks üllatatud.

"Tahan et ta tuleks rutem," ütles Peeter, kõlistades lusikaga vastu taldrikut.

"See on alles nali, kui ta vaatab oma taldrikut," hüüdis Mart. "Tuuli on alati siis väga tore, kui ta üllatunult vaatab midagi. Siis ta silmad lähevad hiigla suureks ja põsed nii ilusasti roosaks. Andres armastab ikka öelda, et tema õde Alla on kõige ilusam, aga mina arvan et meie Tuuli igatahes on Allast ilusam ja parem!

Tuuli ei suutnud enam kannatada, vaid jooksis trepist üles oma tuppa rõõmupisaratega silmis. Kaks minutit, ja tagasi oli ta jälle, aga seekord juba nähtavana. Ta süda oli nii kerge kui sulg.

"Häid pühi"! hüüdsid lapsed. Tuulile anti nüüd pidulikult üle see ilus laevuke, mis oli tema taldrikul. Tuuli oli väga üllatanud ja nii algas see rõõmus päev.

Sel õhtul jättis Tuuli akna lahti ja heitis lahtirõivastumata voodisse, kuna tahtis haldjat viisakalt vastu võtta. Haldjas oli ju nüüd tema vastu nii hea olnud! Südaööl tuligi , haldjas ja koos temaga veel palju väikesi rohelise kuuega mehikesi. "Noh kuidas oli?" küsis haldjas.

"Oi seekord meeldis mulle väga," seletas Tuuli säravate silmadega, "ja ma tänan väga."

"Tore, et sulle meeldis," ütles haldjas "Sinust saab väga õnnelik inimene, kui sa oma õppetundi ei unusta." Ja viuh! olid haldjad läinud.

Väike Greta ja puuking.

Suure sügava metsa serval seisis väike onn. See oli ehitatud jämedatest palkidest ja selles oli ainult üks tuba. Männipuust ukse kaudu sai sinna sisse minna ja valgust andis seal väike ruudukujuline aken. Toa tagaseinas oli vanamoeline kividest laotud kamin.

Kuigi majake oli väike, oli ta küllalt suur neile kahele, kes elasid selles. Üks neist oli vana valgejuukseline emake, nii vana, et väikesed lapsed pool kilomeetrit eemal asuvas külas arvasid, et ta vist on küll sündinud samal ajal kui kõrged mäed ja hiigelkuused, mis seisid müürina väikese onni taga. Emakese näol olid sügavad sügavad kortsud, mis, kui lapsed oleksid mõistnud sealt lugeda, oleksid võinud jutustada neile paljudest aastatest täis rõõme, õnne, eneseohverdust, armastust, murelikku valvamist häigevoodite ääres, vaikset valu kannatamisest, näljast ja külmast ja tuhandestest armastustegudest teiste inimeste heaks. Aga muidugi sellist kirja vana emakese näolt lapsed küll ei osanud lugeda, nad teadsid ainult, et ta oli vana ja kortsulise näoga ja et ta käis ettepoole kummargil. Lapsed ei kartnud teda, sest ta naeratas lehkelt alati ja tal oli hea sõna igale lapsele, kui nad juhtusid kohtama teda tema teekonnal külasse. Maja teiseks elanikuks oli väike tüdruk Greta. Nii särav ja rõõmus laps oli see, et majakesest mööduvad rändurid nimetasid teda päikesekiireks. Ta oli ainus, kes vanale emakesele oli jäänud ta arvukatest lastest ja lastelastest.

Nad elasid väga lihtsalt. Metsast korjasid nad endale kütet ja toitu said nad nii, et vanaema käis suvel külas tööabiks, talvel aga kudus ta külarahvale kindaid ja sukki.

Talv oli tulnud. Greta ja vanaema tõusid ühes päikesega nagu tavaliselt. Pärast hommikuputru läks vanaema oma tavalisele tööle - metsa kütet korjama. Öine tuul oli palju oksi maha murdnud ja vanaema oli tänulik, et nüüd saab jälle sooja toa. Onni taga oli väike aiamaa, kus vanaema kasvatas kartuleid, kaalikaid ja sibulaid. Greta oli seal suvel hoolega ametis neid rohides ja kastes. Ja väike saak pandi hoolega ära talveks. Kõige selle vähese juures olid nad õnnelikud, sest nad armastasid väga teineteist. Vahest oli Greta pikad ajad üksinda, kui vanaema oli külas abiks või läks ära viima valmis tööd ja tooma uut lõnga kudumiseks. Siis kuulas Greta tuule laulu kuuseokstes ja katsus seda järele laulda. Suvel laulis ta lindudega võidu ja oli väga osav nende laulu järele aimama. Ta kõneles varjudega, mis libisesid aknast mööda, ja tähtedega, mis paistsid läbi väikese ruudukujulise akna.

Vahest, kui ilm oli ilus, või kui vanaemal oli eriti palju kudumistööd külla ära viia, võttis vanaema Greta kaasa. Ükskord juhtus selline koosminek just jõulueelsele nädalale ja Gretal oli nüüd palju põnevat näha. Küla kaupluse aken oli Greta meelest kui imede maailm. Ta arvas, et ta iiagli ei väsi vaatleamst neid ilusaid nukke, mänguloomakesi ja muid mänguasju. Aga kõige toredam oli küll aknal särav jõulupuu oma säravate ehetega.

Sel õhtul, kui nad oli söönud küpsekartuleid soolaga, ja kui Greta oli pesnud nõud ja pühkinud põranda, võttis ta oma väikese toolikese ja istus vanaema põlvede juurde. Vanaema pani kõrvale suure Piibli, mida ta oli lugenud, võttis välja oma kudumistöö ja ütles naeratades Gretale: "Noh, Greta, kallis, vanaema kuuleb!"

"Jah, kallis," ütles vanaema, "ainult viis päeva on veel jäänud jõuluni." Ja siis vanaema ohkas, kuid Greta oma õhinas ei mänrganud seda. "Mis sa arvad, vanaema, mida ma sel jõulul kingiks saan?" küsis laps, ärevalt vanaema otsa vaadates.

"Oh lapsuke, lapsuke," ütles vanaema pead raputades. "Sel aastal ära oota küll midagi jõuluks." Vanaema mõtles kurvalt sellele, et ta oli tahtnud Gretale kududa jõulukingiks kirjud kindad, lõngki oli selleks juba valmis - hea perenaise poolt lubatud, aga seda võis saada alles pärast jõuluõhtut, sest vanaema pidi enne valmis saama lubatud kinda - ja sokipaari külasse...

Greta aga rääkis edasi. "Mõtle ometi, vanaema, kui palju mänguasju ma nägin küla poe aknal. Kas sealt tõesti ühtki ei tule minule?"

"Oh armas aeg, need mänguasjad on kallid, meil selleks raha ei ole," ütles vanaema krvalt "Aga võib-olla mõni laps, kellel on palju mänguasju, tahaks saata mulle ühe..."

"Armas laps," lausus vanaema Greta kuldseid juukseid silitades," sinu süda on täis armastust. Sina küll oleksid valmis viima jõulurõõmu igale poole! Aga neil külalastel pole midagi muud meeles, kui see, mida nad ise loodavad saada kingituseks ja nad mõtlevad ainult enestele." Vanaema ohkas ja raputas pead.

"Hea küll vanaema," ütles väike tüdruk nüüd juba tõsisema häälega, "aga võib-olla ka mina saan veel ühe jõuluüllatuse, olgu see kui väike tahes." Ja ta lisas, hüpates üles toolilt; "Aga kas ma ei võiks korjata mõned kuuseoksad ja viia need sellele vanale haigele mehele, kes elab seal veski lähedal, nii et ka temal oleks toas hea kuuselõhn jõulu ajal?"

"Jah, mu väike kallis, tee seda," lausus vanaema. "Aga ise ära küll midagi oota."

"Aga vanaema," hüüdis Greta särava naeratusega, "sa unustad need hiilgavad jõuluinglid, kes tulid alla maa peale ja laulsid oma imelist laulu sel ööl, kui sündis Jõululaps. Inglid on nii armsad ja head ega unusta ühtki last! Ma palun täna õhtul seda tähekest, mis ikka paistab meie aknasse, et ta tuletaks inglikestele mind meelde! Tähed on ju nii kõrgel üleval ja on küll ingliteg tuttavad!"

Vanaema ohkas ja sosistas "Vaene laps, vaene laps!" Aga Greta pani käed ümber vanaema kaela ja ütles; "Oi vanaema, kui sa ka vestleksid nii palju tähtedega kui mina, siis sa ei oleks nii kurb jõuluõhtul," Ja siis Greta keerles vanaema ees näidates, kuidas lumehelbed täna tuules tantsisid, Tüdruk oli selle tegevuse juures nii koomiline, et vanaema korraks unustas oma mured ja naeris koos Gretaga selle lumetantsu üle.

Päevad möödusid ja saabus jõulupäeva hommik, Greta koristas hoolikalt väikese toa, sest vanaema oli teda kasvatanud hoolsaks väikeseks perenaiseks. Nüüd oli Greta metsas, õnnelik ja vaba nagu linnuke. Ta oli seal kiiresti ametis, et valmistada vanaemale jõuluüllatust. Kõigepealt korjas ta aga ilusaid kuuseoksi, mis olid tema käe ulatuses ja kavatses need viia vanale haigele mehele, kes elas veski lähedal.

Rõõmsale tüdrukule tundus päev väga lühikesena. Kui vanaema tuli väsinuna külast, nägi ta, et ukse ümber oli kuuseokstest pärg. "See on sulle tervituseks, vanaema," hüüdis Greta. "Meie armas vana kodu tahab öelda sulle "Õnnistatud jõulupühi!"

Vanaema naeris ja suudles väikest tüdrukut, kui nad avasid ukse ja sisenesid tuppa. Siin oli vanaema ootamas uus üllatus. Voodismbad olid kaunistatud pohlaokstest pärgadega ja kaminakaunistuses piilusid kuuseokste vahelt pihlakobarad. See lihtne kaunistus tegi väikese ruumi nii pidulikuks ja kauniks. Grela laulis ja plaksutas käsi, hüppas ja tantsis rõõmust, et nägi vanaema nii lõbusana ja üllatununa.

Pärast õhtusööki istus Greta jälle oma armsale pingikesele vanaema põlvede juurde, pani oma väikesed pehmed käed vanaema põlvedele ja palus, et vanaema jälle jutustaks talle, kuidas Jõululaps tuli, kuidas inglid laulsid oma imeilusat laulu ja kuidas terve taevas oli täis imelist aulist valgust, millist inimesed veel enne polnud näinud. Greta oli seda juttu palju palju kordi juba kuulnud, aga tahtis aina seda kuulda.

Kui jutt lõppes, istusid nad veel veidi aega vaikides, ja siis ütles vanaema, et on aeg magama minna. Ta tõmbas pikkamööda jalast ära oma suured puukingad, nagu neid seal maal kantakse ja pani kamina kõrvale. Greta vaatles vanaema puukingi mõtlikult paar minutit ja ütles siis "Vanaema, mis sa arvad, kas keegi mõtleb meie peale täna öösel?" - "Ei lapsuke, seda ei tee keegi. Meil pole kedagi, kes mõtleks meie peale." - "Aga vanaema, jõuluinglid küll mõtlevad meie peale ka, seda ma tean. Ma panene ühe sinu puukinga välja aknalaua peale, nii et inglid näeksid seda, kui siit mööduvad. Ma olen kindel, et tähekesed jutustavad inglitele, et puuking on ka meie aknal välja pandud." (Sel maal oli kombeks, et puuking pandi välja jõuluööl ja naabrid panid sellesse vastastikku kingitusi.)

"Oh sa rumal, rumal lapsuke küll," ohkas vanaema. "Ei tule sinna kinga sisse mitte midagi. Saad ainult ühe raske pettumuse."

Greta aga haaras kinga, avas ukse ja ruttas õue. Oli väga pime. Vaikselt lange lumehelbeid. Greta oleks oma tähte tahtnud näha, aga vali tuul piitsutas raskeid lumepilvi, nii et midagi polnud näha.

"Pole viga," ütles Greta vaikselt omaette, "tähed on ju seal üleval ka siis, kui mina neid ei näe, ja ega jouluinglid lumetormi karda."

Just sel momendil lahutas tuul pilvi, nii et tuli nähtavale sügav müstiline lapike taevast ja selle keskel säras Greta lemmiktäht.

"Oi, väike täht, väike täht," hüüdis laps. "ma teadsin, et sa oled seal, kuigi ma sind ei näe! Kas sa tahaksid sosistada jõuluinglitele, kui nad siit mööda lähevad, et väike Greta ka tahaks nii väga saada väikest jõulukingitust kui neil on midagi üle jäänud, ja et Greta pani selle tarvis puukinga aknalaua peale?"

Tüdruk seisis varvastele ja upitas raske kinga aknalauale. Siis ta lipsas vanaema juurde sooja tuppa. Nad läksid vaikselt puhkama ja oma õhtupalves tänas Greta Taevaisa selle eest, et Ta oli saatnud maailma Jeesuse selleks, et Ta õpetaks inimesi olema armsad ja heasoovlikud.

Järgmisel varahommikul enne päikesetõusu ärkas väike Greta lauluhäälte peale. Ta kuulatas ja teadis siis, et küla koolipoisid laulsid külatänaval jõululaule, Greta hüppas voodist välja ja riietus kiiresti, ise tasakesi külalaste laulule kaasa lauldes. Vanaema riietus aeglaselt, väike tüdruk aga avas juba ukse ja jooksis välja vaatama, kas jõuluinglid olid midagi tema jaoks pannud vanaema puukinga sisse.

Kõik oli kaetud paksu laumega - puud, kännud, teed ja lagedad ja kogu ümbrus oli nagu muinasjutumaa. Greta sumpas läbi lume, ronis akna kõrval olevale kivile ja ettevaatlikult tõstis üles puukinga. Lumi varises maha kinga pealt ja tegi lapse käed külmaks ja märjaks, aga ta ei pannud seda tähele. Ta jooksis kiiresti majja tagasi, hoides kätt kinga sees.

"Oh vanaema, vanaema," sa ei uskunud, et jõuluinglid peavad meid meeles," hüüdis ta, "aga vaata ometi, nad tegid seda! Siin kinga sees on üks imearmas väike linnuke, vanaema!"

Vanaema tuli ja vaatas, mida laps hoidis käes. See oli tõesti linnuke, väike punapuguline leevike, kelle tiib oli viga saanud eelmise öö tormis ja kes oli otsinud varju vana puukinga kuivas, soojas ninas. Vanaema võttis õrnasti Greta käest linnu ja osavalt kinnitas linnu vigastatud tiiva pehme sidemega keha külge, et tiib ei saaks rohkem viga linnukese rabelemise ja asjatute lennukatsete läbi. Siis vanaema näitas Gretale, kuidas teha linnule pehmet pesakest kamina juurde ja kui hommikusöök oli valmis, söötis Greta väikest jõulukülalist raasukestega.

Kui valgenes, siis läks Greta oma kuuseokstega vana haige mehe juurde veski lähedal ja sai pisarmärja tänupigu osaliseks. Kui Grteta jõudis koju, nägi ta, et väike külaline oli uinunud rahulikult magama. Varsti see aga avas jälle silmakesed ja Greta andis talle süüa ja juua. Linnuke ei kartnud last, vaid lubas tal silitada oma siidpehmeid hõbedasi sulgi. Sel õhtul vanaema õpetas Gretale uue jõululaulu ja jutustas uue jõulujutu. Greta ise tegi linnukesele kummalise jõulujutu. Linnuke vaatas Gretale otsa, pööras pead siia- ja sinnapoole nii naljakalt, et Greta kui ka vanaema naersid pisarateni.

Kui vanaema ja väike tüdruk valmistusid öö-puhkuseks, pani Greta pehmed käsivarred vanaema kaela ümber ja sosistas: "Kui ilus jõulupüha meil ometi oli! Kas võib olla veel midagi kaunimat kui jõulud!"

"Ei lapsuke, ei" ütles vanaema, "sellistele armastavatele südametele, nagu sina, ei ole midagi kaunimat."

Nii tulid jõulud

Oli imeilus talvepäev. Karged valged pilved libisesid sinisel taevavõlvil. Päike paistis särades maale, mille pimestavvalgel lumisel rüül särasid kuldsed ja hõbedased litrid.

Tõnu ja Tiit olid onu juures maal. Oli seal alles tore talvel! Tänaseks aga oli onu lubanud poistele veel ühe erilise lõbu: koos pidi sõidetama metsa jõulukuuski tooma. Kui hommikueine oli söödud, sõitiski maja ette lai regi. Onu istus reel. Poisid ronisid heinakotile. Neile mässiti kirju vaip ümber jalgade ja siis läks sõit lahti. Teest vasemal ja paremal oli helevalge lumeväli.

"Küll on tore," hüüdis Tõnu. "Ma kohe plaksutaksin rõõmu pärast käsi, aga kindad segavad."

"Vaadake, kui huvitavad pilved!" hüüdis Tiit, "Nad liiguvad vooris, nagu läheksid külla. Vaata seda pilvetaati, missugune nina tal on

"Ja seal tuleb ema kolme väikese pilvelapsega. Üks väike pilvepoiss jookseb ees." Ta viskab oma mütsi õhku. On see vast lõbus!

" Vaata, kus on suur, paks pilv. See on nagu auto. Ei tea, kes seal sees küll istub? Ja taga jookseb koer. Näe, missugune rõngas saba tal on!"

"Jänes! Jänes! hüüdis äkki Tiit. Risti üle tee lippas väike väle jänku, tõusis korraks tagujalgadele ja kadus.

"Tasa, poisid!" Onu peatas hobuse. "Te näete täna võibolla veel midagi peale jänese." "Kas karu?" küsis Tiit ärevalt.

"Tihnikus ragises. Teele tuli välja põder. Rahulikult vaatles ta rege ja inimesi. Lapsed ei julenud hingatagi. Siis äkki tegi põder hüppe üle kraavi ja sammus rahulikult metsa.

"Seda ta pole enne näinud, teil oli õnne." Onu vilistas tasakesi ja hobune hakkas jooksma. Kiiresti libises regi edasi, nii et lumi tolmas. Aeg-ajalt langes puudelt pehmeid lumepeotäisi metsarahu rikkujaile. Tõnu puges sügavamale vaiba alla.

Tihedas metsas peatas onu hobuse. Kui sõitjad maha astusid, ronis poiste imestuseks onu kasukapõuest välja tema armas koerake Vipa. Tore: Aga poisid ei teadnudki, et Vipa kaasas oli! Vaikselt oli ta. kogu tee istunud onu kasuka all.

Heledalt haugatades hüppas Vipa lumme ja oligi kadunud. Ainult ta terav ninake ulatus aevastades ja puristades lumest välja.

"Vaene Vipake." Tõnu aitas väikese sõbrakese lumest välja, kuigi tal endalgi polnud kerge põlvekõrguses lumes sumada.

Vahepeal oli onu hakanud kuuske otsima. Tal oli labidas kaasas ja sellega ta tegi endale teed kuuskede juurde. Mõnegi puu pealt kopsis onu lume maha, siis aga raputas pead ja läks edasi, Lõpuks kuulsid poisid kirvehoope.

"Sa mõtled liiga kõrgelt, Tõnu. Pane tähele, me saame tal kodus veel tubli tüki alt ära võtta."

"Küll päkapikud peavad oma jõulupeo metsas kuuskede all. Need puud on teistele meie maja elanikele ja lastele."

"Mõne piparkoogi, suhkrutüki ja võibolla saame ka tükikese vorsti nende jaoks." Onu raius maha Tõnu poolt valitud väikese kuuse.

"Ma arvan, et võtame veel ühe väikese ka Eeva ja Anne jaoks, muidu on kohe jälle nuttu, et nemad ilma jäid."

"Võtame, onu! Aga nad ehivad selle kuusekese kindlasti oma kasside jaoks. Õieti peaksid nad sinna otsa siis riputama aina hiiri!" Tõnu väristas õlgu. "Mõtle, onu, kui kole jõulupuu siis sellest küll saaks!"

"Võibolla nad siiski ehivad selle oma nukkudele! Neile ehk maitsevad kommid paremini kui hiired!"

Kui kõik kuused olid reele pandud, tohtisid poisid istuda nende keskele. Nad vaatasid oma roheliselt troonilt välja nagu suurest linnupesast. Tore oli niiviisi tagasi sõita.

Ühe öö seisid puud talli esikus, et lumi okstelt ära sulaks. Lõuna ajal toodi kõige suurem puu sisse. Seal ta nüüd seisis keset suurt ja kõrget tuba. Ta ulatus laeni ja näis liigutavat oksi, nagu tahtes öelda: "Tere, lapsed: Mina olen juba siin ja jõuluõhtu koputab uksele."

"Küll see puu on suur ja ilus," hüüdis Tõnu. "Metsas paistis ta olevat palju väiksem!" "See oli sellepärast, et teda ümbritsesid ta suured vennad."

Kui lapsed olid suurt kuuske küllalt imetlenud, suleti uks. Ja oh - see uks pidi avanema alles õhtul. Kui kaugel paistis olevat õhtu. Lapsed ei teadnud, mis nüüd küll teha. Nad proovisid mitmeid mänge, aga midagi ei meeldinud neile praegu. Nad jooksid kööki tädi Elsa juurde.

"Tädi," ütlesid nad üsna õnnetult "mis me küll peaksime tegema, et aeg rutemini mööduks?"

"Rutemini? Imelikud lapsed: Ma sooviksin, et oleks veel kaks korda rohkem tunde õhtuni: Tööd on küllalt. Mis te nüüd lasete päid norgu! Onu lubas teid kaasa võtta, kui läheb Sepa-tädile jõulurõõmu viima."

Nüüd olid kõik jälle rõõmsad. Eeva ja Anne olid poistele mitu korda rääkinud, kui tore oli see vana tädi. Kui palju oli tal ilusaid jutte ja kui rõõmus ta oli alati. Tema juurde läksid lapsed heameelega.

Onu oli valmis pannud kuusekese ja küünlad, tädi Else oli teinud neli pakki, iga lapse jaoks ühe.

Vanatädi nägi juba aknast tulijaid ja ta silmad särasid rõõmust. Esikus süütas onu kuusekesel küünlad ja lauldes astuti sisse. Kuusk pandi puhtaksküüritud lauale ja nüüd pidi vanatädi kõik neli pakki lahti tegema. Tõnu pakist tuli välja suur rosinasai, Tiidu omast kaks vorstirõngast, Eeva pakist paks villane seelik ja Anne omast valge pearätt. Onu soovitas vanatädil vaadata seeliku taskusse ja näe - seal oli väike rahakott rahaga. Vanakese imestusel ja rõõmutänul polnud piire. Ikka uuesti kallistas ta oma väikesi sõpru ja silitas nende päid. Kui külalised lahkusid, siis vaatas ta veel kaua neile järele ja lehvitas.

Lapsed läksid köögiukse kaudu kodumajja. Suure toa uks oli ikka veel kindlalt kinni. Aga varsti tuligi onu.

"Kas olete kõik siin?" küsis ta. Kõik kogunesid ukse juurde. Pikkamööda lükkas onu mõlemad uksepooled pärani ja kogu jõuluõhtu sära voogas lastele vastu.

Kui otsatult ilus oli ometi nende jõulupuud. Ilusamat pole küll kellelgi! Ainult üks sära, hiilgamine, valgus! Vaata, kuidas väikesed õunad endid keerutasid!

Imelik! Lapsed olid kui nõiutud paigale. Anne ja Eeva seisid käsikäes. Tiit surus end ema vastu, Tõnu seisis nõutult, keerates pead siia ja sinna. Siis hakkas tädi Elsa mängima klaveril "Püha öö, õnnistud öö." Laulu alguses vaatasid lapsed üksisilmi kuusele. Siis aga ekslesid pilgud kingituslaudadele ja jäidki sinna. Kui laul lõppes, hakkas rõõmus kiirustamine laudade poole.

"Vaata, Tõnu, mulle on mootorratturi kiiver! Ma võin nüüd onuga sõitma minna suvel.

"Ema, ema, tule ometi vaata, mis mul on!" Ka vanadel olid oma kingituskohad määratud. Tädi Elsa plaksutas käsi.

"Aga sa ju nägid seda juba," ütles Eeva häbelikult. "Ma unustasin selle ükskord söögilauale."

"Mis sa mõtled - ma arvasin, et see on onule! Ja näe - siin on karbike haaknõelu! Tiiduke, sa mõistsid küll tädi südamesoovi ära arvata!" Tiidu nägu säras rõõmust.

"Ja mis siin on? Suur tükk maksavorstinahka? Küllap see mulle juba maitseb!" Nüüd karjatas Tõnu.

"Tädi, tädi, see pidi ju saama Vipa ja Muri jõulupuu otsa! Kuidas ta sattus sinu asjade hulka?" Ja Anne hüüdis:

"Aga koerte jõulupuu küljes ripub järjehoidja, mille sa, Tõnu, tädile tegid! Küll sa ikka oled hajameelne!"

"Ema," ütles Eeva pettunult, "koerad küll ei ole mingit jõulupuud ära teeninud. Kas sa arvad, et nad seda üldse ka vaatasid? Ei, nad haarasid ainult suhkru ja vorsti järele!" Vähehaaval kustusid küünlad üks teise järel.

"Vaadake nüüd veel hoolega jõulupuud. Kingitused jäävad teile, küünlasära kaob," manitses ema.

Nüüd Jumalale austust

Ühel paljudest Hallig Langeness'i saarekestest elas aastate eest merimees Broder Iversen naise Mareni ja kuue lapsega. Iverseni saareke asus eemal teistest saarekestest ja sageli, kui tormine kirdetuul laineid nagu metsikult vahutavaid hobuseid oma ees ajas, näis nagu polekski maailmas midagi muud peale vee ja Iverseni väikese saarekese.

Aga naervas päikesepaistes ja siis, kui mõõn tõrjus mere kaugele ära, siis oli saarekeste ümber tekkinud avar suur maailm,sest mööda siledat katmatut merepõhja oli võimalik minna kaugele. Sellisel mõõna-ajal võis päris hästi minna jalgsi kindlale maale või naabersaarele; aga siis pidi täpselt teadma vee tõusu aega ja tundi ja pidi hästi tähele panema ilma, sest kui kedagi sellisel retkel äkitselt tabas vesi, tihe udu, või muidu halb ilm, siis oli ta päästmatult kadunud.

Aga meie Broder Iversen polnud mitte ainult kogenud merimees, vaid ka vilunud mõõnast vabanenud merepõhjal käija. Igal kevadel läks ta välja, et tubli meremehena teenida kaugesõidulaevadel; aga jõulu eel tuli ta rõõmsa südamega ikka jälle tagasi oma saarele, kus naine ja lapsed teda juubeldades vastu võtsid. Nii oli see ka sel aastal olnud: kõik olid tal vastas käinud, ja isaga koos oli saabunud suur rõõm vaiksesse kodusse.

Ainult veel paar päeva puudus pühadest, kui ühel õhtul tuli joostes poiss Hans Moritz'i saarelt ja ütles, et tema perenaist olevat öösi tabanud rasked kõhukrambid ja arsti poolt kirjutatud köhatilgad olevat otsas. Ta paluvat Iverseni veel täna tõusu ajal sõita Vyk'i, tuua sealt köhatllku, ja homme lõuna ajal võivat ta merest vabanenud merepõhja mööda jalgsi tagasi tulla. Peremees ise ei saavat minna, tal olevat jooksva vasakus jalas ja käes, ta ei saavat endal ise kuubegi seljast ära, veel vähem saavat ta paadiga saarele sõita või merepõhja mööda käia. Jah, nüüd oli häda suur. Broder Iversenil polnud just erilist huvi selleks retkeks, paar päeva enne pühi, kus Peetri laevake polnud veel täiesti valmis ja Ingele oli tarvis veel nikerdada mitu puulusikat. Ja millist rõõmu tundsid väikesed sellest, kui ta nendega jõuluõhtul jõululaule laulis ja neile vanast Piiblist ette luges. Ema Maren oli ka päris nukker. Kohe tuli tal mõte: "Kui veel ilm muutub halvaks ja tuul pöördub, siis ei saagi isa homme tagasi tulla, ja ometi on siis juba jõululaupäev. Aga raske köha, mis hinge matab, on ka väga paha asi. Jumal tänatud, et meie oleme kõik terved." Nii mõtles ema Maren ja juba sõnas ta mees: "Noh, poiss, küllap saab; sa võid kodus öelda, et ma lähen." Ja ema Maren lausus endamisi vaikselt: "See, kes määrab pilvede, õhu ja tuule teed, jooksu ja suuna, leiab ka tee, kus sinu jalg võib käia."

Lühikese aja pärast oli Iversen sõiduvalmis; naine ja lapsed saatsid teda mäeseljakut mööda alla ja viibutasid veel mõni aeg paadile järele. Oli veel võrdlemisi varane hommik ja tuul näis soodsana. Ka järgmisel päeval püsis hea ilm ja mõõn algas õigel ajal. Siis muutus ema Maren õige rõõmsaks. Agaralt alustas ta viimaseid ettevalmistusi, ja nii möödus tund tunni järel. Kui pereema tüki aja pärast jälle aknast välja vaatas, märkas ta, et maa poolt lähenes tihe udu. On väga halb, kui selline udu tabab tulijat, see viib ta kõrvale õigest sihist. Hirmuga ohkas Maren oma südames: "Armas Jumal, aita, et isa ei eksiks teelt!"

Broder Iversen oli vahepeal juba ammugi koduteel. Südilt astus ta edasi. Köhatilgad Hans Moritz'i naise jaoks olid tal taskus ja vahetevahel katsus ta pakikest teises taskus, kus oli ilus must siidirätt Marenile. Ka lastele oli ta Vyk'ist ostnud veel mõningaid pisiasju, ja heatujuliselt muiates mõtles ta tänase õhtu rõõmule.

Äkki aga seisatub Iversen ja laseh kuuldavale pika vile. Mis see on? Paks udu tuleb talle vastu ja kümne minuti jooksul on ta täiesti sellesse mähitud. Ta vaatab kella: see näitab kaks. Veel on tund aega minna. Ta jälgib vati-voolusid, mis võivad olla talle teejuhiks. Udus ei leia ta neid enam hästi, aga edasi peab ta minema. Siis jõuab ta ühe renni juurde, mis ei peaks olema tema teel. Ta vaatab kella: peaaegu kolm. Kell neli on mõõn kõige sügavam, siis algab tõus; rennid täituvad veega ja õige suuna hoidmine muutub ikka raskemaks. Paks udu toob endaga kiirelt kaasa halli videviku ja juba hakkab pimenema. Aga Broder on noor ja julge, veel ei heida ta meelt, ja ta oskab ju palvetada.

Umbes pool tundi sammub ta vahvalt edasi, seal kuuleb ta kauguses kohinat. Ta tunneb seda mühinat hästi, see on vesi: tõus tuleb! Nüüd võib teda ainult veel Jumal aidata. Broder seisatab, võtab mütsi peast, paneb käed kokku ja palvetab. Siis peatab ta veel hetke ja kuulatab vee kauget kohinat. Ta astub mõne sammu ja seisatab siis veel korraks. Seal on veel üks teine heli, mida udu puhtalt ning hõbeselgelt kannab üle avara tasandiku. Need on nii armsad hääled, nagu ta neid veel kunagi enne pole kuulnud, ja nad laulavad jõululaulu. Ah, nüüd on ju jõulud; Kas jälle laulavad inglid nagu tol korral Petlemma väljadel: Ta püüab sammuda häälte suunas. Kust need ometi kostavad? Ta pöördub,jah, nüüd kuuleb ta veel selgemini, ja kui ta on käinud natuke maad, kuuleb ta päris selgesti viisi: "Nüüd Jumalale austust!" Sõnadest ta muidugi veel aru ei saa, aga ta tunneb neid, ja ta läheb hääle järele. Laulmine muutub ikka valjemaks, ja korraga seisab ta Mareni ja laste ees, kes on rannal ja ootavad teda. Neil ei olnud kodus enam rahu ja siis nad läksid alla ja hüüdsid isa. Viimaks oli Ingele tulnud mõte, et nad võiksid ju ka laulda, võib-olla kuuleks isa seda veel paremini kui hüüdmist, ja seda olid nad siis teinudki, ja oma jõululauludega olid nad isale õiget teed näidanud, kui ta udus juba tüki maad saarest mööda oli eksinud.

Poiss Hans Moritz'i saarelt ootas juba köhatilku oma perenaisele; ja Iversenide juures oli rõõmus jõuluõhtu, kus lauldi rohkem kui kunagi varem ja seda tehti õieti tänuliku südamega.

Väikeste karjaste jõulupühad.

Tapsa, Saku ja Olli olid vennad, Nad käisid usinasti pühapäevakoolis. Vaevalt mõni pühapäev jäi vahele, et nad poleks nobedasti jooksnud sinna. Pealegi oli pühapäevakooli õpetajaks nende oma onu. Kogu ümbruskonna lapsed kutsusid ka kooli poiste moodi "onu pühapäevakooliks"•

Talv oli saabunud, jõulupühad olid ukse ees. Suure põnevusega oodati neid. Onu oli seadnud nii, et igal ühel oli täita näidendis mingi osa. Suuremäd lapsed esitasid luuletusi ja kahekõnet. Üks luges jõuluevangeeliumi. Kes aga veel lugeda ei osanud, olid karjasteks väljal. Tapsa, Saku ja Olli kuulusid sellesse rühma. Nad seisid noodipultide juures vaadeldes ingleid, kes tõid sõnumi Jeesuslapse sünnist.

Vanaema lubas anda salli ja ema saunalinad karjastele riietuseks. Isa aga lubas muretseda pikad kepid karjastele sauadeks. Näidendit oli juba mitu korda harjutatud. Seljast käis kohe kummaline värin läbi, kui punase krepp-paberiga kaetud lamp levitas sooja ja pehmet valgust. Muud lambid kustutati. Tuttav ja sõbralik onugi tundus võõras ja kauge olevat, kui ta noodipuldi juurest juhatas karjaseid ja ingleid oma kohtadele. Teine õpetaja aga lubas põletada säraküünlaid inglite taga. Harjustuste ajal ta seda siiski ei teinud. Oli väga põnev! Poisid enam muust ei rääkinudki kui jõulupühadest, karjastest ja inglitest.

See oli aga sõjajärgsel ajal, mil polnud midagi saada. Toitu ja riiet sai vaid kaardisüsteemi alusel ja sedagi kõike oli vähe. Halvem kõigest oli see, et kaupa polnud kusagilt võtta. Emal oli õnnestunud siiski saada niipalju riiet, et sai sellest õmmelda kolmele pojale särgid.

Ema õmblusmasin vurises kiiresti. Poisid pidid särgid pühadeks selga saama. Poistel oli siiski üks mure: kas mitte karjase riided ei varja täiesti nende uut särki. Ema lubas aga särgid nii seada, et nad kaeluse osast siiski välja paistaksid.

Kalev ja Anti olid poiste head tuttavad ja nendega ühevanused. Nad käisid ka samas pühapäevakoolis. Pühade eelsel nädalal lubati neid Tapsa, Saku ja Olli poole külla, luba anti jääda öösekski. Poisid olid selle üle väga rõõmsad! Mängiti kõiksugu mänge, kuid jutt pöördus ikka ja jälle eelolevatele sündmustele ja jõulupühadele.

Äkki tuli aga pahandus ja mure, kui Kalev märkas poiste poolvalminud uusi särke.

Ta oli ise alles 5-aastane, kuid oli südamest solvunud, sest tema ja Anti ei pidanud ju saama pühadeks uusi särke. Oli tunne, et pühad on kohe selle tõttu rikutud. Väikesed huuled kõverdusid ja silmi valgusid pisarad.

"Oi kullakesed, teeksin meeleldi, kuid pole ju veel riiet, millest teha," ütles ema ja ohkas. Ta vaatas oma ostukaarti ja nägi, et ta võiks küll veel riiet saada, kuid seda polnud müügil.

"Palume Taevaisa ja Jeesust sellepärast," tegi Kalev ettepaneku. Ta teadis, et Jeesuse käes on kõik võimalik ja nii siis õhtupalvele lisatigi nõudmine: "Armas Issand, anna meile ka särgiriiet!"

Järgmisel hommikul tuli vanaema. Ta võttis kodused toimedused ja perenaise kohustused oma peale ja ema sai nii minna sisseoste tegema. Ta pidi ostma väga palju asju ja ta käis ka kõik riiete- ja kangaste poed läbi, kuid asjata. Kusagil ei olnud müüa särgiriiet.

Ta tahtis juba koju tagasi pöörduda, kui talle tuli meelde veel üks väike pood, mis asus äärelinnas. Ta oli seal varem kunagi käinud, kuid müüja oli talle tundmatu. Ta siiski otsustas ka sealt vaadata.

"Ei meil ei ole särgiriiet," ütles elatanud lahke müüja. Ema oli juba ukse juures, kui äkki märkas, et müüja hakkas nagu midagi meelde tuletama.

"Kui palju te vajaks seda riiet? Milleks teil seda vaja läheb," küsis müüja lõpuks.

Müüja läks taharuumi. Ta viibis seal tükk aega ja tuli tagasi riidetükk käes seletades, et tal enne ei tulnud meelde, et see riidetükk oli tal hoiul kellegi jaoks, kuid too millegipärast pole sellele järele tulnud. Nii sai ema selle endale. Pannes riidepakki oma kandekotti ta ei saanud jätta ütlemata:

Ema rääkis Kalevi palvest ja laste kindlast lootusest ja ootusest. Äkki ta märkas, et müüja pühkis oma silmist pisaraid.

"Kas veel Jumal hoolib minust nii palju, et tarvitab mind palvete vastusena?" mõtles ta.

Ema ja müüja jutlesid veel pisut aega. Müüja rääkis, et asjaajamised, mured ja toimetused on röövinud temalt isikliku kontakti Jumalaga ja tal oli olnud kogu aeg tunne, et Jumal enam teda ei armasta ega pea temast midagi. Nüüd ta aga sai aru, et Jumal oma armastusega on ta lähedal ja saadab teda veelgi ta eluteel.

Rõõmsana viis ema oma paki koju. Poiste rõõm oli ka suur, kui pakist hakkas paistma särgiriie. Nii saadi ka Kalevi ja Anti särgid pühadeks valmis.

Jõulupühade ajal karjaste keskel oli viis üliõnnelikku poissi. Säraküünlad põlesid ja andsid sära ja välgust inglitele, kes kordasid ühel häälel:

"Vaata, me kuulutame teile suurt rõõmu, sest teile on täna sündinud Petlemma sõimes Päästja, kes on Jeesus Kristus!"

Karjased olid täis rõõmu. Nende riided särasid ja paled hiilgasid. Jõulukuusk põles ja säras. Küünalde leegid vilkusid, kui karjased ja inglid lõpuks laulsid ühislaulu:

Kõik olid õnnelikud, kuid kõige õnnelikum oli kindlasti müüjatädi, kes oli uuesti leidnud isikliku kontakti Jumalaga. Jõulud olid tõesti saabunud.

Vaikuse ingel otsib jõule

Väike ingel pani oma käe suure ingli pihku ja ütles: "Ma tulen sinuga kaasa. Kas tohin? Olen näinud peaaegu kõike, mida teised suured inglid teevad. Aga mida sina teed?"

"Mina olen vaikuse ingel. Mina õnnistan inimeste vaikust. Nüüd lähmegi otsima neid, kellele võiksin anda jõulukingiks oma õnnistuse."

Väike ingel ei saanud küll hästi aru, aga rännakule minna oli päris vahva. Oli põnev pääseda suurde linna ja näha palju-palju kirkaid tulesid.

Pisike ingel sammus oma kaaslasega suurlinna jõuluehtes tänavatel. Seal oli palju inimesi, säravaid tulesid, igasuguseid kaupu ja kärarikkaid hääli. Kusagil oli kuulda laulu "Püha öö, vaikne öö..." See oli väga kaunis, aga sinna segunesid ka busside mürin, autopidurite kriiksatused ja inimeste hõiked.

"See on vahva! Aga siit ei leia sa küll kedagi, kellele võiksid anda oma kingituse. Siin ei ole keegi vaikselt..."

"See pole sugugi kindel. Siingi võib olla inimesi, kellel on vaikne süda. Vaata sinna!"

Noor mees seisis suure raamatukaupluse vaateakna ääres. Tal oli käes äsja ostetud raamat. Suur ingel hiilis talle vargsi lähedale, pani käe noormehe õlale ja ütles tasa:

"Jumal õnnistagu neid õhtuid, mil te kahekesi oma väikeses kodus seda raamatut loete. Selles on teie jõuluõnnistus!"

Noormees ei näinud inglit - keegi ei näe linnatänavatel ingleid, kuigi nad seal käivad - aga ta hakkas naeratades kodu poole astuma.

Peale noormehega kohtumist käisid nad päris kaua ringi, kuid nägid ainult rahutuid inimesi. Nad järgnesid kahele pereemale, kes tassisid raskeid toidukotte. Üks neist oli hirmus mures, et rahad on lõpukorral, aga nii palju on veel ostmata ja töödki on kole palju. Teine muretses jälle sellepärast, et peab oma sõpradele ostma palju kalleid kinke.

"Millest nad küll räägivad? Miks neil sellised jõulud on? Kodus taevas küll niimoodi ei mõelda."

"Muidugi mitte, lapsuke. Aga sellepärast ei ole neil inimestel ka õiget jõulurõõmu."

Nüüd läksid inglid kirikusse. Küll seal oli kiire! Ühes toas harjutati laule, teises õmmeldi kostüüme, kolmandas pakiti kingitusi...

Suur ingel tahtis pastori juurde minna. Ta peab ju jutlusi pidama ning tal on kindlasti jõuluõnnistust vaja. Aga pastori tuba oli tühi! Pastor istus trammis ja märkis rataste kolina saatel kalendrisse aegu ja kohti, kuhu ta kindlasti jõudma pidi.

Tema mõtted liikusid laule ja jutlusi otsides harjumatult kiiresti - õhtusel jumalateenistusel võib pidada sama jutluse mis vanadekodus, lasteteenistusel võiks rääkida karjastest ning haiglaski peaks sellega hakkama saama...

"Ta mõtted põrutavad nii kiiresti ja lõppude lõpuks lähevad ikkagi uppi," arutas väike ingel.

"Nii see paistab tõesti olevat," oli suur ingel väikse kaaslasega nõus. "Läheme parem haiglasse."

Haiglaski tundus olevat parasjagu kiire. Lillekaupluste saadikud tõid lilli, õed kaunistasid ruume, kõikjal oli rutt. Aga õhtu saabudes jäi kõik vaikseks. Inglid läksid haigete juurde.

Suur ingel pani oma käe haigete peale ja andis neile vaikuse õnnistuse. Oli neidki, kes oma tusaste ja mornide mõtete tõttu ingli õnnistust tähele ei pannud ja sellest ilma jäid.

Suure ja väikse ingli rännak oli lõppemas ning nad hakkasid kodu poole minema. Taevas oodati neid suurele jõulupeole. Väike ingel oli mõtteis. Lõpuks küsis ta:

"Miks on nii vähe neid, kellele said anda oma jõulukingi? Isegi nende seas, kes Jeesust armastavad, ei pandud meid tähele."

"Jah, mõnikord on see tõesti nii. Inimesed ei ole mõistnud jõulude mõtet. Nende arvates tuleb neil endil Jõululapse vastuvõtuks kõik valmis teha. Aga nad eksivad."

"Nad on juba kuulnud, aga kõigil pole aega seda tähele panna. Mõned siiski õpivad vaikust. Kõigepealt väsitavad nad enda nii ära, et jaksa enam midagi teha. Siis hakkavad nad mõtlema. Peab olema palju julgust, et unustada kõik muu ja otsida vaikust.

Aga osad inimesed eksivad: nad kutsuvad vaikselt olemist laiskuseks. Sellepärast ei julgenud isegi kiriku pastor vaikseks jääda."

Väike ingel mõtles kuuldu üle. Siis haaras ta tugevamini suure ingli käest ja sosistas: "Lähme nüüd oma jõulupeole. Seal saan minagi kõigest aru ja võin Jeesusele sünnipäevalaulu laulda."

Kaks päeva enne jõule.

Linna suurimas hotellis oli palju elu ja liikumist. Siin peatus kuulus kunstniku perekond, kus ema oli võluva häälega lauljatar, isa suurepärane klaverikunstnik ja nende poeg - väike imelaps viiuliga.

Kunstihuvilised ligidalt ja kaugelt, vanad tuttavad ja uued suurused olid vallutanud toad ning eesruumid.

Õhtul pidi olema muusikakooli suures saalis kontsert. Väikest viiuldajat ja kunstnikupaari tervitati. Laps külvati üle maiustuste ja meelitustega, kuid väikesel kunstnikul oli igav ja ta oli halvas tujus. Noor neiu kes pidi hoolitsema tema eest ja kontserdipäevadel pidama teda heas meeleolus, oli ahastuses.

Pärastlõunal kutsus lauljatar hotelli direktori ja ütles: "Meie poiss ei ole täna sugugi mängimise meeleolus. Mul on hirm õhtu ees. Mõelge ainult, kui laps äkki keelduks mängimast, kaotaks julguse kui kõik vaatavad tema peale! Ta ei ole kunagi olnud nii halvas tujus ja keegi ei oska teda viia õigesse meeleollu. Ma palun teid, muretsege siia paar lõbusat last, poissi või tüdrukut, kes temaga mängiksid ja ta meelt lahutaksid, kuni on aeg teda riietada. Palun, palun tehke seda ja niipea kui võimalik. Võiks ka mänguasju kaasas olla, aga kõige tähtsam oleks saada paar lõbusat mängusõpra.

See oli hotellidirektorile omamoodi pähkel. Külaliste soov oli talle käsuks. Aga kust saada need paar lõbusat last? Seal tuli talle meelde, et tema poja muusikaõpetajal oli palju lapsi. Seda meest ta tundis ja oli kindel, et tema lapsed on lõbusad ja toredad. Nii antigi ühele hotelliteenijale käsk sõita kiiresti muusikaõpetaja Kase juurde järgmise palvega: väikesel kunstnikul olevat igav ja nüüd palutakse, et õpetaja lubaks kaks või kolm oma lastest lõbustama väikest poissi. Ka mängukanne võib kaasa võtta, aga kõik see asi käigu kähku!

See soov tegi vanematele palju nalja ja nad olid valmis seda kohe täitma. Aga kes lastest oli selleks kõige sobivam? Kaksikud Mari ja Anne olid kodust ära, Karl oli liiga suur. Nii võisid arvesse tulla ainult Villi ja Ott, Priit ja Elseke. Ott ütles et temal on häbi minna. Villi ei saanud aru, mis siin häbeneda, kui väikese poisiga tuli mängida, nii et tal oleks lõbus. "Tore", ütles isa, "kui see sulle tundub nii kerge olevat, küllap sa siis sellega toime tuled. Elseke tuleb ka kaasa. Ma arvan et nii on kõige parem."

Riietati ruttu, haarati kaasa mõned mänguasjad ja siis kiiresti ootavasse autosse.

Hotellis juhatati nad kohe direktori juurde. "Tulge nüüd minuga," ütles direktor Selle väikese poisi nimi on Ulf. Ta on reisust väsinud, aga kui te temaga mängite, läheb tal tuju heaks. Ärge rääkige temaga kontserdist ega muusikast. Mängige lihtsalt temaga, ta on samasugune kui teised lapsed.

Jõudnud kunstniketoa ukse juurde, koputasid nad uksele ja ootasid sisse kutsumist. Selle asemel kuulsid nad kedagi ütlevat:

"Aga Ulf, kes siis lakub akna klaasi?" - "Mis ma siis pean tegema?" vastas nutune lapsehääl. Siis hakkas Villi naerma ja ütles:

"No sellel seal peab küll igav olema! Ma lähen õige kohe kukerpalliga uksest sisse!" Direktor oli vahepeal uuesti koputanud. Kostis hüüe: "Sisse!" ja läbi avatud ukse tuli Villi kätel käies ja veeretas ühe kõrge kukerpalli teise järele. Seda oli hästi tore teha, sest kogu tuba oli kaetud suure pehme vaibaga. Nii kukerpallitas Villi kuni akna all seisva väikese poisini, kes hakkas valjusti naerma ja küsis: "Kuidas siis seda tehakse?"

Naeratas sõbralikult ja tänulikult ning tuli Elsekese juurde. Elsekene tundis, et Villi sisenemine tuppa oli ebatavaline ja võib-olla mitte-sobiv. Ta ütles lauljatarile: "Villi harilikult ei tule niiviisi sisse, ainult täna, sest ta tahab nalja teha."

Täiskasvanud lahkusid toast ja lapsed jäid oma pead. Nad sõbrunesid kiiresti. Väike kunstnik oli väga võluva välimusega. Pehmed plondid lokid ümbritsesid peene-joonelist nägu. Silmad olid suured, tumesinised, unistava ilmega, mis laskis aimata, et selle lapse hing oli tavalisest tundelisem.

Hulk aega lõbustas ta ennast Villi naljadega. Siis võeti kätest kinni ja hüpati rõõmsalt mööda tuba, kusjuures Villi hüppas nii naljakalt, et Ulf aina laginal naeris.

Nii möödus märkamatult kaks tundi. Siis tuli Ulfi õpetaja ja ütles: et Ulfil on aeg õhtust süüa ja kontserdiks ümber riietuda. Kui Ulf seda kuulis, kadus kõik rõõm ta näost. Ta kinnitas , et ta ei taha süüa, ümber riietuda ega lahkuda oma uutest sõpradest. Õpetaja veenmiste ja ema hellade sõnade tagajärjeks olid ainult pisarad.

Nüüd proovis Villi mõjutada väikest mängukaaslast. "Sa pead ju ometi mängima," seletas Villi. "Mitmed sajad inimesed on nii kaua seda kontserti oodanud." - "Kas teie ka tulete?" küsis väike poiss ja enne kui Villi vastata jõudis, ütles Ulf ärevalt emale: "Nad mõlemad peavad tulema minu juurde kunstniketuppa ja jääma minu juurde terveks õhtuks. Muidu on nii igav olla, kui sina laulad ja isa mängib."

Aga sellele liimile Villi ei läinud. "Meie ei saa tulla," ütles ta "Elseke on sel ajal juba voodis ja ma pole kogu pärastlõunal midagi teinud, homseks on palju õppida." Siis veeresid väikese kunstniku silmist jälle pisarad, ta surus oma peakese ema sülle ja nuuksus: "Kui Villi ei tule, siis mina ei mängi ka, mul on nii paha olla." Tõepoolest nägi väikemees vilets välja. Ema kutsus isa ka sinna. "Vaata kui haleda välimusega on Ulf. Mis tal ometi on? Ta on alati nii mõistlik, aga täna ta ei taha mängida. Oh, küll ma täna saan veel piinelda!"

Isa nägu läks süngeks. Ulf haaras kramplikult Villi käest kinni, et see minema ei läheks. Vanemad rääkisid omavahel ägedalt aga vaikselt ja lõpuks pöördus isa Villi poole: "Meie oleksime väga rõõmsad, kui sa tuleksid meie väikese juurde kunstniketuppa ja jääksid temaga kogu õhtuks. Sa peaksid siis oma kooli tööd tegema öötunnil. Aga sa oled nii tubli poiss, ega see sulle midagi ei tee! Meie anname sulle selle eest priipääsme kontserdile. Küllap sa selle pääsme võid ära müüa mõnele tuttavale."

Kuulnud sõna "priipääse kontserdile" lõi Villi nägu särama. Priipääse kontserdile, mille piletid olid nii kallid, et tema isa endale seda muretseda ei võinud, kuigi oleks väga tahtnud. Isale priipääse - milline tore mõte' "Jah", hüüdis ta, "jah, jah, kontserdi-pääsme eest, kui ma selle tohin anda oma isale, olen ma valmis tulema Ulfi juurde ja pärast kasvõi hommikuni tegema koolitööd." Ja kui ta märkas, et väikese nutt juba naeruks hakkas muutuma, ütles Villi talle: "Kui sa võiksid seal juures olla ja näha, kui ma pääsme isale annan ja kuidas ta rõõmustab! Mu isa on nii pikk, nagu see kõrge uks seal ja kui ta rõõmu pärast üles hüppab, siis käivad ta juuksed vastu lage. Vaata nii!" Ja Villi hakkas tegema kõrgeid hüppeid, nii et väike kunstnik valjusti naerma hakkas. Nüüd viis ema teda kiiresti ümberriietamisele, öeldes: "Ulf, kui sa nüüd oled ilusasti sõnakuulelik, siis tuleb Villi õhtul sinu juurde." Ulf läks nüüd meelsasti oma ema ja õpetajaga kaasa. Isa andis Villile kalli kontserdipääsme. Kui Villi oli lubanud õigeaegselt kunstniketuppa tulla ja Ulfi juurde jääda, teda lõbustada aga mitte kära teha, siis lasti Villi ja Elsekene minema. Auto sahises hotelli ette ja peagi olid lapsed kodus. Villi jooksis trepist üles ja hüüdis: "Isa, isa vaata me tõime sulle kontserdipileti, kunstnik ise andis!" Võib-olla ei teinud isa just nii või mast hüpet, nagu Villi oli Ulfile kirjeldanud, kuid ülirõõmus oli ta küll.

Nüüd oli kiire õhtu söögiga, sest kell oli juba kuus ja kell kaheksa pidi kontsert algama. Villi ema tundis kaasa väikesele kuntsnikule. "Villi, ega sa teda ainult naljadega ei suuda heas tujus hoida. Kui näed et ta väsib, siis istu ta kõrvale ja jutusta talle midagi."

Isa ja poeg läksid muusikakooli poole. Isa läks otsima oma kohta juba tihedalt täidetud rahvaga saalis ja Villi läks isa piletit tagantjärele ära teenima.

Kunstniketoas oli palju sagimist, sest mitmed olid tulnud kunstnikke tervitama, Ulf seisis lumivalges ülikonnas ja toetus ema põlve najale. "Vaata seal tuleb su sõber", ütles klaverikunstnik. "Aga ta ei tee ju kukerpalli," ütles Ulf. Siis aga kõlasid gongilöögid ja külalised lahkusid toast. Kohe pidi tulema ema ja isa esinemine. Nad läksid poodiumile. Ulfi õpetaja, Ulf, Villi ja kontserdi teadustaja jäid kunstniketuppa. Viimane astus Ulfi juurde ja ütles: "Kolmas number on sinul. On sul viiul ilusasti hääles?" Ulf ei vastanud. "Ma arvan küll," ütles õpetaja, "isa kontrollis seda." "Kas sa tead, kus sa seisma pead? Üsna klaveri kõrval. Ulf ei vastanud jällegi. "Aga Ulf, kuidas oled sa täna nii paha?" ütles õpetaja, "kui nüüd isa teda näeks!" Siis laskis väike pea norgu ja hakkas nutma. Ehmunult tõmbas õpetaja väikese poisi oma sülle. "Ulfi, ole rahul, ära nuta!" Teadustaja läks ära. Villi võttis välja väikese vurri ja pani selle laua peale keerlema. Pooleldi vastu tahtmist vaatas Ulf seda, aga siis proovis ise panna vurri tantsima ja oli väga rõõmus, kui see õnnestus. Varsti oli ema esinemine läbi ja ta tuli Ulfi juurde. Tal oli heameel, et väike oli jälle heas meeleolus, ja Villile sai osaks tänulik pilk. Siis kõlas saalis kontsertklaver. "Isa järel on sinu kord", ütles ema.

Vurri käimapanemine väsitas Ulfi kätt ja Villi pidi midagi muud välja mõtlema. Polnud kerge ülesanne! Ega siis Villi polnud välja õppinud lasteaednik! Ometi suure jõupingutusega see asi õnnestus, sest tal oli tunne, et kui tema omaga toime ei tule, siis kaotab isa õiguse istuda kontserdil.

Juba tuligi klaverikunstnik tuppa loorberipärg käes. Ta leidis Ulfi heas meeleolus ja valmis esinema.

"Nüüd sa kuuled, kas nad mulle ka nii aplodeerivad nagu isale ja emale," ütles ta naeratades Villile. Villil lubati ukse praost hiilida, kuidas Ulfil läheb. Ta nägi et väike poiss kenasti kummardas ja algas mäng. Isa saatis teda klaveril. Väikese näoilme oli tõsine ja unistav. Ta väikesed käed olid tõelised meistri käed, mis panid kaunilt helisema väikese viiuli. Nad võlusid puhtaid õrnu, sügavaid toone ja publik kuulis hinge kinni pidades. Paljud olid pisarateni liigutatud ja kui viimane vaikne heli oli haitunud, kostis läbi saali aplausitorm. Lavale langes roose, sinna toodi maiustusekarpe ja imeilusaid puuviljakorve täis viinamarju ja apelsine. Ulf kummardus ja hüüdis oma heleda lapsehäälega: "Aitäh!"

Pärast vaheaega kava jätkus. Toas jäi vaikseks. Saalis helises klaver ja kõlas lauljatari hõbehääl. Ulf, kes äsja oli olnud nii rõõmus ja reibas, muutus jälle kurvaks ja Villi naljad ei suutnud ta nuttu vaigistada. Siis tuli Villile ema nõuanne meelde. Ta kutsus Ulfi oma juurde ja hakkas tasa jutustama sellest, kuidas nemad oma kodus teevad jõuluks ettevalmistusi. Kuidas Mari ja Anne õppisid uut laulu, Karl aga tegi luuletusi, mille Ott peab ette kandma, tema, Villi aga joonistas ilusa talve-maastiku, mis pannakse isa tuppa klaveri kohale.

Väikemees kuulas ja kuulas, kuni silmad vajusid tal kinni ja peake Villi süles, jäi ta magama. Aga kui tema esinemise kord -kava viimane punkt - hakkas lähenema, tuli ta üles äratada. Ulf ärkas, talle pakuti apelsiini, temaga räägiti rahustavalt, kuid poisike keeldus uuesti esinemast. Nuttis ja seekord paistis, et mängust ei tule tõepoolest midagi välja. Lõpuks tuli isa Ulfi juurde ja ütles tasa, aga kindlalt: "Pojake, sa oled täna haige ja tahaksid meelsamini magada kui viiulit mängida. Aga inimesed ootavad sind, nad armastavad sind ja sa ei tohi neid petta, kui sa nüüd oled tubli, siis ma luban sul raske Mendelsoni viiulikontserdi asemel mängida ainult väikest Beethoveni romanssi. Tee ilus sõbralik nägu ja mängi see väike asi hästi ilusasti, eks!" Nende sõnadega võttis isa lapsel käest ja läks temaga saaliukse poole. "Isa, kas sina ei tundnud, et need põrandalauad, mille peal ma seisin, olid lahti ja kõikusid?" Kõik lauad on nüüd kõvasti naeltega kinni löödud," ütles isa.

Nad jõudsid lavale. "Ole nüüd tubli," sosistas isa veel ja seadis Ulfi seisma nii, et nad teineteist nägid. Isa vabandas publiku ees, et poiss mängib midagi muud, kui kavas oli ette nähtud.

Ulf tegi tõesti kõik nii hästi kui võis. Isale näis see kümme minutit igavikuna - nii hirmul oli isa poisi pärast.

Pärast kontserti viidi väike kunstnik kohe hotelli ja pandi soojendatud voodisse. Järgmisel päeval ilmus ajalehtedes vaimustatud kirjeldus suurepärasest kontserdist. ülejärgmisel - jõululaupäeval - ilmus lehes märge, et väike kunstnik on haigestunud sarlakisse. Sel õhtul oli Kase pere jõulupuu ümber koos. Kõigi mõtted pöördusid tahtmatult väikesele kunstnikule, kes pidi lamama haigevoodis ilusal jõuluõhtul nakkushaiglas. "Teeme talle jõulupaki, "ütles Villi. Paneme sinna sisse omajoonistatud kaardi jõulutervitusega." Nii tehtigi. Ja imelikult vaikne oli seekord jõuluõhtu lõpposa Kase peres: kõik lapsed istusid ümber laua ja joonistasid, kirjutasid ja värvisid jõulutervitust väikesele sõbrale, kellel oli nii raske. Villi tundis eriti sel õhtul, et ta iial ei vahetaks oma armast lihtsat kodu ja kodust jõuluõhtut väikese kunstniku reisimisvõimaluste, esinemiste, aplausitormide ja toredate hotellitubade vastu.

Kolm ebatavalist külalist.

Hommikumaa kõrgete külaliste lahkumisest polnud veel kuigi palju aega möödunud kui Petlemmas juhtus haruldane lugu, mis ei ole üheski raamatus kirja pandud.

Ratsanikegrupp oli just horisondi taha kadunud, kui laudale lähenesid ebatavalised teekäijad.

Esimene külaline kandis kirjut riietust ja tuli aeglaselt lähemale. Oma lõbusa ilme taga tundus ta tegelikult väga kurvana. Alles siis, kui ta last nägi, libises kerge naeratus üle ta näo. Ettevaatlikult astus ta sõime juurde ja silitas hellalt lapse nägu.

„Mina olen Elurõõm,“ ütles ta. „Ma tulen sinu juurde, kuna inimestel ei ole enam millegi üle naerda. Neil pole elust enam mingit rõõmu. Kõik on muutunud surmtõsisteks.“

„Siin maailmas on külm. Võib-olla suudab mu mantel sind soojendada ja kaitsta.“

Seejärel astus esile teine rändur. Kes oskas vaadata, märkas tolle rutakat pilku ja tajus, kui kiire tal oli. Kui ta aga sõimes magava lapse ette astus, näis, nagu oleks kogu ta kiirustamine kadunud.

„Mina olen Aeg,“ ütles ta ja silitas hellalt lapse nägu. „Tegelikult mind peaaegu enam ei olegi. Öeldakse, et aeg kaob nagu lennates. Seejuures on inimesed aga unustanud ühe suure saladuse. Aeg ei kao. Aeg tekib. Aeg kasvab seal, kus teda jagatakse.“

„Siin maailmas on vähe aega. Ma kingin sulle liivakella, kuna veel ei ole liiga hilja. See peab olema sulle märgiks, et sul on alati nii palju aega, nagu sa endale võtad ja teistele kingid.“

Nüüd astus esile kolmas rändur. Ta nägu oli täis suuri arme, nagu oleks teda ikka ja jälle löödud. Kui ta aga sõime juurde astus, tervenesid tema haavad ja vigastused, mida elu oli talle löönud.

„Mina olen Armastus,“ ütles ta ja silitas hellalt lapse nägu. „Mina olen selle maailma jaoks liiga hea. Seepärast trambitakse mind jalge alla.“

„Kes armastab, sellel on siin maailmas palju kannatusi. Võta mu pisarad. Need lihvivad kive. Need on nagu vihm, mis teeb paakunud maapinna viljakaks ja paneb isegi kõrbe õitsema.“ Tema pisarad muutusid kolmeks imeilusaks õitsvaks roosiks.

Lõpuks kummardasid Elurõõm, Aeg ja Armastus Taevase Lapse ees. Kolm ebatavalist külalist olid lapsele oma kingitused toonud. Laps aga vaatas neile otsa, nagu oleks ta neid mõistnud.

Järsku pööras Armastus ümber ja ütles inimestele: „See laps hüljatakse, tema elu lõpetatakse ja tal tuleb palju kannatada, sest ta armastab tingimusteta. Aga kuna ta võtab rõõmu tõsiselt ning jagab oma aega ja armastust rikkalikult, ei ole maailm enam kunagi see, mis varem. See laps saab Koidutäheks, mille varju jääb kõik muu.“

Seepeale tõusid kolm rändurit üles ja lahkusid. Inimesed, kes kõike olid pealt vaadanud, mõtlesid veel kaua nendele mõistatuslikele sõnadele.

Jeesuse sünniga hakkas särama uus Koidutäht. Tema valgus kaotab pimeduse ja tervendab kõik haavad. See on suur rõõm, mis saab osaks kogu rahvale, ka minule ja sinule.

Ma tahaksin...

Pärja ja Pärt olid väsinud ja pahas tujus. Jah, nad olid nii väsinud ja pahas tujus, et ema oma triikimistöö lõpetas ja korvi puhta pesuga seina äärde lükkas. Siis kutsus ema kaksikud oma juurde ja istus nendega verandale. Ema teadis, et halvale tujule järgneb varsti riid ja pisarad. Seda oli vaja ära hoida.

"Sellepärast siis see paha tuju! Ei suuda jõulusid ära oodata. Aga kas te olete ka ettevalmistunud jõuludeks?"

"Loomulikult," ütles Pärt. "Minu soovisedel on ammu valmis. Ja Pauli jaoks on mul laevamudel, ma tean, et tema kingib mulle mänguraudtee. Veel on mul mõned asjad. Jah, mina küll olen ettevalmistatud jõuludeks."

"Mina ka," sõnas Pärja." juba nädal tagasi korraldasin ma kõik. Adventpühad on möödas ja jõululaule hakkasime ka hästi varakult õppima."

"Mida sa küll sooviksid?" küsis Pärt. "Kas sa sooviksid uut õmblusmasinat?" küsis Pärja.

"Ei," vastas ema," ma sooviksin, et inimesed selle igavese ringijooksmise ja tuhande muretsemise ja asjade korraldamiste asemel võtaksid aega ja mõtleksid veidi tõsiselt jõulude üle järele. Ma sooviksin, et kõik inimesed teeksid selliseid ettevalmistusi jõuludeks, mis vastab jõulude õigele mõttele."

"Meie pühitseme jõulusid ju sellepärast, et Jeesus on sündinud, eks, ema?" küsis Pärja. "Sest, et karjased lauta tulid väikest Jeesust vaatama", ütles Pärt.

"Ja, sellepärast pühitseme jõulusid," vastas ema, "aga selle juurde kuulub siiski rohkem. Me peame olema rõõmsad ja tänulikud, et jõuluööl Petlemmas sündinud lapse siia ilma saabumine ei tähenda sedasama, mida ükskõik millise lapse sünd tähendab. Selle lapse sünniga tähistame jumala Poja saabumist, kes oma sõnade ja tegudega näitas, et jumala armastus on suurimaks kingituseks inimestele."

"Mina tahaksin, et oleksin võinud olla seal väljal karjaste juures, kes ingli jutu peale nii ära kohkusid".

"See ongi oluline," lausus ema, "me peaksime aega võtma, et õigesti ette valmistuda jõuludeks, et paremini mõista, miks üldse pühitseme jõule. Tulge, mängime pisut. Mängu nimi on :"Ma tahaksin..." Nüüd räägime kõigest sellest, mida soovime selleks, et tõeliselt olla ette valmistatud ja varustatud jõuludeks."

"Hea küll," ütles Pärt, "ma tahaksin, et oleksin võinud seista seal väljal ja oleksin kuulnud ingleid laulmas: "Au olgu jumalale kõrges!" Ei tea, mis tunne mul siis oleks küll olnud."

Pärja mõtles silmapilgu." ma oleksin tahtnud näha, kuidas Maria esmakordselt võttis väikese Jeesuse sülle. Ma oleksin tahtnud teada, mida ta mõtles, kui vaatles väikest Jeesust - et mis temast küll saada võib, kui ta suureks saab ja mida ta kõik läbi elab."

"Mina sooviksin teada, mida Maria ja Joosep küll mõtlesid, kui kuulsid, et selline laps just neile pidi sündima ja kuidas nad küll mõtlesid teda kasvatada Jumalale meelepäraselt," ütles ema.

"Kas me ei vöiks igal päeval lugeda ühe osakese jõululoost ja selle üle vestelda," tegi Pärja ettepaneku.

"Tõepoolest," hüüdis Pärt," me oleme seda juba nii tihti kuulnud, et lasksime selle ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Mängime nii, nagu oleksime ise elanud tol ajal ja mõtleme järele, kuidas see meile oleks tundunud siis."

"Nõus", ütles ema." Alustame nüüd kohe ja loeme Luuka evangeeliumist, teisest peatükist esimesed salmid, kus juttu on Joosepi ja Maria minekust Petlemma. Tood sa mulle Piibli, Pärt?"

= 0O0 =

Kas sul on ka vahest nii läinud, nagu Pärjal ja Pärdil? Võib-olla mõtled sa ka midagi välja, mida sa väga sooviksid, et olla jõuludeks hästi ette valmistatud. Loe püha õhtuni jäänud päevadel igal õhtul paar salmi Luuka evangeeliumist 2.peatükist, salmid 1-20 ja mõtle järele, milles ilmnes seal Jumala armastus neile, kes on Talle sõnakuulelikud. Võib-olla hakkab ka sinus siis helisema laul: "Au olgu Jumalale kõrges!"

Me täname Sind, Jumal, Su armastuse eest, mis on nii suur, et Sa saatsid oma Poja, et meile näidata, kuidas Sa meid armastad.

Me teame, et Sina oma tõotusi ustavalt täidad. Me täname Sind, et Jeesus Sinu armastust usaldas ja oli valmis oma elu ja surmaga näitama, et ükski kurjuse jõud ei saa Sinu plaani muuta. Me täname, et jõulud on rohkem kui lihtsalt ühe lapse sündimise pühitsemise aeg. Me täname, et võime jõulusid pühitseda kui päevi, mil Sinu armastus saab meile eriti selgesti nähtavaks.

Miks hakkasid helisema jõulukellad

Suure linna keskel asetses tore kirik. See oli ehitatud kõrgele mäele ja igal pühapäeval valgusid sinna kokku suured inimeste hulgad.

Kirikus olid kivisambad ja hämarad võlvialused ja kogu ruumi läbis peauksest altarini sirge, lai, sammastega ääristatud võlvkäik. Kaugeimas nurgas oli vägev orel, mille helid olid nii tugevad, et kostusid üle linna. Jah, see oli tõesti eriliselt tore kirik, eriti kui ta oli eredasti valgustatud ja täidetud inimestega - vanadega ja noortega. Kuid kõige imelisem selles kirikus oli kellamäng.

Kiriku torn oli nii kõrge, et õieti keegi ei osanud öelda, kui kõrge ta oli. Üleval tornikambris olid kellad. Räägiti, et need olid ilusaimad kellad maailmas, kuigi linna elanikud ei olnud neid veel helisemas kuulnud. Ainult üks vanake kiriku lähedalt võis öelda, et tema ema oli kuulnud seda kellamängu helisemas, siis kui ta oli olnud alles lapsuke. Need olid kellad, mis pidid helisema jõuluõhtul. Seal linnas oli tavaks, et jõuluõhtul toodi kirikusse oma jõuluohver. Räägiti, et kui keegi tooks oma kõige parema ja suurema ohvri, siis hakkaks helisema tornist jõulukellade mäng, ilma et ükski inimene neid seal helistaks. Mõned ütlesid, et tuul nad seal paneb helisema, teised arvasid, et inglid olid seal tegevuses. Kuid nüüd oli möödunud terve inimiga, kui kellad ei olnud helisenud.

Igal jõuluõhtul siiski inimesed tulid hulgana altari juurde oma ohvritega, aga kuigi kirikuteenistus oli ilus ja ohvrid rikkalikud, oli kõrgest tornist kuulda vaid tuule vuhinat.

Aga mitu kilomeetrit linnast eemal, väikeses külas, kuhu selge ilmaga vaevalt paistis kirikutorn, elas poiss nimega Peeter, oma väikese vennaga. Nad teadsid vähe kellamängust, aga nad olid kuulnud kui ilus on jõulu-jumalateenistus kaunistatud kirikus, kus küünaldega ülekülvatud hiigelkuused ulatuvad kõrgete võlvideni ja kus heliseb kohisev orelimäng.

Poistel oli oma väike plaan, kuidas pääseda jõulukirikusse. Tuli tuppa kanda vesi ja puud, tuli kühveldada lumi majakese ümbert, tuli koristada ja puhastada majas iga nurgake. Nad pidid kõigega valmis olema varakult, sest minekuks tuli arvestada kaks tundi. "Oi väike-veli", lausus Peeter vennale, vedades rasket lumekelku, "mõtle ometi, me saame täna jõulukirikusse. Kuidas ma küll ootan, millal võime hakata minema. Mis me seal küll kõik näeme ja kuuleme! Öeldakse, et Jõululaps ise tuleb õnnistama jõulujumalateenistust! Mõtle, väikeveli, kui me ehk näemegi seal Jõululast!"

Jõululaupäeva õhtupoolikuks läks ilm väga külmaks. Maa oli kõva ja õhus lendles üksikuid teravaid lumekibemeid.

Poisid aga sammusid vaprasti teineteise käest kinni hoides ja viimaks nad nägidki linna tulesid oma ees. Nad olid juba sisse astumas ühest linna väravast, kui nägid tumedat kogu lumel. Nad astusid oma teelt kõrvale, et vaadata, mis see on ja nägid, et see oli üks vaene naine, kes oli kukkunud just linna värava ette ja oli liiga haige ning väsinud, et minna linna, kus ta oleks võinud leida peavarju. Lumi oli talle padjaks ja ta oleks seal külmas uinunudki igavesele unele. Seda kõike nägi Peeter ühe silmapilguga. Ta põlvitas naise kõrvale ja püüdis teda tõsta, ei suutnud aga teda liigutadagi. Ta pööras naise näo oma poole ja hõõrus seda lumega, aga kui ta oli teda veel vaadelnud, tõusis ta üles ja ütles:

"Ei," ütles Peeter, kuigi ta hääl pisut värises. "Vaata seda vaest naist. Ta nägu on nagu Jeesuse emal jõulupiltidel, aga ta külmub siin surnuks, kui keegi ei aita teda. Praegu on kõik inimesed kirikus, aga kui sa tuled tagasi, sa võid tuua kaasa kellegi, kes teda aitaks. Ma niikaua hõõrun, et ta ei külmuks ja kui ta ärkab, pakun talle natuke süüa. Mul on jõulukukkel taskus."

"Aga ma ei või jätta sind siia ja minna kirikusse üksinda," ütles väike-veli pisarsilmil. "Me mõlemad ei tarvitse ilma jääda jõulukirikust", ütles Peeter ja parem on nii, et sina lähed sinna, mitte mina. Küll sa juba oskad minna kirikuni. Ja sa pead vaatama ning kuulama seal kahekordselt - enda ja minu eest. Ma usun, Jõululaps teab kui väga ma oleksin igatsenud seal olla ja kummardada Teda:

Aga kui inimesed lähevad oma ohvreid altarile viima, siis mine ka sina, võta see väike hõberaha ja pane minu ohvrina altarile, kui keegi ei näe. Ära unusta, kus me praegu oleme ja tule siia koos abiga tagasi. Andesta, et ma ei saa tulla sinuga."

Nii ta saatis väikevelle linna ja lehvitas talle innukalt järele, kuna tal raske oli tagasi hoida pisaraid, kuuldes kuidas väikevelle sammude kaja kaugenes ja kadus. Oli tõesti raske kaotada võimalus, mida nii kaua oli oodatud ja mille pärast nii suurt vaeva nähtud ja olla siin üksilduses vaese haigega, keda näis raske olevat äratada ja soojendada.

Suur kirik oli kõige imelisem koht maa peal sel õhtul. Kõik ütlesid, et ta pole iialgi enne olnud nii kõrge ja särav. Orel mürises jõulukoraali ja tuhanded inimesed laulsid, nii et müürid tundusid vabisevat ja Peetergi tundis maapinda värisevat.

Jumalateenistuse lõpul tulid inimesed rongkäigus altari juurde oma ohvritega. Rikkad ja suured tulid uhkena ja panid altarile oma rikkalikud annid. Mõned tõid kalleid juveele, teised imeilusaid kuldesemeid. Kuulus kirjanik pani altarile oma raamatu, mida ta oli kirjutanud palju aastaid. Suur viiulikunstnik tõi oma hõbekeeltega viiuli, mis oli toonud talle maailmakuulsuse. Lõpuks tuli kuningas ise. Ta võttis peast oma kalliskividega ülekülvatud kuldse kuningakrooni ja pani selle altarile, kus ta helkis ja leegitses küünlasäras.

"Nüüd küll kohe saame kuulda kellamängu, sest sellist andi ei ole see altar enne näinud," sosistasid inimesed ootuses. Aga kuuldus vaid tuule mühinat.

Rongkäik oli lõppenud ja koor hakkas laulma lõpuhümni. Äkki organist lakkas mängimast ja kõik vaatasid vanale õpetajale, kes seisis altari ees ja tõstis käe, et kõik vaikiksid. Sügav vaikus valitses kirikus, aga äkki hakkasid kostma õrnad, kuid selged kellamängu helid tornist. See heli kostus otsekui lõpmatu kaugelt ja kõrgelt, kuid see oli nii taevalik, et inimesed istusid haaratuna imelisest võlust ega julenud hingata ega liigutada. Siis nad kõik tõusid ja üksisilmi vaatasid altari poole, et näha kelle and oli äratanud nii kaua uinunud jõulukellad.

Ja nad ei näinud seal kedagi muud kui väikevelje, kes oli tasakesi pugenud altari juurde ja kui keegi ei näinud oli pannud altarile Peetri väikese hõberahakese...

See oli jõuluööl...

See oli varasel jõuluõhtul, kui istus vanaema koldetule ääres, oli ristanud käed ja mõtles vaikselt. Vähehaaval lahkusid kortsud ta otsmikult ja silmis lõi põlema hele tuli: nagu säraküünal oleks kuuse otsas süüdatud.

Ja mõtles vanaduskortsudes emake, mõtles tähtedesäras hiilgavale ööle kauges minevikus - Petlema laudas. Eks olnud karjased tol ööl laiadel ööväljadel, eks valged tаlled liikunud pimedusvarjudes nagu valgete lillede parved. Jah, see oli jõuluööl. Siis alanduses tuli maailma lapsuke Jeesus, alandust õpetama tuli inimesilegi.

Taas kortsus vanaema nägu: kas oli siiski alandust leitud pärast seda? Ja kustus uuesti tuli vanakese tuhmes silmis. Ent hüüdis siis hele hääl toanurgast kuuse alt:

"Vanaema, kallis, eks pajata nüüd, jõuluõhtul midagi, räägi rahuööst, mis kunagi ammu, nii üsna ammu oli!"

Ja tipsis lähemale pisike Tips, surus sasipea ena üsna vanaema põllenurka. Paar nugissilmi aga sihtis otse küsivalt vanakese silmisse.

Ja kuis võiski viimane teha muud, kui kõnelda, taas kõnelda jõulujuttu. Tuba oli pime, ei süüdatud lampi. Läbi akna sädeles ülal tähe-meri ... nagu palju väikesi lapsi oleks vaadanud alla oma särasilmaga. Ja väike sasipea, vanaema põllenurgast kinni sasinud, vaatas ammulisui üles... Oli ju jõuluöö. Kumises toa vaikuses vanaema tasane hääl:

"Ei lapsuke, ei jõuluööl ole kunagi pilvi ülal. Ei ole nüüd ega olnud minevikuski mitte. Siis selgunud oli pilvede värvitu loor, vaid hõhetähti säras ülal. Sel ööl sai lapseks lapsuke Jeesus. Tuli alanduses alla maailma. Ei ihaldanud iial au ega kuulsust, vaid teenis teisi, jäi ikka ise tahaplaanile. Selsamal ööl, kui Petlema palmid tervitasid öövaikuses Rahuvürsti sündi, selsamal ööl põhjamaa kaugeis metsades elutses valge talv. Petlema väljadel hulkusid valged lambakarjad, põhjas kuid valendas lumi samal ööl. See oli muidugi vanal hallil ajal. Kauged merepinnad olid olid jää- ja lumemägedes kohati kinni, nii et seal kustki varjupaika leida polnud. Sel ööl ainult väike punarinnaline laululind lendas tollel jäämerel. Ja oli külm sellel väikesel aral ööränduril. Vibutas tiibu merel, kuid siiski püüdsid kangestuda külmanud liikmed ning haledalt heitis õhku linnuke hädakarjeid, heitis kaebeid merre nagu valgeid klaaspisaraid, mis jäätuvad õhus, jäätuvad põhjamaa karmis öös. Ah kuis igatses värisev süda soojust, igatses rohelist metsa, sulavat südant, kuid lennutee oli nii pikk! Pööras lõunalinnuke silmad mitugi korda tähtede poole, need särasid küll, kuid ei soojendanud.

Viimaks ometi paistis rand... Mets magas jõuluund ranniku lähedal. Lumehõbedat värises kuuskedelt, ja puud, najatudes üksteisele, jutustasid omavahel jõulumuinasjutte.

Veidi eemal teistest seisid kolm kuuske, kaks suuremat ja üks õige väike. Suur puu tõstis uhkelt krooni, mis valges härmatises säras imevõluvana tähtede poole. Ta igatses saada varsti suurde kirikusse küünaldes sädelema. Sellest ta juba rõõmustas ning liigutas majasteetlikult oma lumist krooni. Keskmine kuusk nõrgutas hõbedat oma laiadelt okstelt alla kändudele. Nii hea oli ootuses viibida, sest kaunis tõenäoliselt pidi ta need jõulud veetma koolimaja suures saalis, kus palju lapsi mängimas ja laulmas ta ümber. Nii vähemalt mõtles puu oma uhkuses. Vaid väike kuusenukk nende kõrval oli nukker. Isegi jäätunud pisarad olid silmis. Ta oli ju nii väike ning madal. Vist nii ruttu ta veel ei kõlba jõulupuuks. Teda lihtsalt ei märgata inimestest. Ja vaike puu nuttis, et pidi eelseisva püha öö üksinda pisarais seisma ranniku lähedal suures metsas. Seal nagu polnudki jõuluööd, oli vaid kaks uhket kuusk-sõsarat kõrval. Väike külmunud lind oli juba metsa lennanud. Ometi oli merelend möödas...

Tema nagu tuli Petiema vastsündinud jõululapse saadikuna kaugele põhja, et siingi oleks jõuluöö sündmus teada. Ah varsti vist saab ta suure kuuse soojades okstes puhata. Hingata seal rohelises rüpes - enesel kõrvus kumisemas Petiema jõulujutt ja silmade ees liikumas karjased kaugel lõunas. Põksuva ning ootava südamega laskus ta suurele kuusele, palus öövarju ja sooja.

See kuusk oli ju nii suur ja jõuline varju pakkuma pisikesele laululinnule. Kuid värin läbis linnukese keha.. Suur kuusk raputas uhkelt oksi, oma kroonitud peadki ja lausus:

"Ära tule minu oksile, sa vilets väike lind. Sinust ei tea ega räägi keegi midagi. Mine ära! Mina saan varsti jõulukuuseks suurde kirikusse keset linna. Seal riputataukse minule palju küünlaid ja mind imetlevad paljud. Ei, sinule ma varju ei anna."

Ja kurvalt põksus Petlemma väikese saadiku värisev südameke. Külm oli väikesel tiivulisel. Ikka külmemaks muutus täherikas jõuluöö. Kuid ei halastanud uhke puu väikesele laululinnule. Nukrate silmade ja külmetava südamega lendas tilluke tiivuline keskmise kuuse juurde. Palus luba ööseks selle varju jääda puhkama. Ent vastas kõrgilt teinegi kuusk:

"Ah sa vilets väike linnuke! Kaugelt võid ju tulnud olla, Kuid minul siiski on tänane õhtu tähtsam. Nimelt on jõuluõhtu ja mind viiakse suurde saali jõulukuuseks. Seal on mul au seista ja särada paljude imetlevate silmade ees. Ei sinu tarvis mul aega pole. Ootan vaid, kuni mind varsti ära viiakse."

Ja raputas pead kuusk nõtkena ajades end üsna sirgu. Ja tilkus külma verd linnukese süda ja nukrutses meel. Ei jõuluööl keegi tahtnud anda öömaja temale. Ometi oli sel ajal sündinud kaugel Petlemas Rahuvarst, kes südamest alandlik ning helde oli kõigile. Peaaegu lootusetult laskus linnuke lõpuks imetillukesele kuusele, mis seisis veidi eemal teistest. Väike kuusk oli kurb. Ei uskunud, et teda, väiksemat kõigist, viiakse kuhugi tuppa särama lastele rõõmuks. Oli ta ju nii armetult väike ja inimesile tähelepanematu. Ja väike kuusk-laps oli nii nukker. Rohelisist silmist tilkus pisaraid, mis jäätunult langesid lumele. Esitas siis väike lind oma palve kuusekesele - peaaegu külmununa. Ja värises väike puu õnnest. Tema, põlatud väikese kuuse alla tuleb väike elav linnuke, kellele ta sooja anda tohib. Jah, kuuseke tahtis südamest seda teha. Ajas laiali oma oksad ja väike jõululind leidis sooja ta okste varjus.

Nad mõlemad olid väikesed ja mõistsid teineteise muresid. Neile tähendas jõuluöö midagi suurt ja pühalikku.

Eemal sahisesid kelgujalased. Kuuskedele lähenes halleis rõivais vanamees kelku taga vedades. See oli jõuluvana kaugelt kaugelt maalt. Suured kuused värisesid ootusärevuses: "Ta võtab mind!" - "Ei mind!" nii sosistasid nad vaheldumisi. Ent ei võetud kumbagi Jõulumees pani kelgule väikseima puu. Vimane poleks iial uskuda julgenud seda! Kuid Jõululaps oli tasunud talle ta alanduse ja halastaja meele eest."

Vanaema lõpetas ja tuba oli juba üsna pime. Jah, eks Jõululapski tulnud maailma selleks, et ise alandlik olles võtta oma varju alla kõik vaesed ja kannatajad. Kõik väikesed külmunud linnud, kes elavad maailmad - inimestena, võivad sooja rahupaiga leida Jõululapse juures.

Nukk hiina jaoks

Väike tüdruk Elke korjas juba mõnda aega raha oma misjonikassasse. Täna oli tal lõpuks küllalt koos.

"Tahaksin osta nuku ja saata selle misjonikastiga Hiinamaale. Tahad kaasa tulla õiget saksa nukku välja valima?"

Suures hulgas oli väga raske valikut teha. Lõpuks otsustasid mõlemad kahe pika heleda patsiga nuku kasuks.

Kingitusekasti juba pakiti. Elke ja Tiina pidid kiirustama, sest tahtsid teha veel nukule kleidi. Kui nad selle selga panid, nägi nukk tõesti ilus välja. Mõlemad olid nii rõõmsad, et tänasid Jeesust ja palusid ka, et see ei läheks vaid õigetesse kätesse, aga et see hiina tüdruk võtaks vastu ka Jeesuse oma südamesse. Elke pakkis nuku ilusasse paberisse ja siis nad läksid proua Neumanni juurde. Aga nad said teada, et kingitusekast juba eelmisel õhtul oli suletud. Tüdrukud vaatasid ehmunult teineteisele.

"Proua Neumann, ma tean täpselt, et see nukk on määratud ühele tüdrukule Hiinas," ütles Elke. Polnud kerge veenda pr. Neumanni. Kui ta abikaasa tuli õhtul koju, seletas naine talle asja. Mees oli valmis kasti veelkord avama. Elke ja Tiina olid väga rõõmsad, kui nukk kadus suurde puukasti.

Samal ajal töötas Hiinas üks saksa misjoni õde Helga. Ta oli läinud sellele maale, et jutustada inimestele Jeesusest.

Üks Hiina rikaste vanemate tütreke tahtis siis õppida saksa keelt. Sellest sai kuulda õde Helga ja pakkus end õpetajaks. Õpitund tegi mõlemale palju rõõmu ja varsti juba võis õde Helge Ankaga mõned laused saksa keeles kõnelda. Õda Helga kasutas aga ka võimalust, et jutustada Jumalast, kes on loonud taeva ja maa. Ta kõneles inimeste viletsusest, kes Jumalata elavad, aga ka Jeesusest, kes tuli maa peale inimesi patust vabastama. Anka kuulas hoolega, ta polnud midagi kuulnud maailma Õnnistegijast. Ühel päeval küsis ta:

"Issandd, sina tead kõik. Mina ei saa enam niisugust nukku teha ja jõulukast Saksamaalt on juba saadetud teele. Sa tead, mis sellest soovist sõltub! Palun päästa Anka paganlusest."

Jõulud lähenesid. Õde Helgal oli teha palju ettevalmistusi. Talle oli tähtis, et just sellel ajal inimesed kuuleksid Vabastajast, kes oli tulnud maailma. Mis aga saab soovitud nukust?

Jõulukast tuli kohale. Kiirustades avas õ.H. kaane ja luges sisuloetelu. Nukust polnud seal sõnagi. Ta lootus langes, tal polnud enam lusti asju lahti pakkida. Aga siis hakkas ta siiski peale ja võttis asja asja järele välja. Ta kätte sattus pakike, mille et ta ei osanud arvata, mis on seal seas. Mis tuli sealt nähtavale? Üks nukk heledate patsidega. Õ. Helga oli sügavalt liigutatud. Ta tänas kogu südamest Jumalat.

Ta pakkis nuku uuesti paberisse ja enne kui hakkas jõulude pühitsemine, läks ta majja, kus Anka elas. Ta pani pakikese ukse ette, astus tuppa jõulutervitusega: VAATA, MA KUULUTAN TEILE SUURT RÕÕMU, MIS SAAB OSAKS KÕIGELE KAHVALE: SEST TEILE ON SÜNINUD TÄNA ÕHUTIKSIJA" Siis osutas ta pakikesele, ütles Aukale: "Siin saadab sulle minu Õnnistegija sinu jõulukingi." Imestunult vaatas Anka pakikest, võttis siis ja avas. Ta lausa hõiskas rõömust hoides nukku käes. Anka oli üliõnnelik.

Aga korraga jäi ta tõsiseks. Ta vaatas oma õpetajale otsa ja ütles: "Nüüd ma tean, et teie Jeesus võib kõike. Teie piibliraamat on tõde. Nüüd tahan ka mina Jeesusesse uskuda, kuna Tema kuulab palveid. Meie jumalad ei tee seda ja sellepärast ei taha ma nendega tegemist teha. Ma tahan veel ainult Jeesusesse uskuda."

Armas lugeja, usud sina ka Issandasse Jeesusesse? Tema tahaks olla ka sinu isiklik õnnistegija.

Legend kadakast.

Läbi kõnnumaa rännates kuulsid Maarja ja Joosep kauguses hobuste kapjade plaginat ja nägid sõdureid lähenemas. Nad ei teadnud, kuhu peitu pugeda, sest tee ääres kasvas ainult põõsake, kuid okkaline põõsas. Püha Perekond peitis end aga põõsasse.

Põõsa teravad okkad muutusid üsna pehmeks, nii et nad ei torkinud Jeesust ja tema vanemaid. Põõsa varjust kuulsid Jeesus, Maarja ja Joosep, kuidas sõdurid neid märkamata mööda ratsutasid.

Pärast Jeesuslapse toitmist oli Maarja ise väga näljane Koos Joosepiga palus ta mõnelt puult toitu, kuid neil polnud vilja. Põõsas, mille varjus nad olid peidus olnud, sirutas siis oma marjad välja ja pakkus neile öeldes “Sööge minu marju”

Nii toitis põõsas Püha perekonda, et nad saaksid jätkata teekonda põgenedes kurja kuningas Heroodese eest.

Andes Jeesuse perele varju ja pakkudes toitu sai kadakas Jumalalt õnnistuse. Ta omandas tugeva värskendava aroomi ja ei pea kunagi olema ilma marjadeta. Ühed marjad ei jõua veel maha kukkuda kui samas teised juba kasvavad. Ja kui avate kadakamarja, on selle sees rist, sest ta on Jumala poolt õnnistatud

Jõuluroos ehk leia ime.

Oli kord vana känd, millel ei olnud enam ainsatki rohelist võrset. See oli jäänud sipelgate pesaks ja tõugud uuristasid käike tema sisse.

Aga see elas siiski. Esimesel jõuluööl, kui maa peal ja taevas sündis suuri imesid, tõusis vana kännu südamest roheline oksake, mis kasvas kiiresti õitsvaks roosipõõsaks.

See oli jõuluroos. Selle sulnis sära tõi valgust pimedusse ja tema imeline lõhn ulatus taevani välja

See on Jõuluroos, seletas ingel Gabriel, kes teadis kõike. - See levib hea tahte kaunist õiest, mis puhkes esimesel jõuluööl. Kunagi keegi ei näe selle säravalt kirkaid õielehti, kuid tema lähedusest kaob pimedus. Kus on valgust, seal on alati Jõuluroos. Tema imeline lõhn on nagu ema hell käsi, mis pühib pisarad silmist. Kus on rõõmu ja lohutust, seal on kindlasti Jõuluroos. See on hea tahte imeline lill, mis levitab oma ümber valgust, rõõmu ja lohutust

- Me läheme otsima Jõuluroosi, ütlesid inglid Väikseks ja Õrnake, ja lendasid sinna, kust Jõuluroosi lõhn tundus tulevat.

- Oi seal see on, sositas Väikseke. - Just seal kus Lauri poiss aitab vanamemme üle tee ja kannab tema kotti.

Ja vaata sealgi, innustub Õrnake. - Seal Hilja voodi juures on see päris kindlasti. Hilja ei saanud minna jõulupeole, kui jäi just haigeks. Kuid tema eest paluti ja Anni tuli tooma talle teiste tervitusi. Seal puhkeski Jõuluroos õitsele tuues lohutust ja rõõmu.

Sealgi on Jõuluroos, hüüatas Väikseke. - Seda on tunda tema lõhnast, kuigi see tulebki vanglast, kus lapsed on läinud oma isa vaatama ja viinud talle piparkooke. Seal trellide tagagi puhkes Jõuluroos õitsele.

Mati ja Mario kodust tõuseb nii imehea lõhn, hüüatasid inglid üheskoos. - Naabrid tõid nende suurele perele terve korvitäie kingitusi.

Vaata, sealgi on Jõuluroos, rõõmustas Õrnake. Päris kindlasti see on postiljoni kotis ja puhkes õitsele, kui see viis vanaemale ammuoodatud kirja oma lapselapselt.

Kaunis on Jõuluroos ka Meeri kodus, hüüdis Väikseke täis leidmisrõõmu. - Meeri on jäänd koju hoidma oma väikest haigestunud vennakest lubades emal välja minna.

Aga kõige paremini kasvab Jõuluroos jõuluõhtul jõulukuuse all, kuhu on kogunenud lapsed koos täiskasvanutega kiitma ja tänama Jõululast ennast Tema armastuse eest, et Ta jõulööl tuli siia pimedasse maailma tooma inimestele valgust, rõõmu ja lohutust, mis lähtuvad Jumala südamest.

Ebaharilikud jõulukingid

Koos karjastega tuli lauta ka väike Jonatan. Ta vaatas Jeesuslast ja Jeesuslaps vaatas teda. Jonatanil tulid pisarad silma.

“Sa võid mulle sellegipoolest midagi kinkida,” ütles Jeesus. “Ma tahaksin sinu käest saada kolm asja.”

“Ei,” naeris väike Jeesus. “Neid asju ma ei vaja. Mitte selleks ei ole ma maa peale tulnud. Tahaksin sinult hoopis midagi muud.”

“Sa peaksid tooma mulle kõik, mis sul elus on untsu läinud. Lubad sa seda mulle?”

”Too see kruus mulle sellegipoolest. Too mulle kõik, mis su elus on purunenud. Ma teen need asjad jälle terveks. Annad sa oma kruusi mulle?”

“Nüüd aga mu kolmas soov,” ütles Jeesus. “Too mulle see vastus, mida sa emale vastasid, kui ta küsis, kuidas piimakruus katki läks.”

“Ma... ma...” suutis ta vaevaga kuuldavale tuua. “Ma ütlesin, et kruus kukkus maha, aga ma ise lükkasin ta suure vihaga laualt alla.”

“Ma tean,” ütles Jeesus. “Too mulle kõik oma valed, pettumused, viha ja pahateaod. Kui sa nendega minu juurde tuled, annan ma kõik andeks ja aitan sind. Ma teen sind halvast vabaks ja võtan sind vastu kõigi su nõrkustega. Kas sa lubad seda endale minu poolt kinkida?”

Esimene jõulupuu

Legend

Kui sündis Jeesuslaps ja lamas lihtsas sõimes heintel, lendasid inglid taevast alla teda vaatama. Nähes, kui vilets ja lihtne oli kõik Jeesuse ümber, sosistasid nad tasa üksteisele: “Ta magab laudas lihtsas sõimes! Ei, niiviisi see ei lähe! Me peame katsuma seda ruumi kaunistada, sest magab ju siin kõikide Õnnistegija!”

Inglid lendasid mööda ilma laiali. Üks neist lendas Lõunamaale, kus on ju alati soe ja õitsevad alati lilled. Ingel noppiski sealt hulga ilusaid kallilõhnalisi lilli ja tõi need kõik Jeesuslapsele.

Teine ingel lendas Põhjamaale. Kuid seal valitses sel ajal talv. Põllud ja aasad olid kaetud paksu lumevaibaga. Ingel tahtis juba tagasi lennata, sest ta ei leidnud mingeid lilli. Korraga silmas ta kesk lumevälja seisvat kuuske ja mõtles: “Ehk ei tee see vigagi, et puu on nii lihtsake. Vaadaku temagi ainukese Põhjamaa looduse ilustajana väikest Jeesust.” Ja viis enesega kaasa väikese tagasihoidliku kuusekese.

Kui ilusaks oli vahepeal muutunud laut, kus lamas Jeesus: seinad, lagi ja põrand olid kaetud suurepäraste lilledega!

Väike kuusk nägi sääraseid ilusaid lilli esimest korda oma elus ja muutus väga kurvaks: “Oh!” hüüdis ta murelikult. “Mispärast küll mina olen nii lihtne ja inetu? Kui õnnelikud võivad olla kõik need lilled. Ent mina ei oska seda püha paika kuidagi kaunistada!” Ta puhkes kibedasti nutma.

Neitsi Maarja nägi kuusekese kurvastust, tal hakkas temast hale ning ta mõtles:

“Ma tahaksin, et kõik oleksid sel päeval rõõmsad, ärgu olgu kurb ka see kuuseke...” Korraga sündis ime: taevavõlvilt lendles tasa alla hele täht ning ilustas oma säraga kuuse latva. Seejärel tulid ka teised tähed alla ja asusid kuuse okstele.

Heleda valguse tõttu Jeesus ärkas ja sirutas oma käed särava kuusekese poole. Lilled imetlesid kuuske ning sosistasid isekeskis:

Sellest ajast saadik korraldavad inimesed oma lastele igal aastal särava jõulupuu. Selle esimese jõulupuu mälestuseks, mida kaunistasid tõelised taevatähed...

Heliseb jõulukell

Läbi vaikse talvise päeva helisevad täna taas jõulukellad. On jõuluõhtu, jõuluöö... Hing on häälestatud pühalikkusele, avatusele, rahule, kõrgemale poole püüdlemisele. Jõulud haaravad inimeste meeli, viies vanu tagasi noorusmälestustesse, kandes nooremaid imelisse muinasmaailma.

Mõtlen jõuludest. Küünlaleegist otsin soojust ja hingerahu. Jõulurõõmu aluseks on Petlemmas sündinud lapsuke. Jõululapse asemeks oli pisut õlgi sõimes, aga teda ümbritsesid ema hellus ja hool.

Need olud, milles sündis Jõululaps, tuletavad meelde kõiki neid lapsi, kes süütult kannatasid külma ja nälga kaugel Siberis. Pühal jõuluõhtul süütame küünlad ka nende emade-isade mälestuseks, kes jäid igaveseks võõrasse mulda. Nende süü oli selles, et nad olid oma maa põlisasukad, harisid põldu, kasvatasid lapsi, ja et neil oli ainult üks kodu - EESTI! Neil polnud kombeks püstitada ilusaid ja kõlavaid loosungeid, vaid nad tegid südamega, ausalt oma tööd ning nende elukorraldus oli õiglane.

Jõulupühad nagu kõik minu noorpõlve riigipühad, ei olnud ainult söömise ja joomise päevad, vaid neil pühadel olid oma kindlad eesmärgid ja traditsioonid. Need olid tõelised inimhinge rõõmupäevad, kodutundepäevad, rahu ja üksmeele päevad, mida mäletab inimene terve elu ja millest ammutab jõudu rasketel elupäevadel.

Kaetud laual põleb valge küünal. Hubisev, iga hetk kustutatav on see leek. Iga hetk kustutatav kui see elutuligi, mis meid, eestlasi, on äratanud; raskelt haiget maad ja tuimaks pekstud rahvast surmaunest üles valgustanud. Aga ta põleb ometi, paisuva heleda leegiga, sest me hoiame teda. Põleb elutulena, südametutena, silmasärana. Jõuluküünalde sooja pehme valgusena. Pühal õhtul oleme lootuses, et minevikuvead ei korduks ega pöörduks tagasi aeg, mil peaksime jälle käima pimeduses. Oleme rõõmsad, et meie väikese rahva südamesoovid on jälle täitumas, et jõuluvalgus toob taas meie hingesse jõudu.

Kuuled, lumise Eestimaa üle
jälle heliseb kirikukell...
Süttib jõulupuu hangede süles,
pilgud peatuvad küünaldel.

Jõulukülaline

See lugu on legend vana ortodoksikiriku ajast ja ta räägib Gregory-nimelisest kingsepast. Gregory elas ühes külas. Aastakümneid oli ta parandanud küla kõikide elanike kingi. Kuus päeva nädalas tegi ta kõvasti tööd, pühapäeviti aga sulges oma töökoja ja läks mäest üles, selle nõlval asuvasse kirikusse Jumalat ülistama. Pühapäevad meeldisid talle kõige enam, sest Issand oli ta parim sõber. Möödusid aastad ja Gregory jäi vanaks. Tema naine oli surnud, lapsed abiellunud ja läinud mujale elama. Ta ei suutnud enam nii kaua ja kärmesti tööd teha kui enne. Raha jäi vaheks ja vahel oli tal seda hädavaevalt toidu ostmiseks ning küttepuude muretsemiseks.

Oli jõuluaeg ja paks lumi kattis katuseid ning mäenõlvu. Mäe otsas kirikus olid tuled süüdatud ja kuldne valgustriip säras sellel igast aknast. Inimesed tõttasid sinna, et pühitseda Kristuse sündi ja olla üheskoos rõõmsad. Ainult vana kingsepp Gregory istus töökoja akna all ja vaatas nukral ilmel rõõmsat rahvahulka. Nii mõnigi peatus teda tervitama. "Kas sina ei tule, isa Gregory?' küsisid nad. "Kellad löövad juba, võta oma mantel ja tule ka!" Kuid Gregory raputas kurvalt pead. "Ma ei jaksa enam mäest üles ronida," ütles ta, "põlved on reumast nii kanged, et vaevalt saan üle tee."

Ta istus kaua seal ja kuulas kirikukellade heledat kuminat. Karge talveõhk tõi kauget jõululaulu ta kõrvu. Ta tundis end vana ja väetina ning uinus peagi sügavasse unne. Magades nägi ta und, et ingel seisis tema voodi ääres ja kogu tuba kiirgas taevase olendi juuresoleku soojust ja valgust.

Gregory vastas julgelt: "Ma ei suuda enam koos teistega minna Jumala kotta. Seepärast palun, et Jeesuslaps tuleks ise mulle külla."

"Homme saab su soov tõeks," sõnas ingel, ja valgus kadus. Gregory ärkas külmal ja hallil hommikul. Värske lumi kattis katuseid, kuid Gregoryl ei olnud nüüd aega välja vahtida. Ta teadis, et ta unenägu on tõsi: täna võtab ta vastu taevase külalise. Aega ei olnud raisata, tal oli palju tegemist. Suure vaevaga pesi ta põranda puhtaks, tõi ahjupuud tuppa ja kattis selle vähesega, mis tal oli, lumivalge lina peale kauni õhtulaua. Ta otsustas olla seni söömata ja tuld süütamata, kuni külaline tuleb. Kui kõik oli valmis, istus ta töökoja akna äärde, vahtides välja tänavale. Keegi tuligi. Gregory süda hakkas kloppima, kuid rahunes siis. See ei olnud Jeesuslaps, vaid ühel teisel tänaval elava pimeda mehe väike poeg. Ta liipas paljajalu lumes, ja kui ta lähemale jõudis, nägi Gregory, et poisike nutab. Kingsepp küünitas pea aknast välja.

"Tule siia, laps, tule sisse! Pane oma jalg siia naha peale, ma võtan uute kingade mõõtu. Täna ma ootan külalist, aga homme teen sulle kingad. Tule siis kahe päeva pärast... ei, ei, raha pole tarvis sul tuua. Su isa on mu sõber."

Lapse silmad särasid läbi pisarate ja ta jooksis minema, unustades oma valu. Kahvatu talvepäike oli juba kõrgel, kuid külaline ei olnud veel saabunud. Innukalt jälgis Gregory jälle tänavat. Jah, keegi tuleb! Ta vaatas hoolega ja ohkas siis pettunult. See oli kõrvaltänaval elav lesk, kes viis leivakorvi koju. Ta oli käinud juba varakult kerjamas ja soovis möödaminnes Gregoryle häid pühi. Gregoryle tuli äkki meelde, et ta oli naise kingad ära parandanud. "Proua Mary," hüüdis ta." Miks te ei tule oma kingade järele? Need on juba ammu valmis."

"Ma ei suuda nende eest maksta, isa Gregory," vastas lesk. "Mul on kuus väikest suud toita. Kõige targem on, kui te nad maha müüte, saate nende eest oma töötasu kätte. Ma pean nendesamade kingadega läbi ajama, kuni lumi ära sulab."

"Võtke need proua," ütles ta, hoides parandatud kingi käes. Mudilased vajavad rohkem raha kui mina. Võtke need Issanda nimel ja Jumal õnnistagu teid!"

Naise väsinud nägu lõi särama. Tänupisarad veeresid mööda tema aukuvajunud põski. Ta suudles Gregory kätt ja läks teda õnnistades oma teed.

Külm ja kaunis päikeseloojang, mis tõstis esile kiriku tumeda silueti vastu punavat taevast, sinakad varjud lumel... Ta ei tulegi... Kas kõik oli vaid unenägu... Külmetav ja näljane vana mees heitis veel kord pilgu teele.

Keegi tuli jälle — kuid see ei olnud taeva särav laps. See oli vaid väsinud rändur, kes kepile toetudes ringi vaatas. Ta oli siin võõras, ja Gregory hüüdis talle: "Kuhu te lähete, rännumees?"

"Poja juurde järgmisse külla. Mul on veel kaheksa kilomeetrit käia, aga ma olen näljane ja külmast kange. Kas ma tohin teie juures natuke puhata ja end soojendada?"

"Tule sisse! Oled teretulnud," ütles Gregory ust avades. Rännumees vajus külma kolde äärde istuma. Ta lõdises ja sõrmed olid sinised. Gregory kõhkles. "Ma teeksin hea meelega tule koldesse, kulla veli," lausus ta, "aga ma ootan külalist."

"Külalist? Kes siis veel nii hilja õhtul tuleb? Mul oleks hea meel, kui saaksin tule ääres oma käsi soojendada. "

Gregory läks viimast korda akna juurde. "Ta ei tule enam, "mõtles ta kurvalt. "Unenägu pettis mind, ja kuidas ma võiksin keelduda sellele võõrale mehele sooja ja süüa andmast?" Niisiis süütas ta koldes tule ja rändaja tundis mõnu süte rõõmsast hõõgumisest.

"Homme lõpeb mu teekond," ütles ta. "Õnnistan sind lahkuse eest, mida sa võõrale rändurile osutasid."

"Gregory heitis magama, kuid ta süda oli pettumusest raske. Kas ingel oli teda eksiteele juhatanud? Kurvalt sosistas ta pimedusse: "Miks sa ei tulnud, Issand? Ma ootasin sind kogu päeva..." Korraks taandus jälle pimedus soojuse valguse eest, ja üks hääl kostis: "Aga ma ju tulin! Ja sa võtsid mind lausa kuninglikult vastu!" Siis helises tema ümber laul, mille sõnad kõlasid nii:

"Sest mina olin laps, kelle jalad veritsesid,
ja mina olin lesk, kes nuttis tänaval,
ja mina olin võõras, kes palus süüa."

Kui loed Matteuse evangeeliumi 25. peatüki salme 31 - 45, siis näed, et parim viis Jeesust teenida ja armastada on see, et sa armastad ja teenid teisi inimesi. Kõik, mida me teeme Tema pärast, on taevas talletatud ja meeles peetud. Aga kõik, mida me teistele tegemata jätame, teeb Jumalale muret.

Jaak otsib parimat

Jaak armastas väga oma vanaema. Vanaema hoolitses Jaagu eest, sest poisi vanemad olid tihti tööl ja kodu jaoks ei jäänud nii palju aega. Nii pidi vanaema koristama, keetma ja tegema kõike, mida kodus teha tuleb. Väike Jaak tiirutas aina ümber vanaema ja küsis, mida ta teada tahtis. Teada tahtis ta aga uskumatult palju.

Kui jõuluaeg lähemale jõudis ja kõik inimesed usinalt ettevalmistusi tegid, küsis Jaak vanaemalt Jeesuslapse kohta: "Kas Jeesus ka midagi oma sünnipäevaks soovib ja mis see küll peaks olema?" Vanaema, kes parajasti piparkooke küpsetas, viskas lapselapsele imetleva pilgu. "See on väga tark küsimus, Jaak," ütles vanaema. "Ma võiksin sellele vastata. Aga kui sa ise välja otsid, mida Jeesus meilt kõige enam soovib, mäletad sa seda kogu elu. Hakka otsima ja jutusta mulle, mida sa leiad! Siis vaatame, kas see on õige või mitte." Jaak hakkas kohe otsima.

Kõigepealt vaatas ta kodus ringi. Esimesel silmapilgul tundus kõige väärtuslikum olevat kitkutud jõuluhani, mis rippus pakases köögiakna taga. Aga ta ei saanud ka kõige parema tahtmise juures ette kujutada, et Jeesuslaps sellest erilist rõõmu tunneks. Jaak arvas ka ise, et haned on siis palju armsamad, kui nad on väikesed ja kollastes udusulgedes. Ta tõmbas tutimütsi kõrvuni, talvejope selga ja ütles vanaemale, et läheb Jeesusele kingitust otsima. Esimeses nurgapealses majas asus kondiitriäri. Selle vaateaknal olid värvilisest martsipanist valgete habemetega jõulutaadid ja volditud kuldseelikute ja hõbedaste lokkidega inglid. Jaak tahtis ühte nendest magusatest jõulukaunistustest Jeesusele kingiks osta, aga siis märkas ta puuviljamehikesi. Olid need aga lõbusad! Mehikeste kõhtudeks olid viigimarjad, peaks, käteks ja jalgadeks kuivatatud puuviljad, sõrmedeks ja varvasteks olid pistetud aga pähklid. Polnud kahtlustki, et need paksud magusad mehikesed meeldivad ka Jeesusele! Jaak tormas rõõmuga kodu poole! Ta oli Jeesusele sünnipäevakingi leidnud!

Aga vanaema ei olnud sugugi vaimustatud. "Võib-olla meeldivad puuviljamehikesed ka Jeesusele, aga kindlasti ei ole need Talle kõige tähtsamad. Otsi aga edasi!" Jaak sättis end uuesti minekule. Seekord seadis ta sammud jõuluturule. Seal käis elav kauplemine igas suuruses jõulukuuskedega. Jõulupuu - see on kindlasti pööraselt tähtis asi! Jaak pööras kannapealt ümber ja lippas koju oma leiust vanaemale teatama. Vanaema ei leidnud Jaagu avastuses aga midagi erilist.

"Aga vanaema! Üks küünaldega ehitud ja särav jõulukuusk peaks küll Jeesusele meeldima!" oli Jaak kindel.

"Muidugi on jõulupuu väga ilus, aga on asju, mis on Jeesusele palju armsamad," ei olnud vanaema Jaaguga nõus.

Järgmisel ööl ei saanud Jaak uinuda. Ta pidi jõululaupäevaks kindlasti vastuse leidma! Mis oli temale, Jaagule, kõige tähtsam? Vastus oli üpris lihtne. Jaagu suurimaks sooviks oli punane jalgratas ja raudtee iseliikuvate rongidega. Jeesus oli ju ka laps. Siis peaksid Temalegi meeldima väike punane jalgratas ja raudtee kihutavate rongidega! Jaak puges ruttu voodist välja ja tõttas üle koridori vanaema tuppa.

"Oh Jaak," raputas vanaema pead. "Sa arvad, et kõik see, mis on sulle tähtis, on ka Jeesusele kõige tähtsam! Jeesusel on aga hoopis teistsugused soovid. Ta tahab näha midagi meie südametes."

Jaak läks nukralt voodisse tagasi. Aga enne kui ta jõudis edasi mõelda, oli ta juba uinunud.

Terve järgmise päeva mõtles Jaak Jeesuse kingitusele. Talle tundus, et on võimatu leida Jeesusele sellist kinki, mida Ta üle kõige armastaks. Ja see vaevas teda väga.

Jõululaupäeval oli aga Jaagu mure nagu peoga pühitud. Ta nägi suures toas kõike seda, millest oli unistanud. Seal seisis kollaste vahaküünalde ja hõbedaste kuulikestega ehitud särav jõulukuusk! Selle all pidasid piparkookide, šokolaadisüdamete ja kaneeli küpsiste hunniku kõrval valvet martsipanist jõuluvanad, kuldsete seelikutega inglikesed ja lõbusad puuviljamehikesed. Kõige selle toreduse keskel seisis väike punane jalgratas! Just selline, millest Jaak oli unistanud. Samas olid ka raudtee ja terve hunnik värviliste piltidega raamatuid! Poiss tõttas rõõmsa hüüatusega oma kingituste juurde. Enam ei mõelnud Jaak sellele, mis teda viimastel päevadel nõnda muretsema oli pannud. Uued asjad olid nii põnevad! Äkki tuli vanaema kiirustades tuppa, täitis kilekoti jõuluküpsiste ja kompvekkidega ning seletas vanematele: "Õues on meie koristaja väike poiss. Vaesekesel pole isa ja ema on pikka aega haige olnud. Neil ei jätku raha isegi jõulukuuse ostmiseks."

"Ei. Neil ei ole ka pidulikult kaetud lauda, jõuluküpsiseid ega kingitusi. Kui hästi läheb, siis on neil üks kuuseoksake väikese valge küünlaga." Vanaema kiirustas välja. Jaak vaatas oma mänguasju. Ja korraga tuli tal tunne, nagu peaks midagi ette võtma. Poiss hüppas püsti ja tormas esikusse. Vanaema seisis majauksel, tema ees väike külmetav kogu. "Kas sina oled meie koristajatädi poeg? Tule meile, ma tahan sulle midagi näidata!" Jaak võttis poisil käest ja viis jõulukuuse juurde. Ta tõi oma külalise ette parimad šokolaadikommid ja martsipanist jõuluvana, sõidutas teda oma punase jalgrattaga ja lubas mängida uue raudteega. Pikkamisi sai poisike oma kohmetusest üle ja oli varsti sama vallatu nagu Jaak. Kui mängud olid mängitud, võttis Jaak osa oma mänguasjadest, värvilise pildiraamatu ja suure šokolaadijõuluvana ning kinkis oma külalisele.

"Tule kindlasti homme tagasi!" hüüdis Jaak uuele sõbrale ukse pealt järele. Kui Jaak tagasi tuli, nägi ta vanaema naeratamas.

Püha öö

Kui kuusk oli kuulnud, et Kristus olevat mäejutlusel ütelnud, et iga puu, mis head vilja ei kanna, raiutakse maha ja visatakse tulle, ehmunud ta väga. Ja mõelnud kohe, et esimene kirvehoop võiks teda tabada, sest ta ei kanna üldse vilja, vaid ainult käbisid.

Ta läinud Kristuse juurde paluma ja otsima armu. Lunastaja vastanud: „Su saatust ei saa ma enam muuta. Maharaiumisest ja tulleheitmisest ei ole sul pääsu. Aga ma tahan sind austada ja sulle kinkida auväärse ja kangelasliku surma. Su surm olgu ohvrisurm teiste eest. Sa sured nagu sangar ilusail nooruspäevil, ümbritsetud pühitsetud valgusest. Sa kuulutad surres inimestele rahu, lastele rõõmu ja eksijaile andestust ning armu.”

Kas ei ole kena ja armas mõelda, kui istud jõulupuu all, et see noor okaspuulaps on sangar, ohverdab oma nooruse ja elu meie eest, et meile aidata säravate ehete ja põlevate tulekeeltega tuua südamesse taevarahu, meie lastele rõõmu ja meie eksitustele unustust ja armu.

Kes oleks olnud muidu võimeline valgustama püha ööd ja selle võlu öö saladusi. Üks puu tuuakse tuppa, ilusad ehted pannakse ta okste külge, küünlad mahuvad parajasti ehete keskele. Siis süttib puu. Jõuluvalgus teeb ruumi koduseks ja armsaks. See üks õhtu ja öö aastas ei tohi olla pime. Peab eriline valgus ilmuma, mis on nii lihtne ja südamlik, et tungib südameni.

Möödub püha öö. Algab jälle äripäev oma tuhande mure ja vaevaga, võetakse jõulupuu ja heidetakse tulle. Ta täitis oma ülesande, tõi ohvriks oma noore elu, et meid hetkeks viia välja vaimsest väsimusest, roidumusest, ja lasta meid unustada kõike seda, mis oli nii raske taluda ja kanda.

Seekord on meile jõulupuu eriliselt lähedane ja teretulnud, seepärast on ohvrirohke ja -rikas aeg meid õpetanud ohvriandeid hindama ja kalliks pidama.

Las trööstib, julgustab ja õnnistab meid oma valguse ja oma surmaga metsast tulnud ja toodud puu. Talle on osaks antud ja palgaks pandud põleda pühaõhtul ja -ööl. Ta valgus on nüüd vähene ja kasin, sest sõda ei luba valgusega laialt ümber käia. Sama kasinad on ka kingitused, mida puu all jagatakse.

Selle eest ei tohi aga meie jõululaulud nõrgemaks jääda, vaid peavad tulema südamest ja tungima taevakõrgusteni. Merehädalised, kellel ei ole kasutada tulevärki peale mõne tikutule, oskavad aga mehiselt appi hüüda, et neid kuuldaks. Ja meiegi püha öö laulud ei ole rohkem ega vähem kui appikutsed taevale, et sealt nähtaks, kuidas meil ikka veel on käimas verine võitlus ja rahu alles on nii kaugel, et ei kuule selle jalaastumist, kes mägedelt peaks tulema ja rahusõnumeid tooma.

Laulusse oleme sageli oma valu ja kaebed nutnud. Ja jõuluõhtul teeme seda kindla teadmisega, et sellel pühalikul hetkel on taevas oma rikkuse ja hellusega maale hästi lähedal. Lapsed mängivad vabalt taevatähtedega ja vanad inimesed kuulevad selgesti inglite laulu.

Ei ole teist õhtut ega ööd, mis meid viiks suurtele saladustele nii lähedale, kui jõuluõhtu ja jõuluöö. Saladusi silmadega puudutades ja nähes ning neid tundes südamega, saavad inimesed värskust ja jõudu, et on olemas veel üks teine maailm, mis ei ole valu, vere ja kannatustega võitud, nagu seda on meie maailm. See teadmine toob tõepoolest ääretult palju lohutust ja troosti. Ja neid asju on praegu meile kõigile hädasti tarvis.

Kui on teada, et kõigi kannatuste ja ohvrite lõpupäeval ei aeta meid koos meie südamega hauda liiva alla, ei heideta kõrvale kui väärtuseta puutükki, vaid meie maandume ühel kaunimal rannal, kus igavene armastus meiega päevapalga asjus läbirääkimisi peab ja kokku lepib, siis võivad küll meie huuled iseendale sosistada sellist juttu: ega meiegi, ega minugi ohvriand asjata ei olnud. Seda oli ka vaja.

Kui kõrberändurid öösel peatuvad ja lõkketule süütavad, sest kõrbeski on öö ajal vilu ja külm, siis nad kutsuvad ka võõraid reisijaid, kes juhuslikult mööda lähevad, oma tule juurde ja ütlevad: „Meie tuli on ka sinu jaoks, võõras, astu aga lähedale.” Selgub, et võõras on pärit vaenulisest suguharust ja leerist, ei aeta teda minema, seepärast et ka tema vajab sooja.

„Minu tuli on ka sinu jaoks,” niiviisi kõnelevad ja kutsuvad kõik jõulutuled sõpru ja vaenlasi kokku üle eestlaste maa ühiseks pereks ja suguharuks, kellel on ühine tee, ühised soovid ning mõtted.

Püha öö on selleks kui loodud ja saadetud, et ta meid kogub, köidab justkui ühte mingi nägematu sidemega ja põletab jõulutulega läbi kõik viha ja vaenu ja tuhastab ka kõik vanad arved.

Sütti, jõulukuusk, põle, leegitse! Eesti metsast sa tulid, sealt toodi sind. Sa ohverdad oma noore kuuseelu selleks, et meile teha püha õhtut ja ööd koduseks ja armsaks. Kui sa kustud, sind ei ole enam vaja, siis on jälle raske äripäev. Aga püha öö rahu ja armastust ei saa meilt keegi võtta. Nad elavad südames ja argipäeval.

Jõulutähekese ohvrimeelsus

Taevalaes helkis palju, palju tähti ja nad särasid kõik rõõmust, sest olid saabunud jõulud, mil nad tohtisid kanda oma kõige ilusamaid kuldkleidikesi. Ainult Särakuld - üks väike täheke - ei tundnud enda ehtimisest täit rõõmu ja arvas: “Kui ka mina saaksin inimestele head teha nagu Jõululaps, alles siis tunneksin täit jõulurõõmu!”

“Meie ei saa aga midagi ära kinkida!” hüüdis Hõbevilguke, teine tähelaps. “Meil pole ju muud kui meie kuldkleidikesed, kuldkroonikesed ja laternad.”

“Ütle ometi, Hõbevilguke," küsitles Särakuld edasi, “kas see on ikka tõsi, et inimeste soovid lähevad siis täide, kui meie laseme oma laternad alla kukkuda?”

Hõbevilguke noogutas ja sõnas siis tähtsalt: “Kui meie Heleläige hiljuti üle paksu pilveserva komistas, kukkus ta latemake alla maa peale. Seal purunes see ja kõik inimesed, kes seda nägid, rõõmustasid väga ning igaüks soovis endale midagi.”

Särakuld jäi oma õekese seletusega rahule ja sammus teiste õdede juurde, kes rõõmsalt mööda taevalaotust jalutasid. Nad laulsid jõululaulukesi ja viibutasid oma laternaid. Nende tee viis Peetruse vahimajakesest mööda. Kuuldes oma armsate hoolealuste lähenevat laulu, väljus Peetrus majast, et neile kohad taevalaotuses kätte juhatada. Seda silmapilku kasutas Särakuld. Ta jäi teistest maha, astus Peetruse ette ja küsis alandlikult: “Armas Peetrus, kas sa võiksid mulle teatada, kellel maa peal on eriti head soovid?”

“Oi,“ arvas Peetrus, “seda on kerge teha, sest just praegu märkisin oma kuldsesse eluraamatusse kõigi jõulupalveid.”

“Muidugi! Just nüüdsama soovis näiteks väike Maie, et jõulumees tooks talle väikese õekese. Ülehomme võib ta selle ehk kätte saada, sest täna on jõuluvanal nii palju asju laiali kanda, et ta ei saanud õrna lapsukest kaasa võtta.”

“Aga kas peale Maie on veel teisi, kes endale midagi soovivad ja kelle soovid ka lähemate päevade jooksul täidetakse?”

Peetrus noogutas kinnituseks. “Neid on väga palju ja nad rõõmustaksid kindlasti juba ette, kui nad seda vaid aimaksid.”

“Aga ütle, Peetrus,” uuris terane tähelaps edasi, “kas ka inimeste halvad soovid täituvad - kui neil sääraseid peaks olema ja kui nad langevat tähte nähes sellist soovi avaldaksid?”

“Oi, see on tore, et ainult head soovid täituvad!” hüüdis Särakuld vaimustunult. Peetrus aga tõstis hoiatavalt sõrme ja ütles: “Inimestele on see muidugi hea, aga teile mitte. Sa tead ju ometi, sõbrake, et see, kes oma laterna purustab, peab edaspidi kandma sabaga tähe pikka vedikut ega saa enam iialgi iseseisva tähena taevalael särada.”

Nende sõnadega siirdus Peetrus tagasi oma vahimajja ning Särakuld jäi üksi ja kaheldes paksu pilveseina taha seisma. Ta vaatas arglikult ringi, kas keegi teda ehk ei näe, ruttas siis ühe pilveaknakese juurde ja vaatas tähelepanelikult alla maa peale. Siis mõtles ta uuesti kõikidele neile headele soovidele, mille täitumist inimesed nii suure igatsusega loodavad, ja tal tekkis kange tahtmine neid nende lootustes lohutada ja kinnitada. Ta haaras oma laterna ja virutas selle alla maailmaruumi. Langeva laterna tuluke paistis kaugele-kaugele ning kõik, kes seda nägid, soovisid midagi. Vaene täheke aga seisis pilveseina taga, värisedes ärevusest ja kurbusest, et ta ei saa enam kunagi iseseisvalt särada. Kui ta aga nägi, millist rõõmu ta oli inimestele valmistanud, sai ta jälle rõõmsaks ja kummardas veelgi enam üle pilveserva, et kõike paremini näha. Seejuures kukkus tal kroonike peast ja langes samuti alla maa peale. Särakuld jäi hirmust otse keeletuks ja hakkas haledasti nutma. Korraga kuulis ta kellegi häält, mis sõbralikult päris, miks ta kurvastab. Särakuld tõstis pea ning nägi Jõululast enda ees seismas. Särakuld jutustas talle oma loo. Jõululaps kuulas tähelepanelikult ja kui Särakuld oli lõpetanud, kiitis teda heateo eest ning kinkis talle tänutäheks uue laterna ja uue imeilusa krooni.

Kas uus või vana?

Kes meist ei teaks laule «Üle lume lagedale» või «Jõua jälle, jõuluime»? Küünaldes kirikud, kuusepuud, lumised metsad ja verivorstid, mida köögis askeldav valge põllega ema ahjust välja võtab - see kõik oli ja on ja jääb igavesti meie jõulukujutluse juurde kuuluvaks.

Osa jõulust ja sellele eelnevast advendiajast on seotud mitme klišeega. Tegutsetakse nii, nagu laulus on kirjas - ja kõik on nii kaunis, helge, magus ja inimesed armastavad üksteist. Ja siis on veel salmikesed ja kingitused!

Kui advendiajal räägitakse ootusest, siis öeldakse, et me ootame midagi tundmatut ja selles ootuses on alati midagi uut. Mulle tundub aga, et ootuses ei ole tegelikult midagi uut ja me ootame hoopis seda, mis on olnud - kas oma lapsepõlve armsaid-sulneid elamusi või hoopis sajanditetaguseid muljeid, mis on meieni jõudnud läbi tuntud jõululaulude.

Mida aasta edasi, seda enam mõtlen sellele, kuidas oma perega oodata jõule nii, et selles oleks midagi tõelist - jõulusõnumit meie ajas ja meile. Kas rõhuda isikupärastele kingitustele või hoopis perekesksele ühislaulmisele (millest ei ole suurt midagi välja tulnud...) või millelegi muule?

Mulle on tähtis see, kuidas mu laps mõistab ja saab mõistma jõuluaega. Kas ta jääbki ohkama, kui telekas tuleb jälle mõni kampaaniareklaam, olgu see müük, kontsert või heategevus. Või leiab ta aega iseenda jaoks ja jõuab oma kiirel veerandilõpuajal märgata, et jõuluaeg ON eriline tema enda jaoks.

Mida ütlevad noorele generatsioonile sõnad «Nüüd tõusnud taeva kaunim täht» või «Ta on A ja O»? Ma pole päris kindel, et kui nemad ükskord suureks kasvavad, kas nad hakkavad nostalgitsedes meenutama sulnist advendiaega. Pigem meenubki sundus teha nii ja mõelda naa ja et oli kiire.

Ka minul on kiire. Ent ometi on selles õhinat, sest ma ootan jõule. Vaatamata kõigele. Ja kui mul ka ei jää aega mõelda kingitustele, siis kaardi saavad mu kallid ikkagi. Seal seisab: «Sind kohtab oma elus küll iga otsija. Sa tead, mis meile tarvis, ja tahad aidata. Sa tuled, tuled ise, täis armu ja halastust, ning Sinu tulemine on tulvil õnnistust.»

Kirikuhiir ja meevahast küünal

Jõulujutt

Oli kord üks vaene kirikuhiir, kes elas ühes suures, vanas, aga külmas kirikus. Kahjuks leidus seal toidupoolist harva ning seepärast märkas väike hiireke ühel advendipäeval kohe, et läbi kiriku hõljub magus meelõhn. „Hm,” nuusutas hiireke. „Kust küll tuleb see imeline lõhn?” Sihikindlalt järgis ta oma nina. Mõne hetke pärast seisis ta ühe kuuseokste vahele asetatud suure meevahast küünla ees.

„Oo, kui kaunisti sa lõhnad!” ütles hiireke. „Ja kuidas mina veel säran!” vastas vahaküünal. „Seda tahaksin ma lähemalt vaadata,” ütles hiireke, „sest mina olen kirikusaalis ainult sellel ajal, kui kõik tuled on juba kustutatud.” Seepeale otsustas vahaküünal, et ta tahab ükskord särada ainuüksi kirikuhiirele.” Tõepoolest, ühel õhtul pärast jumalateenistust, kui teda mitte väga hoolikalt ära ei puhutud, jättis küünal salaja oma tahi veidi hõõguma. Kui keegi talle enam peale ei passinud, hakkas ta väikese tuuletõmbuse mõjul uuesti põlema. Kui nüüd vaene kirikuhiir teda suures, pimedas kirikus nägi, ei saanud ta esmalt sõnagi suust. Veel kunagi polnud hiireke sellist kirikut näinud. Väike küünlaleek muutis ruumi pimeduse imeliseks valguse ja varjude mänguks. „Oo, kui ilus!” piiksus hiireke ja jooksis küünla ette. Seal lähedal oli päris valge. Väike kirikuhiir tundis põleva küünla juures mõnusat soojust nagu suvel soojal kivil lebades. „Tänan!” sosistas ta, „nii ilus pole siin kirikus veel olnud.” Seejuures vahaküünal naeratas, aga ta justkui märkas, nagu oleks ta naeratades väiksemaks jäänud.

Hiireke istus küünlavalgel kaua aega. Seal oli soe ja ilus. Vaene kirikuhiir nautis imelist ööd. Tal oli tunne, nagu supleks ta meevahaküünla valguses ja soojuses. Kuid äkitselt hiireke ehmatas. „Sa oled ju väga väikeseks muutunud!,” piiksatas ta. „Kas sa märkad seda alles nüüd?” vastas küünal vaiksel häälel. „Tule lähemale, ma ütlen sulle ühe saladuse,” sosistas ta. Ja hiireke tervitas oma kõrvu. Meevahaküünal hakkas rääkima: „Hiireke, põleda ja kahaneda on õnn. Kas sa mõistad seda?” Hiireke raputas pead. „See, mida me ühiselt kogesime, oli võimalik vaid seetõttu, et ma ei kartnud väiksemaks jääda. Oleksin ma tahtnud jääda suureks, ilusaks, lõhnavaks meevahaküünlaks, poleks ma iial näinud õnnesära sinu tumedates hiiresilmades. Kunagi poleks ma elanud kaasa sinu rõõmule, kui ma poleks jätnud sädet oma tahti ja poleks sulle põlenud. Ilma minu säramiseta oleks kirik praegu pime ja külm ning mitte soe ja valge.” „Sellest saan ma aru,” ütles kirikuhiir, „kuna sa põled ja muutud väiksemaks, on siin minu jaoks nii ilus ja ma olen rõõmus. Sa kingid ennast mulle valguse ja soojusega.” „Seda ütlesid sa nii ilusasti,” vastas vahaküünal. „Jah, ma kinkisin ennast sulle, et sa oleksid õnnelik.”

Suurte silmadega vaatas hiireke aina väiksemaks jäävat küünalt. „Önn on põleda ja väheneda,” sosistas ta. Äkitselt vahaküünal kummardus ja säras korraks eriti eredalt. Seejuures langes tema valgussära puidust nikerdatud ristilöödud Kristuse kujule altari ristil. Hiirekesele näis, nagu oleks sealt talle naeratatud. Ka hiljem oli hiirekesega sageli nii, et vaiksetel hetkedel Jeesust vaadates meenus talle meevahaküünal ja unustamatu lause: „Ma kingin ennast sulle, et sa oleksid õnnelik!”

Kuusk

Jõuluöö. Antsuke puhkab voodikeses ja näeb uneski ilusaid asjakesi, mis ta saanud kingituseks jõulupuu juures. Sääl ärkab ta korraga tasase muusika pääle ja hõõrub uniseid silmi imeliku, sinaka valguse käes, milles tema voodi näib hõljuvat. Siis arvab ta kuulvat kellegi hüüdu. „Tule, laps!“ kutsub teda keegi. Antsuke tõuseb istukile ja kuulatab. Kes kutsub teda nüüd, öösi ? Ja kuhu kutsub ta teda? Aga uuesti kostab sama hääl tema lähedalt, nagu seisaks hüüdja varjul jõulupuu taga, mis voodikese kõrval kuupaistel hiilgab.

Antsuke tuleb voodist välja ja käib naeratades ümber kuuse: sääl on küll keegi tema omaksetest enda peitnud ja naljatab temaga. Aga imelik; kuuse juures ei ole kedagi. Ainult jõulupuu ehted kõrisevad tasa, kui Antsuke okste külge puutub. Ukse poolt aga hüüab jälle keegi: „Tule, laps! Tule!“ Poisike läheb. Ühes temaga hõljub imelik valgus ja on nagu teejuhiks, kuhu minna. Uksed avanevad iseenesest, vähemagi hääleta.

Antsukene on lävel ja vaatab kartlikult välja. Õues tuiskab. Lumekübemed mängivad sääl väsimata oma ringmängu. „Tule, laps! Tule!“ kostab endine hääl. „Kuhu siis ?“ mõtleb Antsuke; „külm on ju.“ Ometigi ei suuda ta vastu panna imelikule kutsele, ta astub lumjstunud trepiastmeid mööda alla ja imestab, et tal ei ole sugugi külm. Paljaste jalgade all krudiseb lumi, aga tundub, nagu käiks ta pehmel, soojal murul.

Majakese kõrvale, väiksesse aeda läheb teekond. Aia nurgas silmab Antsuke tumedat kogu. Lähemale minnes leiab ta, et see on naisterahvas, kes hoiab süles poolalasti last ja püüab teda soendada oma hingeõhuga. „Ära nuta, ära nuta!“ ütleb ema lapsele; „vaata sääl tuleb laps, kes on ka alasti.“ — „Mispärast olete nii siin?“ küsib Antsuke võõrastelt; „siin on ju külm!“ — „Meil ei ole mujale minna, Antsuke,“ vastab lapseema. „Kas teil siis kodu ei ole?“ — „Ei, meil ei ole kodu.“ — „Temal on ju külm,“ ütleb Antsuke näidates lapse pääle, võtab siis oma ainsa katte, särgikese seljast ja ulatab võõrastele. „Aga sa ise?“ küsib ema, lapsele särgikest ümber mässides. „Mul on kodu,“ vastab Antsuke ja tunneb, et tal ilma särgita veel soem on kui enne.

Lapsuke ema süles on sooja saanud ja hakkab rõõmsasti häälitsema. „Kuuled, Antsuke,“ ütleb ema, „ta tänab sind.“ Ja Antsukesel on võõra sõnadest ja lapse häälitsemisest lõpmata häämeel. Isegi kingitused ununevad ja soe voodike ja omaksed ja kõik, kõik unustab rõõmus andja. „Oodake, ma toon teile maiusasju jõulupuu küljest,“ ütleb ta ja jookseb kambrisse. „Kas teil oli ka jõulupuu?“ küsib ta tagasi tulles. „Ei meil olnud jõulupuud,“ vastab lapsukese ema; „oleme siin võõrad ja koduta, — kust pidime saama jõulupuu! Õhtu saatsime mööda külmas laudas. Mu lapsuke magas sõimes, karedatel heintel.“ — „Teil ei olnud jõulupuud, teil ei olnud jõulupuud!“ kordab Antsuke nukrasti. Antsuke ei suuda aru saada, kuidas võivad jõulud olla ilma jõulupuuta. „Oodake, ütleb ta siis, „ma toon teile jõulupuu.“ Antsuke jookseb uuesti tuppa, toob aeda väikese jõulupuu ja paneb võõraste jalge ette, lumme. Ta ei jõua küllalt imestada imelikku valgust, mis hõljub ta ümber ja näib teda nagu kandvat.

Aga siis tuleb uus mure. Nad istuvad küll kuusekese juures ja vaatavad, kuidas jõuluehtes oksakesed tuule käes värisevad, kuid jõulupuu on pime. Kuidas saab süüdata siin küünlaid, kui tuul tule ära puhub? Sääl naeratab laps ema süles ja sirutab käekesed välja. Kohe läheb kuusk valgeks. Okste küljes löövad särama taevatähed. Imelik valgus, mis käis ühes Antsukesega, levineb nende üle, tuul vaikib, lumekübemed muutuvad hõbedaseks ja liuglevad pikkamisi alla, kattes kuuse särava korraga. Lapsukese pää ümber hiilgab imelik, nagu päikese-kiirtest pärg. Kui Antsuke üles vaatab, näeb ta sääl, lõpmatuse meres inglid lehvivat. Kostab imeilus tänulaul Sellele, kes tuli maailma kurbi trööstima. Kaua, kaua tahaks Antsuke istuda lapsukese juures ja kuulata inglite laulu.

Kuid läheneb hommik. Tähed kahvatavad, imelik valgus kaob, laul jääb vähehaaval tasasemaks ja kostab nagu pehmest tuuleõhust kantuna kusagilt ilmlõpmata kaugelt. Ema ja laps kaovad tähesäraga nagu ilus unenägu. Varsti ei näe Antsuke enam muud kui lapsukese ilusaid silmi ja päikese-kiirtest punutud pärga. Nagu läbi udu sirutuvad kellegi pisikesed käed õnnistades Antsukese poole. Antsuke laseb põlvile ja loeb oma hommikupalve, mis ema talle õpetanud.

Kaua ta nii põlvitanud, seda Antsuke ei tea, aga kui ta avab silmad, on jälle lumi ja tuisk tema ümber. Jõulupuu on kustunud, ehted kõrisevad abitult tuule käes nagu paludes, et viidaks nad varju. Siis hüüab keegi. „Tule, laps!“ kutsutakse poisikest. Antsuke võtab kuusekese, läheb tuppa ja poeb voodisse.

„Kus on su särgike?“ küsib ema Antsukeselt hommikul. „Särgi andsin sellele, pisikesele...“ Antsuke hakkab jutustama emale oma imelikku unenägu, kuid jääb korraga vait ja vaatab mõttes jõulupuu pääle. Oli see siis tõesti unenägu? Ta paneb enda ruttu riidesse ja tõttab aeda. Aias pole aga ühtki jälge ega tundemärki, et sääl öösi keegi käinud, ainult tuul keerutab lumehelbeid vihisedes ringi ja ehitab hangesid. Kuid sääl! Mis näeb Antsuke!

Aia nurgas kasvab väike kuusk, mida keegi sääl enne pole näinud. Õigus, just samal kohal istus ta öösi lapsukesega ja selle emaga. Igal jõuluööl hakkab pisike kuuseke aianurgas särama ja ta käharatel okstel hiilgavad taevatähed. Kui siis Antsuke kuuse juurde maha istub ja üles vaatab, näeb ta sääl, lõpmatus valgusmeres ingleid lehvivat; ühtlasi kõlab tänulaul Sellele, kes tuli maailma kurbi südameid trööstima. Ja kui läheneb hommik, kui tumenevad tähed kuuseokstel ja kahvatab imelik valgus, siis ilmuvad kaks ilusat lapsesilma päikese-kiirtest punutud pärjas ja kellegi pisikesed käekesed sirutuvad õnnistades Antsukese poole.

Legend ämblikuvõrgust

Joosep ja Maarja põgenesid ingli nõuandel egiptuse poole. Õhtu saabudes otsisid nad peavarju ühest koopast. Oli külm. Maad kattis valge hallakord.

Koopas elutsev väike ämblik vaatas kaastundlikult Jeesus-last ja soovis teda kuidagi soojendada. Ta mõtles ja otsustas siis teha seda, mida üks ämblik teha oskab — võrku kududa. Ja nõnda ta varjaski kogu koopasuu suure ämblikuvõrguga.

Veidi hiljem tuli sama rada pidi salk kuningas Heroodese sõjamehi. Nad otsisid Jeesus-last, et teda kuninga käsu järgi tappa.

Jõudnud koopasuuni, tahtsid nad ka sinna sisse vaadata. Äkki on põgenikud koopas varjul?

ja sõdurid läksid edasi ning Püha Perekond jäi tänu väikese ämbliku kootud võrgule puutumata. Seepärast, nii vähemalt räägitakse, kaunistame meiegi jõulukuuski hõbekarraga, mis sädeleb kui kaste sellel ämblikuvõrgul, mis kaitses püha perekonda nende teel Egiptusse.

Lend läbi jõuluöö

Mets oigas ja ägas halastamatu tormituule hoopide all. Tuisu tigedad jäised piitsapiud räsisid kuusehiiglaste latvu, männid murdusid nagu pilpad ja vajusid ohates paksu lumme, kus võidukad rajuiilid nad surilinaga katsid. Öö oli üksainus kihisev valge pimedus piinatud maast kuni madalate hullunult kihutavate marupilvedeni. Vihaselt raputasid tuulehood poolenisti lumme mattunud metsaonnikest, väsinud ränduri viimast puhkepaika.

Seal istus ta nüüd, see väsinud rändur, külmast kössi vajunud, viledad hilbud katmas kõhetut raugakeha, üksi, kõikidest unustatud, mahajäetud, üleliigne. Ta vaatas ainiti punakat küünlaleeki ja kogu see pikk rännutee, tema elatud elu, libises ta silme eest mööda.

Jõuluöö. Ta näeb ennast ikka ja jälle erutusest väriseva särasilmse poisina küünlavalgusest siravas toas kuuse all ootamas Jõuluvana. Siis ta tuleb. Kopp! Kopp! Kopp! Tema ilus noor, kuldsete voogavate juustega ema paneb sõrme salapäraselt huultele: "Kuula, Juntsu! Jõuluvana koputab!” Uks avaneb. Külmast aurupahvakast astub sisse punase mantliga mees, punane tuttmüts peas, lõbusad ja nii armsalt tuttavad silmad säramas juuste- ja habemepuhmast. Kingitused. Need imepärased asjad, mis saavad erilise tähenduse just sellepärast, et need on jõulukingid.

Ja siis jälle ühed jõulud. Ta on juba suur ja Jõuluvana ta nüüd ei usu ning see ei tule enam kunagi. Isa on lahkunud igaveseks. Ümberringi voogab särav ja lärmakas ball. Ümberringi on lõbusad sõbrad ja hiilgavasilmsed kaunid tüdrukud, klaasides sätendab vein, muusika mängib. Kuid ometi tunneb ta tühjust hinges. Nimetut nukrust. Siis ta taipab - need teised, need möödunud lapsepõlveaastate jõulud on see, mida ta igatseb. Märkamatult hiilib ta seltskonnast minema, paneb kasuka selga ja astub vaiksesse öhe.

Kalliskivid sätendavad härmatanud puuokstel täiskuu valguses. Ta läheb tagasi oma lapsepõlvejõulude õnnemaale. Aga just siis, kui ta sinna sisse tahab astuda, näeb ta enda ees kõrget müüri. Selles pole uksi ega väravaid ning see vanadest hauakividest laotud vall ulatub taevani. Ja järsku taipab ta täie selgusega, et tagasiteed pole iialgi. Peab rändama. Minema. Kuid ainult ühes suunas. Edasi. Ja kuhu sa ka ei rändaks, kui kaugele sa ka ei jõuaks - ümber pöörates leiad ikka enda selja taga selle sünge taevani ulatuva läbipääsmatu müüri.

Kõik need kaleidoskoopilised pildid möödunud aastatest, mis vanamehe silme eest mööda libisesid, olid kuidagi seotud jõuludega. Ka nendest aegadest, mil ta jõule ei pühitsenudki. Siis, kui ta nii tähtis, rikas ja kõigest üle oli, et lubas oma alamatel vaid armulikult iseenda sünnipäeva austada. Aga kui vara, kuulsus ja au käest libisesid ja ta abiotsivalt selja taha vaatas, põrkas ta vastu vankumatut, iidsetest kalmukividest müüri. Kuigi kivid olid murenenud ja kaetud niiske kõdu järele lehkava samblaga, seisab müür läbitungimatuna praeguse ja olnu vahel.

Iil iili järele raputas onnikest nagu tahtes seda maamuna pealt minema pühkida. Tuhm pisar langes vanamehe kortsunud ristis kätele. Ka täna oli jõuluöö. Kuid nüüd pole jäänud kogu elust alles enam mitte kui midagi peale lootusetuse ja vanaduse. Siit onnist välja minnes läheb konarlik, külm, halli uttu mattunud tee otse edasi ja suubub peagi Lethe jõkke, sinna, kuhu suubuvad kõikide teed. Teispool kõrgub aga sünge müür kuni haiglaselt kahvatu kuuni, mis kihutavate pilveräbalate vahelt aegajalt vilksatab.

Milleks üldse oli vajalik see piinavalt pikk rännutee? Milleks tormasin ma päevast päeva edasi millegi uue ja enneolematu järele, õnnelik aimus rinnus pakitsemas? Kui kõik lõpeb nulliga. Söed kustuvad, küünal põleb lõpuni, siis veel mõni väsinud samm ning Lethe jõe unustusevoogudes lahustuvad kuningad ja kerjused, inetud ja iludused, rikkad ja vaesed, geeniused ja idioodid, kodutud ja maaisandad üheks jäiseks mõttetusevooks. Ning kõik eelnev, tuleb välja, oli asjatu. Kõik oli mõttetu?

Vanamees võpatas. Läbi tuisumöllu kostis ukse tagant mingi veider kaeblik hääl. Oli see vaid ettekujutus? Mõne sünge viirastuse olematu kurtmine? Vanamees kuulatas terasemalt. Nüüd kostis see jälle nagu kähedahäälne sõnatu appihüüd. Keegi kraapis ust. Vanamees tõusis, koperdas üle põranda ja avas ukse. Tuul rebis selle ta jõuetust käest, paiskas pärani ning jäine tuul virutas sisse kotitäie lund. Lävepakul lamas suur pulstunud must kass. Loom lamas liikumatult, polnud võimalik aru saada, oli ta elus või surnud. Vanamees lohistas kassi tuppa ja sulges tormiga võideldes ukse. Küünal oli tuulega kustunud. Asjatult kobas vanamees katkisel kaminasimsil tikke otsides. Tikke polnud. Äkki paistis selja tagant valgus. Ta pööras end ümber ja nägi, et küünal põles jälle. Kass oli ennast mingil kombel jõudnud lauale vedada ja lamas nüüd veidras ebaloomulikus poosis, käpad laiali, pea imelikult viltu, silmad poolpilukil küünla kõrval. ”Ju ta siis ikka on elus,” mõtles vanamees. Aga kui ta käega kassi märga tortis karva silitas ja selle all pulkkanget elutut keha tundis, siis ta enam nii ei mõtelnud. See elukas on sama surnud kui vana aiateivas. Kuidas ta lauale sai? Kes pani küünla põlema? Aga et vanamees oli oma pika ja seiklusrikka elu jooksul palju veidrat ja seletamatut näinud, siis ta eriti ei imestanudki.

Äkki paelus midagi surnud kassi juures ta tähelepanu. Mingi esmalt vaevaltmärgatav muudatus. Kassi suu oli õige pisut paotunud ja sellest hakkas väga aeglaselt välja immitsema punane kilejas mull. Algul oli see õige pisike, aga paisus üha suuremaks ja suuremaks, otsekui oleks surnud kass täis puhunud õhupalli. Ikka suuremaks muutus mull, mille pind küütles nüüd kõigis vikerkaarevärvides küünlatule hubiseva leegi paistel. Lõpuks oli see juba inimpeasuurune ja vanamees märkas, et miski elusolend liigutas ennast mulli sees.

Mull lõhkes terava plaksuga ja sealt hüppas välja süsimust kassipoeg. Loomake pesi end kaua ja põhjalikult puhtaks ning jäi siis uudishimulikult oma tohutute roheliste silmadega vanamehele otsa vahtima. ”Ei, see on juba liig, see pole võimalik,” pomises vanamees. ”Miks,” küsis kassipoeg, ”miks see pole võimalik?”

Tükk aega valitses vaikus. Siis sirutas mees väriseva käe ja puudutas ettevaatlikult mullist sündinud musta karvapalli. See oli tõepoolest olemas. Soe, pehme, sitikmusta siidise kasukaga väike kass, naljakas, kandiline, uudishimulik ja pisut nipsakas pardinina ülespoole pööratud, vaatas ta vanamehele otsa.

Kassipoeg sirutas parema käpa otsekui teretuseks välja ja küsis: ”Mis su nimi on? Mina olen Spöke!” Vanamees võpatas, kogus end pisut, avas suu ja pani siis jälle klõpsti kinni. Mida pidi ta vaeseke tegema või ütlema? Alustada vestlust - kassiga? Ju siis vist peab. Teisiti pole võimalik sellises absurdses situatsioonis mingit selgust luua.

”Kuule, kiisu, või, nojah, kes sa nüüd oledki. Kas sa räägid? Või kujutan ma seda endale ette?” - "Loomulikult ma räägin, kuidas ma muidu sinuga suhelda saaksin? Mõttekeelt sa ju ei valda, sest oled inimene. Aga miks sina nii kohkunud ja imestunud näoga oled? On midagi viltu?” - ”Minu meelest küll. Kassid ei räägi. Kassid, nimelt, ei ole võimelised rääkima juba oma häälepaelte ehituse tõttu.” - ”Oi, oi, palun väga vabandust,” ütles Spöke õnnetu näoga. ”Aga ma olen väga väike, noor ja rumal. Sellepärast ei tea ma mitte midagi. Ma ei tea, et kassid pole võimelised rääkima, juba oma häälepaelte ehituse tõttu, nagu sa ütlesid. Ja et ma seda ei tea, siis ma lihtsalt räägin. Aga sina, ebaviisakas mees, pole ennast veel tutvustanud! Noh! Lase käia! Kuidas on auväärt härra nimi?”

Vanamees rehmas käega: "Olgu siis peale, kui lood on juba kord nii, nagu nad on, palun minagi vabandust oma ebaviisakuse pärast... kassi ees... nojah, aga minu nimi... see... vaata, kiisu Spöke, ma olen nii vana, et minu nimel pole enam mingit tähtsust. Ma olen selle juba isegi unustanud. Olen lihtsalt Vanamees. Väga vana, vana, vana mees...” - ”Siin sa eksid!” pistis Spöke nipsakalt vahele ja kargas Vanamehe õlale. "Tuleta meelde! Sul oli ju nimi! Mind ei huvitagi see nimi, mida sa oma pikal rännuteel kandsid, ma tahan teada su päris nime, seda, millega su ema sind hellitas! Mõistad?”

Vanamehe nägu lõi särama tuhandes naerukortsus. "Muidugi! Saame tuttavaks, kiisu Spöke. Minu nimi on Juntsu.” - ”Voh! See on üks tore nimi! See on kohe üks nimede nimi!” möirgas Spöke rõõmust pöörasena ja kargas vanamehele sülle. Ja nüüd, Juntsu, tuled sa selle vana, koleda, kortsus ja kulunud kesta seest välja! Tahad sa seda? Vasta mulle ainult! Tahad?” - "Tahan...” sosistas Vanamees. "Tore, siis sule silmad ja kannata välja üks väikene valu.” Vanamees noogutas kuulekalt ja sulges silmad. Spöke avas osavalt ta särginööbid ja paljastas Vanamehe kuivetunud rinna, ajas siis pikalt välja parema käpa nimetaküüne ja tõmbas sellega sirinal vanamehe kurgunibust kuni nabani alla.

Pärgamentkollane nahk avanes otsekui tõmbluku läbi ja Vanamehe vanast rinnast astus välja kena pisike poiss, üsna kassipoja sarnane. Tal olid seljas vanaaegsed lapseriided ja ta oli väga unise olemisega.

"Oeh, kui kaua ma magasin... pea käib ringi... näe, sina Spöke! Kuidas see küll võimalik oli, et ma nii kaua magasin?” - "Täna õnne, Juntsu, et ma õigel ajal sellele surmaunele jaole sain ja su üles äratasin! Muidu oleksid sa magama jäänudki. Aga et täna on jõuluöö, siis ma leidsin ja äratasin su. Kuid nüüd pole aega kauem jutustada. Peame asuma teele!” Spöke hüppas kõrgele õhku ja jäi lae alla hõljuma. "Tule, ulata käsi, lendame!”

Juntsu ilme muutus kurvaks. Ta oli ikka veel natukene unine ka. Poiss seisis laual kustuva küünlajupi kõrval, käed taskus, nägu üles Spöke poole pööratud, helesinised silmad pisarmärjalt läikimas. ”Ma ei oska lennata. Inimesed ei saa lennata ja kassid samuti mitte. Ma ei taipa, kuidas sina seda suudad.” - "Sellepärast, et ma olen väga väike, noor ja rumal ega tea, et kassid ei lenda. Ja et ma seda ei tea, siis pole niisugust asja ka olemas - ma lihtsalt lendan ja kõik! Sina, Juntsu, oled samuti väga pisike, noor ja rumal. Oled ju? Keegi ei sunni sind Vanamehe tohutut elukogemuste pahna oma väikesel turjal kandma! Viska see maha! Ja lenda!” Juntsu noogutas elavalt. Unine ilme oli järsku kui peoga pühitud. "Muidugi olen ma väike ja rumal! Ma ei tea tõepoolest mitte kui midagi. Kust ma selle tarkuse üldse võtsin, et inimesed ei saa lennata?” Poiss tõusis kikivarvule, tõstis käed kõrgele üle peaja varvastega end kergelt ära tõugates lendas Juntsu sujuvalt Spöke kõrvale lae alla. Kui ta kassile otsa vaatas, hakkas ta ohjeldamatult naeru kokutama, sest äraütlemata naljakas oli vaadata lõbusat naeru lagistavat kassi! Tükk aega naersid nad lae all hõljudes üksteise naermist. Siis kustus küünal ja onnis valitses kottpimedus.

Väljas märatses tuisk endise hooga. Nad lendasid madalal kuuselatvade kohal, kassi käpp kramplikult Juntsu käe ümber klammerdunud. Tihedas lumemöllus polnud võimalik näha oma ninaotsast kaugemale, kuid Spökele paistis lennusiht selge olevat. Ta põrutas aga otse vastutuult edasi Juntsut kättpidi enda järel vedades. Poiss oli külmast kangestumas, tal polnud ju seljas muud kui lühikesed püksid ja õhuke särgike.

Järsku nägi ta enda ees kõrguvat musta müüri. Nad lendasid otse selle poole. ”Pea kinni! Müür! Spöke, kuuled mind? Me põrkame vastu müüri puruks!” Aga kass ei kuulnud teda läbi tormituulte ulgumise. Ja kuna ta oli väike ning rumal, siis ei teadnud Spöke ka seda, et müürist, mis mineviku vahel seisab, on võimatu läbi minna.

Nad lendasid läbi müüri. Juntsu peaaegu ei tajunudki seda. Nad sööstsid vastu ähvardavat musta kiviseina ja läbisid selle nagu udupilve. Pimedus. Ja siis leidsid nad end ühelt muinasjutuliselt metsalagendikuli. Selges taevalaotuses käis vilgas liiklus. Sajad ja tuhanded jõuluvanade saanid, mida vedasid uhked põhjapõdrad, kihutasid kuljuste helisedes risti-rästi üle taeva.

Jõuluvanad hõikusid vastastikku tervitusi ja jõuluõnnesoove. All maa peal lumiste põõsaste vahel aga askeldasid lugematud, laternatega varustatud ja maani habemetega tähtsust täis päkapikud. Nad olid nii kenasti ametis kinkide pakkimise ja kottidesse sorteerimisega, et ei pannud läbi müüri lennanud poissi ega kassi tähelegi.

Juntsu vaatas seda kõike pärani silmade ja ammuli suuga. ”Vaat see on juba midagi! Imeline! Need jõuluvanad, päkapikud ja... See kõik on siis tõepoolest olemas!” sosistas poiss võlutult. Ja mina teadsin kogu aeg, et sellised asjad on ainult muinasjutus.” - "Loomulikult,” vastas Spöke. "Jõulupostkaardid ja muinasjutud on ju olemas, ning siin, nende maailmas me praegu just asumegi. Kuid sa, vennike, oled ju külmast päris sinine. Minul pole häda midagi, minul on soe kasukas, tule, lähme vaatame, kas härra Jõulupostkaardi Orav on kodus, tema leiab sulle kindlasti midagi kobedamat selga.”

Nad kahlasid läbi lume hiiglasuure kuuse alla, mille juurte vahel ilutses tore vasknaastudega uks. Kass tõmbas kellanööri ja uks avanes. Nad astusid sisse ja leidsid ennast soojade karvadega vooderdatud liftist. Uks nende taga sulgus. Lifti seina seest väljaulatuva vända kohal oli kiri: "Tere tulemast, sõber! Löö aga vapralt vänta ja sõida üles!” - ”Noh, lase käia,” ütles Spöke, "sinu käpad sobivad selliseks tööks paremini.” Juntsu haaras vända pihku ja väntas.

Kui nad üles jõudsid, oli pakane ta kohmetunud liikmetest põgenenud. Üks väga koheva karva, hallide vurrude ja auväärt olemisega orav avas ukse ja juhatas nad suurde mugavasse kambrisse. See oli ringikujulise põranda ja ümara kuppellaega, igas ilmakaares ümmargune aken. Seintel rippusid jõulumaalid, kõik kuulsate oravate originaalid, ja riiulid, millel ilutsesid oravakirjanduse klassikute kuulsamad teosed, sajad raamatud, puha kulda ja nahka köidetud. Põrand oli kaetud pehme villavaibaga. Keset kambrit seisis ümmargune laud, mille ümber viis oravat kohvi jõid, pähkleid krõbistasid ja oravateemalisi jõulupostkaarte maalisid.

Kui maja peremees oli külalised lauda palunud, neile kohvi ja pähkleid pakkunud, ütles ta: ”Ma usun, et ma ei eksi, kui oletan, et teil on täna öösel ees veel pikk teekond. Ja et väike inimene, Juntsu, ei ole selleks reisiks teps mitte kõige paremini varustatud. Sellepärast ma palun auväärseid külalisi vastu võtta minu tagasihoidlik kingitus.”

Nende sõnadega tõusis ta lauast, läks riidekapi juurde ja võttis sealt välja maailma toredaima päkapikukasuka ning karusnahkse tuttmütsi. "Need peaks noormehele sobima, olge lahked, proovige selga!”

Juntsu pani kasuka selga, see oli soe, pehme ja kerge ning istus nagu valatult. ”Ma ei tea, kuidas teid tänada, auväärt Orav, see on nii kallis kingitus...” ütles Juntsu kohmetunult. "Pole tänu väärt,” vastas Orav, "sellisel teekonnal, nagu teil ees on, peab igaüks igaühte aitama. Sest teie reis on püha.” Akna taga klõbistasid sõrmedega vastu klaasi pontsakad, roosapõsksed ingellapsukesed. Vallatult surusid nad oma nöpsninad vastu klaasi lapikuks ja hüüdsid: "Õnnelikke oravajõule, pähkliisandad!” Siis järgnes pikk ja südamlik hüvastijätt oravaperega, Juntsu ja Spöke sõitsid liftiga puuõõnest alla ja olid taas metsalagendikul.

Seejärel lendasid nad neid ootava Jõuluvana saani juurde, mille ees edasitormamiskihku täis tähnilised jaaguarid suuri vaskkellukesi klõbistasid. "Kuhu kanti sõidad, taat?” küsis kass ja vaatas altkulmu oma saani ette rakendatud suurte sugulaste poole. "Lõunasse! Üle ekvaatori! Üle Aafrika Antarktikani välja ja sealt ringiga Jõuluvanademaale tagasi. Reis on pikk, ma pean kiirustama!”

"See klapib. Hüppa saani, Juntsu, me saame Jõuluvanaga koos sõita,” ütles Spöke ja oligi juba kingikoti otsas. Nii kui ohjad vähe lõdvemaks lasti, panid jaaguarid punuma sellise hooga, et kuu ja tähed taevas muutusid reisijate silmis ühtlasteks valgustriipudeks. ”Oh-oo, vaat see on tubli sõit!” nurrus kass tunnustavalt Jõuluvanale kõrva.

Juntsu istus pehmesse karusnahatekki mähituna saani ninas nende vastas ja vaatas tähelepanelikult Jõuluvana nii tuttavana tunduvat nägu. Nende pilgud kohtusid. Jaa! Muidugi! Ta tundis tema ära! Need on samad silmad, mis teda hellusega jälgisid, kui ta oma lapsepõlve jõulupuu all kingipakke lahti tegi! ”Isa?” küsis ta sosinal. ”Kõik Jõuluvanad on nende isad, keda nad külastavad,” vastas taat salapärase naeratusega ja tõstis tillukese Juntsu oma suurtele soojadele pihkudele. ”Ära rohkem küsi, sest jõuluvanadel on oma jõuluvanasaladused, mida nad iialgi kellelegi avaldada ei tohi. Piisab sellest, kui sa tead, et ma pole mingi kadunud müüt ja et ma armastan sind, poeg.”

Juntsu ei pärinud enam. Tal polnudki vaja tungida jõuluvanade saladustesse. Ainult üks asi vaevas ta südant. Sellest hetkest, kui nad Spökega koos pimedast metsaonnist õhku tõusid ja läbi müüri lendasid, olid sündmused arenenud nii peadpööritava kiirusega, et polnud aega millelegi mõtelda ega mingeid küsimusi esitada.

Juntsu ronis Jõuluvana kraed mööda üles ja istus talle õlale. Spöke oli juba varem end taadi teisele õlale sättinud. Juntsu ütles: ”Me oleme teel ning see on üks imepärane reis ja ma olen õnnelik. See on nii kummaline tunne, olla õnnelik... Olin juba ammugi unustanud, mida see tähendab. Kuid ma ei tea ikka veel, mis on meie reisi siht. Kuhu me lendame? Ja milleks?”

”Kas sa tõesti ei taipa, kuhu jõuluööl lennatakse?” küsis kass imestunult. "Ahjaa, vabanda, ma olen ju nii noor ja rumal, mul ei tulnud pähegi, et sa lendad esimest korda. Kuula siis! Meie reisi sihiks on Petlema linn Juudamaal 1993 aastat tagasi. Me lendame külla sellele, kes täna öösel sündis. Maarja on toonud poja ilmale ja Joosep on talle nimeks pannud Jeesus. Tema hälli juurde viib meid me tee! Sa pärisid veel - ”milleks”. Sul on üldse tüütu komme tihti seda küsimust esitada. Seal onnis küsisid sa näiteks, milleks üldse on vajalik see piinavalt pikk rännutee, kui see kõik lõpeb nulliga. Seda mina ei tea, Kristuse sõime juures ootab sind vastus.”

”Üks asi veel,” ei jäänud Juntsu rahule, ”mis sai meie vanadest kehadest seal metsaonnis? Lõhkise rinnaga Vanamees ja surnud kass. On nad nüüd igaveseks, lõplikult surnud?” Spöke tegi õnnetu, vaese süütult kannataja näo pähe ja alustas kaebliku häälega oma tuntud laulu: ”Mina olen nii väikene ja rumal kassikene...” - ”Jäta ükskord ometi see veiderdamine, Spöke,” katkestas teda Jõuluvana, ”aga see sinu küsimus, Juntsu, teeb sulle au! Sest see näitab, et sinus on säilinud midagi tänapäeval nii väärtuslikku ja haruldast, nagu seda on kaastunne. Teadke siis teie mõlemad, et need, kes sinna metsaonni jäid, olete ju teie ise. Ja teie ei ole surnud! Nüüd oleme varsti Taaveti linna kohal Juudamaal ja teil on aeg maale laskuda.

Kuid enne kui me lahkume, tahan ma teile üle anda jõulukingid. Ma ju teadsin, et meil on ette määratud kohtuda ja samuti teadsin ma teie südame salasoove. Spöke! Hüppa mulle peo peale ja võta vastu oma jõulukink, mida sa nii väga oled igatsenud.” Kass ei lasknud seda endale kaks korda öelda.

Jõuluvana tõstis Spöke oma silmade kõrgusele ja silus teise käega üle ta siidiselt läikiva selja. Sedamaid kerkis kassi turjale paar lumivalgeid inglitiibu. ”Oled sa nüüd rahul? Nendest sa ju unistasid. Ega ma ometi eksi?” küsis Jõuluvana naeratades. ”Ei, ei!” ütles Spöke. ”Ja nüüd sina, Juntsu, ulata mulle oma käsi.” Jõuluvana võttis enda sõrmest sõrmuse ja pani selle Juntsule nimetasõrme, kuhu see täpselt parajaks sobitus. ”See sõrmus siin on su isa sõrmus ja temas on peidus võluvägi. Selle abil võid sa ennast ja Spöket kuitahes suureks või väikeseks moondada. Samuti võite sõrmuse abil nähtamatuks muutuda: Piisab vaid sellest, kui üks teist seda soovib ja suudleb smaragdi sõrmusel. Kuid ära unusta. Juntsu, üht tähtsat tingimust. Sõrmuse võluvägi püsib vaid niikaua, kuni sina ja Spöke koos elate. Kui te peaksite tülli või lahku minema, kaovad igaveseks nii sõrmus kui Spöke inglitiivakesed. Kuid nüüd on teil aeg teele asuda ja minagi pean kiirustama. Kõik neegrilapsed Aafrikas on juba ammugi palmiokstel küünlad süüdanud ja ootavad pikisilmi Jõuluvana.”

Juntsu ja Spöke suudlesid Jõuluvana kummalegi põsele ja lendasid saanist välja. Jaaguarid ajasid end tagajalgadele püsti, möirgasid lustlikult ja saan kadus välgunoolena pimedusse.

Taevas oli kottpime. Kuud siin ei paistnud. Vaid miljardid tähed vilkusid sametmustas laotuses. Üks täht oli eriti suur ja selge ning temast väljus pimestav valguskiir, mis ulatus maale ja valgustas eredalt üht viletsat onnikest kottpimedas linnas. See oli Jõulutäht, mis paistis alla sõime peale, kus täna öösel sündinud Õnnistegija kehval õlgasemel puhkas.

Spöke ja Juntsu hõljusid madalamale ja olid peagi Jeesuse sünnimaja kohal. Kass sosistas, et mitte häirida pühalikku vaikust, mis laotus üle maailma: "Suudle sõrmust ja soovi, et me nähtamatud oleksime.” Juntsu mõistis. Külalised nii kaugest ajast peavad väga diskreetsed olema. Sest tegelikult pole neid veel olemaski.

Nähtamatuna laskusid nad maale. Järsku lahvatas pime öö valgeks kui päev ja taevaalune täitus imelisest, inimkõrvale senikuulmatust muusikast. Need olid loendamatud inglid, kes laotuses hõljusid ja Kristuse sündi kuulutasid: ”Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, kellest Temal on hea meel!”

Kui imeline sfääride muusika vaibus ja öö kottpimedus jälle maad valitses, astusid Juntsu ja Spöke Jeesuse sünnimaja uksest sisse. Seal oli kõik täpselt nii, nagu hilisema aja kunstnikud seda kujutasid: Jeesuslaps lamas sõimes, rohekaskuldne aupaiste pea ümber, Joosep ja Maarja istusid tema kõrval heintel, hubisev õlilamp heitis pikki varje seintele.

Kolm Hommikumaa tarka, kes olid tulnud kummardama maailma lunastajat, põlvitasid hardalt vaikides ümber sõime. Kuid peale nende olid saabunud loendamatud rahvahulgad austama Messiat. Neid oli kõikidest maailmajagudest ja kõikidest aegadest ning nad mahtusid lahedasti ära Joosepi kitsukesse kotta. Nähtamatud ei võta palju ruumi.

Imeline rahu ja selgus laskus Juntsu hinge. Spöke vaatas talle hõõguval pilgul otsa, tema rohelistes silmades sätendas küsimus. Juntsu noogutas talle sõnatult ja silitas oma karvase sõbrakese pead. Nad olid teineteist mõistnud. Juntsu oli Kristuse sõime juures oma vastuse leidnud: inimese ränd ei lõpe mõttetult nulliga Lethe sogastes voogudes... "Tead, mida ma praegu tahaksin?” sosistas Spöke järsku Juntsule kõrva. ”Noh?” - "Viiulit mängida.” - "Oskad sa seda?” - ”Ma ei tea, ma olen väga noor ja rumal, ma pole proovinud. Aga kuna ma ei tea, et kassid ei oska viiulit mängida, siis ma usun, et mina oskan!”

Pikknoka jõuluõhtu.

Ühel ilusal jõululaupäeval, kui päike mõneks tunniks lumelagendikud helendama pani, läks meie koolipoiss oma sõbraga Stroomi randa jalutama. Tagasi jõudes võttis ta põuest välja linnu, keda ta hoidis seal varjus külma eest.

Nad olid ta leidnud abituna ja poolkülmununa lumehangest. Kuna keegi meist ei osanud kindlaks teha, mis lind see on, panid lapsed, kes kohe saabunu vastu suurt huvi tundsid, talle nimeks Pikknokk. Tal oli tõesti pikk nokk ja võrdlemisi pikad jalad.

Asetasime ta kuuse alla põrandale ja panime ta ette sööki ja jooki, kuid ta ei võtnud algul vastu midagi. Näis, nagu oleks ta haige. Ometi sai temast meie jõulukülaline, kes pidi osa saama lauludest, palvest, evangeeliumi sõnumist ja laste jõulurõõmust.

Lõpuks näis ka Pikknokk elustuvat ja kui suur oli laste rõõm, kui ta äkki oma tiivad sirutas, lauale lendas ning oma jõulise nokaga jõulusaia hakkas sööma. Arvasime, et ta tervis hakkab kosuma. Hommikul lebas ta aga vaikivana kuuse okste vahel. Ta oli lõplikult uinunud.

Olime algul natuke kurvad., siis aga taipasime, et see Suur Jumal, kes tegi inimestele ülima kingituse, saates oma Poja siia maailma lunastama inimesi, ei unusta ka mitte linnukesi, nagu ütles Jeesus. Kui hea, et see mahajäeteud ja lumehanges külma kannatanud linnuke sai osa jõulude soojusest, valgusest, lauludest - ja isegi jõulusaiast. Sellega ühenduses sai elavaks see, mida kirjutab apostel Paulus Ro.8,19: “Kogu loodu ootab pikisilmi Jumala laste au ilmsikssaamist.” Seegi toimub vaid jõululapse Jeesuse läbi, kes oma rahva lõpliku vabastamise kaudu on kord ka kogu loodu Vabastaja kannatusist ja vaevast.

Pisitäheke

ehk lugu sellest, kuidas sündis Petlemma täht

Täherahva seas valitses kurbus. Tähed olid plaaninud suure peo uhke tulevärgi, taevas sähvivate komeetide ja meteoriidisajuga. Pidu pidi peetama ühe tähekese sünni auks. Kuid oh häda, sündinud täheke ei väärinud mingit pidu. Muidu nii kena ja armas lapsuke oli täiesti tuhm.

Tähekese isa Hommikutäht seisis õnnetuna oma abikaasa Õhtutähe kõrval. Too hoidis oma kätel ilusaimat tähelast, keda kunagi nähtud, ja nuttis lohutamatult. "Oh, milline häbi," mõtles ema. Mu laps on igati kaunis, kuid tal puudub see, mis on tähe jaoks kõige tähtsam — sära, sädelus ja helk."

Pisitäheke (nii hakati last kutsuma) vaatas oma ema kurbadesse silmadesse ja isa pikaksveninud näole ning ohkas. "Ma tean," mõtles ta, "nad soovivad, et ma oleksin säravaim täht taevalaotuses. Ma pole vist küllalt püüdlik olnud, et säramist õppida. Proovin õige veel."

Aga kuidas ta ka ei püüdnud ega ponnistanud, välja tuli vaid kahvatu kuma, ja sedagi ainult hetkeks.

Nüüd mõistis Pisitäheke, et temast ei saa kunagi tõelist tähte. Aastad möödusid. Pisitäheke elas oma rõõmutut täheelu.

Kõikide Galaktikate tähelapsed narrisid teda. Tähekoolis hüüdsid teised teda Tuhmikeseks ja küsisid alatasa: "Mis lahti, Tuhmike, kas patareid tahavad laadimist ?" Tähepoisid sikutasid teda nurkadest ja nöökisid:

Täheke unistas, et ühel päeval võiks temagi särada nagu kõik teised. Siis ei oleks isa ja ema enam kurvad. Ka teised lapsed ei narriks teda. Pisitäheke võiks siis kogu öö taevalaotuses mängida ja keegi ei ajaks teda minema.

Ühel pakasepäeval, kui Pisitäheke oli just uinunud, kuulis ta läbi une häält: "Ärka, Pisitäheke, ärka! Täna õhtul hakkad sa särama. Sa pead sädelema heledamalt kui ükski teine täht, sest mul sünnib poeg ja just sina pead oma säraga näitama ta sünnikohta! Ma olen hoidnud kogu su valguse tänase õhtu jaoks, Pisitäheke. Täna on sinu tähetund!"

Pisitäheke pühkis silmadelt tähetolmu, hüppas oma pilvevoodist välja, pesi Veevalaja veenõus näo ja muutus äkki imeliselt valgeks ja säravaks. Kogu taevas hakkas helendama.

"Petlemma suunas," tuli vastus. Täheke lausa tormas üle taevalaotuse. Sära ja sädelus kaotas ööst viimsegi pimeduseraasu.

"Oota nüüd," kuulis Pisitäheke muhedat häält, "nii jooksed sa küll karjastest ja tarkadest mööda!"

Sära ja valgus suurenesid veelgi. "Nüüd näevad kõik mu sugulased, mida ma tegelikult suudan," oli Pisitäheke õnnelik ja muudkui säras ja säras.

Maa peal olid inimesed hämmeldunud, targad imestunud ja elevil ning karjased Petlemma väljal ehmunud. See aga polnud midagi segaduse kõrval, mis taevaasukate hulgas valitses.

Isegi Päike pidi Pisitähekese valgust nähes silmi kissitama. Hommikutäht ja Õhtutäht sähvisid Pisitähekese kannul valgusvihke. Pisitähekese õed ja vennad vilgutasid rõõmsalt oma tähesilmi. Kogu taevas säras otsekui tules. Nendel, kes olid Pisitähekest narrinud, polnud enam midagi öelda. Nad kõik mõistsid, et Pisitäheke oli täiesti teistsugune kui nemad. Mitte kunagi, mitte iialgi ei sünni taevas enam teist Pisitähekest. Tema oli täht, mis muutis Jumala Poja sünniöö säravaks päevaks.

Püha öö

See oli ühel jõulupühade päeval, kus kõik, peale vanaema ja minu, kirikusse sõitsid. Ma usun, et me kahekesi olime terves majas üksinda. Meie ei saanud kaasa sõita kuna üks meist oli liialt noor ja teine liialt vana. Ja olime mõlemad väga kurvad, et ei saanud kirikusse sõita ja jõulutulesid näha.

Ja kuna meie seal nii üksinda istusime, hakkas vanaema jutustama: «Elas kord mees, kes läks välja öö pimedusse, et endale tuld laenata. Ta käis majast majasse ja koputas. «Armsad inimesed, aidake mind!», ütles ta. «Minu naine sünnitas praegu lapsukese ja ma pean tule süütama, et teda ja väikest soojendada.»

Ent oli sügav öö, kõik inimesed magasid ja keegi ei vastanud talle. Mees sammus ja sammus. Viimaks silmas ta kauguses tulekuma. Ta läks selle suunas ja nägi, et tuli põles lagendikul. Hulk valgeid lambaid lebas tule ümber ja magas, vana karjane aga valvas. Kui mees, kes tuld laenata tahtis, lammaste juurde jõudis, nägi ta kolme surt koera karjase jalge juures lamavat ja magavat. Nad ärkasid tema tulekul, ajasid oma laiad lõuad lahti, nagu oleks nad haukuda tahtnud, aga häält ei olnud kuulda. Mees nägi, kuidas karvad neil seljas püsti tõusid, nägi, kuidas nende teravad hambad tulekumas hiilgasid ja kuidas nad tema kallale tormasid. Ta tundis, et üks neist haaras teda jalast, teine käest ja kolmas kõrist. Ent lõuad ja hambad, juba hammustamiseks valmis, ei kuulanud sõna ja mees ei saanud vähimatki häda.

Nüüd tahtis mees edasi minna, et leida, mida ta vajas. Kuid lambad lamasid selg selja vastas nii üksteise lähedal, et ta edasi ei pääsenud. Mees astus mööda loomade selgi tule poole. Ja ükski loom ei ärganud ega liigutanud end.»

Siiamaani oli vanaema võinud segamatult jutustada, kuid nüüd ei saanud ma end pidada ja hüüdsin talle vahele: «Vanaema, miks nad end ei liigutanud?»

«Kui mees peaaegu tuleni jõudis, vaatas karjane üles. See oli üks kõikide inimeste vastu karm ja tusane vana tige mees. Ja kui ta nägi võõrast tulevat, haaras ta pika, terava kepi, mida ta alati karja hoides käes kanda armastas, ja viskas sellega tulijat. Ja kepp lendas vihinal otse mehe poole, aga enne kui ta teda tabas, pöördus ta kõrvale ja lendas temast mööda kaugele üle välja.»

Kui vanaema niikaugele jõudis, katkestasin ma jälle tema jutu: «Vanaema, miks kepp ei tahtnud meest lüüa?» Aga vanaema ei kavatsenudki mulle vastata ja jutustas edasi. «Nüüd tuli mees karjase juurde ja ütles: «Hea sõber, aita mind ja anna mulle natukene tuld. Minu naine sünnitas praegu lapsukese ja ma pean tuld tegema, et teda ja väikest soojendada.» Meelsamini oleks karjane «ei» öelnud, aga nähes, et koerad mehele midagi viga ei saanud teha, et lambad tema eest ära ei jooksnud ja et ta kepp teda ei tabanud, hakkas tal natuke hirm ja ta ei julgenud võõrale keelata, mida too palus. «Võta niipalju kui vajad,» ütles ta mehele. Kuid tuli oli peaaegu kustunud. Ei ühtki puuhalgu ega oksa, ainult suur, hõõguv sütehunnik oli veel järel, ent võõral puudus kühvel või ämber tuliste süte kandmiseks. Kui karjane seda nägi, ütles ta veel kord: «Võta niipalju kui vajad!» Ja ta rõõmustas, et mees ei saanud tuld viia. Ent mees kummardus, võttis paljakäsi tuhast süsi ja pani nad oma kuue hõlma. Ja söed ei kõrvetanud tema käsi, kui ta neid puudutas, ega põletanud tema kuube, ning mees kandis neid, otsekui oleksid need pähklid või õunad.»

Ent nüüd takistati kolmandat korda jutustajat: «Vanaema, mispärast süsi ei tahtnud meest kõrvetada?» Küll sa seda veel kuuled,» ütles vanaema ja jutustas edasi. «Kui karjane, kes oli väga kuri ja tige mees, kõike seda nägi, polnud tema imestusel piiri. «Mis öö see küll on, kus koerad ei hammusta, lambad ei kohku, oda ei surma ja tuli ei põleta?» Ta kutsus võõra tagasi ja küsis: «Mis öö see küll on? Ja kust see tuleb, et kõik olevused halastust ilmutavad?» Mees vastas: «Ma ei saa sulle öelda, kui sa ise seda ei näe.» Ja ta tahtis oma teed minna, et naise ja lapse soojendamiseks rutem tuld süüdata. Kuid karjane mõtles, et ta meest silmist ei lase, enne kui ta teada saab, mida see kõik tähendab. Ta tõusis üles ja järgnes võõrale selle koduni. Seal nägi karjane, et mehel ei olnud hurtsikutki, milles elada, vaid tema naine ja laps lamasid mäekoopas, kus peale paljaste, külmade seinte midagi polnud. Karjane mõtles, et vaene, süütu lapsuke seal koopas võiks külmetada, ja ehkki ta oli karm mees, liigutas see siiski teda, ja ta otsustas last aidata. Ta võttis seljast oma pambu ja otsis sealt seest pehme, valge lambanaha, andis selle võõrale mehele ja ütles, et sinna sisse võib ta lapse paigutada.

Aga sel silmapilgul, mil ta näitas, et ka tema võib halastust tunda, avati ta silmad ja ta nägi, mida ta varem näha, ja kuulis, mida varem kuulda ei olnud suutnud.

Ta nägi, et tema ümber seisis tihe ring väikseid hõbetiivulisi ingleid. Igaüks neist hoidis käes kannelt ja kõik laulsid valju häälega, et sel ööl on sündinud õnnistegija, kes lunastab maailma patust. Siis mõistis ta, miks sel ööl kõik olevused nii rõõmsad olid, et nad kellelegi kurja ei tahtnud teha.

Ja mitte ainult karjase ümber ei olnud inglid, vaid ta nägi neid kõikjal. Nad istusid koopas ja nad istusid mäel ja nad lendasid taeva all. Nad tulid suurte parvedena üle tee ja igaüks heitis möödudes pilgu lapsele. Kogu ilm oli täis rõõmu ja laulu ja mängu ning kõike seda nägi ta pimedal ööl, mil ta kunagi varem ei olnud võinud midagi tähele panna. Ja ta rõõm oli nii suur sellepärast, et ta silmad olid avanenud. Ja ta langes põlvili, et Jumalat tänada.»

Kui vanaema siiamaani jõudis, ohkas ta ja ütles: «Aga seda, mida karjane nägi, võiksime ka meie näha, sest inglid lendavad igal jõuluööl taeva all.»

Ja siis pani vanaema oma käe minu pea peale ja ütles: «Seda pead sa meeles pidama, sest see kõik on nii tõsi, nagu mina sind näen ja sina mind. See ei olene küünaldest ega lampidest ega olene kuust ega päikesest, vaid me vajame silmi, mis Jumala au ja hiilgust võiksid näha.»

Ramona ja kolm tarka tüdrukut

Lumehelbed lendlesid vastu auto aknaklaasi, kojamehed võitlesid nendega klõbinal ja Ramona rappus tagumise istme nurgas. Ta teadis, et kusagil seal üleval, kõrgel paksude lumepilvede kohal hiilgab seesama täht, mis näitas teed kolmele targale...

Hillide pere sõitis vaikides kiriku poole. Härra Hill oli tõre, sest tema meelest oleks Ramona pidanud käituma mõistlikult. Proua Hill oli lihtsalt väsinud ja tüdinud koristamisest ja toidutegemisest ja oma noorema tütrega jagelemisest.

Ramona vanem õde Beatrice (loe: beatriss) istus vagusi ja naeratas malbelt. Ilmselt ei suutnud ta Neitsi Maarja osast enam kuidagi välja tulla. Ramona oli tige. Tema oleks tahtnud ise Maarjat mängida, aga selle peale hakkasid pühapäevakoolis kõik naerma.-

“Mis see minu asi on, mis teised ütlevad. Mina igatahes ei mängi üldse lammast, kui ma tõeline lammas olla ei saa!”

Porisedes näppis ta vanast valgest karust tehtud saba, mis oli pidžaamapükste külge õmmeldud. Pidžaama muster koosnes tervest armeest roosadest jänestest ja see pidi talle lamba välimuse andma!

“Ramona, see on isegi hästi, et ma jõudsin sulle saba ja kõrvad teha. Oleksid pidanud kostüümist varem rääkima!”

“Pealegi,” sekkus Be (lühend Beatrice'ist, loe: bii), “lamba osa oli su oma idee.”

See oli tõesti nii olnud. Kui proua Russel (loe: rassel) osi jagas, oli Ramona pakkunud ennast lammast mängima. Keegi oli kohe naerma hakanud, et karjastel oleks hiiglama rumal ainult ühte lammast karjatada. Lamba kostüümegi polnud pühapäevakooli laos. Siis tõusid Davy (loe: deivi) ja Howie (loe: hõuvi) püsti ja teatasid, et nemad tahavad ka lambaid mängida ja nende emad oleksid nõus kostüüme õmblema. Ramona polnud oma ema kohta kindel.

“Lammas peab olema villast, karvane ja valge, aga mitte roosasid küülikuid täis trükitud!” jonnis ta nüüd.

Uksel läks perekond lahku. Tüdrukud pöörasid keldrikorrusele, kus käratses riietuv näitemänguseltskond. Keegi ei märganudki Ramonat, sest oldi ametis inglitiibade kinnitamisega. Ramona hiilis nurka ja kükitas väikese kuuse taha maha.

Saabusid teised kaks lammast. Howie kostüüm oli täpslt selline nagu Ramona oli unistanud. Teda tahtsid kõik paitada. Davy valge ürp meenutas küll rohkem kassi, kuid Davy't ennast ei paistnud see häirivat.

Ramona oleks tahtnud ka nendega koos määgida ja sabaga vehkida. Võib-olla hämaras ei

Aga ta oli ju isale öelnud, et ei mängi täna lammast! Taganeda polnud kusagile. Ja jõuluõhtul on Jumalal kindlasti niigi palju tegemist, pole tal aega märgata üht lambaäbarikku. Ramona sundis end siiski alandlikuks ja palvetas, nii igaks juhuks, kui Jumalal juhtub aega olema teda kuulda.

Jõuluteenistus algas ja kõik valgusid käärkambrisse. Viimaste seas läks Be. Ta möödus Ramonast ja julgustas: “Tule kaasa! Keegi ei pane su jäneseid tähelegi!"

Ramona raputas pead, nii et pisarad lendasid. Ta jäi täiesti üksi. Miks ei tulnud mõni täiskasvanu ja sundinud teda teistega minema! Keegi ei paistnud mäletavat, et lambaid pidi kolm olema!

Ruumi sisenesid kolm suurt tüdrukut. Nad hakkasid endale triibulisi kangaid ümber keha mässima ja silmi-kulme värvima. Üks tüdruk määris oma näo jumestuskreemiga täiesti tumedaks.

Ohoo, meikimine! Seda oleks Ramona ka teha tahtnud! Ta pistis pea kuuseokste tagant välja, et paremini näha.

“Kuku!” hüüdis äkki üks suur tüdruk. “Mis sina siin ennast peidad?”

“Sellepärast,” vastas Ramona ja näris sobivaid sõnu otsides pöidlaküünt. “Kas te olete Jeesuse tädid?”

“Ei, aga poisid hüppasid alt ära ja nüüd peame meie kolme tarka mängima! Me oleme kolm tarka tüdrukut!”

“Appi, kui armas lambuke!” kiljatas üks tüdruk vaimustusega. “Miks sa meelt muutsid?"

“Tule, ma teen sulle," kutsus üks tüdruk, võttis oma kotist musta kulmupulga ja keris sellel korgi pealt. Üks-kaks-kolm oli Ramonal ilus must nina.

“Noh, nüüd näed sa küll välja nagu päris lammas!” kiitis tark tüdruk oma näputööd.

“Bää-bää,” tänas Ramona lambakeeles. Roosad jänesedki ei suutnud ta lambatunnet hävitada. Need ei paistnud hämaras valguses tõesti välja.

Jõudiski kätte nende etteaste. Kikivarvul liiguti ukse poole. Ramona süda kloppis mis hirmus.

Ja siis olidki nad kirikusaalis. Heldeke, kui ilus ja salapärane siin kõik oli! Ainsaks valguseks küünlad kuusel ja suurtel küünlajalgadel, mattus kogu kirik imelisse hämarusse. Lapsed võtsid oma kohad altari ees sisse. Be istus keskel ja hoidis käte vahel kinni mässitud suurt taskulampi. Kui ta valgusjoa endale näkku suunas, nägi ta välja täpselt nagu Maarja jõulukaardil! Inglid laulsid koraali. Ramonal jooksid judinad üle selja, nii ilus oli.

Siis märkas Ramona teises reas vanemaid. Nemadki olid Be üle silmnähtavalt uhked. See tegi väheke haiget. Äkki nad ei tunnegi Ramonat meigitult ära?

Siis pööras isa pilgu Be'lt otse Ramonale. Tundis ära! Isa tõstis pöidla püsti — ta oli oma pisikese lamba pärast õnnelik!

Siimon ja püha öö

Siimon istus külmal kivil. Aeg oli juba hiline ja kari oleks tulnud koju ajada, kuid üks lambatall oli kadunud. Temast polnud kippu ega kõppu.

Just sel hetkel nägi Siimon võõrast meest mööda teed tulemas. Mees talutas oheliku otsas eeslit, eesli seljs istus! naine.

Teeline naeratas. Ta pistis käe oma avara kuue lugematute voltide vahele ja tõmbas tillukese talle soojast välja.

Siimon ei osanud võõrast ja ta naist kuidagimoodi tänada. Lõpuks otsustas ta koos teelistega kodu poole minna ja neile seltsi pakkuda.

“Mu nimi on Joosep," tutvustas mees ennast. “Me peame kindlasti öömaja leidma, sest mu naine Maarja saab varsti lapse.”

“Petlemmas on ju praegu nii palju inimesi,” teadis Siimon. “Vaevalt te ulualust leiate. Aga linnast väljas on üks pisike laudake, ehk pole sinna keegi ette jõudnud.”

Linna piiril soovis Siimon oma teekaaslastele head ööd ja sammus rõõmsal meelel kodu poole.

Joosep jä Maarja suundusid esmalt võõrastemajja. Seejärel käisid nad läbi teisedki majad, kuid kellelgi polnud nende jaoks ruumi. Öö oli kätte jõudmas ja Maarja reisist väsinud.-

“Joosep, jätame selle toa otsimise, me ei leia siit midagi. Vii mind väikese karjuse lauta!”

Siimon oli juba asemele heitnud, kuid ei suutnud uinuda. Ta lamas voodis ning muudkui mõtles ja mõtles Maarjast ja Joosepist. Huvitav, kas nad ikka leidsid peavarju? Öö oli karge ja selge, tähed sirasid taevas. Siimon kiikas tillukesest aknast välja. Eemal paistis laut, seal põles tuluke.

"Kindel mis kindel, seal nad ongi!” arvas Siimon. Ta lükkas vaiba kõrvale, lipsas majast välja ja ruttas lauda poole. Siimon ei teadnud isegi, miks ta nii väga tahtis sõpru uuesti näha.

Maarja istus sõime äärel ja kaisutas pisikest beebit. Neid ümbritses imeilus hele valgus. Siimon vaatas ringi, kuid ei saanud aru, kust see tuli. Ta oli hämmeldunud ja seisis hästi vagusi.

Siimon vaatas pisikest. Siis võttis ta oma villase karjusesalli, mida ta alati kandis, ja ulatas Maarjale.

Kui Maarja salli lapse ümber mässis, tegi tilluke Jeesus silmad lahti ja naeratas Siimonile.

Äkki kostis õuest koerte haukumist, inimhääli, laulu ja läheneva lambakarja müdinat.

Siimon ja Joosep astusid õue ning üllatusid nähes mehi ja naisi, karjuseid, talunikke ja lapsi igast suunast laudakesele lähenemas.

Aeg oli südaöine, kuid tundus, nagu hakataks siin suurt pidu pidama. Mõned inimesed kandsid lilli ja puuvilju, teised tõid juustu ja piima.

“Ingel lõi taeva valgeks ja tuli alla meie juurde. Tema teataski, et täna öösel on selles laudakeses südinud maailma Päästja. Me tulime teda vaatama ja siin me nüüd oleme!"

Siimon juhatas kõik külalised lauta. Rahvas kummardas vaikselt Jeesuse ette. Üks naine hakkas hällilaulu laulma.

Siimon puges tasakesi laudauksest välja ning lippas koju. Ta oli väga õnnelik. Ta mõtles Maarjale ja Joosepile ja pisikesele Jeesusele ning teadis, et ei suuda neid ealeski unustada.

St.Martini mänd

Igal aastal kirjutab Paulo Coelho oma lugejatele jõulutervituseks ühe loo, mida avaldatakse üle kogu maailma erinevates lehtedes. Sellel aastal ilmub Coelho jõululugu Eesti lugejatele Linnalehes. Jutu vahendas Linnalehele kirjastus Pilgrim.

Prantsuse Püreneedes asuva väikese St. Martini küla kirikuõpetaja valmistus jõuluõhtul missat pidama, kui tundis äkki mingit imelist lõhna. Oli talv ning lilled ammu kadunud, kuid õhus hõljus selline meeldiv aroom, nagu oleks kevad enne oma õiget aega kätte jõudnud.

Täis uudishimu väljus ta kirikust, et ime põhjuses selgusele jõuda, ning leidis koolimaja uksel istumas poisi, kelle kõrval lebas kuldne jõulupuu.

“Oo, milline kaunis puu!” sõnas kirikuõpetaja. “See näib olevat taevalikku päritolu, nii jumalik on selle lõhn! Ja see on puhtast kullast! Kust sa selle leidsid?”

“See asi, mida ma olen kandnud, on tõepoolest läinud aina raskemaks ja raskemaks, mida rohkem olen kõndinud, ning selle okkad on muutunud tõesti kõvaks. Kuid see ei saa olla kuld, ja ma pelgan, mis mu vanemad ütlevad.”

“Asusin täna hommikul teele suure Tarbes’i linna poole, kaasas raha, mille ema oli mulle andnud ilusa jõulupuu ostmiseks. Juhtus aga nii, et kui läksin ühest külast läbi, kohtasin üksildast vana naist, kellel polnud mitte kedagi, kellega koos kristluse suurt pidupäeva veeta. Andsin talle õhtusöögi tarbeks veidi raha, sest olin kindel, et saan puu ostmisel pisut soodsamat hinda.

Kui Tarbes’i jõudsin, möödusin ma suurest vanglast ning seal ootas hulk inimesi külastusaja algust. Nad kõik olid kurvad, sest pidid õhtu veetma eemal oma armsatest. Kuulsin mõnesid ütlevat, et neil polnud õnnestunud osta isegi tükikest jõulukooki. Sealsamas, ajendatuna minuealiste romantilisest meelest, otsustasin jagada oma raha nende inimestega, kes vajasid seda minust enam. Vaid väga väikese summa jätsin endale lõunasöögiks. Lillekaupmees on meie perekonnasõber, kindlasti annaks ta mulle puu, ning siis võiksin ma järgmisel nädalal tema heaks tööd tehes oma võla tasuda.

Ent kui ma turule jõudsin, öeldi mulle, et minu tuttav lillekaupmees polnud tööle tulnud. Püüdsin kõigest väest leida kedagi, kes mulle puu ostmiseks veidi raha laenaks, kuid asjata.

Veensin end, et täis kõhuga suudan paremini mõelda. Kui ma baarile lähemale jõudsin, küsis üks võõrapärase väljanägemisega poiss minult, kas saaksin talle pisut peenraha anda, sest ta polnud kaks päeva söönud. Kujutasin ette, et kunagi oli ka Jeesuslaps näljane olnud, ning ulatasin talle oma allesjäänud vähese raha ja asusin koduteele. Tagasiteel murdsin ühe männioksa. Olen püüdnud seda kohendada ning lõigata, kuid see on muutunud raskeks nagu metall ja pole kaugeltki see jõulupuu, mida ema ootab.”

“Kallis poiss,” ütles kirikuõpetaja. “Puu lõhn ei jäta mingit kahtlust selles, et see on taevalikku päritolu.

Luba, ma räägin sinu loo ülejäänud osa: Niipea, kui sa vana naise juures lahkusid, palus ta Neitsi Maarjat, kes on ema nagu temagi, vastata sellele ootamatule õnnistusele. Vangide omaksed olid kindlad, et on kohanud inglit ning palvetasid inglite poole, tänades jõulukookide eest, mida nad olid ostnud. Poiss, keda kohtasid, tänas Jeesust nälja kustutamise eest.

Neitsi Maarja, inglid ja Jeesus kuulsid ahistatute palveid. Kui sa murdsid männi küljest oksa, kastis Neitsi Maarja selle halastuse lõhna sisse. Kui sa edasi kõndisid, puudutasid inglid okkaid ning muutsid need kullaks. Kui kõik oli lõpuks valmis, vaatas Jeesus töö üle ja andis oma õnnistuse. Ükskõik kes seda jõulupuud puudutab, see saab andeks oma patud ning täidetud oma soovid.”

Ja nii see oligi. Legend kõneleb, et püha mänd on St. Martinis alles tänapäevani. Räägitakse, et selle jõud on nii suur, et õnnistab kõiki, kes aitavad oma ligimesi jõuluõhtul, ükskõik kui kaugel sellest väikesest külast Püreneedes ka ei oldaks.

Taevast kukkunud!...

G. Lenotre'i jõululugu.

Krahvinna de Chérizet (loe: Šerizee) oli kindlasti kaheksakümne-aastane, kui ma teda esmakordselt lapsena nägin. Ta oli ühel hoobil tegev ja vaikiv, süvenenud ja lõbus: ta ilusad, sageli naeratavad, vahel tõsised silmad vajusid tihti kinni, nagu oleks ta tahtnud vaadelda — praeguseist asjust lahus — oma möödunud õnne pikki aastaid teatavas õrnas ekstaasis. Ta suu oli küll hambutu, aga ta laup oli kipradeta; kolm korda hallide juuste palmikuid raamis kumbagi ta põskedest; ta käed olid jäänud peeneks ja valgeks, ja kogu oma käitumises omas ta seda vanade inimeste määratamatut rahu, mis omane vaid neile, kes on näinud suurt õnne ja kes on kindlad selles, et nad jäävad oma päevade lõpuni Saatuse lemmiklasteks.

Tema ümber elas kari kisatsevaid, armastatud ja austavaid poisse, ta lapselapsi; nende mängude ja õpingute kaaslaseks olin mina, ja ma mäletan selgesti, kuidas me kõik ühel talvepäeval olime koondunud ahjunurka, vanaema juure, kes nagu harilikult heegeldas ilma pead tõstmata, elades ainuüksi oma mälestusile. See oli jõululaupäev: neil aegadel, kui ollakse üsna väike, ei olda kunagi täitsa vapper. Jõulumüsteeriumi ootus toob kaasa õrna kartusvärina; näib, nagu oleks taevas sel päeval teissugusem, nagu vajuks päev teisiti kui harilikult. Videvik on tulipunane või sünge: see on tund, kus väike Jeesus lahkub paradiisist, et alustada oma rasket ringreisi, ja seekord kavatsesin mina pageda kurva detsembripäeva eest, lootes näha mööduvat last Jeesust; olin uudishimulik, et teada, missugusest maailmaotsast ta algab oma teekonda; samal ajal olin aga hirmul mõtte juures, et ta äkki astub tuppa ja mulle käest kätte üle annab trummi, mõõga, õlakud ja tutiga kiivri, mida olin temalt palunud.

See oli iseteadev inimene: silmitsesin teda hämmastuses, kuni vanaema, kes minu arvates midagi polnud kuulnud, pidas tarvilikuks vahele astuda:

— Alati tuleb kingad panna kaminasse, ütles ta tooniga, mis ei lubanud mingit vastuvaidlemist...

— Igas vanuses, mu väikesed, kas kuulete, ja alati — kõik, mida soovitakse, kukub taevast... Mina sain väikeselt Jeesuselt mehe ja kaasavara.

Jälle vajus ta mõneks hetkeks naeratavaisse unelmaisse: ta heegeldas pööraselt, kuna ta vaim oli kandunud väga kaugele; äkki asetas ta, oma näputöö põlvile ja alustas oma juttu. Ta jutustas meile, kuivõrd kurb oli olnud ta lapseiga; ta oli kaotanud vanemad Revolutsiooni kestes; ema oli surnud vanglas; isa lasti maha Quiberon’is (loe: Kibroonis). Keegi vana emigreerunud sugulane oli ta võtnud enese juure, ja nii oli ta veetnud kogu oma nooruse välismaal; restauratsiooni päevil oli ta tagasi tulnud Pariisi — üksi, toetuseta, aineliste võimalusteta; perekonna varandused olid võõrandatud, muud väärtused laiali paisatud suures õnnetuses; talle oli jäänud vaid vana perekonnaelamu, milles keegi polnud elanud viimase kahekümne aasta jooksul ja mis oli tühi, osalt varemeis ja üleni elamiseks kõlbmatu; selle maja hinnast oleks vaevu jätkunud selle mõõduka kaasavara tasumiseks, mida vajas noor neiu, et pääseda mõnda kloostrisse, et seal lõpetada oma elupäevad. Tõsi küll, ta ei tundnudki selleks erilist soovi, aga mida pidi ta lootma elust? Juba oligi maja, milles ta elas, müüdud: lammutajad ootasid hetke, mil ta lahkub; mööbel oli viidud mõni päev tagasi oksjonile; ta ise oli endale jätnud toakese esimesel korral, mida ehtisid voodi ja mõned toolid; siin oligi ta veetnud kogu 1815. aasta sügise üksinduses ja kaemuses umbes nii, nagu neid tuntakse kloostris, kuhu ta pidi minema.

Viimane päev, mis ta veetis selles õilsas majas, kus ta oli sündinud, oli eriti vaevarikas. See oli 24. detsember a. 1815; järgmisel päeval, esimesel jõulupühal, pidi ta minema väga varakult püha Jakobi tänaval asuvasse kloostrisse.

Ta eksles üksinda läbi tühjade suurte saalide. Passija, kes teda oli teeninud viimasel ajal, tuli öösiti magama uksehoidja ruumi.

— Jajah, mäletan hästi seda õhtut, jutustas vanaema noogutades mõtliku ilmega oma halli pead; ma polnud sugugi puudutanud õhtusööki, mida Tiennette (loe: tjennett) mulle oli ette kandnud; Tiennette aga oli läinud magama maja sellesse ossa, mis on vastu püha Dominiki tänavat, ja enne voodisse heitmist tahtsin veel kord näha seda maja, kus olin sündinud ja kus olid elanud minu vanemad. Küünal käes, läbisin ma kõrged kõlavad ruumid, mis olid täis varje ja külma, mille rebenenud ja määrdunud seinakatted ripnesid vägevate ämblikuvõrkudena. Väljas tänaval oli kõik vaikne: oli väga kurb aeg.

Mõni päeva tagasi olid maha lastud marssal Ney, Labédoyère (loe: labedoajäär) ja palju teisi; päeval kuulsime La Valette’i (loe: valeti) surmamõistmisest; kõikjal Pariisis otsiti Napoleoni ustavaid. Räägiti vaid lõimkonnist, komplotest, jälgimisist, sunnivahendeist, ja öö laskudes oli ainsaks müraks, mis häiris tänavate rasket vaikust, patrullide rütmiline samm.

Sisimalt külm ja melanhoolne, sulgesin lõppeks uksed ja tulin tagasi oma tuppa — tuppa, milles oli möödunud minu väike õnnelik lapseiga. Valmistusin heitma voodisse — oma voodisse — viimne kord. Väljas oli löönud üheteistkümnes tund; nööpisin lahti oma saapad, kui äkki keset vaikset ööd hakkasid kõlama Aquino püha Tooma kiriku kellad; siis alles mõtlesin ma kesköömissale, mida kellad kuulutasid, ju mu mõte kandus tagasi endiste jõulupühade juure. Need olid kaugel, nii väga kaugel... Nägin ennast uuesti samas toas, ajal, kus mu hea ema alles elas; nägin, kuis ta nii rõõmsana asetas minu väikesed kingad kaminasse, — see oli suur kamin, marmorist, nii lai ja nii sügav, et kui pisteti pea ta avausse, siis võidi näha ülal, täitsa ülal korstna otsa kohal tähti, mis sirasid taevas. Seda kaminasuud, mis oli nüüd külm ja must, vaatlesin möödunud õnnelike jõuluaegade pilguga; nägin teda täis valgeid, uhkelt paeltega ehitud pakikesi, täis maiusi ja roosapalgelisi nukke, täis sädelevate köidetega raamatuid... Jah, need ajad olid kaugel! Milline kaitsejumalus omaks nüüd mõtet — nüüd, kus mul oli puudus nii paljustki — kinkida mulle midagi õnnelike päevade küllusest? Jäin nii unistama, jalad tuhvleis, nöörsaapad käes, ja lõppeks lähenesin kaminasuule, et asetada häbelikult oma jalatsid kaminasse: rumal naeruväärne mõte tunda veel kord lapseearõõmu, mida ma vist iialgi enam ei tunne.

Ah, küll seisid mu jalatsid kurvalt pragunenud marmoril; nad polnud ei ilusad ega uued; nad näisid nii melanhoolsed, nii kerjuslikud, nii kindlad selles, et nad sel ööl küll midagi ei näe ega too!

Tunnistan teile, mu väikesed, et silmitsesin neid ilma igasuguse rõõmuta, olin rumalas tujus oma lapsikuse pärast, aga ometi oli mu süda nii vaene, et pidin hakkama nutma. (Seal sundis mind äkiline müra tormama toa äärmisse nurka: äikesemürin või midagi säärast täitis toa; mulle näis, nagu vajuks ruum pooleks; kibeda tolmu pilv täitis tuba, mida nägin kamina ümbruses täituvat nõgiste kivide hunnikuga ... Tõesti, kaminakorsten oli kokku varisenud; võtsin oma julguse kokku ja lähenesin ahjule, et hinnata tekitatud kahju; seal nägin — olin äärmises ehmatuses — kaht jalga, kaht mehejalga, mis olid kaetud poriste säärsaabastega ja rippusid kaminas; nad otsisid asjata tuge, aga ei leidnud.

Mu ehmatus oli selline, et ma ei suutnud ei kisendada ega liigutada: seisin seal soolasambana, püsti tooli taga, millest olin enesele instinktiivselt teinud kaitsevalli; nii nägin oma jäises hirmus kobavaid jalgu pikapeale laskuvat, puudutavat kaminapuu purunenud osi, kobavat selle pinna vastupidavust, temale tuginevat... siis nägin ma sääri, palitu siilusid; kummardunud mees taganes maha ronima, tuli tuppa ja ajas enese minu ees püsti, käed marraskil, nägu nõgine. Ta esimeseks liigutuseks oli lauba pühkimine rebenenud varrukaga... Mina aga silmitsesin, veri jääs, seda kohutavat ilmutist. Mees kainenes, hõõrus silmi, nägi küünalt, mind, astus sammu tagasi ja pannes käed kokku ütles: •

Ma ei suutnud vastata. Ta astus akna juure, kuulatas tänava vaikust, pööris siis minu poole ja sosistas, ikka veel hingeldades kukkumisest:

— Oh! preili üks tund, üks tunnike hingetõmbamist: lubage minule jääda üheks tunniks siia — see tund võib mind päästa. — Olen krahv de Chérizet, keisri ohvitser ... Olin lõimkonnas või vähemalt: mind süüdistatakse selles ... Jah, olin lõimkonnas, ütlen teile tõtt, et päästa Ney’d... Üleeile tuldi mind vangistama, põgenesin... Olete kindel, et ükski peale teie ei ela selles majas? ...

— Juba kaks päeva ekslen ma tänavail; arvasin, et leian täna õhtul kindla peljupaiga; läbisin Pariisi... Tarnanne’i tänava nurgal nägin patrulli ... jooksin; kuid patrull oli jälil; kargasin üle müüri, haarasin kinni vihmaveetorust, ronisin katusele, tahtsin end varjata, kuni politseinikud on kaugel... kuid mind oli nähtud... siis nägin korstnat, arvasin, et võin ennast varjata seal ja lasksin enesel lihtsalt vajuda, lootes sama hõlpsasti jälle üles ronida; ja tõepoolest mu jalad leidsidki korstnas mingisuguse reljeefi, mida pidasin küllalt vastupidavaks ja kus arvasin peatuda võivat pikemat aega; korsten oli aga kahtlemata vana, tugipunkt purunes minu raskuse all, andis äkki järele ja ma kukkusin...

Mõneks hetkeks vaikis mees, püüdes jagu saada liigutusest, aga kogu aja silmitsesid mind ta suured paluvad ja rahutud silmad:

— Olen aumees, preili; mu armastus keisri vastu on minu ainus roim... ükskõik milline ka oleks vool, mida teie pooldate ...

Ta surus märja lapi oimudele, näole ja kätele; vaatasin seda pealt: ta oli mees kolmekümnendais eluaastais, väga energilise ja väga õrna näoga; kuid ta oli väga kurb ja ka väga kahvatu. Kogusin julgust ja kõnetasin teda:

— Juba nelikümmend tundi, nii vastas ta, pole ma midagi söönud; vajun kokku jõuetuses ... vabandage mind ...

Väljusin toast; olin jätnud kõrvaltoas puudutamata seisma õhtusöögi, mille mulle oli valmistanud Tiennette. Tõin kandmiku oma tuppa ja asetasin ta väikesele lauale, mille siis lükkasin jälitatu lähedusse. Laotasin ette väikese valge servieti. Kandmikul leidus leiba, kastaneid, kõvu mune, pudelike vana veini, mida Tiennette oli veel leidnud keldrisopist. Krahv oli nüüd tagasi võitnud oma külma vere; süütasin veel teise küünla, ja see ebatavaline luksus lõi minu toas piduliku elevuse. Naaberkirikus hakkasid kellad uuesti helisema, pildudes õhku rõõmsa pühalikkusega oma kõmavaid ja õrnu helisid. Mu külaline näis üllatunud: kõik müra väljastpoolt näis teda häirivat.

Ja tõepoolest, me pühitsesime koos oma jõuluööd. Ma ei tundnud enam hirmu; seiklus näis minule äärmiselt lihtne, ja kui nägin krahvi söövat hea isuga, siis tõusis minugi isu!... Ärritus oli minus isu äratanud, ja krahvi kutse peale istusin tema vastu... Ah! mu väikesed, küll oli see tore õhtusöök! Jutlesime, algul pisut kohmetult, ebamääraseist asjust, siis pikapeale muutus meie keskustelu usaldavaks. Asjad on sellest ajast saadik palju muutunud; ei inimesed ega kombed pole enam endised. Kõne ja söögi mõjul muutus ta hoopis teiseks; ta väljendus suure taktiga, ja ta hääl oli austav, tasane, peaaegu õrn... Ei, kindlasti ei, selliseid asju ei juhtu enam!

Oma mälestuste rõhul heegeldas vanaema närviliselt oma töö kallal; ta mõte oli kaugel oma nõelte kiiresti ruttavast tööst ja õrn naeratus pehmendas ta peeni huuli.

— Mul oli oma kava, jatkas ta; kui krahv oli kosunud, puhanud ja avaldas soovi lahkuda, siis ütlesin talle:

Avasin akna, mis juhtis minu toast kogu maja fassaadi ehtivale palkonile. Selle palkoni lõpul oli, nagu see oli kombeks kõigis vanades elamuis, spiraalne raudtrepp, mis viis alla aeda. Juhtisin ta siitkaudu aeda, läbisime rõske rohu kuni väikese väravani, mille kaudu võis pääseda kitsaste tänavate rägastikku, mis kandsid vana kloostri järele ühist nime, nimelt: püha Neitsi tänaval, mis oli väga hüljatud ja pime; mõistsin siiski, et kedagi pole valvamas, et ükski oht ei oota minu külalist. Tulin tagasi krahvi juure.

Ta kummardus sügavalt; kui tõstsin käe, et talle näidata teed, haaras ta sellest kinni ja surus mu käsivarrele nii austava, nii tagasihoidliku, ja ometi nii õrna ja liigutatud suudluse, et minagi tundsin ennast haaratavat teataval meeleliigutusel... Ta eemaldus ruttu; kuulsin ta samme kaduvat tänavasse; jäin sinna veel hetkeks, et kuulatada; siis sulgesin värava, läbisin aia ja tulin tagasi oma tuppa, kus ma ei saanud sõba silmale terve öö jooksul.

Järgmisel hommikul enne koitu tuli Tiennette minu tuppa, et kütta ahju harjumuse kohaselt ja aidata mind lahkumise ettevalmistusis: pidin olema kloostris suurmissa tunniks. Peitsin ennast oma raanu alla, simuleerides magamist, kui äkki kuulsin tublit naist kisendavat.

— Issand küll! Jeesus Kristus! Mis tähendab see kivihunnik! Vaadake ometi neid kive, preili, mis teie tuppa on pillutud; aga see on ju taevast kukkunud. Milline lugu... On ju Jumala pärast otse võimatu, et see kõik võis sündida nii, et teie seda mitte ei kuulnud!

Sain väga hästi aru, et tuleb anda mingisugune seletus, midagi ütelda ja sosistasin seepärast nagu läbi une:

— Kahtlemata kuulsin seda; aga see polnud kuigi suur müra; see oli ehk tuulepuhang, mis purustas vana korstna.

Tiennette aga ei hoolinud palju minu seletusist, ta jätkas hädaldamist tolmu ja nõe pärast, võimatuse pärast ahju kütta, majade pärast, milles tahetakse elada kuni hetkeni, kuni nad inimeste peade kohal kokku langevad. Kogu aja pomisedes oli ta otsinud luua, et kive ja prügi ahjusuu ette kokku ajada.

— Küll on kõik nõgine ja räpane! Ja preili kingad veel kõige all. Kes siis mahutas teie kingad nimelt sinna, preili?

— Ja mis seisukorras! Neid ei saagi enam jalga panna; üks on üleni täis nõge; — ja teisel, Issand Jumal, mis on täitsa katki, on suur kivi... Oh! milline kivi! Aga mis see siis õige on? Kui raske ... küll on raske!...

Oma voodist pidasin ma teda silmas ja nägin teda mingi tolmunud massi kallal vaeva nägevat. Tal ei piisanud jõudu.

— Ja raske on ta; see on tina... kindel, et see on tina, või raud... raudkast — võiks arvata... ja preili kingadel, ja üks neist on täitsa katki...

Mind huvitas asi, võtsin hommikukuue ümber ja läksin ta juure; see oli tõepoolest raudkast, mida ta praegu oma põlle abil puhastas; raudkast, mis oli kukkunud korstnast koos rusudega; kahtlemata oli ta kord müüritud olnud korstnaseina, kust ta oli välja langenud krahvi keha rõhumisel, ja see oli kindlasti selle raudkasti kukkumine, mis oli põhjustanud põgeniku kukkumise.

— See oli sinna müüritud, küllap näete, revolutsiooni päevil... vanad majad on kõik täis peidetud aardeid... Oh! preili, kui see nüüd oleks kuld?...

Ühiselgi jõul suutsime kasti hädavaevu edasi nihutada. Ma ei suutnud kuidagi mõista, kuidas nii väike kastike — ta polnud sugugi kõrgem kui käsi, ja ta pikkus ei ületanud käsivarre pikkust — kuidas selline väike kastike võis olla nii raske. Ja siis, kuidas teda avada? Puudus võti; muide, võtmeauk oli täis mingisugust kuiva segu; aga hingede naelad olid roostetanud; ühe neist jaksasime siiski purustada, siis teisegi, see nõudis meilt vaevalt tunni tööd. Lõppeks oligi kast lahti: ta oli üleni täis luidooride virnu; silmitsesin hämmastuses münte kahe viimase kuninga näopildiga.

Ja ta jätkas raha lugemist, Silmade põledes ja põskede punades; ta läks järjest segi ja pidi mitmel korral uuesti algama. Ütlen teile otsekohe, mu lapsed, et kohvris leidus sada viiskümmend virna ja et igas virnas oli sada luidori — 300 000 franki! Mina põlvitasin Tiennette’i kõrval, olin täitsa rumal ja nagu häbenesin nii palju kulla pärast. Jäin nii põlvitama, kuni rõõmsad kellad väljas kuulutasid koidumissa algust... Siis haaras mind äkiline meeleliigutus: minu närvid, mis olid olnud pingul, nõrkesid, ja ma nutsin, nutsin peatumata, ja Tiennette nuuksus minu kõrval, sõnudes:

Ja kogu aja, mis ta veel elas, ei vabanenud tubli teenija mõttest, et see oli laps Jeesus, kes tõi minule kaasavara selleks, et ma mitte ei astuks kloostrisse.

Ja tõepoolest, ma ei viibinudki rohkem kui üks kuu kloostris. Jutt „imest“ oli levinud: Angouleme’i (loe: anguleemi) hertsoginna soovis, et ma talle sellest imest jutustaksin; tegingi seda, muidugi lausumata sõnakestki oma põgenikust, kogu juhtumi kangelasest; kasti kukkumise oli minu jutu järgi põhjustanud kamina vanus. Kurb ja hea hertsoginna võttis mu enese juure ja ma asusin elama Tuileries’s (loe: tüilriis; praantsuse kuningate loss Pariisis).

Oli möödunud aasta; oli jõululaupäev, ja vastavalt hoovkonna etiketile olime sel 24. detsembril a. 1816 saatnud hertsoginnat ta onu kuningas Louis XVIII juure. Seal veetsime õhtu. Tema Majesteet, kes armastas ilusaid lugusid ja kes parajasti oli mõndagi jutustanud oma ümbrusele, pööris äkki minu poole.

— Ja teie, preili, ütles ta pisut pilklikult, kas pole minule räägitud, et teile kord on langenud suur õnn teie kingadesse?... On parajasti õige päev, jutustage ometi.

Mul oli suur hirm; aga kuninga käsu peale tuli lugu ette kanda; algasin jutuga, isegi vähe taibates, mis ma ütlesin... Kunagi veel polnud ma maininud krahv Chérizet’d, aga sel momendil, kus olin kohmetuses, jutustasin ma loo nii, nagu ta oli juhtunud. Milline hädaoht, muide? Aasta oli möödunud, poliitilised kired olid lahtunud. Ei räägitud enam ei lõimkonnist ega jälgimisist... Siiski ütlesin ettevaatuse pärast, et see oli keegi tundmatu, kelle nimi ja sotsiaalne seisukord on mulle tänase päevani teadmata. Kõik kiindusid minusse, tundsin, et punastun, kaotasin pea ja hakkasin kogelema. Kuningas peatas mind iga lause juures, mis talle näis vähe tõepärane, vaevas mind küsimustega, ja ütles, kui olin lõpetanud:

— Ja see tundmatu, ütles ta silmi pilgutades, ei nimetanudki siis oma nime? Ja teie pole teda hiljem näinud? See on kindel? Võib-olla oli see keegi varas, lisas ta juure, tooni äkki muutes.

— Ma pole teda enam näinud, ei, Majesteet, ütlesin tehes oma reveransi; aga see polnud mõni varas. Ta nimi oli krahv de Chérizet.

Kogu õhtu näis ta murelik. Ta lakkas vestlemast ja selle asemel ta jutles pikalt ja suurustatud häälel hertsog Decazes’iga (loe: dekaasiga), kes oli sel ajal politseiminister.

Kuningas näis nõudvat oma ministrilt teatavat otsustust, mida viimasel näis olevat raske täita.

Järgmisel hommikul kell 10, kus hoovkond läks kuninga juure, et teda saata kabelisse, kus taheti laulda jõulu suurmissat, oli kuninga kabinet täis rahvast nagu ikka suurtel pühadel.

Louis XVIII suudles oma õetütart laubale ja ulatas talle jõulukingiks briljantidega ilustatud risti, mis oli kunagi kuulunud Marie Antoinette’ile.

Ta jagas daamidele mõningaid väikesi mälestusi. Juba seadsid ohvitserid end järjekorda, et minna läbi galerii kabeli poole. Seal andis kuningas käega märku.

— Härrad, ütles ta aadlikele, kes seisid ta ümber, hoiduge pisut kõrvale, et preili võiks näha, mis talle seekord kukub taevast jõulupühiks.

Hoovkondlased kuulsid sõna; tõstsin silmad, ja otse enda ees nägin... oh! seekord ei suutnud ma tagasi hoida hüüatust:

— Jah, preili, ütles kuningas naeratades. See on krahv de Chérizet, kes arreteeriti aasta tagasi hetkel, mil ta lahkus teie majast, ja keda hoiti eile õhtuni suures saladuses Abbaye’ (loe: abee) vanglas, ja keda jõulumees läks sealt välja tooma möödunud ööl, et ta võiks kukkuda teie kingadesse, taskus koloneli patent... minu kaardiväes, mu härra, lisas ta juure, ulatades krahvile käe, kes selle haaras suures liigutuses...

Väike visa ingel

Elas kord üks pisike ingel, kes oli Isale-Jumalale eriti südamelähedane. Jumal-Isa oli andnud oma väikesele inglile nimeks Julia, sest ta pidas seda eriti ilusaks ja kõlavaks nimeks.

Julia oli ilus ja heasüdamlik väike ingel, kuid ta oli ka üsna tuulepea ja vigurvänt. Ta armastas Isa Jumalat kogu südamest ja lendas hea meelega ringi, et täita talle antud väikseid ülesandeid. Kuid väga sageli unustas Julia end teel peadpööritavaid sukeldumisi tegema või pilvedega võidu jooksma. Sellistel juhtudel pidi Isa Jumal teda õrnalt, kuid kindlalt noomima.

Jumal-Isa armastas oma väikest tuulepead väga ja seepärast ohkas ta aeg-ajalt sügavalt, kui nägi oma Juliat pahandust tegemas ja kuulis tema helisevat naeru. Ta mõtles kulmu kortsutades, kas Julia õpib ka kunagi inimeste aitamist armastama sama palju, kui ta armastas metsikult tormituules sõitmist või mängeldes läbi lumetormi kihutamist. Tema väike ingel oli tõeline uljaspea.

Mängides pehmetes pilvedes, oli Julial kombeks pilveaukude vahelt inimeste ellu piiluda. Jumal-isa ei teadnud sellest midagi. Kui ta oleks teadnud, oleks ta võib-olla vähem mures olnud. Tema pisike keeristormi-ingel hoolis inimestest rohkem, kui ta teadis.

Ühel talvisel päeval sööstis Julia taas kord läbi külma, külma õhu. Ta nautis oma pisikeste tiibadega sõnulseletamatult Jumala Isa loodu ilu ja jõudu. Tema silmad särasid rõõmust ja ta naeris endamisi.

Julia tegi ühe peadpööritava sukeldumise teise järel ja jõudis - ise seda märkamata - maapinnale väga lähedale. Ta oleks peaaegu vastu kõrget kirikutorni põrganud ja te võite uskuda, et see kokkupõrge oleks olnud kurb. Kuid Julial jäi kirikutornist vaid paar sentimeetrit puudu ja maandus kiriku katusele, et hinge tõmmata. Hetke pärast oli ta kogu vahejuhtumi unustanud ja pööras oma tähelepanu tänaval tunglevatele inimestele.

Päev oli hakanud hääbuma tähisesse öösse ja kaubatänava jõulutuled olid juba põlema pandud. Julia jaoks tundus nende valgus külm ja kunstlik, võrreldes Jumala Isa tähtedega. Inimesed tema all näisid olevat väga hõivatud, valmistudes valgusfestivali tähistamiseks.

Julia laskus ettevaatlikult kirikukatuselt alla ja sukeldus rahvahulga sekka. Tal oli lõbus püüda oma samme teiste möödujate rütmiga sobitada. Peagi aga väsis Julia sellest uuest mängust ja taandus suure kaubamaja akna ette puhkama. Tema magamaminekuaeg oli juba ammu möödas, kuid ta ei mõelnud sellele eriti.

Ta keeras korraks selja möödasõitvatele inimestele ja hakkas vaatama eredalt valgustatud poeaknaid. Seal naeratasid kaunilt riietatud mannekeenid jõulupuu ümber kangesti üksteisele. Juliale tulid judinad peale tõelise naeratuse puudumise pärast. Ta pöördus uuesti ümber, et uudishimulikult mööduvate inimeste voogu vaadata, ja ehmatas, kui nägi mannekeenide väljenduseta ilmeid ka elavate inimeste nägudel.

Julia keskendus sellele, et kuulata pooleldi jooksvate inimeste mõtteid. Mida kauem ta neid kuulas, seda kurvemaks ta muutus - ja uskuge mind, maailmas pole midagi nii kurba kui kurb väike ingel. Ta mõistis, et väsinud ja murelikud inimesed unistavad maailmast, kus elu oleks täielikum ja rikkam. Nad näisid põgenevat igapäevaelu tuimast süngusest sellesse, mida nad valgusena ette kujutasid. Nad igatsesid tõelist südamevalust arusaamist.

Ometi sulgesid nad silmad Isa Jumala pimestava hiilguse ees ja keeldusid uskumast inimesest suuremat Lohutajat. Pigem süütasid nad elektriküünlaid ja nutsid vaikselt iseendale. Väike ingel, kes iga päev istus hea Isa-Jumala soojas süles, ei suutnud seda mõista.

Mida rohkem Julia sellele mõtles, seda kurvemaks ta muutus ja seda raskem oli tal paigal püsida. Ta tahtis äkki olla suur ja vali ingel, kes oleks võinud suurele rahvahulgale Isa Jumala lõpmatust armastusest ilma häält tõstmata jutustada ja tuletada neile meelde sõimes lamavat väikest poissi. Aga ta oli lihtsalt tilluke väike ingel - ja veel natuke hirmunud pealegi.

Kuid äkki ei saanud Julia oma jalgadega midagi teha. Need kandsid ta keset kõnniteed, keset hõivatud, hirmunud ja murelike inimeste keerist.

Seal seistes avastas ta üllatusega, et haarab julgelt ühe pika, morniilmlise mehe käest kinni. Ainult varvastele tõustes ulatus ta vaevu-vaevu nii kõrgele. Mees ei pööranud Julia puudutusele esialgu mingit tähelepanu, kuid kolmandat tungivat tõmmet tundes vaatas ta üllatunult alla.

Alguses arvas mees, et näeb tavalist, räbalat last ja tahtis juba annetuseks taskust margast münti välja kaevata, kuid ta vaatas uuesti ja nägi - inglit. Sellel oli määrdunud kleit ja lörtsist läbimärjad tiivad, kuid see oli kindlasti väike ingel. Segaduses lükkas mees mündi taskusse tagasi. Ei tundunud õige, et inglile raha anda.

Nüüd see rääkis, pisike ingel ütles midagi! Mees vaatas murelikult ringi, kuid kui keegi ei paistnud neile tähelepanu pööravat, kummardus ta, et paremini kuulda.

- Miks sa pimedas valgusepüha tähistad, küsis Julia, vaadates talle otse silma.

Milline kummaline küsimus see oli. Sellele ei osanud morn mees sõnagi vastata, vaid vaatas väikest tülitajat vaid hämmeldunud ilmega.

- Või kujutad sa ainult ette suurt valgust ja sellest piisab sulle? jätkas õrn, järeleandmatu hääl. Ja taas see pilk, otse silmadesse.

Pikk mees oli täiesti segaduses. See väike, räpane olend oma lehvivate tiibadega oli teda segadusse ajanud. See tõmbas teda käest ja nõudis, et ta talle järgneks. Mees oleks kergesti võinud end lahti rebida ja rahvamassi sisse kaduda, kuid ta ei teinud seda. Vastumeelselt järgnes ta väikesele inglile, ilma et ta ise oleks selleks põhjust leidnud.

Külg külje kõrval sisenesid nad lähedal asuvasse kirikusse. Julia püüdis ilma suurema eduta sobitada oma sammu mehe pikkade sammudega. Mingil põhjusel lõbustas see teda. Ta tajus tema heatahtlikku, peaaegu õrna naeratust. Kirik oli hämaralt valgustatud ja niiske. - Kas see on see koht, kust väike arvab valgust leida, naeratas mees, olles siiski valmis väikest, pettunud inglit lohutama. Julia luges tema mõtteid ja itsitas. Talle tundus, nagu naeraks ka Jumal-Isa.

Julia lohistas oma uut sõpra mööda keskkäiku. Kiriku eesotsas leidis ta selle, mida otsis: kioski, kus oli väike beebipoiss. Maarja õrn naeratus ja Joosepi karedad käed, mis puudutavad last, justkui kartes väikest imet rikkuda. Jumala Isa armastuse liigutav väljendus.

- Ära karda, sulle on sündinud Päästja, ütles tilluke ingel õrnalt, nagu kuulaks ta enda häält, ja pikk mees oli hämmastunud, kui valgus tema südamesse tulvas. Ta teadis instinktiivselt, et see ei kustu pärast jõule...

Väike õnnelik ingel valmistus särama Jumala Isa süles. Alles nüüd mõistis ta, kui tohutult väsinud ta oli. Kui tal oli veidi õhku tiibade all, pöördus ta üle kaubatänava tagasi. Kõrvalteel kuulis ta, kuidas üks pikk mees alustas vestlust noore lokkispäise poisiga.

Väikese ingli jõulukink

Ühel päeval tuli sõnum, et Betlemmas pidi neitsi Maarjast sündima Jeesus, Jumala poeg Üleüldine juubeldamine muutus valjuks, ja kõik ingiidja peainglid, seeravid ja keerubid, taeva väravavaht ja kõik teised taeva elanikud panid oma igapäevased tööd kõrvale, et jumalalapsele kingitusi valmistada. Kõik olid usinasti töö juures, ainult Väike Ingel mitte. Ta istus kuldse taevatrepi kõige ülemisel astmel ja ootas, pea kätele toetatud, head ideed sobiva kingituse jaoks. Aga nii väga kui ta ka mõtles, ei meenunud talle midagi, mis oleks olnud jumaliku lapse vääriline.

Suure ime aeg oli juba murettekitavalt lähedale nihkunud, kui talle lõpuks tuli päästev mõte. Ja sel päevade päeval tõi ta oma kingituse ühe pilve tagusest peidikust välja ja asetas maha Jumala trooni ette. See oli ainult väike silmapaistmatu kulunud karp, aga see sisaldas kõiki neid imelisi asju, mis isegi Jumala lapsele rõõmu pidid valmistama. Nii lebas nüüd väike tähtsusetu kulunud karp teiste Paradiisi inglite kallihinnaliste kingituste seas. Need kingitused olid nii luksuslikud ja hingematvalt ilusad, et taevas ja kogu universum muutusid valgeks ainult nende peegeldusest.

Kui Väike Ingel seda hiilgust nägi, muutus ta täiesti rusutuks, sest nägi selgesti, et ta kingitus oli vääritu. Kõige meelsamini oleks ta selle jälle tagasi võtnud, aga nüüd oli liiga hilja. Jumala käsi liikus juba kõikide kingituste kohal, peatus äkki, langes alla - ja puhkas Väikese Ingli armetul kingil.

Väike Ingel värises, kui karp avati ja nüüd Jumala ja kõigi teiste taevaelanike silme ees avalikult lebas see, mille tema oli Jumala lapsele kingituseks toonud: kuldkollaste tiibadega liblikas, kelle ta oli püüdnud mägedest ühel päikesepaistesel päeval; taevasinine linnumuna, mille oli leidnud jõe poriselt kaldalt, ja rebenenud nahatükk, mis oli kunagi olnud tema truu neljajalgse saatja kaelarihm...

Väike Ingel nuttis kuumi kibedaid pisaraid. Kuidas oli ta tookord võinud arvata, et niisugused tarbetud asjad võiksid meeldida Jumalalapsele. Paanilises hirmus pöördus ta ümber, et ära joosta ja end taevase isa jumaliku raevu eest peita. Aga äkki ta komistas ja kukkus nii kohmakalt vastu üht pilve, et ta veeres kõigevägevama trooni ette. Rusuv vaikus valitses taevases linnas, vaikus, milles oli kuulda ainult Väikese Ingli südantlõhestavat nuuksumist. Aga äkki kostis hääl - Jumala hääl ja ta kõneles: "See karp meeldib mulle kõikidest kinkidest kõige rohkem. Ta sisaldab asju Maalt ja inimestelt ja minu poeg on sündinud mõlema kuningaks. Sellepärast ma võtan vastu selle kingituse Jeesuslapse nimel, kes on täna sündinud Maarjast Betlemmas."

Järgnes hingemattev vaikus, ja siis hakkas Väikese Ingli karp äkitselt täiesti ebamaises valguses helendama. Nii heledaks ja nii kiirgavaks muutus sära, et see pimestas kõikide inglite silmad. Seetõttu ei võinud ükski neist näha, kuidas see sädelev "miski" kerkis üles oma kohalt Jumala trooni ees. Ainult Väike Ingel nägi, kuidas see asus oma teele üle taevalaotuse ja siis jäi selgelt hiilgava tähena seisma talli kohal, milles oli sündinud üks laps.

Väiksem vend

Wilhelmina lükkas õues lumesahka. Ta oli otsustanud enne ema töölt kojujõudmist garaaži esise puhastada. Järsku seisis tema ees must koer. Ta vaatas kurbade pruunide silmadega. Wilhelminale meenus, et ta oli lugenud, et võõrale koerale lähenedes tuleb käed paigal hoida, et see ei mõtleks nagu sa tahaks teda lüüa.

Koer oli lumine ja tema saba rippus peaaegu jalgade vahel. Wilhelminale meenus, et tädi Lydia oli öelnud, et must koer on kurja sümbol. Ta tõrjus selle mõtte kiiresti endast välja. Ta astus paar sammu koera poole ja sirutas käe välja. Koer küünitas oma koonu.

Wilhelmina pühkis koera peast lumehelbeid. "Hea koer," ütles ta heakskiitvalt. Wilhelmina käsi liikus mööda koera selga. Läbi märja karvkatte tundis ta, kui kõhn koer oli. Tal polnud kaelarihma.

Wilhelmina avas garaaži ukse - Tule, ütles ta. - Tule ja soojenda end. "Ma ei saa sind koju viia, mu ema on koerte vastu allergiline," lisas ta.

Koer värises. Ta raputas oma märgi karvu. Wilhelmina tuli tagasi vana dressipluusiga. Ta hakkas märga karva kuivatama. Koer vaatas teda pruunide, tänulike silmadega. Ta heitis end garaaži radiaatori kõrvale pikali.

Wilhelmina läks garaažist välja. Hetk hiljem tuli Wilhelmina tagasi, kaasas lonks vett, suur tükk leiba ja pikk tükk jooksuvorsti. Wilhelmina ei pidanud koera kaks korda sööma kutsuma. "Sa võid jääda siia puhkama," lubas Wilhelmina ja läks tagasi oma lumetööde juurde.

Kui ema töölt koju tuli, olid sõiduteed puhastatud. Wilhelmina arvas, et koer igatseb vabadust ja läks garaaži ust avama. Garaažis ei olnud koera, isegi koerakarvu ei olnud. Wilhelmina vaatas garaaži ees: mitte ühtegi jalajälge!

Öösel nägi Wilhelmina unenägu. Jeesus naeratas talle unes ja ütles: "Ma olin veider ja sa võtsid mind oma garaaži. Mul oli külm ja sa soojendasid mind. Ma olin näljane ja sa andsid mulle süüa. Ma olin janune ja sa andsid mulle juua, sest kõike, mida sa tegid mu väikese venna heaks, tegid sa ka minu heaks." Samal hetkel hüppas Jeesuse kõrvale suur, läikiv must koer, vaatas Wilhelminat õrnade, säravate silmadega ja vehkis rõõmsalt sabaga.

Mina olen tähtsaim

(näidend)

PIPARKOOK: Arvake ära, kes ilmub söögilauale, kui lähenevad jõulud! Teadagi, MINA! Olen ju väga maitsev jõulupiparkook. Kui ma ahjus küpsen, täidab meeldiv lõhn kogu maja ning pere saab rõõmsa jõulumeeleolu. Ma maitsen väga hästi. Olen kindlasti jõulupühadel kõige tähtsam! Või mida teie arvate?

KUUSK: Mina arvan, et sina ei ole kõige tähtsam. MINA, jõulukuusk, olen palju tähtsam. Mis oleksid jõulud ilma minuta?! Mina toon ju õige jõululõhnagi tuppa. Ja kui ma seisan kaunilt ehituna, siis täidab igaüht tõeline jõulutunne.

KÜÜNAL: Jaa, te mõlemad olete parasjagu tähtsad. Aga ega te ometi väida, et olete minust tähtsamad? Kui sina, jõulukuusk, oleks ilma minuta, poleks sa üldsegi nii kena. Mina säran sinu okstel ja valgustan sind. Mina olen see, kes jõululauale meeleolu loob. MINA olen tähtsaim kogu jõulupühadel!

PÄKAPIKK: Aga mina, jõulupäkapikk, ärge mind unustage. Küsige ükskõik missuguselt lapselt, kes talle kõige rohkem meeldib. Kindlasti ütleb ta, et mina. MINA jagan kingitusi ja loon igaühele rõõmsa meeleolu.

PIPARKOOK: Ei-ei! Mina arvan, et jõulud ilma piparkoogita pole pole midagi väärt! Ja kuidas ma ka ei võrdleks, teie olete ikka vähem tähtsad kui mina.

KÜÜNAL: Hirmus! Me hakkasime riidlema! Jõulud on ju ometi suured rahupühad. Minul on häbi.

KUUSK: Minul ka! Tegime väga rumalasti et hakkasime riidlema. Palun teilt kõigilt andeks.

PÄKAPIKK: Oi, kui häbi mul on. Kuidas ma saan lastele häid kinke viia, kui ma ise selline olen. Niisugune käitumine ei sobi jõulaajal ja üldse mitte-mitte kunagi!

PIPARKOOK: Ja kuidas maitseb üks riidlev piparkook? Ükski laps ei taha sellist. Tegime tõesti väga pahasti.

TÄHT: (tuleb märkamatult teiste juurde) Mina nägin ja kuulsin kõik. Tõesti kahju, et vaidlesite nii isekalt ja unustasite, mis on tegelikult jõulude ajal kõige tähtsam. Ma võin öelda, et mitte keegi teist.

KUUSK: Kes siis? Kas sina? Sina tuled ju särama minu latva. Kui väidad, et oled tähtsaim, kas ei ole mina siis sama tähtis?

TÄHT: Mitte sugugi. Mina ei ole kõige tähtsa. Ei mina ega ka keegi teist. Kas tõesti olete unustanud jõulude tähenduse? Jõulud ei ole hoopiski selleks, et pimedal talvel oleks inimestel midagi toredat, et nad saaksid kingitusi ja palju süüa. Jõulude tõeline mõte seisab milleski muus. See on ju kellegi sünnipäev. Kas te tõesti ei mäleta kes see on?

TÄHT: Muidugi! Kui hea, et see teile meelde tuli. Jõulud on Jeesuse sünnipäev. Ja igaüks meist peab meenutama inimestele omal viisil jõulude tähtsust, et nad oskaksid õigesti jõule pidada.

KÜÜNAL: Mina tahan särada, ei kõigile meenuks tõeline valgus, kes tuli maailma esimesel jõuluööl.

PIPARKOOK: Soovin, et minu maitset tundes meenutaksid inimesed ka neid, kellel on vaesed jõulud ja viiksid jõulurõõmu nendelegi. Jeesus tuli ju sõbraks kõikidele.

PÄKAPIKK: Ja kui mina toon kingiusi, soovin, et inimesed mõtleksid Jeesusele, kes on suurim kingitus.

KUUSK: Soovin, et minu rohelisi oksi vaadates meenutaksid inimesed, et siin maa peal on kõik kaduv, aga Jeesus on andnud meile võimaluse omada igavest elu taevas.

TÄHT: Tahaksin oma säraga näidata teed Jeesuse juurde, kes on kõige tähtsam jõulude ajal.

Kus on armastus, seal on ka Jumal

Ühes linnas elas kingsepp Martõn Avdejitš. Ta elas keldrikorrusel ruumis, millel oli ainult üks aken ja see oli tänava poole. Aknast nägi ta vaid mööduvaid inimesi. Olgugi, et vaid nende jalad paistsid, võis Avdejitš inimesi nende jalatsitest tunda. Ta elas juba kaua siin ja tundis paljusid inimesi. Nii oli selles linnaosas vaid vähe saapaid, mis tal poleks üks või kaks korda käes olnud. Ühed olid tallutada, teised lappida ja mõned ka õmmelda. Nii tundis ta tihti läbi akna vaadates oma töö ära.

Tal oli palju tööd, sest ta töötas hästi, kasutas soliidset nahka, polnud kallis ja pidas kinni kokkulpeitud tähtaegadest, sest ta võttis vastu ainult niisuguse töö, mille ta sai nõutud tähtajaks ssooritada. Kui mitte, siis inimesi petama ta mingil juhul ei hakanud, vaid ütles ära. Ja nii tundsid kõik Avdejitši ja ta ei võinud kaevata tööpuuduse üle.

Avdejitš oli olnud alati hea inimene, aga mida vanemaks ta sai, seda enam hakkas ta mõtlema oma hingeõnnistusele ja pöörduma Jumala poole. Tema naine oli surnud, kui ta veel elas oma meistri juures. Naisest jäi väike kolmeaastane poisike, teised lapsed olid juba varem surnud. Alul mõtles Avdejitš anda oma pojake maale oma õe hoolde, siis hakkas tal aga poisikesest kahju, sest mõtles: "Minu Kapitoškal on raske üles kasvada võõras perekonnas!" Nii pidas ta pojakese enda juures.

Avdejitš lahkus meistri juurest ja kolis pisikesega omaette korterisse. Aga Jumal polnud talle lastega õnne andnud. Vaevu oli poiss kasvanud suureks ja hakanud isa aitama nii, et isal temast rõõmu oli, kui haigestus Kapitoška, jäi voodisse, oli nädala palavikus ja suri.

Avdejitš mattis ta, andus kahtlustele, nurises Jumalaga ja palus endale ikka jälle surma. Ta heitis Jumalale ette, et ta teda, vana meest, ei kutsunud ära, vaid ainsa armastatud lapse võttis oma juurde. Ja nüüd ei läinud ta ka enam kirikusse.

Ühel päeval otsis teda üles üks tema kodukandi mees Troitski kloostrist, kes juba kaheksa aastat oli palverännakul. Avdejitš kaebas talle oma valu.

"Mul pole tahtmist enam elada," ütles ta, "kui ma vaid võiksin pea surra! See on mu ainus palve Jumalale. Mul on nüüd kõik lootus kadunud.

Siis vastas vana: "Halvad on su kõned, Martõn, sest meie asi pole Jumala tööde üle kohut mõista. Mitte meie mõistus, vaid Jmala käsi! Kõigevägevam oli määranud sinu pojale surra, sulle aga edasi elada. Tähendab nii on parem. Ja kui sa nii kahtlustes oled, siis vaid selle pärast, et tahad endale ja vaid oma rõõmuks elada."

"Jumalale," vastas vana. Sa pead elama Jumalale, Martõn. Jumal andis sulle elu ja Temale peab saama see elatud. Kui sa selleni jõuad ei leina sa enam, kõik saab sulle kergeks."

"Kristus õpetas meile, kuidas Temale elada," ütles vana. "Sa võid ometi ju lugeda? Osta omale evangeelium ja loe seda, siis saad teada kuidas Jumalale elada. Selles raamatus on kõik sees."

Need sõnad langesid Avdejitši südamesse, ta ostis veel samal päeval suures kirjas Uue Testamendi ja süvenes selle sisusse.

Õieti oli ta kavatsenud evangeeliumi lugeda vaid pühapäevadel, aga kui ta sellega peale oli hakanud, läks ta südames nii kergeks, et ta igal päeval sellest vaimustusega luges. Mõnikord põles isegi petrooleum lambis ära, tema aga ei suutnud end raamatust lahti rebida. Ja mida enam ta õhtuti luges, seda paremini ta mõistis, mis Jumal temalt nõudis ja kuidas Temale elada. Ja ta leidi suure rõõmu. Varem oli ta äganud ja oianud, kui maga heitis ja kurvalt mõtelnud oma Kapitoškale Nüüd aga kordas ta ikka jälle: "Issand, ole kiidetud ja ülistatud, Sinu tahtmine sündigu!"

Selles peale muutus Avdejitši elu. Varem oli ta puhkepäevadel läinud kõrtsi, lürpinud seal oma teed ja mõnikord tuttavatega napsukese joonud. Ja koju tulles polnud ta küll purjus, aga ikkagi kergelt vintis ja kõneles tühja loba, noris tüli inimestega ja väljendus ebameeldivalt. Seda ei tulnud enam ette. Vaiksel ja rõõmsalt kulges nüüd ta elu. Hommikuti istus te tööle ja kui oli sellega valmis, võttis väikese lambi konksust, seadis lauale, tõi riiulilt raamatu, lõi selle lahti ja hakkas lugema. Ja mida enam ta luges, seda enam ta kõike taipas ja seda selgemaks ja helgemaks läks ta meel.

Ühel õhtul süvened ta hilja ööni Luuka evangeeliumisse. Kuuendas peatükis luges ta salmid: "ja kes sind lööb vastu kõrva, sellele paku ka teine; ja kes sult võtab kuue, sellel ära keela vammust. Anna igaühele, kes sind palub, ja sellelt, kes võtab sinu oma, ära nõua tagasi. Ja nõnda nagu te tahate, et inimesed teile teksid, nõnda tehke neile." Ja ühes teises kohas luges ta salmid, milles Kristus ütleb: "Aga miks te mind hüüate: Issand, Issand! ega tee, mida ma ütlen? Igaüks, kes tuleb minu juurde ja kuuleb mu sõnu ning teeb nende järele - näitan teile, kelle sarnane ta on. Ta on inimese sarnane, kes maja ehitades kaevas ja võttis sügavasse ning rajas tema aluse kaljule. Kui siis suurvesi tuli, murdus vool vastu seda maja ja ei suutnud seda kõigutada, sest see oli hästi ehitatud. Aga kes kuuleb ega tee, seeon inimese sarnane, kes maja rajas maa peale ilma aluseta, ja voolas vesi selle vastu ja see langes kohe kokku, ja selle maja varisemine oli suur!"

Kui Avdejitš oli lugenud need sõnad, täitis tema südame suur rõõm. Ta võttis prillid ninalt, pani raamatule, toetas küünarnukid lauale ja mõtles järele. Ja nüüd võrdles ta oma elu nende sõnadega. "Kas mu maja on kaljule või liivale ehitatud?" küsis ta eneselt. "Oleks ta ehitatud kaljule! See oleks hea! Kui siin nii üksi istuda, näib kõik nii kergena, nagu oleks kõik tehtud Jumala tahte kohaselt, kui aga mina maailma, patustatakse jälle. Issand, aita mind!"

Kui ta need mõtted oli mõtelnud, tahtis ta minna magama, siiski oli tal kahju raamatust lahkuda ja ta alustas seotsmenda peatüki lugemist. Ta luges sõjapealikust, lesknaise pojast, luges vastusest, mille said Ristija Johannese jüngrid ja tuli lõpuks selle kirjakoha juurde kus rikas variser Jeesuse külla palus. Ja edasi lugesta luidas patune naine Jeesuse jalgu võidis, pisaratega kastis ja kuidas Jeesus teda õigustas.Ja siis on 44. kuni 46. salmid kirjutatud: "Ja pöördudes naise poole, ütles ta Siimonale: "Kas sa näed seda naist? Ma tulin sinu majasse, sa ei andnud vett mu jalgade tarvis, tema on aga pisaratega mu jalgu kastnud ja oma juustega kuivatanud. Sa ei andnud mulle suud, tema ei ole aga sellest ajast, kui ta sisse tuli, lakanud minu jalgadele suud andmast. Sa ei võidnud mu pead õliga, tema aga on mu jalgu võidnud salviga." Kui ta oli seda lugenud, mõtles Avdejitš: "See ei andnud jalgadele ei vett, ei suud, ei võidnud pead õliga." Ja jälle võttis Avdejitš prillid ära, pani need raamatule ja mõtles järele: "On niisugune variser olnud, kui minagi seda olen... Kas mina pole ka ainult endale mõtelnud, et juua oma tee ja istuda mugavalt siin soojas? Aga võõra, külalise eest ma pole hoolitsenud. Kes on külaline? Issand ise. Kas ma käituksin samuti, kui ta tuleks?" Avdejitš toetas oma pea käele egamärganud, kuidas ta uinus.

"Martõn," tungis äkki nagu hingus tema kõrva. Ta ärkas tukastusest ja küsis uniselt: "Kes seal on?" Siis pöördus te ukse poole - ei võinud aga kedagi näha. Jälle vajusid ta silmad kinni ja nüüd kuulis ta selgelt: "Martõn, Martõn! Vaata homme tänavale! ma tulen!

Martõn virgus, tõusis üles ja hõõrus silmi. Ta ei teadnud, kas need sõnad oli kuulnud unes või ilmsi. Ta kustutas lambi ja läks magama. Järgmisel päeval tõusis ta juba hommikuhämaruses, palvetas, küttis ahju, pani kapsasupi ja tatratangupudru pliidile, soojendas samovaris vee, sidus põlle ette ja asus tööle. Kui ta nii akna all istus, pidi ta ikka ja jälle mõtlema sellele, mis eile oli juhtunud. Vaheluskus ta uns bäinud olevat, siis aga ütles jälle endamisi: "Ei, häält kuulsin ma tõesti. Noh," nii ta mõtiskles, "ka seesugust tuleb ette."

Avdejitš vaatas rohkem aknast välja kui ta tööd tegi ja iga kord kui möödus keegi saabastes, mida ta ei tundnud, kummardus ta isegi ettepoole, et mitte ainult jalgu, vaid ka nägu näha. Vana majahoidja läks mööda uutes viltides, siis veekandja, lõpuks ilmus üks vana soldat, kes Nikolai all oli teeninud, vanades lapitud viltides, kühvel käes, akna alla. Avdejitš tundis teda saabastest. Vana nimi oli Stepanõtš ja keegi kaupmees naabrusest oli ta lihtsalt heast südamest oma juurde võtnud, et ta aitaks kojameest. Nüüd hakkas ta Avdejitši akna eest lund koristama. Kingsepp vaatles teda ja võttis jälle oma töö kätte.

"Olen küll vanadusest nõdraks jäänud," ütles ta ennast naerdes. "Stepanõtš kühveldab lund, mina aga mõtlen, et Jeesus minu juurde tuleb. Olen vähe narriks läinud, vana veidrik!" Siiski, kui ta oli mõned pisted teinud, oli tal taas tung vaadata aknast välja. Ta tegi seda ja nägi, et Stepanõtš oli toetanud kühvli seina najale ja soojendas end või puhkas.

Ta on vana põdur mees, kellel pole küllalt jõudu lume rookimiseks. Kas peaksin talle ehk teed pakkuma?" mõtles Avdejitš. "Pealegi keeb ju samovar juba üle." Ta pani naaskli käest, tõusis, tõstis samovari lauale ja koputas sõrmega aknaruudule. Stepanõtš pöördus ja astus akna juurde. Avdejitš viipas talle ja avas ukse.

Ta astus sisse, rapsis lume maha, pühkis jalad puhtaks, et põrandale mitte jälgi jätta ja vaarus väsimusest ja nõrkusest.

"Pole sul vaja saapaid puhastada. Ma pühin ära, olen sellega harjunud. Tule, istu ja joo klaas teed," ütles Avdejitš.

Ta valas teed, ulatas ühe klaasi Stepanõtšile, valas endale alustassile ja puhus tulisele teele.

Stepanõtš jõi klaasi tühjaks, keeras selle kummuli ja pani suhkrutüki, millest oli hammustanud, sellele ja tänas. Oli aga näha temast, et ta meeleldi oleks veel klaasitäie joonud.

"Nüüd teine," ütles Avdejitš ja täitis mõlemad klaasid. Ja kuna ta oma teed jõi, vaatas ta vargsi ikka jälle tänavale.

"Kas ma kedagi ootan? Ma ei või isegi ütelda keda! Ma ootan ja ei oota ka, pean aga pidevalt mõtlema sõnadele, mis nii sügavale mu südamesse on tunginud. Oli see ilmutus või mitte, seda ma ei saa ütelda, oli aga järgmiselt, vend: eile õhtul lugesin evangeeliumist Kristuse üle, meie Issanda üle, kuidas ta on kannatanud ja maapeal rännanud. Tead seda kindlasti?"

"Kuulnud olen ma küll," vastas Stepanõtš, "aga olen harimata inimene ja ei oska lugeda."

"Noh, ma lugesin sellest, kuidas ta maapeal elas, variseri juurde läks, kes teda aga külalise kombel vastu ei võtnud. Ja kui seda olin lugenud, mõtlesin ma: Kuidas ta võis nii käituda? Kui Kristus tuleks minu või kellegi teise juurde mis ma kõik teeksin, et talle kauni vastuvõtu valmistada! Siis ma jäin tukkuma ja kuulsin korraga häält, mis mind nimepidi hüüdis. Ma virgusin ja mõistsin sosistatud sõnad: "Oota vaid, ma tulen homme" Ja see kordus veel kord. Kas sa usu mind või mitte, aga ma pean pidevalt sellele mõtlema ja teda ootama."

Stepanõtš raputas pead, vaikis, jõi klaasi tühjaks ja pani kõrvale pärast seda, kui oli selle jälle kummuli keeranud. Kuid Avdejitš pani klaasi püsti ja valas täis.

"Terviseks! Olen mõelnud, et Jeesus, kui ta maa peal käis, tühiste inimeste juurde läks ega põlanud neid ja neid isegi üles otsis. Ka jüngrid valis ta rahva seast. Töölised olid nad, inimesed nagu meie. Kes ennast ülendab, seda alandatakse, kes end alandab, seda ülendatakse, on ta ütelnud. Teie nimetate mind Issandaks, kuulutas ta, mina aga pesen teie jalad. Kes tahab olla ülem, see olgu teie teener, sest - nii ta ütles - õmdsad on vaesed, alandlikud, halastajad ja armulised."

Stepanõtš oli oma tee täiesti unustanud. Ta istus seal, kuulas ja kuna ta oli vana j pehme südamega inimene, voolasid tal pisarad üle põskede.

"Noh, joo ometi ka," sundis Avdejitš teda, tema aga lõi risti ette, tänas, lükkas klaasi kõrvale ja tõusis.

Stepanõtš läks ära, Martõn aga jõi tee, kraamis nõud ja istus uuesti akna alla, et kinga kontsa parandada. Kuna ta nii töötas, vaatas ta aeg-ajalt tänavale. Ta ootas Õnnistegijat. Ja ta mõtted pöördusid ikka ja jälle Temale ja Tema töödele tagasi, pidevalt kordas ta Tema sõnu.

Kaks sõdurit läks mööda - üks sõdurisaapais, teine omades jalatsites. Siis sammus naabermaja omanik puhtais kummikingades mööda, temale järgnes pagar korviga. Kõik läksid mööda. Siis aga ilmus üks naine villasukis ja talupojasaapais. Tamöödus aknast ja jäi seisma müüri juurde. Avdejitš kummardus ettepoole ja vaatles teda. Võõras naine oli viletsasti riides ja kandis last kätel. Selg tuule poole näis ta püüdvat last soojemini mähkida, aga tal polnud midagiõieti, sest ta omagi õhuke suvekleit oli kulunud. Avdejitš kuulis, kuidas laps karjus, naine aga kõneles hellitavalt väikesega ja püüdis seda asjatult rahustada. Avdejitš tõusis üles, läks trepile ja hüüdis: "Kuule, armas inimene!" Naisterahvas pöördus.

"Miks sa lapsega seal külma käes seisad? Tule sisse. Soojas toas võid sa teda paremini mähkida. Noo, siia!"

Naine oli imestunud, kui nägi vanameest põlles, prillid ninal, ennast hüüdmas. Üllatunult järgnes ta temale. Nad läksid trepist alla, astusid tuppa ja Avdejitš juhatas naise voodi juurde.

"Nii, armas inimene," ütles ta, "istu siia. Siin on ahi ligidal, võid soojendada ja last toita."

"Kuna ma täna varahommikust peale pole midagi söönud, pole mul piima," vastas naine, pani aga siiski lapse rinnale. Avdejitš raputas pead, läks laua juurde, tõi leiva ja tassi esile, avas ahjuukse ja pani tassi kapsasuppi, vaatas ka tatrapudrupotti, aga puder polnud veel valmis. Nii pani ta vaid tassi lauale, asetas leiva kõrvale, võttis rätiku varnast ja laotas selle lauale.

"Tule ja söö, armas inimene," ütles Avdejitš, "Imiku võtan seniks mina. Oskan lastega käituda, mul neid endalgi olnud."

Naine lõi risti ette, istus laua taha ja hakkas sööma. Avdejitš aga laskus voodile ja tegeles lapsega. Ta püüdis keelega laksu lüüa, aga see ei sujunud, sest tal polnus hambaid. Laps aga lõugas edasi.Siis tuli Avdejitšile mõte lapsega mängida - pani sõrme lapse suu juurde ja tõmbas selle jälle tagasi. Ega ta suhu pannud, sest sõrm oli pigist must. Must sõrm agaköitis lapse tähelepanu, ta lakkas karjumast ja hakkas lõpuks isegi naerma Avdejitš rõõmustas.

"Olen soldati naine," kõneles ta. "Mu mees saadeti kaheks suu eest ära kaugele, ma ei tea temast midagi. Olin kokaks, aga kui laps ilmale tuli, ei tahetud mind enam pidada. Ja nüüd olen juba kolm kuud tööta, katsun kuidagi ära elada. Olen kõik vara toidu eest ära andnud. Tahtsin ammeks minna, ei tahetud, kuna olen liiga kõhn. Äsja olin ühe kaupmeheemanda juures - üks mu tuttav elab seal - ja see lubas mind võtta. Mõtlesin, et võin sellele loota, aga kui ma tänailmusin, ütles ta, ma tulgu järgmisel nädalal. Tee on pikk, olen päris otsas, lapsuke ka vilets. Õnn, et mu perenaine kaastundlik on ja pole üüri minult nõudnud, muidu ei teaks ma, mis teha."

Naine astus voodi juurde ja võttis lapse sülle. Avdejitš tõusis, soris seina ääres kirstus ja tõi esile vammuse.

Naine vaatas vammust (pihtkuube) ja siis vana, võttis riide vastu ja hakkas nutma. Avdejitš pöördus ära, tõmbas voodi alt kohvri esile, soris selles ja istus naise vastu.

"Jumal õnnistagu sind, vanaisa," ütles naine. "Tema on mind sinu kuurde saatnud, kui juhtusin sinu akna alla. Mu laps oleks muidu külmunud. Kui teele tulin, oli veel soe, nüüd on aga nii külmaks läinud. Kristus on küll ajendanud sind aknast välja vaatama ja mind mu viletsuses aitama.

Ja ta jutustas soldati naisele oma unest ja häälest, mis oli talle tõotanud Issanda küllatulekut sellel päeval.

"Kõik on võimalik," arvas naine. Ta tõusis, heitis vammuse õlgadele ja mähkis ka lapse sellesse, kummardas ja tänas veelkord Avdejitši.

"Võta see Issanda nimel," ütles Avdejitš ja ulatas talle kakskümmend kopikat, et ta võiks osta tagasi oma rätiku. Naine lõi risti ette. Avdejitš tegi samuti ja saatis naise uksele.

Kui naine oli ära läinud, sõi Avdejitš kapsasupi, pesi nõud ja asus jälle tööle. Vaatamata oma tegevusele ei unustanud ta tänavat ja vaatas igakord üles, kui aken tumenes, et näha, kes möödus. Võõrad ja tuttavad sammusid mööda, aga midagi erilist ta ei märganud.

Siis märkas ta just oma akna ees vana küürus naist, pajukorv õuntega käes, seismas. Korvis polnud enam palju õunu, nähtavasti oli ta enamuse müünud. Õlal kandis naine kotti laastudega, mis ta kindlasti oli korjanud kuskilt ehituselt ja nüüd oli koduteel. Oli näha, et kott oli raske ja rõhus teda väga. Naine tahtis koti teisele õlale tõsta, pani selle sillutisele, korvi õuntega aga ühele soklile ja hakkas laaste kotis kokku raputama. Kui ta nii oli tegevuses, tormas välja nurga tagant poiss katkise mütsiga peas, haaras õuna ja tahtis joosta minema. Vanake oli seda aga märganud, pöördus ja haaras poisi varrukast. Poiss püüdis lahti rabelda, naine aga hoidis teda mõlema käega kõvasti, lõi tal mütsi peast ja hakkas teda karvustama. Poiss lõugas ja naine sõimas kõvasti. Avdejitšil polnud isegi aega naasklit sisse torgata. Ta viskas selle põrandale ja tormas välja, komistas koguni trepil nii, et prillid kukkusid. Kui ta tänavale jõudis, nägi ta kuidas vana naine poisil just tutist kinni võttis. Ta tahtis teda politseisse viia, nagu ta karjus. Poiss aga kaitses end ja salgas oma kuritegu: "Ma pole midagi võtnud, lase mind lahti!" Avdejitš lahutas nad ära, võttis poisil kõvasti käest kinni ja veenis naist: "Las ta ometi jookseb, emake, anna talle andeks Kristuse nimel."

"Sellele ma annan nii, et ta veel terve aasta sellele tagasi mõtleb. Selle kelmi viin politseisse."

Siis hakkas Avdejitš vana naist paluma: "No lase teda, vanaema! Ta ei tee seda enam kunagi. Las ta minna Kristuse nimel."

Vana naine lasi poisi lahti, kes tahtis minema tormata, aga Avdejitš hoidis teda kõvasti.

"Pau vanaema käest andeks," ütles ta. "Ja et sa enam kunagi midagi säärast ei tee! Ma ju nägin, kuidas sa õuna võtsid."

"Nii, ja nüüd võta õun." ja Avdejitš haaras korvist ja ulatas õuna poisile.

"Niiviisi sa veel hellitad neid marakratte," vastas naine. "Seesugune on teistugust palka väärt. Keretäis anda, nii et terve nädala enam istuda ei saaks."

"Ah vanaemake, vanaemake," ütles Avdejitš, "nii mõtlevad küll inimesed aga mitte Jumal. Kui Tema meid õuna pärast meid piitsutaks, siis kuidas peaksid meie patud saama karistatud?"

Ja Avdejitš jutustas talle Issanda tähendamissõna, kes oma sulasele kogu võla andestas, see aga läks ja kägistas teist, kes talle natuke vülgu oli. Naine kuulas, samuti poiss.

"Jumal on käskinud andeks anda," ütles Avdejitš, "muidu ei andestata ka meile. Kõigile peame andestama, mõistmatutele aga eriti."

"jah, seda mõtlen minagi," vastas naine. Mul endal on 7 last olnud, nüüd elab vaid üks tütar." Ja ta jutustas oma elust, tütrest ja selle lastest.

"Te näete ju," lisas ta, "kui nõrk ma olen, töötama pean aga siiski. Mul on lastelastest kahju, nad on ju nii armsad. Keegi pole minuga nii hea, kui nemad. Aksjutka ei lähe kellegi muu kui minu juurde: vanaema, armas vanaemake..."

Nii läksid nad külg külje kõrval tänavat pidi alla ja naine unustas idegi meenutada Avdejitšile õunaraha. Kingsepp aga vaatas neile järele ja kuulis neid omavahel kõnelevat.

Siis pöördus ta majja tagasi. Trepilt leidis ta prillid, mis õnnelikul viisil terveks olid jäänud. Oma toas tõstis ta naaskli põrandalt ja istus jälle tööle. Kui ta oli pisut töötanud, läks pimedaks nii, et ta enam ei näinud niiti nõela taha panna ja märkas laternasüütajat, kes möödus laternaid süütama. "Nüüd on aeg tuli panna," mõtles ta ja korralda petroolilampi, rputas selle üles ja jätkas tööd. Ta sai saapa valmis, pööras selle ümber ja oli rahul, pani tööriistad kokku, pühkis prahi, kraamis harjad, tikud ja naasklid laualt ära, võttis lambi, pani lauale ja haaras evangeeliumi. Ta tahtis sealt edasi lugeda, kuhu ta eelmisel õhtul tüki safian-nahka (kitse-) vahemärgiks oli pannud, aga raamat avanes teisest kohast ja samal silmapilgul meenus Avdejitšile tema eilne uni. Äkki näis nagu liiguks midagi, nagu kuulduks kahin kellegi astumisest jalalt jalale, - ta pöördus ja märkas tumedas nurgas inimest. Kes see oli, ta ei võinud tunda. Üks hääl aga sosistas talle: "Martõn! Aga Martõn! Kas sa ei tunne mind ära?"

"Ka see olen mina," kuuldud jälle hääl, ja tumedast nurgast tuli naine lapsega naeratades ja laps naeris. Ja siis kadusid nemad tema vaatest.

"Ka see olin mina," kuuldus jälle hääl ja nüüd ilmus vana naine ja poiss õunaga. Nad naeratasid talle ja kadusid jälle.

Suur rõõm valdas Avdejitši. Ta lõi risti ette, asetas prillid ninale ja luges evangeeliumi sealt, kust see lahti oli läinud. Esimesed read ülevalt olid nii:

"Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu, ja te jootsite mind, ma olin võõras ja te võtsite mind vastu..."

"Mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud!" (Matt.25).

Siis taipas Avdejitš, et ta uni polnud teda petnud, et õnnistegija oli tema juurde tulnud ja et ta Tema oli vastu võtnud.

Talumehe külaline

See tõestisündinud lugu, mis jutustab sellest, kuidas Kristus tuli ise ühe talupoja juurde jõulukülaliseks ja mis Ta sellele mehele õpetas, on kuuldud ühelt vanalt siberlaselt, kes sündmusele vahetult kaasa elas. Mida ta mulle jutustas, annan edasi tema enese sõnadega.

Meie ümbruskond on väljasaadetute asula, siiski hea majandav ala. Mu isa tuli sinna ajal, kui venemaal valitses pärisorjus, mina aga olen juba seal sündinud. Meil oli küllaldaselt vara äraelamiseks, ka praegu pole me just vaesed. Meil oli üldine lihtne vene usk. Mu isa oli paljulugenud mees ja pärandas ka mulle lugemisinnu. Kes armastas teadmisi, oli mulle suurepärane sõber ja ma olin tema eest valmis minema läbi tule ja vee. Ja Issand kinkis minu rõõmuks mulle kord sõbra Timofei Ossipovitši, kellest just tahan jutustada, kuidas ta koges imet.

Timofei Ossipovitš sattus meie juurde veel noore mehena. Ma olin tookord 18 aastat vana, tema võib-olla natuke üle kahekümne. Timoša käitumine oli suurepärane. Miks kohus tema oli mõistnud asumisele, selle üle meie juures, arvestades meie olusid, ei küsita, siiski oli teada, et tema lell selles oli süüdi. See olevat olnud vaeslapse eestkostjaks ja olevat pea-aegu kogu vara läbi löönud või omastanud. Timofei Ossipovitš aga oli tol ajal vastavalt oma noorusele kannatamatu olnud, tema ja lelle vahel oli tulnud riid ja ta olevat lelle relvaga torganud. Tänu Jumala halastusele pole see patune meeletu tegu täielikult õnnestunud - Timofei olevat vaid lelle käe läbi torganud. Tema nooruse tõttu pole temale rasket karistust määratud: oma seisuselt kaupmeeste esimese gildi liikmena, oli teda määratud asumisele.

Kuigi Timoša varast üheksa kümnendikku oli röövitud, võis ka viimase kümnendikuga elada. Ta ehitas endale meie juures maja ja hakkas seal elama. Ülekohus aga, mida ta oli kannatanud, kees tema hinges ja kaua hoidis ta kõigist eemale. Ta istus pidevalt kodus ja vaid tema sulane ja selle naine said teda näha, kodus luges ta alatasa raamatuid ja neid kõige pühamaid. Lõpuks saime me teineteisega tuttavaks just raamatute läbi, ja ma hakkasin temal külas käima, tema aga võttis mind meeleldi vastu. Me meeldisime teineteisele.

Alul lasksid minu vanemad mind minna vastumeelselt. Nad ei teadnud, kes ta on: "Ei tea ju kes ta on ja miks ta end kõigi eest varjab. Viimaks saad temalt halvad kombed." Mina aga, kuulates vanemate sõna, ütlesin neile, et isa ja ema, tõepoolest Timofeilt ei õpi ma midagi halba ja et me koos olles loeme raamatuid ja kõneleme usust, milles peab elama vastavalt Jumala pühale tahtele, et mitte alandada või häbistada Looja pilti eneses. Nii lubati mind istuda Timofei juures niipalju kui tahtsin ja mu isa ise tuli ka tema juurde, seejärel tuli Timofei Ossipovitš ka meile. Mu vanad nägid, et ta on hea inimene ja hakkasid teda armastama ja neil hakkas kahju, et ta tihti oli morn. Ta mõtles nimelt ikka ebaõiglusele, mis talle oli tehtud, eriti kui juhtuti sõnakesega mainima ta lelle, siis muutus ta üsna kahvatuks, on pärast üsna segane ja laseb jõuetult käed rippu. Siis ei taha ta ka enam lugeda ja - tavalise sõbralikkuse asemel välgub viha ta silmist. Ta oli eeskujulik ausus ja tarkpea; oma meelehärma tõttu hoidus ta igasugustest ettevõtmistest. Aga Issand aitas tema siiski pea välja sellest raskemeelsusest: talle meeldis mu õde, nad abiellusid ja ta meelehärm kadus, ta muutus hoopis elavamaks ja arendas oma asju ja teenis hästi ja näitas end kümne aasta pärast kõige maailma silmis ülimalt jõuka mehena. Ta soetas enesele maja ilusate tubadega; maja oli kraami täis, kõike oli tal küllalt, ta nautis kõigi tähelepanu ja tema naine oli tubli ja lapsed terved. Mis tal veel vaja oli? Võiks mõelda, et kõik möödunud valu laseb end unustada, tema aga siiski mõtles ebaõiglusest, mida ta oli kogenud ja ükskord kui me koos vankrikesel sõitsime ja sõbralikult lobisesime, küsisin ma temalt: "Kuidas on, vend Timoša, oled sa nüüd rahul?"

Tema läks selle koha peal üsna kahvatuks ega vastanud sõnagi, juhtis vaid vaikselt hobust.

Siis palusin ma andeks: "Sina, vend," ütlesin ma, "andesta, et nii küsisin. Ma mõtlesin, et see kuri on juba möödas ja unustatud."

"Selles ei ole asi," vastas ta, "et see möödas on. See on möödas, siiski tuleb mõttesse."

Mul oli kahju, mitte sellepärast, et tal varem rohkem oleks olnud, vaid et ta sellises pimeduses oli, et ta küll pühakirja tunneb ja hästi usust oskab kõnelda, siiski ülekohut pidevalt meeles peab. See tähendab ju, et pühakirjast talle mingit kasu pole.

Ma muutusin järelemõtlikuks, sest pidasin teda endast targemaks ja tema heade kõnede läbi lootsin temalt arendavat mõju - tema aga mõtles endale osaks saanud kurjale.

"Sina, palun ära pahanda. Mõtlesin järgmiselt sinust: Sa tunned pühakirja, siiski on sinu süda täis viha ja sa ei alistu Jumalale. Kas sul niisugusel juhul on pühakirjast kasu?"

Timofei ei saanud kurjaks, ainult ta nägu oli sünge ja kurb ja ta ütleb: "Sa pole küllalt tuttav pühakirjaga, et sellele tugineda."

Ma nõustun ka selles, tema aga räägib, et on niisugust õiglusetust, mida kohe ei või välja kannatada - ja jutustab mulle, et mitte raha pärast polevat oma lellele vihastanud, vaid ühel teisel põhjusel, mida unustada ei saa. "Mõtlesin sellest igavikuni vaikida, nüüd aga tahan ma sulle kui oma sõbrale välja rääkida."

Ta avaldas mulle, et tema lell juba tema isa surmavalt oli haavanud, tema ema valu läbi, mis ta talle valmistas, hauda saatnud, teda ennast laimanud ja vana mehena meelituste ja ähvardustega teatud inimesi nii häälestanud, et nad talle, raugale, naiseks andsid tütarlapse, keda Timoša juba lapsest peale oli armastanud ja oli kavatsenud endale naiseks võtta. "Võib siis seda," ütleb ta, "kõike unustada? Ma ei anna talle eluaeg andeks."

"Teadagi," vastan ma, "ebaõiglus, mis sulle on tehtud, on suur - see on õige. Et aga pühakirjast sulle midagi kasu pole, pole ka vale."

Tema aga teeb mulle jälle selgeks, et minu pühakirja tundmine nõrgem olevat kui tema oma ja hakkab mulle vanast testamendist ette tooma, kuidas pühad mehed käsu vastu eksijaid ka pole säästnud ja neid oma käega on tapnud. Ta, vaeseke, tahtis oma mõttelaadi minu ees õigustada.

"Timoša," ütlen ma, "sa oled tarkpea, oled lugenud ja tead kõike, ja pühakirja asjades ma ei või sulle vastu rääkida. Mida ma olen lugenud, tunnistan sulle, ei mõista ma täiesti, kuna olen patune inimene ja piiratud arusaamaga. Siiski tahaksin sulle ütelda, et vanas testamendis kõik nii vanapärane on ja kuidagi kahetähenduslik, uues seaduses aga seisab täpsemalt. Siiski särab kõige üle "armasta ja andesta", ja see on hinnalisem kui kõik muu, see on nagu kuldne võti, mis kõik lukud avab. Mis aga on vaja andestada? Mingi väike üleastumine ja mitte just kole süü?"

Ma mõtlen oma südames: "Issand, kõnele minu sõnade läbi mu venna hingega!" Ja ma toon talle ette, kuidas Kridstust löödi, sülitati, teoteti, kuida tal kuskil polnud kohta, Tema aga andestas kõik."

Tema aga hakkas laialt seletama, et olevat kirjutatud, et teatud asju andestada olevat koguni ülekohut suurendada.

Sellele ei võinud ma vastu rääkida, olin vaid murelik, et "paljud raamatud võivad aru viia." - "Sina," ütlesin ma, "kaitse end. Nii kaua, kui mõtled kurjale, mida oled kogenud, on kuri elav. Lase see vaid surra, siis saab ka sinu hing rahus elama hakata."

Timofei kuulas mind lõpuni ja surus mu kätt tugevasti, ei kõnelnud paljusõnaliselt, ütles vaid lühidalt: "Ma ei saa. Jäta järele, sa teed mu südame raskeks."

Ma jätsin järele. Ma teadsin, tal oli valus ja vaikisin. Aeg aga läks ja möödus juba kuus aastat, kogu aeg ma jälgisin teda ja nägin, et ta ikka kannatas, et ta vabaks ei saanud ja kui ta kuskil kohtaks oma lelle, ta unustaks kogu pühakirja ja saaks kättemaksusaatanaks. Oma südames olin aga trööstitud, kuna ma Jumala sõrme tõena võtsin, juba hakkas see end vähe näitama, küll me ka kogu kätt saame nägema. Issand saab mu sõbra viha patust päästma.

Tookord elas Timofei juba 16 aastat meie juures kui väljasaadetu ja oli juba 15 aastat läinud ajast, kui ta naise võttis. Ta võis olla 37 või 38-aastane, tal oli 3 last ja ilus elu. Ta armastas eriliselt lilli - roose, ja tal oli neid palju nii akende juures kui aia ääres. Kogu plats maja ees oli roosidest täis istutatud ja tänu sellele lõhnas kogu maja.

Timofeil oli kombeks: korrapäraselt kui päike oli madalal, tuli ta majast välja, korrastas oma roose ja luges seejärel pingil raamatut. Peale selle, niipalju kui tean, palvetas ta seal ka palju.

Niimoodi oli ta ka tookord sellel kohal ja oli kaasa võtnud evangeeliumi. Ta vaatas roosipõõsaid, istus siis, lõi raamatu lahti ja hakkas lugema. Ja ta loeb, kuidas Kristus tuli variseri kotta külla, ja talle ei antud seal vett jalgade pesemiseks. Ja Timofei tunnetas üsna sügavalt Issandale osaks saanud haavamise suurust, ja tal hakkas hale, nii hale, et ta hakkas selle üle nutma, kuidas niisugune rikas majaisand oma püha külalisega ümber käis. Ja vaata: sellel silmapilgul juhtus ime, millest Timofei mulle järgnevalt jutustas: "Ma vaatan," ütleb ta, "oma ümber ja mõtlen: milline sissetulek ja üliküllus, aga minu Issand kõndis sellises vaesuses ja madaluses. Ja mu silmad täitusid üleni pisaratega, ja ma ei saanud vaatamata silmapilgutamisele neid valitseda, mu ümber läks kõik värviliseks, isegi mu pisarad. Selles seisusndis pea-aegu teadvusetu või meelemärkuseta hüüan ma: "Issand, tuleksid sa minu juurde, ma annaksin ennast sinule."

Talle aga kostis äkki kusagilt läbi roosivalguse kui tuulehingus, vastus: "Ma tulen!"

Timofei tuli mu juurde joostes ja värisedes ja küsis: "Mis sa mõtled? Kas Issand tõesti võib tulla mu juurde külla?"

See, vend, käib mul üle mõistuse. Kas selle kohta pole midagi leida püjakirjast?

Timofei aga räägib: "Ta on ikka seesama Kristus, täna ja igavesti. Ma ei julge seda mitte uskuda."

Ma kehitasin õlgu ja vastasin: "Ära küsi minult edasi. Vaata ise, mis talle meeldiks. Üldse arvan ma, et kaetud laud teda ei haavaks, ikkagi, kas see poleks upsakus?!

Kirjutatud on," ütles ta, "see võtab patuseid vastu ja istub ühes lauas tölneritega."

"Kirjutatud on aga," vastasin ma, "Issand, ma pole mitte väärt, et sa mu katuse alla tuleksid. - Ka see on omal kohal."

Timofei laskis oma naisel järgmisest päevast pääle katta lauale üks koht rohkem. Kui nad istuvad laua ääres viiekesi - tema, ta naine ja 3 last - ikka on veel kuues plats valmis, aukoht laua otsas ja selle ees suur tugitool. Naine oli uudishimulik: mis see tähendab, milleks ja kellele see on määratud? Timofei aga ei pühendanud teda asjasse. Oma naisele ja teistele ütles ta vaid, sisemise käsu tõttu peab see nii olema, "suursuguse külalise jaoks, kes tuleks." Keda sellega arvati, seda ei teadnud peale tema ja minu, keegi.

Timofei ootas Päästjat päeval pärast seda, kui ta oli kuulnud sõna roosiaias, ta ootas teda ka veel kolmandal päeval - ootamine aga ei leidnud täitumist. Kaua aega ootas ta: igal pühapäeval ootas ta Kristust külla, ta väsitas end rahutuses, ei jätnud aga usku, et Issand oma lubadust peab, et ta tuleb. Timofei tunnistas mulle järgnevate sõnadega: "Päev-päevalt," ütleb ta, "palvetan ma: Jah, Issand, tule, ma ootan. Siiski ei kuule ma igatsetud vastust: Jah, ma tulen pea."

Oma südames oli mul selgusetus, mis ma Timofeile selle peale peaksin vastama, ja tihti mõtlesin ma, mu sõber oleks muutunud uhkeks ja sellepärast eksitab teda nüüd petlik kiusatus. Jumala ettenägelikkus aga juhtis kõik teisiti.

Tulid jõulud. Oli kõva talv. Timofei tuleb minu juurde jõululaupäeva õhtul ja ütleb: "armas vend. Homme ootan ma Issandat."

Ma juba ammu ei vastanud taoliste kõnede peale ja küsisin selle peale vaid: "Mis annab sulle selleks selguse?"

"Seekord," vastas ta, "niipea kui ma olin palunud "Tule, Issand!", läks kõik mu hinges liikvele ja seal kõlas kui pasuna hääl: "Jah, ma tulen pea." Homme on tema püha pidupäev - kas Ta ei peaks mind sellel päeval külastama? Tule minu juurde kogu suguseltsiga, muidu väriseb mu hing ikka sellest hirmust."

Ma kõnelen: "Timofei, sa tead, et mul selles kõiges selgust pole, ka ei oota ma Issandat näha, sest olen patune inimene - aga sa oled meie suguseltsist, nii me tuleme... Sina aga, kui sa kindlasti ootad nii suurt külalist, ära kutsu kokku oma sõpru, vaid otsi neid kes temale meeldivad."

"Ma mõistan," vastab ta, "ma saadan kohe oma sulased ja oma poja läbi terve küla ja lasen kutsuda kokku kõik väljasaadetud, kes on hädas ja vaesuses. Peaks Jumal mulle imelist armu osutama, et ta tuleb, siis peab ta kõik, nagu ta on käskinud, eest leidma."

Mulle ei näinud ka see tema sõna õige: "Timofei," ütlesin ma "Kes suudaks kõik, nii nagu kästud, korraldada! Üks ei mõista, teine saab unustatud, kolmandat ei suuda täita. Siiski kui see kõik nii tugevasti sinu hinges pasunana kõlab, siis olgu nii, nagu sulle on avalikuks saanud, Kui Issand tuleb, siis ta kõik, mis sa oled unustanud või mis veel oleks vaja, täiendab ja kui sa peaksid kellegi, keda ta tahab, unustama, siis saab ta nõutava ise juurde juhtima.

Me tulime jõulupühal Timofei juurde kogu perega natuke hiljem kui tavaliselt lõunasöögile kutsutuna tullakse. Nii oli ta kutsunud, et alles siis kui kõik oodatud kohal olid, söögiga alata. Me leidsime tema ruumikad toad täis inimesi väljasaadetud siberlasi: mehi ja naisi ja kasvavaid lapsi, inimesi igast elukutsest ja eri paikkondadest, nii venelasi, kui poolakaid kui eesti usku tunnistavaid. Timofei oli kõik vaesed asunikud, kes polnud oma majanduselus veel jalgu alla saanud, kokku kogunud. Lauad olid suured linadega kaetud ja kõige nõutavaga täidetud. Tüdrukud jooksid siia-sinna ja asetasid kvassi ja vaagnaid lihapasteediga. Väljas aga hakkas juba pimenema, ka polnud kedagi enam oodata, kõik käskjalad olid tagasi tulnud, kustki polnud enam külalisi oodata, kuna väljas oli hakanud lumetorm, niisugune tuul ja tuisk nagu oleks viimnepäev.

Juba olid küünlad süüdatud ja pidi istutama lauda, sest oli juba muutunud üsna pimedaks ja me kõik vaatasime nõrkadele tulukestele pühapiltide all. Timofei käis kord ringi, kord istus ja ta näis olevat vaevavas rahutuses. Kogu tema meelekindlus oli löönud kõikuma. Räägib juba, et "suur külaline" ei tule. Läksid veel mõned minutid, Timofei ohkas, vaatas mulle kurvalt ja ütles: "Nüüd, armas vend, ma näen, kas see on nüüd Jumala tahe mind pilgata või on sul õigus: Ma pole mõistnud kõiki nõutavaid koguda, keda Tema tahtnuks kohata. Kõik sündigu Jumala tahtmist mööda! Palvetagem ja istugem lauda."

Ta astus pühapildi ette ja alustas valjult palvetama: "Meie Isa, kes sa oled taevas" ja selle järel: "Kristus on sündinud, olgu kiidetud! Kristus tuleb taevast, kuulutage, Kristus on maapeal..."

Vaevalt oli ta need sõnad rääkinud, kui korraga kustkilt hirmsasti vastu seina lõi, nii et kõik näis vankuvat, siis aga läks kõva puhang läbi laia eeskoja ja iseenesest kargas toauks ristseljali lahti.

Kõik inimesed, nii palju kui seal oli, viskusid kirjeldamatus hirmus ühte toanurka, paljud langesid põrandale ja vaid kõige julgemad vaatasid uksele. Ukselävel aga seisis igivana mees, seljas vaid räbalad, väriseb ja hoiab, et mitte ümber kukkuda, kahe käega seinast kinni, tema taga aga, esikust, mis oli valgustamata, langeb seletamatu roosivärviline kuma ja üle vanakese õla ulatub tuppa lumivalge käsi, see hoiab piklikku savist lampi leegikesega, nii nagu võib näha maalidel, kus kujutatakse jutuajamist Nikodeemusega. Väljas tormab tuul lumetuisuga, aga leek ei värise sellest. Ja see leek valgustab vanamehe nägu ja kätt, käel aga paistab silma suur vana haavaarm, mis külmast on üsna valgeks muutunud.

Vaevalt aga näeb teda Timofei, kui ta hüüab: "Issand, ma näen teda ja võtan ta vastu Sinu nimel. Sa ise aga ära tule minu juurde sisse, ma olen kuri ja patune inimene." Ja seejuures kummardub ta näoga põrandani. Koos temaga aga langesin ka mina rõõmust selle üle, et tema oli ehtsa kristliku alandusega täidetud ja hüüdsin, nii et kõik kuulsid: "Olgem rõõmsad: Kristus on meie seas!"

Nüüd toodi tuld - Timofei ja mina, me tõusime põrandalt, valget kätt polnud enam näha - vaid vana mees oli jäänud.

Timofei tõusis üles, võttis tema mõlemad käed ja pani ta istuma kõige suursugusemale kohale. Kes aga oli see vana mees - võib-olla te olete juba ära arvanud - see oli Timofei vaenlane, lell, kes temale nii põhjalikult oli teinud ülekohut. Nappide sõnadega seletas ta, et temal on kõik varemeis: perekond, varandus on kaotatud, ta rändavat juba ammu, et vennapoega leida ja temalt andeks paluda. Tal on olnud janu selle järele ja siiski on ta kartnud Timofei viha, selles lumetormis oli ta kaotanud tee ja lähedal külmumisele, oli ta vaid mõelnud surmale.

"Äkki aga," jutustas ta, "valgustas mulle keegi tundmatu ja ütles: "mine sisse ja soojenda end minu kohal ja söö minu kausist", haaras mind kahe käega, ja nii olin ma siin, ei tea isegi kuidas."

Timofei igatahes vastas kõigi ees: "Mina, lell, tunnen sinu saatjat. See on Issand, kes on ütelnud: "Kui sinu vaenlasel on nälg, siis sööda teda leivaga, kui tal on janu, siis jooda teda veega." Istu minu juures kõige auväärsemale kohale ja söö ja joo Tema auks ja jää minu majja nii kuidas su süda kutsub, kasvõi kuni su elu lõpuni."

Sellest ajast peale jäi vana mees Timofei juurde ja surres õnnistas ta teda. Timofei aga sai alatiseks rahu oma südamesse.

Nii oli see talumees õpetanud valmistama oma südames sõimekese maapeale sündinud Kristusele. Ja iga süda võib samuti selliseks sõimeks muutuda, kui ta täidab käsu: "Armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad." Kristus läheb sellisesse südamesse kui ehitud kambrisse ja asub seal.

Neli tarka

Meenutame jutustust tarkadest, kes tulid kaugelt Hommikumaalt tähe juhatusel Petlemma. Nad leidsid Jeesuslapsukese ja ulatasid temale oma aarded tema sõime juures. Räägitakse aga ka ühest targast, kes jäi neist maha üksi rändama teidmata iialgi otsitut Kuningalast.

Selle jutustuse järgi asus Pärsias kunangi Meeda ülik Artaban. Ta oli umbes 40-aastane suure kasvuga tumedajuukseline mees, kellel oli unistaja laup ja sõduri karmid näojooned. Tema riietuseks oli siidtuunika üle tõmmatud puhas valge villane kuub. Tema musti juukseid peitis valge kõrge turban. See oli vanade maagide ehk tulekummardajate preesterkonna riietus. Artaban kuulus Zoroasteri ustavate jüngrite hulka, kes olid ühtlasi ka tähetargad. Nad ütlesid: "Tähed on Igavese mõtted. Nendes ilmutab Jumal oma plaane inimestele."

Kaldeas oli juba muistseil aegadel asunud tarku maage. Üks võimekamaid neist oli Bileas Beori poeg. Temal oli väga tähelepanuväärt ennustus: "Täht tõuseb Jaakobist ja valitsuskepp Iisraelist." Seda ennustust oli Artaban lugenud kallist raamaturullist, mille ta oli ostnud Pärsias asuvatelt rikastelt juutidelt. Teisest raamaturullist ta luges heebrealaste unenägude seletaja ja kuningate nõuandja Taanieli ennustuse: "SEEPÄRAST PANE TÄHELE SÕNA JA ÕPI MÕISTMA NÄGEMUST: 70 aastanädalat on seatud su rahvale ja su pühale linnale üleastumise lõpetamiseks, patule piiri panemiseks ja süüteo lepitamiseks, igavese õiguse toomiseks, nägemuse ja prohveti kinnitamiseks ja Kõigepühama võidmiseks! ja tea ning mõista: Sõna väljumisest alates Jeruusalema taastamiseks ja ülesehitamiseks kuni võitud vürstini on 7 aastanädalat, ja 62 aastanädalat - - (Taanieli 9,23-25)

Tähtede märgid ja raamaturullide imelised ennustused olid vapustanud Artabani ja tema kolme Babüloonias asuvat sõpra, kes olid samuti tule kummardajad. Nende nimed olid Kaspar, Melhior ja Balthasar. Nad olid kõik ühes uurinud taevast ja kaldea vanu savitahvleid ja välja arvutanud, et suure ja võiduka prohveti ilmumine pidi tulema seööeö aastal.

"Sel kevadel me nägime kahte suurt tähte teineteisele lähenevat Kalade tähtkujus, mis on heebrealaste koda. Me nägime ühtlasi taeval uut tähte, mis helkis ühe öö ja siis kadus. Ja nüüd need euured tähed kohtasid jälle üks teist. Täna öösel sünnib nende kohtumine." Nii jutustas Artaban oma sõpradele Partia ülikuile oma palee hõbetähtedega ehitud kambris sinise ohvrileegi loites ühel hilisel õhtutunnil. "Minu kolm sõpra valvavad seitsme tähe templis kaugel Bordipa linnas Babüloonias ja mina valvan siin. Kui täht ilmub jälle, ootavad nad mind 10 päeva templi juures ja siis läheme üheskoos Jeruusalemma, et näha ja austada seda tõotatut, kes sünnib Iisraeli kuningaks."

Nii jätkas oma jutustust Artaban tulekummardajatele sõpradele ohvritule ääres.

Ja veel: "Olem müünud oma maja ja maa ning ostnud need kolm kalliskivi, milledest üks oli sinine kui öine taevas, teine kui tõusva päikese punane hõõgus ja kolmas puhas kui lumine mäetipp ja pani need oma ees olevale linale.

Artaban kutsus üles ka oma sõpru minema koos temaga sellele unelma-reisile Jeruusalemma. Kuid need vaatasid talle võõristades otsa ja üks neist ütles: "See on kõik tühi unenägemine, mis on tulnud liiga suurest tähtede vahtimisest ja kõrgete asjade haudumisest." Ja üksteise järel läksid nad ära ning Artaban jäi üksi.

Ta pani kalliskivid tagasi vöö vahele ja seisis pikka aega vaadates tõejumala altaril põlevat vabisevat leeki. Siis ta lükkas kõrvale raske ukse-eesriide ja siirdus punaste marmorsammaste vahelt ülesse katusele. Öö oli kõige sügavam. Ta vaatas kaugele itta ja läände südame pekseldes ärevusest. Kaugel üle idapoolse lageda levis valge udu, kuid läänes oli selge. Jupiter ja Saturn lähenesid kui kaks kokku kippivat tulelõõska. Ja pimedusse neist allapoole sündis sinakat kuma, mis muutus viimaks putpurhelgiliseks keraks, mille keskelt leekis välja kollane säde. Kaugena, kuid väga selgena paistis see ääretu taevalaotuse all.

Artaban kummardas oma pää ja peitis oma lauba käte vahele. "See on märk, mida ma ootasin. Kuningas on tulemas ja ma lähen temal vastu!"

Kui päikene saatis oma esimesed kiired idast oli Artaban juba täie kiirusega teel ratsutades oma hobusel läänes Orontese mäestikus. Temal oli erakordselt kiire, sest ta tahtis kohata oma kolme sõpra, kes ootasid teda Paabeli jõgede ääres. Ja kuidi tema ratsutaks päikesetõusust kuni loojaminemiseni, kuluks tema reisiks ometi kümme päeva.

Tee kulges vahel tasastes kõrbedes, teinekord laskus haljendavaisse orgudesse ja läbis vahutavais jõgesid, mõnikord läbis ta säravaid antiikaja linnu. Tee viis läbi suure Seluukia riigi, mille Aleksander Suur oli ehitanud, läbi Tigrise voolsa vee ja Eufrati kanalite, mis kollakaina voolasid haljaste viljapõldude vahel.

Artaban oli vaid kolme tunni tee kaugusel oma eesmärgist, kui hobune õhtuhämaruses tasandas oma sammu. Loom muutus üha ettevaatlikumaks ja norkas oma sõõrmeist, nuusutas maad, kuni äkki jäi peatuma ühe tumeda olevuse ees. Artaban laskus alla sadulast ja tähtede hämara kuma paistel ta nägi lamava mehe piirjooni. Selle riiete ja näokuju järgi ta arvas õnnetu olevat ühe neist heebrea pagulasist, kes seal asusid. Artaban haaras mehe käe - see oli külm. Ta pöördus haletseva kaastundevärinaga kõrvale, otsustades jätta mehe rahulikult hinge heitma, kuid samal hetkel mehe huulilt kuuldus ohe ja tema jõuetud kõhnad käed klammerdusid Artabani kätte ja kuube. Matkamehel oli kiire. Iga kaotatud minut võis põhjustada tema hilinemise kokkulepitud kohtumisele. Kuid tal oli raske jätta vana meest. Kas ta peab tõesti ohverdama oma elu suurima ja pühima matka?

Artaban võitles hetke omas südames, pöördus siis haige poole ja kandis ta palmipuu juurde. Ta tõi allikast vett, kastis sellega mehe huuli ja laupa, võttis vöö vahelt kosutavaid ravimeid ja tegeles mõne tunni haigega.

Vanakes jõud hakkas tagasi tulema ja ta küsis, kes on tema aitaja ja kuhu viib tema tee. Artaban ütles, et ta on oma unelmate matkal Jeruusalemma, et leida juudalaste kuningat, kellest tuleb kogu inimkonna vabastaja. Juudi vanake tõstis oma värisevad käed ja palvetas, et Aabrami, Iisaki ja Jaakobi Jumal annaks oma õnnistuse ja kordamineku halastajale matkamehele tema teel. Siis ta lisas: "Mul pole midagi anda sulle tasuks, kuid ütlen ainult, et meie progvetid on ennustanud, et juudalaste kuningas ei sünni Jeruusalemmas, vaid väikeses Petlemmas Juudamaal. Sinna juhatagu sind Issand, kuna sa oled halastanud ja olnud armuline haige vastu."

Rahutuna kiirustas Artaban edasi oma teel. Uut jõudu kogunud hobune jooksis nüüd tarmukalt üle ääretu lagendiku ja hommikupäikese tõustes olid nad kohal. Põnevusega otsis ratsanik ümberringi, et leida oma matkakaaslasi, kellega ta pidi kohtuma Seitsme-tähe- templi juures. Seal polnud kedagi. Ruttu ratsutas ta künkale, vaatas sealt läände - tema ees oli vaid ääretu tasandik - ei jälgegi karavanist. Aga selle kõrgendiku rinnakul nägi ta tellisetükkide vahel pergamendi riba. Võttis selle kätte ja luges: "Oleme sind oodanud üle kesköö ega või enam vivitada. Lähme otsima kuningat. Tule meile järele."

Pettununa peitis Artaban oma pea käte vahele: "Kuidas ma võin pääseda läbi kõrve, mul pole toitu ega vett ja mu ainus hobune on väsinud. Ma pean tagasi minema Babülooniasse, müüma oma safiiri, ostma kaamelid ja matkatarbed, aga ehk jään ma siis kuninga nägemisest ilma seetõttu, et ma viivitasin teel osutades halastust!" mõtles ta.

Masendunud ratsanik ja väsinud hobune tulid tasasel sammul templi juurest tagasi linna.

Kui varsti oli Astaban jälle teel uhkete kaamelite seljas läbi kõrve. Tee viis läbi Damaskuse lilleaedade, mööda Hermoni lumisest tipust alla Jordani orgeu Galilea järvede sinistele kallastele, kuni matkaja saabus väikesesse Petlemma. Juhtus see kolm päeva pärast seda, kui teised targad olid lahkunud Petlemmast. Väsinult saabus neljas tark külasse tuues kuningale aardeid: rubiini ja kalli helme, mis veel oled järel.

Ta astus ühte kivimajja. Leidis noore ema lapsega süles. Kuid need ei olenud Maarja ja Jeesus, vid keegi Petlemma ema, kes oma hirmus varjas lapsukest Heroodese mõõga eest. Naine jutustas Artabanile külas käinud tarkadest, nende lahkumisest ja kuidas selle järel kohe rooma sõdurid tulid ja otsisid Petlemma lapsi, et neid tappa. Joosep, Maarja ja Jeesus, see imelaps, olid põgenenud Egiptusesse.

Äkki kuuldus tänavalt hääli: nutmist ja tõrelemist, pasunate puhumist ja mõõkade klirinat. Ehmunud ema surus lapse vastu rinda ja puges pimedasse nurka. Heroodese sõdurid tormasid selle väikese kodu uksest sisse, kus just Artaban seisis. Nähes uhkelt riietatud võõrast, jäid sõdurid seisma ja pealik astus tema ette, nõudes, et ta peab ukselt ära tulema. Artaban n'itas talle sädelevat rubiini ja lubas selle talle, kui ta läheb sealt kodust mööda. Pealiku silmaterad läksid suureks imetlusest ja ahnusest. Ta võttis rubiini ja andis sõduritele käsu minna edasi. Naine nuttis rõõmust ja õnnisas halastajat võõrast - oma lapse päästjat.

Ta jõudis Egiptusesse. Seal ta seisis tummade püramiidide jalamil küsides elu mõtte üle. Ta kõndis Egiptuse rahvarohkete linnade tänavatel otsides väikese pagulaspere jälgi. Ta küsis lapsukese järele hiilgavates paleedes. Kõik oli asjata. Ei olnud jälgegi Jeesus-lapsest.

Nüüd on Arteban Aleksandria linnas ja küsib sealt nõu juudi rabilt. Pergamendi rullide üle kummardunud vanakene luges temale tõotatud messia kannatustest: "Ta oli halvaks pandud, inimestest põlatud ja valude mees." "Mõtle, mu poeg," ütles vanake liigutusest väriseva häälega: "Ära otsi teda rikaste paleedest ega vägevate jõugust. Maailma valgus sünnib võidukas kannatuses."

Väsinuna ja surmale ligidal ja üha kuningat otsides saabus Artaban veelkord Jeruusalemma, kus ta mõnda korda ennegi oli käinud.

Nüüd oli paasapüha arg. Linnaoli täis võõraid. Ta märkas inimeste hulgas erilist rahutust. Üks märatsev hulk sammus välja linna väravast. Artaban ühines sellega ja küsis: kuhu nad lähevad. "Me läheme Kolgatale," vastasid nemad. "Seal viiakse täide surmaotsus. Kas sa pole kuulnud, mis on juhtunud? Seal lüüakse risti kaks kurjategijat ja nendega koos Jeesus, juutide kuningas." Juutide koningas?! - Need tuttavad sõnad panid vabisema Artabani väsinud südame. Need sõnad olid juhatanud teda kogu eluaja üle maade ja merede. Ja nüüd need kajasid tema kõrvus vapustavaine kui õudne sõnum surmaotsusega ühenduses. Võis see olla seesama kuningas, kes sündis Petlemmas enam kui 30 aastat tagasi ja kelle tähte tema nägi kaugel kodulinna Ekbatani taeval? Äkki leian ma nüüd oma otsitud kuninga? Ehk võin viia talle oma viimase aarde - selle kalli helme - enne kui ta sureb? Nii küsis Artaban rahutu meelega.

Just kui rongkäik jõudis Damaskuse värava juurde, tuli sellele vastu makedoonia sõdurite salk vedades kaasa noort kaitsetut tütarlast, kelle riided olid rebitud ja juuksed vallali. Kui tüdruk nägi Artebani peakatet ja tema rinnal välkuvat kaunist tiivulist rõngast, siis kiskus te ennast oma piinajate käest lahti. Ta kummardus maani Artabani jalgade ette ja hüüdis: "Halasta minu peale! Päästa mind Puhtuse Jumala pärast! Minagi olen maagide tõelise usu tütar. Minu isa oli partia kaupmees. Ta ons urnud ja mind on kinni võetud ja mind tahetakse tema võlgade pärast orjaks müüa. Ih päästa mind!" halises tüdruk. Artaban vabises. Jälle rebis tema vana hinge see mõõtmatu vastuolu, see usu harduse ja inimese armastuse vastuolu. Kaks korda enne seda oli tema käest riisutud and, mida tema tahtis pühendada oma jumalateenistuselel. - Kas oli see nüüd viimane võimalus või viimane kiusatus?

Ta ei võinud jätta kaitsetut tüdrukut ja nii võttis ta viimase aarde oma vöölt, ulatas selle tüdrukule ja ütles: "Siin on sinu lunaraha. See on viimane aare, mida mina hoidsin kuninga jaoks."

Samal hetkel pimenes taevas, värises maa, lõhkesid kaljud, vabisesid majade seinad, müüridest langes välja kive ja need langesid tänavale. Sõjamehed põgenesid hirmus. Vanake Artaban ja vabaks ostetud tüdruk pugesid ühe müüri varju. Maaväringu laine käis jälle üle maa. Müüridest irdunud tellis kukkus vanakesele pähe ja ta vajus nõrkenuna vastu tüdruku õlga. Artaban tundis, et tema elu jõuab lõpule. On kõik tema otsing olnud siis tühine? Oh, ta ei ole kunagi näinud Kuningat! - Siis tüdruk kuulis hämaras õhus häält, mis hüüdis Artabani. Vanakese huuled hakkasid veelkord liikuma ja vastuseks tüdruk kuulis teda ütlevat partia keeles: "Issand, millal mina nägin sind näljasena ja söötsin sind, millal nägin sind alasti ja võtsin sind oma varju alla või riietasin sind, millal nägin sind haigen või vangina ja tulin sind vaatama. 33 aastat olen sind otsinud, aga iial pole ma näinud sinu palet ega hoidnud sind, mu Kuningas?" - Ta vaikis ja taas kuuldus ülevalt hääl: "TÕESTI MA ÜTLEN SULLE, MIDA SA OLED TEINUD ÜHELE NEIST MINU VÄHEMATEST VENDADEST, SEDA OLED SA MINULE TEINUD."

Rahuline imetluse ja rõõmu helk kirgastas Artabani kahvatunud palged. Tema matk oli lõppenud, Tema aarded olid võetud vastu.

Oo väike linn, oo Betlehem

Oo väike linn, oo Betlehem,
kui vaikselt uinud sa!
Kuid tähtelend ja vaikne ränd
su kohal otsata.

Su tänavatel siiski
on igaviku läik.
Me ootused ja lootused
on koos sel ööl siin kõik.

Seal Maarja süles uinub Ta
ja inglid laulavad.
Kui magab linn, siis inglisilm
on hoolsalt valvamas.

Oo hommiktähed, kandke
see sõnum helkides
Ja hõisake kõik rõõmsasti,
et Jeesus sündind meil.

Nii vaiksesti, nii vaiksesti
see and on saabund meil.
Ja Jumal kõigil avanud
on õnnistuste tee.

Ei ükski kõrv ei kuule,
et tulnud meile Ta.
Kes vaikseks jääb, Tal sõimeks saab,
seal Kristus sünnib ka.

Oo püha laps, Sa Petlemmast
me hinge tule ka.
Patt kaota sealt ja täida meid
Su jõulurahuga.

Meil jõuluinglid laulgu,
täht paistku meile teel.
Me hinge Sa jää elama
ka nüüd, Immanuel.

Nii läks ka Joosep Galileaxnaalt Naatsaretist üles Juudamaale Taaveti linna, mida hüütakse Petlemmaks, sest ta oli Taaveti soost ja pärusmaalt, et lasta end üles kirjutada koos Maarjaga, oma kihlatuga, kes oli lapseootel. (Luuka evangeelium 2:4-5)

See armastatud jõululaul on kirjutatud ühe 19. sajandi silmapaistvama ameerika pastori Phillips Brooksi poolt. Tema jutlustekogud on saanud Ameerika vaimuliku kirjanduse klassikaks. Brooks on lõpetanud Harvardi Ülikooli ja Episkopaalkiriku Seminari Virginias. Ta on teeninud pastorina 10 aastat Philadelphias, 22 aastat Bostonis ning lühikest aega enne oma varajast surma piiskopina Massachusettsis. Peale selle, et ta oli 2 meetri pikkune mees, oli ta suur ka mõistuselt ja südamelt.

Brooks oli eriliselt kiindunud lastesse ja noortesse. Tema kabinettides olid riiulitel alati mänguasjad, et julgustada lapsi sisse astuma ja vestlema. Oli üsna tavaline, et suur ja tähtis mees istus oma kabineti põrandal ning mängis lastega või ajas noortega juttu. Kui pärast Brooksi ootamatut surma püüti viieaastasele lapsele seletada, et pastor läks taevasse, hüüatas tüdruk: „Küll nüüd inglitel võib tore olla!” Noore pastorina oli Phillips Brooksil võimalus jõulude ajal ringi reisida Pühal maal.

Veeta jõuluõhtu Petlemma linnas ning kummardada ja ülistada Päästjat tema sünnikohas - see jättis hinge kustumatu mulje. Kolm aastat hiljem, 1868. aastal, otsis pastor oma pühapäevakooli jõuluprogrammi jaoks uusi laule. Ikka veel elavad mälestused kaunist Jeesuse sünnikohast inspireerisid Brooksi kirjutama Petlemma linna sündmustest uue, sügava sisuga jõululuuletuse.

Brooks viis teksti oma kiriku organisti ja pühapäevakooli juhataja Lewis Redneri kätte ning palus, et too kirjutaks sellele lihtsa meloodia, mida lapsed saaksid kergesti kaasa laulda. Redner oli meelsasti nõus, kuid õige viis ei tahtnud ega tahtnud tulla. Kuni lõpuks viimasel ööl enne pühapäevakooli jõuluprogrammi ajas helisev meloodia ta üles. See oli kui taevast saadetud laul, mille ta ruttu üles kirjutas.

Uus jõululaul „Oo väike linn, oo Betlehem” sai kohe laste lemmikuks ja on seda olnud tänaseni paljudele lastele ja suurtele üle kogu maailma. Esimest korda tükiti laul 1874. aastal. Kuigi Brooks on kirjutanud mitmeid jõuiu- ja ülestõusmispühade laule, on see ainuke, mis on ajaproovile vastu pidanud.

Samamoodi vaikselt nagu Jumala imeline kingitus tuli Petlemma, võib Kristus ilmuda meie eludesse täna. Kaotada sealt patu ja täita meid jõulurahuga.

Ingli hääl kuulutab sündi

Püha öö (KLPR 32), maailma tuntuim, armastatuim ja seega vist ka kauneim jõululaul on kujunenud jõulude signatuuriks kõikjal maailmas. Jõulukaardi avanemisel kostev vaikne viis või solistide, oratooriumikoori ja sümfooniaorkestri täiusliku kõlaga esitatud suurepärane seade on võrdselt mõjuvad ning toovad hinge ainulaadse tunde - jõulude rõõmu, pühalikkuse, rahu ja seletamatu igatsuse.

1988. aasta ajalehe Sakala jõulunumbris trükiti ära mu kirjutis: «Kuidas sündis Püha öö?» Siis oli selle laulu sünnist möödunud täpselt 170 aastat. Püha öö võidukäik maailmas jätkub üha.

Ameerika Ühendriikides Michigani osariigis Frankenmuthis asub maailma suurim aastaringne jõulukauplus BRONNER’s CHRISTmas Wonderland. Püha ööd fanaatiliselt armastav vanahärra Wallace Bronner on paigutanud sinna laulu sõnad kolmesajas keeles ning lasknud ehitada Oberndorfi Püha Öö kabeli koopia. Lugematud külastajad saavad pildis, helis ja mõttekujutluses siseneda jõulude imemaailma.

Sündinud Salzburgis

Sama särav ja muretu ei olnud kuulsa laulu ega selle tagasihoidlike autorite tee. lüli 11. detsembril 1792. aastal Austrias Salzburgi vaestelinnaosas nägi ilmavalgust üks väikemees, kellele pandi ristimises nimeks Joseph Franziskus, oli tema isa oma armastatu ammu hüljanud ning oma teed läinud. Väike Joosep sai oma hariduse kloostrikoolis, samuti muusikaarmastuse ja kitarrimängu oskuse. Peagi pühitseti Joseph Mohr (1792-1848) katoliku kiriku preestriks ja 1817. aastast alates sai temast Salzburgist 10 km põhja pool asuva väikese Oberndorfi koguduse vaimulik. Sealses pühale Nikolausele pühendatud kirikus kõlaski 24. detsembril 1818.- aastal esmakordselt Stiile Nacht, heilige Nacht! Alles schläft, einsam wacht...

Vana ladinakeelne laul Alma nox, tacita nox oli saanud lihtsad, südamlikud ja kõnekad saksakeelsed sõnad ning sellele 6-salmilisele tekstile kirjutas samaväärselt lihtsa ja südamliku viisi naaberkoguduse kooliõpetajast organist Franz Xaver Gruber (1787-1863), Joseph Mohri hea sõber. Koos nad selle laulu ka esitasid ja kuna kiriku vana orel ei olnud mängukõlbulik, saatis preester laulu kitarriga (tol ajal kiriklikus praktikas ennekuulmatu asi!).

Kingitus maailmale

Kui tööülesanded nii Mohri kui ka Gruberi mujale viisid, jäi laulukene ringlema suust suhu «Taevaliku laulu» nime all ja tegijaid enam ei mäletatudki, kuni 1854. aastal Berliini kuninglik orkester selle oma kavasse võttis ja autorite vastu huvi tundma hakkas. Siis jutustaski Ranz Gruber, koorijuht ja organist Halleinis, selle imepärase laulu imelise saamisloo, mis hiljem iga põlvkonna poolt umberjutustatuna on omandanud aina uut värvingut ja tähendusrikkust. Siiski kõlab kõigist neist lugematutest legendidest ja müütidest läbi üks ja sama sõnum: seda laulu ei tehtud! See sündis! Ja sellest sai Austria tohutult suur kingitus kogu maailmale!

Rahuldav tõlge tabamata

Esimene minule teadaolev eestindus on aastast 1888 ja algab sõnadega: Vaikne öö, õnnistud öö! Meie kiriku lauluraamatusse tuli laul 1923. a trükis leiduva Uue lauluraamatu lisa kaudu, algussõnadeks: Püha öö! Õnnistud öö! Hingab kõik, valvavad Joosep, Maarja lauda sees, Sõimes Jeesuke nende ees... ja tõlkijaks märgitud Karl August Hermann.

Peaaegu igas uues trükis on sõnastust muudetud, kuid kõiki rahuldava tulemuseni ei ole jõutud. Meie praegune lauluraamat pakub n.n. traditsioonilise ja üsna vanamoelise sõnastuse, mis on olnud kasutusel umbes 50 aastat, ja selle kõrval ka uuendatud tõlke, mis lõpliku kuju sai Lauluraamatukomisjoni poolt 1984. aastal. Kuigi need ja ehk veelgi mõned tõlkevariandid on kõrvuti käibel, tahaks, loota, et nad ei saa takistuseks, kui ka Eestimaa lapsed ja vanad jätkuvalt ühinevad laulma täis hardust ning vaimustust:

Püha öö, õndsaim öö!
Meile sa ilmuta
Isa armu, mis õnnistust toob,
rahupõlve maailmale loob.
Laulgem halleluuja!
Laulgem halleluuja!

Ja rahu meile toob

Nikolaos Herman, laulu "Nüüd Jumalale austuseks" nii sõnade kui viisi autor on sündinud Saksamaal Altdorfis Nürnbergi lähedal. Tema sünniaastas ei ole olnud täit selgust. Varasemais väljaandeis toodud 1480 on nihkunud edasi 1485 peale ning uue Saksa lauluraamatu järgi on sünniaastaks märgitud 1500. Herman tegutses aastast 1518 kooliõpetajana ja evangeelse koguduse kantorina Böömimaal Joachimsthalis, kus ta ka 15. mail 1561. aastal suri. Tal oli väga viljakas koostöö oma hingekarjase Johannes Mathesiusega, esimese Lutheri-biograafiga.

Isalik teenäitaja

Oma kirikulaulu loomingus (laule on arvuliselt vähemalt 176) on ta kui kooliõpetaja keskendunud just laste ja kristlike kodude jaoks mõeldud lauludele, kus evangeeliumi jutustused saavad arusaadavaiks ja meeldejäävaiks värsis ja muusikas (vt KLPR 117,152) või kus lastele mõistetavalt tuuakse lähedale kristliku pereelu, väärtused (kLPKT03, 422). Hermani laulude kogumik ilmus Wittenbergis 1560. aastal.

Kuigi laulu "Nüüd Jumalale austuseks" eestindajana on nimetatud Johann Hornungit, ei saa see olla päris õige, kuna laul oli trükitud juba 1656. aastal n.n. Salemanni lauluraamatus, kust ta katkematuna on edasi kandunud läbi kõigi meie lauluraamatute ja kuulunud tavaliselt jõululaulude hulka (nii on ka praeguses Saksa lauluraamatus).

1979. aastal koostatud lauluraamatu sisukorra maketi järgi oli see laul samuti jõululaulude hulka arvatud, nii nagu meie lauluraamatu üks vanemaid laule KLPR 31A endise pealkirjaga "Rahva Õnnistegija" (Nun komm, der Heiden Heiland) kuulus seal vana traditsiooni järgi advendilaulude hulka.

Jõululaulust advendilauluks

Lauluraamatukomisjoni sisemise tööjaotuse korras sai Andres Põderi ülesandeks teha laulule Nüüd Jumalale austust uus redaktsioon ja nii sündis endiste raskepäraste värsside asemele ladus eestikeelne luule, kusjuures säilis algupärase teksti kõnekas sisu.

Kuna meie uuenevasse lauluraamatusse tuli uusi jõululaule rohkesti juurde ja algselt 21-laululiseks planeeritud osa laienes koguni 26 lauluni, leidis Hermani jõululaul, endale koha advendilaulude hulgas, küllap seda ka tänu eesti keele võimalustele olevikulisest vormist välja lugeda tuleviku saabuvaid sündmusi. Omakorda sai põlisest advendilaulust Rahva Õnnistegija keskaegselt karge jõuluhümn Päästja on nüüd kingitud.

Nikolaus Hermani poolt ilmselt 1554. aastal loodud lauluviis esineb nii Punscheli kui Hageni noodiraamatus kahel kujul - nii viimase värsirea kordamisega kui ka ilma. Antud laulu puhul näitab Eesti Ma Rahwa Laulo Ramat kindlalt kordusega variandi kasutamist. Uus Lauluraamat aga mitte, jättes nii selle kui ka teiste sama viisiga lauldavate laulude puhul organisti otsustada, kas teha hoogne glissando üles koos lõpurea kordamisega või mitte.

Kiriku laulu- ja palveraamatus on säilitatud eesti traditsiooni mõõda algsem variant, nii palju kui see «punšellikult nuditud» rütmi ja meloodia puhul on olnud võimalik. Saksa lauluraamatust Evangelisches Gesangbuch (1994, laul nr 27) leiame rahuliku rütmiga voolava meloodia (sama leidub ka Soome praeguses lauluraamatus, nt nr 143), mille lihtsus ja ilu sunnib mõtlema eesseisvale tööle, mida kirikumuusikuil on võimalik teha, et tutvustada koraalipühade kaudu kogudusele kirikulaulu viiside kujunemise keerulisi radu.

Põlv järgneb põlvele

«Värsid, mis tehakse tellimise peale, jäävad harva elama. "Maa on nii kaunis" on tellimustöö, kuid selle jätkuvas elujõus ei saa keegi kahelda.»

Nii on kirjutanud Helsingi diakonissiasutuste kauaaegne juhataja ja vaimulike laulude uurija Pauli Vaalas 1973. aastal ilmunud teoses Laulujen lähteillä.

Bernhard Severin Ingemann (1789-1862), taani luuletaja ja kirjanik, kes omal ajal oli tuntud ja tunnustatud nii ajalooliste romaanide kui ka näidendite kirjutajana ja kelle romantilisest tunnetusest kantud looming lugejaid haaras, sai oma sõbralt, kirikhärra Fengerilt palve kirjutada uus tekst ühes saksakeelses ajakirjas avaldatud arvatavalt keskaegsele palverändurite laulule.

Lootus täis rõõmu

Nii sündisid sõnad, milles on liikumist ja rühti, tundeid ja edenemist kindla eesmärgi suunas: kuigi aastad mööduvad ja põlvkonnad vahetuvad, on usklike lootustee täis rõõmu ja taevased kojukutsuvad helid ei vaiki iialgi. Selles veidi ehk sentimentaalses laulus on dünaamikat ja avarust, pü-halikkust ja õrnust, laulu lõpus tõuseb esile jõuluteema ning igiaegadeks kestev inglite ülistus liidab meidki Jumalat austava palverändurite hulgaga.

«See on tähelepanuväärne jõululaul selle poolest, et seda ei laulda üksnes jõulude ajal, vaid sama hästi, vabest veel pareminigi, suvel, kui on hetkeks seisma jäädud kauni ja lummava looduse keskele. Ja aina vallutab see laul oma võlujõuga, mis peitub nii tema sõnades kui viisis.» (Tauno Väinölä, «Kiitos Sulle, Jumalani». 1998, lk 17.)

Kui eelpool mainitud taani vaimulik Ferdinand Fenger tolle laulu Schönster Herr fesu, Herrscher alle Enden (vt KLPR 293) leidis ja just laulu viisist vaimustus ning kui Ingemann 1850. aastal uued sõnad kirjutas, oli teada vaid, et see viis oli avaldatud 1842. aastal Heinrich Hoffmanni toimetatud kogumikus Sileesia rahvalaule. Kuigi Ingemann pidas seda keskaegseks hümniks (viisist võib tõesti leida sellelaadseid sugemeid), on ilmselt tegemist XVI sajandi algusest pärineva rahvalauluga, pealegi väga populaarsega.

Mõtteis argipäevas

1957. aastal valmis Stockholmis EELK Komitee ettevõtmisel ja Luterliku Maailmaliidu Soome Rahvuskomitee toetusel Uue Lauluraamatu teine trükk eksiilis (trükitud Pieksamäel 1958. aastal), mis sisaldab n.n. kolmanda lisa, kus on kaksteist eesti algupärast ja tõlkelaulu, kusjuures neli tõlget on teinud peapiiskop Johan Kõpp (tõenäoliselt Rootsi kiriku lauluraamatu alusel). Nende laulude hulgast leiamegi selle Põhjamaades väga armastatud jõululaulu Ilus on maailm, mida oleme Tallinnas laulu-raamatukomisjoni paremat äratundmist mööda soomekeelsest tõlkest inspireeri-tuina veidi laulvamaks püüdnud kohendada ning sellisena meie koguduste kasutusse andnud juba 1984. aastal vihikus Valimik jõululaule.

On taas põhjust alla kriipsutada, et meie lauluraamatu uuendamise käigus tuli juurde rohkesti uusi ilusaid jõululaule mitmelt maalt ja mandrilt. See asjaolu sai põhjuseks, et Maa on nii kaunis on asetatud aastavahetuse laulude hulka. Küllap on mitu head põhjendust teda sinnakuuluvaks ka lugeda, kuna aastavahetuse küünlasära ja jõuludest lahkumine argipäeva omandab meie jaoks veelgi sügavama ja lootusrikkama tähenduse, kui saame laulda:

Aastad ja ajastud tulevad ja lähevad, põlv järgneb põlvele lennates; ei iial vaiki taevased helid meid hellalt koju kutsudes.

Ma tulen taevast ülevalt

Aga ingel ütles neile: «Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat.» (Luuka evangeelium 2:10-12)

Jõulud on rõõmupühad ja ühed suuremad pühad üldse, sest kristliku usu tähtsamaid tunnuseid on rõõm. Rõõm kõlab ka Martin Lutheri loodud jõululaulus: «Ma tulen taevast ülevalt, häid sõnumeid toon teile sealt!» Nü kuulutab seal ingel Jeesuse sünnist: «See Uus püha lapsuke on rõõmustaja kõigUe» (KLPR 22).

Mis on jõululapses rõõmustavat? See, et ta pärineb «ülevalt», Jumala juurest, kes on valgus ja kelles ei ole pimedust (Uh 1:5). Maises maail-mas on pimedust ja me võime üksnes igatseda valguse järele. Jeesuses täitub see igatsus. Kui veendume, et Jumal on tõesti olemas ja meüegi ilmunud, süs tärkab meis ülisuur rõõm.

Jõulusündmust pole aga kerge uskuda. Apostel Pauluse sõnul oli Jeesuse ristil lõppenud elu «ärrituseks» maailmale (lKr 1:23). Meüe tunduks loomulikum, et Jumal jääb kaugusse ja varjatusse, kuid jõulusõnum kuulutab vastupidist - Jumala eriliselt kogetavat lähedust. Paljud hülgasid Jeesuse, sest inimesele on omane Jumalat tõrjuda. Seda muide tähendabki patt, et me tõrjume Jumalat! Me kardame valgust ja eelistame pimedust.

Kaks punkti, kus toimub Jumala eriline ilmutus, on Jeesuse sündimine ja ülestõusmine. Tema sündimises ühendab Jumal end inimese eluga ja tema ülestõusmises võidab ta inimese surma. Mõlemal juhul on tegemist koopaga, võõraste pilkude eest varjatud paigaga. See, mis koopais toimus, on nähtav ainult usule, mis tõstab meid maast kõrgemale.

Kummad on tähtsamad: jõulud või ülestõusmispühad? Nü ei tohiks küsida, sest üheta poleks teist ja esimene vütab teisele. Loomalaudana kasutatud koobas, kus karjased leidsid lapse, on Jeesuse hauakoopa eelkujuks. Tema sõim kujutab hauda ja mähkmed surilinu.

Jeesus sündis maailma, jättes terveks Maarja neitsiliku ihu, ja tõusis üles surnuist, hauakoopa ust murdmata. Petlemmas ilmus ingel karjastele ning tema ümber säras taevane kirkus. Jeruusalemmas ilmus ingel naistele Jeesuse haual ja tema pilk oü nagu välk.

See, mis toimus Jeesuse sünni- ja hauakoopas, on loomine eimillestki. Seda, mis seal loodi, ei olnud varem olemas. Alguses lõi Jumal maailma eimillestki -nüüd asus paisuva universumi kohale koobas. Jumala inimesekssaamisega ja inimese ülestõusmisega käivitati uus loomine maailmas. Seepärast levisid kristlus plahvatuslikult, et tõi kaasa tohutu rõõmu, mille aluseks oü veene, et Jeesuses sündis midagi täiesti uut.

Ka meie südamekoopas peab toimuma uus loomine ja sündima uus inimene. «Te peate sündima ülalt,» üües Jeesus Nikodeemusele (Jh 3:7). Sama kõlab ka Lutheri jõululaulus: «Oh võta, armas Jeesuke, mu süda sängiks endale! Oh võta temas hingata, et mina Sind ei unusta!» Ka meie sees tähendab uus loomine loomist eimillestki. Esmalt loob Jumal ka meie hingesse tühjuse ja igatsuse, et oleks koht, kuhu ta saab asetada jõululapse.

Ka rõõm antakse ainult ülevalt. Tõeline rõõm tekib meis süs, kui me iseendast tühjaks saame. Süs selgub, et ka meie südames võib särada Jumala valgus ja sundida taganema pimeduse. Ka meie sees mähitakse uus inimene esmalt mähkmeisse, et väetikest ei kahjustataks. Seejärel ta uinub, kuni saabub aeg ärgata. Vahel uinub uus inimene edaspidigi meie elus, nü nagu Jeesus magas paadis, kuid jõulupühade ülesandeks on teda äratada.

Jõulud tahavad ka levitada uut loomist. Koopa algkuju järgi on loodud muide ka kirikuruum, olles ühtlasi universumi peegelduseks. Mõlemale Jeesusega seotud koopale, tema sünnikoopale Petlemmas ja hauakoopale Jeruusalemmas, on ehitatud võimsad kirikuhooned. Nii peab ka meie seesmusest lähtuv usk kasvatama kauniks meie elu. Olgu käesolevad jõulud meüe kindla veendumuse allikaks, et jõululaps meis on sündinud.

Ristirahvas, rõõmustele, tule laula Kristusele

Termin quempas tähendas 16. sajandil jõululaulu laulmist ringis ja on teada, et Martin Luther ise osales ladinakeelsete jõululaulude laulmisel (Quempas singen) koos oma kooliõpilastega.

Sileesias oli tavaks laulda quempas’t jõuluõhtu jumalateenistusel nii, et poistekoori poisid asetati nelja kiriku nurka, sümboliseerimaks nelja ilmakaart, iga grupp laulis ühe fraasi esimesest salmist laulust «Quem pastores laudave-re». Seejärel vastas kirikukoor, lauldes esimese salmi laulust «Nunc angelorum», mille järel lauldi koos kogudusega refrääni «Resonet in Laudibus». Sellisel viisil korrati laulmist, kuni kõik neli salmi mõlemast laulust oli lauldud.

Algupäraselt kuulub viis «Quem pastores» saksa päritoluga jõululaulude grupeeringusse, mis koosneb kolmest laulust, mida leiab Lõuna-Böö-mimaa Hohenfrirthi (tänapäeval Vyšši Brodi klooster) kloostrikiriku käsikiijast number 20. See käsikiri pärineb aastast 1410. Tänapäeva saksakeelsetes lauluraamatutes («Evan-gelische Gesangbuch» jne) ilmuvad laulud koos, jaotatult kolme ossa: esimene osa «Den die Hirten lobeten ehre» viisil «Quem pastores laudavere»; teine osa «Heut sien die lieben Engelein» viisil «Nunc angelorum gloria» ja refräänina kolmas osa «Gottes Sohn ist Mensch geborn» viisil «Resonet in Laudibus».

Mitmes angloameerika lauluraamatus leidub sel eeskujul nende laulude käsitlus («The Lutheran Book of Worship» nr 68 ja «Lutheran Worship» nr 54). Peale ladinakeelsete tekstide tõlgete on igale viisile sellest grupeeringust olemas ka veel mitmed uued tekstid.

Koorilauluna «Quem pastores» on vast kõige tuntum Michael Pretoriuse (1571-1621) seade, mis ilmus kogumikus «Musae Sionae» aastast 1607.

Trükituna on viis «Quem pastores» ilmunud esimest korda Valentinum Trilleri (1493-1573) kogumikus «Ein Schlesisch Singebüchlein aus Göttlicher Schrift», välja antud Bresaus aastal 1555. Selles väljaandes on viis koos laulutekstidega «Preis sei Gott im höchsten Throne» ja «Den die Hirten lobeten sehr».

Ingliskeelsetes lauluraamatutes on viisi «Quem pastores» kasutatud ladina keelest C. S. Philippsi tõlgitud sõnadele «Thou whom shepherds worshipped» («Hymns Ancient and Modem New Standard» nr 54), Reginald Heberi sõnadele loodud laulule «Virgin-born, we bow before thee» («Hymns Ancient and Modem New Standard» nr 311), Fred Kaani sõnadele «Father, who in Jesus found us» («Hymns Ancient and Modem New Standard» nr 358), Percy Dearmeri sõnadele «Jesus, good above all ot-her» («Hymns Ancient and Modem New Standard» nr 378) ja Elliot Rose’i sõnadele «Yours the händ that made creation» («Common Parise» nr 256).

Tänu Percy Dearmeri lauludele, eriti vabakoguduste seas, sai viis «Quem Pastores» lemmikviisiks oma kevadise rahvatantsu rütmiga. Inglise helilooja ja rahvaviiside ning -laulude koguja Ralph Vaughan Williams (1872-1958) on viisile «Quem pastores» kirjutanud seade, mida kasutavad mitmed angloameerika lauluraamatud.

Ladinakeelse laulu «Quem pastores laudavere» sõnade ja viisi autor on anonüümne. Tänapäeval veel kasutusel olev saksakeelne tõlge «Den die Hirten lobeten sehre» on pärit Matthäus Ludecuselt aastast 1589. Paul Gerhardt aga kirjutas selle ladinakeelse teksti ainetel saksakeelsed sõnad aastal 1667 pealkirjaga «Konunt und lasst uns Christum ehren». Sama laul ilmub ka kirjapildiga «Kommt und lasst uns Christus ehren». See Gerhardti saksakeelne laul saavutas nii suure populaarsuse, et on koha leidnud mitmes 16. ja 17. sajandi evangeelses ja katoliiklikus lauluraamatus.

Paul Gerhardtist on Eesti Kirikus varem kirjutanud Kristel Neitsov ja Jaak Salumäe. Lühidalt võib Gerhardti elu kokku võtta Jaak Salumäe sõnadega: «Paul Gerhardt sündis 12. märtsil 1607. a. Gräfenhainichenis (Wittenbergi lähedal). /--/ Pärast ülikooli lõpetamist tuli Paul Gerhardtil rida aastaid leiba teenida koduõpetajana, kuni alles aastal 1651 pääses ta vaimuliku ametisse Mittenwaldes (Brandenburg) ja seejärel sai temast 1657. aastal Berln-ni Püha Nikolai kiriku õpetaja. Nii nagu mitu luterlikku pastorit, keeldus ka Paul Gerhardt 1664. aastal alla kirjutamast n.n. tolerantsusediktile, millega kuurvürst nõudis oma poliitika toetamist. Järgnes kirikutööst eemaldamine aastani 1669, mil Paul Gerhardt sai ülemdiakoni koha Lübbenis (Frankfurdi lähedal Oderil), kus ta 27. mail 1676. aastal suri.»

Jaak Salumäe mainib: «Ühe huvitava tähelepaneku on teinud hümnoloogid. Kui jälgime Martin Lutheri ja teiste XVI sajandi usupuhastusaja kiri-kulaulikute loomingut, märkame, et need on kirjutatud meie-vormis. Sinna kõrvale tõi Paul Gerhardt mina-laulud. Võib süs ütelda Tauno Väinölä sõnadega, et Paul Gerhardt ei laula Lutheri kombel kiriku nimel, vaid tema laulud on isiklikud. Ta väljendab oma usku, omi kogemusi, tundeid ja igatsusi avameelselt, südamlikult ja lihtsalt.»

«Uues lauluraamatus» nr 141 all ilmuvad eestikeelses tõlkes sõnad Paul Gerhardti laulule «Kommt und Lasst uns Christus ehren», aga tõlkija nime pole avaldatud. Viisi puhul on antud viide Punsche-li koraaliraamatus olevale viisile number 66 pealkirjaga «Seelenwiede, meide Freude». Alles hilisemas väljaandes, 1915. aastal ilmunud 16. trüki lisas «Uute lauluraamatute tarvis Ev. Luterlikus Kirikus Venemaal» leidub viis Punscheli lisas numbriga 89 saksakeelse pealkirjaga «Kommt und Lasst uns Christum ehren» ning sulgudes on juurde märgitud «Den die Hirten lobten sehre». «Uue lauluraamatu» kordus- ning täiendatud trükkides jääb aga vnde viisile «Quem pastores» mainimata.

Et sõjaolukorras Punscheli koraaliraamatuid massiliselt põgeniku teekonnale kaasa ei võtud ja kuna viis «Quem pastores» ei ilmunud Geislingenis koostatud «Koraaliviiside kogus», polnud see viis eesti kogudustele välismaal kergelt kättesaadav.

E.E.L.K. Vancouveri Peetri koguduses oli 1960ndate teisel poolel ja 1970ndatel tava, et ühel advendiaja jumalateenistusel toimus pühapäevakooli laste jõuluprogramm. Selle kirjutasid kokku pühapäevakooli õpetajad ning tihti kasutati inspiratsiooni saamiseks kogumikku «Christmas: the Annual of Christmas Literature and Art», mida andis välja Ameerikas kiriklik kirjastaja Augs-burg-Fortress. Selle kogumiku abü toodi laste jõuluprogram-mis taas välja laul «Quem Pastores».

Kasutades orelil saateks «The Lutheran Hymnali» laulu number 90, õppis Vancouveri Peetri kogudus viisile «Quem pastores» «Uue lauluraamatu» laulu nr 141 «Ristirahvas, rõõmustele». Vancouveri Peetri koguduse kaudu tuli see laul koos viisiga «Quem pastores» ka kiriku laulu- ja palveraamatusse numbri all 33.

Jõulutäht

Oli päev enne jõuluõhtut. Klas Henrik oli äsja kuulnud ema jutustust enne magamaminekut ja kuna see oli nii jõulu eel, siis oli ema talle jutustanud tarkadest, keda täht juhtis kuni nad jõudsid sinna, kus Joululaps oli.

Jutustuse lõppedes istus Klas vaikselt paar minutit, siis märkas valget tähte, mis säras õhtutaevas ja küsis:

"Ema, mis sa arvad, kas see ongi sama täht , mis targad Jeesuslapse juurde viis?"

"Ma ei tea seda, kuid ma mötlen, et Jumal võib seda tähte samuti tarvitada nagu monda teist, kui ta tahab," vastas ema.

Veidi hiljen lamas Klas oma väikeses voodis. Samaegselt viidi ta unede mailma. Seal unede mailmas kõnetas teda lahkelt täht, mis oli õhtul vaadanud läbi akna tuppa, ja küsis:

Jälgides tähte tähelepanelikult, leidis Klas Henrik end kõigepealt väga elava liiklusega tänavalt. Seejärel jõudis ta kitsastele mustadele tänavatele tumedate ja haisvate õuedega. Täht peatus ühe laguneva hurtsiku ees. Ka Klas peatus. Ühe hurtsiku uks oli avatud ja ta kuulis sealt laste hääli. Üks häal ütles:

"Ma nägin jõuluvana tänaval. Ta oli päris nõrkemas mänguasjade koorma all. Räägitakse, et ta kannab neid rikaste kodudesse ja jaotab nende lastele. Üks teine hääl hüüdis:

"Ma sooviksin, et ta tuleks siia, meie juurde ka ja tooks mulle ühe väikese nuku!"

"Aga mina soovin rongi, mis ise sõidab!" ütles väikese poisi hääl. Klas Henrik kuulatas ja mötles köikidele oma mänguasjadele, milledest paljud seisid kasutamata. Ta soovis väga, et need mänguasjad oleksid tema juures. Rõõmuga oleks ta lubanud lastel valida nende hulgast mis kellelegi neeldib. Samal silmapilgul, surudes kätt taskusse, ta leidis sealt ühe kroonise raha, mille onu Juhan oli talle anânud enne lõunat. Kiirelt otsustas ta ja koputas siis uksele. Väike tütarlaps tuli avana. Klas pistis raha talle piku ja sosistas häbelikult:

"Jõuluvana saatis selle sulle, et vöiksid osta omale nuku." Ootamata vastust jooksis Klas Henrik oma teed. Ta vaatas üles ja nägi, et täht kutsus teda edasi. Tiht juhtis ta suurima ja kauneima mänguasjade poe juurde, mida ta iial näinud oli. Paaril minutil ei saanud Klas oma silmi ara imeliselt vaateaknalt. Ta ei oleks võinud ettegi kujutada sellist jõulunäitust. Kui ta ümber vaatas, kas täht ikka paigal seisab, nägi ta pimedat meest kõnnitee äãres, kes püüdis kepiga katsudes edasi minna. Klas sai kohe aru, et pime tahtis üle tänava minna. "Kas lähen ja pakun talle oma abi, või kasutan veel võmalust seda võluakent vaadata?" küsis ta vaikselt eneselt. Hetk hiljem oli ta juba pimeda kõrval ja talutas teda üle elava liiklusega tanava.

Vaadates üles nägi Klas tähte, mis kutsus teda kaasa. Täht viis ta vastamisi jouluvana endaga. Klas otsustas vaikselt jõuluvanast mööda hiilida, sest ta soovis näha, kuhu täht teda viib ja kus ta võib Jimalaga kohtuda. Kuid täht ei liikunud edasi ja nii pidi Klas seisatama ning oma üllatuseks kuulis ta jõuluvana ütlevat: "No oli see vast tore juhus, et Sinuga kokku sain!" "Oh!" hüüdis poiss. "Jah, mul on sinu jaoks terve hulk asju," ütles jouluvana ja Klasi silmad 1äksid suureks ning särasid rõõmust. Jouluvana vaatas talle armsalt silma ja küsis: "Kas sa tahaksid loobuda oma jõulukinkidest?" "Miks?" küsis Klas kurvalt. "Vaata," vastas jõuluvana, "on nii palju vaeseid kodusid, kus isa ja ema ei suuda oma lastele jõulukinke teha. Peale selle on lastekodudes hulk lapsi, kes ei ole iialgi tundnud ema ega isa hoolitsust ja armastust.

Kas sa ei sooviks loobuda oma jõulukinkidest, et mõni nendest lastest võiks rõõmu tunda saades kingituse Sinu arvel?" Klas Henrik vaatas üles tähe poole ja soovis, et see kiiremini edasi liikuma hakkaks. Nii poleks tal vaja vastust anda sellele raskele küsimusele. Kuid täht ei mõelnudki paigast liikuda, vaid seisis, oodates Klasi otsust. Poiss mõtles kõigile oma mänguasjadele, mis seisid kodus kappides ja põrandal ning mida kõiki ta ei jõudnud puutudagi. Siis ütles ta kindlalt:

Kohe hakkas täht liikuma ja peatus nüüd Klas Henriku enda ukse ees soovides talle head ööd.

Vaikselt vastas täht: "Nägid küll. Iga kord, kui Sa loobusid mõtlemast iseendale, nägid Sa Jeesust, sest ta on alati seal, kus ohverdatakse end teiste kasuks!"

Kui Klas Henrik jõululaupäeva hommikul läks läbi saali, nägi ta suurt pesukorvi, milles, nagu harilikult, seisid kogu perekonna jõulukingid. Tavaliselt oli ta igal aastal seisnud salamahti selle ees ja uurinud pakke, millel oli tema nimi. Täna see teda ei huvitanud. Ta seisatas hetke ja mõtles oma unenäole. Kui keegi oleks vaadanud ta südamesse, siis oleks ta näinud seal kibedat võitlust. Kuid sellest võitlusest tuli Klas välja võitjana. Hommikueinel üllatas ta ema üteldes:

"Kuis nii?" küsis ema. Siis jutustas poiss oma unenäo. "Sa võid muidugi teha oma kinkidega mida tahad, kui oled nad kätte saanud," ütles ema, "kuid praegu ei ole sul veel midagi ja sellepärast on vist parem, kui sa kingid enne ära oma endised mänguasjad."

Veidi hiljem, kui nad pakkisid asju lastesõime jaoks, imestas Klas Henrik, miks ta ema ikka ja jälle pühkis pisaraid silmist. Ega need olnud ju tema asjad. Ta ei teadnudki, et ema valas rõõmupisaraid selle pärast, et pojake oli näinud Jeesuslast.

Sisukord

Raamatusse minevad jutud

Lood lauludest

Jutud täiskasvanutele

Ainult weebis lugemiseks

Näidendid

Lugemiseks sobimatud

Jõuluöö lumes.

Aivari jõuluõhtu

Ainult üks lumepall

Üks tänapäeva jõulujutt.

Kolmekümne aasta pärast

Süttimas on täht…

Jõulunäidend.

Küünlad

Teenimatult

Kriimu ingel

Jõulunäidend

Maailma väikseim jõulupuu

Näidend

Andi jõulupalve.

Püha öö, vaikne öö...

Kleit punasest siidist.

Jõulujutt kuningapojast, kes läks päästma oma vendi.

Zuululaste jõuluõhtu

Põhjala laste lemmikjõulujutt

Punased saapad

Armetuim hing ja kuldlõng.

Jõulumuinasjutt.

Jõulukuuse saladus.

See kõigeparem.

(Jõulujutustus)

Esimene jõulupuu

I Metsamehe kutse.

II Teerada läbi metsa

III Äikese ja sõja jumala Thori tamme vari.

IV Puu raiumine.

Legend kristusroosist

x

Teile on täna sündinud Õnnistegija.

xxx

Sissemagatud jõulujumalateenistus

Jõulupuud otsimas.

Armurikas jõuluaeg

Rõõmsad jõulud.

Ilusaim jõulukink.

Jõulukink haiglast

Jõulukink.

Jeesuse sünd

Esimene jõuluöö

Käsk läks välja keisrist.

Jumala imelised käed

Advent nõmmel.

Vaikne pidu ootesaalis

Teine külaline

Esimene kohtumine

Esimene advent!

Eluaruanne

Põgenemine

Kohtumine Isaga

Mehe eluaruanne

Pihtimus

"Ma palvetan Tele eest!"

Karjased lauda tagaukse juures.

Ma tulen taevast ülevalt

Jõululaulu saamislugu

Karikatäis külma vett

Kummardus Sulle Jõululaps!

Kurb puu.

Mihkli ilusaim jõulukink

Ilusaim jõulukink - ema!

Jõululaps või jõuluvana

Jõulu - miniatuur.

Jõuluöö tuletornis.

Jõulud kellasepa majas.

Jõulud toovad üllatusi

Jõulukingitus vanglas

Jõululaps ei tulnud.

Jõulumuinasjutt kolmest väikesest tähest.

Vreneli jõulusoov