Saateks

Viimasel ajal võib kuulda rahvasuust ja lugeda ajakirjandusest ikka rohkem ja rohkem mõisteid «maakond», «kihelkond» ja «vald», ometi ei suuda praegune põlvkond nende mõistete taga peituvat lahti mõistatada sel määral, et neid üksusi uuesti kasutusele võtta. Ja ometi me seda kavatseme. Järelikult on vaja nende mõistetega ajaloolisest aspektist lähemalt tutvuda. Järgnev ajalooline lühiülevaade püüab seda teha paikkonna suhtes, mida nimetame Jüri kihelkonnaks.

Vaatluse aluseks on võetud kihelkond peamiselt sellepärast, et see on hoopis vanem haldusüksus kui vald ning võimaldab ka parema tagasivaate paikkonna vanemale ajaloole. Kihelkonna prioriteeti haldusüksusena maakonna ja valla ees on tuntud ajaloolane Hans Kruus iseloomustanud järgmiselt: «Kihelkond on ajalooliselt kõige tervikulisem, kindlailmelisem ja ühtlasi eripalgelisem regionaalne ühik, ületades sellisena nii maakonna kui valla. Olles ristiusu ajajärgul alul puhtkristlikuks organisatsiooniks, kujunes ta varsti ka kommunaalseks ühikuks, millel oli rida mitmesuguseid ülesandeid: hoolekanne vaeste eest, teede ehitamine ja nende korrashoid, postiolude korraldamine, kohaliku kohtukorralduse arendamine ja juhtimine jne. Kirik moodustas siin keskuse, mis sajandite kestes mõjustas juhtivalt kogu kihelkonna vaimlist elu ja arengut. Mõjud lähtusid kirikukantslist, kirikuõpetaja, resp. preestri isikust ja kiriklik-kihelkondlikest organisatsioonidest. Oluliselt mõjutas kirik kohalikku rahvastikku suurema liiklussuundade keskusena. Siin saadi kokku oma kihelkonna kaugemate kolgaste inimestega, vahetati mõtteid ja kogemusi, algatati ühiseid üritusi jne. Tekkis omaviisiline kihelkondlik teadvus, mis hilisemail aastakümneil, eriti ärkamisajast peale oli väärtuslikuks positiivseks eelduseks mitmelaadilistele ühistele kultuurilistele ja majanduslikele üritustele. Nendena tekkisid kihelkondlikud laulu- ja mängukoorid, mitmesugused seltsid, ühistegelised ettevõtted jne., lühidalt: kihelkond esineb nii organisatsiooniliselt kui kultuuriliselt ja osalt majanduslikult küllalt tervikulise ja kindlailmelise ühikuna, mis annab piisavalt kindla aluse käsitleda seda ajaloolise eriühikuna.»

Et käesoleva ajaloolise ülevaate autor ei ole mitte kutseline ajaloolane, vaid hobi korras ajakirjanduslikku tegevust harrastanu, leiab lugeja ülevaates kaheldamatult ajakirjandusele omaseid sugemeid. Tõenäoliselt ei tule see ehk kirjatööle kahjuks, vaid aitab seda teha loetavamaks. Ka võidakse autorile teha etteheiteid koolmeisterliku tooni pärast, millega on püütud kõike lähemalt selgitada, laiendades ainevalda üle ühe kihelkonna piiride. Autori arvates on selline lähenemine siiski vajalik, sest on ju teada, et ühes kitsamas piirkonnas toimunu on väljaspool, laiemas maailmas toimunu tulem. Et aga laiema ühiskonna tundma õppimine on viiskümmend aastat olnud peaaegu võimatu, peaks ka laiemate asjaolude ning ajaloolise tausta käsitlus siinkohal olema põhjendatav.

JULIUS PÕLDMÄE

Juuli, 1990.

JÜRI KIHELKOND MINEVIK JA TÄNAPÄEV

1. MINEVIK

1. Muinasajast kirikukihelkonnani

Inimasustuse ajalugu Eesti territooriumil võib pidada kümne aastatuhande vanuseks. III aastatuhande lõpul enne meie ajaarvamist tulid lõuna poolt, samuti nagu maa esiasukadki, uued rändurid ning nende segunemisest varem kohalolnutega kujunesid välja eesti hõimud.

Arheoloogilised uuringud viimaseil aastakümneil on näidanud, et Tallinna lähim ümbruskond, kuhu kuulub ka vaadeldav paikkond — Jüri kihelkond — oli muinasajal tihedasti asustatud, sest siinsete kergete muldadega alad olid kergesti ülesharitavad, niidud ja luhad aga pakkusid häid võimalusi karjakasvatuseks. Ajaloolisest ajast tuntud Jüri kihelkonnas ulatusid põllumaad sügavale sisemaale, vaheldudes karjapidamiseks sobivate rohumaadega.¹ Sellel alal leidub inimasustuse jälgi juba varasest rauaajast: need on muistsed kalmed ja väikeste lohkudega kultusekivid. Kultusekive paikneb ühtlaselt ja tihedasti kihelkonna põhjaosas ja Nabala ümbruses, nende hulga poolest paistab eriti silma Ülemiste järvest kagu pool olev ala. Rohkem kui pool seni Tallinna lähikonnas avastatud kultusekividest, kokku üle saja, on siin, Sommerlingi külanõukogu piires.⁸ Nende kivide pinda on süvendatud väikesed ümmargused lahud, mille läbimõõt on tavaliselt 5—10 cm, sügavus 1—4 cm. Selliseid lõhke võib ühel kivil olla mitu, mitukümmend või harvadel juhtudel koguni mitusada. Et neid lõhke ei ole kasutatud ohverdamisel mingi vedeliku või vee kogumise või valamise kohana, sellele viitab lohkude paiknemine peale kivilae veel kivi vertikaalkülgedel või isegi põhi ülespidi. Üks selliseid Põhja-Euroopa märkimisväärsemaid kultusekive Nõiakivi asub Assakul uue ja vana Tartu maantee ristumiskohast sada meetrit Tallinna poole otse teekaldas. Kivil on 405 kunstlikku lohku ja lai sile liurenn, mis viitab kivi kasutamisele viljastusmaagiaga seotud rituaalides.³

Vanema rauaaja muististena leidub Jüri kihelkonna territooriumil tarandkalmeid ja keskmisest rauaajast kivikalmeid. Tarandkalmega võivad asjahuvilised tutvuda Lehmja—Loo kalmeterühma juures (Jüri sovhoosi territooriumil), kus Vello Lõugase juhatusel 1967.—1968. a. kaevati kalme läbi ning rekonstrueeriti. Kalme on esimene omataoline Eestis. Kaevamised siin olid leiduderohked.⁴ Ulatuslik kivikalmete rühm on Lagedi mõisast kagu pool põldudel. Kohaliku elanikkonna vanemast asustusest ning tegelemisest põllundusega kõnelevad kihelkonna territooriumil leitud muistsed põlispõllud, asustusest kõnelevad selget keelt ka pelgupaigad, millest osa on kaheldamatult seotud juba meie maa vallutamisega 13. sajandi algul taanlaste-sakslaste poolt. Pelgupaik oli teatavasti koht, kuhu mindi sõdade või muu hädaohu korral varju. Need olid looduslikult hästi kaitstud kohad — soosaared või koopad — ning neid leidub mitmeid ka Jüri kihelkonna territooriumil, peamiselt läänepoolses osas, nagu Linnamägi Nabala Sõgula külas, Palkarumägi sealsamas ja mitmed teised.

Põllu- ja majapidamiseks vajas muinaseestlane mitmeid tööriistu ja tarbeesemeid, enda ja kodupaiga kaitsmiseks ka relvi. Nende valmistamiseks oli jürilasel materjal võtta omast käest, millest ta võis valmistada rauda. Raud on esimene metall, mida Eesti ala elanikel on olnud võimalik hankida omaenese territooriumilt. Tooraineks oli kohalik järve- ja soomaak. Viimase lademeid on teada mitmest kohast, eriti aga Tallinna ümbrusest ja Kirde-Eestist, kust on andmeid ka nende kasutamisest muinasajal. Vanematelt rauasulatuskohtadelt Rae raba äärest ja Jüri asula lähedalt, mida mõningal määral on uuritud, on leitud samasugust keraamikat nagu hilistest kiviristkalmetest. Seega on neis kohtades rauda toodetud juba varase rauaaja lõpujärgul. Rae rauasulatuskohalt on leitud ka savist sulatusahju jäänuseid. Ahi oli arvatavasti üsna väike ja muidugi ei saanud esialgne toodangki olla suur ega raud kvaliteetne, kuid näib siiski, et hiljemalt ajaarvamise vahetuse paiku suutis kohalik metallitootmine ja -sepis juba varustada arenevat viljelusmajandust hädavajalike rauast tööriistadega.⁵

Eesti tõenäoliselt vanima rauasulatuskoha tähistamiseks avati 1978. a. kevadel Jüri alevikus kiriku läheduses pargis kahest suurest graniitrahnust koosnev mälestusmärk, millele on kinnitatud metallplaat tekstiga: «Siin Jüri külas sulatati soomaagist rauda meie ajaarvamise alguses.»

Jüri kirikust 1—1,5 km läänes asub 9 hektari suurusel maa-alal looduskaitse all olev Lehmja tammik, mis on pesitsemispaigaks ligi 30 linnuliigile. Muistsest hiietammikust teab rahvatraditsioon rääkida, et tammed on tekkinud kahe pulmarongi kokkupõrkel, kus pulmalised puudeks muudetud. Kaht tee ääres kasvavat tamme nimetatakse veel nüüdki pruudiks ja peigmeheks.

Jüri kirikust 2 km lõuna poole asub Pirita jõel Vaskjala sild. Kuigi esimene aasta ringi püsiv sild ehitati siia alles 1920-ndate aastate alguses, on siin ajutine, suveks ehitatav sild olnud kasutusel sajandeid. Selle najal on tekkinud ilus legend Vaskjala silla piigast, kellesse kuu olnud armunud nii sügavalt, et võtnud ta üles enda juurde. Piiga elavat kuul veel nüüdki, kuid temagi elus olevat nukrushetki, mil ta oma näo peab katma tumeda looriga.

Praegu on Põhja-Eesti pikemaid jõgesid, 793 km² valgalaga 99 km pikkune Pirita jõgi peamisi Tallinna elanikkonna ja tööstuse veega varustajaid. Selleks ehitati 1970. a. 8 meetri kõrgune tamm, mis võimaldab juhtida veevoolu kanalitpidi Ülemiste järve.

Muistsete eestlaste suurim ühiskondlik-territoriaalne haldusüksus oli maakond. Need olid Eesti alal tekkinud 2. aastatuhande alguses. Maakond jagunes kihelkondadeks (kiligunda), mida valitsesid vanemad, sageli kaks igas kihelkonnas. Kihelkonnad olid algselt haldus-terri-toriaalüksused (umbes 1. aastatuhande lõpust 13. sajandini) ning nad olid tekkinud ühiste majandus- ja kaitsehuvidega külade liitumisel, aga ka hõimuprintsiibil. Sõjalise võimsuse suurendamiseks oli enamasti kihelkonna keskuses linnus, mis oli kaitse huvides tugevasti välja ehitatud. Jüri kihelkonnas selline linnus puudus, kuid nähtavasti täitis selle aset kihelkonna põhjapiiril asuv eriti tugevdatud Iru linnus.

Maa rahuliku arengu katkestas 13. sajandi algul taanlaste ja sakslaste sissetung. 1219. a. juunis purjetas Taani kuningas Valdemar II suure laevastikuga Eestimaa randa ning eestlaste vanemad võtsid ta sõbralikult vastu. Märgates aga, et tegu pole siiski viisaka ja sõbraliku küllasõi-duga, tungisid eestlased öösel taanlaste laagrile kallale, pidid aga tekkinud võitluses jääma vähema võitlejate arvu tõttu kaotajaks pooleks. Valdemar II lahkus varsti laevastikuga Lindanise alt, jättes siia asehalduriks Lundi peapiiskopi Andreas Suneseni (Sunepoja). Kohe alustati uue taani linna, Tallinna ehitamist, vallutati varsti ka Tallinna lähim ümbrus, selle järel Harju, Viru ja osaliselt ka Järva maakond. Vilunud kirikumehena asus Andreas ka kohe oma ülesande teist osa täitma, nimelt elanikkonda ristiusku pöörama.

Ristimisi korraldasid taani preestrid, kes läbisid kihelkonnad küla-külalt, märkisid üles küla nime, selle suuruse adramaades ja küla valdaja nime. Nendest üleskirjutustest koostati nn. «Taani hindamis-raamat» («Liber Census Daniae»), mille redigeeris Tallinna piiskop Thorkill 1241. a. ning mida säilitatakse veel praegu Kopenhagenis Taani Riiklikus Arhiivis.

«Taani hindamisraamatu» kohta on kirjutanud väga põhjaliku uurimuse taani päritolu ajaloolane dr. ptüi. Paul Johanson, kes töötas aastatel 1924—1939 Tallinna Linnaarhiivis (aastast 1934 juhatajana) ning 1939. a. emigreeris Saksamaale. Tema uurimusest ongi käesolevas ajaloolises ülevaates võetud andmed «Taani hindamisraamatu» kohta.⁶

Tallinna lähima ümbruskonna haaras muinasajal enda alla Rävälä maakond, mis maa-alalt vastab peaaegu täielikult praeguse Harju rajooni maa-alale (välja arvatud Kose piirkond). Rävälä maakond koosnes kolmest kihelkonnast: läänepoolses osas asus Womentakae, idapoolses osas Repeli ja keskosas Ocrielae kihelkond. Paul Johanseni järgi on ristimist korraldanud taani preestrid väljunud Tallinnast mitmes grupis eri suundades. Ocrielae kihelkonnas oli ristimine tõenäoliselt 1219.—1220. a. talvehakul ning preestrid on läbinud gruppides G¹ ja G² külad järgmistel marsruutidel:⁷

Karla külas jagunes grupp G¹ kahte ossa, gruppideks G¹ ja G². Neist esimene osa G¹ jätkas teekonda üle Lehmja Vaida suunas, läbis Patika ja Vaida ning pööras sealt tagasi Nabala kaudu Tallinna. Vaidat Nabalast lahutav Pirita jõgi oma soiste kallastega ei olnud sellel talvel nähtavasti liikumist takistav tõke, sest nagu ühest 1563. aastast pärinevast ürikust nähtub, oli see maastik ka talveti läbitav.

Grupi G¹ teekonna jätkumine.

Grupp G¹ läbis seega 20 küla, kus oli kokku 148 adramaad ning marsruudi pikkus 61 kilomeetrit. Grupp G² läbis grupist G¹ Karla külast lahkudes Ocrielae kihelkonna piirides veel 6 küla, milles oli kokku 80 adramaad ning marsruudi pikkus selle piirkonna piires 12,5 kilomeetrit.

Grupi G¹ marsruut pärast Karla külast lahkumist.

Preestrite grupp A alustas oma teekonda Iru külast ning lukus läbi Väo, Nehatu, Lagedi, Saha, Maardu ja Kostivere Parasmaa külla.⁸ Läbitud küladest märgitakse Ocrielae kihelkonnas nelja küla ja need olid:

2. Kirikukihelkonna kujunemine

Maa kristianiseerimisel kasutas katoliku kirik vana-eesti kihelkondade jaotust esimeste maakoguduste organisatsiooni loomiseks.⁹ Rävälä maakonna kolmest muinaskihelkonnast kujunesid järgmised kirikukihelkonnad: Womentakaest moodustati Keila, Harju-Madise, Risti ja osalt ka Nissi kihelkond, Repelist eraldusid Jõelähtme, Kuusalu ja Harju-Jaani kihelkond, salapärase nimega Ocrielaest Vaskjala, hilisema nimega Jüri kirikukihelkond.

Ocrielae kihelkond haaras endasse praeguse Jüri kihelkonna maaala ning peale selle veel külad Väo ja Saha ning Mõigu. Väo ja Mõigu küla lahutamise kohta Jüri kihelkonnast puuduvad täpsemad andmed, kuid arvata võib, et Tallinna lähedus tõmbas nad juba üsna varakult Tallinna koguduste rüppe, Saha lahkumise kohta on siiski mõningad andmed olemas, kuigi need on kaunis puudulikud.

Saha külaga koos kuulus Jüri kihelkonna külge ka Saha kabel. Ülemineku kohta Jõelähtme kihelkonda kirjutab kunagine Jüri koguduse pastor Rudolf Winkler,¹⁰ et kiriku visitatsioonil on Saha talupoeg Pappi Peter öelnud, et tema vanaisa olnud jutlustaja Jüri kirikus ja Jüri kiriku eestseisja oli olnud Adra Jüri (vist Saha talupoeg). R. Winkler avaldab ka põhjused, miks Saha küla oli koos kabeliga lahutatud Jüri kihelkonna koosseisust. Nimelt läks Jüri koguduse pastor Oioff umbes 1637. a. tülli Kurna mõisnikuga, «vana Treideniga» ja asus kirikuõpetaja kohale Jõelähtmesse. Sinna keelitas ta kaasa tuiema ka Saha küla elanikud. Pappi Peter olevat veel toonud Jüri kirikust pinke Saha kabelisse. Eespool nimetatud aastasse — 1637 — ei või aga täie usuga suhtuda, sest peakirikuraamat (Münsterbüchlein) aastast 1587 arvestab juba Saha kabeli Jõelähtme kihelkonda kuuluvaks.

Pikka aega on püütud lahti mõtestada Jüri kihelkonna algset ja väga salapärast nime — Ocrielae, kuid rahuidavaile tulemusile jõudmata. Nimelt on «Ocrielae» mainitud «Taani hindamisraamatus» mõnel korral ning kaob seejärel jäädavalt, jätmata jälge muudesse allikatesse, isegi rahvatraditsiooni mitte. Ajaloolane Paul Johansen on arvanud, et tegemist on kirjaveaga «Taani hindamisraamatus» ning et Ocrielae asemel peaks olema Otnelae (= Otriä.ä), mis on tuletatud vanast soome isikunimest Oteri. Samas annab ta ka teise võimaliku seletuse, küsides, kas Ocrielae ei võiks olla seotud Ülemiste järve ääres oleva Järveküla nimega «Heckelal»: tähtede «1» ja «r» vahetusse sattumine polevat võimatu. Heckeral aga lähenevat juba Ocrielaele.¹¹

Ajaloolane Artur Vassar märgib ühes oma artiklis Iru linnuse kohta Ocrielae kõrval sulgudes Otsrävä.ä, viidates seega nime Üllatusvõimalusele Rävä ä maakonna nimest.¹²

Kirjanik Lennart Meri toob raamatus «Hõbevalge» esile arvamuse, kus nime Rebala juuri otsides on jõutud sõnani «rebu», mis viitab ühelt poolt kollasele või ruugele värvile, teiselt poolt rebase nimetusele. Et keskaja ladina keel annab selle värvi vastena sõna «ochre», olevat Ocrielae Rebala tõlkevaste ladina keeles.¹³

Niisiis on mitmeid autoreid ja mitmeid seisukohti, kuid lõplik tõde on nähtavasti veel leidmata. Et tunnen huvi oma kodukoha ja sellega seostuva mõistatuse vastu, olen pakkunud välja ka omapoolse lahenduse, millest räägin lähemalt.¹⁴

Eespool oli juttu Jüris avastatud rauasulatuskohtadest, kus on kasutatud soodest saadud rauamaaki. Selle kollaka maagi teine nimetus on ooker, mis tuleneb kreekakeelsest sõnast «ochros» (kollakas). Kas «Taani hindamisraamatu» kirjutajad taani preestrid tundsid seda sõna? Tõenäoliselt tundsid. Ja nagu eespool märkisin, oli see keskaja ladina keeles «ochre». Võib üsna kindlalt arvata, et preestrite ristimiskäigul praeguse Jüri kiriku ümbrusse 1219.—1220. a. talvehakul olid sulatusahjud parajasti suitsemas (aeg nõudis ohtrasti relvi) ja preestrid panid kihelkonnale, mille keskuses rauda sulatati, nimeks Ocrielae — rauasulatamise küla. Nime alusvorm oli ochros (ochre) — soomaak, millele lisandus küla tähistav lõpp -elae nagu paljude teistegi külade puhul «Taani hindamis-raamatus». Et nime autorid olid taani preestrid, kellel keelebarjääri tõttu kohalike elanikega otsene suhtlemisvõimalus puudus, fikseeritigi «Ocrielae» ainult «Taani hindamisraamatus». Mille muuga seletada nime ühekordset kasutamist ja siis salapärast kadumist nii kirjasõnast kui ka rahvatraditsioonist?

Ocrielae kihelkonna suuremad külad olid Vaskjala 27, Lagedi 23, Puiatu umbes 20, Järveküla 20 ja Mõisaküla 16 adramaaga. Neist suurim, Vaskjala, andis esialgse nimetuse ka kirikukihelkonnale.

Kohe pärast elanike ristimist alustati ka kirikute ehitamist. Selleks ei otsitud välja mitte just suurimat küla, vaid järgiti nähtavasti põhimõtet, et kirik asuks võimalikult kihelkonna keskel, kõigile võrdselt kättesaadavas kohas ja kauguses. Põhja-Eestis peetakse vanemateks kirikuteks seitset kirikut, mis on ehitatud aastail 1220—1227. Nende seitsme hulgas on ka Jüri kirik, kuid kiriku esialgne asukoht ei ole selge. Paul Johansen teeb «Taani hindamisraamatu» alusel järelduse, et Ocrielae kihelkonda kavatseti esialgu ehitada kaks kirikut, neist üks Saha, teine Lehtse külla. Saha küla asus kihelkonna idapiiril ja Lehtse läänepiiril. P. Johanseni järeldus põhineb «Taani hindamisraamatu» erimärgetel küla nime juures. Vaadelgem neid lähemalt.

Saha küla kohta:

Saga 12 — Hildaelampae; u.bi iuit ecclesia et cimiterium adhuc est, mis tõlkes tähendab: siin oli kirik ja selle juures surnuaed.

P. Johansen järeldab siit, et «Taani hindamisraamatu» redigeerimise ajal 1241. a. oli kirik Saha külas hävitatud. See võis olla ehitatud 1220. a. paiku, kuid põletatud eestlaste suures ülestõusus 1223. a.¹⁵ Hiljem on kirik uuesti üles ehitatud ja seisab sellisena Saha külas praegugi. 1223. a. põletati ülestõusus kõik kirikud ja seda oli väga lihtne teha, sest kirikud olid ehitatud puust. Kirikute põletamist ja uuesti ülesehitamist märgib ka sakslastega lõuna poolt lähenenud ristija preester Henrik oma kroonikas 1225. a. Ta kirjutab: «Ja eestlased tulid välja oma linnustest, ehitasid taas oma mahapõletatud külad ja oma kirikud.»¹⁶

Ocrielae kihelkonda ehitada kavatsetud teise kiriku kohta seisab märge Lehtse küla nime järel.

Lehtse küla kohta:

Lateis 4 — dom rex; ubi aptus locus est et cimiterij, tõlkes: siin on kiriku koht ja surnuaed.

Et Ocrielae kihelkond oli maa-alalt võrdlemisi suur, arvab P. Johansen, et taanlased tahtsid just sellepärast ehitada kihelkonnale veel teise kiriku ja seda kihelkonna teise, läänepoolsesse serva. Ehitustööd Lehtses olid eestlaste 1223. a. ülestõusu alguseks nähtavasti juba tehtud, ülestõus aga ei lubanud ehitustöid lõpetada. Pärast kirikute purustamist

10

1223. a. ei jätkunud Taani valitsusel enam jõudu kahe kiriku ehitamiseks ühte kihelkonda, siia ehitati nüüd ainult üks kirik ja seekord kihelkonna keskele Vaskjala külla. Lehtse külas Nabalas on aga praegu alles Kabelimägi, mida rahvatraditsioon peab kunagi ehitada kavatsetud kiriku asupaigaks. Isegi materjali olevat seal kividena laiali.

Millal ehitati Jüri kirik kihelkonna keskusse ja kuhu nimelt, on siiani selguseta. Rahvatraditsiooni kohaselt asunud esimene kirik Aruküla Tammemetsal, hiljem Limu külas Matsu talu põldudel. Jüri kihelkonna kroonika peab aga kiriku esimeseks asukohaks Vaskjala küla,¹⁷ millele viitab ka kiriku varasem nimi — Vaskjala kirik. Veel 4. augustil 1415 on Liivi ordumeistri Dyderich Torcki kirjas Limu küla (Dorf Lumme) üleandmise kohta Tallinna Jaani seegile märgitud, et küla asub Harjumaal Vaskjala kihelkonnas.¹⁸ Ka A. W. Hupel nimetab veel oma 1782. a. ilmunud teoses, et Jüri kihelkonda kutsutakse ka Vaskjala kihelkonnaks, kuigi see olevat viimasel ajal kaunis ebatavaline.¹⁹

Jüri kiriku asukohta Vaskjala küla põldudel mainib ka Jaan Jung oma raamatus «Muinasteadus eestlaste maalt», kus ta kirjutab: «Jüri. kirik olla vanasti Vaskjala ja Limu küla vahel väljal olnud. Vaskjala küla põllu sees on kaks mäge, kus kirik arvatakse enne seisnud olevat. Teist nimetatakse kääbastemäeks ja teist surnumäeks. Seal ei olla seda aga mitte Jüri kirikuks, vaid Vaskjala kabeliks hüütud.»²⁰

Millistes asukohtades kirik kunagi on asunud, ei lähe korda kaugete aegade tagant kindlaks teha, ometi võib väita, et keskaja lõpuaastail asus see kindlasti praeguses kohas, sest 1401. a. nimetatakse Karla küla kui Vaskjala kiriku juures asuvat.²¹

Kihelkonna nimetus Jüri on niisiis tulnud käibele alles sajandeid pärast kirikukihelkonna loomist ning see nimetus on seotud Püha Georgi ehk Püha Jüri (St. Jürgens) kirikukoguduse nimega. Kirik on pühendatud Pühale Jürile ja ta pidas oma pühitsemispäeva igal aastal 23. aprillil — jüripäeval.

Kas esimene Vaskjala kirik oli puu- või kiviehitis, pole teada, küll on aga teada, et praegusse asukohta ehitatud kirik, mis 1884. aastaks oli lagunemas, oli kiviehitis. Sellest kirikust on säilinud joonis J. W. Jann-seni 1857. a. ilmuma hakanud ajalehes «Perno Postimees ehk Näddali-leht» tiitellehel. Kirjandusteadlase ja folkloristi, Jüri kihelkonnas sündinud Rudolf Põldmäe andmeil on joonistuse autor Vaskjala Veskitalust pärit maalikunstnik Johann Rudolf Berendhoff.

Praeguse kiriku ehitamise kohta leidub ajalooallikais materjali juba rohkem. Nii kirjutab Jakob Aunver, Jüri koguduse pastor aastail 1924— 1944, Uppsalas ilmunud teoses «Aastate kestes» järgmist:²² «Kirik oli saanud üle 600 aasta vanaks ja oli jäänud aastate jooksul nii viletsaks, et 1. jürikuu päeval 1884. aastal kiriku eestseisja härra parun Ungern-Sternberg Lagedilt jumalateenistuse pidamise seal ära keelas, ja siis hakati jumalateenistust pidama esialgselt palvemajas, kuni kiriku ehitamise pärast nõu saaks peetud.

Jürikuu 22. päeval samal aastal peeti mõisate ja valdade esindajate esimene nõupidamine uue kiriku ehitamiseks. See otsustati püstitada vana kiriku kohale ja nurgakivi panemine leidis aset 28. aprillil 1885 koguduse uue õpetaja R. Winkleri ametisse seadmise päeval. Tema eelkäija, õpetaja R. Luther lahkus ametist vanaduse ja hädise tervise pärast jaanikuu

2. päeval 1884, «et niihästi vana õpetaja, kui ka kirik, mis sellesama aasta augustikuul ära lõhuti, ühtlasi otsa said». (Kiriku kroonikast.)

11

Uue kiriku ehitamise kohta saame lähemat informatsiooni ajakirjast-ajalehest «Ristirahva Pühapäevaleht», mis sellest ettevõtmisest kirjutab mitmes numbris 1885. ja 1886. a. Neist saame teada järgmist.²³

Kiriku plaani koostaja ja ühtlasi ehitusmeister oli insener von Hoo-wen, tööde ülevaataja Priidik Peht, «kelle juhatuse all töömehed vir-gaste tööd teinud ja üleüldse endid väga ilusaste ülespidanud, nõnda et purjutamist, riidu, kära ega muud niisugust pahandust koguni pole kuulda olnud. See kaine ja vaikne lugu tuli muist ka sest, et herra v. Hoowen töörahvale selget raha töö ajal mitte enam välja ei maksnud kui neil just tarviliselt vaja oli, vaid neile leiba, silku ja muud toidukraami ise muretses ja kõik, mis neile palga rahaks üle jäi, korjanduse kassasse pani. Sai töö lõpetatud, siis iga töömees sai oma kassaraamatu kätte ja leidis sealt mõni oma 40, 50 rubla, mõni rohkem veel, mis ta oma tarvitust mööda pisuthaaval ehk korraga krediit-kassast võis välja võtta. See oli üks ilus seadus ja küllap töömehed isegi on seda head äratunnud; nad saivad nüüd tüki raha korraga kätte ehk parem öelda, neil oli nüüd veike intressi kandja kapital kassas, kuna muidu mõni ehk kõige oma teenistuse juba töö ajal oleks paigale pannud.»

«Kui nüüd veel vaatame, kui ruttu kõik see töö on tehtud, siis ta on nagu üks ime asi ... 28. jürikuu päeval 1885 sai uue kirikule põhjakivi Jumala sõnaga pandud. Talvel oli kõik materjal kokku veetud, töö jooksis rõõmsaste; hauslangri päevi ei olnud tarvis, sest kõik töö toimetati palgatud töörahvaga ja õppind meestega, et viivitust ei tulnud. Kuus ja pool kuud pärast aluskivi õnnistamist oli uus kirik põrandast torni nupust saadik valmis. Ta tuli maksma, kui materjali vedamise päevad rahasse ka ligi arvatakse, ülepea umbes 24 tuhat rubla. Auu Jumalale, kes ka selle poolest õnnistanud, ja tänu ehitusmeistrile, — see on suure püha koja kohta odav hind.»

Artiklis öeldakse veel, et kirikus on umbes 600—700 inimesele istumise ruumi ning et kahest ahjust võib talvel nii palju sooja tulla, et kaugelt tulnud kirikulised jumalateenistuse ajal külmast vaeva ei tunne.

Jakob Aunveri andmeil läks kirik materjali, selle kohalevedamise ja töötasuga kokku maksma 30 000 rubla.²⁴ Sellest summast on vallad korjanud kiriku ehitamiseks sularahas 2200 rubla («Ristirahva Pühapäevalehe» andmeil 4000 rubla) ning kandnud veokohustused. Hiljem on kirikut mitu korda remonditud. 1930.—1940. aastate vahel valiti põhivärvideks ligikaudu eesti lipu värvid — lagi sinine tumepruunis raamistikus, seinad valged ja pingid peaaegu mustad.²⁵

Jüri pastoraadi kohta on esimesi kirjalikke andmeid 1626. aastast, 1646. a. on märgitud selle viletsat seisundit. Aastatel 1666—1667 ehitati uus pastoraat, kuid sõdade, katkude ja muude raskuste tõttu oli kihelkonna elanike arv vähenenud, mille tõttu oli vähenenud ka hoolitsus koguduse hoonete eest. Pastoraati tuli tihti remontida. 1713. a. lõpevad kirikukroonikas teated pastoraadist, mistõttu puuduvad ka täpsemad andmed 1888. a. hävinud pastoraadi kohta. Jakob Aunver annab siiski ligikaudse ehitamise aja, kirjutades: «Otse kiriku juures üle tee asuv kirikla püstitati vana asemele palkehitisena mõni aasta hiljem kiriku ehitamisest (seega siis 1880-ndate aastate lõpul. — J. P.) väga ruumikana ja suurepärase tubade jaotusega. Vabaduse aastail kandis kogudus ka selle korrashoiu eest hästi hoolt — kahekümne aasta jooksul tehti neli sisemist ja üks väline remont.»²⁶

3. Kilde Jüri koguduse eluolust

Jüri koguduse kroonika andmed ulatuvad lünklikult tagasi katoliku aega, lähemalt kõneleb kroonika koguduse eluolust alles Rootsi ajast alates. Jakob Aunver jutustab oma raamatus «Aastate kestes» (lk. 90— 99) sellest järgmist.

Kirikumõisa hooneist pidi Rootsi ajal iga mõis oma osa korras hoidma vastavalt ehitiste osadeks jaotamisele. Materjalide kohalevedu oli talupoegade kanda, töölised saadeti mõisatest ja palk maksti neile kirikukassast või kandsid selle kulu mõisad. Kiriku patrooniks oli Tallinna raad ning koguduse heaolu olenes suurel määral kirikuõpetaja ja kiriku eestseisja läbisaamisest raehärradega.

Jüri kogudusele kuulus kirikumõis, Köstrimäe talukoht ja Selli ning Taaritamme heinamaad. Viimase pärast oli kirikul palju kohtuskäimisi Rae mõisahärradega, kes nõudsid heinamaad enesele. Aastal 1696 mõistis kohus heinamaa kirikule, kuid Vene valitsuse ajal algasid kohtuskäimised uuesti. Alles Eesti Vabariigi «Maaseadus» (1919. a. — J. P.) lõpetas tüli — heinamaa jaotati asunikele.

Kirikumõisa kahe talu pidajad käisid kirikumõisas teopäevi tegemas, kuid kupjakeppi olevat nad võrdlemisi vähe tunda saanud.

Katoliku ajal mõisad õpetajale palka ei maksnud, küll aga pidid seda tegema talupojad. Liivi sõja aastail 1558—1617 langes aga kogudus majanduslikult raskesse olukorda ning sellest alates otsustasid ka mõisad anda õpetajale vilja, Rae ja Nabala mõis tõid ka puid. Varemalt viisiks ohiud seasinkide ja lihavõtteipannkookide toomine mõisate poolt jäi aga 17. sajandil ära. Seda kommet jätkasid vaid Rae ja Nabala mõis.

Iga adramaa talupoeg pidi 1633. a. korralduse järgi maksma õpetajale 3 külimittu rukkeid ja otri, 1645. a. korralduse järgi aga 4 külimittu rukkeid ja otri, 1 külimit kaera ja 1 puud linu. Järgneva 2J0 aasta jooksul viljamaks kahekordistus, õlgede- ja linamaks aga kümnekordistus. Ka koguduse köstrile pidid talupojad andma vilja, heina, küttepuid ja muud, kuid õpetajad kurtsid sageli, et maksude laekumisega on raskusi. Seepärast käis köster veel tsaariaja lõpul ise oma viljamakse kasseerimas.

Kiriku sissetulekud laekusid trahvirahadest, kellalöömisest ja surnu-tekkide rahadest. Kirikus tehti ka korjandusi, kuid nendest saadav tulu polnud märkimisväärne. Raskusi oli ka trahvirahade kättesaamisega, sest paljud süüalused jooksid ära.

Suuremateks tululiikideks olid niisiis kellalöömine, surnutekkide rahad ja hauaplatside müük. Kolme kella löömise eest võetud tasu 8, 6 või 4 taalrit, surnutekkide kasutamise eest 1 vasktaaler. Laekunud rahad pandud vöörmündri ehk kiriku eestseisja juuresolekul rahalae-kasse, mis kolme lukuga kinni olnud. Kaks võtit olnud kirikueestseisja, üks õpetaja käes.

Kuigi maksude laekumisega oli raskusi, sai kogudus siiski kirikukassast mitmel korral laenu anda, näiteks õpetaja Schneideri ajal ühele Tallinna kaupmehele 100 taalrit 6%-lise obligatsiooni vastu, 1683. a. jälle 200 taalrit ja 53 taalrit õpetaja Schneiderile endale, kuid sellest summast olevat kogudus ilma jäänud.

Aastal 1699 võeti kirikus tarvitusele eestikeelne agenda, kuid osavõtt jumalateenistusest olnud talupoegade raske töökoorma ning halbade teeolude tõttu väike. Harvadel saksakeelsetel jumalateenistustel jutlustanud õpetaja peaaegu tühjadele pinkidele.

Kiriklike talituste kohta võib märkida, et koguduse iga liige pidi tegema läbi leeriõpetuse ning siis vähemalt kolm korda aastas tulema armulauale. Enne seda aga peetud pihtimine pühapäeval enne jumalateenistust käärkambris. Pihiraha maksnud iga pihtija oma heaksarvamise järgi. Võrdlemisi sageli tuli võtta armulauale haigeid nende kodudes ning sel puhul tulnud anda üks lammas. Õpetaja Koch märgib, et «antud ka mõni valge, aga suuremalt jaolt mitte midagi». Lapse ristimismaks olnud pool taalrit, vallaslapse pealt 1 taaler trahvi. Laulatused toimunud kirikus, kui aga enne laulatust oli laps sündinud, siis toas ning pruutpaar kas olevat seisnud või olnud põlvili.

Enne laulatust peetud kihlust, kuid sinna võinud tulla ainult need paarid, kes oskasid katekismust. Pulmi peetud peaaegu ainult talvel. Laulatus ühes kolmekordse kuulutamisega maksnud 2 taalrit ja väljaspool abielu sündinud paar pidanud veel ühe taalri trahvi maksma. Pruut toonud pulmapäevaks kingituseks sukki ühes paeltega, ühe vöö või nina-rätiku.

Matusetalitus olnud võrdlemisi kallis. Jõuka talu peremehe matuse eest tulnud anda üks härg ning perenaise matmisel üks lehm. Täisealise matmine maksnud ühe taalri, kuni 12 aasta vanuse matmine V2 taalrit ja alla 10-aastase matmine 2 ööri. Kirikusse matmise eest saanud õpetaja 2 taalrit.

Rakendati ka kiriklikke karistusi. Need seisnesid armulauast osavõtmise ja vaderiks olemise keelus, häbipostis istumises jms. Jüris seisnud kirikupost surnuaial (häbiposti). Kiriklikke karistusi kasutati abielurikkujate, tapmise, varguse ja muude süütegude puhul.

Rootsi ajal oli kihelkonnas 24 kõrtsi, suuremalt osalt talukohad, mille peremehed olid kohustatud viina ja õlut müüma, koole aga kuni 1703. aastani kihelkonnas polnud. Aastal 1696 vabandas maanõunik Tiesenhausen kooli puudumist sellega, et kihelkonnas ei olnud puid ja talupojad olid vaesed. Kolmkümmend last osanud siiski lugeda, neist suurem osa oli Lagedilt.

Jakob Aunver nimetab Rootsi ajastut kogu Eestimaale ja ühes sellega ka Jüri kihelkonnale kosumise, korraldamise ja ülesehitamise ajaks. Ajastu lõpuaastail alanud Põhjasõda ja sellega kaasnenud katk aga tõid kaasa kogudusele kohutavaid raskusi ning sõjahaavade kõrvaldamine nõudis aastakümneid.

«Eesti rahvakiriku sündmusterikas ja raske võitlustee on sajandite pikkune. Eestlaste vastupanu orjastamisele, nii passiivne kui aktiivnegi, kestis umbkaudu üle saja aasta, vähemalt kuni eestlaste suure vabadussõjani 1343.—1345. aastail. Taheti kaitsta veel oma usulisi arusaamisi ja kombeid, mis tollal olid veel väljapaistvalt paganausulised. Alles usupuhastuse võidulepääsemiseni 16. sajandi esimesest veerandist normaliseerus kirikilik olukord ja nüüd toodi ka maarahvas kirikule lähemale. Seejuures tuli Eesti kogudustel võidelda oma õiguste eest, iga jalatäie maa eest, olgu õpetajate valimisel, koguduse juhtimise või teistes küsimustes; see võitlus omandas aga silmapaistvama kuju alles 19. sajandi teisel poolel,» kirjutab Jakob Aunver.²

Vene tsaari valitsemise ajal seisis evangeeliumi-luteri kirik valitsuse kindla kontrolli all. Ülemaks instantsiks valitsemises ja edasikaebustes oli Kindralkonsistoorium Peterburis, mis allus hii siseministrile kui ka tsaarile, õpetuse ja kirikliku teenimise osas aga otse tsaarile. Kirikuõpetajaid kutsuti Eestimaal ametisse ⁴/₅ kogudustes rüütlimõisatega seo-

14

tud patronaadiõiguse põhjal. See asjaolu põhjustas korduvalt ärevust ja segadusi kogudustes, kes võitlesid eesti soost õpetajate ametisse kutsumise eest.²⁸

Eesti Vabariigi rajamisel oli kirikul suuremaid eeliseid kui noorel vabariigil, sest kirikul oli kindel organisatsioon olemas, vabariigil tuli alustada n.-ö. paljaste kätega. Ent riigi ja kiriku suhted korraldati varsti. 12. noveembril 1925 kehtestas Riigikogu «Usuühingute ja nende liitude seaduse», mis hakkas kehtima 1. jaanuarist 1926.²⁹ 1925. a. 12. novembril võeti vastu ka «Perekonnaseisu seadus» ja «Matmispaikade seadus», milles määrati kindlaks kiriku osa neil aladel. Usuühingute ja nende liitude seadusega lõpetas riik kirikule igasuguse toetuse andmise. Seaduse § 1 määrab: «Eesti Vabariigi kodanikkudel on õigus koonduda usuühingutesse ja liitudesse. Riik omalt poolt ei toeta ega anna eesõigust ühelegi usuühingule või liidule.» Seadus tunnustas olemasolevat evangeeliumi-luteriusu kogudust kui tervikut, samuti tema olemasolevat valitsust, piiskoppi ja konsistooriumi ning tema organeid. Seadusega ei purustatud kirikut, vaid lahutati riigist kui eraldi seisev organiseeritud tervik. Ajutise Valitsuse määrusega 2. detsembrist 1918 tunnistati usuõpetus koolides vabatahtlikuks õppeaineks.

Hoopis teistsuguseks kujunes kirikukoguduste elu nõukogude korra ajal. Kuigi kirikukoguduste tegevust ametlikult ei lõpetatud, langes nende tegevus põlu alla. Kogudused maksustati tunduvalt kõrgemalt kui muud organisatsioonid, usuvastane propaganda tegi kõik selleks, et usulist liikumist nullistada. See eesmärk peaaegu saavutatigi, kirikukoguduste liikmete arv vähenes väga suurel määral.

Kõik siinkirjutatu on tulnud läbi teha ka Jüri kogudusel, kelle tegevuse kohta on andmeid sajanditepikkuselt.

Jüri koguduses on sajandite jooksul teadaolevalt töötanud kuni 1944. aastani kakskümmend neli kirikuõpetajat. Esimesena neist nimetatakse Benedictuse-nimelist õpetajat (16. sajandi algusest), temale järgnes Hans Kuhn, kes oli sündinud Rae mõisas, «seal, kus elab Vaskjala Mats». Ta oli linnahärrade koolitatud ning olnud õpetaja 16. sajandi II veerandil.³⁰ Sügavaimad jäljed on nii Jüri kihelkonna ellu kui ka kogu Eesti kultuurilukku jätnud Anton Thor Helle, kes asus Jüri pastori kohale 1713. |

Anton Thor Helle oli sündinud Tallinnas samanimelise kaupmehe pojana. Nime järgi on teda ekslikult peetud rootslaseks, kuid tegelikult põlvneb ta suguvõsa Saksamaalt Lübeckist. Ta lõpetas gümnaasiumi Tallinnas ja õppis usuteadust Kieli ülikoolis. 1710. a. septembris oli Jüri koguduse õpetaja Peter Koch surnud katku ja kogudus jäi mitmeks aastaks pastorita. Jumalateenistust pidasid pikkade vaheaegadega külalis-õpetajad. 29. augustil 1712 valiti õpetaja kohale Anton Thor Helle, kuid valimiste kohta esitatud protesti tõttu (vist maanõunike poolt) õnnestus ta kinnitada pastori kohale alles 30. aprillil 1713. a.³¹

Anton Thor Helle alustas Jüris tegevust väga raskel ajal. 1695.— 1697. a. suure nälja ajal oli kihelkonnas surnud umbes 600 inimest,³² nälja-aastaile järgnenud ja 1710. a. Eesti alal lõppenud Põhjasõda ning sellega kaasnenud katk olid kihelkonnale toonud erakordseid raskusi. Tallinna piiramine Vene sõjavägede poolt oli nii Jüri kihelkonnale kui ka kogu Tallinna lähemale ümbrusele tekitanud korvamatuid kaotusi, hädad jätkusid ka pärast Tallinna ja Eestimaa rüütelkonna kapituleerimist Vene tsaarile Peeter I-le. Riisudes ja hävitades käisid kihelkonnas ringi sõjaröövlid ning võtsid rahvalt viimase säilinud varanduse. Külad

15

ja mõisad olid enamasti maha põletatud või muul viisil hävitatud. 1?12. a. korraldatud elanikkonna loendusel ei saadud Lehmja mõisas üles kirjutada ühtki talupoega, ümbrus oli tühi ja paljas, nagu märgitaks? loen duse aktis, Lagedi mõisas oli leidunud üksikuid talupoegi. Loendusel leüi kogu kihelkonnas ainult 221 elavat inimest, neist 72 meest, 62 naist, 24 sulast ja poega, 17 teenijatüdrukut ja tütart, 13 tööks kõlbmatut vanemat inimest ja 33 alaealist. Katk oli nõudnud ohvriks 1072 inimest, mis moodustas 85,5% kihelkonna elanikkonnast.⁸³

Anton Thor Helle suureks teeneks tuleb pidada köstrikooli asutamist Jüris 1721. a., kuid sellest räägin hiljem pikemalt.

Nähtavasti oli A. Thor Helle juba lapsepõlves omandanud mõningasel määral eesti keele oskuse, pastorina töötades oli ta juba hea eesti keele tundja ning asus eesti keelt õpetama ka teistele. Tema tegevuse viljaks on eesti keele grammatika ning senistest ulatuslikum sõnaraamat «Kurtzgefasste Anweisung zur Ehstnischen Sprache», mis sisaldab ka 525 eesti vanasõna ja 135 mõistatust. Oma töös tugines ta suuresti Harju ja üldse läänepoolsemaile murdeile. Eriti suure kultuuriloolise tähtsusega on A. Thor Helle juhtiv osavõtt põhjaeestikeelse piibli tõlkimisest aastatel 1728—1738 ja selle väljaandmisest 1739. a. Tallinnas. Tõenäoliselt on A. Thor Helle sulest ilmunud ka «Viis head jutto ühhe öppetaja ja usklikko Tallopoja wahhel» (1740 Tallinnas), mis on kirjutatud sissejuhatuseks piibli lugemisele.

1742. a. sai Anton Thor Helle ka Ida-Harju praostiks. Ta suri 1748. a.

4. Mõisatest kihelkonna territooriumil

Varsti pärast iseseisvuse kaotamist 13. sajandi algul alustasid vallutajad eestlaste maad vasallidele läänistama. Maa uued valdajad olid nüüd võõramaalased, ent nende hulgas leidus ka eestlasi. Nii on «Taani hin-damisraamatus» märgitud suure maa-ala, 5 adramaa valdajana Ocrielae kihelkonnas Järsi külas (Jarvius) eestlane Villelemp (Uillelemp).³⁴

Vasallidele kasutada antud maa-aladel hakkasid varsti tekkima suur-majapidamised — mõisad. Need rajati peamiselt põlispõldudele ning esimesed teated mõisatest Harjumaal on 1240. aastast.³⁵ Jüri kihelkonna territooriumil loodi mõisaid 10, peale selle veel Jüri kirikumõis. Kuigi mõisate täpsed asutamisaastad ei ole teada, võib nende kohta siiski tuua aastanumbri, millal mõisat esmakordselt ajalooallikais nimetatakse.⁵⁶

1. Aruvalla mõis — eraldatud Kose-Uuemõisast 17. sajandi keskel;
2. Kautjala mõis — eraldatud Rae mõisast 1790-ndail aastail;
3. Kurna mõis — teateid 1384. aastast;
4. Lagedi mõis— teateid 1397. aastast;
5. Lehmja mõis — rajatud umbes 1630. aastal;
6. Mõigu mõis — rajatud ajavahemikus 1669—1683;
7. Nabala mõis — teateid 1475. aastast;
8. Rae mõis — teateid 1390. aastast;
9. Sausti mõis — teateid 1453. aastast (kutsutud ka Kaarepere mõisaks);
10. Vaida mõis — rajatud aastatel 1624—1643;
11. Jüri kirikumõis — andmed puuduvad.

16

1390. a. on märgitud Vaskjala külas vana mõisakohta, kuid tõenäoliselt oli see 1343. a. talurahva ülestõusus hävitatud. 15. sajandil on mainitud Tallinna Jaani seegi vakuraamalus väikest, 2 adramaa suurust mõisa-kest ka Limu külas, kuid seegi kadus ajalooareenilt varsti.

Kui tekkisid mõisad, langes talupoegkond raskesse orjusse ning suhetes mõisaga tüli tal käia läbi tee pärisorjusest teoorjuseni, sellest raharendini, talude päriseks ostmiseni 19. sajandi lõpukümnendeil ning mõisate riigistamiseni Eesti Vabariigi poolt 1919. a. Laskumata siinkohal suhete üksikasjalikule vaatlemisele, peatun siiski neil, mis Jüri kihelkonna mitmel mõisal ja külal tekkisid Tallinna Püha Jaani vaestemajaga (seegiga).

See heategev asutus oli loodud mõõgavendade ordu valitsemise ajal (1227—1237) pidalitõbiste hospidalina (domus fratirum leprosorum), saavutas aga järgnevatel sajanditel suure tähelepanu ja mitte üksnes oma tervishoidliku ja sanitaarse tähenduse, vaid eelkõige keskaegse ajajärgu kohta väga suure rikkuse tõttu. Rikkus oli kogunenud kodanike suurtest annetustest ning paigutatuna kindlatesse hüpoteekidesse suurenes see saadavate protsentide arvel pidevalt. Tähelepanuväärseid summasid andis ka maaomand ning 15. sajandi lõpuks oli hospidal, mida valitses Tallinna Raad, kujunenud suureks rahaliseks jõuks. Seegi maaomand koosnes algul ainult Jüri kihelkonna Patika külast, mis oli antud seegile varsti pärast 1237. aastat, mil paavsti legaat Modena Wilhelm kinnisvarade andmist hospidalile soovitas.³⁷ 1370. a. ümber omandas seek Rummu küla Kuusalu kihelkonnast, et see aga asus Tallinnast kaugel ega andnud rahuldavaid tulusid, müüdi küla 1415. a. Claus Soyle ja omandati selle asemele Limu küla Jüri kihelkonnast. 1436. a. osteti juurde veel 6 talu naaberkülast Pajupealt.

Seek kasutas oma rikkusi ka väljalaenamiseks mõisnikele, kellest paljud olid alalises rahahädas. Kui aga laenu õigel ajal ei tagastatud või jäid protsendid maksmata, lasksid seegi asevalitsejad nõudmised meeskohtuniku kaudu pöörata mõisale kuuluvatele küladele ja kasutasid küladelt saadavaid sissetulekuid laenusumma kustutamiseks. Nii langesid aja jooksul Jaani seegi valdusse 1487.—1493, a. Jägala küla 14 taluga ja 1471. a. 4 talu ühe veskiga Kautjala külast Herman Lodelt Jüri kihelkonnas. 1475. a. pantis sama Lode, kes ikka veel oli rahahädas, seegile 4 ta’u Vaskjala külast ja nimelt Pepe 2 adramaaga ning Coepe, Haano ja Simoni, igaüks 3 adramaaga 800 riigimarga eest. Seegile panditud külade arv aina suurenes ning 1503. a. ostis seek ka Rae mõisa (Johannishof), mille juurde kuulusid kogu Vaskjala ja Kautjala küla. Samal aastal läksid seegile ka Assaka ja Karla küla.

1436. a. alustati Tallinna Jaani haigemaja (seegi) külade kohta vaku-raamatu pidamist. Aastate 1436—1507 kohta on vakuraamat säilinud ning selle avaldas Paul Johansen 1925. a. trükis.³⁸ Raamatu eessõnas on Tallinna linna arhivaar O. Greiffenhagen kirjutanud, et see töö on Vana-Liivimaa kõige vanema vakuraamatu väljaanne. Ta lükkas ühtlasi ümber balti ajaloolase Leonid Arbusovi väite, mille kohaselt sellised vakuraamatud olevat säilinud alles aastast 1553. Niisiis võib väita, et Jüri kihelkonna mitme küla talupoegade maksukohustuste suuruse kohta leidub andmeid juba üle saja aasta varem kui üheski teises keskuses Baltimaii.

Võidakse küsida, milline tähtsus on sellisel vakuraamatul ajaloo seisukohalt.

Selles on nähtud talupoja õiguslikku seisundit mõneti uues valguses. Kui näiteks Patika küla talupojad võisid aastail 1326 ja 1336 pidada oma adramaid veel täisomanikena ja neile võlgugi teha, on vakuraamatu sisseseadmise järel kõik talupojad ainult rentnikud. Vakuraamatus räägitakse «lantgeltist» (maaraha), aga nimetatakse sõnaselgelt ka «Pachti» (rent). Talupojal oli veel liikumisvabadus, kuid ta võis oma maa maha jätta ainult siis, kui ta oli valitsusele (härrastele) oma võlad tasunud. Teda võidi ka müüa, kuid see oli mõneti erinev hilisemast talupoegade müümise õigusest. Iga talupoeg võis mõisahärrale (ka seegile) ostusumma, mis tema omandamisel oli makstud, jälle ära tasuda ja ta võidi siis vabastada. Hilisemal pärisorjuse perioodil seda moodust enam ei tuntud.

Vaadeldaval ajajärgul (15. sajandi teisel poolel) jagunesid Tallinna Jaani seegile kuuluvates külades Jüri kihelkonnas talupoegade andamid (maksud) 6 gruppi:

1. maarent (die Landpacht);
2. viljamaks (der Komzehnte);
3. väikekümnis ehk loomakümnis (der sdhmale zebnte oder Vieh-zehnte);
4. härraste kostitamine vakuste ajal;
5. maks sulaste eest;
6. maaorja raha (Landknechtgeld), igalt talult 12 šillingit.

Peale nende andamite oli näiteks Rae mõisa talupoegadel veel mitmeid väiksemaid andameid: karjaseraha («karietze ra»), mida tasus kogu küla, sest küla karjamaad olid ühispidamisel, maaraha («ma ra») talupoegadelt sõjaväekohustuse katteks, «vrowen gelt» — maks nähtavasti mõisa vanaproua ülalpidamiseks jm. Kõik need maksuliigid olid eri suurusega ja võisid muutuda mõisaomaniku või seegi valitsejate suval. Kui maarent näiteks oli seegi vanades külades (Patikal, Limus ja Pajupeal) ainult 1 mark adramaalt, tuli Vaskjala talupoegadel maksta isegi 4 marka ning Kautjala talupoegadel koguni 6 marka adramaalt.

Loomakümnis, mida nimetati väikekümniseks, oli igal pool asendatud rahamaksuga, kusjuures igalt talus sündinud loomalt tuli seegile maksta kindlaksmääratud rahasumma. Ainult lambad näikse olevat viidud mõisale natuuras.

Härraste kostitamine vakuste ajal oli Eestisse toodud vanagermaanlik komme. Näiteks tuli Rae mõisa talupoegadel anda igal aastal härrastele üks «gesterie» — Võõruspidu, kuigi nad peale selle pidid veel maksma söögi- ja joogiraha ning andma enda poolt koka vakupidus-tuste puhul. Pajupea, Limu ja Patika talupoegadel oli võõruspeo kohustus asendatud rahamaksuga — «ettegeltiga» (Eszgeld = söögiraha), mitmes mõisas tuli aga talupoegadel peale andamite valmistada vakupeoks veel 2 vaati õlut, üks sakste, teine enda jaoks.

Tallinna seegi vakuraamatus on need kohustused kõik talude kaupa kirja pandud, peetud arvet nende tasumise kohta ning märgitud üles võlgnevused. Vakuraamat võimaldab seega leida mõnegi talu ja seal elanu kohta pidepunkte, mille alusel suguvõsa saaks teha oletusi-tuletusi oma eellaste kohta mitmeid sajandeid vanemast ajalõigust. Vähemalt kahe Jüri kihelkonna suguvõsa otsene side on võimalik vakuraamatu järgi kindlaks teha. Need on Laiepe (Laiba) ja Kyvit (Kivit — Kivita), mõlemad tuntud-teatud perekonna- ja talunimed.

Niisiis võimaldab märgitud vakuraamat meile veel paljude esialgu kõrvalistena näivate pisiasjade kaudu heita pilgu Jüri talupoja igapäeva-

18

ellu ja annab meile kaugeleulatuva pildi maa olukorrast 15.—16. sajandil siinkandis.

Kuigi mõisad koormasid talupoegi mitmete maksudega, siplesid neist paljudki majanduslikes raskusis. 1747. a. seati mõisate kohta sisse hüpo--teegikorraldus, millega mõisate võlad kanti erilistesse raamatutesse, mida nimetati krepostiraamatuteks. Sellega tehti kättesaadavaks ülevaade mõisa võlgadest ning võlakoorma avalikustamisega püüti hoiduda mõisate ülevõlastamisest. Peale selle seadis Eestimaa rüütelkond sisse kitsendused üleliigse raiskamise vastu võitlemiseks nn. luksuse vastu võitlemise seadusega, millega piirati kulutuste tegemisi perekondlikel sündmustel, kirjutati ette pulmades, matustel ja muul puhul kanda lubatud riietus ning ehteasjade hulk ja väärtus, isegi puusärkide materjal ja ilustused. Kui palju neist piiranguist kinni peeti, pole teada.

Eriti agaralt hakkasid mõisad otsima uusi tuluallikaid 19. sajandi teisel poolel. Talurahvaseadused olid toonud mitmeid muudatusi mõisniku ja talupoja suhetesse ja neid tuli nüüd uuendada. Üheks abinõuks rahapuudusest ülesaamiseks kujunes talukohtade müümine talupoegadele, kellele 1856. a. seadusega oli antud õigus omandada maad. Talude müümisele kallutas mõisaid ka teotöö iganenud vorm.

Talude ostmine algas Lõuna-Eestis, kus talupoegkond oli mõningal määral tugeval majanduslikul alusel. Põhja-Eestisse jõudis ostu-müügi-laine 1860-ndail aastail. Sellele eelnes talude krundistamine, s. t. müügiobjektide — talude — väljamõõtmine. Seda tehti nn. talumaast (rahva keeles ka vallamaast), mis tähendas talupoegade kasutuses olevat mõisa maa-ala osa.

Tartu Ülikooli poolt 1930-ndate aastate alguses korraldatud rahvatraditsiooni kogumisel Eesti kihelkondadest on Jüri kihelkonnast 1931. a. suvel üleskirjutatud andmestikus teateid ka talude ostmise kohta.³⁹ Nii olevat Aruvalla mõisas hakatud talusid müüma juba 1865. a., Vaidas 1870. a., Rael 1880. a., Sausti mõisas alles 1890. a., Nabala mõisas aga pole talusid üldse müüdud. Tallinna Linnavalitsuse aruande järgi 1887. aastast oli selleks ajaks Rae mõisa 34 talust müüdud 16 ja 70 väike-kohast (saunakohast) 3 kohta, Kautjala mõisas 16 talust 4 ja 33 sauna-kohast 4 kohta. Aruandes on märgitud, et Rae mõisas olid ostutehingud juba ammu sõlmitud, kuid kontrahid ei olnud veel kinnitatud, kuna mõisa talumaal lasus karjatamisservituut Jüri kiriku heaks.⁴⁰ (Eespool oli juttu samast tülist Rae mõisa ja Jüri koguduse vahel.) See servituut oli nähtavasti põhjuseks, et Rae mõisast eraldatud taludest jäigi suurem osa kasutada renditaludena ning neid hakati ostma alles Eesti Vabariigi päevil 1932. aastast alates.

Rae mõisast müüdi esimene talu 1880. a. See oli Limu külas asuv Loovälja talu, ostuhind oli 3700 rubla.

Kui talumajapidamised hakkasid eelmise sajandi lõpupoolel ja käesoleva sajandi alguses tänu ühistegevuslikule liikumisele, maade parandamisele, karjamajanduse uuendamisele ning põllumajanduslike teadmiste tõstmisele mitmesuguste kursuste kaudu märkimisväärselt edenema, siis ei saanud sama öelda mõisate kohta. Kuigi mõisad olid rajanud puht-põllumajandusliku tootmise kõrval mitmeid abiettevõtteid, kippusid mõisamajapidamised vahetult enne Esimest maailmasõda kiratsema.

Jüri kihelkonna mõisatest pakub sellest perioodist ülevaatliku pildi Adolf Richteri aadressiraamat 1913. aastast. Raamat on mõeldud mõisate tutvustamiseks laiemale ringkonnale ning sellest leiame lähemaid and-

19

meid mõisate suuruse, mõisast müügiks eraldatud talumaade suuruse ning selleks aastaks müüdud talude kohta. Raamatus on müüdud talud toodud nimeliselt, siinkohal piirdun nende arvu märkimisega.

A. Richteri andmed mõisate kohta on järgmised.⁴¹

1. Jüri kirikumõis Jüri kiriku juures Karla külas. Omanik Jüri kogudus. Ev-luteriusu vallakoolid Nabalas, Rael, Kurnal, Kautjalas, Vai-das ja Saustis. Kolm palvemaja: kiriku juures, Nabalas ja Vaidas.
2. Aruvalla mõis. Rüütlimõis. Suurus 684 dessatini, talumaa 248 des-satini. Müüdud talusid 12. Külad: Aruvalla ja Saula. Omanik Arnold von Dehn.
3. Kurna rüütlimõis. Omanik Nikolai Koch. 4481 dessatini, talumaa 528 dessatini. Asub Kurna vallas, kuhu kuuluvad Kurna, Mõigu, Nabala, Peebo, Lehmja ja Suur-Sausti mõisavald. Mõisas on puhtatõuline ida-friisi kari. Külad: Mõisaküla, Saire ja Vaela. Müüdud on 10 talu. Tegutseb Kurna Vastastikune Tulekindlustusselts.
4. Rae mõis. Omanik Tallinna linn. 3153 dessatini, talumaa 728 dessatini. Müüdud on 20 talu. Asub Rae vallas, kuhu kuuluvad Rae, Aruküla, Aruvalla, Lagedi, Kautjala, Vaida ja Jüri kirikumõisa vald. Külad: Seli, Liimi? Suur-Vaskjala, Väike-Vaskjala, Karta, Veskitaguse ja Assaka.
5. Kautjala mõis. Omanik Tallinna linn. 1385 dessatini, talumaa 116 dessatini. Müüdud on 3 talu. Külad: Patika.
6. Lagedi rüütlimõis. Omanik Nikolai von Harpe. 1159 dessatini, talumaa 1132 dessatini. Müüdud on 89 talu, neist enamik saunakohad. Külad: Kopli, Tuulevälja, Keskküla, Üle-Jõe küla, Kadaka, Kitseküla ja Veneküla.
7. Mõigu rüütlimõis. Omanik Tallinna Toomkogudus. 1425 dessatini, talumaa 132 dessatini. Müüdud on 35 talu. Mõisas on meierei. Turustatakse pudelipiima Tallinnas. Kuulub administratiivselt Jüri kihelkonda, kiriklikult Tallinna Toomkogudusse. Külad: Järveküla, Pajupea ja Peetri-küla.
8. Nabala mõis. Omanik Eestimaa rüütelkond. Abimõis (karjamõis) Peebo. Suurus kokku 6752 dessatini. Talukohti müüdud ei ole. Külad: Nabala, Paekna, Sookaera, Kuravere ja Sõmeru. Külades on 4 tuuleveskit.
9. Lehmja rüütlimõis. Omanik Tallinna linn. 1739 dessatini, talumaa 414 dessatini. Müüdud on 11 talu. Mõisas on meierei. Auru-jahu-veski asub kiriku juures. Puhtatõuline ida-friisi kari. Lubjaahi mõisas. Külad: Lehmja.
10. Suur-Sausti rüütlimõis. Omanik Nikolai Ruben. 2683 dessatini, talumaa 207 dessatini. Müüdud on 5 talu. Auru- ja vesiveski. Viinavabrik toodanguga 1 miljon ° aastas. Tellisetehas. Hobuse-, veise- ja linnukasvatus. Külad: Leetse, Veneküla, Kulla ja Nõmme.
11. Vaida mõis. Omanik Jaan Saar. 237 dessatini, talumaa 2906 dessatini. Müüdud 71 talu. Meiereis valmistatakse koorejuustu. Tegeldakse ka mesindusega.

Kõik loetletud mõisad riigistati 1919. a «Maaseadusega» ning tükeldati asundustaludeks. Kurna, Lehmja ja Kautjala jäid Tallinna linna pidamisele.

Mõisate elu-olust on Jüri kihelkonnast üleskirjutatud rahvatraditsioonis andmeid iga mõisa kohta. Räägitakse peamiselt halba ja kohati päris jubedusigi (inimeste piinamine näiteks). Esikohal on muidugi tun-

20

tud hirmujutt Rae mõisa kurjast mõisnikust Johansonist, kes süüdanud põlema mõisa küüni koos inimestega ja tundnud siis rõõmu nende visklemisest ussidena. Karistuseks on aga ussid hakanud teda hiljem igal pool jälitama ning teinud seda mõisniku elu lõpuni, vaatamata mitmekordsele elukoha vahetamisele. Aga küllap see lugu piirdubki ainult rahva rikkaliku fantaasiaga. Hiljem teadaolevaist mõisnikest peetakse väga uhketeks ja kõrkideks ülemusteks Kurna mõisasaksu, mispärast hüütud neid lõvideks. Küllap siin oli põhjuseks ka Kurna Fersenite suguvõsa vapis leiduv lõvi kujutis. Ometi on needsamad uhked mõisnikud nälja-aastail lasknud Kurna parki kaevata tiike, mida hiljem on hakatud kutsuma «näijatiikideks». Talurahvast käinud seal kaevamas hulgaliselt, kuna mõisa poolt antud kaevajaile leiba, olgugi küll aganatega pooleks. Kurna mõisa pargis on nähtavasti just selle nälja-aasta tähistamiseks paigaldatud 70 cm kõrgune kivi, millele on graveeritud tekst «A 1647. Dreiden, Fersen».

Kuma mõisnikud olid armastanud väga metsa. Mõisale vajalikud ehituspalgid olevat ostetud väljastpoolt mõisat, kuigi mõisal oli metsa palju. Kui parun oli kohanud talupoega mõisa metsast võetud peeru-puudega, öelnud ta: «Sa oleksid võinud parem mu kuldraha kotti tulla sorima kui mu metsa varastama.» Halvemad mälestused on rahval Sausti Tiesenhausenitest. Üks neist olevat käratanud talupojale: «Mina olen su Jumal, Kurat ja Keiser!» Võib olla, et sama ütleja leidiski karmi karistuse. Rahvatraditsioon räägib Sausti mõisa ühest omanikust, kelle olevat esimese öö õiguse kasutamise pärast tapnud tüdruku tulevane abikaasa.

Pärisorjuse ajal olid raskeimad tingimused olnud Lehm ja mõisas, kus talupoegi karistati karmilt. Suur raba oli tehtud raske sunduse all põlluks ning seda kohta hakati hiljem kutsuma Siberiks. Rahvatraditsioon räägib talupoegade karistamisest peaaegu igas mõisas. Ohtrasti peksmist kasutatud Rae mõisas, kus peksu põhjuseks olnud isegi orja aeglane käik. Vitsahirmu tunti ka Saustis ja Kurnal. Nabalas sai üks tüdruk peksa isegi liiga aeglase söömise eest. Kõige leebemad olnud Vaida mõisnikud.

Ent lõpp tuli ka mõisnike omavolile ja seda tänu Eesti Vabariigile.

5. Kihelkonna usulised liikumised

Jüri kihelkonnas on juba eelmisest sajandist alates avaldanud usulises liikumises tugevat mõju vennastekoguduse tegevus. Et selle liikumise juured asuvad kauges minevikus, liikumine ise aga on veel praeguselgi ajal usu asjus mitmetigi mõõduandev, pean vajalikuks sellel pikemalt peatuda.

Vennastekoguduste rajaja on Saksa vaimulik kirjanik krahv Niko-laus Ludwig von Zinzendorff (1700—1760). Pärast tema külaskäiku Tallinna 1736. a. hakkas selle liikumise esindajaid — vendi — tulema rohkemal määral Eestisse. Nende inimsõbralik suhtlemine kaaskodanikega, nende abivalmidus ja rahvalikud tööviisid võitsid kiiresti paljude inimeste südame, seda enam, et vennad olid pärit lihttööliste hulgast. Rahvas hakkas ise palvemaju ehitama, seda toetasid ka mitmed vennaste-sõbralikud mõisnikud. Vennastekoguduse mõju rahva usulis-kõlbelisele elule suurenes järjest ning võttis rahvaliikumise ulatuse. Vennad ise

21

jäid samal ajal kiriku liikmeks ning nende ja kiriku vahel valitses enamasti üksteise toetamise ja koostöö vaim.

Vennastekoguduste töö seisnes palvelates koosolekute pidamises, haigete külastamises ja vaeste hoolekandes. Ka majanduselus olid vennad kogudustele suureks toeks, olles teistele eeskujuks oma kohusetäit-misega. Jakob Aunver, Jüri koguduse kauaaegne õpetaja, hindas kõrgelt vennastekoguduse tööd Jüri kihelkonnas. Ta kirjutas Uppsalas. 1961. a. ilmunud raamatus:⁴² «Oma usuliselt ilmelt ja arusaamiselt ning vaadetelt jaguneb /Jüri/ kogudus küll vahest praegugi kaheks rühmaks: pietistlik vennastekoguduse osa ja linnalähedane maaharitlaste pool. Esimeste mõju oli kõige suurem ja tugevam Nabalas, Saustis ja Vaidas, kuna nn. linlased asusid Rael, Lagedil, Kautjalas, Kumal. Vendade teeneks võib lugeda, et Jüris vabakoguduste kuulutus vähematki kandepinda ei leidnud. Jüri vendi vanemvenna J. Landi juhatusel võib lugeda Põhja-Eesti elavamaks vennastekoguduse osaks. Jüri koguduse vennad ehitasid lühikese ajaga kolm uut palvelat: Nabalas, Rael ja Vaidas.»

Teiseks suuremaks usuliseks liikumiseks kihelkonnas tuleb pidada vene õigeusku (kreekakatoliku usk) üleminekut, mis algas Riias, jõudis aga 1860-ndail aastail Põhja-Eestisse ja varsti ka Jüri kihelkonda. Usuvahetuse põhjuseks ei olnud mitte niivõrd usuline kutsumus kuivõrd rahva raske majanduslik ja sotsiaalne seisund. Loodeti saada riigilt maad, mida õigeusu preestrid ka lubasid, ning sedakaudu jõuda majandusliku järje paranemisele. Rahvatraditsioon Jürist teab rääkida, et preestrid lubasid ka kaitset mõisnike omavoli vastu ja muid soodustusi usuvahetajatele.

Eriti agarad olid vene usku üleminekul Aruküla ja Sausti elanikud. 1871. a. asutati Arukülas kreekakatoliku usu kogudus ning 1873. a. ehitati Tallinna—Peningi ja.Lagedi maanteede ühinemiskohale kreekakatoliku usu kirik, mis viimases sõjas hävis. Varemed aga on tondilossina praegugi alles.

Preestrite lubadust tagada oma koguduse liikmetele kaitse tuli varsti ka tegelikkuses rakendada. Nimelt nõuti 1885. a. Jüri koguduse uue kiriku ehitamisel küüdikohustust materjalide veoks ka Aruküla ja Sausti õigeusklikelt, need aga keeldusid kohustuste täitmisest, kuna nende ususeaduses ja kontrahtides ei olevat neile peale pandud mingeid kohustusi evangeeliumi-luteriusu kiriku huvides. Luterlased aga esitasid nõude kohustuste täitmiseks kihelkonnakoihtusse, kus otsustati küüdikohustus-test keeldujatelt trahvi nõuda. Kohtuotsuse alusel asuti isegi keeldujate vara üles kirjutama ning mõnelgi juhul seda avalikul oksjonil müüma. Aruküla õigeusukoguduse preester oli sõitnud Peterburi keisrihärrale kaebama ning saavutanudki seal õiguse. Selletõttu vabastati kohalik kihelkonnakohtunik Smeling oma kohalt ja sama saatus läks napilt mööda isegi Estimaa kubernerist.⁴³

1860-ndail aastail pani Põhja-Eesti usuelu lainetama nn. maltsveti usk — Juhan Leinbergi, rahvasuus prohvet Maltsveti poolt algatatud usulis-fanaatline liikumine. Maltsveti pooldajate «valge laeva» ootamine Tallinnas Lasnamäe paekaldal, rahva väljarändamisele õhutamine ja uute usuliste kommete propageerimine on leidnud kajastamist veel seitsekümmend aastat hiljem Jürist üleskirjutatud rahvatraditsioonis. Selles meenutatakse, et Jüri kihelkonnas ei olnud sellel liikumisel erilist poolehoidu. Maltsveti vaadete peamine levitaja oli Lagedi kooliõpetaja Räits, kes algul pidas jutlusi uuest usust Lagedi koolimajas, hiljem aga, kui kirikuõpetaja oli sellise tegevuse koolimajas keelanud, valis oma

22

«staabiks» Pajupea küla Suitsu talu, kuhu võttis kaasa ka kaks oma pooldajat naist Lagedilt. Räits ja naised olid olnud hallis rõivastuses ning propageerinud söögiks soola ja hapude toitude kasutamisest loobumist, sest neid toite ei olevat loonud jumal, soola aga veetavat üle mere ka pühapäeviti, mil töö tegemine on keelatud. Söögisedelist oli tõmmatud maha ka sealiha ja soolasilk. Laiema pooldajaskonna võitmiseks oli Räits hakanud jutlustama pühapäeviti kiriku väravas, sealt ajanud aga vöörmündrid ta minema ning jutlustajal tulnud sama tegevust jätkata Jõelähtme ja Harju-Jaani kiriku juures. Jüris jäänudki Räitsi, s. t. Malts-veti jüngreiks ainult mõned üksikud naised, kuid needki jäänud varsti juhita, sest Räits vallandatud Lagedi kooliõpetaja kohalt ning ta rännanud koos Pajupea Suitsu talu pererahvaga Venemaale Simbirski kubermangu. Rahvatraditsiooni jäi sellest liikumisest Jüri kihelkonda alles ainult meenutus «valgest laevast», mis püsis maltsvetlaste kombel lootu-sena-ootusena rahva keeles ja meeles veel mitu aastakümmet pärast viimast suurt sõda.

Nagu maltsvetlaste liikumine, nii ei leidnud Jüri kihelkonnas erilist populaarsust ka mitmesugused muud lahkusud ning kirikukoguduse kõrval on jäänud siiani püsima peamiselt ainult vennastekogudus.

6. Rahvaharidus ja kool

Sajandeid kestnud orjuse rasketes oludes suutis Eesti rahvas säilitada oma iseteadvuse, keele ja vanad traditsioonid ning luua omapärase eesti rahvuskultuuri, mille saavutusi hindame veel praegugi. Rahvas elas küll pimedates suitsutaredes, kuid nii rahvatarkus kui ka traditsioonid kandusid edasi sajandist sajandisse, põlvkonnalt põlvkonnale. Koolide abist rahvahariduse edendamisel võidi kaua üksnes unistada.

Eestimaal hakkas riigivõim talurahva kooliküsimustega tõsisemalt tegelema 1690. a., kui Rootsi kindralkuberner nõudis kooli asutamist igasse kihelkonda. Suurem osa mõisnikest suhtus sellesse nõudmisse siiski ükskõikselt, isegi vaenulikult.⁴⁴

Jüri kihelkonnas on kooliõpetaja samal, 1690. a. õpetanud lastele pastorimajas lugemist, kuid 1693. a. ei pidanud pastor enam võimalikuks seal koolipidamist jätkata. 1696. a. kihelkonnas kooli ei olnud, kihelkonna köster lapsi ei õpetanud, sest talle ei antud palgamaad. Kuid ometi on samast aastast andmeid, et seal õpetas lapsi, kuigi väikest hulka, pastor ise⁴⁵ ning et selleks ajaks oli kihelkonnas lugemise selgeks õppinud 30 Lagedi ümbruse last.⁴⁶

Rootsi valitsuse nõue asutada igasse kihelkonda kool jäi esialgu rakendamata. 1700. a. alanud Põhjasõda ja järgnenud katkutõbi ei lubanud mõelda laste õpetamisele. 29. septembril 1710 läks Eesti maa-ala Tallinna ja Eestimaa rüütelkonna alistumislepinguga rohkem kui kaheks sajandiks Vene võimu alla ning 1711. a. andis tsaari täisvolinik Liivi-ja Eestimaal Gerhard Johann von Löwenwolde korralduse, milles mõisaomanikelt nõuti, et kogudustes, kus polnud koolmeistreid, needsinatsed ametisse pandaks ja et talurahva lapsed saadetaks jälle kooli.⁴⁷

Põhjasõja järelaastaisse langeb kooli asutamine ka Jüri kihelkonnas. Jüri koguduse noor ja eestisõbralik ning eesti keelt valdav pastor Anton Thor Helle oli juba esimestel ametiaastatel hakanud tõstma leeriõpetuse taset ja selgitama lastele katekismust ning küllap ka mõlgutanud mõtteid kooli asutamiseks. See aga esialgu ei realiseerunud, sest

23

koguduse köster ei sobinud selleks tööks. 1719. a. saadi kogudusele uus. köster ja see äratas juba lootust kooli asutamiseks. 1720. a. andsid kihelkonna mõisnikud materjali koolimaja ehitamiseks ja järgmisel aastal suudeti eriti Rae mõisa rentniku Cl. J. Nottbecki toetusel maja valmis ehitada. Koolitööd alustati 1721. a. sügisel ja kohe leidus 45 õpilast. Seda arvu tuleb pidada küllalt suureks raskeid aegu silmas pidades. Koolitööd takistas alguses õpperaamatute puudus, kuid varsti ilmusid ka aabits, katekismus ja uus käsiraamat, nii et raamatute puudus ei teinud enam takistusi. Jüri kihelkonna kool oli üks väheseid, kellel oli eraldi koolimaja. See asus köstrimaja juures, nähtavasti iseseisvas hoones. Pastor A. Thor Helle käis seal kolm korda nädalas katekismust õpetamas, peamise töö tegi köster. Köstrikoolile lisaks oli tekkinud ka väiksemaid koole külades, mida 1724. a. ei olnud pastor küll veel visiteerinud, kuid lubas seda teha.⁴⁸

Köstrikooli tegevus ei kestnud kahjuks kuigi kaua. Juba 1723. a. langes õpilaste arv 36-le. Tagasiminek oli tingitud köstri laisaks jäämisest koolitöö vastu, takistusi tegid ka lapsevanemad, kes ei tahtnud lapsi vabastada kodusest tegevusest ega suutnud lastele leivakotti kooli kaasa anda. Nad eelistasid laste õpetamist kodus. 1724. a. oli lapsi koolis ainult 24, 1725. a. käisid koolis veel vähesed lapsed ning 1726. a. kooli tegevus katkes. Kool oli aga juba selle lühikese aja jooksul palju kaasa aidanud haridustöös ning 1726. a. võis pastor Konsistooriumile rahuldustundega teatada, et peaaegu igas majas leiduvat mõni lugemisoskusega talupoeg, kogu kihelkonnas oskavat aga 200 last lugeda täiesti hästi. Järgmisel aastal kutsus pastor lapsi uuesti kooli, kuid ilmus ainult üks poiss. Rahval näis küll olevat huvi hariduse vastu, kuid majanduslikud raskused tegid talupoja kooli suhtes tagasihoidlikuks.⁴⁹

1737. a. asutas Rae mõisa rentnik kooli kiriku juurde Karla külla, kus ka pastor A. Thor Helle on käinud lastele katekismust õpetamas. Varsti asutati kool ka Lagedile.⁵⁰ Sellega koolide asutamine Jüri kihelkonnas esialgu lõppes. 1786.—1787. a. talvel oli Jüris 1, järgmisel talvel 2 küla- ja mõisakooli.⁵¹ 19. sajandi alguseks oli aga koolivõrk kõikjal ahenenud ning 1800. a. oli kogu Harjumaal ainult 3 kooli.

24. jaanuaril 1803 kehtestati «Rahvahariduse esialgsed eeskirjad»,, milles nähti ette ka kihelkonnakoolide asutamine. Seisukohta koolitöö’ asjus küsiti ka pastorilt. Selgus, et osa neist pidas vajalikuks õpetamisel lisada lugemisoskusele ka kirjutamise, arvutamise, loodusloo ja geograafia õpetamine, teine osa aga arvas, et aitab ainult lugema õpetamisest. Ka Jüri koguduse pastor R. Winkler jõudis järeldusele, et piisab lugemisoskusest, nende jaoks aga, kes soovivad ka kirjutama ja arvutama õppida, peaks köster 20—30 õpilasele tasulist kirjutus- ja rehken-duskooli.⁵² Õnneks jäi tooniandvaks pooleks laiemat õpetust nõudev ringkond, kuid tee talurahva haridusele jäi endiselt raskeks. Kuigi 1816. a. Eestimaa talurahvaseadus nõudis mõisakogukonnalt iga 1000 hinge kohta kooli asutamist ja selle ülalpidamist, jäi koolivõrk Põhja-Eestis hõredaks. Laste õpetamisel jäi pearaskus kodule. Vanemate abistamiseks seati sisse nn. rändõpetajate töökorraldus, milleks 1822. a. kehtestati «Eeskiri rändõpetajate kohta». Rändõpetaja pidi mardi- ja jüripäeva vahel oma piirkonna mõnel korral läbi käima ning manitsema vanemaid ja lapsi lugemaõppimisele. Oma tegevusest pidi rändõpetaja aru andma kord nädalas pastorile, kes andis siis juhendeid edasiseks tööks. Pastor andis pühapäevil kantslist rahvale teada rändõpetaja loetamispäevad külades.

24

Ka Jüri kihelkonnast üleskirjutatud rahvatraditsioonis on võrdlemisi palju räägitud rändõpetajaist ja nende teegevusest.⁵³ Uks esimesi rändõpetajaid ehk lasteloetajaid, nagu neid Jüris on nimetatud, olnud Kivita talu vanaperemees Vaidast, hiljem Nabala Arupere peremees. 1850. a. olnud loetajaks Assaka Jaani talu peremees Vitismann, kes selle tööga olevat väga hästi toime tulnud. Tänutäheks hea töö eest kinkis kogudus talle hauaplatsi Jüri surnuaiale. Kurnal oli lasteloetajaks Mäe talu peremees Peitong. Rändõpetajate tööd kontrollisid vöörmündTid, kuid selge on, et selline õpetamine jäi ikkagi väga puudulikuks.

1870-ndate aastate alguses hakkas ka tsaarivõim tundma rohkem huvi talurahva hariduselu vastu, aga juba eelmisel kümnendil hakkasid ka Eesti talupojad ise, algul küll oma haritud esindajate kaudu, rahvakooli asjus kaasa rääkima. 1860. a. kehtestati koolikohustus kõigile lastele. Et tegutsevatest koolidest puudus õige ülevaade, saatis Tartus asuv Õpetatud Eesti Selts 1863. a. välja ankeetlehed lähemate andmete saamiseks. Jüri kihelkonnast tagasi saadetud ankeedivastusest nähtub, et siin töötas 1863. a. 3 kooli: Jüris, Arukülas ja Saustis. Ankeetlehest saame nende kohta järgmised andmed.⁵⁴

Külakoolid ja õpetajad 1863. a:

• Jüri kool: õpilasi koolis 23. Koolmeister — Gustav Kraemann, 34 aastat vana. Haridus — linnakool. Jüris töötanud 5 aastat. Töötasu: andmed puuduvad.

• Sausti kool: õpilasi 41, neist 24 poiss- ja 17 tütarlast. Koolmeister — Hans Villemson, 45 aastat vana. Haridus — iseõppinu. Saustis töötanud 1 aasta. Koolmeistri palk: sai vilja ja 24 rubla aastas.

• Aruküla kool: õpilasi 20, neist 12 poissi ja 8 tüdrukut. Koolmeister — Rein Robach, vanus 22 aastat. Haridus — Jädivere seminar. Arukülas töötanud 1 aasta. Koolmeistri palk: 8 tündrit vilja ja 24 rubla aastas.

Koolikohustuse sisseseadmine 1860. a. tõi kaasa koolide asutamise nüüd juba hoopis laiemas ulatuses kui varem. Enamik Jüri kihelkonna koole on asutatud 1860.—1880. aastail. Täpsema pildi nende asutamisest saame arhiivimaterjali alusel. Asutamisaasta märgistab aastat, millest alates kool püsivalt töötas.

Jüri kihelkonna koolide asutamisajad⁵⁵

Märkus: Aruküla kool liideti 1885. a. Aruküla vene õigeusu kihelkonnakooliga. Eesti Vabariigi ajal muudeti kihelkonnakool Aruküla algkooliks, et aga selles koolis õppis ka Harju-Jaani kihelkonna

25

Peningi valla õpilasi, jäi Aruküla algkool Rae ja Peningi valla ühisülalpidamisele.

19. sajandi lõpukümnendeist alates tuli koolides nagu teistegi elualade asutustes teha läbi periood, mida ajaloos tuntakse «venestamis-ajana». Baltimaades kehtiv erikord, milles juhtivat osa etendasid sakslased, oli Vene valitsusele vastumeelne. Aleksander II ajal hakati seda korda tugevamalt ründama, Aleksander III ajal aga sai see juba valitsuse programmiks. Kubernerid ja õppekonna kuraatorid said selleks tsaarivõimult erivolitused. Rünnakulaine tabas eriti kohtu-, kooli- ja politseiala. Ametiasutused korraldati ümber, need allutati vene ametnikele ning pandi asutustes kehtima vene keel. Usupoliitika alal innustati ulatuslikku usuvahetust luteri usust vene õigeusku. Rahvatraditsioon Jüri kihelkonnast räägib selle surveperioodi kohta kokkuvõtlikult järgmist.⁵⁶

Kohalikud ametnikud olid eestlased, ainult Aruküla kooli oli pandud teiseks õpetajaks venelane. Osa õpetajaid, kes vene keelt ei vallanud, vabastati ametist. Vallamajas oli asjaajamine eesti, kirjavahetus aga vene keeles. Koolis tuli vene keel alguses ainult poistele, hiljem aga kõigile 1 tund päevas. Sajandi lõpu poole läks kogu õpetus venekeelseks.

Jüri koguduse kirikuõpetaja olnud venestamise vastu ning öelnud selle kohta halvasti ka kirikukantslist. Ta sai selle eest (sõbraliku?!) hoiatuse Aruküla kooliõpetajalt Kuusikult. Jüri kihelkonda oli soovitatud asutada valitsusmeelne ministeeriumikool, kuid ei Jüri keskuse ega Kurna inimesed, kellele seda koolitüüpi pakuti, ei nõustunud sellise kooli asutamisega. Teadaolevalt asutati ministeeriumikool Kose kihelkonda.

Koolivõrk jäi Jüri kihelkonnas 1860.—1880. aastail asutatuna püsima pikemaks ajaks, hiljem toimusid aga kihelkonna piires siiski mõningad muudatused. Ülevaatliku pildi koolidest 20. sajandi alguses annab 18. jaanuaril 1911. a. toimunud ülevenemaaline loendus, millest Jüri kihelkonna koolide kohta saame järgmised andmed.⁵⁷

Jüri kihelkonna vallakoolid 1911. a.:

Tabelis on koolide asutamise ajas mitmeid muudatusi võrreldes eelmise tabeliga. Erinevus on põhjendatav asjaoluga, et eespool esitatud tabelis on asutamisajad võetud ajalooürikuist, 1911. a. loendusel aga on enamik andmeid saadud nähtavasti koolijuhatajatelt, kellel igaühel ei olnud tõenäoliselt kasutada kooli kroonikat või muud ürikut.

Tabelis on muudatusi ka koolivõrgus. Lisaks teistele koolidele on siin esitatud ka Naissaare vallakool, puuduvad aga Aruküla ja Mõigu vallakool. Aruküla vene õigeusu 2-klassiline kool on 1911. a. loendusel näidatud Harju-Jaani kihelkonda kuuluvana, Mõigu kool aga puudub muudel asjaoludel. Nimelt kuulus Pajupea küla mingitel erilistel põhjustel kuni Eesti Vabariigi algusaastateni Mõigu mõisa alla, seega siis Kurna valda. 1870-ndail aastail oli Mõigu mõis asutanud kooli Pajupea külla, mis asus Suitsu talus. Kooliõpetajaks oli Jakob Herman Vahtrik, hiljem tuntud raamatukaupmees ja kirjastaja Tallinnas. Kool likvideeriti pärast lühiajalist töötamist ja lapsed saadeti õppima Rae vallakooli.

Eespool kirjeldatud koolivõrk kandus muutmatult üle Eesti Vabariigi perioodi, senistele koolidele oli siiski lisandunud 1917. a. asutatud Lehmja algkool.

7. Majandus- ja seltsielu

Talude raharendile üleminek, eriti aga talude ostmine möödunud sajandi lõpupoolel põhjustasid eesti talurahva elus väga suuri majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi muudatusi. Talunike kiht sai nüüd kindlamasse ühendusse maaga, tekkis tõeline peremehetunne, ent hakkas arenema ka maaelanikkonna lahtikangutamine maast. Osa sellest rändas Venemaale, teine, suurem osa otsis elatumisvõimalusi kodumaa linnadest, mis tõi kaasa ulatusliku tööstuse ja kaubanduse arengu. Talumees, uuslinlane ja üha laienev haritlaskond lõid aluse, millest kasvas välja nn. ärkamisaeg. Väliselt avaldus see lühistes suurettevõtmistes (esimene Eesti üldlaulupidu, Eesti Aleksandrikool, Eesti Kirjameeste Selts, kaubandusselts «Linda» jt.), ajakirjanduse kandepinna kiires laienemises, ühistegelikus liikumises ning mitmete seltside (põllumeeste, muusika-ja laulu-, karskus- jm. seltsid) asutamises.

Jüri kihelkonna arengule on avaldanud tugevat mõju Tallinna kui poliitilise ning majandus- ja kultuurikeskuse lähedus. Kaubanduskeskusena oli Tallinn siinsele maarahvale vajalike kaupade (peamiselt sool, raud, teras, soolasilk, naelad, nahk) hankimiskohaks, siit viidi kaasa suurem osa töö- ja tarberiistu, riidematerjali ning valmisrõivaidki. Tallinna turule aga viidi oma majapidamisest ülejääv ja sissetulekuid võimaldav müügitoodang, siit kandsid talumehed kopikate kaupa tuhandeid rublasid oma talukohtade ostuvõla tasumiseks. Jüri kihelkonna ärksam tegelaskond aga viis siit Tallinna elanikkonnale eelmise sajandi viimaseil kümnendeil kultuurikosti koorilaulu ja puhkpillimuusika näol. Linnaseltsides nähtud teatrietendused, neist enamik veel asjaarmastajalikke, aga rajasid tee Jüri kihelkonna seltside kitsastele lavadele ja suveaedadesse.

Küllap selles suhtlemises oli suuremaks saajaks vist ikka Jüri kihelkond, olid ju linnakultuurile juba siis loodud paremad võimalused arenemiseks. Ent jürilasedki hakkasid oma kultuuritööga õige varakult silma paistma ning esimese tunglana saatis oma kiired väljapoole Jüri Muusika Selts. Seltsi põhikiri koostati Jüri koguduse kösterkooliõpetaja Gustav Kraemanni eestvedamisel ja sai valmis 15. (27.) jaanuaril 1866. Selts oli üks esimesi registreeritud muusikaseltse Eestis ning 15. (27.) jaanuari tähistas selts oma aastapäevana.

Jüri Muusika Seltsi segakoor esines Gustav Kraemanni juhtimisel 1866. a. suvel Tallinna saksa laulupeol ning laulis ootamatult hästi. Koori kiitis «Eesti Postimees» ning küsis, miks Tallinna oma lauluselts «Reva-lia» laulupeost mingisugusel moel osa ei võtnud. Veel kolm aastat hiljem, esimese üldlaulupeo järeljuttudes meenutas Georg Julius Bertram, baltisaksa literaat ja folklorist, Jüri segakoori esinemist 1866. a., mis olevat äratanud «suurt imestust isegi kõigis välismaistes muusikatundjates».⁵⁸ Edukalt alanud segakoori tegevus soikus 1869. a. tubli koorijuhi G. Kraemanni surma tõttu. Ainult 1872. a. alguses kõlas koorilaul, mida esitasid koolilapsed ja mõned täiskasvanud ning alles 1879. a. detsembris tekkis mõte, et kihelkonna laulukoor peaks järgmisel aastal laulupeost osa võtma. Taastati lauluseltsi endine põhikiri, organiseeriti nii mees-kui ka segakoor ja sooviti mõlemaga peost osa võtta. Koore hakkas juhatama koguduse köster Julius Preisberg. Kolmandast üldlaulupeost 1880. a. Tallinnas võttis Jüri Muusika Seltsi poolt osa mees- ja segakoor, lauljaid oli kokku 61. Koori juhatasid J. Preisberg ja J. Metsar. Segakoor esines eraldi väljaspool laulupeo kava. Jüri koorid olid tähelepanu keskpunktis oma rahvarõivastega, kuigi see tõi neile baltisaksa vaimuga läbiimbunud linnas ka ebameeldivusi. Pärast laulupidu kirjutas «Eesti Postimehele» kohalik kaastööline J. A. R ... d (koolmeister J. Ruto-põld Nabalast): «Lauljad olid selle tarvis ka oma kihelkonna viimsed rahvalikkude riiete riismed kokku korjanud, et endid nende endiste kenade ja nägusate rahvalikkude riietega ehitada, mis uuema aja muutmise tujus mustlase ja muude untsakate kaltsudele on pidanud maad andma. Sellega oli siis ühtlasi ka lootus, et selle läbi kena ja nägusa rahvaliku riide ärahävitamist pisut tagasi hoida.» Artikli autor kurdab aga, et rahvarõivad valmistanud neile ka pettumuse. Kui nad neljakesi läinud Tallinna muuseumi vaatama, siis polevat neid sisse lastud, samal ajal pääsenud muuseumi küllalt «peenema vati mehi». Takistusi tehtud ka teistele kooriliikmetele ning see jätnud halva mälestuse. Ent Jüri Muusika Seltsi mees- ja segakoori esinemine rahvarõivais äratas üldist tähelepanu ning Seltsi kroonikasse kirjutati: «Meie rahvalikud riided said väga kiidetud ja olid meie seltsile auks.»⁵⁹

Pidades end Jüri kihelkonna patriootideks, võiksime vähe üles-paisutatud tundega öelda: Jüri kihelkonna lauljailt sai alguse rahvarõivaste kandmise taaselustamine laiema avalikkuse ees!

Ent pärast 1880. a. üldlaulupidu Jüri Muusika Seltsi segakoori tegevus soikus taas. Vormis püsis aga meeskoor. Neljandal üldlaulupeol 1891. a. Tartus sai Jüri meeskoor võistulaulmisel I koha, II kohaga naasis sama kihelkonna Aruküla meeskoor. See oli väga suur tunnustus ühe kihelkonna lauljaile. Ning nähtavasti just see andis segakoorile hoogu, et uuesti alustada. 10. juulil 1893 kirjutab «Postimees», et «Jüris on meeskoori kõrval ka noor segakoor lauluharjutusi alustanud ning kuna uued puhumiseriistad on kohale jõudnud, astus ka südi muusikakoor kokku ning on juba mõne kergema tüki kätte õppinud». Ent varsti tuleb muusikakoor toime raskemategi paladega — 1896. a. kuuendalt üldlaulupeolt Tallinnas toob koor Jüri (Georg) Hiio juhtimisel esikoha koos diplomi ja suure loorberipärjaga, mida reliikviana hoiti alal ning mida koolipoisina rahvamajas imetlemas käisime.

Peale Jüri Muusika Seltsi tegevuse on ajakirjanduses viiteid ka muudele lauluharrastustele kihelkonnas. Nii on 1888. a. Lehmja-Kurna koolimaja avamisel laulnud peale Jüri segakoori ka Kurna-Roosna (Lehmja) kohalikud lauljad. Käesoleva sajandi algul hakati asutama kihelkonnas ka teisi seltse. Edukamaks neist kujunes karskusselts «Truudus», kes rajas endale peoplatsi Lagedi jaama juurde Kalmari aeda. 1905. a. muutis Jüri Muusika Selts oma põhikirja ja laiendas sellega oma tegevussfääri.

28

Peale laulu- ja pasunamängu hakati harrastama näitemängu ning korraldama laialdaselt segaeeskavaga pidusid. Tähtsaks peopaigaks sai Nabala Al ja talu, kuigi seal tuli ette mõningaid lahkhelisid kohalike palve-vendadega.

1888. a. asutasid ärksamad põllumehed ja nende mõttekaaslased Tallinna Eesti Põllumeeste Seltsi, kelle ülesanne oli edendada põllumajandust ja kodukultuuri Harjumaal ja teisteski maakondades. Riigivõimu vastuseisu tõttu seltsi tegevusele ei õnnestunud seltsil kaua oma kavatsetud ülesannete täitmisele asuda ning esimesed põllumajanduskursused saadi korraldada alles 19G9. a. Need toimusid Jüri pastoraadis ja siitpeale korraldati siin kursusi peaaegu igal aastal kuni Esimese maailmasõjani. Kursuste teemadeks olid: «Põllutöö», «Aiandus ja mesindus», «Maaparandus», «Karjakasvatus ja piimatalitus», «Majapidamine ja toidu valmistamine» jne. Lektoreiks olid parimad asjatundjad, nende hulgas loomakasvatusteadlane, hilisem Tartu Ülikooli professor Karl Saral, Soomes õppinud põllundustegelane Ado Johanson ja teised. Jüri pastoraadis tähistati igal aastal suure pidulikkusega ja laialdase liikmeskonna rohkel osavõtul Jüri Muusika Seltsi aastapäeva, kus peetud kõnedest ja lauldud lauludest jätkus perekondades juttu terveks nädalaks.

Esimese maailmasõja eelsel perioodil asutati kihelkonnas mitmeid majandus- ja kultuuriseltse, millest silmapaistvamaks kujunes «Ilmarine» Patikas. Selts arendas kõrgel tasemel näitekunsti ja seda tänu andekale Rasside perekonnale Patika Laasi talust. Perekonna noorim poeg Artur lõpetas 1.920-ndatel aastatel Tallinna Draamastuudio teatrikooli ning esines kutselise näitlejana Viljandi teatris «Ugala». Ta suri noorena. 1914. a. alanud maailmasõda pidurdas nii majandus- kui ka kultuuriseltside tegevust tunduvalt ja see sai taasärgata alles pärast iseseisvuse kättevõitmist Eesti Vabariigis.

8. Kultuurilukku jälgi jätnud jürilasi

Lahikokkupuuted Tallinna vaimse õhkkonnaga ja mõningad eelised linna läheduse tõttu sinna õppima pääsemiseks soodustasid mitmegi isiku esilekerkimist kultuurielus, samal ajal aga ka võimekamate inimeste tööle asumist Jürisse. Eespool oli pikemalt juttu Anton Thor Hellest, järgnevalt peatugem ka teistel.

Aastail 1626—1632 oli Jüris pastoriks üks esimeste eestikeelsete ilmalike luuletuste autoreid Georg Saleman (1597—1657). Lehmja mõisa koka peres sündis 1795. a. esimene eestlasest kutseline näitleja ja eestikeelse näitekirjanduse rajaja Peter Andres Johann Steinsberg. Tema 1819. a. etendatud «Häbi sellel, kes petta tahab» oli esimene eestikeelne ettekanne meie teatri ajaloos. Tunnustuse võitis ka 1821. a. lavastatud «Krapi Kaie viletsus, ehk: kes palju lobiseb, peab palju vastama» ja 1824. a. «Pärmi Jaagu unenägu».⁶⁰

Vaskjala veskitalust oli pärit maalikunstnik ja graafik Johann Rudolf Berendhoff (16. VIII 1827 — 19. IX 1873), kelle tuntum töö on «Eesti mõrsja» (1863; Eesti Ajaloo Riiklikus Muuseumis). Ta on joonistanud ka koduümbruse maastikke Jüri ja Kose kihelkonna motiividel ning talurahva eluolu kujutavad «Eesti Postimehe» ja selle «Jututoa» tiitelpildid.

Tallinnas 12. jaanuaril 1757 sündinud ja 23. septembrist 1795 kuni 21. oktoobrini 1810 Jüri koguduse pastoriks olnud Reinhold Johann

Winkler avaldas luulekogu «Eestimaa maaväe sõjalaulud» (1807), mis õhutas eesti soldateid Napoleoni vastu võitlema. Teine kogu «Jutud» (1816) pakkus tõlkelisi valme, ballaade, oode jm.⁶¹

Jüri kihelkonnas Arukülas sündis 3. juulil 1878 popsi pojana Andrei J e g o r o v, eesti maalikunstnik, ENSV teeneline kunstitegelane. Ta õppis aastatel 1896—1901 Peterburis Kunstide Edendamise Seltsi joonis-tuskoolis ja 1901.—1908. a. Kunstide Akadeemias. A. Jegorov on loonud valgusküllaseid maastikumaale, Tallinna, Narva ja Kuressaare vaateid ning arvukalt portreesid. Ta suri 30. jaanuaril 1954. a. Tallinnas.

Jaan Saalverk (1874—1932), talusulane, hiljem renditalu pidaja Kurna vallas, oli aktiivne kohalik kultuuritegelane ja väga teenekas folkloori koguja. Ta kogus üle 1000 lehekülje, peamiselt jutte (989) umbes 130 inimeselt. Kuuldud motiivid on ta edasi andnud võimalikult ehtsalt, kogutud materjal on tugevasti seotud tõsisündmustega (Rudolf Põldmäelt saadud andmed). Jaan Saalverk oli kauaaegne Jüri kirikunõukogu esimees. Tema hauale on Jüri kalmistul püstitatud omapärane maakividest mälestusmärk.

Jaan Virkepuu (27. XII 1867 — 20. X 1949), Vaskjala küla Karja-vere talu omanik, oli Jüri Muusika Seltsi kauaaegne koorijuht. Ta võttis kooriga osa mitmest laulupeost, koor ja koorijuht võitsid laia tunnustuse Eesti tuntumalt koorijuhilt Konstantin Türnpult. J. Virkepuu oli iseõppija, kuid looduse poolt kaasa antud absoluutne kuulmine ja andekus võimaldasid saavutada muusikapõllul väga häid tulemusi. Tal oli köidete-rikkaim ja väärtuslikem eraramatukogu kihelkonnas.

Eduard Tennmann (29. VII 1889—19. II 1936) töötas aastail 1920—1923 Jüri koguduse pastorina, aastail 1919—1926 oli dotsent ja aastail 1926—1936 professor võrdleva usunditeaduse alal Tartu Ülikoolis. Ta on avaldanud kirjutisi ja uurimusi usundiloo ja usundifilosoofia alalt, nagu «G. Teichmüllers Philosopihie des Christentums» (1931, väitekiri), «Maailma usundid» (1935), «Hinge surematus» (1936) jt. Temalt on ka kirjutisi majanduse, eriti rahandusküsimuste alalt.⁶² Jüris töötamise ajal kirjutas ta «Usuõpetuse lugemiku», millele tegi illustratsioonid graafik Eduard Viiralt samas pastoraadis.

Jakob Aunver (1924. aastani Albrecht) oli sündinud 22. mail 1891 Vana-Antslas Võrumaal. Ta lõpetas 1923. a. Tartu Ülikooli usuteaduskonna «candidadi astmega». J. Aunver oli teeninud ohvitserina Vene sõjaväes ja Eesti sõjaväes Vabadussõja ajal. Jüri koguduse õpetaja oli ta aastail 1924—1944. Jakob Aunver emigreeris 1944. a. sügisel Rootsi. 1924. aastast oli ta ajakirja «Eesti Kirik» tegev- ja vastutav toimetaja ning 1927. aastast ajakirja «Laste Sõber» vastutav ja tegevtoimetaja. Temalt on ilmunud teosed «Leheküljed Vabadussõjast» (1922) ja «Kiistus ja Buddha» (1925) ning kirjutisi ja arvustusi ajakirjas «Eesti Kirjandus». Ta on teinud kaastööd ajalehtedele «Vaba Maa», «Päevaleht», «Kaja» jm. J. Aunver tegutses Rootsis oma kutsealal kõrge vanuseni. Paguluses on temalt ilmunud «Eesti rahvakiriku ristitee» (Stockholm, 1953) ning kiriku-ja kultuurilisi vestlusi sisaldav «Aastate kestes» (Uppsala, 1961).

Endisest Rae mõisast ostetud asundustalus elas ja töötas sordiaretaja Jaan Raeda (1876—1955). Tema looduskaitse alla võetud viljapuuaed oli kunagi vaatamisväärsus. Jaan Raeda sai tuntuks kohalike viljapuu-sortide aretajana. Tema paarikümnest väärtuslikumaks tunnistatud uudis-sordist on enamik väga viljakad ja külmakindlad («Rae ime», «Rusika õun», «Raeda suviõun»).

30

Aastail 1908—1932 töötas Jüri kihelkonnas Rae algkooli j juhatajana silmapaistev pedagoog Johannes Ratassepp (13. VIII 1889-—27. IX 1947). Ta oli omandanud algkooliõpetaja kutse pedagoogilisteltkursustel Paide linnakooli juures 1907/1908. õppeaastal, lõpetanud Tallinna Kol-ledži 1926. a. ning õppinud Tartu Ülikoolis aastatel 1926—1928 filosoofia ning 1928.—1930. a. õigusteaduskonnas. Ta oli Jüri karskusseltsi «Truudus» esimees, Jüri Muusika Seltsi kirjatoimetaja, Jüri õpetajate Seltsi asutajaid ja juhatuse liige, Harjumaa õpetajale Liidu asutajaid ja esimees ning tegev valla omavalitsuses. J. Ratassepp tegi kaastööd Tallinna ajalehtedele. Edukas koolimehetöö viis ta Tallinna algkoolide kaudu Tallinna 22. Keskkooli (nüüd jälle Tallinna Westholmi Keskkool) direk-torieks. Sellel ametikohal suri ta 58 aasta vanuses.

Hans Mets (29. VIII 1882 — 08. II 1948), Jüri koguduse köster ja Rae 6-klassilise algkooli õpetaja alates 15. oktoobrist 1914, oli lõpetanud Grewingki Muusikakooli Tartus ning omandanud algkooliõpetaja kutse Pärnu Gümnaasiumi juures. Ta tegeles pikemat aega Jüris segakoori juhina. Oma kutsetöö tõttu lauluõpetajana koolis ja köstrina leeriõpilaste keskel mõistis ta äratada huvi koorilaulu vastu ning seda ka koorijuhina oma endiste õpilastega tegelikkuses rakendada. Kõrge moraaliga inimesena ja õpetajana oli tal suuri teeneid mitme põlvkonna kasvatamisel inimsõbralikus vaimus.

Limu külas Mäe talus sündis 27. veebruaril 1908 nimekas kirjandusteadlane filoloogiakandidaat Rudolf Põldmäe. Teadustegevust alustas ta üliõpilaspõlves folkloristina, mille tulemuseks on ligi 10 OCKMehekül-jeline rahvaluulekogu. Koos Herbert Tamperega avaldas ta Eesti rahvatantsude valimiku ja 1941. a. rahvanaljandite kogumiku. Ta uuris vennastekoguduse liikumist ning sel teemal valmis doktoritööna kavandatud «Vennastekoguduse kirjandus», mis on muutunud olude tõttu alles nüüd saanud avaldamisloa. Ta on uurinud Carl Robert Jakobsoni ja Jakob Hurda tegevust, kirjutanud uurimusi Eesti üldlaulupidudest ja teatriajaloost. «Eesti kirjanduse ajaloo» I, II ja II köite ühe autorina on ta kirjutanud ulatuslikke ülevaatepeatükke ja monograafilisi käsitlusi. Tähtsamad kirjandusloolised artiklid on koondatud teosesse «Kirjamehi mitmes mõõdus» (1973). Rudolf Põldmäe suri 7. veebruaril 1988 Tartus.

Rae koolimajas sündis 17. märtsil 1926 Johannes ja Hella Ratassepa pojana eesti koorijuht ja pedagoog, ENSV teeneline kunstnik Arvo Ratassepp. Ta lõpetas Tallinna Konservatooriumi 1955. a. diplomeeritud koorijuhina ja muusikapedagoogina ning õppis 1955.—1958. a. sealsamas kompositsiooni. A. Ratassepp töötas õppejõuna G. Otsa nimelises Muusikakoolis ning 1958. aastast alates Tallinna Konservatooriumis, kus ta käis läbi järgmised astmed: dotsent, professor, dekaan, kateedri juhataja. Ta oli meeskoori «Runo» ning enda asutatud Ta meeskoori ja TA naiskoori dirigent, samuti üks esimesi Tallinna Kammerkoori dirigente ning vabariikliku koorijuhtide segakoori asutajaliige. Alates 1965. aastast juhatas ta üldlaulupidudel mees-, nais- ja ühendkoore. Ta on loonud koorilaule, neist silmapaistvamad on kaks tsüklit «Kalevipoja» tekstidele, tsüklid «Mälestusi isast», «Lausumissõnad» ja meeskoorilaul «Eesti mullad».⁶³ Arvo Ratassepp suri 22. detsembril 1986.

Silmapaistvat ja tänuväärset tööd on Jüri kihelkonnas ja kaugemalgi teinud väsimatu kodu-uurija Oskar Raudmets. Tema teenete hulka kuulub Assaku Nõiakivi avastamine, tema astus esimesena muistsete rauasulatajate jalajälgedesse, tema arvele tuleb kanda ühe leidude-

rohkema objekti Proosa kalme avastamine. Tema on Tallinna ümbruskonnas leidnud üle 200 kultusekivi, üle 50 kalme, niisama palju mui-nasasulakohti, maa-aluseid kalmistuid ja muid muistiseid. Enamik neist on arheoloogiamälestisena võetud riikliku kaitse alla. Oskar Raudmetsa otsiv vaim ning lakkamatu huvi viib teda kaheldamatult veel paljudele väärtuslikele leidudele meie kultuuripärandist.

9. Läbi raskuste vabariigiks

Esimene maailmasõda muutis väga tunduvalt maailmapilti, kukutas tsaare ja keisreid, tekitas uusi riike. Muudatused toimusid ka Eesti territooriumil.

Pärast tsaarivalitsuse kukutamist 1917. a. Veebruarirevolutsiooni käigus moodustati 1917. a. suvel Eesti maakondade ja linnade poolt valitud esindajaist Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu. 28. novembril 1917 kuulutas ta enda Eestimaa ainsaks kõrgeima võimu kandjaks, kuid aeti samal päeval Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni tagajärjel tekkinud Eestimaa Revolutsioonikomitee poolt laiali. Algas nõukogude võimu periood Eestis. Sellest perioodist teab üht-teist jutustada ka rahva-traditsioon Jüri kihelkonnast. Selles märgitakse, et laiem elanikkond jäi võimu ülevõtmisel passiivseks, aktiivsust näitasid mõne mõisa töölised. Võim võeti üle vaid Lagedi ja Nabala mõisas, kus endine mõisavalitse-jagi jäeti oma kohale ning seda just mõisatööliste eestkostel. Mõisa ülevõtmisele tulnud abiks Tallinna töölised ning koos oma mõisa töölistega jagatud ära ka mõisa inventar. Nii Rae kui ka Kurna vallas asendati vallavalitsused töörahva nõukoguga ning nõukogu esimeheks pandi väikemaapidaja.⁶⁴ Kurna valla Töörahva Nõukogu Täidesaatva Komitee 23. jaanuari 1918. a. kirja kohaselt olevat Harjumaa Töörahva Nõukogu Täidesaatvale Komiteele üle võetud nii Nabala, Kurna kui ka Mõigu mõis, kus valitsejad olevat tööliste poolt tagandatud (Nabala mõisa valitseja olevat rahvatraditsiooni järgi ametisse edasi jäetud). Kirjas peetakse vajalikuks ühendada nimetatud kolm mõisat üheks majapidamiseks ja anda siis ühe isiku kontrolli alla.⁶⁵

Kuigi Sõjarevolutsioonikomitee oli Eesti Ajutise Maanõukogu 1917. a. novembris laiali ajanud, jäi see siiski illegaalselt tegutsema. Maanõukogu võttis 17. veebruaril 1918 vastu Eesti iseseisvuse manifesti, mis kuulutati välja 24. veebruaril 1918. Manifestiga anti kõrgeim ja korraldav võim Päästekomitee kätte, kes pani ametisse esimese Eesti Ajutise Valitsuse. See ei jõudnud aga valitsemise alal midagi erilist korda saata, sest juba järgmisel päeval, 25. veebruaril saabusid Tallinna Saksa keiserliku sõjaväe üksused. Vahetult enne seda olid suutnud evakueeruda nõukogude võimu esindajad koos oma poolehoidjatega.

Algas Saksa okupatsioon, millest Jüri kihelkonna inimeste mälestusis! on samuti mõndagi kirja pandud. Mäletatakse, et juba esimesel Tallinna saabumise päeval võtsid sõjaväelased üle Vene sõjaväe moona-laod Rae mõisas. Saksa sõjaväelased realiseerisid venelastest mahajäetud varandust kohalikule elanikkonnale. Mäletatakse, kuidas saksa soldatid sõitnud külast külla ja talust tallu ning rekvireerinud loomi ja loomasööta, mille eest makstud naeruväärselt vähe. Vangistatud ka mitu taluperemeest jpt kooliõpetaja Kurnalt, kes vabanenud alles pärast sakslaste lahkumisti..

32

Esimene maailmasõda lõppes 1918. a. novembris. 11. novembril sõdinud poolte vahel allakirjutatud vaherahukokkuleppes märgiti, et kõik Saksa väed, kes asuvad enne sõda Venemaa osaks olnud territooriumil, peavad sealt lahkuma. Mõni päev hiljem, 19. novembril 1918 Riias sõlmitud lepinguga andis Saksa valitsuse esindaja valitsemisfunktsioonid üle Eesti Ajutisele Valitsusele.

10. Eesti Vabariigi periood (aastad 1918—1940)

10.1 Esimesed tööaastad

Eesti Vabariigi esimesed tegevusaastad kujunesid äärmiselt raskeks. 28. novembrist 1918 kuni 3. jaanuarini 1920 tuli iseseisvust kaitsta Nõukogude Vene sõjajõudude vastu, 5. juunist 3. juulini 1919 võidelda lõunast pealetungiva baltisaksa Landeswehr'iga. Vabadussõda lõppes 2. jaanuaril 1920 Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa valhel sõlmitud Tartu rahulepinguga.

Ometi kestis ka sõja ajal ulatuslik ülesehitustöö. 1919. a. aprillis valiti Maanõukogu poolt vastuvõetud valimisseaduse alusel Eesti Asutav Kogu. Valimised olid üldised, otsesed, ühetaolised ja salajased, proportsionaalse esinduse põhimõttel. Asutav Kogu astus kokku 24. aprillil 1919 «Estonia» kontserdisaalis. Esimene ülesanne oli luua Vabariigi põhiseadus ning see võeti vastu 15. juunil 1920.⁶⁶ Paralleelselt põhiseaduse väljatöötamisega võeti vastu mitu väga olulist seadust: maaseadus, riigikohtu seadus, avalike algkoolide seadus, seisuste kaotamise seadus jt.

Olulise muudatuse riigi elukorraldusse tõi 10. oktoobril 1919 kehtestatud maaseadus.⁶⁷ Sellega võõrandati riigi omandusse riikliku maataga-vara loomiseks kõik Eesti Vabariigi territooriumil asuvad mõisad ja maad ühes nende päraldiste ja kõlbliku põllumajandusinventariga. Võõrandatud maa kavatseti jaotada seadusega määratud isikute ringile asundustaludeks, mida ka sõja järelaastail tehti. Asundustaludena jaotati välja ka Jüri kihelkonna Aruvalla, Lagedi, Mõigu, Nabala, Rae ja Sausti mõis, Lehmja, Kurna ja Kautjala jäid aga Tallinna pidamisele. Uustaluni-kud asusid innukalt neile eraldatud ja hiljem põliseks müüdud maakohtade väljaarendamisele, hoonete ehitamisele ja inventari soetamisele. Aastail 1920—1930 tekkisid endistele mõisamaadele nägusad elamud koos kõrvalhoonetega. Ka viljapuuaedade rajamine kujunes peaaegu igas asundustalus endastmõistetavaks töölõiguks. Seniste vanade Eesti külade kõrvale tekkisid hajataludega uued asundused Rael, Nabalas, Lagedil ja teiste mõisate maadel.

10.2. Maa haldusjaotus

Kihelkond, mis pärast maa vallutamist välisvaenlaste poolt 13. sajandi algul oli muutunud haldusüksuseks talupoegkonna suhtes, hakkas sellelt positsioonilt 19. sajandi algusest alates taanduma ning andma ruumi vallale. Kihelkond jäi püsima usulise üksusena, haarates siiski kirikukoguduse liikmeskonda elanikkonna enamiku. Jüri kihelkonnas oli 1922. a. 7500 elanikku, kihelkonna territooriumi suurus oli umbes 500 km². 1934. a. oli kihelkonnas 7 avalikku algkooli 396 õpilasega. Peale koolide tegid ulatuslikku rahvaharidus- ja kasvatustööd mitmed kultuuri-organisaatorid, majandustegevust arendasid mitmed ühistud.

Valla juured ulatuvad kaugemale kui tavaliselt arvatakse. Valla taolised moodustised olid talupoegade üksustena tekkinud juba Liivi sõja algul (16. sajandi keskel) ja kuigi nende osatähtsus mõisnike vastuseisu tõttu ei saanud nimetamisväärselt edasi areneda, murdsid nad tõkkest läbi 18. ja 19. sajandi vahetusel. 1816. a. Eestimaa kubermangus kehtestatud talurahvaseadus («priikslaskmise seadus») rakendas vallad juba täieõiguslikult käiku, 1866. a. 19. veebruari vallakogukonnaseadu-sega pandi kindel alus vallale kui kogukondlikule omavalitsusele.

Kultuuriloolisest aspektist seisneb 1816. a. talurahvaseaduse tähtsus eestlastele perekonnanimede andmises. Tegelikult korraldati see aktsioon aastail 1830—1835. Sellest teab mõndagi rääkida ka rahvatradit-sioon Jüri kihelkonnast. Nii olevat mõnes mõisas võimaldatud suurem valik sobiva nime leidmiseks, mõnes kohas aga püütud anda perekonnanimeks talu nimi või siis eelistatud saksakeelseid nimesid. Mitmed perekonnad võtnud aga endale perekonnanime tõlkimise teel. Nii on Uuetoa peremehest saanud Neuhaus, Vanaveski peremehest Altmühl, ühe rätsepa poeg Toos aga muutunud korrapealt Toosmanniks.⁶⁸

Veel 1866. a. seaduse järel moodustas valla territooriumi ainult üks mõisapiirkond (mõisavald), 1889. a. Balti vallakohtute seadusega väike sed mõisavallad ühendati, vald jäi aga ikkagi veel puhtseisuslikuks organisatsiooniks, kuhu kuulus ainult talupoegkond. 1866. a. vallakogukonna-seadus kehtis tsaarivalitsuse lõpuni. Eesti Asutava Kogu poolt vastuvõetud seisuste kaotamise seadusega kaotati kõik erinevused maaelanikkonna vahel ja siitpeale kuulusid valla elanike hulka kõik selle territooriumil elunevad elanikud, sealhulgas ka endised mõisnikud oma perekondadega.

10.3. Vallad Jüri kihelkonna territooriumil

1889. a. seadusega olid ka Jüri kihelkonna väikesed mõisavallad ühendatud suuremateks valdadeks. Rae, Aruküla, Aruvalla, Lagedi, Kautjala, Vaida ja Jüri kirikumõisa valdadest oli saanud ühine Rae vald, Kurna. Mõigu, Nabala, Peebo, Lehmja ja Suur-Sausti vald olid ühendatud Kurna vallaks. Selline haldusjaotus kestis kihelkonna territooriumil Esimese maailmasõja lõpuaastateni. 1917. a. detsembris esitasid Nabala kogukonna elanikud taotluse moodustada Nabala vald Kurna vallast kogukonna eraldamise teel. Eesti Töörahva ja Sõjaväelaste Nõukogu Täidesaatva Komitee otsuse kohaselt 20. detsembrist 1917 tuli valdade eraldamise küsimus otsustada Kurna valla elanike ühisel rahvahääletusel. Selle otsuse peale esitasid Nabala kogukonna elanikud 33. detsembril 180 allkirjaga avalduse Eesti Töörahva ja Sõjaväelaste Nõukogu Täidesaatvale Komiteele, paludes kinnitada Nabala kogukonna täiskogu otsus 30. detsembrist 1917 Nabala valla lahutamise asjus Kurna valla alt. Otsuses protesteeriti Kurna valla elanike üldise rahvahääletuse korraldamise nõude vastu, sest:

«1. Nabalas on juba kõik eeltööd tehtud ja 500 rubla kulusidki kantud.

2. Kurna vallamajas hääletamisel peaks 1 Nabala mees hääletama kahe Kurna mehe vastu, kuna Kurna valla mehi on vallanõu-kogus rohkem.

3. Kurna vallamaja asub Nabalast 15 versta eemal, ühendus on halb, post ei käi ja Nabala jääb alati värsketest teadetest ilma.

4. Toitlusoludelt raskel ajal on kurtmisi, et Nabala inimesed saavad vähem aineid, kui neil õigus on saada.

5. Nabala vald on parandanud omal käel koolimaja ja teinud kulutusi 645 rubla.

6. Kantakse kahekordselt vallavaeste toitmiskulud — Nabala omad ja veel üldiselt Kuma vaeste kulud.»

Otsuses konstateeritakse, et Nabala vald on 1. jaanuarist 1918 iseseisev, kuid palutakse seda veel kinnitada hääletamata Kurnal.⁶⁹

18. veebruaril 1918 arutab küsimust Harjumaa Töörahva Nõukogu Täidesaatev Komitee ja otsustab saata selle põhimõttelise nõusolekuga otsustamiseks Kesktäidesaatvale Komiteele.⁷⁰ Kesktäidesaatva Komitee otsust ei järgne, sest 23. veebruaril 1918 lõpeb nõukogude võim Eestis ja nende võimuorganid lahkuvad siit.

Vallad siiski lahutatakse. Harju Maakonna Nõukogu otsusega 2. veebruarist 1919 eraldati Nabala kogukond Kurna vallast iseseisvaks Nabala vallaks arvates 1. aprillist 1919⁷¹ ja sellest kuupäevast alates oli Jüri kihelkonna territooriumil kolm valda: Kurna, Nabala ja Rae. 1929-ndate aastate algul eraldati Pajupea küla Kurna valla koosseisust ja liideti Rae vallaga, kuhu küla territoriaalselt oli alati kuulunud.

Kihelkonna vallad 1934. a.

Peale tabelis toodu kuulus Jüri kihelkonna territooriumi koosseisu Kohila ja Saku vallast 127 km², kus elas 1766 inimest.

7. aprillil 1937 andis riigivanem dekreedina vallaseaduse,⁷² 1938. a. korraldati ulatuslik aktsioon vallapiiride muutmiseks ning Vabariigi presidendi 3. aprilli 1938. aasta «Valdade ühekordse korraldamisele» järgnenud otsusega 7. oktoobrist 1938 kehtestati 1. aprillist 1939 Vabariigi uus haldusjaotus valdadeks.⁷³

Muudatused toimusid ka Jüri kihelkonna valdades. Kihelkonna territooriumile jäi nüüd senise kolme valla asemel kaks valda — Rae ja Tõdva, neist viimane osaliselt. Valdade territooriumid kujunesid järgmiselt:

Rae vald sai oma maa-alaks senise Rae valla maa-ala ning senise Kuivajõe valla põhjapiiril asunud lahus-heinamaatükid, Tõdva valla maa ala moodustus senise Kurna valla maa-alast, senise Nabala valla maa-alast ja senise Saku valla maa-alast ning mõningatest väiksematest maatükkidest senise Tuhala ja Kohila valla maa-alast. Kihelkondliku kuuluvuse järgi jäi Rae vald peaaegu täies ulatuses Jüri kihelkonna territooriumile, sinna kuulusid veel Tõdva valla Nabala, Sausti ja Lehmja kogukond.

Olen vaadelnud valdade kujunemist, nüüd jääb veel lähemalt tutvuda eluoluga valdades, eeskätt põllumajandusega, sest enamik kihelkonna elanikest tegeles just selle alaga ning sai põllult oma igapäevase

leiva. Ülevaatliku pildi annab sellest perioodist Eesti III põllumajandus-loendus, mis korraldati 5. juunist 1. juulini 1939. a. kogu Vabariigis. Loenduse tulemused on avaldatud trükise «III Põllumajandusloendus 1939» I vihikus (Tallinn, 1940), kust on võetud ka järgnevais tabeleis toodud andmed.

Praegu (1990) räägitakse ja kirjutatakse seoses käimasolevate ümberkorraldustega sageli Eesti Vabariigi aegseist talundeist ja nende arvust, kahjuks aga kasutatakse mõnigi kord tõelikkusele mittevastavaid andmeid. Pean sellepärast vajalikuks esitada järgnevas tabelis peale Jüri kihelkonna valdade vastavad arvud ka Harju maakonna ja Eesti Vabariigi talundite kohta.

Talundite esitus pidadaoleva maa kogusuuruse järgi

Suuremate talude arv

Talundi keskmine suurus:

Talundite arv (lk. 3, 4)

Tabel näitab, et Tõdva valla keskmine talund oli märgatavalt suurem kui Rae valla oma ja tunduvalt suurem (37,8% võrra) Eesti Vabariigi keskmisest talundist.

Maakasutus (lk. 80) hektarites

Maast oli kultuurseisundis:

Rael: ***heinamaa — 819 ha (11,5%), karjamaa 106 ha (2,8%)

Tõdval: ***heinamaa — 801 ha (10,3%), karjamaa 162 ha (4,0%)

Kui kõlvikute suuruses kahel vallal märgatavat vahet eriti ei ole, siis metsa osas on vahe siiski ilmne: Tõdval oli metsamaad 3,6 korda rohkem kui Rael.

36

Talupidamises etendas olulist osa põllu-aiamaa osakaal üldmaa-alast. Nagu tabel näitab, oli Rae vallas põllu-aiamaad 8,7% rohkem kui Tõdva vallas ja 1,8% rohkem Harjumaa talundite maa-alast, ent 8,6% vähem kui Eesti Vabariigi keskmisel talundil põllu-aiamaad. Tõdva vallas oli see vahe isegi 17,2%.

Põlluviljade kasvupind (lk. 97)

Tera- ja kaunvilja all maad (ha)

Vilja kasvupinna % põllu- ja aiamaa pindalast (lk. 112)

Muud kultuurid (lk. 97) hektarites

Põllu- ja aiamaast oli kesa all: Rae vald ***—*** 308*** ha

Tõdva vald ***—*** 360*** Iha

Harjumaa ***—*** 1053*** ha

Eesti Vabariik ***—*** 13596 ha

Muude kultuuride kasvupind %-des põllu- ja aiamaast

Nelja eelnenud tabeli kohta pean vajalikuks lisada järgmised kommentaarid.

1930—1933. aastal elas kogu maailm, sealhulgas ka Eesti Vabariik läbi sügava majanduskriisi. See laienes ka põllumajandusele. Kriisi raskusist ülesaamiseks rakendas riik mitmeid abinõusid, nende hulgas teraviljamonopoli kehtestamine. Sellega anti riigile ainuõigus rukki- ja nisuterade ning jahu sisseveoks, osteti talupidajailt riigile kõik pakutavad teraviljaülejäägid ja kehtestati nende kohta riiklikud hinnalisandid. Selle tulemusena oli Vabariigi elanikkond 1930-ndate aastate teisel poolel täielikult varustatud kodumaise toiduteraviljaga. Veel enam: teravilja kokkuostvas riiklikus ettevõttes «Teraviljasalv» olid mitmeaastased toiduteravilja tagavarad ning mõnelgi aastal oli «Teraviljasalve» töötajaskonnal palju tööd ladudesse kogunenud viljatagavarade kvaliteedi säilitamisega, sest kokkuostetud kogused ületasid tugevasti kodumaise tarbijaskonna vajaduse. [Autori isiklikud mälestused ametialastest kokkupuudetest «Teraviljasalve» Viljandi osakonna töötajatega.]

Tingituna teraviljamonopoli rakendamisest oli teravilja, eriti toiduteravilja kasvupind 1930-ndail aastail nii Eesti Vabariigis kui ka Rae ja Tõdva vallas võrdlemisi suur. Teraviljade kasvupind moodustas põllu-ja aiamaast Rae vallas 51,3%, Tõdva vallas 50,0%, Harjumaal 51,2% ja Eesti Vabariigis 52,7%.

Võrdluseks võib märkida, et 1988. a. moodustas teraviljade kasvupind põllu- ja aiamaast ainult 40,1%. Küllap siit tuleb ka otsida põhjust, miks meil praegu koduvabariigi toiduteraviljast elanikkonna toitlustamiseks puudus käes on.

Muude kultuuride kasvupinna tabelist hakkab silma, et kartuleid on Rae ja Tõdva vallas kasvatatud protsentuaalselt tunduvalt suuremal pindalal kui Harjumaa talundeis keskmiselt, eriti hakkab see vahe silma kogu Vabariigi talundite suhtes, kus kartuleid on kasvatatud ligi 6% väiksemal pindalal kui Rae ja Tõdva vallas.

Sõjaeelsel perioodil oli peaaegu iga talu juures oma viljapuu- ja marjaaed. Vanataludes pärinesid need juba peremeheks saamise ajast, asundustalude omanikud olid muude tööde kõrval enamasti igas talus pidanud vajalikuks rajada viljapuuaed.

Viljapuud talundeis (lk. 128) ja väljaspool talundeid

Ühe talundi kohta oli keskmiselt:

29 viljapuud ja 57 marjapõõsast Rae vallas ning 17 viljapuud ja 34 marjapõõsast Tõdva vallas ühe talundi kohta näitavad, et puuviljaaian-dusega olid Rae valla talumehed edukamad kui Tõdva vallas, kuid nad näitavad ühtlasi, kui kõrgel tasemel oli puuviljaaiandus Eesti taludes. Siit järgneb lugejale loogiline küsimus: kui palju võiks viljapuid ja marjapõõsaid olla Jüri kihelkonna territooriumil praegu (1990), mil vanad aiad on suures osas hävinud, uute aedade rajamisest on aga võrdlemisi vähe kuulda.

Põllumajanduse paremaks juhtimiseks ning põllumeeste omaalgatuse ja ettevõtlikkuse laiemaks rakendamiseks moodustati 1935. a. põllutöö-koda⁷⁴ ning selle moodustamise seaduses nähti ette põllumeeste omaalgatuslikud konvendid. Konventide koosseisu valisid talupidajad, konvendi juhatuse liikmed aga valiti saadikute poolt oma keskelt. «Põllu-töökoja põllumeeste konventide arvu, asukohtade, tegevus-valimispiir-kondade ning valimise tähtaja määrusega»⁷⁵ määrati konventide arvuks Vabariigis 72 ning konventi koondati 4—10 valda. Tallinna ümbruse talupidajaist moodustati Tallinna põllumeeste konvent, mille koosseisu kuulusid järgmised vallad: Viimsi, Nehatu, Rae, Nabala, Kurna, Saku, Prangli ja Naissaare. Konvendi juhatuse asukohaks määrati Tallinn. Pärast vallapiiride muutmist 1939. a. jäid Jüri kihelkonnast kuuluma Tallinna põllumeeste konventi Rae ja Tõdva vald.

Alates põllumeeste konventide loomisest ei hakatud statistilistes aastaraamatutes esitama andmeid mitte enam valdade, vaid konventide kaupa, 1939. a. põllumajandusloendusel aga peeti silmas iga valda eraldi.

Põllukultuuride saagikus 1939. a. (andmed trükisest «XVIII Eesti Põllumajandus. Statistiline aastaraamat 1939»)

Teraviljakultuuri kg/ha-lt (lk. 26)

Muud kultuurid kg/ha-lt (lk. 28)

Saagikuse tabelite juurde võib lisada, et need ei peegelda päriselt tõelist saagikust Eesti Vabariigis, sest 1939. a. oli saagikuselt üks nõrgemaid viimase kümne aasta jooksul. Põhjuseks oli väga põuane suvi. Kui Tallinnas oli 1930.—1939. aastal keskmine sademete summa aastas 587,4 mm (1935. a. isegi 718,0 mm), siis aastal 1939 oli sademeid ainult 421,7 mm ehk 71,8% aasta keskmisest sademete hulgast. Kui 10 aasta keskmisena oli suvekuudel (mai, juuni, juuli, august) Tallinnas sademeid 219,2 mm, siis 1939. a. oli sademeid suvekuudel ainult 154,9 mm, sealhulgas augustis vaid 17,7 mm, mis oli madalaim näitaja viimase kümne aasta joonul (Arukülas näiteks oli sademeid augustis ainult 12,2 mm). Põud mõjutas eriti kartuli saagikust, sest Vabariigi keskmine saak 1939. a. — 9835 kg/ha-lt — oli erakordselt madal. 10 aasta keskmisena oli saak kõikunud 120—130 ts vahel hektarilt.

Veel tuleb silmas pidada asjaolu, et saagikuse andmed ei ole kuigi täpsed. Andmed loodetavate ja kogutud saakide kohta saadi n.n. usaldusmeeste võrgu kaudu, kelleks olid mõned ärksamad talupidajad vallas. Ega igas talus saaki kaalutudki. Peremehe silm ütles, kas salvedesse kogunes saaki vähem või rohkem kui eelmisel aastal ja kas sellest jätkus oma tarbeks või jäi riigilegi müümiseks. Edetabeleid ei peetud, aunimetusi ei antud, talumehe saagiga polnud kellelgi teisel peale tema ja ta pere asja. Täpsemad andmed majapidamise saagikuse, toodangu, majan-damistulemuste ja muu vajaliku kohta saadi n.n. raamatupidamistaiudelt, kuid neid talusid oli vähe, üksnes 2% Vabariigi talude üldarvust.

Teravilja saagikuse andmed on toodud aidakaalus. Nende võrdlemisel sõjajärgsete saagiandmetega tuleb Eesti Vabariigi saakidele lisada juurde 25—30%, et viia need samale tasemele nõukogude korra ajal tuntuks saanud punkrikaaluga.

Võrdluseks võib märkida, et sõjajärgseil aastail jõuti Eesti NSV-s teravilja keskmise saagikusega Tallinna põllumeeste konvendi talundite 1939. a. tulemusteni alles 1965.—1970. aastal, s. o. 20 aastat pärast sõjategevuse lõppemist. Võrdlusandmeid näitab järgnev tabel, kus sõjajärgsete aastate saagikus on viidud aidakaalule punkrikaalust 25% kuivatus-kao mahaarvamisega.

Saagikus ts/ha-lt

40

Loomakasvatus talundeis Veised (lk. 166)

Tabelis äratab tähelepanu lehmade üldarv ja nende vanus. Arvust: arvates kokku talundeis ja väljaspool talundeid peetavate lehmade arvu, leiame, et Eestis oli 1939. a. juunis 480 379 lehma. Kui sellest arvust arvata maha sõja-aastail Leningradi ja Pihkva oblasti koosseisu arvatud Pihkva- ja Narva-taguste maade alad seal kasvatatud lehmadega, jääks Eesti Vabariigi praegusele alale 1939. a. arvestuses veel 460 000 lehma. Tarvitseb vaid teada, et 1. jaanuaril 1989 oli Eesti NSV-s 300 700 lehma. Kahe arvu kõrvutamisel leiame, et lehmade arv on nüüdseks 1939. a. arvuga võrreldes vähenenud 159 000 lehma ehk 34,6% võrra.

Vanusest: 1939. a. talundeis olnud lehmadest oli lehmade üldarvust:

kuni 5 aasta vanuseid lehmi — 39,4%

5—10 aasta vanuseid — 52,4%

10 aasta vanuseid ja vanemaid — 8,2%

Võrdluseks võib märkida, et praegu (1990) langeb Eesti majandeis keskmine lehm karjast välja 5 aasta vanuseks jõudmata.

Muud loomad (lk. 182)

Loomi ühe talundi kohta (lk. 198)

Tabel näitab, et Tõdva vallas tuli talundi kohta keskmiselt veiseid, sealhulgas lehmi mõnevõrra rohkem kui Rae vallas ning toodanguand-mete võrdlus näitab, et Tõdva vallas oli kõrgetoodangulisi karju rohkem kui Rael, kusjuures mõne lehma toodang Tõdva valla mitme talundi karjas ületas isegi 6000 kg piiri.

Üldiselt on lehmade piimatoodangu kohta raske tuua täpsemaid andmeid nii valdades kui ka kogu Vabariigis, sest taludes ju piimatoodangut ei kaalutud. Enam-vähem täpsed andmed on olemas kontrollkarjade kohta, see tähendab nende talude kohta, kes olid liitunud karjakontroll-ringidesse. Et Jüri kihelkonna territooriumil tegutses kokku kuus karja-kontrollringi, esitan järgnevalt nende keskmise toodangu.

Kuude karjakontrollringi oli liitunud kokku 159 talundit, kus kont-rollialuseid lehmi oli kokku 1310. 1938/39. kontrollaastal oli nende keskmine toodang:

piima — 3581 kg, võirasva — 130,4 kg, rasvaprotsent — 3,64. Siia võib lisada, et samal kontrollaastal saadi Harjumaa kontrollialustelt keskmiseks piimatoodanguks 3178 kg, Eesti Vabariigis 2950 kg.⁷⁶

Talundite rahvastik I (lk. 16—17)

Talundite rahvastik II (lk. 67—47)

Elanike arv talundeis keskmiselt:

Rae vallas — 3,86 Tõdva vallas — 4,38

Tõdva vallas oli 67 talundit rohkem kui Rae vallas, maa-ala aga 1638 hektari võrra suurem. Seepärast oli ka Tõdva valla keskmine talund 6 hektari võrra suurem kui Rael ning talundis ka elanikke rohkem. Suuremate talude tõttu oli ka palgatööliste arv Tõdva valla talundeis suurem kui Rae vallas, põhitöö tehti aga mõlemas vallas peamiselt oma perekonnaliikmetega.

Rahvastiku tabelite jälgimisel tuleb pöörata tähelepanu asjaolule, et tabelis 1 toodud talundielanike üldarv ei vasta valla elanike koguarvule.

42

Peale (alundeis elavate inimeste oli valla territooriumil veel teisi elanikke ning valla elanike üldarvu saab teada ainult vallavolikogu protokollidest. Nii selgub, et Tõdva vallas oli 1938. a. 3236 elanikku ja Rae vallas 1934. a. 3217 elanikku. Protokollidest nähtub, et Rae valla elanikkond on pidevalt vähenenud: 1923. a. rahvaloendusel oli 3522, 1934. a. rahvaloendusel 3217 ja 1941. a. novembris aga ainult 2843 elanikku. Elanike arvu vähenemine 1923.—1934. a. vahel oli tingitud tõenäoliselt paljude noorte siirdumisest linna ja ka sündide arvu vähenemisest, 1941. aasta madal elanike arv oli aga peamiselt Teise maailmasõja tagajärg, sest mehi oli hulgaliselt mobiliseeritud Punaarmeesse. 1941. a. küüditamine ei olnud Jüri kihelkonna elanikkonda puudutanud, küll aga oli juba arreteerimisi.

Vallal kui maakonna alljaotusel oli kohaliku elu korraldamises täita tähtis ülesanne. Kohalikku valitsemisülesannet täitis vald oma organite kaudu, kelleks olid vallavolikogu kui omavalitsuse korraldav organ, vallavalitsus kui täidesaatev organ ja revisjonikomisjon kui järelevalve-organ. Vallavalitsus koosnes vallavanemast ja vallavanema abidest, kelle arv olenes valla elanikkonna suurusest. Vallaomavalitsuse ülesanded olid 1937. a. kehtestatud vallaseaduses loetletud üheksateistkümnes punktis, nende hulgas: elanike toitlustamise ja korteriolude korraldamine, kohalike teede, postiolude, telefoni- ja telegraafiolude korraldamine, rahvahariduse eest hoolitsemine, koolikohustuse täitmise järele valvamine, koolide valitsemine ja ülalpidamine (õpetajate töötasust maksis riik 90%, vald 10%), rahva tervishoiu ja arstiabi korraldamine, kultuuriasutuste ellukutsumine, loodushoid, sotsiaalhooldus, avaliku korra ja julgeoleku tagamine jm. Vallaomavalitsuse kantseleilise tööga ning raamatupidamisega tegeles vallasekretär, kes pidi olema omandanud vajaliku kutse Siseministeeriumis kutsekomisjoni ees. Vallavanemaks võidi valida laitmatute elukommetega kodanik ning tema sellele kohale sobivuse kohta oli vallaseaduses seitse erinõuet.

Rae vallas teenis elanikkonna lugupidamise Limu küla Härma talu peremees Jaan Selks, kes tegutses vallavanemana alates 3. augustist 1921 kuni 19. detsembrini 1939 ühe valitsemisaja vahele jättes (1924.—1927. a.). Tema lahkumisel vallavanema ametikohalt autasustas vallavolikogu teda väärtusliku kingitusega. 29. detsembril 1939 valiti Rae vallavanemaks Ants Kibuvits Vaidast. Vallasekretäre oli Rael alates 1918. aastast üldse 5, neist viimane Mihkel Kold alates 1. novembrist 1930.

Kuma vallas töötas pikemat aega vallavanemana Aru talu peremes Jaan Roots, kellele valla rahvas, eriti Sausti kool oli tänuvõlglane Sausti koolimajja ruumika peosaali ehitamise eest. Ehitustööd tehti Jaan Rootsi isiklike summade abil. 10. jaanuaril 1940. a. valiti vallavanemaks, nüüd juba Kurna ja Nabala valla ühendamisel tekkinud Tõdva vallas Vana-Karu talu peremees Rudolf Marmor.

Kurna valla sekretärina sai tuntuks Martin Tapp, kes agara seltskonnategelasena ja organisaatorina osales kogu Jüri kihelkonna piires. Tema oli ka Raele ehitatud «Põime» seltsimaja ehitamise peamine algataja ja juhtija ning ehitussummade hankija.

Nabala vallas oli mitu perioodi vallavanemaks Martin Laast, keda kohalik rahvas meenutab soojade sõnadega, vallasekretäriks Martin Mar-tinsoo (Martinson). Mõlemad vabanesid ametist Nabala valla ühendamisel Kurna vallaga ühiseks Tõdva vallaks 1. aprillist 1939.

Nii Rae kui ka Tõdva vallavolikogu koosseisu kuulus 1939. a. detsembrist alates 15 vallavolinikku.

43

Enne ametikohustuste täitmisele asumist pidid vallavolinikud andma ametitõotuse, vallavanem ja abid vandetõotuse. Vallavoliniku ametitõotuse tekst oli järgmine:

«Mina tõotan jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema seaduslikule valitsusele ning oma südametunnistuse kohaselt täita ülesandeid, mis seadus paneb minule kui vallavolinikud.»

Vallavanema ja abide vandetõotus kõlas nii:

«Mina tõotan ja vannun ustavaks jääda Eesti demokraatlikule Vabariigile ja tema seaduslikule valitsusele ning oma südametunnistuse järgi ausasti täita neid kohuseid, mis minu kätte usaldatud amet mulle peale paneb, teades, et seadus ametikohustuste rikkumist karistab.»

Vallavolinike ametitõotuse võttis vastu vallavanem, vallavanema ja abide vandetõotuse maavanem.

Rae vallavolinikud andsid ametitõotuse 19. detsembril 1939, Tõdva vallavolinikud 10. jaanuaril 1940.

Vald oli isemajandav üksus. Tulud saadi peamiselt maksudest, millest suurema osa moodustas kogukonnamaks (varem nimetati seda isikumak-suks), teisel kohal oli kinnisvaramaks, millest vallale langes siiski ainult osa kogu laekunud maksust. Peale nende maksude laekusid vallakassasse veel tulumaks (osaliselt), tööstusmaks, aurumasinate- ja mootorimaks, jalgrattamaks, paadimaks, laada- ja turuplatsimaks, kantseleimaks, maksud mitmesuguste tunnistuste väljaandmisest, koertemaks, jahimaks ja viivitusrahad maksude mitteõigeaegse tasumise korral.

Kuludest olid suuremaid kululiike vallaomavalitsuse valitsemiskulu ning kulud koolide ülalpidamiseks. Tänu oskuslikule asjaajamisele tulid nii Rae kui ka Tõdva vald majanduslikult hästi toime. 1939/40. majandusaastal lõpetasid mõlemad vallad oma tegevuse eelarvelise ülejäägiga. Rae vallal oli see 1681,49 kr., Tõdva vallal 1170,19 kr.

1930-ndate aastate teisel poolel tuli valdadel tegelda mitme uudse ülesandega. Üha rohkem hakati panema rõhku kodukultuurile ja kodukaunistamisele, milleks igas vallas moodustati erikomisjon. Kui 1883-ndail aastail eestlastele perekonnanimede panemisel olid paljudki eelistanud võõrapäraseid (eriti saksapäraseid) perekonnanimesid, tuli sada aastat hiljem tõsieestlasel kunagi tehtud veast lahti saada. Valitsus kuulutas välja perekonnanimede eestistamise aktsiooni, milleks moodustati Nimede Eestistamise Liit. Rae vallast on andmeid, et 1935. a. oli vallas 1438 võõrapärase perekonnanimega isikut, kuni 1. jaanuarini 1940 eestistas neist perekonnanime 1142 isikut⁷⁷ ehk 79,4% võõrapäraste perekonnanimede kandjaist. Võõrapäraste perekonnanimedega jäänud isikute mõjutamiseks perekonnanime eestistama võttis Nimede Eestistamise Liidu Keskjuhatus 1940. a. apTillis ette «üldrünnaku», milles seati eesmärgiks, et jüripäevast jaanipäevani teeks seda kõik, kes seni ei olnud aktsiooniga kaasa läinud. Nimede eestistamist kandis juhtmõte: «Eestlasele eesti nimi — Eesti ellu eesti vaim ja eesti sisu.»

Küllap sellest eesti vaimust ja eesti sisust tingituna tegi ka Rae vallavolikogu otsuse, millega Kaarel Eenpalu, talupidaja Arukülas, Eesti Vabariigi peaminister, valiti seoses 53. sünnipäevaga 28. mail 1938. a. Rae valla aukodanikuks.

Vallapiiride muutmisel oli 1938. a. antud vallavolikogudele seisukoha võtmiseks Siseministeeriumi poolt koostatud vallapiiride ühekordse

44

muutmise kavand. Rae vallavolikogu seisukoht oli 18. juunil 1938 järg-mine:^r*

«1. Lilla Rae vallaga Peningi vallast Igavere, Igavere saunaküla, Kai esi ja Kurgla küla, kuna need asuvad Aruküla keskuse vahetus läheduses ning lapsed õpivad Aruküla koolis.

2. Liita Kurna vallast Rae valla külge Lehmja mõis ja Lehmja küla, Peetri ja Järveküla ning Mõigu asunduse piirkond, kokku umbes 500 elanikuga, kuna need piirkonnad sobivad geograafiliselt Rae valla koosseisu.»

Rae vallavolikogule anti seisukoha võtmiseks ka valla nime küsimus, sest Siseministeeriumis oli leitud, et «Rae» tuleneb saksakeelsest sõnast «Rat». Vallavolikogu arvas, et valla nime muutmiseks pole põhjust, sest «Rae» on täiesti eestipärane. Nii annab «Eesti õigekeelsuse sõnaraamat» (II köide, lk. 975, 985) rea eesti algupäraseid sõnu: raag — rae, raepaju, raejalg jne. ning perekonnanimesid, nagu Raepõld, Raepere, Raetalu, Raemets jt.

Vallavolikogu leidis, et kui tõepoolest on vaja valla nime muuta, tuleks uueks nimeks võtta «Vaskjala», sest seda kasutati juba Taani ajal, samanimeline küla asub vallamaja juures ning seda on nimetatud ka muinasloos.

Vallavolikogu ettepanekut uute maa-alade liitmiseks Rae valla külge Siseministeerium arvesse ei võtnud. Valla piirid jäid endiseks (välja arvatud mõni lisamaatükike) ja endiseks jäi ka valla nimi.

Vallapiiride muutmise aktsioonis avaldas Nabala vallavolikogu protesti valla likvideerimise ja Kurna valla külge maa-ala liitmise vastu. Siseministeeriumile esitatud avalduses paluti jätta Nabala vald alles ning liita sellele juurde 15 talu Kurna valla Lehtse külast (talud on toodud nimeliselt). Põhjenduseks tuuakse asjaolu, et selle küla lapsed Õpivad Nabala algkoolis ning talude üleandmisel Nabala valla külge saaks vallast võrdlemisi elujõuline haldusüksus 199 talu ja 1150 elanikuga.⁷⁹

Vallavolikogu põhjendused ei osutunud nähtavasti küllaldaseks ega veenvaks, seda enam, et Siseministeeriumis kujunenud seisukoha järgi oli valla sobivaim suurus 2000—3000 elanikku. Protestile vaatamata Nabala vald likvideeriti ja ühendati Kurna vallaga alates 1. aprillist 1939 uueks Tõdva vallaks.

Kurna vallavolikogu nõustus endise Lehmja ja Mõigu kogukonna, kokku 500 elanikuga osa eraldamisega valla maa-alast (neid alasid soovis oma külge Rae vald), samuti Nabala valla liitmisega Kurna valla külge. Koos Nabala valla ca 950 elanikuga jäänuks uue valla koosseisu ca 2400 elanikku. Avaldati ka soovi, et Liiva alevik, kus elanikud on seotud Tallinna ja Nõmme linnaga, eraldataks Kurna valla koosseisust.

Vallavolikogu nõustus Siseministeeriumi ettepanekuga nimetada vald Raudalu vallaks.⁸⁰

Vabariigi presidendi otsusega 7. oktoobrist 1938 moodustati alates 1. aprillist 1939 Tõdva vald, mis moodustus senise Kurna valla maa-alast, senise Nabala valla maa-alast, väiksematest osadest senise Tuhala ja Kohila valla maa-alast (otsuses loetletakse talude ja maatükkide järgi) ja senise Saku valla maa-alast mõningate väiksemate maatükkide väljaarvamisega.

Lehmja ja Mõigu kogukond jäid niisiis Tõdva valla külge.

1930-ndail aastail tegid koile Jüri kihelkonna vallad suurt tööd uute koolimajade ehitamisel. Alustas Rae vald 1932. a. Rae 6-klassilisele algkoolile koolimaja ehitamisega. Tööd viidi lõpule 1934. a.₍ kuid juba 1933. a. sügisel sai kool asuda uude koolimajja. 1936.—1939. a. tuli vald toime ka Lagedi 6-klassilisele algkoolile koolimaja ehitamisega. Mõlema koolimaja projekti autor oli Eesti tuntumaid arhitekte koolimajade ehitamise alal August Volberg. Rae ja Lagedi koolimaja ehitamine läks vallale maksma kokku ca 90 000 krooni.

Vallavalitsuse töökavasse oli võetud ka Aruküla 6-klassilise koolimaja ümberehitamine, kuid selleni 1940. a. alanud uutes oludes enam ei jõutud.

Koolimaja ehitas ka Tõdva vald. Vallavolikogu protokollides märgitakse sageli Lehmja 6-klassilise algkooli halbu õppimistingimusi. Kool asus Esimese maailmasõja ajal 1916. a. ehitatud puitbarakis, mis oli ehitatud Vene sõjaväeüksuste jaoks. Märgitakse, et koolimaja ei pea sooja, mistõttu lapsed on talvel külmematel päevadel klassis palituis. 1938. a. alustati Lehmjale diplomeeritud inseneri M. Pantelejevi koostatud projekti järgi uue koolimaja ehitamist. Eelarveline maksumus oli 39 000 krooni, kuid tegelikult kujunesid kulud tunduvalt suuremaks. Kool asus uude koolimajja 1940/41. õppeaastal.

Nabala vallas otsustas vallavolikogu 1935. a. asuda uue koolimaja ehitamisele, Harjumaa koolivalitsus aga leidis, et vana koolimaja on veel õppetööks sobiv küll ja keeldus ehituslaenu lubamiseks nõusoleku andmisest. (Uute koolimajade ehitamisel võimaldati 50-aastase tähtajaga laenu koolimajade ehitusfondist. — J. P.) 1936. a. alustas vald siiski koolimaja ehitustöid ja 16. novembril 1936 konstateeris vallavolikogu, et Nabala koolimaja vundament on valmis.⁸¹ 1937, a. mais pakuti vähempakkumisel välja koolimaja ehitustööd ja töödega ka alustati, kuid koolimaja valmissaamise kohta arhiiviandmed puuduvad. Kohapealt saadud andmeil asus Nabala 6-klassiline algkool uude majja tõenäoliselt 1939/40. õppeaastal.

1939/40. õppeaastal töötasid Jüri kihelkonnas järgmised koolid:

Rae vallas

Tõdva vallas (Jüri kihelkonna territooriumil)

Koolijuhatajaist paistsid silma koolitöö kõrval innuka seltskonnategelasena Tõnis Orgussaar Arukülas, kus ta oli pikemat aega heal tasemel musitseeriva puhkpilliorkestri dirigent, ning Paul Rass Lehmjal erakordselt andeka näitlejana ja näitejuhina.

Peale koolide tegi kihelkonnas kultuur-hariduslikku ja kodumajan-duslikku kasvatustööd arvukas kogu organisatsioone. Jüri Muusika Selts tegutses endiselt, kuigi mõningate vananemistunnustega. Näidendite lavastamisel ja etendamisel oli veel küllalt heal tasemel Vaida-Kautjala selts «Ilmarine», kuid siingi oli andnud 1920-ndate aastate teisest poolest tunda Rasside perekonnaliikmete lahkumine mujale ning sellega kaasnenud kunagise hea näitlemistöö kvaliteedi halvenemine. Vanemate seltside kõrvale olid asunud Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse (ÜENÜ) osakonnad Arukülas, Lagedil, Nabalas ja Rael ning Jüri Õpetajate Selts, Lehmja Noorte Ühing, Lehmja Maanaiste Selts, Aruküla-Peningi Perenaiste Selts, Kuma Maanaiste Selts, Kurna Hariduse Selts ja Rae Põllumeeste Selts. Kodukaitsetööga tegelesid Kaitseliidu ja Naiskodukaitse organisatsioonid, koolide juures töötasid noorkotkaste ja kodutütarde rühmad.

Majandusorganisatsioonidest võib nimetada järgmisi: Aruküla Tarvitajate Ühisus, Vaida Majandusühisus, Kurna Vastastikune Kindlustusselts, Rae Kindlustusselts, Tõdva Majandusühisus, Sausti Kartulikasvata-jate Ühing, Vaida Kindlustusselts, vabatahtlikud tuletõrjeühingud Rael, Vaidas, Kurnal, piimaühisused nende korraldusel töötavate «Võieks-pordi» piimapunktidega Arukülas, Rael, Vaidas, karjakontrollühingud Kurna, Lagedi, Nabala I, Nabala II, Aruküla, Rae-Vaida, Rae Turba -ühing, üle 10 veeühingu, neist näiteks Sausti-Nabala Veeühing ligi 150 liikmega ja loodetava aastase puhastulu juurdekasvuga 8889.93 krooni, peale Rae Turbaühingu veel üle 10 väiksema turbaühingu ja muid ma-j andusorganisatsioone.

Varsti pärast Vabadussõda ehitati Rae vallamaja juurde seltside ühisettevõttena väga avara saaliga «Põime» seltsimaja, mille nimi tulenes osanikseltside — Põllumeeste Selts, õpetajate Selts, «Ilmarine» ja Muusika Selts — nimede esitähtedest. Hoone oli ehitatud üleni puidust ja oma avaruse tõttu võimaldas korraldada rahvarohkeid kokkutulekuid. Selles toimus isegi Jüri kihelkonna laulupidu mitme laulu- ja muusika-koori osavõtmisel. Kahjuks hävis see unikaalne seltsimaja 1924. a. jaanipäeval saladuslikel põhjusil kahjutules täielikult, õnnetuse kohta toob teate «Päevalehe» piltidega erileht «Nädal» nr. 12 (172) 1924. a. juunis: «Jüri kihelkonnas põles läinud nädalal Rae seltsimaja maha, mis oli alles üsna uus hoone. Kahju hinnatakse enam kui miljon marga peale.»

Seltsimaja hävimine oli kogu Jüri kihelkonna seltskonnategevusele suur löök ning pidurdas laiaulatuslikumat tegevust Vabariigi lõpuaas-tateni.

«Eesti entsüklopeedia» andmeil oli 1934. a. Rae vallas 3 rahvaraamatukogu ja «Ilmarise» seltsi raamatukogu, Nabala vallas 1 ja Kurna vallas 1 rahvaraamatukogu.

1930-ndate aastate lõpuks saadi Eesti Vabariigis täielikult üle 1930.— 1933. a. majanduskriisist. 1938. a. Vabariigi 20. sünnipäeval võidi teha kokkuvõtteid, mis kõnelevad järgmist.

1919.—1938. a. oli Vabariigis ehitatud 340 000 mitmesugust hoonet ligikaudse väärtusega 240 miljonit krooni; piimatoodang lehmalt oli suurenenud 1113 kg ehk 67% võrra ning piima kogutoodang suurenenud

mitmekordselt, tulenevalt lehmade suuremast arvust ja suurenenud toodangust; sealiha kogutoodang oli 1920.—1924. a. üldkogusega võrreldes suurenenud kahekordselt, märgatavalt oli arenenud linnukasvatus.⁸²

Riik jätkas põllumajandussaaduste hinna kindlustamise poliitikat, makstes saadustele riigikassast juurde tootjat rahuldava hinnalisa.

Laienenud oli tööstustegevus, mis aga toim s külast tööjõu värbamise pumbana, tekitades tööjõupuuduse põllumajanduses. Olukorra leevendamiseks hakati Eestisse tooma põllutöölisi Poolast. 1938. a. töötas neid Eesti taludes kokku 4000, Poola põllutöölisi kasutasid ka mitmed talud Rae ja Tõdva vallas.

1937. a. andis Eestit külastanud Briti pangajuht (British Overseas Bank Ldt., London) C. A. Graidner meie Vabariigile järgmise hinnangu: «Eesti majanduses on saavutatud märgatav edu. Valitseb kindlus ja usaldus.»

See hinnang kehtis ka Jüri kihelkonna territooriumil asunud valdade majandusliku seisundi kohta 1930-ndate aastate lõpul ning sellega võib lõpetada ka käesoleva ajaloolise ülevaate minevikku käsitleva osa.

2. TÄNAPÄEV

1. Aastad 1940—1941

Tänapäev algas Eesti rahvale kurva eilsega, 1940. a. juunisündmustega — nõukogude korra kehtestamisega Eestis. 1. septembril 1939 alanud Teise maailmasõja käigus Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud nn. Molotovi—Ribbentropi paktiga loovutati Balti vabariigid Eesti, Läti ja Leedu Nõukogude Liidule ning 29. septembril tuli Eesti Vabariigil sõlmida vastastikuse abistamise pakt Nõukogude Liiduga viimase survel. Pakt nägi ette sõjaliste baaside andmise Eesti Vabariigi territooriumil, kuhu paigutati kindlaksmääratud kontingent Punaarmee ja laevastiku üksusi ning sõjatehnikat. Nõukogude Liit kohustus pidama kinni Tartu rahulepingu tingimusist, s. t. mitte segama Eesti Vabariigi siseasjadesse. Ometi esitati 16. juunil 1940 Eesti Valitsusele ultimaatum, millega nõuti uue valitsuse loomist Eestis ning teatati uute väeosade paigutamisest Eesti territooriumile. 17. juunil algas Punaarmee väeosade ületulek riigipiirist, mis sai alguseks Eesti Vabariigi okupeerimisele.

21. juunil 1940 lavastati J. Stalini lähima abilise A. Ždanovi juhtimisel ja võõraste jõudude kaasabil riigipöörde taoline farss Tallinnas, Tartus, Narvas, Viljandis ja veel mõnes linnas ning korraldati 14. ja 15. juulil Riigivolikogu valimised Eesti Vabariigi põhiseaduse nõudeid täielikult eirates. 21. juulil 1940 kokkuastunud Riigivolikogu kuulutas välja Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi ja võttis vastu maadekla-ratsiooni, millega kogu maa ühes maapõuevaradega tunnistati riigi omandiks. 6. augsutil 1940 võeti Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik vastu Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu koosseisu iseseisva liiduvabariigina.

Oli alanud tänapäev, s.t. elamine nõukogude korra oludes. Maal andis see esmajärjekorras tunda muudatustes valla juhtivas koosseisus ning maareformi teostamisele asumises. Riikliku maatagavara loo-mseks natsionaliseeriti talukohtadelt üle 30 hektari ulatuv maaosa (Tõdva vallas oli selliseid talusid 218, Rae vallas 192) ning hakati seda maad

48

jaotama uusmaa- ja juurdelõikesaajaile. Maareformi alustamiseks moodustati valdades kolmeliikmelised vallakomiteed. Rae vallas toimus see 6. augustil, Tõdva vallas 7. augustil. Maareform viidi läbi lühikese ajaga, mõne kuu jooksul, kuid üksikasjalikku materjali selle toimingu kohta \^raldade arhiivimaterjali hulgas ei leidu.

31. juulil 1940 tegi siseminister otsuse «Ametisolevate vallavanemate ja nende abide ametist vabastamise kohta».⁸³ Selle otsuse alusel andis Rae valla vallavanem Ants Kibuvits 5. augustil 1940 valla asjaajamise üle uueks vallavanemaks määratud (mitte valitud) August-Matth.as Leukmannile, vallasekretäriks jäi esialgu Mihkel Kold. Samasugune toiming viidi läbi ka Tõdva vallas, kus üleandjaks oli senine vallavanem Rudolf Marmor, vastuvõtjaks uus vallavanem Viktor Vunk. Vallasekretäri kohale jäi Heinrich Soodla.

6. augustil 1940 saatis riiklik «Teraviljasalv» ringkirja kõigile vallavalitsustele, milles teatas, et eelmiste aastate eeskujul ostetakse talupidajaid ka sellel aastal piiramata kogustes teravilja kindlustatud hindadega. Üleskutsele reageerisid ka Rae ja Tõdva valla talupidajad ning pakkusid müügiks:⁸⁴

(kilogrammides)

Esimese nõukogude aasta (1940—1941) kohta on arhiivimaterjali säilinud vähe, mispärast saab siingi tuua vaid üksikuid (puudulikke) andmeid selle perioodi kohta. Mõlemas vallas on säilinud uusmaa- ja juurde-lõike saajaile laenu määramise toimikud. Toiming viidi läbi Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu ja EK(b)P Keskkomitee poolt 18. oktoobril 1940 antud ühismääruse «Maata ja vähese maaga talupoegade abistamine põllumajapidamiste asutamisel» alusel.⁸⁵ Laenusummad kõikusid nii Rae kui ka Tõdva vallas 300—1500 krooni vahel. Laene anti põllumajandusmasinate ja -inventari soetamiseks, töö- ja kariloomade ostmiseks ning elamute ja põllumajandushoonete ehitamiseks.

Laenud anti välja põllumajanduslike krediitühingute kaudu, mis olid loodud likvideeritud ühispankade asemele, kuid laene ei jõudnud kõik laenusaajad otstarbekalt kasutada.

Maareformiga vähendatud talude tootmispotentsiaal oli korraga vähenenud, uusmaasaajad aga ei olnud veel midagi tootnud ja sellest tingituna oli juba ette näha majandusliku seisundi halvenemine. 26. augustil 1940 andis Harju Maavalitsus valdadele telefonogrammi, milles seisis:⁸⁶

Uus valitsus oli agar nõudma mitmesuguseid statistilisi aruandeid. Näitena võib tuua Rae vallavalitsuse kirjavahetuse Põllutöö Rahvakomissariaadiga. Rahvakomissariaat on nõudnud täpsemaid andmeid vallas olevate koerte kohta ning 8. novembril 1940 saadab vallavalitsus vastuse:⁸⁷

«Vastuseks kirjale 24. okt. nr. 3041 teatab Rae vallavalitsus, et sünniaastate järgi pole võ malik koerte arvu näidata, sest paljud omanikud ei tea oma koera sünniaega. Registreerimisel pole kogutud andmeid koera soo kohta, mispärast liigitus soo järgi on umbkaudne. Kokku on vallas 569 koera.»

Eespool oli loetletud arvukalt kultuuri- ja majandusorganisatsioone, mis nüüd, ENSV Rahvakomissaride Nõukogu «PolLtharidustöö korraldamise määruse» ja Hariduse Rahvakomissariaadi korralduse kohaselt kuulusid likvideerimisele. Säilinud on aktid, millega 10.—13. novembrini anti Tõdva vallas likvideerimiskomisjonile üle Lehmja Noorte Ühingu, Lehmja Maanaiste Seltsi, Mõigu Jahi- ja Kalastajate Seltsi, ÜENÜ Nabala osakonna, Kurna Maanaiste Seltsi ja Kurna Hariduse Seltsi varad ja arhiivimaterjal.⁸⁸ Sama toiming viidi läbi ka Rae vallas, kuid üleandmise akte arhiivimaterjali hulgas ei leidu. Likvideerimiskomisjonidele üleantud materjali enam kättesaadaval pole. Nende edasise käigu kohta andmed puuduvad, tõenäoliselt need hävitati.

Likvideeritud ühingute asemel hakati arendama uueliinilist tööd, peamiselt poliithariduslikul pinnal. Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni läheneva aastapäeva eel hakati ette valmistama aastapäeva aktustel kõnelejaid ja propagandiste selle sündmuse valgustamiseks. 25. oktoobril 1944 nõuab Harju Maakoolivalitsus vallavalitsustelt väga kiire telefonogrammiga⁸⁹ propagandistide kursustele saatmist, sest kõik vallad ei olevat seda teinud. Tõdva vallavalitsusega ollakse rahul, kuna sealt on 3 propagandisti kandidaati olemas, Rae valda aga märgitakse korralduse mittetäitjate hulgas.

1940. a. augustis ametisse määratud vallavanem ja vallasekretär asendati varsti mõlemas vallas uute töötajatega, 1941. a. alguses aga viidi läbi valimised rahvasaadikute nõukogudesse, vallavalitsuste asemel hakkasid tegutsema valla töörahva saadikute nõukogu täitevkomiteed, kuid arhiivimaterjalis need muudatused juhtivtöötajate osas ei peegeldu.

Nii Rae kui ka Tõdva valla töörahva saadikute nõukogu tegevus kestis 1941. a. augusti lõpupooleni, mil see katkes Saksa sõjaväeosade lähenemisel Tallinnale.

2. Aastad 1941—1944

Saksa sõjaväeosad jõudsid Eesti territooriumile 1941. a. juuli algul ning okupeerisid Eesti mandriosa 5. septembriks. Algas Saksa okupatsioon, teine 25 aasta jooksul.

Valitsusfunktsioonid Eesti territooriumil läksid Saksa sõjaväe Wirt-schaftskommando kätte, varsti aga moodustati Kindralkomissariaat eesotsas kindralkomissariga. Kahe maakonna kohta pandi ametisse sakslasest piirkonnakomissar, kes hakkas juhendama maavalitsusi ja nende kaudu ka vallavalitsusi. Kohaliku, maa põlisrahvast esindava organina moodustati Eesti Omavalitsus, mis aga tegelikult kujunes okupatsioonivõimude kuulekaks käsutäitjaks.

Harju Maavalitsuse kirjaga 2. septembrist 1941⁹⁰ määrati ametisse Rae vallavalitsus. Vallavanemaks sai endine vallavanem Ants Kibuvits, kellele määrati 2 abivallavanemat, vallasekretäriks sai endine sekretär Mihkel Kold. Vallanõukogusse määrati 8 nõunikku. Vastavalt Põllutöö-direktooriumi korraldusele jaotati vald 19 põllumajanduslikuks tööpiirkonnaks.

Tõdva vallavanemaks määrati samuti endine vallavanem Rudolf Marmor ja vallasekretäriks Paul Are. Ka Tõdva valda määrati 8 valla-nõunikku ning vald jaotati 19 põllumajanduslikuks tööpiirkonnaks.⁹¹

1940. a. maareform tühistati. Talud anti tagasi endistele omanikele. 17. septembril 1941 andis Harju Maavalitsus kokkuleppel sakslasest põllumajandusjuhiga, kes alaliselt asus Maavalitsuse juures, üksikasjaliku korralduse maareformi asjus.

Saksa okupatsioon lõi raskeid haavu Eesti majandusele. Külvipind riigis vähenes veerandi võrra, teraviljatoodang ligi poole, kartuli kogutoodang rohkem kui kolmandiku võrra. Ka sellest perioodist on arhiivimaterjal võrdlemisi puudulik ega võhnalda anda lähemat pilti kihelkonna valdadest. Saksa okupatsiooniperioodi iseloomustamiseks toon mõned iseloomulikud näited saksa võimude suhtumisest maa põliselani-kesse ning meie Omavalitsuse truualamlikust osast ülemvõimu teenimisel.

1. Tallinna-Maa Piirkonnakomissar Boeckingi korraldus nr. 7/42 Harju maavanemale.⁹²

Elukoha muudatused.

Korralduse avaldamisest peale pole minu piirkonna piirides (Harju ja Järva maakond) elukoha muutmisel minu nõusolekut enam vaja. Väljaspoole minu piirkonda on luba nõuetav. Avaldus esitada prefekti kaudu ühes vastava ettepanekuga.

Reisid.

Reisides minu piirkonnas jalgsi, hobusega, jalgrattal, või autoga pole minu luba tarvilik. Reisideks väljapoole minu piirkonda või raudteesõiduks on tarvilik minu luba. Sõiduks esitada põhjus.

Koosolekud.

Kõik ühistegelised (turba-, piima-, seemne-, karjakontrolli-, tõuaretusühingute) ja kõik tootmislahingutesse puutuvad koosolekud võivad toimuda ilma minu erilise loata, siia juurde arvatud kodumajanduskursused ja juurviljakasvatuseks juhtnööride andmised.»

Maavanem saatis korralduse kõigile vallavalitsustele teadmiseks ja täitmiseks.

Niisiis oli kohalik elanikkond reisimiskeelu tõttu muutunud jälle peaaegu sunnismaiseks, koosolekuid lubati pidada eriloata ainult majandusküsimustes.

2. Eesti Omavalitsuse juhi dr. Hjalmar Mäe ringkiri 17. augustist 1942.⁹³

«Viisakusest.

Nõuan, et Eesti Omavalitsuse teenistujad, kes on kindralkomissarile esitatud või kes teda näo järgi tunnevad, tervitaks kindralkomissari avalikus kohas kohates.»

Saksa okupatsioon lõppes Eestis rinde kokkuvarisemisega 1944. a. septembris. Algas taas nõukogude võimu periood.

3. 1944. aastast alates

7. septembril 1944, mil suurem osa Eesti territooriumist oli veel Saksa okupatsioonivõimude valitsuse all, andsid ENSV Ülemnõukogu Presiidium, ENSV Rahvakomissaride Nõukogu ja EK(b)P Keskkomitee ühise määruse, millega tühistati kõik Saksa okupatsioonivõimude antud seadused, otsused, määrused ja korraldused Eesti NSV territooriumil.⁹⁴ Samal päeval anti veel teine määrus, millega pandi uuesti kehtima kõik Saksa okupatsioonivõimude ja Eesti Omavalitsuse poolt tühistatud seadused, seadlused, määrused ja otsused, mis Eesti NSV-s 1940.—1941. a. kuni Saksa okupatsioonini välja anti.⁹⁵ 17. septembril 1944 võttis Võrus kokku-astunud Eesti NSV Ülemnõukogu vastu seaduse «Saksa okupatsioonivõimude poolt ära võetud maa tagastamise kohta Eesti NSV talupoegadele».⁹⁶

Need määrused said aluseks 1941. a. poolelijäänud nõukoguliku korra jätkamisele. Haldusüksusist jäid tegutsema maakonnad ja vallad, haldus-organeist hakkasid tööle töörahva saadikute nõukogude täitevkomiteed nii maakondades kui ka valdades. Enne nõukogude uute koosseisude valimist täideti täitevkomiteede is.kkoosseis määramise teel.

Sõjajärgne maareform, mille teostamisele asuti kohe pärast sõjategevuse lõppemist Eesti territooriumil, nõudis seekord p.kemat aega kui 1940. a. Ühe perekonna kasutada jäetud maa ülemmääraks iubati 30 hektarit, 5—7 hektarini kuulus maa vähendamisele kõigil talupidajad, keda peeti Saksa okupantide abistajaiks. Vähe aega hdjem asuti selgitama kulaklikke talusid ning kulakuiks tunnistatud talunikelt konfiskeeriti maa tä.elikult.

Sõjajärgse põllumajanduse korraldamisel loodi esmajärjekorras riiklikud majapidamised — sovhoosid. Esimene sovhoos Jüri kihelkonnas tekkis 2. oktoobril 1946. a., mil Vaida mõisa baasil organiseeriti Tallinna Seakasvatuse Trustile alluv Rae sovhoos.⁹⁷

Varem Tallinna linnale kuulunud Kurna mõis anti 11. aprillil 1946 üle abimajandiks EK(b)P Keskkom.teele⁹⁸, muudeti aga 6. septembril 1948 Kurna sovhoosiks.⁹⁹ Tallinnale kuulunud Lehmja mõis, mida sõjajärgseil aastail kasutati Tallinna Linna TSN Täitevkomitee ab.majandina, organiseeriti 6. septembril 1948 Lehmja sovhoos.ks,¹⁰⁰ kuid nimetati Eesti NSV Ministrite Nõukogu- 2. oktoobri 1948. a. määrusega ümber Arnold Sommerlingi nimeliseks sovhoosiks. Lehmja keskuse vahetus läheduses asuv Vana-Aaviku talu muudeti ETKVL-i ab.majandiks, kihelkonna idapiiril asunud Loo talust ja Lagedi mõisa südamest oli 1952. a. pärast abimajan-ditena kasutamist saanud Tallinna Linnuvabrik.

Sovhooside kõrvale hakati 1947. a. Eesti territooriumil moodustama kolhoose, kuid Jüri kihelkonnani sellel aastal veel järjega ei jõutud. Jüri kihelkonnas oli esimene kolhoos Rae vallas Järsi külas 27. oktoobril 1948. a. organiseeritud «Oktoobri Võit». 1948. a. moodustati veel kolhoos «Jõudu Tööle» Pajupea külas (18. novembril). Kolhoo:ide asutamise laine vallandas 25. märts 1S49 ning ajavahemikus 25. märts — 25. aprill 1949 organiseeriti kihelkonna territooriumil 19 kolhoosi. Üldkokkuvõttes moodustati kihelkonnas 25 kolhoosi.

1945. a. oli toimunud muudatus maa haldusjaotuses. 5. mail 1945 andis Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium seadluse, millega «Nõukogude võimu lähendamiseks töötavatele hulkadele nende teenimise huvides ja eesmärgiga paremini organiseerida rahvast majanduslikuks ja kultuuriliseks ülesehitustööks maal» loodi küla töötava rahva saadikute nõukogud alluvusega valla töörahva saadikute nõukogudele.¹⁰¹ Seadlusega loodud üksusi hakati kutsuma külanõukoguks..

Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 8. augusti 1945. a.¹⁰² seadlusega moodustati Rae vallas Aruküla, Lagedi ja Vaida külanõukogu ning Tõdva vallas Kurtna, Nabala ja Saku külanõukogu, milledest Aruküla külanõukogu kuulus osaliselt Harju-Jaani, Kurtna tähelikult, Saku aga osaliselt Hageri kihelkonna territooriumile. Teised külanõukogud kuulusid Jüri kihelkonna koosseisu.

1950. a. toimus maa haldusjaotuses suurem muudatus. Eesti NSV Ülemnõukogu 26. septembri 1950. a. seadlusega moodustati Eesti NSV-s 39 maara jooni, mis allusid otse vabariiklikele organeile. Seoses maarajoonide moodustamisega likvideeriti maa jaotus maakondadesse ja valdadesse.¹⁰³ Endise Harju maakonna territooriumile tekkisid Harju, Keila, Loksa, Kose ja Rapla (osaliselt) rajoon, milledest Keda, Loksa ja Kose tulid hiljem Harju rajooni koosseisu. Harju rajoon oma praegustes piirides kujunes välja 1963. a.

Pärast valdade likvideerimist jäid püsima külanõukogud, nüüd juba otsealluvusega rajooni töörahva saadikute nõukogu täitevkomiteele. Uue jaotuse kehtestamisel selgus, et mitmed külanõukogud olid territoriaalselt liiga väikesed, ning väikekolhooside ühinemisel 1950.—1951. a. tekkinud suuremad kolhoosid olid jäänud mitme külanõukogu territooriumile. Sellest tulenevalt andis Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium 17. juunil 1954 seadluse,¹⁰⁴ millega seni tegutsenud 641 külanõukogu asemel moodustati 320 külanõukogu. Jüri kihelkonna territooriumil tekkisid nüüd Lagedi, Nabala ja Vaida külanõukogu.

Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 18. jaanuari 1963. a. seadlusega likvideeriti Vaida külanõukogu ja liideti Lagedi külanõukoguga Sommerlingi külanõukoguks ning keskus viidi Kopli külast üle Lehmja asundusse. Sellele järgnes Eesti NSV Ülemnõukogu otsusega Nabala ja Kurtna külanõukogu ühendamine Saku külanõukoguks keskusega Saku asulas.

1. jaanuaril 1969 oli Sommerlingi külanõukogu suurus 189,8 ruutkilomeetrit, hilisemate väiksemate maaüksuste liitmisega on territoorium praeguseks suurenenud 205 ruutkilomeetrile. Saku külanõukogu suurus oli 1. jaanuaril 1969. a. 249,2 ruutkilomeetrit.

1977. a. võeti ette muudatus Eesti NSV territooriumil paiknevate asulate ja külade koosseisus. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 25. veebruari 1977. a. seadlusega kinnitati asulate ja külade uus nimistu,¹⁰ milledest Sommerlingi külanõukogu territooriumil asuvad:

Kõik need kuuluvad ühtlasi ka Jüri kihelkonna koosseisu.

Saku külanõukogust kuuluvad Jüri kihelkonna koosseisu järgmised alevikud ja külad:

Väikekolhooside ühinemine ja suurmajandite väljakujundamine aastail 1965—1972 muutis tunduvalt põllumajandusettevõtete koosseisu. 1990. a. oli kihelkonna territooriumil 3 suurmajandit: kolhoos «Rahva Võit», Jüri (endine A. Sommerlingi nimeline) sovhoos ja Vaida sovhoos ning väikemajandina ETKVL-i koondise «Agro» Vana-Aaviku abimajand.

Kihelkonna äärealadel asuvad servapidi Tallinna Näidislinnuvabrik ja Aruküla kolhoos, mis aga oma põhikoosseisult asuvad esimene Jõelähtme, teine Harju-Jaani kihelkonnas.

Suurmajandite kasutada oli 1989. a. maad järgmiselt:

Vähestest abimajanditest seni püsima jäänud ETKVL-i Koondise Vana-Aaviku abimajandil oli maad 323 hektarit.

Majandid tegelevad peamiselt piima ja liha tootmisega ning riigile müümisega, Vaida sovhoos aga suures ulatuses veel ka köögivilja kasvatamisega. Selleks on avamaad olnud mitmelgi aastal kasutada üle 200 hektari, katmikala pind aga on lähenenud 30 000 ruutmeetrile.

Suurematest tööstusettevõtetest tuleb nimetada EKE Ehitus-Montaaživalitsust ja Lagedi Asfaltbetoonitehast.

Viimaseil aastail on Jüri kiriku ümbrusse tekkinud uus asula — JURI alevik, millele annab ilme EKE Ehitus-Montaaživalitsuse töö-, olme- ja elamiskompleks.

Iidses Lehmja tammikus on leidnud sobiva asukoha piirkonna halduskeskus — Sommerlingi Küla RSN Täitevkomitee, mis on pürgimas vallavalitsuseks. Samas Lehmja tammikus asub ka haridustempel — 1980. a. avatud Jüri Keskkool, millesse on liitunud endised Rae ja Lehmja algkool. Koolis Õppis 1989/90. õppeaastal üle 700 õpilase. Peale keskkooli töötavad kihelkonna piires veel Lagedi 9-klassiline kool rohkem kui 100 õpilasega, Vaida 9-klassiline kool, kus õp*b üle 200 õpilase ning Sausti 9-klasstiine kool rohkem kui 200 õpilasega.

Töötavad veel Jüri I ja Jüri II lastepäevakodu. Jüri alevikus asub mõni aasta tagasi tegevust alustanud Jüri apteek, kaubandus- ning toit-lustamismurede lahendamise eest hoolitseb Harju Tarbijate Kooperatiiv oma kaupiuste ja sööklatega.

Jüri kuulsat laulurahvast esindasid 1990. aasta XXI üldlaulupeol Jüri segakoor 45 lauljaga, kolhoosi «Rahva Võit» segakoor «Rõõm» 35 lauljaga ja Lagedi 9-klassilise kooli lastekoor 23 lauljaga.

1985. a. alustatud uutmisliikumise raames puhuma hakanud vabamad tuuled on suurel määral mõjutanud ka Jüri kihelkonna elu. See väljendub eelkõige Jüri kirikukoguduse kui usulise organisatsiooni tegevuse elustamises ning minevikus selles liinis toimunu ümberhindamises ka laiema üldsuse silmis.

20. detsembril 1986 tähistati piduliku aktuse ja kontserdiga Jüri Muusika Seltsi 120. aastapäeva, 1. jaanuarist 1989 nimetati Arnold Sommerlingi nimeline sovhoos Jüri sovhoosiks, 14. oktoobril 1989 avati Jüri kiriku kõrval esimese eestikeelse «Piibliraamatu» trükist ilmumise 250. aastapäevaks ning teeneka kiriku- ja kirjamehe ning kultuuritegelase Anton Thor Helle mälestuseks Aino Jürjo kavandatud ja Arvi Dina valmistatud mälestusmärk. Mälestusmärgist mõnikümmend meetrit eemal seisab taas Eesti Vabadussõjas ja Esimeses maailmasõjas langenud sõdalaste mälestussammas, mis 1926. a. Rix Vasardi kavandi järgi tema enda valmistatuna oli aastail 1940—1944 teinud läbi mitmeid purustamisi ja taaspüstitamisi, nüüd aga avati taastatuna 16. detsembril 1989.

Eesti ala asustuses haldusühikuna sajandeid püsinud maakonnad ja vallad, mille Eesti NSV Ülemnõukogu 1. oktoobrist 1950 likvideeris ja asendas rajoonide ja külanõukogudega, on jälle ausse tõusmas ning aeg, mil Harju rajooni asendab Harju maakond ja A. Sommerlingi külanõukogu on vald (miks mitte ajaloolise nimega Rae?), Saku külanõukogu aga Tõdva vald, ei ole tõenäoliselt kaugel.

Täna on kolhooside-sovhooside maa-alal ellu ärkamas endised talud ning arvata võib, et varsti harib suurt osa põllust — olgugi palehigis — eana esiisade maal ka Jüri kihelkonnas tõeline maa peremees, eesti põlis-põllumees.

VIITEID KASUTATUD ALLIKAILE

SISUKORD

1. Minevik

2. Tänapäev